Foo Fighters

Reedene Foo Fighters'i kontsert oli lihtsalt nii vägev, et seda on võimatu sõnadesse panna! Nad on muidugi tuntud väga heade ja pikkade live-show'de poolest, aga arvestades, et Dave Grohl murdis hiljuti jala ja annab nüüd kontserte istudes… whoaaa, ma ei taha mõeldagi, mis siis veel saaks kui ta püsti tõuseks!

Vancouver on Grohl'ile suht tuttav koht, ta elas ju aastaid Seattle's, mis on Vancouveri külje all. Rääkis, et käis siin tihtilugu kellegi majas asuvas stuudios mingeid asju salvestamas ja see maja oli tihedalt Bryan Adamsi pilte täis. Alguses tundus veider, et noh, seal paistab suur fänn elavat, aga hiljem selgus, et see oli Bryan Adamsi maja (ta on vancouverlane).

Kõik need 2,5 tundi järjest saalitäis rahvast lihtsalt hullus! Uskumatu, kuidas on võimalik kuude kaupa iga kahe päeva tagant kontserte andes ikka veel sellist energiat ja intensiivsust tagada… Ja nad on seda juba 20 aastat teinud!!!

Pulmakellad

Matt teatas, et me läheme pikaks nädalavahetuseks sõpradega tema suvilasse. Mina ütlesin, et mul pole pikka nädalavahetust, sest töötan ju riigipühadel ka (siin on igas kuus vähemalt üks riigipüha, enamasti esmaspäeviti).

Ise läksin muidugi kohe närvi, sest tõepoolest - miks mul pühad vabad pole? Kuna meil oli nagunii peakontoris koosolek, kasutasin võimalust ja teatasin ettevõtte omanikule, et ma tahaks kah vahel puhata ja mängida! Mispeale ta mainis, et mul ongi õigus kõik pühad vabaks saada, seda enam, et teenin nende eest nagunii tavapärast palka. Juhul kui töötan, saan 1,5-kordset. Neile oli millegipärast mulje jäänud, et tahan pühadel töötada. Aga ma ei taha ja nii tekkis mulle hoobilt pikk nädalavahetus!

Kohe kerkis järgmine probleem, sest Matt'i suvilas olen ma juba mitu korda käinud ja tahtsin vahelduseks midagi uut teha. Alguses ta proovis ikka nii ja naa moosida, lõpuks pidi ikka välja rääkima, et ta parim sõber kavatseb seal oma elukaaslast kosida ja seetõttu ei tule kõne allagi, et mina samal ajal kuskil mujal seiklen. See oli muidugi päris tugev argument.

Matt läks neljapäeval, tulevane pruutpaar reedel ja mina koos kolmanda paariga laupäeval. Sest noh, mõned inimesed peavad tööl ka käima, onju. Reedel saatis Jen mulle sõnumi, et poisid leidsid toast mürgise ämbliku ja mina eeldasin sinisilmselt, et laupäeva pärastlõunaks on see isend ammu surnud ja unustatud.

Jõudsime kohale ja… neil oli ämblik kummuli keeratud klaasi all! Et mine vaata kui äge! Nimi olevat Hernandez! Teate, mul on kodus kõvasti ägedamad, isegi klaasi alla ei mahuks! Aga minu omad pole vähemalt mürgised. Arvestades, et meil oli kamba peale kaks väikest beebit kaasas, nõudsin, et Hernandez peab surema. Pika hädaldamise peale visati ta lõpuks terrassilt alla. Elusana! Sama päeva õhtul jalutas järjekordne Hernandez elutoa seinal, aga siis polnud enam kellelgi naljatuju, läks hoopis kiireks sebimiseks ja plätuga virutamiseks. 

Kahe ämblikusaaga vahepeal jõudsid Drew ja Jen paadisillal kihluda. Aww! 

Kanadas on see sõrmusevärk kohe omaette teadus. Vasaku käe eelviimases sõrmes kantakse ainult kihla- ja abielusõrmust. Absoluutselt igaüks teab seda! Mehed ka!

Teiseks peab kihlasõrmus tingimata kallis olema. Okei, mõnes mõttes loogiline. Et suure tähendusega ja tõenäoliselt kannad elu lõpuni, las ta siis juba olla ilus ka. Aga see on kohe NII oluline, et naised võrdlevad omavahel, kellel on kallim sõrmus (igaüks muidugi teab kui palju tulevane abikaasa ehte eest maksis!). Nagu mingi staatusevärk! Anna rääkis, et tema töökaaslane ostis omale ise uhke sõrmuse ja andis selle mehele, et mees saaks teda naiseks paluda. Mehel endal polnud ekstra-kalli sõrmuse jaoks raha. Appi, noh! 

Ja see pole niisama lihtne, et järgmiseks tuleb pulm! Mkmm, kõigepealt toimub kihluspidu. See on põhimõtteliselt nagu pulm, aga uut sõrmust veel ei saa. Idee on selles, et tulevased pulmakülalised omavahel tuttavaks teha. Siis tuleb poissmeeste- ja tüdrukute õhtu. Ei minda vanalinna kondoome müüma, hoopis lennatakse Vegasesse. Kogu kambaga! Viisakam versioon sellest on Bridal Shower - tüdrukute õhtu peab sisaldama palju alkoholi ja võõraid mehi, aga Bridal Shower'i käigus saab tulevane pruut hoopis teistelt naistelt väikseid kinke ja hullult jooma ei pea. 

Pulmapäevale eelneval õhtul tehakse nö prooviõhtusöök, mille käigus saavad külalised omavahel veelgi paremini tuttavaks ja pruutpaar saab tänada neid, kes kogu seda tsirkust planeerida on aidanud. Selle lõbu maksab kinni peigmehe pere.

