06 veebruar, 2013

Singapur

Kui me eile Singapuris maandusime, oli juba pime, aga tuledesäras linn on veelgi maagilisem. Peatume sõbra juures, vaade aknast on lummav ja asjaolu, et meie toal on kaks klaasist seina, et seda ilu nautida, on lihtsalt vägev! Majal on 63 korrust, üks suur bassein, kolm väiksemat, mullivann (kah basseinimõõdus), tenniseväljak ja pinksilaud.

Minu õhkamise peale muheles Kustav, et kuhu see tütarlaps kadus, kes Cheey'sse elama tahtis jääda?


Tänane ilm oli pilves ja sajune, jalutasime Chinatownis ja kesklinnas. Singapur lihtsalt peab olema maailma kõige puhtam linn, sest veel puhtam ei oleks enam võimalik.

Isegi juhuslikku kommipaberit ei lenda ringi. Kõik on äärmiselt turvaline ja hästi organiseeritud. Metroos eraldab inimesi rongist sein, keegi ei saa rööbastele kukkuda, uste ette on joonistatud nooled, et sa teaks, kus seisma/kõndima pead. Rongis on uste kohal skeem, mis aitab tulukeste abil jälgida, millal õigesse peatusesse jõuad, lisaks sellele antakse värvidega märku, kummal pool uksed avanevad.



Õues kallas kui oavarrest, muidu poleks me ilmselt metroosse sattunudki, aga vihmane ilm on neil loomulikult mugavaks reguleeritud. Näiteks uste ees on vihmavarjudele kilekotid (märg vari on siseruumides täielik tüütus), osades kohtades on need automatiseeritud, lihtsalt pista sisse ja masin tõmbab kile ümber. Tänavad on planeeritud nii, et saju kätte naljalt ei satugi, enamikes kohtades on majade vahel läbipaistvad katused.


Singapuris kehtib meritokraatia ehk valitsejate valimisel on aluseks võimed ja oskused. See tähendab, et iga alaga tegeleb oma ala tippspetsialist. 

Singapuri valitseb juba aastakümneid sama partei, see tagab, et plaane tehakse linna heaolust lähtuvalt, mitte valimistähtaegu silmas pidades. Korruptsiooni vähendamiseks on tipp-poliitikud ja tipp-ametnikud väga hästi tasustatud. Elanike kohta tahab valitsus aga kõike teada, tööloa saamiseks tuleb anda isegi sõrmejäljed. 

Seadused on karmid. Endiselt on kasutusel kehaline karistamine - näiteks mehe ebakorrektne käitumine naise suhtes võib selle kaasa tuua. Nätsu müük on keelatud, kuna seda visati palju maha. Reostamine (näiteks sülitamine) samuti keelatud. Narkootikumide omamise eest on ette nähtud surmanuhtlus. Tualetis vee tõmbamata jätmine toob kaasa trahvi. Porno ja kõik sellega seonduv on lubamatu - näiteks tohi isegi omaenda kodus alasti ringi liikuda (keegi võib sind ju kogemata näha). Graffiti liigitub vandalismi alla ja seda ei ole siin tõepoolest mitte kusagil (välja arvatud paar tunnelit, kuhu kahtlemata pole joonistused salaja tekkinud). Tunnelis ei ole muideks lubatud jalgrattaga sõita.


Saavutamine on selles linnas eesmärk number üks. Õppimist tähtsustatakse väga, haridussüsteem on tugev, eksamite sooritamine äärmiselt oluline, kuna selleks antakse vaid üks võimalus. 

Linnapildis torkab silma inimeste riietus - pea kõik on kontorirõivais, meestel mustad püksid ja valge triiksärk, naistel viisakas lühike kleit (ja loomulikult kontsakingad). Elatakse selleks, et töötada. Meie vastasmaja (umbes sama kõrge) on täis kontoreid ja valgustatud akendest on isegi öösiti näha arvutite taga istuvaid inimesi. 

Siin pole ka kombeks kodus süüa teha - pole ju aega! Seetõttu on igal sammul erinevaid toitlustuskohti ja lõuna paiku on igaühes neist looklev järjekord. Stress ja ületöötamine pole siinsetele elanikele võõrad.

"Screening Room" rooftop bar

Kliima on väga ühtlane, aastaringne keskmine temperatuur 27 kraadi. Konditsioneere kuritarvitavad nad ohjeldamatult - kõik siseruumid on jääkülmad.

Singapur on umbes Hiiumaa suurune linnriik, siin elab 5,5 miljonit inimest, umbes 40% on võõramaalased (ajutised elanikud, enamasti tööasjus). Ühe naise kohta on keskmiselt 0,8 last. Kõikides koolides on inglisekeelne õpe, kuigi ametlikke riigikeeli on neli.

Tervishoiusüsteem on kõrgelt arenenud, maailma edetabelis hinnatud kuuendale kohale. Imikute suremus väikseim kogu maailmas ja inimeste oodatav eluiga kõrge (meestel 79, naistel 83). Ülekaalulisi elanikke alla 10%, tervisesportlasi jäi linnapildis palju silma (jooksmine paistab olevat lemmik-ala). 10 inimese kohta on 1 auto (USA-s on 10 kohta 8), enamasti liigutakse jalgsi ja metrooga.

Auto registreerimine on Singapuris väga kulukas (kallim kui auto ise), lisaks tuleb soetada 10 aastat kehtiv sertifikaat, mis auto kasutamiseks õiguse annab. Tipptunniks arvestatakse tööpäevadel ajavahemikku 7.00-19.00, sel ajal sõitmiseks tuleb maksta lisatasu. Kes tipptunnil sõita ei soovi, saab musta asemel punase registreerimismärgi. Vasakpoolse liikluse tõttu on lubatud ainult need masinad, mille juhiiste asetseb paremal pool, erandeid ei tehta mitte kellelegi - ei erisõidukitele, saatkonna autodele ega mujalt kohale vuranud turistidele. Ülevaatust teostatakse igal aastal. Juhiluba kehtib kuni 65-nda eluaastani, pärast seda tuleb loa uuendamiseks iga kolme aasta tagant läbida meditsiiniline kontroll.



Kõrgeid maju on linnas küll palju, kuid nende paigutus on väga läbimõeldud, tänu sellele ei ole tänavad pimedad. Ja erinevalt enamikust suurlinnadest, tundub siinne õhk täiesti puhas (autode vähesus mängib ilmselt rolli).

Singapuri on nii kerge armastada. Selline puhtus ja kord keset Aasiat... Seetõttu jäämegi siia veidi kauemaks kui esialgselt planeeritud ja oleme kohal kui saabub Hiina uus aasta (laupäeval).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar