Päikeseline Portland

Portland on väga maitsekas, värviline ja mõnusa atmosfääriga linn, täis vintage poekesi ja hubaseid kohvikuid. Nagu Ameerikas kombeks, on see väga loogiliselt üles ehitatud: tänavad moodustavad ruudustiku, ühtpidi jooksevad üha suurenevate numbritega tähistatud avenüüd ja teistpidi nendega ristuvad tänavad. Nagu sellest veel vähe oleks, leiab siit linnaosa - Alphabet District - kus tänavanimed tähestikulises järjestuses: Alder, Burnside, Couch, Davis, Everett, Flanders, Glisan jne... Eksimine on täiesti välistatud!

Muide, terves maailmas ei leidu kohta, kus oleks nii palju õlletehaseid kui siin, tervelt 53! Enamik neist küll üsna pisikesed - pea igal pubil oma tootmisüksus. Portlandi peetakse ka parimat tänavatoitu pakkuvaks linnaks, valik on lõputu ja võin kinnitada, et ka väga maitsev!

Vaatamata tihedatele päevadele, mis pakkusid nii silmailu kui avastamisrõõmu, ei ole Portland end meie jaoks veel kaugeltki mitte ammendanud. Linn on lihtsalt lummav - nii erinäoline ja mõnus. Selline koht, kus tahaks lõputult mööda suvalisi tänavaid jalutada. Neis värvilistes majades ja päikese käes peesitavates kassides on midagi väga romantilist!

Hoian seekord jutu arvelt kokku ja jagan hoopis pilte. Valikut oli väga raske teha, aga kõik sada ju üles ei mahu!

Rööpahädalised

Kuna rongijaama tuli jõuda kella kuueks, oli tänane äratus 5.25 ehk selgelt liiga vara. Õnneks asub metroopeatus täpselt maja kõrval ja rongijaam on kohe järgmises, seega võisime täiesti rahulikult alles 5.50 kodust välja astuda.

Õhtul pakkisin asju ja andsin rongipiletid Kustavi kätte, et ta need kuskile kindlasse kohta paneks. Hommikul leidsin need põrandalt, olid ilmselt kotist välja libisenud. Hea, et märkasin, sest ilma piletiteta olnuks keeruline rongi peale pääseda. Mõtlesin, et tegelikult isegi tore - esimene jama sai kohe eos ületatud, puhtalt tasakaalu mõttes on nüüd untsuminekuteks statistiliselt väiksem võimalus.

Hetk hiljem jõudsime metroo sissepääsu juurde... ja sellel olid trellid ees! Alles siis plahvatas, et ahjaa, pühapäev ju, metroo alustab kella seitsmest... Daah! Nii palju ikka pea lõikas, et ei hakanud jala astuma, spurtisime lähima suure tänava poole, leidsime takso ja mõned minutid hiljem olime rõõmsalt jaamas. Juba teine jama ületatud!

Enne rongi peale minemist oli passi- ja pagasikontroll. Kui kohver masinasse lasti, küsiti, kas seal on toiduaineid sees? Ütlesin, et paar õuna. Tädi palus käte abil näidata kui suured need õunad on ning tundis huvi, kas kleepsud on ikka peal? Järgmisel hetkel koukisin oma kaks õnnetut hommikusöögiõuna kohvrist välja ja esitasin inspektsiooniks - selgus, et kleepse ei ole. Ai, pahasti - ilma kleepsudeta õuna ei tohi üle piiri viia - kui soovite, võite siinsamas ära süüa, aga kaasa võtta ei saa... Ütlesin, et elan üle, las siis jäävad maha. Kolmas jama seljatatud.

Rong oli tore, istmed laiad ja jalgadel mõnusalt ruumi. Restoranvagunis müüdi igasugust ebatervislikku toitu, burgereid, kiirmakarone, saiakesi jne, aga ka näiteks kaerahelbeputru, mis nüüd, kus meil õunu enam polnud, marjaks ära kulus.

