Tõsiselt või?

Ma olen viimased paar ööd nii ebanormaalseid unenägusid näinud, et vaikselt hakkab juba ära tüütama! Hea meelega süüdistaks täiskuud või muud maagilist, aga ilmselt on asi proosalisem - elu liiga igav või liiga stressirikas või mine sa võta kinni.

Igatahes ärkasin keset ööd mingi järjekordse jaburuse peale (ei mäleta, mis see oli ja pole ka tähtis, sest mitte kedagi ei huvita teiste inimeste unenäod) ja unesegasena tekkis automaatselt mõte, et "huvitav, mida see tähendab?"

Seejärel ärkasin ikka päriselt üles ja sain aru, et... mis mõttes, et mida see tähendab?

Mis omakorda tuletas meelde, et mu lapsepõlvekodus oli riiulis "Unenägude seletaja" ja kunagi ammustel aegadel olen seda ilmselt päris usinalt sirvinud, sest mäletan alfabeetilist ülesehitust ja seda, kuidas mõne asja all oli pikk joru täpsustusi, näiteks lamba all, et "kui näed unes lambaliha söömist", "kui näed lamba nülgimist", "kui näed rõõmsat talle aasal ringi kalpsamas".

Hakkasin siis korraga mõtlema (ikka keset ööd, eksole), et mis uskumatut rämpsu toodetakse... 

Sest kuidas selline raamat üldse sünnib? Keegi teeb aastakümnete pikkuse uurimistöö, laseb inimestel kohe pärast ärkamist unenäod kirja panna, analüüsib saadud tulemusi nende edasiste elusündmustega, avastab, et peaaegu KÕIK need, kes on näinud unes lõbusaid utekesi, saavad järgneva paari kuu jooksul ametikõrgendust; kaitseb antud valdkonnas doktoritöö ja paneb saadud tulemused ühtlasi ka raamatusse, et inimesed teaksid, mida elult oodata?

Aga täna on mul tähtis päev - lähen aianduspoodi põõsast ostma. Nii põnev! Ma arvan, et pärast sellist elevust ja rutiinist väljumist on kohe palju rahulikumat und oodata. Väikesed rõõmud, noh!

Kuidas muidu ise vastu peate?

Püksid jah, noh.

Meie telefonikõned sõbrannaga näevad välja umbes sellised: "...ja hiljem peab seinad ära värvima EI LÄHE MUNAGA DIIVANI PEALE, sest pahtel on juba kuiv". Meil mõlemal on väike laps, nii et emakohustused sõidavad aeg-ajalt kõnedesse sisse. Vahel teeme nalja, et peaks kirja panema, mida oleme kuulnud üksteist niimoodi kontekstiväliselt röögatavat, vahel kukub üsna omamoodi välja.

Täna helistas kui sõitsin autoga. Et teeb neid Ragne kaneelirulle, aga ei hakka vist samamoodi tainast keerama nagu seal retseptis, ei saavat aru, kuidas õige on. Mina vastu, et vaata, tal on blogi kommentaarides link, kus näitab piltidega, kuidas keerab - väga lihtne on tegelikult! Sõbranna vastu, et ahh, suva, ma keeran ikka niisama rulli, ma ei viitsi otsida.

Ma ei saanud talle sõidu ajal seda linki ju kah saata, nii et üritasin seletada. Et lõikad taignast ribad ja... kujuta ette, et sa seisad püsti ja lõikad kuskil nabast saadik ülemise osa kehast maha... noh, et jäävad jalad ja... eee, kuni puusadeni või nii. Ja kummagi jala keerutad spiraali.

Tükk aega vaikust ja siis korraga: "Sa mõtled, et... nagu püksid või?"

Nii blondi hetke pole juba ammu olnud.

Pildid Ragne blogist.

Niisama

Ma käisin täna ehituspoes. Mitte, et nii megaväga oleks vaja olnud, aga tahtsin terrassiastmed ära värvida ja kodus ei olnud peitsi. Ja sellepärast ka, et poes käimine on ju nüüd laias laastus ainus elamus, mida elu pakub. Mitte, et ma kurdaks! Minusugusele introverdile karantiin sobib. Aga ikkagi tore kui saab millegi kallal nokitseda.

Inimesed on väga viisakad, lähemale kui kaks meetrit ei tule mitte üks mats. Töötajad on klaasi taga, põrandal on triibud/ringid, et kes kus seisab. Kliente oli üsna vähe, pooled kandsid maski. Mitmetes poodides on nooled maas, et vahekäigud oleksid ühesuunalised ja keegi vastu ei tuleks. Lennu- ja praamiühendus pandi saare ja maismaa vahel kinni (kaubavedu muidugi toimib).

Aga sellel ettevaatlikusel on ka tulemust, sest nakatunuid on terve saare peale siiani ainult 79 (saar on sutsu väiksem kui Eesti ja siin elab 870 tuhat inimest). Vancouveris on asi oluliselt tulisem, nii et eks lõpuks jõuab see laine siia ka, aga praegu pole hullu.

Peaaegu kõikide majade akendel on meditsiinitöötajatele poolehoiu näitamiseks südamed, kanadalastele meeldib dekoreerida, anna ainult põhjust. Õhtuti kell seitse tehakse "eesliini" töötajate toetuseks õues lärmi - pannakse autoalarmid tööle, kolistatakse pottide-pannidega, vilistatakse, plaksutatakse. Jällegi, siinsed inimesed lähevad selliste väljakutsetega alati meelsasti kaasa.

Haiglas on vaikne. Plaaniline ravi on seisma pandud ja erakorralisi haigeid tekib vähe. Keegi ei taha vabatahtlikult sinna pisikupessa minna. Matt ütles, et mingeid lihtsaid hädasid enam üldse ei näe. Kui lausa infarkti ei ole, saavad korraga kõik kodus hakkama. Aga verevarud on väikesed ja doonorite leidmiseks jooksevad raadios pidevad reklaamid. Sünnitama lubatakse endiselt koos tugiisikuga.

Toidukaupa tellime korra 8-10 päeva jooksul (tihemini ei pääse löögile). Siinsed piimatooted on kõrgpastöriseeritud, säilivad nädalaid (isegi piim), aga liha osas peab muidugi veidi rohkem arvestama, et millal kasutada ja mida sügavkülma panna. Minu meelest ei jää sügavkülmast võetud liha toitudes hea, ainult hakkliha puhul ei paista vahet olevat.

Nagu näha on külvihooaeg algamas ja Oscar rajab põldu. Ma tean, et kassidele pannakse nende kohtade peale fooliumit, kuhu nad minna ei tohi. Aga mida lapsega teha? Ehitan lillepotile aia ümber? Pott on liiga suur, et kuhugi kõrgemale tõsta.

Naabruskonda on tekkinud kaks kassi, keda jalutamas käies vahel näha võib. Kassidel on vist kõrini, et pererahvas kogu aeg kodus passib, on hakanud lõpuks ometi õues käima. Hulkuvaid loomi ei ole siin üldse. Ma pole vist mitte ühtegi näinud kogu Kanadas elatud aja jooksul! Ja need kaks kassi on kah sellised eriti mõnusad ja pai-maiad. Ideaalsed lapsele esitlemiseks. Laps oli enne seda nädalat kasse ju ainult pildi pealt näinud. Nüüd käib ja osutab: "Cat" Puutuda ei julge veel.

Eesti keelt ta muideks praktiliselt ei räägi. See, et mina ainult eesti keeles räägin ja Matt pool aega, on täiesti mööda külgi maha jooksnud. Aga eks jõuab veel.

Kui üks on muhk ja teine on lohk

Eile arutasime ühe blogilugejaga inimeste kiikse ja erinevusi ning seda, miks mõnikord on suhtes nii, et kitsas ruumis nurgad teravaks muutuvad? Teatud piirini on tõsi, et vastandid tõmbuvad - kui ühele meeldib hoolitseda ja teisele meeldib hoolitsetud olla; kui ühele meeldib rääkida ja teisele kuulata; kui ühele meeldib sassi ajada ja teisele koristada - kui üks on lohk ja teine muhk.

Aga kui ühel kukub rätik sinna, kus ta selle ümbert ära võtab ja see teist hulluks ajab, mispeale esimene pingesse läheb, sest ta lihtsalt ei suuda ennast kontrollida, et kõik asjad joone järgi oleks ja teine jällegi ei suuda niimoodi olla, et asjad ei ole joone järgi... siis lähebki teravaks. Aga neil on kummalgi oma kodu ja visiitsuhtena toimib elu kenasti.

Igas suhtes on asju, mis üksteisele närvidele käivad. Matt näiteks pigistab hambapastatuubi keskelt ja ei pane korki peale tagasi. Võite ise arvata, kas ma teen igal hommikul selle tuubi kõrval korraks väikse hingamisharjutuse? Aga mõistusega saan aru, et keegi pole ideaalne ja ma ise ka ei ole ja tegelikult on maailmas suuremaidki muresid kui see, et tuubil pole korki peal.

