Erinevused vol 1

Kanadas kasutatakse sellist kalendrit, mis algab pühapäevaga. Ütlevad "nädalalõpp" nagu meiegi ega lase end sugugi häirida, et pool lõpust hoopis alguses asub... Arutasime seda tööl hinduga, aga kuna Indias algab nädal samuti pühapäevaga, oli tema meelest jällegi eriti kummaline, et see esmaspäevast võiks alata, kuigi tööle ja kooli minnakse just sel päeval.

Kellaajad on siin loogilisemad - arvestus käib 12-tunni süsteemis, numbrile märgitakse taha kas "am" (ennelõunal) või "pm" (pärastlõunal). Eestis kasutatakse 24-tunni arvestust ju tegelikult ka ainult kirjalikult... 

Täna tööle jalutades avastasin, et mitte üheski aias pole koera tara najale hüppamas. Eestis on ju igal majaomanikul peni, kes juhusliku möödakäija peale haukuma või lõrisema peab. Mul lähevad sellistel tänavatel kõndides alati närvid läbi, sest iial ei või teada, kas ta pääseb välja või mitte. Nii palju kui ma koeraomanikega kokku olen puutunud, väidavad nad alati, et nende lemmik ei hammusta. Samas on igal väraval hoiatus "kuri koer". Siin ei paista aga keegi aru saavat, et miks üks koer üldse kuri peaks olema?

Kanadas on koera omamine sõna otseses mõttes eralõbu - keegi teine ei pea kuulama haukumist, vaatama junne ega olema valvel, et hambaid sisse ei löödaks. Ma ei ole veel pihta saanud, kuidas nad oma koeri sotsialiseerivad, sest metsarajal olen neid lahtiselt ringi jooksmas näinud küll, aga siinsed penid ei käi võõraid inimesi nuuskimas ega teiste koertega tüli norimas.

Korterinaaber rääkis ükspäev, et tal oli kunagi girlfriend, kes pesi nõusid hästi imelikult - voolava vee all ja švammiga... See ei olevat normaalne, nõusid pestakse ju kausis ja lapiga!

Ja seda ta teebki - kogub umbes nädal aega kapiäärele, laob ilusasti virna ja ühel kenal päeval hakkab otsast pihta - laseb kraanikausi vett täis, paneb punni ette, leotab ja mässab (sest kuivanud toit ei taha hästi lahti tulla). Kusjuures asi ei ole vee kokkuhoius, ta võib vabalt tund või kaks duši all olla, pole üldse probleemi! Lapi osas proovisin alguses kohanduda, aga pärast nädalapikkust solberdust selle määrdunud kaltsuga, mis iialgi ära ei kuivanud, tõin omale ikkagi švammi.

Et kanadalased ikka veel tšekke kasutavad, olen juba varemgi kirjutanud. Kohalike sõnul pole see enam kuigi levinud, aga näiteks Kustav saab oma palga just tšekkidena kätte. Eile läks siis lõpuks panka neid rahaks vahetama, kiitis veel, et eriti lihtne, sest vajaliku panga kontor asub meie maja all.

Natukese aja pärast tuli veidi ärritunult tagasi, sest selgus, et tšekkide rahastamiseks tuleb minna täpselt samasse kontorisse, mida nende väljakirjutaja kasutab! Ei piisa, et pank on õige. Vajalik kontor asub meist nelja metroopeatuse kaugusel, aga mis seal ikka - kel janu, sel jalad. Seal öeldi, et raha saab kätte alles siis kui pank on tšeki väljastaja telefonitsi kätte saanud ja kinnituse küsinud. Boss aga ei võtnud toru ja nii soovitati Kustavil mõne päeva pärast tagasi tulla, et selle aja jooksul püütakse siis konto omanikku tabada. Kujutate ette jah?

Kusti helistas ise bossile, sai ta kätte, palus panga kõne vastu võtta ja pärast seda kui pank lõpuks bossiga ühendust oli saanud, anti Kustile lõpuks raha kätte. Ma ei tea, kas annaks seda asja veel keerulisemaks ajada äkki?

Ja kilekotid! Kui Kustav omale saapad ostis, sai nendega ühe normaalse koti kaasa (ehk oskavad neid toota küll), aga toidupoodides müüdavad on lootusetud! Umbes poole väiksemad kui need, millega Eestis oleme harjunud ja nii õhukesest kilest, et kandevõime on olematu. Ma käin siiamaani kodust kogemata kaasa rännanud Rimi kotiga poes, aga see hakkab vaikselt otsi andma.

Mõnes poes on kilekott hinna sees ja enne kui midagi iitsatadagi jõuad, on kassapidaja kõik su asjad sisse pakkinud, mis tähendab, et kodu poole tuleb vaaruda umbes kümne pisikese kotiga. Ma saan aru küll, et öko oleks riidest kotiga toidu järel käia, aga vaadake - prügi osas me ju nii ökod pole, et ilma kileta hakkama saaks ja minu meelest pole eriti loodussõbralik prügikotte veel eraldi soetada. Nüüd ma siis olengi nii kaval, et pisikesed kotid lähevad ikkagi prügi tarbeks, aga kuna need ei mahuta halligi, tuleb iga päev praht välja viia.