Pärast üht uhket sõrmust ja kolme-nelja pidu jõutakse lõpuks pulma endani. Võite isegi arvata, et siinkohal on fantaasia piiritu, aga üks on kindel: pruutneitsisid ja isamehi peab olema terve hunnik! Mingit otstarvet neil pole, aga pildid näevad niimoodi uhkemad välja. Muidu töökaaslased arvavad, et oled vaene või midagi. Sama värk nagu sõrmusega!

Aga kogu see kompott algab täiesti ebaromantiliselt, sest abiellumiseks vajaliku blanketi saab kohalikust R-Kioskist! Ei pea Õnnepaleesse minema nagu Eestis. 

* PS! Ma nägin seekord põhja sõites KOLME karu! See oli üks mu viimaste aegade kõige õnnelikumaid nädalaid - uus tööluba, Foo Fighters'i piletid ja karud. Nagu uus elu oleks alanud! 

Rõõmuralli

Kui Foo Fighters'i piletid detsembris müüki tulid, ei teadnud ma oma edasise saatuse kohta Kanadas mitte midagi. Tahtsin väga minna, aga kuidas sa ostad sellises olukorras piletid peaaegu aasta aega ette ära?!

Agooniat kauaks ei jagunudki, sest need müüdi suht kiirelt läbi.

Nii see aeg siis läks, kuu-kaks-kaheksa…üheksa. Ikka ei mingeid uudiseid. Saate aru? 9 kuud hiljem istun täpselt sama suures teadmatuses!!! Ainult, et nüüd hakkab aeg jalaga tagumikku peksma, sest kontsert toimub juba järgmisel reedel. Pileteid iseenesest saaks, sest järelmüük on hooga käima läinud. Nii ma siis piinlesin ega suutnud otsustada, mida teha. Kuidagi kahtlane on suvalise tüübi käest sadade dollarite eest pilet osta. Kuidas ma tean, et see võltsitud pole?

Täna küsis Matt, et noh, ostsid ära või? Halasin vastu, et vaim on valmis, aga liha nõder… ja 10 minutit hiljem olid tal meile piletid olemas! Juhuuuu! Ma lähen Foo Fighters'i kontserdile!!! Koos ülejäänud 19.000 fänniga! VÄGA äge!

Koju jõudes tegin arvuti lahti ja nägin, et immigratsioonist on tööloa kohta kiri tulnud... Väga pingelised kaks minutit, et MyCIC kontole sisse logida ja... tadaa! Ma sain uue tööloa!!!  

Oleks teadnud, et selle kirja väljameelitamiseks tuleb lihtsalt kontserdipiletid ära osta, oleks seda juba detsembris teinud!

Ma olen niii õnnelik! Nii-nii õnnelik!!!

Tööjuttu

Eelmise postituse all küsis keegi, kas ma töötajatele moraali ka loen?

Esimese hooga üritan alati sõbralik olla. Kõigepealt röögatan mõttes "sa kuradima idioot", seejärel hingan paar korda sisse-välja, naeratan malbelt ja asun rahulikult selgitama, et iga reegli taga on põhjus - kontorisse ei tohi kliendid sellepärast siseneda, et seal on peidus kõik ohtlikud ained. Ravimid ja puhastusvahendid, teravamad noad ja muu taoline. Kui on reegel, peab see alati kehtima - teeb elu lihtsamaks nii töötajatele kui klientidele. Kui lubad lapsel piirist üle astuda, on järgmine kord juba keerulisem seletada, miks mõnikord tohib ja siis jälle ei tohi. Autistide puhul on see eriti oluline.

Mõnikord sellest piisab. Teinekord vaatab mulle vastu täielik lammas, kes teatab: "aga ta ei ole kunagi ise suvalisi ravimeid võtnud!" Siis selgitan, et see pole piisav argument. Mis siis kui ühel päeval võtab? Laps surnud, ise lähed vangi. Mis tundega sa pärast edasi elad?

Vahel on nii, et inimene lihtsalt ei saagi aru. Siis muutun konkreetsemaks ja teatan, et kui aru ei saa, tuleb lihtsalt etteantud juhiseid täita ja see on ka minimaalne tingimus, et oma töökohta säilitada.

Mõnikord tulevad mängu kultuurilised erinevused. Näiteks üks töötaja on Filipiinidelt ja filipiinod on lihtsalt maailma kõige lahkemad inimesed! Ükspäev kui meie raskem autist täiesti kõrist röökis ja küpsiseid nõudis, siis töötaja lihtsalt viiski ta kööki ja andis maiustustekausi ette, sest "tal on magusaisu". Pahur laps ajas kahe käega kõike valimatult suhu, nii et pudi lendas kahte lehte, hiljem röökis muidugi edasi.

Eile viis see töötaja teise kliendi raamatukokku ja teadis väga hästi, et kaasa ei tohi midagi laenutada, kõik on kohapeal kasutamiseks. Esiteks poiss lihtsalt ei hooli, mis raamatutest hiljem saab ja teiseks võib ära lõhkuda. Jõuavad siis tagasi ja noormehel kaks uut raamatut näpus. "Jaa, ma tean, et ei tohi, aga ta nii väga tahtis!" Hästi tore on armas olla, aga autiste ajab selline "täna on reegel, homme pole reeglit" olukord täiesti segadusse.

Üks klientidest satub ülimalt kergesti elevusse ja lihtsalt "tahabki väga" igasuguseid asju, ilma et suurt aru saaks, mida ta tahab. Lisaks satub sõltuvusse kõigest, mida teeb ja tahab ainult seda ühte asja teha. Näiteks iga päev samas kaubamajas käia. Aga siis saabub hetk, kus peaks midagi muud vahvat ette võtma ja ta lihtsalt keeldub diivanilt püsti tõusmast, keeldub kuulamast, keeldub rääkimast, võib käsipidi kallale tulla. Sellistel juhtudel saan keset pühapäeva ahastavaid kõnesid, et appi, ma ei oska enam midagi teha!

