Aga miks inimesed üldse blogisid loevad? Eks see olegi ju natuke nagu kellegi teise elu elamine! Ja blogijal on kohustus piisavalt huvitavalt elada, et oleks põnev jälgida. Nii ongi blogi muutunud indikaatoriks, millal oleks aeg jalad tagumiku alt välja kerida ja oma ellu veidi värve tuua. Kui enam millestki kirjutada pole, on ilmselgelt liiga igav. Enamik Kanada blogisid ongi seepärast välja surnud, et alguses on võõrsil maru tore, aga lõpuks tuleb ikkagi hall argipäev ja mis sa ikka heietad, et "tõusin üles, läksin tööle, sõin lõunat, tulin koju, vaatasin telekat, läksin magama, tõusin üles, läksin..."
Aga rutiini vastu muidugi ei saa. Joonas ja Kadri just kiitsid, et käisid ratastega sõitmas ja nii vahva oli - Vancouver olevat rattasõiduks ideaalne koht! Kustav arvas seepeale, et meie peaks kah rohkem ringi liikuma, aga nüüdseks on linn juba nii tuttavaks saanud, et... noh, Tallinnas ei lähe ju ka lambist Mustamäele jalutama, et ilus koht või nii. Igaüks teab, milline see on ja mis tast ikka vaadata. Vancouveris on sama värk! Aga tegelikult ju võiks?!
Ohh, mul on veel parem näide - meil on siin majas veeparadiis. Viimase kahe kuu jooksul olen sinna juhtunud vist ainult ühel korral. Ei olegi muud põhjust kui laiskus! Vahepeal on selline tunne, et tahaks iseendale peksa anda, et hakka nüüd ometi inimeseks! Pole vaja muudkui uusi kingi kokku osta ja ainult kohvikust kohvikusse kõndida. Mine uju!
Ja Kustavil on vaja arvutivõõrutust, sest ta ju töötab ka arvutiga! Rääkis just, et hakkas ükspäev mõtlema, et mis kuupäev täna on, läks külmkapi pealt vaatama (meil on seal kalender) ja sattus segadusse, et mismoodi numbrite järgi aru peaks saama, mis päev TÄNA on? Arvuti seevastu teeb ju õigele kuupäevale kasti ümber. Ja ütleb, kellel sünnipäev on. Ja mis tänaseks planeeritud oli.
Ühesõnaga otsustasime nüüdsest jälle aktiivsemad olla, hakata ujumas ja jooksmas käima ning sõpradega kvaliteetaega veeta. Algus pole muidugi kuigi paljutõotav, sest mina olen terve hommiku bloginud ja skaipinud, pole arvutit kinni pannudki ning Kustav ärkas alles südapäeval ja teeb hetkel omletti. Ja siis me lähme kohvikusse. Aga noh, äkki homme?
Haha päris hea point, et tavakalendrist ei saa ju aru, mis päev täna on, kui pole kuidagi esile toodud. Kui aru saaks, siis tähendab ju, et teadsid tegelikult ja mis mõttega siis üldse vaadata :P
VastaKustutaTere Anu, ma olen juba mitu kuud su Seiklusjuttude fänn olnud ja mul on juba selline tunne, nagu teaksin teid isiklikult :) Kavatsesin ise ka Vancouverisse kolida ja seoses sellega sattusin su blogi otsa, aga elul olid muud plaanid ja olen siiani Uus-Meremaal (4. aasta juba!). Kusjuures, mu majakaaaslane on Vancouverist. Just tema mulle sinna minemise isu peale ajaski, kuna ta on nii mõnusalt sõbralik ja räägib Kanadast palju häid asju. Meil tulebki kodus Kanada-Eesti stiilis talvepidu kaminas tehtud vahukommide, piparkookide ja hõõgveiniga. Meil on jah siinpool maakera kahjuks talv, seega on eriti vahva su tulpide pilte vaadata. Proovin järgmine aasta Kanada viisa saada, seni elan teie tegemistele kaasa. Tahtsin just mainida, et täitsa hea on inimeste rutiini kohta lugeda, alati ei peagi seiklustest pajatama.. lihtsalt tore positiivseid mõtteid või naljakaid juhtumisi lugeda :-) Ma päris tihti itsitan siin su veidrate tookaaslaste kohta lugedes. Igal juhul jaksu kribamiseks ja edu sulle elamisloaga. Mine tea, äkki järgmine aasta Vancouveris trehvame ;) Kristel.
VastaKustuta