Esmaspäeva hommikud on minu reede õhtud. Nädalavahetused on alati kreisid koos kahe lapse ja pidevalt töötava abikaasaga, pühapäevaõhtuti teen suurpuhastuse ja kui järgmisel hommikul lapsed kooli-lasteaeda ära viin, tulen puhtusest läikivasse koju täielikku vaikust nautima. Pooleteist tunni pärast on trenn, siis on paar tundi tööd ja tulebki Oscarile kooli järele minna, aga poolteist tundi on piisav, et akusid laadida.
Eelmine nädal oli kreisi. Mul hakkas pühapäeval esihammas valutama. Aga alustuseks selline... tuli ja läks, kannatas elada. Mu hambaarst sai mind alles kolmapäeval üle vaadata ja mina, nõukaaegne tugev naine, ütlesin, et jajaa, pole probleemi, muidugi ootan.
Teisipäeval valutas katkematult terve päeva ja no see oli rets. Ma olen terve täiskasvanuea oma hammaste eest nii hiilgavat hoolt kandnud ja regulaarselt kontrollimas-puhastamas käinud, et ei osanud uneski näha, et pean kunagi veel hambavaluga silmitsi seisma.
Kolmapäeval vaatas üle. Tegi röntgeni ja selgitas, et hammas ise on täiesti terve, aga juure piirkonnas on midagi näha, pluss hammas oli peale koputades hell ja värvilt veidi hallikam. Selgitas, et see hammas on saanud kunagi obaduse ja võimatu öelda, kas hiljuti või ammu, sest esihambad on meil suus kuuendast eluaastast. Juure verevarustus on katkenud ja hammas hakanud surema. Tuleb juurekanal korda teha. Aga et ooteaeg on poolteist kuud ja ta annab mulle antibiotsi, mis peaks valu ära võtma, nii et ootamine pole probleem.
Antibiotsiga läheb kuskil kaks päeva, et see toimima hakkaks, nii et olin kõik lootused pannud reedele. Reedel oli koolist vaba päev, seega planeerisin enda koos Oscariga Vancouverisse IKEA'sse, sõpradega tšillima ja järgmisel päeval tsirkusesse. Oliver jäi issiga koju.
Reede hommikul ootasime praami ja tundsin, kuidas valu üha hullemaks läks. Hammas oli nii hell, et isegi keelega ei saanud vastu minna. Sõin kamaluga valuvaigisteid ja mõtlesin, et no peab ju kohe paremaks minema. Aga öösel ei saanud enam magada ka, nii jõhker oli. Laupäeva hommikul helistasin kliinikusse (õnneks on nad laupäeviti avatud), et mul on vaja erakorralist juurekanalit. Sõbranna on hambaarsti assistent, viimase 20 aasta jooksul mitmes erinevas kohas töötanud ja ütles, et kõik hambaarstid tulevad oma patsientide jaoks erakorralisteks juhtudeks välja.
Minu kliinik ütles, et nad panevad mu ootejärjekorda ja kui keegi tühistab, saavad mu ette võtta.
Sõbranna teadis rääkida, et meie linnas on ka hambaarstide valveliin. Logis süsteemi sisse, ütles, et sel nädalavahetusel on valves väga kogenud arst. Helista sinna ja vaata, mis saab. Helistasin. Tüüp ütles esimese asjana, et see on ennekuulmatu, et su oma hambaarst sulle isegi järgmiseks nädalaks aega ei paku, rääkimata sellest, et nädalavahetusel välja ei tule. Kirjutas mulle tugevama valuvaigisti, et järgmise päevani ellu jääda (ma jõudsin ju alles õhtuks Vancouverist tagasi), andis oma isikliku mobiilinumbri, et saaksin sõnumi saata, kui valuvaigisti ei aita ja palus pühapäeva hommikul kell 9 tema kliinikus olla.
Täitsa lõpp, kui tore arst oli! Ma harin teid ka:
Hamba sisse läheb imepeenike veresoon. Kui esihammas millegagi pihta saab, võib ta natuke liikuda, aga sellest piisab, et verevarustus ära lõigata. Ja siis hakkavad selles juurekanalis aegamisi bakterid vohama, mis lõpuks teeb hamba hellaks, värvilt veidi tumedamaks ja jätab hiljem valutama.
Mina olin mures, et ikkagi esihammas! Kas ta jääbki tumedamaks? Kas pärast juureravi on see hammas nõrgem, vajab ta tulevikus millegiga asendamist?
Arst ütles, et esihamba juurekanal on kõige lihtsam. Esiteks on seal ainult üks juur ja see läheb sirgelt üles (võrrelduna molaaridega, millel on neli, mis lähevad sinka-vonka teab kuhu). Hammas saab pärast parandamist olema nagu uus, selle pärast üldse muretsema ei pea. Värvi väline valgendamine paremaks ei tee, aga on mingi valgendusaine, mille nad parandamise käigus sisse panevad, see valgendab hamba seestpoolt ja värv taastub.
Imeline.
Ja juurekanalit tehakse tänapäeval ikka nii professionaalselt! Mingi masin näitab, kui sügavale tohib minna ja mitte mingit valu ega ebamugavust ei ole. Kui kõik tehtud, tegi mulle veel ühe tuimestuse, et hammas niipea uuesti valutama ei hakkaks (ma olen eluaeg seda tuimestusetunnet vihanud, aga seekord oli see nagu taevaõnnistus). Nädal aega katkematult valu kannatada oli tõesti jõhker.
Täna hommikul helistasin oma senisesse kliinikusse. Tühistasin ära oma ootelisti, tühistasin ära oma juurekanali aja, tühistasin ära oma laste sellenädalased kontrollid ja enda järgmise puhastusaja. Tõstsin meid kõiki oma uue arsti juurde ringi. Vana hambaarst oli ka väga hea arst, aga enamik neist on head. Nüüd õppisin, et kui ma hädas olen, on mul vaja arsti, kes tuleb sõna otseses mõttes pühapäeva varahommikul ainult minu aitamiseks välja, mitte ei ütle, et eks me näe, kas enne detsembrit keegi tühistab aja.
Kirjutasin uuele arstile hiilgava google review ja jätsin viis tärni. Järgmisel hommikul sain tema numbrilt pika tänuliku sõnumi. Sellel kliinikul on väga kõrge keskmine hinne, nii et ma pole ilmselt ainus, kellele seal meeldib.