Vaate poolest polnud sõit midagi erilist. Esimene pool teekonnast kulges küll mererannas (teine pool juba võsa vahel), aga kaua sa seda ühte ja sama vett ikka vaatad. Keskendusin hoopis kõrvallaua hiinlannale, kes oli mehega väikesele kohvile tulnud, aga samal ajal kui jook laual jahtus ja mees tülpinult aknast välja vaatas, tegi endast pilte. Vahetpidamata. 15 minutit järjest. Tahtsin tal juba kaamera käest ära võtta, aga kuna tänase päeva statistika oli jamade osas nagunii vildakas ja seda mitte meie kasuks, põgenesin hoopis oma vagunisse tagasi.

150 km enne Portlandi jäi rong seisma. Peatselt teatati, et elektrisüsteemis on rike, olge rahulikud, varsti läheb sõit edasi. Pool tundi hiljem kuulutati, et restoranvagunis on kõigile tasuta snäkid ja vesi, minge võtke. Ju neil on selliseid peatuseid varemgi ette tulnud, teavad, et väike küpsis ja soolapähkel aitavad tuju üleval hoida.

Vaatasin mitu filmi ära, sorteerisin iTunes'i, lugesin "Eesti Naise" läbi ja käisin iga mõne aja tagant soolapähkleid-küpsiseid juurde toomas. Umbes kolme tunni pärast öeldi, et viga ei saa parandada, meile tuleb teine rong järele. Vahepeal sõitis neid mõlemas suunas mööda, aga ükski ei näinud selline välja, et tahaks kedagi peale korjata. Arutasime, et kui laev rikki läheb, on selle pardal olevate inimeste näol tegemist merehädalistega. Aga kui see rongiga juhtub, siis kes meie oleme - rööpahädalised?

Pärast VIIEtunnist seisakut öeldi, et teise rongi asemel saabus hoopis puksiirvedur, mis kinnitatakse peatselt meie susla etteotsa ning seejärel saame teekonda jätkata. Mõni hetk hiljem sõitiski meile miski niimoodi otsa, et kogu rong paar meetrit tahapoole hüppas ja kae imet - hakkasimegi liikuma!

Kohale pidime jõudma poole neljaks pärastlõunal, aga saabusime alles üheksaks õhtul. 14,5 tundi rongis passimist on ikka natuke paljuvõitu. Portlandis sadas muidugi tervituseks ladinal vihma, aga külalistemaja, kus peatume, on see-eest väga mõnus. Minu meelest oleks aus kui tänase päeva vintsutuste kompensatsiooniks homme päike välja tuleks!

Reede õhtu

Tulin töölt koju ja Kustav juhtus just siis helistama kui maja kõrvale jõudsin. Ütlesin, et tule rõdule, lehvita - muidu ei saa kunagi aru, kus me täpselt elame, kõik 30 korrust on täpselt ühesugused. Oleme arutanud, et peaks rõdule lipu panema, siis tunneks õuest kodu ära.

Nii - Kustav lehvitas, tormas tuppa, tegi mulle välgukiirusel rummkoola (hommikul juubeldasin, et kui töölt tulen, on lõpuks ometi reede õhtu ja viis vaba päeva ees, peaks lausa tähistama) ja jooksis esikusse piiluma, millal jõuan, et saaks uksel üllatada...

Samal ajal 19 korrust allpool:

Aitasin vanapaarile ust lahti hoida, et nad suurte kohvrite ja nuustik-koeraga sisse mahuks. Seejärel jäime ootama - mõlemad liftid olid 28. korrusel. Koer oli maailma kõige kärsitum üldse - niuksus, nuuskis, rabeles, üldse mitte selline rahulik nagu enamik Vancouveri penisid. Vahepeal liitus meiega kamp iirlasi, kes tegid iiri-inglise segakeeles nalja.

Üks lift hakkas liikuma, teine endiselt 28-ndal. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes pikalt oodanud olid, lift tegi päris mitmel korrusel peatuse enne kui alla jõudis. Lõpuks astus concierge koos muu rahvaga välja ja teatas, et teine lift olevat 28.-le kinni jäänud, aga tehnik on juba teel, olge kannatlikud, saage seni ühega hakkama.

Lift läks alla parklasse, seega keegi meist peale ei läinud.

Nuustik oli hullumas, iirlased tegid koera üle nalja, vanapaar muheles rõõmsalt kaasa. Parklal on kaks korrust, lift peatus muidugi mõlemal - kokku siis kolm peatust, kõigepealt P1, siis P2, siis veelkord P1.