Mõned päevad tagasi ostsin meile potiga väikse basiiliku, eriti tänuväärne taim ikka - saab otsast süüa ja kasvab mühinal, lõhnab ka hästi. Mõni hoolealune peab ikka olema ja loomi me ju omale praegu võtta ei saa

Eesti ja Kanada erinevustest kirjutasin ka siin.

Söögijuttu

Mul on ikka nii tore töö - kohal pean olema alles kell kaks, saan hommikul nii kaua magada kui tahan ja kuna enamasti ärkan üheksa paiku, on pool päeva vaba enne kui minema pean hakkama. Üheksa-kümne vahel õhtul olen kodus tagasi. Teine hea külg on vahvad kliendid ja toredad töökaaslased. Üks kolleeg on väga osav kokk, tema abil olen enda jaoks avastanud hernevõrsed ja mingi Hiina kõrre (okra), mida röstitakse õlis ja maitsestatakse vähese soola ja suhkruga. Põhimõtteliselt nagu kartulikrõps, aga palju-palju maitsvam.

Ingver pole mulle kunagi meeldinud, liiga intensiivne ja lõhnab ebameeldivalt. Teresa tegi aga sellise wok'i, mis sisaldas igasugu põnevaid juurikaid, kalmaare ja hiidkrevette ning loomulikult ingverit. Maitsestas sojakastmega ja serveeris riisiga. Appi kui hea! Järgmisel päeval ostsin oma elu esimese ingverijuurika ja tegin täiesti vabatahtlikult sellest süüa! Ise olin ilmatuma uhke, Triin-Mosu ja Kusti sõid ka meelsasti.

Tööl on kombeks, et igaüks teeb mõnikord oma rahvustoitu. Meil on kirju kollektiiv - lisaks kanadalastele üks tüdruk Ukrainast (kõik on veendunud, et räägime temaga sama keelt, sest pärineme ju põhimõtteliselt ühest kohast), üks naine Californiast (aga tema ema on Taist), üks Trinidad-Tobagost (Kariibidelt), üks Indiast (alles kolm aastat tagasi kolis siia) ja kaks öövahetuse töötajat kuskilt Aafrikast.

Ükspäev käisime austraallastel külas (neil, kes nüüd meiega ühes majas elavad) ja kuna Janice pärineb tegelikult Filipiinidelt ja Mick Taiwanist, kuulub mõlema rahvustoitude hulka mitmeid meie jaoks veidraid asju. Meie lajatasime oma verivorsti trumbi vastu ja nii Marc kui Janice-Mick ei suutnud kuidagi uskuda, et tõepoolest midagi sellist süüa suudame. Kui siis saabus Marci kord rääkida, ütles ta lihtsalt, et halloo, ma olen Kanadast, me ei söö siin veidraid asju!

Marc ei jõua kuidagi ära imestada, et Eestis pole maapähklivõi kuigi levinud. Põhja-Ameerika inimesed ei kujuta elu ilma selleta ettegi! Määrivad saiale ja panevad moosi ka veel peale. 

Pea igast Kanada kodust võib leida slow-cooker'i. Tegemist on elektrilise potiga, mis küpsetab madalal kuumusel (ja pika aja jooksul). Viskad hommikul lihatüki ja mõned juurikad sisse ning korjad õhtul töölt tulles hõrgu prae välja... Kuidas on võimalik, et ma 30 aastat ilma selle aparaadita üldse söönuks olen saanud?!

Täna asusid Triin ja Mosu jälle teele, mina juhtusin sel ajal tööl olema ja parem oligi, et enne kõige härdamat hetke minema sain. Oli tore nädal koos hea toidu ja põnevate aruteludega. Loodetavasti tulevad nad pärast oma ringreisi jälle meie juurest läbi, ikka väga mõnus on aeg-ajalt Eesti sõpru näha. Kõik ülejäänud võiks ka läbi astuda...

Külalised

Triin ja Mosu, kes oma esimese Kanada-aasta otsi vaikselt kokku tõmbavad, jätsid koduseks muutunud Edmontoni selja taha ja alustasid ringreisi, mille käigus püüavad ära näha tüki Kanadast ja USA läänerannikust. Ilmselgelt ei saanud nad Vancouverit kuidagi vahele jätta ja veedavad nädalakese meie seltsis.

Kuna siin oli mitu nädalat järjest täielik suvi, valisin muudkui kohti välja, kuhu nendega minna ja kus piknikku pidada. Kui saabumiskuupäev paika sai, pakkis suvi asjad kokku ja ilmateate väitel pidi nädal aega järjest vihma kallama, külm olema ja päikesest polnud lubatud unistadagi. Ma olin jube pettunud! Tegelikkus on aga selline, et igal hommikul kraabib päike end pilve tagant välja ja ei ole seda nägugi, et kuskile kaduda tahaks. Mulle hakkab vaikselt tunduma, et vihmase Vancouveri teema on müüt. Me oleme siin peaaegu kaks kuud elanud ja ainult paar korda pilvist ilma näinud.

Kui Triin ja Mosu juba aastaid raha kogusid ja Kanadas reisimise unistusest rääkisid, ei olnud mul üldse tunnet, et tahaksin sama teekonna ette võtta. Ja siis hakkasid korraga igasugused asjad juhtuma, mispeale leidsime end lõpuks viisataotluse pabereid täitmast... ja siin me nüüd oleme! 

