Melaka paistab olevat kuum siseturismi sihtkoht ja need, kes saavad reisimist lubada, võimaldavad omale ka vinguvaid lapsi, kes kaaluvad mitu korda rohkem kui mina ja tegelevad ainult kahe asjaga - kas ajavad suures koguses magusat näost sisse (katkematult!) või puhuvad vilet. Erinevaid vilesid müüakse siin igal nurgal ja iga kohusetundlik lapsevanem muidugi soetab oma võsukesele ühe sellise.
Kohutav! Olles päev läbi vilistava lastekarja keskel kõndinud, jõudsime õhtuks faasi, kus tekkis juba erinevaid teooriaid vilepilli võimalike kasutusviiside kohta, et kõrvadele puhkust lubada... Teine popp mänguasi on enda ees lükatav klobisev Angry Birds'i põrsas, millel lehvik peal. Neid saab inimestele jalge ette lükata, et tekiks lõks, mis paneb su pikali kukkuma.
Ehk jah - jõudsime lõpuks Malaisiasse ja esimeseks sihtkohaks on Melaka, mis guugeldades tundus maailma kõige armsam linnakene. Kohale jõudes ei paistnud seda ilu isegi parima tahtmise juures mitte kusagilt. Bussijaamas olid hoiatused, et ärge võtke taksot tänavalt, tulge ametlikku jaama, kus on taksomeetriga autod.
Ja nagu alati uues kohas, oled esimesel päeval see loll turist, kes midagi ei jaga. Kohas, kuhu meid suunati, viskas iga ettesõitnud taksist operaatorile väikse tipi. Operaator ütles rumalale turistile hinna ja sõit võis alata. Nii saimegi "ametliku" takso, millel lubatud meetrit ikkagi ei olnud, aga kohale meid tõi. Hinnaks ütles 25 ja 50-se rahatähe peale tahtis ainult 20 tagasi anda, et tal pole rohkem vahetusraha ja üleüldse ei saa ta selle koha peal kauem seista ja arveldame nüüd kiiresti ära. Pärast mõningast õiendamist kerkis summa 30-ni.
(Kui paar päeva hiljem hotellist bussijaama sõitsime, võtsime takso tänavalt ja küsiti ainult 15 RM)
Kohalikus kaubamajas on kaup kliendikaardiga pea poole soodsam ja nii sai Kustavist pükste soetamise eesmärgil ametlik püsiklient. Kaarditaotlusele tuli märkida passinumber, ema nimi ja rass (selles lahtris liigitusime "muu" alla). Aga noh, Singapuris pidin ma segway rentimiseks andma ka sõrmejälje...
Kõik reklaamplakatitel poseerivad modellid on siin valged. Kauplust "Black Queen" reklaamisid kah valged neiud. Ja kui muidu üritatakse reklaamil kujutada midagi ahvatlevat, siis üks pood on pildile pistnud nööpide vahelt väljarebeneva kõhuga mehe. Muidugi valge.
Toidupoes oli valik rikkalik ja pesuehtsate lääne tarbimisühiskonna ohvritena ostsime nelja erinevat sorti näkse (neist kahed nii omapärase maitsega, et rändasid pärast esimest suutäit prügikasti). Mõnulemise kõrvale arutasime, kuidas meil ööbimiskohaga vedanud on. Tegemist on seitsmetoalise külalistemajaga, ühiseks kasutamiseks veel elutuba lisaks. Teiseks õhtuks olime majas liikumas näinud ainult kahte inimest. Täielik vaikus!
Keerasime end paljukiidetud õndsas vaikuses teki sisse... ja siis nad saabusid! Hiinlased! Andke mulle nüüd andeks, aga ebameeldivamat inimest kui hiina turist ei ole olemas! Juba Filipiinidel kirusime neid ja paistab, et Malaisias jätkub kõik vanamoodi. Kui hiinlane mängu astub, on kõik kohad teda täis.
Eile saabus neid kohe ohtralt - mõned lapsed (hiinlasest laps on maailma kõige ärahellitatum isend), paar teismelist, lisaks täiskasvanud. Kui seda lärmi kirjeldaksin, arvaksite, et liialdan! Ma ei saa aru, mis värk neil ustega on, iga mõne minuti tagant löödi mõni neist sellise pauguga kinni, et sein värises. Telekas keerati põhja. Omavahel suheldi nii kõva häälega, et vastasmaja rahvas kuulis kah iga sõna.
Hommikul ärkasin... hiinlaste kisa peale. Ma ei tea, äkki nad on kurdid, et niimoodi lõugama peavad. Ja mingi motoorikahäire ehk veel lisaks, et see uste kinni panemine inimlikul viisil ikkagi õnnestuda ei taha. Pärast tunnipikkust lärmi saabus vaikus. Siis julgesin lõpuks toast välja tulla. Hiinlaste toad olid tühjad, uksed lahti, Coca-Cola voolas mööda põrandat, läbimärjad rätikud elutoa põrandal maas. Ma loodan, et nad kolisid välja.
Nii palju siis tolerantsuse õppetundidest.
Hiinlaste sööklad on ka sellised et pärast söömise lõppu on lauad laga täis nagu lasteaias.
VastaKustuta