Seesama klient kannaks meelsasti iga päev täpselt samu riideid. Kui ta ühtelugu omale hommikuti midagi musta pesu kastist selga organiseeris, tõstsin selle lõpuks lihtsalt kontorisse peitu. Sinna ei tohi kliendid teatavasti minna. Toimis väga hästi, sest poiss valis täpselt sama meelsasti omale kapist puhtaid riideid kui musta pesu variant ära langes.

Ükskord tegin kontoris mingit paberitööd ja teine töötaja sahmis kah sealsamas, oodates klienti duši alt. Poiss tuligi, jalutas rahulikult kontorisse, viskas riided pesukorvi ja kõndis välja tagasi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ta pole minu nähes seda mitte kunagi teinud! Küsisin lapselt, et kuule, kas sa võid kontorisse tulla või??? Poiss raputas pead. Küsin siis töötajalt sama asja - "Ma olen alati lubanud, ta pesukorv on ju siin!"

Vahel juurdlen päris tõsiselt selle üle, kelle nupp rohkem nokib, kas autistil või tema eest hoolitseval töötajal. Kui pesukorv on kontoris, kuhu klient ei tohi siseneda, on minu arvates kaks varianti:
- viskad pesu ise korvi
- ulatad talle korvi ja paned selle hiljem tagasi

Kui kuradima raske on selle peale tulla? Kusjuures mul on täitsa toredad töötajad, ei saa öelda, et mingi debiilikute suvelaager oleks kokku tulnud, kuigi vahel sedamoodi tundub...

Tere hommikust!

Ärkasin täna hommikul nats peale kaheksat ja nägin, et öötöötaja oli pool tunnikest tagasi helistanud. Üldiselt on meil selline reegel, et kui just ei põle, saadavad sõnumi. Järelikult põleb.

Helistasin tagasi:
- … (võeti vastu, aga keegi ei räägi)
- halloo? (mina)
- halloo!!! (eriti rõõmus hääl)
- tere hommikust!
- tere hommikust!
- sa helistasid?
- tere hommikust!
- eee… tere hommikust, jah. Sa helistasid mulle?
- tere hommikust!!! (hääl läheb üha rõõmsamaks)

Sel hetkel sain aru, et teisel pool pole mu töötaja, vaid meie kabedam autist. Olukord, mida ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Mitte. Kunagi.

Edasi järgnes arutelu, mida me ilmselt kõik oma sõbrannade kahe-kolmeste põnnidega oleme maha pidanud. Ole-hea-laps-vii-telefon-emme-kätte... Midagi sellist. Kõik on umbes sada korda keerulisem kui sul on toru teises otsas absoluutses vaimustuses autist! Sest nii äge ju, et sa talle helistasid! TALLE!

Mitu frustreerivat minutit hiljem saabus töötaja. "Tere hommikust!" Mulle pole vist kunagi elus nii palju kordi "tere hommikust" öeldud kui täna…

Selgus, et ei põle midagi. Hoopis mingi ravimiküsimus. Juhendan siis. Mis siis, et neid asju peaks see konkreetne töötaja une pealt teadma.

- rohu nimi on X. Paki peal on kirjas.
- need pruunid tabletid või?
- loe paki pealt nime, peab olema X
- eee… mingid pruunid tabletid siis?
- X!!! Paki pealt loe! Mis sinna kirjutatud on?
- need pruunid…
- PAKI PEAL! NIMI!
- X
- jah, needsamad siis.

Samal ajal kuulen, et klient seletab midagi ta kõrval. Kliendid ei tohi mitte kunagi kontorisse siseneda, reeglid on sellised. Igaüks on allkirja andnud, et teab. Ukse peal on suur silt. Aga võib-olla peaks neile visuaali tegema nagu autistidele - kliendi pilt, suur punane rist peal. Et kes lugeda ei oska...

- …kas ta seisab sul praegu kõrval või?
- jaa! Ta on nii elevil täna, tahab kogu aeg näha, mis ma teen!
- (vaikselt suren seest...) Kliendid ei tohi kontorisse siseneda. Mitte kunagi!
- ma tean jah, aga ta tahab näha, mis ma teen!
- (agrrhhhh)

Täitsa okei on niimoodi kahekesi kangeid rahusteid valida. Värvi järgi! Üki-kaki-kommi-nommi.

Homme on reede…

Monster 2

Tundsin läbi une, et keegi kõnnib mu küünarvarre peal. Esimese hooga käivitus muidugi kohe kõige mustem stsenaarium, et see peab olema üks neist eriti suurtest ämblikest ja ainus variant on ta ära tappa, sest vastasel juhul pole iial teada, kuhu põgeneb ja millal uuesti välja ilmub.

Rahmasin käega ja suureks ehmatuseks tundsin, et mis iganes see ka oli, oli see SUUR! Osa minust lootis ikka viimase hetkeni, et kujutan endale asju ette ja tegelikult kõditas kätt hoopis juuksekarv vms.

Lendasin teki alt välja, panin tule põlema ja asusin ettevaatlikult ümbrust uurima. Voodi kõrval istus ämblik. See hiiglaslik. Tükk aega murdsin pead, kuidas tal õnnestus eluga pääseda? Tõin köögist plastkarbi ja panin peale (vot nii julge tüdruk olen juba!)