Matt'ile meeldib asju laiali jätta. Mulle meeldib koristada. Meeldib on isegi vähe öeldud. Sobime, eksole. Aga sobivusel on omad nüansid, sest mingi piirini peab ikka igaüks ise oma segaduse eest vastutama. Absurne asi, mida me oleme rohkem kui kord arutanud, on see, et ma ei keera Matt'i sokke ümber. Talle meeldib neid niimoodi jalast ära tõmmata, et jäävad tagurpidi ja kuna pessu panen neid mina ja sahtlisse toimetan samuti mina, siis ta arvab, et sokid võiksid sinna õigetpidi jõuda. Sest talle ei meeldi neid ümber pöörata. Aga mulle ka ei meeldi! Võõras mure, sest tema sokid! Võib ju tagurpidi kanda, siis oleks järgmise ringiga jälle õigetpidi!

Minul on ka häirivad omadusi. Endale muidugi tundub, et hästi vähe, sest meile kõigile tundub, et me ise oleme täiega normaalsed. Üks asi, mille kohta ma tean, et see Matt'i häirib, on näiteks liiga kõva häälega telefonis rääkimine. Üks mu sõbranna sõidab rongiga tööle ja tagasi ning tihtipeale lobiseme nende sõitude ajal, aga rongis on palju taustamüra, mis paneb mind tundma, justkui peaksin ise kõvemini rääkima, et ta mind kuuleks. Muude telefonikõnede ajal kipun samuti liiga valjult rääkima, see on mingi sissekodeeritud asi, sest mu ema teeb sama ja mu aju on omaks võtnud, et nii peabki. Pika harjutamise tulemus. Samas - kui Oscar lõunaund magab, ei ole mul absoluutselt vähimatki probleemi vaikselt rääkida.

Teine asi, mis Matt'i häirib, on see, et mulle meeldib snäkke otse pakist süüa (krõpse, komme, küpsiseid). Matt paneb alati omale paraja portsu kaussi ja sööb sealt. Aga kuidas ma tean kui suur ports on paras?

Tema on jällegi see, kes paneb tühjad pakendid külmkappi tagasi. No mitte täiesti tühjad, aga kui viis tilka on veel põhjas, ei hakka ära viskama. Nii et laias laastus on meil kiiksud balansis ja õnneks pole midagi nii häirivat, et kooseksisteerimist segaks.

Mu blogilugejal on palju huvitavam kiiks - tal peab mune alati paarisarv olema. Ja kui muretainast või muud sellist teha, kus ainult ühte on vaja, tekib üleliigne muna. Uurisin, et mis siis saab?

"Kaks võimalust - kas suren seesmiselt kuni järgmise korrani, mil ainult ühte muna on vaja või siis tuleb järgmiseks hommikuks kolm praadida, kuigi peale minu siin majas keegi praemuna ei söö".

Pannkookidega olevat sama jama: "Ideaalse koguse jaoks läheb vaja kolme, mis omakorda tähendab, et kui ma ei taha nädal aega munade üle fetišeerida, pean pühapäeviti pannkooke tegema kas kahest või neljast munast. Kahest jääb väheks, siis jään ise põhimõtteliselt ilma. Aga neljast tuleb selline kogus, et saab kontaktivabalt naabriperele ka vedada".

Minu meelest on õudselt tore, et inimesed on nii erinevad - kõigil omad kiiksud. See on tegelikult müstika, kuidas me lõpuks ikkagi sellise kaaslase leiame, kes just meie veidrustega sobib. Kuidas teil suhtes kiiksud klapivad?

Avastused

Ükspäev oli ukse taga küpsisekarp ja selle peal ümbrik. Selgus, et naabrid olid kõigile meie tänava elanikele kaardi ja küpsised viinud, nii armas! Kirjutasid, et loodetavasti on kõik hästi ja andku me teada kui nad saavad kuidagi toeks/abiks olla. Kusjuures need on täitsa tavalised naabrid, mitte need ekstra kenad, kes iga mõne aja tagant omaküpsetatud hõrgutisi toovad ja lumise ilmaga sõnumi saadavad, et lähevad toidupoodi, kas teil oleks ka midagi vaja?

Need ekstra kenad naabrid ehitavad tagahoovi kõrvalhoonet ja kuna nii meie kui nende aiast jookseb läbi kaljuriba, oli neil vaja osa kaljut välja lõhkuda. Keset karantiini, mil KÕIK on kodus. Kolm päeva järjest täristas mingi suur masin kella üheksast viieni trrrrrrrrrrrr trrrrrrrrr trrrrrrr. Mine hulluks, tõesõna! Luust ja lihast lõikas läbi, kivist rääkimata. Aga vist sai valmis nüüd. Ma pidin juba peaaegu mölisema minema, sest noh, pole nii kanadalane veel.

Eile sõin hommikusöögiks Napoleoni kooki. Lugesin kuskilt, et karantiini ajal pidavat kehtima lennujaama reeglid ehk kohe hommikul võib näiteks jooma hakata. Ma selleni pole veel jõudnud, aga koogile küll ei suutnud vastu panna. Ise tegin muidugi. Praegu on ideaalne kõik sellised retseptid ära katsetada, mis vanasti liiga aeganõudvad tundusid. Minu hiiglaslikuks üllatuseks polnud üldse keeruline ja maitses täpselt nagu päris.

Ühtlasi jõudsin ükspäev seisu, kus ei suutnudki välja mõelda, mis nädalapäev parasjagu on. Telefonist vaatasin siis. Vanasti (kaks nädalat tagasi vanasti) oli elul ikka mingi rütm. Nüüd, kus Oscar ei käi lasteaias ja Matt'i kliinikupäevad näevad välja sellised, et ta ärkab kaks minutit enne vastuvõtu algust ja loivab hommikumantli väel alumisele korrusele kontorisse telefonikõnesid tegema, on keeruline järge pidada, kas on reede või kolmapäev. Mitte, et sel tähtsust oleks. Haiglagraafik on laias laastus selline, et üks nädal on ta kogu aeg kodus ja teine nädal peaaegu üldse mitte. Esimene koroonatest sai tal ka tehtud - üks öö hakkas köhima nagu loom, nii et korraks võttis kõhedaks küll. Aga koroonat õnneks ei olnud.

Ma olen avastanud, et väga paljusid asju ei lähe vaja kui kodust väljas ei käi. Muidu ikka arvasin, et ehin end iseenda, mitte teiste pärast, aga tuleb välja, et eksisin. Hiljuti ostetud eriti ilus ja õhuline seelik pole kordagi selga jõudnud, sest kanu söötma sellisega ju ei lähe. 

Muide, kas tänapäeval keegi veel raamatuid ka loeb? Ma imestusega vaatan Goodreads'is neid inimesi, kelle sõbralistis on sadu inimesi, sest oma tuttavatest ei ole ma sealt pea kedagi leidnud. Mul on ainult üks sõbranna, kes loeb, nii et tolmab. Äkki teised on salalugejad? Tulge kapist välja! Soovitage midagi head.


Koroonauudiseid ka:
- kes oma lapse lasteaiast koju jätab, ei pea sentigi maksma, aga kohta talle hoitakse
- üürnikke ei ole lubatud välja visata
- riik annab üürnikele 500 dollarit kuus üüriabi, mis kantakse otse omaniku arvele
- kui üürnik üldse ei maksa, ei saa teda ikkagi välja visata
- omanik pangale peab maksma
- koroona tõttu koondatud inimesed (ja praegu on kõik koroona tõttu koondatud), saavad riigilt järgnevad neli kuud 2000 dollarit kuus
- toidupoed ja ehituspoed (ehk ainsad, mis avatud on) peavad tagama inimeste vahel kahemeetrise distantsi ja saavad suure trahvi kui nad seda ei tee. Kui inimesed omavahel distantsi ei hoia, on ka neile trahv ette nähtud.
- kõikide haiglate juures on tasuta parkimine.
- ühistransport on tasuta ja kes olid juba ette maksnud, said raha tagasi.

Tühjad loosungid

Kui kellelgi on äriideed vaja, siis hakake umbrohuseemneid müüma! Mul on aed juba pärast esimest karantiininädalat nii puhas, et mitte ühtegi liblet ei leidu. Meil on need killustikuga kaetud teerajad, mida olen juba aastaid kirunud, erinevate vahenditega pritsinud ja igal suvel mõned korrad käsitsi puhtaks kitkunud. Nüüd on asjad uues perspektiivis - teen iga päev hästi natuke, et järgmiseks päevaks kah jääks. Peenardes mul umbrohi ei kasva, seal on multš.

Eile vahetasin voodipesu ära. See on üks töö, mida ma tavaliselt ei naudi. Praegu on pigem nii, et jee, saab voodipesu vahetada, mitte, et peab vahetama. Nüüd tuleb nädalake oodata, siis saab jälle.

Kuskil nägin meemi, et kui vanasti lõid tuppa juhtunud putuka kohe maha, siis nüüd paned talle nime ja õhtuti küsid, kas ta sooviks klaasikest veini? Putukad on meil juba sellepärast hinnas, et lapsele on meelelahutust vaja. Ükspäev pinises akna peal kärbes ja Oscar istus pool tundi nagu lummatult kõrval. Looduslik multikas, soundtrack kah parem.

Lapsest pole ma veel üldse tüdinenud, pigem tore, et ta seltsiks on. Matt meeldib kah endiselt. Karantiiniolukorras hakkavad halvad valikud ilmselt kiiresti silma paistma. Sitt kaaslane muidugi ennekõike, aga see ka kui lapsed on kehvasti kasvatatud. Veel mõned nädalad tagasi sai vajadusel kõiges kooli ja lasteaeda süüdistada, aga see lõbu on nüüd läbi. Tegelikult üllatav kui paljud inimesed kurdavad, et peavad omaenda lastega koos olema. Need vanemad veel eriti, kes muidu lärmi tõstsid kui õpetaja leidis, et peaks klassiekskursioonile tasuta saama. Miks ta ei võiks peale maksta, et bussitäit võõraid lapsi ohjata?

Süüa olen viimasel ajal palju teinud. Ja küpsetanud. Eelkõige sellepärast, et toidukraami tellime nüüd korra nädalas (tihemini ei pääse löögile), aga värsket saia/leiba tahaks tihemini. Täna tegin juustu-küüslaugu määret - mine pekki kui hea! Eile oli lõunaks makaronisalat ja lausa nii peenelt, et tegingi ainult ühe portsu (Oscar ei taha ja Matt oli tööl). Olete kunagi ühe portsu kaupa salatit teinud? Mina varem ei olnud.

Boršisuppi tahaks. Viimase "manuaalse" poeskäigu tegi Matt ja tänu sellele jagub meil hapukoort supi peale panemiseks vähemalt aasta lõpuni - ta oli kohe liitrise paki võtnud. Ja makroone hakkan tegema kui mandlijahu saan. Pille jagas instagramis ideaalsete makroonide pilti ja selgus, et kohe esimesel katsel olid sellised tulnud. Mul ka vaja!

Söögitegemise oskus on karantiini ajal küll kuldaväärt, seda tasub arendada. Mingeid uusi häid ideid võiks rohkem tulla. Jagage oma lemmikretsepte!

Ma olen avastanud, et nõukaaegne taust tuleb praegu väga kasuks, minu jaoks ei ole tühjad poeriiulid üldse mingi ehmatav vaatepilt. Kui vetsupaber otsa saaks, siis ajalehti ikka leiaks ja üleüldse - terve India saab ilma hakkama, sealjuures on neil täitsa samasugune seedesüsteem nagu meil.

Üleüldse saaks palju vähemaga hakkama. Me olemegi tegelikult natuke ära hellitatud. Vanasti oli keldris kirsikompotti ja vanaema aia õunu ning kogu moos. Polnud seda probleemi, et peaks iga päev poe vahet traavima, sest täna said viinamarjad otsa ja homme oleks kartulikrõpse vaja. Ei sure ju ära ilma viinamarjadeta?! Isegi mina olen veel elus, kuigi toidupoest saab kraami korra nädalas ja banaanid ei olegi alati piisavalt rohelised. Nädala lõpuks juba kindlasti ei ole. 

Tore on see, kuidas loodus ennast ise taastab. Veneetsias on delfiinid ja Hiinas õhk puhas. Inimesed ei muretse enam selle üle, millist põnevat dieeti järgmiseks katsetada, mis peened talumatused neil on ja kas peaks äkki sugu muutma. Kõik need suured uhked loosungid nagu #tänulik ja #blessed omandavad täitsa uue tähenduse kui seisad silmitsi faktiga, et sul ei pruugi aasta lõpuks enam vanavanemaid olla. Või ema-isa. Tänulikkus ei tähendagi enam lihtsalt sõnakõlksu, mida palmi all poseerides bikiinipildi alla panna.

Üksikisiku tasandil on praegune olukord hirmus, inimkonnale tuleb aga ilmselt kasuks. Võib-olla me veel õpime sellest kõigest midagi...

Remont - enne ja pärast

Sellest ajast peale kui siia kolisime, on Matt'i häirinud köögi tasapinnad ja mind elutoa hall sein. Kusjuures täpselt samasugune sein on meil ka magamistoas ja seal ei sega see mind üldse. Aga elutoa oma on algusest peale vale tundunud.

Kõigele sellele lisandus kolmas probleem - meie magamistoa dušinurga valged vuugivahed ei kannatanud enam mingit kriitikat, ühegi vahendi ega hullu nühkimisega puhtaks ei läinud. Matt'i isa oli külas ja kuna tema on tark-mees-taskus, uurisin huvi pärast, et kui kulukaks võiks minna selle nurga renoveerimine? Isa küsis, et kas ma olen proovinud klooriga puhastada? Kohalikud arrrrmastavad kloori ja ma ei ole sellest mitte kunagi aru saanud. Mürgine ja haiseb - tänapäeval on ometigi nii palju normaalsemaid vahendeid! Aga kuna nad nagunii ehituspoodi läksid, oli ta selle mulle koju kätte toonud ja ebaviisakas olnuks mitte proovida.

Ütles, et pihusta mingi pool pudelitäit dušinurka ja lihtsalt jäta mõneks tunniks toimima. Õnneks on vannitoas aken, tegin selle pärani lahti, panin ventilatsiooni huugama ja ukse vahelt kinni. Paar tundi hiljem läksin haisukotti maha loputama ja... ma ei uskunud oma silmi! Dušinurk oli NII säravvalge, et valus vaadata! Ma oleksin võinud miljoni peale kihla vedada, et kaheksa aastat vana vuugivahe ei lähe mingi nipiga nii täiuslikult puhtaks nagu oleks värskelt remonditud. Aga läks! Miks mulle keegi varem ei öelnud, et kloor selline imevahend on?

Aga miks see kõik oluline on - sest Matt ütles, et kui ma vannitoa remontimise plaanist loobun, võime selle arvelt köögis veidi rohkem teha. Ja mina pakkusin kohe, et äkki värviks siis selle halli seina ülejäänutega sama tooni (mille vastu on ta algusest peale olnud) ja ta oli nõus! Aga see oli lõpuks täielik win-win olukord, sest vannituba, nagu teate, remontis end põhimõtteliselt ise ära!

Etteruttavalt võin öelda, et järgmine projekt on valgusti vahetus, aga kuna sellele on praktiliselt võimatu ligi pääseda, tuleb leida elektrifirma, kes tooks spetsiaalsed redelid või tellingud või ma ei tea, mille, et see väike asi ära lahendada. Aga praeguses maailmalõpu olukorras on imelik helistada, et vabandage, mul on üks kole must lamp, mille asemele on ilusat heledat vaja... Esimese maailma probleemid.

Muideks, ma arvasin, et värvijad ehitavad mingi asja, et sinna lae alla pääseda, aga nad tegid kõik mingite pikkade tokkidega ära ja redeleid ei kasutanud üldse. Kahju, et ma ei taibanud peale passida, sest ma ei suuda tagantjärele välja mõelda, mismoodi on võimalik nii ideaalselt laeliistu kõrvalt värvida kui sinna lähedale ei lähe?

-

Köögist ka - mind häiris vana kraanikauss. See plekist variant näitab isegi iga kuivanud veetilga välja, mustusest rääkimata. Ma kokkan päris palju, nii et pidevalt viskan midagi kraanikaussi ja minu meelest ei püsinud see isegi viis minutit puhtana. Ei pea vist isegi mainima, et uue kraanikausiga olen väga rahul! Nädal aega on ta seal olnud, pesemist pole kordagi vajanud ja mustus välja ei paista. Laisa inimese nutikad lahendused.

Lisaks kõigele muule sain täna oma passi kätte. Postiljon tõi mingi paki ja ütles, et kuule, su pass tuli ka, aga koroona tõttu ei tohi me enam allkirja nõudvaid asju inimestele kätte toimetada. Nii et mine postkontorisse, aga mine võimalusel täna-homme, sest nad upuvad seal neisse asjadesse, mida vanasti meie ära viisime. 

Ja ainult kaks nädalat hoiavad, nii et kui haige oled ja peaks karantiinis istuma, siis... lähed ikkagi. Seisad seal kambakesi teiste tõbiste hulgas ja vahetad viiruseid. Mul on tegelikult ainult nohu, aga praegu ju ei tea, mis on mis. Läksin siis hommikul kohe avamise hetkeks ja sain asja sulnis privaatsuses aetud. 

Vägev, mul on nüüd kaks passi! Mitte, et neid niipea kuskil kasutada oleks...

Peitu poe!

Olete tähele pannud, et inimesed näevad värve veidi erinevalt? Mõned värvid muidugi ongi sellised vahepealsed, näiteks mu lapsepõlvekodu esik - ühele sinine, teisele roheline. Praeguses kodus on elutoas üks tumehall sein, mis mõne päeva pärast üle värvimisele läheb (teistega sama tooni) ja Matt küsis, et mis sel rohelisel siis viga on? Rohelisel? See on väga hall sein.

Eile mängisime Monopoli kaarte ja seal on värv, mida mina näen roosana, aga Matt nimetab lillaks. Arusaamatu! Küsisin, et kui see on lilla, siis milline värv sinu jaoks roosa tundub? Ja palun väga - lill olevat roosa, kaart lilla:

Paistab, et asjad liiguvad selles suunas, et varsti ei jäägi muud üle kui kodus lõksus istuda ja kaarte mängida - koroona on juba praeguseks pool maailma seisma pannud. Selline tunne nagu vaataks põnevat, aga veidi hirmsaks kippuvat filmi ning ootaks küüsi närides, et huvitav, millega see kõik lõpeb? Kas vetsupaber saabki maailmast otsa?

Kõige keerulisem on minu meelest mitte puutuda oma nägu. Mul on vaja seda plastikust torbikut, mis koertele kaela pannakse, et nad ennast ei näriks. Ma katsun kogu aeg oma nägu! Ja sügan silmi. Eriti just mingites mustades kohtades, näiteks toidupoes.

Meie saarel (mis on peaaegu sama suur kui Eesti) diagnoositi eile alles esimene juhtum ja õnneks mitte Nanaimos, vaid peaaegu kahe tunni kaugusel. Aga see tähendab, et nüüd on ainult nädalate küsimus, mil ka siin hakkab olukord tuliseks minema, seda enam, et kohe algab kohalikes koolides kevadvaheaeg ja inimesed liiguvad rohkem ringi.

Eks ole huvitav, kuidas selle hetkeni, mil jama enda tagahoovi jõuab, on inimestel tunne, et see neid ei puuduta? Halvad asjad toimuvad ikka kuskil mujal ja kellegi teisega... Õnneks on muidugi võimalik ennast ise koduaresti panna ja siis pole midagi karta. Meil on palju ruumi ja suur aed, värskeid mune saab iga päev ja muud sööki jagub ka. Kuniks elekter ja vesi ära ei kao, on kõik hästi.

Mina saan seda Oscariga vabalt teha, aga Matt töötab suurema osa ajast just EMO-s, nii et temal on eriti kõrge võimalus nakatuda. Ja kui tema nakatub, ei ole ka minul viirusest pääsu. Nii et ilmselt peame mingit üksteise vältimise tehnikat tegema või paar kuud täitsa eraldi elama või ma ei teagi. Kellele ikka meeldiks haige olla...

Püsige peidus ja kõik on hästi!

Kas peaks hakkama vaikselt mulda peale kraapima?

Mul läks täna natuke pärast kuut uni ära. Päris äge on mõnikord kogemata nii vara ärgata, voodis raamatut lugeda ja päikesetõusu vaadata. Kui kööki jõudsin ja pliidi peal seda kellaaega nägin, mis ennast ise ei muuda, tuli muidugi meelde, et öösel keerati kella, mis tähendab, et ärkasin tegelikult juba viiest!!! Tere pensionär, noh. Ma loodan, et see nüüd harjumuseks ei saa.

Ma olen terve elu varajast kella peale ärkamist vihanud (kes ei vihkaks) ja kunagi noore ja naiivsena mõtlesin, et lapsi ei tohigi enne saada kui oled valmis end igal jumala hommikul seitsmest püsti ajama, sest nad hakkavad ju mingil hetkel koolis käima!

Aga toona, sellise rohelisena, ei arvestanud ma, et kõigepealt oled hoopis rase ja vaatad, kas ja kuidas üldse sõba silmale saad oma arbuusi ja kõrvetistega. Siis sünnib laps ja kui ta on nii kehv magaja nagu minu oma oli, siis ei maga sa esimesed 10 kuud kordagi üle kahe tunni järjest. Rääkisin hiljuti sõbrannaga, kel on väike beebi ja kui ta alustas vestlust sellega, et "täna oli hea öö, laps ärkas ainult viis korda", arvasin esimese hooga, et ta viskab iroonilist nalja. Aga ei visanud! Ja ma olin juba täiesti ära unustanud, et selline öö, kus beebi AINULT viis korda ärkab, VÕIB iseenesest vägagi edukas olla, juhul kui ta iga kord pärast söötmist edasi magab. Minu oma tavaliselt ei maganud.

Ja siis tuleb see aeg, mil laps hakkab öösel normaalselt magama, aga enda aju on juba nii pehme, et ärkad ikkagi iga paari tunni tagant! Umbes, et mis juhtus, et laps veel nutnud pole? Ja siis harjud lõpuks magama, aga lapsel tuleb uus ajajärk, mil ta jälle ärkab öösel korra-paar (näiteks tõbisena). See on kõige hullem, sest aju on vahepeal uuesti magama õppinud ja nii kõnnid lapse tuppa ikka konkreetselt läbi une ja riskid, et võid mõne mänguasja otsa komistades jalad murda ja seda mitte märgata enne kui hommik käes.

Milleni ma tahtsin jõuda - kui beebiaeg üle elada, ei ole laste hommikune kooli viimine enam absoluutselt mingi küsimus. Hommikune ärkamine  on väga okei kui oled terve öö sügavalt ja segamatult magada saanud. Ma pole elu sees und nii hästi hinnata osanud kui praegu, mil mu laps on juba aasta aega järjest kuldmagaja olnud.

Pensionäritunnustest veel nii palju, et pärastlõunaks olin juba sedavõrd väsinud, et magasin koos Oscariga lõunaund. Pärast oli muidugi mõnus ja puhanud olla, aga jama on selles, et nüüd on kell peaaegu 23 ning mul on endiselt mõnus ja puhanud olla!!! Kui ma poole ööni üleval passin ja hommikul jälle viiest peaks ärkama, lähen otsejoones tuvisid söötma, sest mida muud üks penskar hommikuti ikka teeb.

Hea küll, aeg proteesid klaasi panna ja voodisse minna. Head ööd!

Valed sõnad

Mul on aja jooksul palju selliseid inglise keelseid sõnu ette tulnud, mille kohta on olnud raske uskuda, et just see sõna seda asja tähistab.

Näiteks kükitamine (squatting). See kõlas alguses kuidagi nii... vale. Ja sõrmkübar (thimble) - mängisime Monopoli, üks nuppudest oli sõrmkübar ja ma ei suutnud kuidagi omaks võtta, et selle nimi on thimble.

Oscar armastab kukerpalle teha. Matt ütles, et see on somersault. Mina arvasin, et ta teeb nalja! Ei teinud.

Meile tuli kunagi uus töötaja ja omanik rääkis, et ta teeb teises kohas graveyard shift'e ja ma arvasin esimese hooga, et ta töötab surnuaias (graveyard). Aga tuleb välja, et nii nimetatakse öövahetusi. WTF?!

Kohe esimesel Kanada-aastal oli meil tööl tualetis ummistus ja kolleeg mainis, et peab plunger'i tooma. Toona tundus, et ta keeleoskus on ikka eriti kõrgel tasemel, et nii peeneid sõnu teab (oli kah immigrant). Praegu tundub see sõna nii loogiline ja lihtne nagu oleksin seda kogu aeg teadnud. Kuidas seda vaakumasja asja eesti keeles nimetatakse, ei suuda küll praegu välja mõelda. Vetsupump? Palun ärge naerge, kui ei ole!

Kunagi suvel osalesime mingil "sport massidesse" tüüpi väliüritusel, kus tuli ratast keerutada, et tükk kooki saada. Minu keerutus ütles, et pean jumping jack'e tegema. Ma seisin seal nagu tola, omamata õrna ainugi, misasi on jumping jack... Õnneks oli Matt läheduses ja päästis mu suuremast häbist. Tegi kokku-lahku hüpped kah minu eest ära.

Sõnavaraga on üldse nii, et kui igapäevaelus on asi juba üsna muretu, siis mingites spetsiifilistes situatsioonides olen ma endiselt täiesti umbkeelne. Näiteks pangas! Natuke vist sellepärast ka, et süsteem on täitsa erinev kui Eestis.

Kui sõnad, väljendid ja lühendid saavad pikapeale iseenesest selgeks, siis kirjutamisega on keerulisem. Eesti keele grammatika ei ole mulle kunagi probleeme valmistanud, aga inglise keeles pannakse näiteks komad täiesti teiste kohtade peale! Õudselt tüütu. Ja hüüumärke kasutatakse oluliselt vähem. Mõnda reeglit ma ikka juba tean ka juba, aga laias laastus kirjutan nii, et panen lihtsalt võimalikult vähe komasid ja hüüumärke püüan üldse vältida. Nii peaks enam-vähem täppi minema.

