Traat

Hiljuti mõtlesin, et igavene jama oleks kui hammaste tagant traat lahti tuleks. Tuligi! Tegelikult ortodont mainis küll, et kõvasid asju ei tohi hammustada ja toores porgand on ilmselgelt üks kehvemaid valikuid, mida sellises olukorras katsetada. Aga noh...

Esimesed paar päeva oli paanika, guugeldasin kohalikke ortodonte ja plaanisin esimesel vabal hetkel kleepimisse minna. Kujutasin ette, et kui sellega viivitada, vajub hammas sinna, kus ta enne breketite panemist oli ja god knows, et keegi ei mäleta enam, kus kuradi kohas see koht üldse asuda võis... Omal ajal teatas ortodont, et minu lõualuu suuruse jaoks on mul lihtsalt liiga palju hambaid ja seetõttu ei saagi nad korralikult ritta mahtuda. Tuli ruumi juurde teha ja nii ülevalt kui alt kaks tükki välja tõmmata - kokku siis neli. Pluss neli tarkusehammast, sest need olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hambareale otsa. Lõppkokkuvõttes loobusin kaheksast hambast, et rida sirgeks saada. Mis tähendab omakorda seda, et kui nad nüüd vanadele kohtadele vajuksid, ei saaks ma elu lõpuni suud lahti teha.

Praeguseks on see paganama traat juba kaks nädalat lahti olnud ja ma pole lihtsalt viitsinud arsti juurde minna... Kui laisk võib üks inimene olla, ah?

Teine tähtis asi mu to-do-listis oli Kanada tuludeklaratsioon. Umbes kaks kuud tagasi kirjutasin märkmikusse meeldetuletuse. Kuu aega tagasi lisasin sama asja arvutisse. Kõik hommikud algasid sellega, et memo vilkus ekraanil. Ei toiminud. Siis kirjutasin paksu punase markeriga külmkapi peale. Seejärel magamistoa seinale. Ikka ei toiminud. Plaanisin juba poodi suurema paberi järele minna, et saaks endale inspireeriva plakati kujundada, sõnumiga: TEE OMA KURADIMA DEKLAR LÕPUKS ÄRA!!! Aga vaevalt, et seegi toiminud oleks...

Täna hommikul ütles Kustav justkui muuseas, et kuule, ma teen su deklaratsiooni ära! Klõbistas veerand tundi diivaninurgas ja oligi valmis! Ma ei pidanud ise lillegi liigutama!

Kolmas asi mu nimekirjas on elamisluba. Viimase viisa taotlemise käigus sai bürokraatiast ikka nii kõrini, et ei taha uute ankeetide täitmisest mitte midagi kuulda! Aga veel vähem tahan järgmisel kevadel Vancouveri lõplikult selja taha jätta ja Eestisse kolida. Elamisloa jaoks on vaja uuesti Eesti Karistusregistri väljavõtet, sest see, mille viisa jaoks taotlesin, on nende jaoks juba liiga vana. Väljavõte tuleb jälle notariaalselt tõlkida. Sama tuleb teha sünnitunnistusega. Ankeedis tuleb üles loetleda kõik oma viimase kümne aasta reisid. Hästi tore... sest ma olen selle aja jooksul külastanud täpselt 30 riiki!

- - -

Tulbipiltidega meenus, kuidas Kustavi ema seekordsest Eesti kevade saabumisest rääkis. Tahtis sõbrannale sünnipäevaks oma peenra tulpe viia, aga need olid veel nii väikesed, et ei paistnud kuigi tõenäoline, et õigeks ajaks "valmis" saaksid. Läks nädalaks Pärnusse, vahepeal olid päikeselised ilmad, ja kui tagasi jõudis, olid kõik tulbid ära õitsenud. Polnudki enam midagi noppida. Eesti kevad on selline väle - peab õigel päeval kohal olema, muidu jääd ilma.

Vancouveris on asi veidi aeglasem, tulbipeenrad püsivad oma kaks kuud täpselt ühesugustena.