Seejärel märkasin üht peaaegu surnut voodis ka. Üks jalg veel tõmbles. Tegin ta kahjutuks ja viisin paberi abil kööki, et kraanikausist alla uhtuda. Ei mahtunud! Alles surveveega läks siis lõpuks. Hea uudis on see, et kui ei mahu alla, ei mahu järelikult üles tagasi ka kui imekombel uuesti ellu peaks ärkama…

Mõtlesin, et jätan elusa looma karbiga põrandale ja magan edasi. Ei saa! Krõbistab, raisk! Tõin paberi ja transportisin ta kööki. Tegin pilti ka - kui kellelgi peaks lemmiklooma vaja minema, siis palun, võin tasuta ära anda (Marii, siin on sinu võimalus!)

Ämblikufoobiale on siinsed elukad muidugi hästi mõjunud. Tavalisi väikeseid ei karda ma enam ammu (noh, neid mul muidugi pole ka). Tegin omale teraapiasessiooni, jälgisin teda läbi karbi. Hästi rõve oli. Aga pikas perspektiivis peaks see hästi mõjuma. Võib-olla ei karda varsti enam suuri ka? Või kolib veel suurem liik sisse ja praegused hakkavad väikesteks kategoriseeruma…

Mida kasulikku teie muidu hommikuti kella viie paiku teete?

Õudusjutud

Minu tänaval elab üks vanamees, kes tihtipeale keset ööd õues käimisraamiga ringi jalutab. Vahel juhtun teda ka päevasel ajal nägema, siis ta lihtsalt istub selle raami peal. Ükspäev jäin mõtlema, et maru kurb ikkagi, et ta niimoodi üksi passib ning hakkasin "tere" ütlema. Esimesel korral vanamees kohmetus veidi, teisel korral tervitas juba kepsakamalt vastu ja alates kolmandast "tere"-st on iga kord mingi väikse repliigi kah lisanud. Näiteks ükspäev küsis, et kuhu ma siis niimoodi lähen, endal püksid puha katki (rebitud teksad noh, moevärk, teate küll).

Ükspäev tulime Mattiga keset ööd kuskilt pidutsemast ja lasime end taksol suurema tänava ääres maha panna. Astusime autost välja ja põhimõtteliselt koperdasime kohe mu uuele vanale sõbrale otsa. Istus bussipeatuses, aga bussi ta igatahes ei oodanud.

Matt on juba ammu oletusi teinud, et mis peene nimega haigused sel mehel olla võivad, et ta niimoodi öösiti ringi kondab, nüüd tekkis suurepärane võimalus temalt endalt uurida.

Selgus, et vanake elab üksi ja perekonda abiks/seltsiks pole. Küll aga on kolm üürilist. Jalad teevad muret, hästi magada ei saa, kõndimine aitab. Igasugu muid hädasid on lisaks, aga arvestades, et ta on hiiglama vana, no ma pakuks 85+, on see ka üsna ootuspärane. Poole jutu pealt teatas, et minu nägu on tuttav, aga Matt olevat täitsa võõras poiss. Surusime siis viisakalt kätt ja saime teada, et uue vana sõbra nimi on Al. Al'il on maailma kõige pehmemad käed! Mu vanatädil olid samasugused, ta oli umbes sama vana ka. Ja no nii kahju noh! Selline armas väike päss imepehmete kätega ja lihtsalt konutab öösel üksi õues.

Hakkab vist natuke tunda andma, et kogu mu pere on Eestis ja sada aastat pole kedagi näinud…

Igatahes. Hommikul hakkasime kuskile minema ja auto kõrval vedeles mingi kott. Sisu oli rohkem kui kummaline - paar täiesti suvalist vana hilpu, ports pabereid, lapse koolitööd. Ja ühe naise pass. Ja lapse pass. Ja sama lapse teine pass. Kõik aegunud. Ja elamisloa kaart - kehtiv. Sünnitunnistused ka.

Kanadas jäetakse tihtipeale tänavale korralikke asju, mida endal vaja ei lähe, möödakäijad võtavad siis kaasa ja kõik on õnnelikud. Mina sain näiteks jalatsiriiuli niimoodi. Aga leitud kott oli oma sisu poolest kuidagi liiga imelik. Ei näinud välja kui äraantav kraam ega äravisatav kraam ega kraam, mis üleüldse ühte kotti oleks pidanud sattuma. Pealegi tunnevad meie tänaval kõik kõiki, aga naaber, kes parajasti mööda kõndis, polnud dokumentide omanikke kunagi näinud. Hästi imelik.

Hiljem ütles Matt, et ole siis ettevaatlik, võib-olla jalutad öösel ringi ja näed, et sõber Al poetab kahtlast kilekotti su maja ette, järjekordsed passid-värgid sees. Hiljem kuuled uudistest, et hull vanamees tappis oma kolm üürnikku ära.

Me vahel ikka naljatame kui ma pole paar päeva Al'i kohanud, et äkki on surnud? Teate küll, vanainimeste asi - kipuvad surema. Aga eile tulin jooksmast ja Al istus raami peal, jorises vaikselt laulda ja pakkus, et võin temaga ühineda. Ühtlasi kohmas pahuralt, et mis sa jooksed siin - tahad kaalu kaotada või? Sul pole ju midagi kaotada! Pead rohkem leiba sööma hoopis!

No nii tore vanamees!

Ühtlasi sain aru, et kui meie Matt'iga Al'i käekäigu pärast muretseme, räägib Al ilmselt oma sõpradele, et teate, see uus tüdruk, kes minu tänaval elab - vaene lapsuke, nälginud ja käib räbaldunud riietes ringi, perekonda kah ei paista olevat…

Hahaa, onju?

Täna õhtul tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant suure suvikõrvitsa ja kausitäie kirsstomateid. Mäletate, kuidas ma halasin, et naaber tuleb reisilt tagasi, ei saagi enam tema aiakraami omale. No nüüd on siis nii peen lugu, et kord nädalas käib aiakraam mulle ise ukse taha. Talveks on juba küüslauguvaru olemas ja…

Aga ukselink oli seestpoolt natuke märg. Seda pole mitte kunagi varem juhtunud. Uurisin käsi ja köögivilju, kõik olid kuivad. Aga link märg. Seespoolt. Uks käib koodiga, mitte võtmega ning koodi tean ainult mina ja majaomanik, keda hetkel isegi kodus pole.

