Siil udus

Cameron Highlands on kaetud ohtrate matkaradadega, osad neist eeldavad mõningast sportlikku vormi ja vastavaid jalanõusid, teised on ka plätades läbitavad. Nii ühinesime äsjaleitud eestlastega, kel oli nii sportlik vorm kui ka vastavad jalanõud ning löntsisime neile plätades järele.

Mäe otsas istus liblikapüüdjast hindu, kes meiega lahkelt oma uimast saaki jagas, põlates väikese tiivadefektiga liblika sobimatuks. Alla tulime mööda tundmatut rada, seiklesime tükk aega mööda kohalikku floorat, saime natuke targemaks ja läbisime lõpuks 7,5 kilomeetrit justkui muuseas. Hea seltskond teeb imesid. 

Täna alustasime teekonda Malaisia rahvusparki Taman Negara'sse, mis on maailma vanim troopiline vihmamets ning laiub rohkem kui neljal tuhandel ruutkilomeetril. Selline sihtkoht tähendas aga varajast ärkamist, sest buss pidi meid peale korjama juba kaheksa paiku. Kella peale ärkamine ei ole talutav isegi siis, kui seda tuleb teha ainult üks kord kuus. Sisimas hellitasin lootust bussis edasi tukkuda.

Tee oli käänuline, muudkui üles-alla ja nurga taha - nii 4 tundi järjest. Amorte polnud ammu vahetatud ja istmed õõtsusid omajagu veel juurde... noh, magamisest ei tulnud midagi välja. Kadunud Lennart Meri tsiteerides: "Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis". Kohale tuli ju kuidagi jõuda!

Hetk enne kui iiveldus saavutanuks kriitilise piiri, jõudsime kohale. Istusin tükk aega kohvikus puhuri all ja vaagisin oksendamise poolt- ja vastuargumente. Meie juurde jalutas kohalik kass ja tegi väga kummalist häält, midagi kräunumise ja oigamise vahepealset. Kustav pakkus, et äkki ta saabus kah bussiga? Seepeale kõõksus kass tükk aega eriti sügavalt ja oksendas büööäkk-büööääkkk oma maosisu nelja suurde hunnikusse. 

Soe vastuvõtt! Sõna otseses mõttes.

Edasine tee viis paadiga mööda džunglijõge. Saab ka mööda maismaad, aga paat tundus ilmselgelt ehedam. Meie hotelli perenaine kiitis seda retke väga, olevat ilus. Oligi. Maaliline punakaspruun jõgi ja puha...

Mina muudkui ootasin, et mida huvitavat siis tulema hakkab, aga ei miskit. Sama jõgi, sama mets. Kaua sa vaatad? Lõpuks küsisin Kustavilt, kaua sõit kestma pidi? Tema vastu, et 3 tundi. Nalja teed või? Ei tee. 

Olete kunagi Tallinnast Võrru sõitnud? Kulub umbes 3 tundi, eksole? Kujutlege, et istute kogu selle aja kõrvulukustavas mootorimüras, paarikaupa puust klotside sisse jaotatuna. Põrandal. Väike poroloonitükk tagumiku all. Esimesed 10 minutit oli päris romantiline. Edasi mitte nii väga.

Hotelliga sedapuhku vedas. Tavaliselt on nii, et astume tuppa ja leiame kohe, et ei kõlba kuhugi. Pärast mõningast vingumist hakkab juba parem tunduma. Järgmisel päeval tundub juba nii hea, et pikendame veel mõneks päevaks. Kustav leiab igast hotellist mingi haisu, mis talle ei meeldi. Igast linnast ka. 

Seekord - oh imet - astume tuppa ja... nii palju ruumi või? Täitsa kena vaade. Suur rõdu. Ja selline vannituba? Soe vesi kenasti olemas. WC paber on ka?! Idüll. 

Homne ilm paistab meid samuti soosivat. Ei mingit vihma vihmametsas. Aga temperatuur! Feels like 39?