Aga miks ma sellest kõigest täna kirjutama hakkasin - ma õpin siin koos lapsega sõnu, eksole. Õnneks on tema raamatutes iga pildi kõrvale kirjutatud, millega tegu. Enamik nimesid on loogilised. Aga siis korraga - "cherry picker" - kirsikorjaja. Vabandage väga, aga MIDA on sellel asjal kirssidega pistmist???

Teoreetiliselt saab tõstukiga muidugi ka kirsse korjata (kui see imekombel aeda ära mahutada), aga mina isiklikult ei ole seda pea neljakümne aasta jooksul juhtunud nägema. Küll aga kasutatakse neid tihti näiteks elektripostide kallal töötamiseks ja muuks selliseks. Küsisin isegi Matt'i isa käest ja tõepoolest ongi tegemist kirsikorjajaga. Ühtlasi ei saanud ta aru, miks ma seda imelikuks pean?

Umbes samamoodi nagu ma ütlen Ossule, et tule istu mu kõrvale ja Matt leiab, et on absurd paluda kellelgi endale kõrva peale istuda. Noh, tegelikult ju ongi!

Mida ma kõike teada sain!

Arutasime ükspäev sõbrannaga, et Kanadas tundub nagu pingutaks mehed naiste tähelepanu pärast, samas kui Eestis on vastupidi - hoopis naised peavad rohkem vaeva nägema. Ja täna juhtusin lugema mingeid fakte Eesti kohta ning sain teada, et Eestis on 100 naise kohta 87 meest, samas kui Kanadas on neid tervelt 98! Mõni ime siis... Aga ikkagi - kuhu eesti mehed kaovad? Poisse ja tüdrukuid sünnib ju peaaegu võrdselt (poisse natuke rohkem).

Surfasin siis natuke juba ka statistikaameti lehel ja leidsin terve rodu huvitavaid artikleid. Näiteks toodi seal välja, et meeste hulgas on rohkem neid, kel on lapsi rohkemate partneritega ja loomaökoloog teadis selgituseks rääkida, et loodus soosib isastel võimalikult paljude partnerite himustamist, samas kui emastel on kalduvus ihaldada pigem väheseid, aga see-eest konkurentsivõimelisemaid isaseid - kõige elujõulisemaid, vapramaid, targemaid, elukogenumaid (sh endast vanemaid), dominantsemaid ja rikkamaid, kes pärandaksid oma võimekuse ka emase järglastele.

-

Teine asi, mida teada sain, on see, et Eestis lahutatakse 50% abieludest (Kanadas ainult 38%). Eestis olevat ka väljapaistvalt palju üksikemasid. Kanadas on muideks nii, et peale aastast kooselu loetakse varad ühiseks, selleks ei pea üldse abielus olemagi. Ja kui suhtes on lapsed, läheb lahkuminek meespoolele juba eriti kulukaks, sest üldiselt peab lastele ka nende kodu alles jääma. Muideks, siin ei ole lubatud lahusoleval vanemal lastest kaugemale kolida kui 30 km (vastastikusel kokkuleppel muidugi võib) ja muidugi loogiline ka, sest lõpuks on ju lapsed need, kes peavad edasi-tagasi sõitma.

Ma siin ainult oletan, eksole, aga mulle isiklikult tundub, et see paneb ehk suhtesse ka tõsisemalt panustama võrreldes Eestiga, kus naistel on küll kõrgem haridustase kui meestel, aga mehed teenivad rohkem. Ja kus kooselu korral ostab mees kinnisvara ning naine tasub toidu-riiete eest (ehk jäävat väärtust ei ole). Uurimuse kohaselt on eesti meestel vara 45% rohkem kui naistel ja netovarade erinevus on suurim alla 35-aastaste seas, kus mehed on kolm korda jõukamad kui naised.

-

Muide, sissetulekutest - Eesti keskmine brutopalk on 1397 eurot. Sellest lähevad ju veel maksud ka maha! Mina sain Eestis enam-vähem keskmist palka ja minu jaoks oli müstika, et sellest peaks maksma üüri (mis toona oli poole odavam kui praegu), toidu, riided ja kõik muu vajamineva ning lisaks veel isikliku kodu ostmiseks sissemaksu koguma. Arvasin, et vahepealse ajaga on ehk asjad paranenud, sest näiteks Perekooli foorumis ei teeni keegi alla kolme tonni kuus. Väidetavalt.

Statistikaameti andmete kohaselt elab Eestis suhtelises vaesuses 22% elanikkonnast (ehk sissetulek alla 569 euro kuus). Peaaegu VEERAND!

- 

Aga veidi helgematel teemadel - kas te teadsite, et "Sofia" on seitse aastat olnud Eesti kõige populaarsem tüdrukunimi, mis sai alles eelmisel aastal troonilt tõugatud (küll mitte kaugele - teiseks) "Mia" poolt. Seega kui mänguplatsil Sofiat hüüda, tulevad pooled lapsed korraga? Sophia oli muideks eelmisel aastal ka Kanada kõige populaarsem tüdrukunimi.

Näiteks Oscar on Kanadas üsna vähelevinud nimi, aga kummalisel kombel sai ta lasteaias ühe teise Oscari koha, nii et kapi peal ei olnud vaja isegi nimesilti ära vahetada!

- 

Igaks juhuks mainin, et meil on Eestiga ajavahe 10 tundi, nii et ma ei hakanud varavalges lambist statistikas sobrama. Meil on alles õhtu, nii et head ööd teile sinna kohvitassi kõrvale! :)

Rõõmud ja mured käsikäes

Juhuu, ma ei pea enam kunagi midagi taotlema, pikendama ega tõestama, et mul lubataks Kanadasse jääda. Seitse aastat immigrandielu on läbi, ma olen Kanada kodanik!

Elamisluba on mul tegelikult juba mõnda aega olnud, aga see pole päris see. Justkui kehtiksid peaaegu samad õigused, aga kui asi kriitiliseks läheb, pole sa mitte keegi. Näiteks tõi Kanada hiljuti koroonaviiruse koldest ära kõik oma kodanikud, aga ei võtnud pardale elamisloa omanikke.

Ükskord unustasin reisile minnes elamisloa kaardi koju ning sain teada, et ilma selleta ei lubata Kanadasse tagasi lennata. Turistina ka ei saa, sest süsteem näeb, et sul on elamisluba. Lendasime tookord siis Kanadale kõige lähemasse USA linna, kuhu Matt'i isa autoga vastu tuli ja meid lihtlabaselt üle piiri sõidutas. See on lubatud. Aga lennata ei saa.

Nüüd ei ole vahet - isegi kui kõik dokumendid reisil olles ära varastataks, aitaks Kanada mu ise koju tagasi. Ja Eesti aitaks Eestisse kui oleksin sinnapoole teel, sest Eesti kodanik olen ju ka.

Eesti seadused on vastuolulised ja nii palju kui guugeldades aru olen saanud, on see peamiselt selleks, et takistada venelastel massiliselt Eesti kodanikeks saamast. Praegu peaksid nad selleks Vene kodakondsusest loobuma, mida vist väga teha ei taheta. Igatahes ütleb kodakondsuseadus, et topeltkodakondsus ei ole lubatud, samas keelab põhiseadus sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta (ja põhiseadus on teadagi kõvem). Nii ongi mul mõlemad. Nagu väga paljudel teistelgi eestlastel. Ja kaks kodumaad ka.

Samas ei koosne teisele poole maakera kolimine ainult lilledest ja liblikatest (kuigi neid peab arusaadavalt ülekaalus olema, muidu poleks asjal mõtet). Ohverdused on samuti suured. Näiteks pole keegi peale mu ema Oscariga kohtunud. Isegi mitte vanaema.

Sama lähedasi sõpru kui mul Eestis on, pole siin tekkinud (kui kohalikud eestlased välja arvata). Kuigi mulle kanadalased väga meeldivad, on kultuurid piisavalt erinevad, et päris sama head klappi ei teki, kriipsuke jääb puudu. Ma saan neist mitmeid küll sõpradeks nimetada, aga kui tunnen, et tahaks midagi jagada või niisama loba ajada, helistan pigem mõnele eestlasele.

Matt räägib kogu aeg, et otsigu ma ometigi kohalikke sõpru juurde, aga sõprus ei ole minu meelest midagi sellist, et lihtsalt otsid. Ma pole enam viieaastane, et piisaks kui kellelgi on kummikeksunöör või ägedad liivavormid. Kas inimesed üldse leiavad lähedasi sõpru kui nad on pea neljakümnesed? Noh, defineeri "lähedane", eksole. Mul ju mõned on ka, aga...

Õnneks olen ma nii eraklik inimene, et väga ei põe. Matt on ka eraklik, seega sobime. Hoiame omaette. Aga kuna Matt'i eluaegne parim sõber kolis paar aastat tagasi meist veerandtunni kaugusele, mõtlen sageli, et kui äge oleks kui minu parim sõbranna minuga samas linnas elaks.