Aja lendamise kiirus on vist vanusega seotud? Lapsepõlves tundusid aastad kohutavalt pikad. Et järgmine sünnipäev kätte jõuaks, läks terve igavik! Nüüd käib see kuidagi hops ja hops... Mõni aeg tagasi panime kursakaaslastega kirja, mis elu enda arvates 10 aasta pärast elame. Nüüd on ainult 7 aastat jäänud selleni, mil Triinu talus oma lastekarjaga kokku pidime saama ja ümbriku avama, et toonaseid unistusi reaalsusega võrrelda. Jube kiireks läheb ausalt öeldes! Eriti Triinul selle taluga.

Minu esimene töönädal on pidulikult lõpule jõudnud. Algus oli äkiline, pidin minema pühapäeval, aga sain laupäeval meili, et nad tahaksid mu vahetuse päeva võrra varasemaks tõsta. Veidi tobe oli see, et kiri tuli tund aega enne vahetuse algust. Aga mis seal ikka, vedasin end kohale, oligi tore, et ei jõudnud miskit ette pabistada. 

Töö on hästi tore, tegemist on "koduga", kuhu on elama paigutatud kaks autismi-diagnoosiga noort inimest. Nende päralt on uhke kolmekordne maja ja väike armas aed. Töötajate ülesandeks on aidata neil võimalikult iseseisev olla ja igapäevatoimetustega hakkama saada. Arengutasemelt on autistid oma vanusest oluliselt maas, seega käib kogu töö lihtsalt elamisväärse elu nimel, mitte selleks, et ühel heal päeval tõepoolest iseseisvuda suudaks. Korraga on kohal kaks töötajat, kes aitavad koristada, teevad süüa, käivad poes ja pakuvad niisama seltsi. Nagu kodus ikka! Sellisest hooldekodust nagu me Eestis oleme harjunud ette kujutama, on asi ikka nii kaugel kui üldse olla saab.

Autismidiagnoosiga inimesed ei taha füüsilist kontakti, ei suuda hoida silmsidet ega saa aru sotsiaalse suhtlemise reeglitest. Olenevalt arengutasemest on paljud oskused aga mehhaaniliselt õpitavad, näiteks emotsioonide mõistmine - tüüpiline autist ei saa näo järgi aru, mida teine inimene tunda võib, kas ta on rõõmus või kurb. Paljud neist suudavad aga ära õppida faktiteadmised, näiteks et kui suunurgad on ülespoole, tähendab see naeratamist, mis omakorda tähendab head tuju.

Veidrad liigutused ja sobimatud naerupahvakud on täiesti tavalised, samuti mõne kindla lause või küsimuse pidev kordamine. Ohutunne puudub neil täielikult. Paljudel autistidel on aga mõni supervõime - näiteks ülihea mälu. Üks meie hoolealustest suudab meelde jätta kõik numbrid ja aadressid, mis tema vaatevälja satuvad. Ükspäev leidis terve asutuse töötajate telefoninumbrite nimekirja (kaks A4 mõõdus paberit) ja veerand tundi hiljem teadis kõiki kontakte peast. Müstiline! Ma pole isegi enda siinset numbrit veel ära õppida suutnud...

Tätoveering

Otsisin oma eelmise postituse tarbeks rumalust illustreerivaid pilte ja leidsin ühtlasi portsu huvitavaid tätoveeringuid. Samas reas oli eksponeeritud ka üht tädi miljonimängust. Kui teilgi peaks kunagi tekkima küsimus, kumb on suurem, kas kuu või elevant, siis võib-olla on seda raske uskuda, aga teadlased on kindlaks teinud, et tegelikult on kuu ikkagi natuke suurem.

Kui mitte nii arukad inimesed keha kaunistama asuvad, võib päris omapäraseid lahendusi tekkida. Näiteks oskavad nad pildi sisse integreerida karvu...

...või just unustavad karvadega arvestada, sest ma pole nii kindel et alljärgnev mees elu lõpuni igapäevaselt oma vasakut kannikat raseerima jääb. Ja vaevalt, et pruut, kelle näolapp on leidnud tee peika p....sele, kuigivõrd rõõmustab kui ühel päeval põsed karvadega kattuvad.

Kui värske papa on suures õnnetuhinas otsustanud järeltulija nahale visandada ja kunstnik seejuures ülearu osavaks ei osutu, võib juhtuda, et muidu rõõmus põnn näeb välja nagu oleks korralikult peksa saanud.

Kui pildi aluseks võtta muinasjutt, tasub ikka kõik tegelased välja joonistada, muidu võib tekkida küsimus, et kus on Lumivalguke? Ja kellega ta seal on, sest pöialpoisse peaks ju seitse olema...

Naba on üsna kasutu detail, lihtsalt passib kõhu peal, mingit tolku temast pole. Teed pildi ümber, muutub kohe elavaks...

Tagasihoidlikumad võivad aga piirduda millegi lihtsamaga:

Eesti kaart

Eile oli meil töö juures uute töötajate koolitus, kus tutvustati üldist korda ja paberimajandust. Iga tegevuse jaoks on selged juhtnöörid, näiteks ei tohi kliendi kohta kirjutada, et ta oli "rõõmus", "häiritud" vms, sest teisele inimesele, kes antud dokumenti loeb, ei ütle see õigupoolest mitte midagi. Alati tuleb lahti seletada, milles käitumine seisnes. Samuti jääb väheks faktist "peksis seina" - oluline on mainida, kas klient soovis seina ära lõhkuda või oli lihtsalt vihane ja elas end sel viisil välja. Oma arvamus pannakse kirja ainult siis, kui see mingil põhjusel vältimatult oluline tundub ja sel juhul märgitakse juurde, et tegemist on subjektiivse hinnanguga. Sildistada ei tohi, lugupidav suhtumine on esmatähtis.