Ma pole elu sees nii kaua lifti oodanud! Vähemalt mitte Kanadas... Isegi peni istus lõpuks maha ja jäi peremehele tülpinult otsa vaatama. Lõpuks jõudis järjekord meieni ja kohe kui uksed avanesid, kostus seest vihane "õuõuuõuuuõuuuurrrr" - järgmine VÄGA mitte-vancouverlik koer! Hundikoera kutsikas, peaaegu täismõõtmetes ning natuke kohmakas oma hüppeliselt suurenenud gabariitidega. Ja üldse mitte nõus, et see väike valge tuust, kes juba 10 minutit nii kannatamatult oodanud oli, temaga samasse ruumi topitakse!

Vancouveri koerad on üldiselt nii sõbralikud, et neid võib kümme tükki väiksesse ruumi laduda, ilma et teist nägugi teeks. Ma ei tea, kust need kaks erandit nüüd korraga välja hüppasid?!

Suure koera omanik surus oma lemmiku nurka, aga väikese peremehel oli ühes käes kohver ja teises jalutusrihm, seega nappis vabu käsi, millega tuusti ohjeldada. Tõstis siis peni rihmaga õhku, nii et see trakside külge rippuma jäi, ja tegi hoogsa liigutuse - sellise, et koer maandus ta õlal.

Enne minu korrust tegi lift neli peatust. Nuustik ronis vahepeal mehe õlalt naisele sülle ja pani käpad ümber kaela. Tädi ütles vabandavalt, et "ta pole linnaeluga harjunud". Novot, ma oleks kohe võinud öelda, et see pole teil mingi Vancouveri koer!

Varsti läks nuustik välja. Suur koer väljus järgmisel korrusel. Kuna tema mehine emotsioon eelnevalt omaniku poolt nii jõuliselt alla suruti, otsustas kättemaksuks oma järgmise järsu ja valju "õuõuuuõuurrrr" selle vaese vennikese pihta lajatada, kes nende korrusel lifti ootas ja sellist ehmatust avanevate uste vahelt oodatagi ei osanud (sest halloo, ükski Vancouveri koer ei käitu nii!). Mees tegi suhteliselt vähegraatsilise, aga see-eest kõrge hüppe ja koer läks rahulolevalt saba liputades edasi.

Mida ma selle kõigega öelda tahtsin - kui lõpuks koju jõudsin, oli Kustav end uksesilma juures kangeks küürutanud ja osa kokteili ära joonud. Tema praktikas juhtus vist esimest korda, et pruut välisukse ja kodu vahel kaduma läheb...

Kits kärneriks

Avasin hommikul uudised ja mis ma näen - Taavi Rõivas peaministriks?

Ärge saage valesti aru - mul pole noorhärra Rõivase vastu mitte vähimatki. Võib-olla on päris tore inimene ja puha... Aga PEAminister? 35-aastaselt?

Eesti poliitika ei ole suurt tõsisem ettevõtmine kui Lauri Viikna tsirkus (selle vahega, et Viikna elevant pani suurest ahastusest kõrvad pea alla, aga meie naši Ninasarvik kappab ringi kui väle hirv, iga kord uus pruut vihmavarju hoidmas). Võib-olla hakkabki ses loomaaias senisest rohkem huumorit saama kui värsket verd peale viskab?!

Ja nii ma siis mõtlesingi, et kui peaksin mingil hetkel Eestisse tagasi minema, hakkan kohe presidendiks! Ma võin kah ilusaid kleite kanda nagu Efka ja Kustav võib kikilipsu ette lüüa - noh, et inimestel oleks lihtsam harjuda. Toomas-Hendrikul on psühholoogias magistrikraad nagu minulgi, pealegi töötas ta mu sünniaastal Vancouveris. Kas teile ei tundu, et siin on lausa saatusesõrm mängus?

Hah, ärge nüüd kartke, ei tule ma kuhugi! Juba esmaspäeva hommikul sain kirja, et viisataotlus on rahuldatud ning uks Kanadasse uuesti valla. Juhuu! Võib-olla hakkan siis hoopis Kanada peaministriks?

Hõissa, vastlad!