Mul on hästi kihvt naabrinaine ja kuna tal on kolmeaastane tütar, siis me vahel ikka hängime koos. Viimase aja uued sõbrad baseeruvadki rohkem sellel, et neil on kah väikesed lapsed. Igatahes - naabrinaise ema elab kõrvaltänavas ning õde kaks tänavat eemal. Õel on samuti kolmeaastane tütar ja terve nende pere on hästi lähedane. Täna jooksin naabrinna ja ta õega linna teises otsas mänguväljakul kokku ja kui oli aeg minema hakata, hakkas üks tüdrukutest nutma. Ema küsis, et kas sa tahad tädi juurde minna, tüdruk tahtis ja nad lihtsalt vahetasid lapsed ära. Kumbki viis õetütre oma koju lõunale ja uinakule. Sellele ei eelnenud isegi mingit arutelu! Naabrinaine ütles, et nad kogu aeg vahetavad lapsi.

Vot sellistel hetkedel mõtlen, et pekki, tahaks ka! Mõtle kui äge on lastel niimoodi koos kasvada!

Aga noh, õde pole mul isegi mitte Eestis ja parim sõbranna elab üldse New Yorkis, nii et mulle tegelikult sobib Kanadas päris hästi!

Ootused ja tegelikkus - emadus

"Oota, kuni ise emaks saad", eksole. Noh, ma sain. Üllatusi on olnud omajagu.

Praegu on mingi selline ajajärk, kus maja lihtsalt ei püsi puhas. Mu sisemine puhtusefriik ei suuda sellega päris lõpuni leppida, nii et igal õhtul pärast Oscari magamaminekut koristan kõik ära, et vähemalt need mõned tunnid enne ööd oleks ilus vaadata ja ei jääks midagi jala alla. Aga päeva jooksul ma enam väga ei vaevu.

Näiteks hetkel on mul siin diivani kõrval natuke mulda. Sest mul on potilill ja Oscaril on kastiga auto. Iga mõtlev inimene (nagu mu poeg) paneb üks ja üks kokku ning mõistab, et see pott on seal selleks, et oleks midagi autole kasti panna. Ja kastist satub see paratamatult lõpuks kuskile... noh, mujale.

Akna peal on jogurtine käejälg. Selline pikalt allapoole libisev nagu õudusfilmis. Ta tegelikult küll sõi laua ääres ja kasutas isegi lusikat, aga lõpp läks käest ära ja ma omaarust tegin ta küll enne puhtaks kui laua juurest lahkus, aga...

Ja vahel ma lausa lubangi tal mõne söödava asjaga ringi kõndida, näiteks küpsisega jalutas ennist. Küpsisel oli šokolaadikate. See šokolaad katab nüüd diivanit. Aga need plekid tulevad maha. Mind eriti ei kõiguta. Enam.

See on küll tõsi, et emadus kasvatab kannatlikkust. Täitsa pekkis, kuidas kasvatab! Ma olen sisemuses ikka suht selline karbitüüp. Piirid ja nii. Tahan, et asjad oleks kindlat moodi. Kaheaastasega ei saa üldse! ÜLDSE!

Teate neid emasid, kelle lapsed esiteks söövad kõike, teiseks söövad raudpolt alati laua taga ja ainult selleks ettenähtud aegadel? Ma mõtlesin, et teen ka nii. Alguses sõigi kõike. Eriti hästi läks hautatud brokkoli. Nüüd on menüü kitsenenud makaronidele ja puuviljadele. Natuke juustu ja jogurtit õnnestub ka vahel sisse meelitada. Aga teate mis - see on okei!

Ma tegelikult kujutasin ette, et panen kehtima "kui ei maitse, ära söö ja järgmine toidukord on kolme tunni pärast". Seda võikski vabalt teha kui ta tühjast kõhust tingitud paha tuju just minu peale välja ei valaks. Ja kui ma nüüd kristalselt aus olen, et taha ma ka ise alati tingimata just seda, mis valmis on tehtud. Näiteks lõunaks söön sageli võileibu, kuigi külmikus on eelmise päeva õhtusöök.

Teine koht, kus iseenda halvad harjumused lapse halbu harjumusi põhjustavad, on ekraaniaeg. Igal pool kirjutatakse, kuidas see on lastele halb. Aga meile endale? Oscar vaatab multikaid siis kui mul on vaja sellega "aega osta". Näiteks tahan arvutis surfata. Või telefonis. Või poolelijäänud filmi lõpuni vaadata. Neil juhtudel ta lihtsalt ei jäta mind rahule! Ainult multikad aitavad. Ja tegelikult ongi aus värk - mul oma ekraan, tal oma ja hästi ei mõju see ilmselt meist kummalegi. Nii et piiramegi. Mõlemad. Nii palju kui suudame.

Kui koristan või miskit muud asjalikku toimetan, ajab Oscar täies rahus omi asju, multikad ei tule meeldegi!

Aga mõned asjad on ikka nii ka nagu enne lapsesaamist ette kujutasin. Näiteks pole terve maja mänguasjadega kaetud. No päeval vahel on, aga õhtul läheb kogu kraam tema tuppa tagasi, elutoas pole mitte ühtki mänguasja. Ja meie magamistuba on täitsa meie ala, seal käib ta harva. Pole nagu eriti asja. Magab alati oma toas ja oma voodis. See on KÕIGE kasulikum harjumus üldse! Mu sõbranna laps jääb ainult nii magama, et üks vanematest peab kõrval pikutama. Ma läheks hulluks...

Ja paar asja on sellised, mida ma üldse ei osanud oodata. Näiteks see, milliseks pehmoks mind emadus on muutnud. Mingi kruvi loksus Oscari sünniga ikka natuke lahti ja pole siiamaani paika tagasi läinud, sest sellist asja, et ma näiteks filmi vaadates ilusa koha peale pisardama hakkaks, ei olnud mul enne lapsesaamist küll kordagi juhtunud. Nüüd on täitsa pekkis! Ei suuda end üldse valitseda. Keegi on ekraanil pisarateni liigutatud ja mina olen kohe ka. Vahel rohkemgi kui ekraanipersoon.

Teine üllatus on uni. Ma ei tea, kas teistel emadel on ka nii, aga ma kuulen magades isegi läbi KAHE kinnise ukse ära kui Oscar kasvõi piuksatab. See on müstika! Muidu olen terve elu megapaksu unega olnud. Praegu olen ka. Näiteks ei kuule, mida Matt öösel teeb. Hommikul näen, et ta on sööki soojendanud, popcorni teinud, jäämasinat kasutanud vms, vahel käib sõber külas ja ajavad mitu tundi elutoas juttu - ma ei kuule mitte midagi. Aga Oscar piiksatab korraks ja ma olen kohe üleval.

Mida teie seoses lapsesaamisega avastanud olete?

Kuidas?

Päikesepaisteline ilm on karm. Kõik vead toob esile. Näiteks mustad aknaklaasid. Kusjuures ma olen aknapesufanaatik. Ma nimelt vihkan musti aknaid. Muidu ei torkaks vist nii väga silmagi, aga meil on suured klaasist lükanduksed, millelt jääb iga triip kuidagi eriti selgelt näha. Ja tuleb välja, et ma EI OSKA aknaid pesta. Olen proovinud erinevaid vahendeid, äädikat, nõudepesuvahendit, puhast vett; külma, kuuma ja sooja vett; kummiribaga spets asja, majapidamispaberit, ajalehti; pilvist ja päikeselist ilma; suve ja talve. KÕIKE. Ja ikka ei saa ideaalset tulemust.

Sel aastal tuleb nagunii mingi firma pesema tellida, sest meil ei käi kõik aknad lahti ja teisele korrusele ma neid redeli najale ise nühkima ei roni. Kohe huviga ootan, kas nemad saavad klaasi nii puhtaks, et isegi mina rahule jään? 

Teine asi, mis päikese käes kohe välja ronib, on tolm. Viskasin teki voodi peale ja terve pilveke hüppas kohe õhku. Kust tolm tuleb? Surnud naharakud ja muu selline kraam, eksole. Kena oleks kui saaks need surnud naharakud kenasti duši all maha loputada ja ei peaks terve elamine neid täis olema.

Eriti kuna meil on magamistoas must mööbel. IKEA-s oli laias laastus valida, et kas must või valge. Ametlikult on see vist tumepruun, aga ma ütleks, et pigem ikka must. Kanadalastel ongi üldiselt tume mööbel ja nahkdiivaneid armastavad nad väga. Diivani osas olin küll resoluutne ja nahk ei tulnud kõne allagi. Aga magamistubade mööbli osas ei saanud me kuidagi kokkuleppele. Mina tahtsin valget, Matt musta ja lõpuks tegime nii, et külalistetubadesse tuli valge ning meie magamistuppa must. Ma pole siiamaani ära harjunud. Iga tolmukübe on näha. Iga surnud naharakk. Isegi kui päike ei paista! Aga eriti siis kui paistab.

