18 veebruar, 2013

Teekasvatus

Hommikul ei tohi pikalt põõnata, muidu võib marmelaadist ja röstsaiast ilma jääda. Ülejäänud külalised on väga varajased, kaheksa paiku käib suurem sebimine, pärast seda on kõik läinud. Pärast üheksat on maja meie päralt. Nii ärkasimegi juba pool kümme...

Meil võiks kah oma hotell olla - mina saaks siis lõpuks kanad võtta, see oleks kõva atraktsioon, külaline korjab oma hommikuse sunny side up muna pesast ise ära. Kanadel lubaks tibusid ka saada. Ainult et siis ei saa vist nii palju mune? Kukke ei võtaks, muidu kireb kogu aeg ja ei lase magada. Oot, siis ei saa vist jällegi tibusid? 

Kustav istuks ukulelega terrassil ja muudkui tinistaks, külalised heldiksid - vaata kui tore koht, jääme kohe kauemaks! Saun võiks olla. Ja väike bassein. Või isegi suur bassein! Mustsõstrapõõsad. Väike kasvuhoone tomatitele. Värsked herned aianurgas mööda tokke üles ronimas. Vahvlimasin huugaks iga päev, kõik külalised söödaks paksuks. Ise oleks veel kõige paksem. Õudne! Ei, vahvlimasin jääb ära.

Sobiva koha, kuhu hotelli rajama hakata, leidsime mäe otsast, teeistanduste vahelt. Natuke kõpitsemist ju vajab, aga aega meil on! Raha küll pole, aga eks pakume siis alguses telkimisvõimalust... Kui lõpuks vanad ja hallid oleme, tuleb bassein ja muu juurde.


Siin paistab igal hommikul päike, päeval läheb vaikselt pilvisemaks, õhtuti sajab vihma. Elektrit seega ei kulu, kobid pimeduse saabudes kotile ja ärkad päikesetõusuga. Päeval on soe, õhtul veidi jahedam, täpselt paras saunast õue aurama minna. Paaritunnise sõidu kaugusel on nii suurlinn kui ka helesinise veega paradiisirannad - sõltub, mis suunas minema hakkad. Ja vaade, mis maja juurest avaneb, ei saaks kuidagi parem olla...

Eestlase jaoks harjumuspärane toit on kohapeal olemas - kartul, kurk, tomat, maasikad. Kitse võiks kah võtta, saaks juustu teha (mitte, et ma oskaks). Kits on tegelikult juba olemas, meie tulevasest majast mõnesaja meetri kaugusel. Sain temaga kohe sõbraks, ma arvan, et ta tahaks küll meie juurde kolida.


Ehk jah, nagu te aru saite, sõitsime täna mäe otsa, et vaadata, kuidas tee kasvab. Teepõõsas näeb välja nagu harilik hekk ja laiub kilomeetrite kaupa kõikidel siinsetel mäenõlvadel. Pügatakse kah nagu hekki, lehtedega osa lõigatakse maha, rootsud jäävad alles - sinna tulevad värsked helerohelised kasvud jälle külge.

Malaisia on kunagine Inglismaa asumaa ja teeistandusi hakkasidki Cameron Highlands'le just inglased rajama. Tänu neile saab siin igas suvalises putkas maailma parimat teed koos suhkru ja piimaga. Või tavalist lahjemat ilma piimata. Valik on lai.

Mäe otsa viiv tee oli 9 km pikk ja esimene pool sellest koosnes nii ilusatest vaadetest, et lõpuks ma ei jaksanud enam iga kümne meetri tagant motika pealt maha ronida, et pilte teha, seega läksin osa maad lihtsalt jala. 

2 kommentaari:

  1. Müüdud :) Üks parimaid postitusi. Tehke hotell märtsi lõpuks valmis ja olen kohal ;)

    VastaKustuta
  2. ma oma värskete juhilubadega juba autoroolis ja vaikselt sinnapoole teel :P

    VastaKustuta