Kui keegi tänavalt minu passi leiab (ja mind ennast enam kuskilt ei leia), siis minge küsige naabri, mitte Al'i käest. Huuuu….

* Majaomaniku sõnul on naaber väga abivalmis ja armas inimene, aga Hannibal Lecter oli ju ka hästi tore jorss muidu :)

Vürtsikilu-kilu-kilu

Ahh, ma sain emmelt paki! Homme hommikuks on tatrahelbe puder, ma ei jõua ära oodata! Lõunaks oli pakk küüslauguleibasid ja pakk mündimandleid (läheb häbeneb korraks). Kusjuures nädalavahetusel sai nii palju maiustatud, et tänasest lubasin uut elu alustada. Esimesed paar tundi tuligi väga hästi välja, käisin jooksmas ja sõin tervisliku hommikusöögi, aga noh, siis sain paki kätte ja…

Eesti toiduga on viimasel ajal üldse hästi läinud. Marii ja Ermo pakkusid ükspäev näiteks vürtsikiluvõileibu. Täiskomplekt oli - leib tehti ise, muna käis peale ja natuke rohelist sibulat ka. Marii tuletas meelde, et kiluvõikude kõrvale sobib hästi piimasupp. See komplekt on tõenäoliselt keskmise kanadalase jaoks tõeline õudusunenägu - vürtsikilu ja piimasupp. Hullemaks annaks minna ainult siis kui magustoiduks oleks kissell. Neil ei eksisteeri selle jaoks isegi vastavat sõna! Vürtsikilu ja piimasupi jaoks ilmselt ka mitte.

Suu jookseb vett nüüd...

Komplimendid

Üks asi, millega mul siiani on Kanadas raske harjuda, on komplimentide vastuvõtmine. Nimelt see osa, et peaks lihtsalt "aitäh" ütlema. Täiesti võimatu! Praeguseks tuleb pooltel kordadel juba välja, aga ülejäänud pooltel läheb totaalselt nässu. Ikka tahaks kohmata midagi eestlaslikku, et "oh mis te nüüd" või "see on tegelikult juba nii vana hilp" vms. Kanadalased satuvad taolise vastuse peale totaalselt segadusse!

Eile oli järjekordne juhtum, kus tuli jutuks, et kolisin siia paar aastat tagasi ja kanadalane (vanem väärikas daam) ütles täie tõsidusega, et mu inglise keel on väga hea. Mispeale ma peaaegu et röögatasin: "Püha jumal, EIII". Tädi nägu nähes tuli muidugi kohe meelde, et oleks pidanud lihtsalt "aitäh" ütlema, sest võib-olla suutsin tõepoolest need mõningad laused, mis temaga vahetasin, täiesti kobamisi hästi esitada või oli ta siis niivõrd kena inimene, et tahtis mu tuju heaks teha. Kummalgi juhul polnud minust kuigi viisakas sedasi reageerida. Oeh. Mugavuspagulase elu. Hirmus mugav on niimoodi terahaaval õppida ja iga natukese aja tagant kolinal ämbrisse astuda.

Rikutud mõtlemine

Sirvisin Eesti ajakirju, leidsin intiimpesuvahendi reklaami ning sain teada, et selle naisterahva v.....ga on kõik korras!

Tükk aega murdsin pead, kuidas nii ropp reklaam pereajakirjas üldse läbi läks, kuni märkasin allpool väikest teksti ja mõistsin, et mõeldud oli vagiinat, mitte… noh teate isegi. Lähen häbenen nüüd veits.

FILM: Beebi Jax läheb Põhja

Natuke näeb lääneranniku loodust ka:

https://vimeo.com/135736325

Näritud kont - närimata kont

Ma polegi vist veel kirjutanud, kuidas ühel pärastlõunal teatas päevaprogrammi töötaja mu klienti koju tuues, et olime unustanud tüdruku lõunasöögiga saadetud kanakoibadel kondid välja võtta. "Mina ei hakanud neid siis kah puhastama, aga ta sõi kondid ära ja ma ei tea, kas see talle tegelikult hea on…"

Einoh ikka on hea, mis ta siis hea ei ole! Kondid on jumalast kasulikud, oma lapsele söödad ju ka kodus konte, ei sööda või?

Ja killuke Eestlased Kanadas grupi lehelt: "Olime just poes iseteeninduses oma asjatoimetused lõpetanud kui tuli klienditeenindaja ja soovis kviitungit näha. Eeldasime, et teadagi, mingi kontroll, või on sai kotis 20 gr raskem kui süsteemis kirjas. Aga uuriti hoopis, kas ikka teame, et kliendikaardiga oleks me 13 dollarit kokku hoidnud? Ja siis prinditi uus kviitung ning loeti see summa pihu peale. Mida kuradit :D"

Tere tulemast Kanadasse!

Restart

On vist aeg ära rääkida, mis viimaste kuude jooksul toimunud on, sest kommentaarides lähevad selleteemalised küsimused üha tihedamaks… Ma ei teagi kui põhjalikult seda kõike teha, sest mingit saladust ju iseenesest pole, aga päris detailideni ei soovi ma samuti minna.

Kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna. Ei olnud suurt tüli ja kumbki osapool ei osutunud aastate jooksul selliseks tõpraks, et ei annaks koos olla. Vastupidi - meil oli harmooniline suhe ja palju õnnelikke hetki. Ma arvan, et arenesime mõlemad üksteise abil positiivses suunas ja saime paremateks inimesteks. Ma ei kaalunud nende aastate jooksul mitte ühtegi korda, et võiksime ühel hetkel eraldi edasi minna, aga ometigi see nii läks. Väikesed asjad kasvasid suuremaks ja lõpuks avastasime endid arutamas, et kumbki meist pole niimoodi õnnelik. Otsus suhtele pidurit tõmmata oli kahepoolne ja kolmandaid isikuid tol hetkel mängus ei olnud. Lihtsalt läks nii.