Mina arvasin, et Vancouverisse kolides õpime ühtteist Kanada kohta. Vale puha! Olen hoopis Eesti kohta palju teada saanud! Võtame näiteks vastlapäeva tähistamise - kuidas te seda võõramaalasele selgitaks? Veebruarikuus on üks teisipäev (god knows, miks see just teisipäev peab olema), mil käime kelgutamas ning sööme hernesuppi ja vahukoorekukleid. Kõnealused kuklid on vaatamata oma lihtsusele nii defka kraam, et kellelegi ei tule pähe neid mingil muul ajal küpsetada.

Meie uus sõber, eesti juurtega Matt, püüab eesti keelt õppida, aga raamatu abil on seda üksjagu keeruline teha. Näiteks kohalikus keeleõpikus tuleb juba esimesel leheküljel õppida hääldama sõna "põder"! Arutasime, miks see küll vajalik peaks olema - Kadri pakkus, et võib-olla selleks, et soomlastest rääkida?

Nagu kanadalased ei saa aru, miks peaks soomlane "põder" olema, on siinses kultuuris asju, millest meie muhvigi ei jaga. Näiteks et Richard'i hüüdnimi on Dick - täpselt samamoodi nagu Aleksander on Sass. 

Muuseas - kui su nimi on Tiit ja kavatsed Kanadasse kolida, tasub end kellegi teisena tutvustada, muidu arvavad kohalikud, et oled Tiss (tit = tiss). Aga üldiselt pannakse siin kõvasti rõhku sellele, et kedagi ei solvaks, näiteks pole viisakas küsida "kust sa pärit oled?", vaid tuleb märkida "sul on huvitav aktsent, kust see pärineb?". Sõnad gay, black ja jew on viisakad ainult ainsuses, jumala eest ei tohi öelda gays või jews, eelistada tuleks gay people, jewish people...

Matt tunnistas, et peaaegu kõik kanadalased vihkavad pesukarusid - nad veavad prügikasti sisu laiali, võivad muud pahandust teha ja isegi rünnata... aga kuulge, vaadake seda nägu - mis kiskjast me siin räägime?

Hiljem tuli juttu karudest ja Matt mainis hooletult, et neid ei maksa üldse karta, enamasti lähevad lihtsalt edasi kui sulle lähedale juhtuvad. Halloo! Mina pole youtube'ist veel ühtegi jubedat pesukaru klippi leidnud, samal ajal kui karudest on neid kuhjade kaupa!

Veel saime teada, et British Columbia provintsis on vesi kõikidele tasuta, kuluta nii palju kui soovid. Siin asub ka eriti moodne puhastusjaam, joogivee kvaliteet on väga kõrge. Elekter tuleb hüdroelektrijaamast, seepärast nimetatakse elektrit hydro'ks (veeks) - mind ajab see alati segadusse.

Veel saime teada, et kuigi Kanadas kasutatakse kellaaja märkimisel 12-tunni süsteemi, on politseis ja meditsiinis kasutusel 24 tundi, sest see jätab eksimiseks vähem ruumi. Erinevustest veel nii palju, et Matt ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meile maapähklivõi ei maitse (kanadalased ei kujuta elu ilma selleta ettegi) ning meie ei saa aru, kuidas kanadalased suudavad panna ühele taldrikule pannkoogid, peekoni ja vahtrasiirupi? Nende meelest täiesti normaalne kooslus. 

Täna käisime pikal jalutuskäigul ja avastasime, et vahepeal on kevad saabunud - nartsissid täies õies, rododendronid roosatamas, kõik kohad krookuseid täis. Täpselt nagu eelmisel aastal, mil siia jõudsime! Õhtul saabus kiri, et mu tervisekontrolli tulemused on jõudnud immigratsiooni, nüüd hakatakse neid läbi vaatama ja loodetavasti on peatselt vastus käes. Pöidlad pihku, mina ei raatsi siit veel kuskile minna!

Kevadvaheaeg

Kui aastaks Kanadasse tulete, arvestage, et saabumiskuupäev saab ühel hetkel lahkumiskuupäevaks. Miks see oluline on? Sest meie peame riigist välja minema 17. märtsil, mis on kevadvaheaja algus ja kuna kõik vanemad tahavad oma pesakonna just selleks nädalaks puhkama viia, on hinnad topeltkõrged. Vaatasime pilte, et kohta välja valida, aga ei tekkinud tunnet, et tahaks suvalise basseini ääres passida, vaheajalised ümberringi jooksmas. Kustav avastas, et on olemas ka "adults only" paketid, kuhu lapsi ei lubata, aga need on omakorda veel poole kallimad...