Logiraamatusse kirjutab igaüks oma olulisemad tähelepanekud. Kui miski läheb segamini, tõmmatakse sellele kriips peale, korrektori kasutamine on keelatud. Sissekanne lõpetatakse joonega, mis välistab hilisemad täiendused. Kõik peab olema läbipaistev ja aus. Logiraamatuga tutvumine on töötajatele kohustuslik ja seda tuleb alati oma initsiaalidega kinnitada.

Ravimite kohta peetakse iga kliendi jaoks tabelit ja tableti andmist kinnitab töötaja samuti initsiaalidega. Lisaks märgitakse üles need korrad, mil ravimist on keeldutud või kui see on esile kutsunud kõrvaltoimeid.

Peale minu olid koolitust saamas kolm umbes 40-aastast meesterahvast. Juhendaja küsis, millises kahes erinevas vormis on võimalik suukaudset ravimit manustada? Üks meestest pidas teisega nõu ja üheskoos jõudsid otsusele, et vastus on tabletina ja süstina. Suu kaudu?! Really?

Võimalikke ravimi manustamise viise on neli, aga slaididele oli märgitud vaid kolm tükki. Koolitaja selgitas, et neljas moodus on anaalselt, aga kuna seda meetodit meie asutuses ei kasutata, ei ole ka materjalides kirjas. Minu pinginaaber lasi seepeale kuuldavale lõbusa huilge ja viskas paar nalja stiilis: "No seda ma võin küll teha! Andke aga teada kui abi vajate. Anaalselt ikka saab!" Keskealine meesterahvas, meelekohad hallid... Minu meelest peaks mingis vanuses saabuma äratundmine, millist käitumist värske tööandja sinult oodata võiks ja ma ei usu, et sedasorti naljad lasteasutusse kandideeriva mehe puhul päris kohased on.

Üks tüüp oli hästi jutukas ja tore, uuris kust ma pärit olen ja ohoo, kus see Eesti muidu asub? Seletan siis lahkelt, et kas sa näiteks Soomet tead, mees vastu, et ei tea. Aga Rootsit? Mkmm. Balti riigid? Eip.

"Aga kus see muidu kaardi peal on?"

Tead, maru raske on kaarti selgitada kui sa ühtegi riiki ei tea... Tema vastu, et teab ikka - näiteks Saksamaad ja Venemaad! Ütlesin, et no umbes sealkandis asub Eesti ka. Poiss jäi vastusega rahule: "Aa, seal!"

Teater

Kustav sai esimese palgatšeki - sellise paberilipiku, millega peab panka minema ja kaks isikuttõendavat dokumenti ette näitama, et raha kätte saada. Teine variant on tšekk automaati viia - umbes nagu Eestis saab sularaha oma arvele panna. Selleks tuleb masinas olevast laekast ümbrik võtta, tšekk sinna pista ja masinasse libistada. Et raha arvele jõuaks, läheb kuni 10 päeva aega, aga kui tegemist on sinu palgaga, tuleb panka helistada või kiri saata ja raha jõuab juba paari päevaga su arvele, sest palka pole neil õigust pikemalt kinni hoida. Veidi kiviaegne süsteem, aga mis sa teed.

Muideks kahte dokumenti on vaja ka siis, kui alkoholipoodi lähed ja noorevõitu (alla 30) välja näed. Baari minnes piisab ühest - kui me Marc'i sünnipäeva käisime tähistamas, polnud mul aga ühtegi kaasas ja seega mulle kokteile ei müüdud! Olin väga meelitatud. Pealegi on vesi palju tervislikum kui mojito.

Reedel käisin oma tulevase tööandjaga lepingut sõlmimas. Vestlus oli nende juures juba kolm nädalat tagasi, aga vahepeal tuli First Aid koolitus läbida ja eelmisel tööandjal neile mu iseloomustus saata (mis läks alles kolmandal katsel kohale - ma ei tea, mis error neil postkastiga oli). Iseloomustus on siin ülimalt oluline asi, samas peab see üdini positiivne ja kiitev olema, ühtegi nõrka külge ei tohi mainida. Eriti üllatav ei saa sisu siis ju olla või mis? Lisaks on vaja kahte personal reference'i, mille peavad koostama minu enda poolt valitud sõbrad.

Ükspäev käisime prantslastega piknikku pidamas ja tööotsingute muljeid vahetamas. Nende esialgne plaan oli kohvikutesse kandideerida, aga kuna kummalgi pole ettekandjana töökogemust, ei osutunud nad vaatamata paljudele intervjuudele valituks. Siin ei ole mõtet sellise jutuga kohale minna, et olen täiesti muid asju teinud, aga nüüd ootan uusi väljakutseid - kesklinna kohvikutesse on konkurents kõva. See-eest on nad hoopis väikeseid filmirolle saanud, näiteks järgmisel aastal linastuva Robocop'i jaoks pidid mööda tänavat jalutama ja vestlust teesklema.

