Blogimisest

Sirvisin siin erinevaid blogisid ja sain aru, et ma ei sobitu üldse kampa. Viimase aja trend paistab olevat lasta peikal end meikida, seda filmida ja kõigile vaatamiseks üles laadida. Teine trend paistab olevat näidata, mis sul käekotis on. Kolmas on giveaway.

Mina ei näe mingit vajadust paluda Kustil end meikida. Selgemast selgem, et head nahka sest ei tuleks, aga miskit ülearu naljakat kah poleks. Käekotis on mul ainult raha, nätsud, võtmed ja märkmik.

Giveaway tähendab, et antakse tasuta nänni, näiteks pluus või huulepulk, vastutasuks peab like'ma kuskil seda lehte, kust nänn pärit on, siis veel blogija Facebook'i fännilehte, seejärel kirjutama kommentaariks, miks just sina peaksid võitma (või muud taolist)... Ja et kui 50 uut laikijat kokku saab, loositakse nende vahel see õnnetu huulepulk lõpuks välja.

Aga peamine, mis minu blogi teistest eristab, on see, et siin on täielik vaikus. Mitte keegi ei kommenteeri! Sest noh - ma ise ka ei oska tavaliselt midagi kommenteerida. Eks ta olegi natuke tobe, mida tarka sa ikka ühmad?! Aga vaata teisi - kirjutavad, et näe, tellisin omale eBay'st uued teksad, näitan teile ka! Sellele järgnevad kümme enam-vähem samasugust pilti, küll üks puus ees, küll teine, siis pea veidi kaldu, siis juuksed teisiti sätitud, huuled pruntis, hammastega naeratus, hammasteta naeratus... Soovitavalt ise peegli ees pildistatud. Soovitatavalt vannitoas. Märg pesu taustal rippumas. Kõrvale kirjutatud midagi sellist, et "ah ma näen täna nii nõmekas välja, aga ärge pange tähele, vaadake ainult pükse..."

Kuhu ma jõuda tahan - mida sisutum postitus, seda rohkem kommentaare! No päriselt ka! Kommentaarid on enamasti muidugi sama tühjad, aga vähemalt nad on! Mina võin kasvõi pea peal seista ja mitte keegi ei kommenteeri! Lugemas käiakse küll, seda on statistikast näha. Hea seegi! Et ma iseendast peegli ees pilte ei tee, ei tähenda, et ma edev poleks...

Aga argielust siis ka - tööl suudetakse mind aegajalt tõsiselt üllatada. Meil on kasutusel selline kaustik, kuhu kõik tähtsad teated kirja lähevad, et info kõigini jõuaks. Paar päeva tagasi kirjutasin sinna, et ostsin lapsele kaks õhemat jakki, mõlemad ripuvad koos talvejopega esikukapis. Olge head, riietage teda vastavalt ilmale, kui on jahedam, läheb jopes, kui soe, võib jaki panna. Tulin järgmisel päeval tööle ja mis ma näen - kõik kolm ürpi ripuvad kapis. Milles laps päevaprogrammi saadeti? Tunnike hiljem ta siis saabus. Dressipluusis. Oli külm pilvine ilm. Ja järgmisel nädalal on tal plaaniline operatsioon, nii et väga ei tahaks, et ta nüüd jälle haigeks jääks.

Õhtul kui öötöötaja kohale jõudis, uurisin, et miks ta lapsele midagi peale ei pannud? Ütles, et enne jopede märget oli kirjas midagi pluuside kohta ja sinna ei olnud kirjutatud, et jope tuleb ka selga panna! Vastasin, et seal polnud ka mainitud, et püksid tuleks jalga panna, aga jumal tänatud, et sa vähemalt sellegi läbi hammustasid... Siis naersime juba koos.

Paar päeva tagasi olid kõik lapse kingad kodus. Päevaprogrammi oli ta saadetud plätudes! Tookord ei viitsinud ma isegi küsima hakata, mis juhtus, sest tüdruk "organiseerib" mõnikord riiulitel asju ringi ja töötaja võis sattuda segadusse, et kingad ei seisnud täpselt selles kohas kus tavaliselt. Esikus on neli paari jalanõusid, mingit eksimisvõimalust nende peaaegu tühjade riiulite juures minu meelest pole, aga noh... las jääb!

Reede õhtul sain kella seitsme paiku nädalavahetuse töötajalt sõnumi, et ta otsustas laupäeval tavapärase 12-tunni asemel kuus või kaheksa töötada ja varem koju minna. Et olevat perega plaanid teinud! Eksole! Nagu Toots, et kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool... Pikema diskussiooni järel jõudsime siiski selgusele, et nii need asjad ei käi. Teist töötajat ei saa kahe raske lapsega pooleks päevaks üksi jätta lihtsalt sellepärast, et sa tahad laupäeva perega veeta! Eriti kui etteteatamise aeg on praktiliselt null...

- - -

Tegelikult tahtsin blogida hoopis sellest, et saime täna kaks pakki korraga - Kustav emalt ja mina vanaemalt. Vanaema oli terve kasti komme täis ladunud ja kotikese omakuivatatud õunu juurde pannud. Nii armas, noh!

Kustavi pakis olid muuhulgas "Maiuspala" kommid. Sõi ühe ära ja teatas, et kavatseb asja mõistusega võtta ning ülejäänud hilisemaks jätta. Kõndis karbiga ringi ja pani selle lõpuks telekalauale. Meenutas, et jõulude ajal seisis täpselt sama koha peal suur tahvel šokolaadi ja kuna olime sellele kogemata raamatu peale tõstnud, jäi see kuude kaupa söömata - lihtsalt unustasime ära, mis seal all on!

Otsis riiulist sama raamatu - Nadja koogid - ja tõstis "Maiuspalale" peale. Peidetud! Ise oli maru rahul. Saladuskatte all võin mainida, et täna ei paistnud raamat veel toimivat, aga võib-olla on homme parem päev!