Mu kunagine kauaaegne elukaaslane kirjutas mulle hiljuti: "Sinuga on selles suhtes lihtne olnud, et kõik oma otsused oled Sa ise heaks, õigeks ja õnnelikuks kuulutanud. See on lollikindel viis forever häppi olla ja selleks jääda. Paljud virisejad pole seda lihtsat kõksu ära tabanud :)" Arvestades, et sellise suhtumise võtsin just temaga lahkumineku hetkest alates, tabasin öeldus küll väikest sarkasmi, kuid hiljem järele mõeldes mõistsin, et just see tsitaat võtab väga hästi kokku, kuidas olen otsustanud oma elu elada.

Ma olen tegelikult päris egoistlik ja oma otsuseid tagantjärele headeks kuulutada vajalikuks ei pea. Mu väike pere ning paar parimat sõpra armastavad mind nagunii tingimusteta ja ülejäänute arvamus ei lähe ausalt öeldes suuremat korda. Sobiva kaaslase valimine on nii isiklik asi, et siin pole kellelgi teisel õigust kaasa rääkida.

Mis toob meid omakorda järgmise teemani - Matt.

Jah, me oleme algusest peale hästi klappinud. Ei, ma ei arvanud, et meist paar saab. Samas oleme paljuski nii sarnased, et aja jooksul hakkas sellest juba väike nali kujunema. Kuni ühel hetkel polnud enam naljakas ja hakkasime tõsimeeli arutama, et aga mis siis kui…

Alguses oli ikka täiega imelik. Üksteise tundmaõppimise osa oli meil juba ammuilma läbitud, teadsime asju, mida võib-olla poleks jaganud kui oleks aimanud, kuhu lõpuks omadega jõuame, hahaa :) Sõpradele tutvustamise ring jäi samuti ära, sest sõbrad olidki juba ühised. Noh, üksteise eelmised pruudid-peikad kuulusid muidugi kah paratamatult sellesse ühisesse sõpraderingi. Ja Matt'i perekonnaga sain juba nii ammu tuttavaks, et see pole isegi mainimisväärt. Aga esimese kuu oleme nüüd kenasti koos vastu pidanud ja enam ei tundu imelik ka. Eks vaatame, mis sellest kõigest saab... Kõiki asjaolusid arvestades olen loobunud arvamast, et mul elu keerdkäikude üle mingit suuremat kontrolli oleks.

Aga võib-olla on vabalt minnalaskmine kõige parem viis "forever häppi" olemiseks…?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

Leopold ja teised

Ma söön praegu ühe Eesti sõbranna saadetud Fazeri musti näkileibasid (isver kui head!) ja joon teise Eesti sõbranna saadetud omakasvatatud melissiteed kõrvale. Ema kirjutas, et pani tatrahelbed ja küüslauguleivad minu poole teele ja kaks erinevat blogilugejat on lubanud leivajuuretist jagada. Elu on ilus!

Nädalavahetus möödus Matt'i suvilas. Kuus tundi sõitu sinna ja järgmised kuus tagasi hakkab vaikselt juba täitsa normaalse distantsina tunduma. Seekord oli noorimaks seltsiliseks viienädalane Jax ja isegi tema ei teinud teekonna pikkusest probleemi. Tuleb eeskuju võtta!

Valida oli kahe erineva maantee vahel ja mõlemat kolm korda läbinuna pean tunnistama, et esimese eeliseks on küll eriti imelised vaated, aga kuna see kulgeb üle mägede, on tegemist tõsise okserattaga. Ma olen muidugi super iiveldaja ka, pikka karussellitamist ei talu, aga okseratta-tee on jällegi kesklinnale lähemal, nii et reede õhtul otsustasime selle kasuks, et rutem kohale jõuda.

Enne kõige kurvilisema osa algust tegime tanklas väikse peatuse ja kohe kui jõudsin ohata, et mul läheb juba ette süda pahaks teades, mis nüüd saama hakkab, tõstis Matt imestunult kulmud üles ja küsis, miks ma siis rohtu ei võta? Igast tanklast pidavat saama! Eestis ei olnud käsimüügis (veelgi vähem tanklates) midagi efektiivset, nii et mul polnud siinpakutavasse apelsinimaitselisse närimistabletti just suuremat usku. Doktor Matt teatas, et ainus kõrvalmõju on see, et muudab uniseks ja teeb silmad kuivaks, aga muidu toimib väga hästi. Lubas ühe tableti doseerida, olevat päris kange. 

Ma võtsin kaks. Nii hea maitsega olid! Kaks tundi hiljem polnud unest veel haisugi, iiveldusest samuti mitte. Aga ühel hetkel ma ikkagi ära vajusin ja üles ärgates tulid silmad ainult ükshaaval lahti ning kumbki tegi krõps. Konkreetselt käisidki krõpsuga lahti! Jube kuivad! Aga muidu mulle see rohi kohe väga meeldib!

Hommikul arutasime, mida keegi nädalavahetuselt ootab? Mina tahtsin beebiga mängida ja lubasin kõigile süüa teha (selle viimase osas on ülejäänud seltskond pehmelt öeldes suhteliselt talenditu), lapsevanemad tahtsid veini juua ja kala püüda ning Matt vahetpidamata filmida. Jennifer täitis külmiku riiuli imetillukeste piimapudelitega ja näitas, millises järjekorras neid kasutada ning puhkus võiski alata. 

