Moslem

Malaisias on moslemeid väga palju, umbes pooled tänaval liikuvatest naistest kannavad pearätti. Ametlikult on neid 53%; budiste 19% ja kristlasi 7%. Kuna Malaisias elab 28 miljonit inimest, võite ise ette kujutada, kui suur hulk see 53% tegelikult on.

Kõige suurem kogukond moslemeid elab Indoneesias. Seega üldsegi mitte araabiamaades nagu enamasti arvatakse.

Paljud pearätistatud naistest kannavad üsna tavalisi igapäevariideid, näiteks teksad on väga populaarsed (temperatuuri arvesse võttes ei saa see muidugi kõige mugavam valik olla), ülejäänutel on värvilisest kangast hõlst, mis koosneb enamasti pikast kleidist ja selle all kantavatest pikkadest pükstest. Vaid vähesed on üleni burkasse peidetud:

Nagu näete, ei paista meestel riiete osas just kuigi rangeid reegleid olevat. Nemad panevad selga miskit mugavat ja ilmastikule vastavat.

Moslemid rõhutavad, et naised ja mehed on võrdsed ning üksteist täiendavad. Sellega võrdsus minu meelest ka piirdub. Erinevalt meestest on naiste riietusele hulgaliselt tingimusi:

- See peab katma kogu keha, välja arvatud käed ja nägu (olenevalt pere isiklikust traditsioonist võib katta ka nägu, eriti abielus naiste puhul).

- Riiete materjal peab olema piisavalt paks, et sellest ei oleks võimalik läbi näha. Riietus peab langema vabalt, et keha kuju ja vorm ei oleks nähtav.

- Naiste riietus ei tohi sarnaneda meeste riietusele.

- Riiete disain ei tohi imiteerida uskmatute naiste riietust. Teksasid kandvad naised on seega juba reeglite vastu eksinud. Riietuse järgi võib eristada, kui sügavalt usklik moslem on, silmini burkasse mässitud variant on kõige usklikum.

- Disainis ei tohi olla väga tugevaid mustreid ja kujundusi, mis tähelepanu tõmbavad.

- Riietust ei tohiks kanda eesmärgiga oma reputatsiooni tõsta ega staatust rõhutada või suurendada. Naisel pole lubatud endale mingil moel tähelepanu tõmmata.

Piirangute eesmärgiks on kaitsta naist meeste himurate pilkude eest. Eksole! Kas mehe liigne himurus ei võiks olla tema isiklik probleem? Võib-olla disainiks meeste tarbeks silmaklapid (sellised, millega lennukis hea magada on), annaks kätte valge toki ja palun, hakka astuma! Poleks himurusega mingit probleemi ja naised võiks rahus suvekleidi selga tõmmata. Kodus võtab mees klapid eest ja vaatab ainult omaenda naist. Nii himuralt kui parasjagu soovib.

Pearätti hakkab naine kandma hiljemalt siis kui tal algab menstruatsioon. Abiellumiseks vanuselist piirangut pole, meie mõistes kositakse lausa lapsi. Naine saab abielus olla vaid ühe mehega ja peab talle truu olema, mehel võib korraga olla kuni neli ametlikku abikaasat. Kui lahutatakse, on kirjutamata reegel, et naine ei abiellu uuesti. Ehk ongi hambad! Parem juba mokk maas hoida, et kullakaaluga mees pesast välja ei lendaks.

Loomulikult eelistab iga mees süütut naist ja otseselt pole küll keelatud teisel ringil olevat (lastega) naist võtta, aga olgem ausad - kuni värskeid eksemplare jagub, pole vaja pagasiga jamada.

Naiste ümberlõikamine ehk kliitori eemaldamine, on üsna levinud. Seda tehakse ilma tuimestuseta, tavaliselt kasutatakse žiletti. Levinum vanus protseduuriks 4-12 aastat. Selle toimingu juures pole tütarlapse enda arvamusel loomulikult tähtsust ja kui elatakse kogukonnas, kus pea kõik on ümber lõigatud, on see ühtlasi ainus võimalus mehele saada. Eesmärk? Et naine seksi ei naudiks ja teise mehe juurde ei kipuks. Moslemid pidavat oma mehelikkust hindama eelkõige kiiruse põhjal - mida kiirem seks, seda kõvem mees. Nii et vaevalt mehe vahetaminegi seksuaalelu kvaliteeti tõsta suudaks...

Mees peab tagama kõikidele oma abikaasadele võrdse kohtlemise ehk majanduslikus mõttes on nelja naise omamine üsna kulukas. Tegelikkuses ei paista see reegel nii karm olevat, nimelt ei pruugi naine abielludes teadagi, et mees juba on abielus või et tema võluv kaasa vahepeal kellegi juurde on kosinud. Seega on keeruline kindlaks teha, mitu briljanti kellegi ehtekarbike sisaldab, et siis endalegi sama palju nõuda.

Igal naisel on oma kodu. Need võivad asuda samas majas (kuid mitte samades ruumides) või ka erinevates linnades. Abikaasat jagavad naised võivad omavahel suhelda, kuid ei pruugi.

Naise alamat staatust illustreerib arusaam, et naine on pool mehe väärtusest (kohtus võrdub ühe mehe tunnistus kahe naise omaga ja pereliikme surma puhul pärib naine pool sellest, mis tema meessoost sugulane). Samas ei ole naisel mingit materiaalset vastutust, tema võib oma rahaga teha, mida heaks arvab. Mees on kohustatud perekonda ülal pidama, tagama toidu, elukoha ja rõivad. Kui vähegi võimalik, peetakse ka teenijat ja lapsehoidjat.

Lahutust võib algatada üldjuhul ainult mees, andes vastava vande (näiteks "ma lahutan sinust"). Sellele järgneb nelja kuu pikkune periood, mille jooksul võib algataja ümber mõelda või naine avastada, et on rase. Koraanis on lubatud kaks korda lahutada ja leppida, kuna kolmas lahutuse väljakuulutamine muudab lahutuse lõplikuks.