Aeg läks, hinnad muudkui kerkisid ja meie ei suutnud endiselt otsusele jõuda. Vahepeal uuris ülemus, kas ma pean tingimata terveks nädalaks ära minema, jube keeruline olevat asendajat leida - koolivaheaeg ju! Vaheajal on nagunii poole rohkem töötajaid vaja, kuna kõik lapsed, kes muidu alles pärastlõunal koolist koju jõudsid, on sel ajal ööpäevaringselt kohal.

Otsustasime siis, et päris puhkusereisi teeme teinekord ja omal käel ringi rännates, mitte suure kuurorti basseini ääres passides. Seekord lähme kuskile lähemale ja tuleme keset nädalat tagasi, et saaks neljapäeval ja reedel tööl olla. Valituks osutus Portland, mis asub Vancouverist 500 km kaugusel, buss sõidab sinna umbes 7, rong 8 tundi. Rong on Kanadas (ja ilmselgelt ka Ameerikas) luksustransport, mis maksab enamasti rohkem kui lendamine. Otsustasime välja uurida, kas sõit on hinda väärt ja lähme rongiga. Tagasi tuleme lennukiga, sest see võtab kaheksa asemel ainult ühe tunni!

Piletite ostmine oli täielik peavalu. Lennufirma kodulehel sai maksta ainult USA või Kanada krediitkaardiga (mida meil pole), muudel saitidel, kus ka Euroopa kaart toimis, oli hind palju kallim. Rongipiletite lehekülg jooksis üldse kinni, lõpuks läks Kustav jaama kohale ja ostis vanakooli kombel putkast. Sai mitu halli karva juurde (sest tal on ju nüüd juuksed, eksole), aga vähemalt on reisiplaan kindlalt paigas.

Mis aga paigas pole, on mu uus viisa. Tervisekontrollis käisin ära: võeti pissiproov ja vereproov, tehti kopsuröntgen, kontrolliti nägemist, küsiti kas tätoveeringuid on, mõõdeti-kaaluti (olen vahepeal 2 cm pikemaks kasvanud!) ja katsuti kõhtu. Arst ütles, et tulemused laetakse immigratsiooni lehele kohe kui vereproovi vastus käes ehk umbes nädala pärast - 3,5 tööpäeva enne praeguse viisa lõppemist. Mis tähendab, et viisa võib saabuda hoopis sellele järgneval nädalal, ja ma loodan südamest, et enne kolmapäeva (mil me Portlandist tagasi lendame), sest muidu pean veel ühe korra riigist väljas käima, et tööluba passi saada. Agrrrrhhh!

Kuna Kustav on siinoldud aja jooksul põhiliselt üle interneti Eestisse tööd teinud, pole tal kuskilt võtta kohalikku tööandjat, kes teise aasta viisa jaoks vajaliku paberi annaks. Seega tuleb tal nüüd Kanadasse siseneda turistiviisaga, mis kehtib maksimaalselt 6 kuud. Kindlasti peab olema ette näidata väljasõidupilet (ehk lähiajal tuleb ära otsustada, millal Eestisse lendab) ja isegi sel juhul oleneb ikkagi piirivalveametniku suvast, kui kauaks tal tegelikult jääda lubatakse. Eesti pileteid pole aga mõtet osta enne kui teame, mis minust saab - võib-olla peame hoopis mõlemad kohvreid pakkima.

See selleks. Homme:

- ...küpsetan vastlakukleid (+ külmikus on veel piparkoogitainast)

- ...Kadri ja co tulevad külla (sest paistab, et on jõulud/vastlapäev/naistepäev). Tegelikult tahtsid nad hoopis sauna-basseini-mullivanni, aga väike nuumprogramm ei tee ju samuti paha.

Seattle

Suuremate viperusteta laabunud Seattle'i reisi valguses tahaks loota, et oleme end bürokraatiamaasikul positiivsele kursile sättinud ja ka uus viisa tuleb ludinal. No vähemalt nii ludinal kui see pärast kolm kuud kestnud ootamist üldse võimalik on...

