Cameron Highlands

Kuidas jõuda Cameron Highlands' le Anu ja Kustavi moodi?

Kuala Lumpurisse jõudes uuri bussijaamast, kust pileteid osta? Ütle aitäh kui sind juhatatakse linna teises otsas asuvasse jaama. Järgmine hommik maga maha ja hakka seiklema alles pärastlõunal. Selleks mine oma hotelli kõrval asuvasse bussijaama (mitte eilsesse), et seal asuvast automaadist raha võtta. Seejärel istu rongi ja sõida tükk maad edasi. Tule maha, sest said aru, et sõitsid liiga kaugele. Mine teise rongi peale ja sõida veidi tagasi. Õiges peatuses avasta, et unustasid vaadata, mis oli koha nimi, kuhu piletit soovisid (Cameron Highlands on umbes sama, nagu küsiks piletit Alpidesse). Kiru natuke. Võta julgus kokku ja küsi ikkagi piletit. Saa teada, et sellest jaamast Cameron Highlands' le ei saa. Kust saab? Sellest, mille kõrval elad ja kus asuvast automaadist just raha võtsid... Kuna vahepeal on sadama hakanud (ja kui siin sajab, on see metsik hulk vett), seisa katuse all ja oota pool tundi, et saaksid liikuma hakata. Mine rongi. Jne.

Hiljem selgus, et pileti ostmiseks pole linna nime ikkagi vaja, kõik rändurid viiakse Tanah Rata'sse. Reis kestis 4 tundi, bussid on siin väga mugavad, istmed poole laiemad kui tavaliselt ja seljatugi käib peaaegu täiesti alla. Malaisia teed on nii korralikud, et ma ei usu oma silmi!

Ja mägedes on külm! Või noh... umbes nagu Eesti suvi. Õhtul 18-20 kraadi, päeval võib kuni 27 välja venitada. Natuke tuuline. Veidi vihmane. Ja arvake ära, kas meil on mõni soojem riidetükk kaasas? 

Pärast nädalatepikkust higistamist ei suutnud ette kujutada, et mäe otsas võibki nii külm olla nagu internet väidab. Jah, kirjutavad küll, aga nagunii ei ole! Seega jätsime kõik vähegi soojemad hilbud Singapuri maha.

Eriti tobe on nüüd omale kohapealt soojad riided osta, sest paari päeva pärast liigume edasi ja mujal on soe. Aga kuna külmetada oleks veel tobedam, uurisime, mida saada on. Ja saada on... mitte midagi! Kõige nilbem turukaup. Igas poes ja putkas sama. Lõpuks leidsime, et kui juba, siis juba - Kustavile tuleb osta Ferrari jope (mille käised oleksid talle 10 cm liiga lühikesed) ja mulle dressipluus, mille kõhul suurelt Donaldi portree. Oi, me oleksime tore paar!

Tänane päev tõi päikese ja sooja ilma, võtsime motika ja sõitsime piknikukohta otsima. Motikas pidi olema täismanuaal, aga sidurit sel polnud. Kui Kustav käiku vahetas, pidin kõvasti kinni hoidma, et mitte maha pudeneda. 

Cameron Highlands on kuulus oma tee-istanduste poolest, aga ühtlasi kasvatatakse siin ka maasikaid.

Esimeses peatuskohas lasime omale pannkooke küpsetada ja sõime nende kõrvale värskeid maasikaid ning ananassi. Maasikatädi küsis, kust me pärit oleme ja meie lisasime kodukohale uhkelt, et Eestis kasvavad juulis samuti maasikad! Tädi ütles, et ahah, tore, meil siin kasvavad aastaringselt. Nüüd oleks võinud ju lajatada, et aga teil pole nelja aastaaega! Ainult pidev Eesti suvi kogu aeg. Koos maasikatega. Ilma sääskedeta. Väga halb.

Liblikaaias käisime ka. Lendasid rõõmsalt lillelt lillele, maja on võrgust, välja ei pääse. Lill oli tavaline tageetes, mu vanaema aias kasvavad samasugused, ainult et liblikad on vanaema juures kümme korda väiksemad.

Maod, skorpionid, ritsikad, kilpkonnad, sisalikud, põrnikad ja muud taolised nägime samuti ära. Loodus on imeline, mõnda tüüpi sai tükk aega mööda oksa taga otsitud, enne kui aru said, et oks ise ongi ritsikas. Konnad elasid lehtede sees ja nägid välja täpipealt samasugused. Mida kauem vaadata, seda vähemaks jäi lehti ja rohkemaks konni. Proovi ka (esimesed kaks kükitavad all vasakul nurgas):

Leia konnad

Ühel tüübil oli "unelmate" töökoht - seista mesilasehunnik näos. Juhuks kui mõni turist tahab pilti teha...

Vihmapilv muudkui lähenes, aga Kustav ütles, et mis see väike vihm ikka teeb, lähme vaatame, võib-olla müüakse selles külas normaalsemaid riideid. Jalutasime veidi ringi ja kui "väike vihm" kohale jõudis, seisime pool tundi ühes putkas keset võtmehoidjaid ja karvaseid susse, et mitte märjaks saada. Teisel pool teed müüdi vihmavarjusid, aga kallas nii vägevalt, et ei riskinud minna.

Ühel vaiksemal hetkel jooksime üle ja ostsime varju, mis näeb välja nagu suur maasikas. Et aga endiselt sadas, sõime järgmises putkas ajaveetmise eesmärgil kumbki ühe kuuma maisitõlviku. Lõpuks hakkas juba nii külm, et otsustasime oma piinad lõpetada ja koju sõita. Viimases hädas ostis Kustav ühe koleda t-särgi, mis talle rajusel koduteel veidigi sooja pidi pakkuma. Mina sain turutädilt ühe suurema kilekoti, millele kolm auku sisse lõikasin ja veekindlaks vestiks tegin. Alguses avasime ikka vihmavarju ka ja töristasime kodu poole eriti stiilselt, aga tuul muutis selle ettevõtmise peagi võimatuks ning tuli ilma hakkama saada.

Kohale jõudes saabus kergendus, aga see läks ruttu üle, sest tanklat me ei leidnud ja motikarent teatas, et ega siin polegi, sõitke tagasi eelmisesse külla, sealt saab kütust. Juhuu! Jõudsime kohale ja tankisime 0,8 liitrit bensiini (rohkem ei mahtunud) - hästi vajalik käik jälle!

Kuigi vihm hakkas järele andma ja külm tuul meid peaaegu ära kuivatas, puudus siiski huvi hammaste plaginal kohvikus einestada. Seekordses hotellis on täitsa kobe köök, otsustasime poest midagi kaasa haarata ja seda pärast kuuma dušši kuivades riietes nautida. Poes kohtusime puhtjuhuslikult eestlastega! Vabandasime Kustavi maitsetu suveniirisärgi kenasti välja ja ajasime veidi juttu. Kusjuures reisi alustades leppisime ju veel omavahel kokku, et ei osta ühtegi jubedat "I love Philippines" või "I love Singapore" meenet. Ja nüüd on meil särk "Cameron Highlands Strawberry Park". Isegi Kustavile 3 numbrit liiga suur. Vihmavari näeb vähemalt nunnu välja...