Nohu

Eelmisel nädalal oli mu hoolealune veidi tõbine. Üldiselt on ta raudse tervisega, keegi ei mäleta, et ta kunagi haige oleks olnud. Aga nüüd oli nina vesine ja päevaprogramm soovitas ta koju jätta. Istusime siis seal kahekesi, sõime küüslauku ja mett, jõime sidruniteed. Eelkõige sellepärast, et mina nohu ei saaks.

Võtsin kõikvõimalikud abinõud kasutusele, pesin tihti käsi, lasin hoolealusel sama teha. Hoidsin temast nii kaugele kui võimalik, enamasti istusin toa teises otsas. Kui töönädal läbi sai ja laupäeval kodus üles ärkasin, oli nina lurisev. Ja nii ta siis läks - alguses natuke vesine, siis veidi rohkem. Varsti läksid põskkoopad seest paiste - see tähendab, et õhk käib kenasti läbi, aga rääkides on hääl selline nagu oleks meeletu nohu. Kohutavalt tüütu!

Eestis oleksin võinud oma arstile helistada ja paluda antibiootikumid välja kirjutada. Varasem kogemus näitab, et kui tatt on juba põskkoopas, võib põhimõtteliselt end küll piinata ja mitte rohtu võtta, aga lõppkokkuvõttes sellest nagunii ei pääse. Aga Kanadas mul ju ei ole oma arsti! Siin on igal inimesel perearst nagu Eestiski ja lisaks sellele igal nurgal nn walk-in kliinikud, juhuks kui ei saa või ei taha päev-kaks perearsti juurde aja saamiseks oodata. Või kui oled immigrant, kel perearsti pole...

Walk-in toimib nii, et astud sisse, ulatad Care Card'i (kohalik haigekassakaart) või kui seda pole, maksad visiidi eest ise. Ja siis ootad elavas järjekorras. Võib juhtuda, et saad kohe sisse, aga enamasti tuleb tunnike passida.

Igal juhul guugeldasin lähimad kliinikud välja, juhuks kui olukord nii hulluks läheb, et rohuta enam ei saa. Aga üldiselt ma hea meelega rohtu ei võta. Pole lihtsalt harjunud. Mul oli esimesed 18 aastat üks ja seesama arst, ja tema leidis, et organism peab haigusega ise hakkama saama. Kui kohe tablett sisse lajatada, ei jää kehale võimalust võidelda.

Lapsepõlves haigeks jäädes sõingi leiva peale määritud juustu-majoneesi-küüslaugu salatit, värskeid jõhvikaid ja sooja teed. Ja kompotikirsse. Kuna kirsikompotte oli keldris alati üsna vähe, siis enamasti toodi need välja ainult haiguse ajal.

Igatahes lootsin seekord imele, jätkasin küüslaugu-mee-sidrunitee dieeti ja ei tahtnud üldse võõra arsti juurde minna. Käisin pärast aastatepikkust pausi hoopis korra solaariumis, et haigena terve välja näha. Siis panin omale juuksuriaja, et kartulikoorde blonde triipe saada. Üleeile istusin tööl diivanil, küüslauguviilud ninas. Isegi mu hoolealune, kes üldiselt ümbrusest suurt midagi ei jaga, küsis, et mis sul ninas on? Tema kohta väga asjatundlik küsimus.

Eile tundsin, lausa füüsiliselt tundsin, et nina (õigemini näo) sees olev paistetus hakkab vaikselt järele andma. Õhtul hakkas hääl normaalseks muutuma. Täna hommikul ärkasin üles, lugesin tund aega ema saadetud ajakirju... ja alles siis avastasin, et ma olen ju terve?!

Lisaks on mul täna vaba päev. Kuna eelmisel nädalal tegin ületunde, saan nüüd pooleteistkordselt vaba aega (ja vaba aja eest pooleteistkordset palka). Nii ongi reede vaba!