Ja siis veel purukesed. Enne Oscarit neid ei olnud. Vähemalt ei tekkinud juba esimese tunni jooksul pärast koristamist. Mul on juba selline tunne, et Oscar ise pudeneb! Sööb kausitäie mustikaid ära, aga terve tooli ümbrus on pudi täis. KUIDAS???

Kelleks sa saada ei taha?

Mäletate, kuidas lapsepõlves vahel küsiti, et kelleks sa saada tahad? Mina näiteks siiamaani ei tea. Küll aga tean, kelleks ma saada ei taha:

1. Hambaarstiks - nokitseda millegi miniatuurse kallal, ise nägupidi võõra inimese suus, samal ajal tema (võimalik, et lehkavat) hingeõhku nuusutades... iiiiiuuu. Nõukaajal oleks vähemalt see vabandus olnud, et kui hinges sadist oled, saad end päevast-päeva puuri ja erinevate orkide abil täiesti legaalselt teiste inimeste peal välja elada. Tänapäeval peavad sadistid muid mooduseid leidma, sest hambaarstidel pole enam kombeks inimesi piinata. Aga mida nauditavat selles töös on? Peale palga muidugi.

2. Stjuardessiks - mulle ei meeldi lennata. Kitsas, liiga palju inimesi, kehv toit, lärmavad lapsed (eriti hull kui enda oma), kuivavad silmad/nahk, paistetavad jalad, turbulents (ma olen suht merehaige ka)... Ja siis vaatad neid vaeseid stjuardesse, kes selle asemel, et end tooli kerra tõmmata, veini juua ja paar head (või siis mitte nii head) filmi ära vaadata, et aeg veidigi kiiremini läheks, vaaruvad oma kärudega mööda vahekäiku, küsivad miljon korda "kas te soovite midagi juua", naeratavad igaühele mesimagusalt (ja mida tropim reisija, seda magusamalt), koristavad okset ja prügi ja kakaseid mähkmeid. Õõõõõh. Ja ilmselt ei ole nii hästi tasustatud kui hambaarstid.

Me tulime just reisilt. Sinnapoole lennates läks kuidagi eriti hästi - Oscar oli uskumatult koostööaldis ja viimaseks paariks tunniks jäi peaaegu vabatahtlikult magama, ma juba mõtlesin, et võib-olla peaks ta isegi suvel Eestisse viima! Aga tagasilend oli selline, et kui oleks suitsetaja, tahtnuks kohe mitu koni järjest tõmmata. Ossu jauras iga asja peale, magama polnud nõus (lõpuks suure sõjaga kogemata uinus) ja mul oli kopp niiiii ees.

Ajavahe oli ainult 2 tundi, aga Oscar ei harjunudki sellega ära, mis siis, et esimesel õhtul sai alles öösel magama. Ärkas iga jumala hommik kell 6 või veidi enne seda. Õues alles kottpime. Mõnes mõttes tore, sest nii väsisin ma ka ise õhtuks korralikult ära ja hiljemalt üheksaks kustusin. Tegelikult olekski ju loogiline valget aega maksimaalselt ära kasutada ja pimedas magada. 

Ja ohh kui mõnus on suvi! Mul oli juba meelest läinud. Hawaii on selles mõttes äge koht, et mingeid rõvedaid putukaid, madusid ega ohtlikke loomi pole üldse. Noh, haid on, aga kõikide saarte peale kokku on keskmiselt 3 hairünnaku juhtumit aastas ja väga harva lõpevad need surmaga. 

Äge on see, et vaalasid on nii palju, et neid näeb täitsa juhuslikult ka niisama rannas istudes. Ma oleks tahtnud haid ka näha. Aga ei näinud ja kõik jäsemed jäid samuti alles, mis on ju iseenesest jällegi meeldiv.

Huvitav on see, kuidas blogipostituste sisu oleneb suures osas sellest, millal mõte tuleb. Ma ei võtnud seekord arvutit reisile kaasa ja kogu aeg oleks tahtnud blogida! Kogu aeg oli midagi öelda. Tahtsin rääkida, kuidas ma päev otsa asju pakkisin, et jumala eest midagi maha ei jääks. Ja kuidas Oscari uneriided ikkagi kaasa ei saanud. Ja kuidas ma hommikul enne lendu hotellist lähedalasuvasse kaubanduskeskusesse kihutasin (läbi paduvihma!), et talle öösel reisil midagi selga oleks panna. Ja kuidas ma omale kogemata kõrvalpoest täpselt sellised tennised leidsin, mida juba aasta aega otsinud olin. Ma ei tea, miks ma arvasin, et see kedagi peaks huvitama. Aga minu blogi - räägin, mida tahan.

Ja kuidas lennukis üks pähkliallergik oli, kelle tõttu paluti pähkleid sisaldavaid tooteid mitte avada. Kolm korda võite arvata, mida sisaldasid nii mu soolane kui magus näks? Ma veetsin terve igaviku lennujaamas ideaalset suupistet valides ja maksin mõlema eest umbes kolm korda rohkem kui tavapoes. Aga pidin ikka mingit lennukijura sööma.

Sellest tahtsin ka rääkida, kuidas lennukis on ainus "tasuta" jagatav söögipoolis kas mikropakend küpsiseid (neli pisikest tükki) või mikropakend soolaseid kõrsikuid. Ühe ampsu suurused pakid. Ja kuidas stjuardess küsis, et cookies or pretzels, mispeale mina palusin mõlemat. Ma olen korduvalt sama lennufirmaga reisinud ja kunagi pole olnud probleem mõlemad saada. Seekord sain ka, aga veits mingi ohke ja pilgu saatel. See stjuardess vist ka väga ei viitsi stjuardess olla, aga veel ei tea, kelleks saada tahab. 

Miks see mind eriti närvi ajas, on see, et Oscar ei ole veel 2 ja võiks tasuta lennata, aga kuna meist kumbki ei kujutanud ette nii suure lapse süles hoidmist, ostsime talle oma koha, makstes selle eest täishinda. Nii et kui kolmeliikmeline perekond kolme peale kolm naeruväärselt väikest pakki snäkke saab, ei ole siin tegelikult midagi silmi pööritada. Need ei ole ju tasuta, vaid hinna sees. Oscari oma ka.

Seda tahtsin ka rääkida, et sinnalend oli 6,5 tundi, tagasi sai 5-ga. Eelmine kord täpselt sama asi. Naljakas, kuidas lennukoridorid jooksevad. Tore oleks kui nad saaks sinnapoole kah mööda lühemat teed sõita. Ja kuidas Vancouveris maandudes oli nii paks udu, et maandumisrada polnud peaaegu nähagi. Isegi lähedalt mitte. Mul oli korraks blond hetk, et "okou, kuidas nad sellele niimoodi pihta saavad". Tegelikult saan aru küll, et ega nad Hawaiilt päris niisama silma järgi ja käsikaudu Kanadasse ei jõudnud, aga... 

Igatahes - kelleks teie saada ei taha?

Aga muidu on tore mees...

Uudiste pealkirjadest võib täna lugeda, et "Saaremaa surmaavarii põhjustaja joove oli hoopis 1,8 promilli", aga artiklit avades selgub, et kohe pärast õnnetust leiti verest siiski 3.51 promilli alkoholi ning poole väiksem tulemus mõõdeti NELI tundi hiljem. Eksitavad pealkirjad on küll ajakirjanike leib, kuid antud juhul on tegemist ju lausa valega! Sama hästi võiks selle vereproovi teha järgmisel päeval ning leida, et veres pole enam tilkagi alkoholi, sest... suht loogiline, et pole.

Järgmiseks võiks teha ekspertiisi autole, mis paar minutit enne õnnetust 138 km/h politseile radarisse sõitis ning leida, et paar tundi pärast õnnetust oli auto kiiruseks 0 km/h. Sest ilmselt oligi. 

Aga peaauhinna annaks ma siiski mõrvari endisele tööandjale, kes suutis lagedale tulla lausega: "Ei mahu pähe, et Andres purjuspäi rooli istus". Inimene on mitmeid kordi purjuspäi kiirust ületanud ja politsei eest ära sõitnud ning selle eest kohtulikult karistada saanud, sotsiaalmeedias lehvitab piltidega, kus tore õhtu sõpradega tähendab seda, et igaüks isikliku viinapudeli taga istub, lamp veidi loojas, aga tööandja ei kujuta ettegi, et inimene oleks suuteline purjuspäi rooli istuma. Ja üleüldse, KES on päeval kell kolm umbjoobes?

Eks näis, mis karistus sellisele mõrtsukale määratakse. Samuti kolm inimest surnuks sõitnud Joosep Laiksoo sai näiteks kolm kuud šokivangistust, lisaks pidi mees, kelle mõlemad vanemad Laiksoo tappis, talle 7000 eurot maksma. Tapjale maksis seitse tonni. Kui kellelegi arusaamatuks jäi.