Ükspäev kõndisin poest koju... ja mis ma näen! Karusnahk kõnnib üle tee! Ilus ja kohev, väga eneseteadlik. Ei lasknud end absoluutselt häirida, lihtsalt ajas omi asju. Jäin seisma ja kuna ta otse minu poole vantsis, üritasin kotist midagigi leida, millega hetke jäädvustada. Fotokat muidugi kaasas ei olnud ja telefon on mul selline antiikne, mis ainult helistamise funktsiooni täidab. Mingi hädapärase pildi sain ikkagi tehtud, aga Aasta Loodusfotoks sellise kvaliteediga muidugi ei pürgi...

Õnneks ootas mind kodus tark-mees-taskus-Kustav, kes põgusa pilguheite järel teatas, et jäädvustatud loom on skunk. Mulle hakkab juba vaikselt meeldima, et mu eeltöö siinkandis elavate liikide osas nii kesine on, see võimaldab iga mõne aja tagant üllatuda. Leidsin internetist vähe kobedama pildi ka:

Meie majas on muideks koduloomade pidamine keelatud, Marc tahaks omale koera, aga selleks peaks korteri maha müüma ja kolima kohta, mis lemmikloomi aktsepteerib. Mõnes majas on näiteks lapsed keelatud. Ma ei kujuta ette, kuidas see juriidiliselt toimib, päris naljakas on ette kujutada, et kui juhtumisi rasedaks jääd, pead oma kodu maha müüma ja uue leidma. Loomulikult on ka sellised kohad, mis just lastega peredele orienteeritud - sel juhul kuuluvad maja juurde mänguväljakud ja muud mudilastele mõeldud lisad.

Idee on ju täitsa hea, hoiab ära tarbetud vaidlused, kus poissmehed tahaks reedeti peo püsti panna, pensionärid varakult magama minna, beebid öö läbi nutta ja koerad päev otsa haukuda.

Rüütel

Lugesin uudistest, et täna tähistati konverentsiga Arnold Rüütli 85. juubelit, tõsteti esile tema teeneid ja meenutati kui kogu rahva presidenti. Peeter Ernits märkis oma kõnes: "Arnold Rüütli näol ei ole tegu seniilse, jõuetu vanuriga, kes peamiselt puhkab, vaid tegu on elusa inimesega, kes mõtleb, tegutseb väsimatult ja mõtleb ka tulevikule - sellele, mis maailmas toimub ja mis Eestist edasi saab".

Et seniilsus hakkab järele andma, on rõõm kuulda. Vahepeal jõudsime kõik juba päris murelikuks muutuda. Siin on mõned Arnold Rüütli mõtteavaldused:

"Ja seda enam siis on tore, et te olete üles ehitanud oma tegevuse sellele loomulikule ainevahetuskäibele, mis on mitte miljonite, vaid mul on raske öelda paljude miljonite, kümnete miljonite aastate jooksul paika pannud."

"Ja kellel on võimalus olnud, ja kindlasti olete sõitnud üle Euroopa lennukiga ja kui on ilus ilm olnud, siis teie põllumeestena ilmselt olete näinud ära ebaloomulikke põlde ja küllalt suuri välju, mis ei ole mitte rohelised, vaid sinised hoopiski."

"Nüüd, kui veidikese siiski Eestimaast rääkida, siis teile ei ole loomulikult midagi uut, kui ma midagi siin ütlen, aga kui seda väga põgusalt, siiski, meelde tuletada veel, mis on Eestimaal tekkinud viimase ütleme kümne aasta jooksul või üheteistkümne-kaheteistkümne aasta jooksul."

Saatejuhi küsimus: mis on perfomance? Presidendi vastus: "Noh, ma usun, et täna me kõigepealt elame üle kõike rõõmsat ja seda, mis ajalugu on meile jätnud tänaseks ja selle nimel ma soovin kõikidele palju õnne ja tahet jätkuvalt edaspidiseks."

Pärast Milano lennukatastroofi koostas Rüütel järgmise avalduse: "Teie Ekstsellents, kuulsime sügava kurbusega eilsest lennuõnnetusest Milanos. On tänapäeva kahetsusväärne tõsiasi, et inimesed reisivad suure kiirusega ja hulgikaupa, olgu lennuki, rongi või laevaga. Sellepärast peame niisuguste õnnetuste puhul tõdema ka suurt ohvrite arvu. Sellegipoolest on Milano katastroofi ohvrite arv rahuajal jahmatamapanev. Palun andke ohvrite perekondadele edasi minu isiklikud kaastundeavaldused ning kogu Eesti rahva kaastunne."

"Ma ühe lause ütlen veel, ka härra Ansip, sinu sellest avaldusest, et kõik on kadunud ja kaotatud praegu tänase peaministrina, samuti selle jutuajamise sellise avalduse tõttu." Juurde peaks vaatama ka Ansipi ilmet.