Beebid on nii toredad! Ei pea üldse enda oma olema, et täiesti ära heldida. Jax on muidugi väga eeskujulik titt, suuremas osas lihtsalt sööb ja magab. Kohutavalt armsasti sööb muide! Lisaks avastasin, et pärast rohkem kui kaht aastat tujukate autistide keskel toimetamist on mulle beebi nutt kui muusika. Detsibellid ei pääse ligilähedale sellele, millega igapäevaselt harjunud olen.

Kokkamise osas läks samuti hästi, näiteks Jennifer polnud mitte kunagi elus rabarberikooki söönud. Ilmselget maitseb see eriti hästi just paadisillal pakutuna. Ja kui ma õhtusöögi kõrvale maitsestamata jogurti sisse tilli, küüslauku ja soola segasin ning seda kastme pähe pakkusin, vaatas terve seltskond mind kui toidujumalat. Appi kui hea! Mismoodi sa selle tegid?

Üsna ootuspärane muidugi, sest Kanada armastatuim roog pole sugugi mitte poutine, millest iga turistiraamat räägib, vaid hoopis Kraft Dinner. Mitte et neist kumbki neist minu silmis üldse söögina kirja läheks… Poutine kujutab endast friikartuleid koorese pruuni kastmega ning KD kiirmakarone juustukastmes. Need makaronid on tegelikult isegi täitsa head, aga koostisainete nimekirja ma küll lugeda ei julge.

Samal ajal kui nemad lapsepõlves Kraft Dinner'it ja värvilisi maiustusi sõid, tegin mina koogel-moogelit ja olin kah rõõmus-rõõsa. Toore muna ja suhkru seguga maiustamine on kanadalastele täiesti arusaamatu kontsept, aga pesueht nõukaagse lapsena võin öelda, et nii need ideed ja oskused tekivad.

Ahjaa, kui ükspäev kamba sõpradega koos istusime, ütles keegi, et Leopold on täitsa tore poisslapse nimi, mispeale kõik eestlased "eiiiiii" karjusid. Loomulikult tuli meil siis seletada, et mis Leopoldil viga on, sest muudele rahvustele ei seostunud see suure punase monstrumiga, kel on väike kollane depressiivne sõber. Mida kauem seletasime ja illustreeriva materjali tarvis pilte guugeldasime, seda rohkem ajas ennast naerma, aga välismaalased olid ikka täiesti šokeeritud! 

Kunagi ma tegelikult juba kirjutasin Eesti lastefilmidest, aga tookord ei tulnud Leopold üldse meeldegi! 

Nägus

Jalutasin kodu poole ja jalakäijate fooris süttis punane tuli. Sellega seoses tekkis hoobilt 20 sekundit täiesti vaba aega, millega polnud midagi tarka peale hakata. Astusin siis sealsamas nurga peal asuvasse putkasse ja ostsin suure paki kartulikrõpse. Kell 11 õhtul!

Makstes vangutasin juba mõttes pead, sest esiteks pole ma suurem asi rämpsusõber ning teiseks käisime just Kairiga kenal õhtusöögil ja kokteilil, nii et "tahaks-midagi-head" etapp sai tegelikult juba ületatud. Pealegi läks poes täpselt nii palju aega, et fooris süttis jälle punane tuli.

Aga kui juba siis juba! Läks trumm, mingu pulgad kah - ei hakanud koduni ootama, rebisin paki kohe lahti. Nii tore on täiskasvanu olla! Võib hilja magama minna ja iga kell krõpse osta. Ja näiteks hamstrid võib omale võtta ilma, et peaks kelleltki luba küsima! Huvitav, et see enam ahvatleva väljavaatena ei tundu…

Muide, ma käisin eile loomaaias. Täiesti juhuslikult tegelikult - silt näitas, et järgmine kiirteelt mahakeeramine viib muuhulgas loomaaeda ja einoh, miks mitte siis! Mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Vancouveri vaatamisväärsusi guugeldades mõtlesin, et arvestades seda, kus pärapõrgus see loomaaed asub, ei satu ma sinna ilmselt mitte kunagi (60-70 km kesklinnast). Näe, peab sõnu sööma! 

Ilm muidugi ei halastanud üldse, nädalavahetus üllatas +34 kraadiga. Vahepeal kukkus siin ainult 23 peale ja oli selline tunne, et jope tuleb selga panna. Aga siis rääkisin Eesti sõpradega ja sain teada, et neil oli vahepealt tavatult soe, "lausa 23" ja ükspäev isegi ei sadanud vihma (ega lund)! Meil siin kah ükspäev tibutas korraks, aga enne seda sadas vist viimati… aprillis? Kesse enam mäletab.

Naaber saatis sõnumi, et sõidab kolmeks nädalaks ära ja võin julgelt kõik ta peenarde peal valmivad viljad ära süüa, et need pahaks ei läheks. Tal on seal igasugust põnevat kraami - kurk, tomat, paprika, suvikõrvits, küüslauk ja rabarber. Mul on nüüd ehe maaelu, toit oma peenralt ja munad oma kanadelt. Öko. 

Ahjaa, tutvustan teile kohalikke kombeid ka - nimelt sattusin ükspäev siinsesse taarapunkti. Arvestades, et Kanada kasutab ikka veel tšekke, faksi ja müntidega töötavat parkimiskella, ei tasu oodata, et pudelid peenesse piiksuvasse masinasse käiksid nagu Eestis. Siin lähed oma kandamiga kohale, võtad portsu räpaseid kaste ette ja hakkad aga sorteerima. Seda, mismoodi kogu ruum haiseb, ei ole võimalik kirjeldada. Kõik töötajad nägid välja nagu kodutud. Aga võib-olla olidki? Efekti mõttes. 

