Vaateratas

...ainult et teistpidine - Menara Taming Sari. Mõte on ju väga hea - vaaterattal ootavad kõik ülemist juppi ja ei hooli nii väga alumisest.

Torn on 110 meetrit kõrge, korraga mahub vaadet nautima 66 inimest. Ratas pöörleb vaikselt ja samal ajal tõuseb ülespoole, tipus veedetakse kõige rohkem aega. Kogu sõit kestab umbes 7 minutit, mis on täiesti piisav, et teha pilte ja niisama uudistada. Mõttes panime ühe sellise torni Tallinnasse kah juba püsti - otse keset vanalinna. Käiks isegi sõitmas.

Torni kõrvalt leidsime täismõõtmetes basseini, peaks uurima, kas sinna turiste ka lubatakse.

Kui arhitekt on ühe toreda maja välja mõelnud, võib neid terve kvartalijagu valmis vorpida. Nii juhtub, kui sul ei lasta lapsepõlves piisavalt liivavormidega mängida...

Vaade üllatas, sest ülevalt tundus linn tõesti kena! Tänaval jalutades päris nii roosiline ei tundu. Lisaks avastasin veel ühe nipi - jalutama tuleb minna õhtul. Kõikjale on riputatud punased lambid, mis linnakese hubaseks maalivad. Mööda jõeäärt saab teha kuuekilomeetrise ringi - iga mõne aja tagant väike sillake, et saaksid soovi korral teisele poole minna. 

Ja tänavate ääres on ehtne rentsel, kus jalutavad väiksema kassi mõõtu rotid. Eile nägime seal tuiamas tikutopsi-suurust prussakat. Ärge Melakas end rentsliäärele istuma sättige (nagu ühed tüdrukud seda kolme meetri kaugusel prussakast teinud olid). Mine tea, kes tagumikust naksab...