Raadiointervjuul küsiti, millal härra president viimati kalale jõudis? Vastus: "Jaa, Eesti on tõesti mereriik ja Eesti rannajoon on üle 3600 km pikk ja enne sõjaaegsel perioodil Eesti Vabariigis elas küllalt suur osa Eesti elanikkonnast just rannaäärsetel aladel, selle viimase nõukogude aja vältel paratamatult sealt lahkuti, sest see oli nii range kontrolli all, et ei olnud võimalik suhelda isegi siis ülejäänud Eesti territooriumil elavate inimestega. Selle tõttu rannaelu nagu ahenes ja vähenes ja nüüd on aga rannaelu taastumas ja mitte ainult rannarahvas ei ole pöördunud tagasi oma esiisade maale, vaid ka kogu Eesti rahvas kasutab seda imeilusat loodust, mis siis rannajoone näol ja mere näol on olemas. Aga mina olen tõesti aastaid küll mere ääres käinud, aga kalale ei ole saanud. Elutempo on nii kõrge olnud, et ei ole aega olnud. Paar aastat tagasi kahel-paaril korral abikaasaga käisime väikese aerupaadiga Saaremaal siis oma kodukohas merel ja sellega ongi piirdunud kõik. Küll aga ma olen kalal käinud, aga ma ei saa nimetada ennast suureks kalameheks, aga ma olen teinud alati nii, et perele üks-kaks kala olen saanud nõnda et on võimalik lõuna- või õhtusöögil ühiselt võimalik seda kala maitsta. Niiet ma olen niisugune, et võiks öelda - loodushoidlik kalamees."

Palju õnne, juubilar!

Gibsons

Sõber Jeff mainis, et peab mõneks päevaks Gibsons'isse oma vanemate koeri valvama minema ja kui tahame, võime ühineda. Kuna tema emal on väike külalistemaja, siis ruumipuudust ei teki. Sellisest pakkumisest ei saa kuidagi ära öelda ja nii leidsimegi end peatselt Horseshoe Bay sadamas praami ootamast.

Sõit oli ilus, teekond kulges mägede vahel ja taamal lõi vaal sabaga lupsu. Delfiinid jäid sedapuhku kahjuks nägemata, nende osas loodan tagasisõidu peale. Praam oli mugav ja kuna hooaeg pole veel täies hoos, siis ka pooltühi (või oli asi lihtsalt esmaspäevases päevas). 

Gibsons ei ole tegelikult saar, kuid sinna ei vii ükski tee (oleks vist liiga kulukas üle mäestiku ehitada). Linnakeses elab umbes 5000 inimest ja enamiku neist moodustavad pensionärid. Majad asetsevad mäe küljel ja igaühel on miljonivaade. Jeff'i ema rõdult näiteks selline:

Meile anti valida kahe toa vahel, võtsime väiksema, sest ka see oli peaaegu sama suur kui meie Tallinna korter. Lisaks saime kööginurga ja aknaga vannitoa, terrassist rääkimata...

Jeff'i vanematel on kaks eakat koera - rotveilerisegu Felix ja husky Asia (siniste silmadega!). Kaks korda päevas tuleb nendega pikem jalutuskäik teha ja seepärast võtsime suuna kohalikku metsatukka. Rada algas kosega ja teekond viis piki kärestiku kallast, vaated olid lummavad ja mets lõhnas täpselt samamoodi nagu Eestis. 

Kuna Jeff'i naine Amy on viimast kuud lapseootel, tuli jutuks Kanada meditsiinisüsteem.

Arstiabi on siin tasuta, ainult hambaravi eest tuleb ise maksta (see on tihtipeale tööandja poolt kompenseeritud, seega ikkagi tasuta). Erakliinikuid ei eksisteeri ja olenemata sellest, kui paks on kellegi rahakott, ootavad kõik ühtmoodi üldjärjekorras. Seepärast käivad jõukamad inimesed häda korral USA-s kiiremat abi ostmas. Perearstiteenus on veidi efektiivsem kui Eestis, sest kui päev-paar ei kannata oodata, et oma arsti vastuvõtule saada, võid astuda Walk-In kliinikusse, kus võetakse vastu elava järjekorra alusel.

Veel saime teada, et kanadalaste lemmik-reisisihtkoht on Mehhiko, sinna olevat kõige odavam minna. Nädalane puhkus, mis sisaldab lennupileteid ja majutust all inclusive hotellis, maksab siinsest miinimumpalgast peaaegu poole vähem. Kui see proportsioon Eestisse üle kanda, peaks reis Egiptusesse vaid 200 eurot maksma...

Täna käisime Smuggler Cove Marine Provincial pargis, kustkaudu vanasti veeti hiinlasi sisse ja alkoholi välja (USA-s oli tol ajal kuiv seadus). Kaljuste saarte vahele peidetud lahesopp pakkus selleks piisavat varju. Pildil oleva silla peal peesitas väike madu, kellele ma äärepealt peale oleks astunud kui vaene vennike elu kiireimate liigutustega vette poleks jõudnud põgeneda. Pärast seda olin jalge ette vaatamisega juba palju hoolikam, kuigi enamik siinsetest roomajatest ei pidavat mürgised olema. Kanadas elab 35 liiki madusid, ma parem ei hakka omal nahal järele proovima, milline neist ohtlikuks osutub...

Koht on kuulus lillade meritähtede poolest ja meie suureks rõõmuks oli neid kohe kuhjade kaupa. Lisaks nägime hüljest ja kotkaid. 

Õhtul lubasime pererahva hokit vaatama ja viisime ise koerad jalutama. Kõik siinkandi penid on väga sotsiaalsed, mingit urisemist ei toimu. Linnas suudavad üksteisest niimoodi mööduda, et ei tee teist omasugust üldse nägemagi! Ja kõikidel taskukoertel on kampsunid seljas.