Kanada-USA piiri ületamine oli lihtsamast lihtsam. Kõik mittekanadalased ja mitteameeriklased lubati esimestena bussist välja; järjekorda polnud, sest kella seitsme paiku hommikul eelistab suurem osa inimestest voodis teist külge keerata, mitte piirivalvuritega maid jagada. Kahe passi variant töötas kenasti, lisaks võeti sõrmejäljed ja anti paber, mis kinnitab, et järgneva poole aasta jooksul võime Ameerika vahet traavida nii palju kui süda lustib.

Teed ääristas uhke mäeahelik, buss oli mugav ja wifi toimis - tänu viimasele sain teada, et mu Eesti Karistusregistri väljavõte on tõlgitud, sisse skanneeritud ja faili kujul meilikastis, mis tähendab eelviimast sammu viisale lähemale (viimane on tervisekontroll, kuhu lähen homme).

Internetis soovitati Seattle'i kuulsaima vaatetorni Space Needle'i asemel hoopis Columbia keskuse 73. korrust, sealt olevat hoopis parem vaade. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi Seattle kõrgeima hoonega. Ka Space Needle paisab kenasti - esimesel pildil see väike tokk tagumises reas. Kõrguste vahe on neil kahel ikka üüratu! "Kosmosenõela" au päästab ainult see, et tema ümbruses on ainult madalad majad, vastasel juhul poleks sealt midagi näha.

Vaatetornist ei saanud niipea minema, sest seal juhtus olema fire alarm, mis tähendas, et kõik liftid pandi lukku, kuniks tuli kinnitus, et tegelikult kuskil ei põle. Mööda treppi oleks kah veidi tüütu olnud 73 korrust allapoole kõmpida, aga õnneks ei läinud vaade aja jooksul sugugi kehvemaks, nautisime siis veel veidi. 

Esimeseks lõunaks sõime sushit ja saime üle pika aja täiesti õudse teeninduse osaliseks. Letitagune tädi oli nii tõre kui üldse saab! Kustav tellis pudeli õlut ja kuniks raha välja koukis, oli tädi selle juba Coca Cola kirjadega papptopsi valanud... Päris õudne nägi välja! Misosupp jõudis kohale siis kui sushid juba otsas olid. Suurem nägi välja nagu seda alati serveeritakse - spets kausis ja spets lusikaga; väiksem tuli vahtplastist topsis ja ilma lusikata. Tädi viipas leti ääres asuva anuma poole, kust sai plastikust lusika võtta...

Kõik, kes on sushit söönud, teavad, milline tibatilluke taldrik sojakastme jaoks antakse - kui tädi tuli nõusid kokku korjama, mainis ta neid topse võttes dramaatiliselt "That's a lot of soy sauce..." ja pööritas silmi, et me ikka pihta saaks, millised raiskajad oleme, et nõu põhja veidi kastet oli jäänud...

Õnneks piirdusid ebameeldivused selle ühe mooriga, ülejäänud nädalalõpp oli puhas lust ja lillepidu. Pike Market'i kõrvalt leidsime venelaste pagariäri "Piroshky", varustasime end kuuma rabarberipiruka ja moonirulliga ning sättisime päikese kätte nautlema. Sealsamas oli ka maailma esimene Starbucks, kus lookles järjekord kohati lausa uksest välja...

Veidi eemalt leidsime nätsuseina (The Gum Wall), mis on üks Seattle'i tõmbenumbreid. Kartsime juba ette, et eks ta omajagu rõve ole, aga tegelikkus oli ikkagi veel hullem kui kujutluspilt. Või noh, mis kultuurielamust sa ikka ootad kui lähed näritud nätsusid vaatama...

Iirlased pakkusid, et võiks külastada kuulsat kohvikut nimega Cheesecake Factory ja kuna meiesugustele maiasmokkadele pole vaja sellist kutset kaht korda esitada, olimegi peatselt teel. Kohapeal selgus, et kõikidele toitudele on kaloraaž kõrvale märgitud. Ma ei kujuta ette, mida nad sellega saavutavad tahavad - veel rohkem süümekaid kui selline kook juba iseenesest tekitab? Jah, palun, 1500 kcal ühel taldrikul, head isu:

Kohvikutest rääkides - kuna panustasime ööelule, magasime kõik hommikud maha ja leidsime tänu sellele maailma parima hommikusöögikoha Bacco, kus toit viib keele alla ja keegi ei vaata imelikult kui pealelõunal omletti nõuad. 