Harry Potteri kriitika

Esiteks ei ole ma mingitpidi sihtgrupp - tegemist on ju lasteraamatuga (kuigi sellele vaidleks küll vägagi vastu). Ja teiseks pole fantaasiakirjandus üldse minu tassike teed.

Ometigi lugesin ma kõik seitse raamatut enam-vähem ühe hingetõmbega läbi. Sest... vau! Harry Potteri fenomen ei ole minu meelest üldse nii väga loos endas (kuigi ka lugu on erakordselt haarav), vaid eelkõige selles, et Rowling on fenomenaalselt hea kirjutaja.

Ja no see on muidugi veel omaette teema, et kui sa pole elu sees midagi avaldanud, aga viskad esimeseks teoseks kokku Harry Potteri (x7) ja saad esimeseks inimeseks maailmas, kes oma esimese miljardi (mitte miljoni, eksole, vaid tuhat miljonit) kirjutamisega teenib.

Pole paha.

Olles lugemisega poole peal, andsin ka filmidele võimaluse ja need mulle üllataval kombel üldse ei meeldinud (vaatasin esimese, teise ja pool kuuendast). Filmid olid nagu mingi intellektipuudega tüübi pealiskaudne tõlgendus neist suurepäraselt kirjutatud raamatutest. Esiteks täiesti lastekad, mida raamatud minu meelest üldse ei ole. Sügavus on puudu, sündmustik jookseb üheplaaniliselt nagu tüütu koolitöö, kus on vaja laias laastus olulisemad punktid kaetud saada, aga mitte üleliia pingutada.

Raamatud olid aga ühtlaselt head. Mõned tähelepanekud mul muidugi tekkisid:

- Võlumaailma kõige, kõige, KÕIGE olulisem titt jäeti keset ööd lihtsalt sugulaste trepile. Mis pani mind mõtlema, et mul endal on küll vahel nii, et ei lähe mitu päeva majast välja või sõidan otse garaažist. Vabalt võiks juhtuda, et ei leia seda last enne järgmist nädalat! Pealegi oli tegemist aastase marakratiga, kes kõigi loogikareeglite kohaselt oleks ammu enne minema pühkinud kui keegi teda avastama oleks sattunud. Aga see selleks.

- Mulle meeldis, kuidas kirjanik oli Dursley perekonna kirjeldamist silmnähtava mõnuga võtnud. Et kui keegi juba üdini nõme on, siis olgu tal ka viis topeltlõuga ja hobusenägu. Aus värk.

- Kahju, et Hermione vanematel nii põgusalt peatuti. Selle kolme lause kohta, mis seitsme raamatu peale nendest rääkimisele kulutati, võiks arvata, et tegemist oli igati normaalsete inimestega, kes oma ainsat last kahtlemata armastasid. Aga see laps läks 11-aastaselt võlurite kooli ja põhimõtteliselt kodus enam nägu ei näidanudki! Jõulud ja lihavõtted veetis koolis, sest kogu aeg "oli tegemist" ning suved klassivenna kodus. Kuni ta siis lõpuks täisealiseks sai, oma vanemad Austraaliasse võlus ning nende mälu enda olemasolu kohta kustutas. Asjaolusid arvestades ei jäänud tal muidugi palju muud üle, aga ikkagi.

- Esimestes raamatutes rõhutati korduvalt seda kui palju pappi Harryl on ja kui vaene on tema parim sõber Ron. Ron ei saanud endale isegi öökulli lubada, pidi leppima põdura rotiga; kandis teiste vanu riideid ning vehkis katkise võlukepiga, mis pidevalt probleeme valmistas. Iga kord kui nad läksid Harryga koos kooliasju soetama, lootsin, et Harry teeb talle üllatuse ja ostab talle miskit... aga ei. Ja siis tulid jõulud, jälle arvasin sama... aga ei. Pärast seda kui mu lootused olid sada korda purunenud, ütles Harry mingis kontekstis, et Ron ja tema perekond on talle nii kallid, et annaks neile meelsasti KOGU oma raha, aga "nad ei võtaks seda iial vastu". No shit, Sherlock! Loomulikult ei võtaks nad kogu su varandust, aga see ei tähenda, et sa ei võiks sõbramehe poolest semule uut võlukeppi osta kui endal kullavarud üle ääre ajavad!

- Harry ajas mind tegelikult päris tihti närvi. No ma saan aru küll, et selle kohta, kuidas ta esimesed 11 aastat oma elust pideva vaimse vägivalla all kannatas ja päevast-päeva jalamatina sai koheldud, poleks temast päris maailmas muud kui retsidivist kasvanud - selles mõttes tuli ta ju (ilukirjandusele kohaselt) ikkagi üle ootuste hästi välja - aga... panite tähele, kuidas talle üldse tähelepanu ei meeldinud? Kogu aeg soigus, kuidas tahaks märkamatu olla, ei taha esiletõstmist, peitis oma armi, et inimesed teda ära ei tunneks... kuni selle hetkeni, mil Hermione ja Ron prefektiks said ja oh seda hala siis! Kohe lausa solvunud! Miks teda ei valitud? Maa külmund ja kärss kärnas. Nii ebaõiglane olevat. Eee... kas sa mitte ei tahtnud madalat joont hoida?

- Ja mingil hetkel tulid need megatähtsad eksamitulemused. Ma hoidsin hinge kinni, et kas ta üldse kuskilt läbi sai. Mulle oli pigem selline mulje jäänud, et ta ei olnud kuigi tugev õpilane. Kõiki asju tegi viimasel minutil ja tihtipeale nats ülejala. Näiteks Snape peedistas teda selle eest, et ta ei suutnud nõiajoogi retsepte järgida, ikka jäi viiest sammust kolm "kogemata" vahele. Igatahes - saabusid siis eksamitulemused ja selgus, et rohkem kui pooltes ainetes on ta saanud "oivalise" või "üle ootuste" tulemuse. Vaatasin suu ammuli seda hinnetelehte ja mõtlesin, et vauu, ta on kindlasti super rahul... aga mis juhtus - Harry oli PETTUNUD! Arvas, et saab paremad tulemused!!! Jumala eest, mina ei tea, mille põhjal tal küll nii põhjendamatu ootus tekkis, aga näe - tekkis.

- Harry oli muidugi taotlustlikult kangelaslikuks kirjutatud. Tegelikult oli tema tugevus mitte teistest targem või osavam olemises (seda ta ju tegelikult ei olnud), vaid heasüdamlikkuses ja ustavuses, mis talle palju sõpru ning poolehoidjaid tõi, kes kriitilistel hetkedel nõu ja jõuga abiks olid. Ilma nendeta poleks ta omadega kuskile jõudnud! Aga need asjad, mis ainult temast sõltusid, olid tihtipeale puhas õnnevärk - mingi kaasasündinud kaitse või niisama juhus.

- Muide, kas te panite tähele, et fotod olid "elus", kuid tummad, samas kui maalitud inimestega sai ka juttu ajada? Veelgi enam - nad käisid isegi teiste maalide peal külas! Mis kaval viis end surematuks muuta! Kahju, et Harry vanemad seda nõksu ära ei jaganud...

- Ainus asi, mis raamatus minu jaoks täiesti vale tundus, oli Hermione ja Ron'i suhe. Hermione on minu meelest see tüüp, kel on vaja meest, kellele saaks alt üles vaadata ja Ron, muidu küll igati tore poiss, selleks kindlasti ei kvalifitseeruks.

-

Aga ei, mis siin ikka norida, vägev lugu! Mulle meeldis, et kogu see võlumaailm oli uskumatult sujuvalt reaalsusega seotud. Keegi ütles, et Harry Potteri seeria on võitlusest hea ja kurja vahel, mis pani mind natuke muretsema, et äkki koorub sealt mingi tobe muinasjutt, selline lihtsakoeline, kus üks pool on üdini halb ning teine hea, aga ei, üldse mitte! No okei, Harry oli muidugi kohati natuke liiga kangelane, näiteks viimase raamatu algus kippus veidi selliseks, et "me ei tea, mida me otsime ja pole aimugi, kust seda leida, aga kuulge, proovime näiteks siit..." ja BOOM! kohe leitud.

Samas läks sama raamatu teine pool niiii intensiivseks ja huvitavaks, et ma oleks tahtnud vahetpidamata küüsi närida. Peab ikka aju olema, et seda kõike välja mõelda! Kujutate ette kui värvikaid unenägusid J.K.Rowling võib näha? Mu enda omadki üllatavad vahel, kuigi minul ei ole fantaasiat ollagi!

Ja mõni ime, et need raamatud nii meeletu populaarsuse on saavutanud - need on päriselt kah maagilised, kuna iga lugeja kogemus on erinev olenevalt vanusest, elukogemusest, haridusest, perekonnaseisust ja teab millest veel. Pole siis ime, et paljud neid korduvalt üle loevad, sest alati avaneb natuke uus lugu. Ma ei jõua ära oodata, et saaks seda isegi teha.