Ühes aias külitas Vietnami rippkõhtsiga nimega Jerry. Müügikuulutus teatas, et notsu on 1,5 aastat vana, armastab sõpradega suhelda, tantsida, süüa, lühikesi jalutuskäike teha ja kõhu alt sügatud saada. Kellel põssat oleks vaja? :)

Linnaelu

Millal sa viimati kellelegi kirja saatsid - ümbriku ja margiga?

Tänapäeval peaks selleks eriti sügavamõtteline sõnum olema. Kui kirjutad: "Hei, kuidas sul läinud on?", kribaks sõber vastu, et sul Facebook ei avane või?

Aga näiteks vanaemal ei ole internetti. Mõeldud-tehtud - tuleb tuua paber ja ümbrikud ning postituvi lendu lasta. Läksin siis poodi, sirvisin erinevaid kaustikuid ja plokke, aga paber oli jube õhuke. Mõtlesin, et no näed, mingi odav jama, tuleb järgmisesse kohta minna. Läksingi, kaup nägi palju peenem välja ja hinnad hüppasid kohe viiekordseks. Aga kaane all täpselt sama paber! Alles neljandast poest õnnestus sobilik leida...

Viimasel ajal kiputakse muudkui küsima, kuidas tööotsingud edenevad. Üldse ei edene! Kui välismaale juhtute kolima, üürige mingi jube nõme urgas, kus eriti olla ei taha. Meil on nii mugav kodu, et üldse ei kipu välja! Tööle veel vähem. Nädalavahetuseks kutsusid uued sõbrad meid saarele oma vanematele külla. Sooja lubatakse 22 kraadi - no miks ei taha suvitada! Otsin lillelise kleidi välja ja saadan tööandjale meili, et need proovivahetused peavad ikka järgmisesse nädalasse jääma, enne pole lihtsalt aega!

Töötamist ei soodusta Vancouver kohe üldse! Igal nurgal on pargid, inimesed peesitavad murul, peavad piknikku, sõidavad ratta ja rulluiskudega, jalutavad mere ääres... Ma ei näe, et keegi tööl käiks!

Arutasime, et järgmises elus võiks olla kassid. Enamiku päevast magaks maha, ülejäänud aja pühendaks söömisele. Vitsutaks mõnuga kõike head ja paremat, sest üks õige kass peabki paks olema!

Kui siinne elanik parajasti ei puhka, on ta aias. Linnainimeste vajadus näpud mulda torgata paistab olevat nii suur, et selleks on rajatud Community Garden, kuhu võib omale mõneruutmeetrise peenramaa rentida. Mõni istutab lilli, teine maitsetaimi, kolmas maasikaid. Osad on kohe suurelt ette võtnud, põõsad mulda torganud ja nende vahele tillukese jalutusraja kujundanud. Ikka tore isiklikku aeda omada, mis siis, et see on ainult kahe sammu pikkune ja kodust mitme tänava kaugusel.

Aednikuamet paistab siin laialt levinud olevat, kõiki maju ümbritseb ilus haljastus. Põõsad on kujunditesse lõigatud ja peenrast ei leia ühtki umbrohuliblet. Muru on alati ideaalne, ei mingit väljakasvu. Ilmselgelt peab keegi selle kallal pidevalt nokitsema.

Muide, tänavaid ja majaseinu pestakse survepesuriga! Ma pole sellist nühkimist kusagil varem kohanud. Tolmu vastu aitab päris hästi, ühtki musta autot siin ei leidu, kõik läigivad...

Kohalike stiilis suhtlemist pole me veel ära õppinud. Marc rääkis ükspäev, et kõrvalmaja toidupoes töötab nii imelik kassapidaja - üldse ei räägi! Küsid, kuidas läheb, vastab, et hästi... ja ongi kõik! Hahaa, ma pakkusin, et äkki on eestlane?!

Lugesin ükspäev internetist, kuidas Eesti tüdruk oma Kanada mehele keelt õpetab - siinsel rahval on nii raske mõista, et võib öelda lihtsalt "tsau" ja sellele ei pea midagi järgnema - ei küsita, kuidas sul läheb või muud taolist. Ongi lihtsalt "tsau" ja kõik!

Meie majas elab üks vanadaam, kes minuga koos lifti sattudes alati mu kirjusid retuuse kiidab! Nagu sõbranna juba - oi näe, sul jälle need ilusad püksid jalas! Ükspäev otsisin kassas münte ja jõudsin selle käigus müüjaga pika dialoogi maha pidada - Eesti-Kanada stiilis muidugi ehk mina ütlesin ainult "mhmh" ja tema rääkis kogu ülejäänud osa. 

Meilt on küsitud, kas Eestis on mõnikord nii külm, et isegi meri jäätub? Kui vastame, et käredamal talvel saab autoga mööda jääteed saartele sõita, vaadatakse sellise näoga, et whooaaa, Arktika ei saa kaugel olla!

Tihti uuritakse, kas meil on mägesid. Kui ütleme, et kõrgeim koht on 300 meetrit, noogutatakse kaastundlikult, et sel juhul on Eesti nagu Saskatchewan (üks Kanada provintsidest) - kohalikud väidavad, et see on nii lame, et kui lased koera õue, näed teda kolm päeva hiljem ikka veel minemas. Kui täpsustame, et tegelikult on Eesti ikka omajagu künklik, meil on isegi suusakeskus, vajub kõigil lõug maani! 300 meetrisel mäel? Ei-ei, kõige kõrgemal ei suusatata, sellest järgmisel - 200 meetrisel! 