Võrratule reedele järgnesid absoluutselt vähevõrratud tuule-vihmasegused laupäev ja pühapäev, seega polnud enam erilist indu turisti mängida. Käisin hoopis kõik kesklinna kaubamajad läbi ja pettusin nii valikus kui hindades. Pärast kolme Seattle's veedetud päeva oli väga kodune Vancouverisse saabuda. See on ikka konkurentsitult mu lemmik-koht siin maamuna peal! Palun viisat nüüd!

Kriis ja elu

Ma ei jõua ära oodata, et see pingeline viisasegaduse aeg ükskord läbi saaks. Eile arutasime asjade seisu ning otsustasime, et kuna 17. märtsil, mil olemasolev viisa läbi saab, peame nagunii vähemalt korraks riigist väljas käima, võtame hoopis terve nädala vabaks ja lendame kuskile päikese alla. Mis pärast seda saab, tegelikult veel ei tea, sest tervisekontroll on kaks nädalat enne viisa lõppemist ja mul pole õrna aimugi kui kaua proovide vastustega läheb ja millal nad paberid saatkonda toimetavad. Ja kui kiiresti saatkond reageerib, sest viimastel kuudel on asjaajamine veninud nagu tatt.

Tahaks loota, et kolm nädalat peale tervisekontrolli ehk siis kui puhkuselt tagasi jõuame, on vastus ikkagi olemas. Vastasel juhul pean Kanadasse sisenema turistiviisaga ning kohe kui YP viisa käes, uuesti riigist lahkuma ja uuesti sisenema... Kas ma olen juba maininud kui väga ma seda bürokraatiat vihkan?

Igatahes homme sõidame iirlastega Seattle'sse pikka nädalavahetust veetma. Eile skaipisin Küllikiga ja ütlesin, et peaks uurima, et mis paberit üle piiri käimiseks vaja on? USA on eestlastele nüüd küll viisavaba, aga mingi dokument tuleb ikkagi taotleda. Külliki teadis rääkida, et see on hästi lihtne, võtab 1-3 päeva aega. Haa, meil oli ainult 1,5 jäänud! Kustav hakkas guugeldama ja sai teada, et kõnealuse paberi saamiseks peab olema biomeetriline pass, mida tal ei ole.

Tore...

Kolm pead on ikka kolm pead - kõigepealt meenus, et minul on vanas passis ikka veel kehtiv 10-aastane USA viisa. Külli teadis, et see toimib kenasti, peab lihtsalt kahe passiga piiri ületama. Kustav torises, et tore küll, aga mis temast saab?! Kiikas siis enda passi ja leidis kah 10-aastase ja endiselt kehtiva USA viisa! Ta lihtsalt ei mäletanud, et selle omal ajal nii kauaks sai...

Hakkasin oma vana passi otsima ja mida pole, seda pole! Kogu aeg oli risti jalus, mingil hetkel otsustasin eest ära panna, et ei peaks iga kord kontrollima, kumb on uus ja kumb vana, aga nagu selliste asjadega ikka - iseenda eest peitmine on mõnikord väga tõhus! Ma ei tea, miks see kunagi kommidega ei toimi? Noh, et paned ära ja ei mäleta, kuhu...

Lõpuks leidsin üles, kontrollisin üle, et viisa kehtib veel mitu aastat, pass ise muidugi enam ei kehti. Eks näis, mida sellest kõigest piiril arvatakse, mina enam guugeldama ei hakka!

Hea meelega jätaks järgnevad nädalad lihtsalt vahele ja teleporteeruks kohe 17. märtsi, kus olemasolev viisa kehtivuse kaotab. Loodetavasti on selleks hetkeks selge, kas saan uue või mitte. Närvipinge ajab lihtsalt hulluks! Aga samas - mis ei tapa, teeb tugevamaks.

Nagu kirss tordil, tuli täna psühholoogide listi koolituse kutse - "Kriis ja elu". Algus 17. märts... Mõnitate või?