Müstilised eestlased - oskavad lauge maa peal mäest alla lasta...

Ükspäev astus meile tänaval ligi vanem mees ning uuris, mis keeles me omavahel räägime? Vastuse peale hüüatas, et "ohoo, ma oskan ka eesti keelt!" Selgus, et tema vanemad olid Eestist pärit, aga ise on Kanadas sündinud. Lapsepõlves ema-isaga eesti keeles rääkinud ja kuigi praktikat pole ammu olnud, oskab ikka enam-vähem lauseid moodustada.

Olime ootamatust kohtumisest nii üllatunud, et hiljem avastasime, et ei taibanud isegi mehe nime küsida! Ilmselgelt peab oma suhtlusoskusi natuke parandama... 

Täna jalutasime mööda mereäärt ja avastasime jahtsadamast väikesed majad. Huvitav, kas nende omanikel on paat ka või käivadki majaga merel? Umbes nagu haagis-suvila, ainult et vee peal. Muidu ju igati muhe elamine, merevaade ja linnulaul...

Lindudest rääkides - kajakad elavad siin päris luksuslikult, üks sõi näiteks meritähte! Maru vintske paistis olevat, jupp aega nägi vaeva, et tükikest kätte saada. Siis lisandus teinegi kajakas, kes samuti eksootiliste mereandide sõbraks osutus, ja virutas toidupala omale. Pole ikka lihtne see linnuelu...

Esmaabi

Kuna mul on töö jaoks esmaabi sertifikaati vaja, panime end vastavale koolitusele kirja - Kustav tuli seltsiks kaasa. Koolitaja teatas alustuseks, et veel on hetk aega ja kes soovib, võib allkorrusel asuvast Subway'st omale hommikuse kohvi tuua - seepeale vajus pool klassi tühjaks. Paljudel tagasijõudnutel olid lisaks soojale joogile näpu vahel võileivad, mitmel ka pakk kartulikrõpse. Ühel lausa kilekotitäis erinevaid näkse! Nojah, paus tuleb ju alles mitme tunni pärast, mõtle kui õudne kui peaks vahepeal nälga surema!

Nii kuulasimegi krõpsude närimist ning elustamisnippe vaheldumisi. "Õnneks" istus minu kõrval noor hiinlane, kes põskedel olevaid mädapunne nokkis ja mu tähelepanu sööjatelt ära tõmbas...

Kaasõpilased varieerusid seinast seina, mõne küsimusi kuulates tuli täitsa hirm peale... Näiteks defibrillaatori kasutamise juures rõhutati, et masin juhendab sind ja kui kleepsud on kehale kinnitatud, ütleb selgelt, et nüüd antakse patsiendile elektrilaeng ja kõik peavad eemale hoidma. Selle peale küsis keskealine meesterahvas, et kas tema kui esmaabi andja peab ka eemale hoidma või ainult pealtvaatajad?

Koolitaja selgitas, et mõnel mehel võib rind nii karvane olla, et kleepsude kinnitamine ei õnnestu - kui läheduses peaks leiduma vahend, millega karvu eemaldada, oleks mõistlik seda teha. Üks naisterahvas tõstis käe ja täpsustas, et kas paljaks peaks ajama ainult need kohad, kuhu kleepsud kinnitatakse või terve rindkere? 

No ma ei tea, äkki raseeriks siis juba jalad ka ära, pärast hea sile olla kui juhtud ellu jääma...

Südame asukohast polnud enamikel inimestel aimu, levinud arusaama kohaselt asub see ju vasakul pool. Tegelikkuses on ikka keskel, õige kergelt suunaga vasakule. Täpsemat asukohta saab määrata rinnanibude abil - koolitaja rõhutas igaks juhuks veel eraldi, et kui mõnel tädil on nibud koos tissidega nabani vajunud, ei tasu südant nii madalalt ikkagi otsida. Mõnele kursusel osalejale võis see olla väärtuslik teave, muidu äkki hakkab elustama nii, et soolestik pahupidi... Öeldi ju, et nibude kõrguselt!

Paljud on millegi vastu allergilised, raskemal juhul võib tekkida anafülaktiline šokk ehk nii tugev paistetus, et hingamisteed pitsuvad kinni ja inimene sureb. Selle ennetamiseks on hädalistel kaasas Epi-Pen ehk süstal ainega, mis järgnevaks kümneks minutiks kõige hullema ära hoiab ja kiirabi saabumiseni elus aitab püsida.

Lektor rõhutas, et Epi-Pen'i säilivusaeg on 1 aasta, aga süstla küljel on väike aknake, kust sees olev vedelik näha - kui see on selge, võib kasutada, kui kollakas ja tükiline, on midagi pahasti ja süstida ei tohi. Juhul kui säilivusaeg on mõne kuuga ületatud, aga vedelik selge, võib häda korral kasutada. Seepeale tõstis üks neiu käe: "Aga kui säilivustähtajani on veel aega, aga vedelik on tükiline, kas siis tohib või mitte?"

Mida te sööte, et nii asjalikke küsimusi tuleb?