PS! Seinavärv meenutab mu Eesti üürikorteris olnud diivanit, mida omanik kuulutuses "nägusaks" nimetas. Erikuradikole potisinine diivan suurte kollaste patjadega. Oh, nostalgia...

Plussid/miinused

Tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant karbi mune. Väike asi, aga nii armas, tegi kohe tuju heaks! Mis veel uudist:

+ Kairi ja Iain jõudsid USA tripilt lõpuks tagasi
+ …ja tänu sellele ei ole ma enam ainus, kes absoluutselt piinlikke nalju teeb, sest Iain on kaks korda piinlikum. Inglise huumor, nad ütlevad
- Iain kolib reedel Inglismaale tagasi (kohutavalt kurb!)
+ Kairi jääb veel terveks aastaks
+ uue tööloa läbivaatamise keskmine aeg, mis immigratsiooni lehele oli märgitud, sai laupäeval täis
- kolm korda võite arvata, kas sain mingi vastuse? Loomulikult mitte!
+ mul on lõpuks ometi peegel, kuhu täissuuruses ära mahun. Elagu IKEA! Ei pea enam vannitoas üles-alla hüppama, et näha, kuidas riided kokku sobivad. Näe:

+ seni, kuni me Marii, Kairi ja Iainiga kanu vaatasime ja ühe ämbliku ära tapsime, kleepis Ermo mulle peeglid seina. Täiesti sirgelt sealjuures! Ma poleks ise neid elu sees nii hästi ritta saanud.
+ olen pärast kahekolmenädalast pausi uuesti aktiivsele lainele saanud ja paar korda jooksmas käinud. Loodetavasti ei käi kett kohe jälle maha.
+ Eesti sõbrad on kõik korraga jälle mu olemasolu avastanud, ma olen nii palju toredaid kirju saanud.
+ pererahva kass on mu lõpuks omaks võtnud. Ei jookse enam kabuhirmus aia alt välja kui mind näeb. Vajub mõnusalt külili ja laseb ennast silitada.
- suuuuur miinus on ikkagi see tööloa värk. Sest kui ma peaks mingil põhjusel eitava vastuse saama, tuleb kohe riigist lahkuda. Teoreetiliselt võin küll turistiviisaga tagasi tulla, aga sel juhul oleneb puhtalt piirivalvuri suvast, kas ta tahab mu tagasi lasta või mitte. Ja elamisloa saamine võib kes-teab-kui-kaua aega võtta, nii et turistiviisa ei oleks pikas perspektiivis nagunii eriti pädev lahendus. Agrrhhhh…
+ samas kui tööloa saan, on kõik mured mõneks ajaks murtud. Appi kui hea oleks vahelduseks veidi pingevabamalt elada. Ma ei jõua ära oodata! Pöidlad pihku!

Filmid

Eelmise nädalavahetuse filmid sai lõpuks valmis. Seekord on lausa neli osa! Esimeses natuke tulistamist, poolsurnult päevitamist ja poeskäik, teises peamiselt see väike kosk, mille pargist leidsime ja selle ümber olev loodus, kolmandas klipid, mille kohta Matt ütles, et kuna polnud neid kuskile panna, viskas kõik sinna kokku (soundtrack on Kungla Rahvas, hahaa), aga samas on seal kõige rohkem inimesi. Ja üks väike verine kala. Neljandas järv, lõke ja päikeseloojang. Konn muidugi ka.

Muide, kolmanda filmi hommikused munad ei olnud ausõna päriselus rohelised ja tegelikult ei otsinud ma Marii peast täisid. Alati pole asjad nii kuis paistavad :)

Esimene LINK

Teine LINK

Kolmas LINK

Neljas LINK

Maalapsed

Reede õhtul kui olime juba umbes viis tundi autos istunud ja muudkui suvila suunas kütnud, märkasime maantee ääres surnud looma. Matt ja Ermo, kes tänu esireale paremat vaadet omasid, jäid vaidlema, kas tegu oli kitse või karuga. Meie Mariiga võtsime elavalt arutelust osa, sest nagu naistel ikka - mida vähem öelda on, seda rohkem tuleb häält teha (mina ei näinud tegelikult üldse mitte midagi).

Mõned kilomeetrid hiljem andis Matt alla ja pööras auto ringi, öeldes, et üks jaburamaid asju, mida keset ööd teha võiks, on ekstra tagasi sõita, et näha, kelle laip see ikkagi oli, aga noh... Ja saate aru, oligi karu! Ma ei tea, kas seda peaks nüüd kui miskit märki võtma, et esimene vabas looduses nähtud karu, kelle järele ma juba ammu igatsesin, surnuks osutus? Doktor Matt uuris vereloiku, tunnistas laiba värskeks ning arvas, et kui elusat karu kah näha tahan, ei ole vaja ilmselt kaua oodata, et mamma, kes äsja kutsikast ilma jäi, põõsast välja jalutaks... Mispeale ma käbedalt autosse Marii juurde peitu läksin. 

Aga maal on muidugi tore. Ärkad hommikul üles ja mitte midagi ei kuule. Nii vaikne, et kõrvadel hakkab imelik. Et vaikuseprobleemi natuke leevendada, õpetas Matt meid hiljem relvast laskma. Alustuseks muidugi selgus, et keegi peab vajamineva kraami metsa tassima, nii et minule sokutati kott kuulidega ja Mariile hunnik tühje purke, mispeale natuke torisesime, et kas me ei võiks niisama ilusad olla… Aga hiljem leidsime kraavipervelt maasikad ning kuniks end sööma unustasime, tassisid kotid end ise kohale, sest poisid ei jaksanud oodata, millal uuesti liikuma hakkame.

Lõunasöögiks oli jäätis ning magustoiduks arbuus murelitega - selline raske elu siis - mispeale Marii ja Ermo kolmeks tunniks magama vajusid. Matt ütles, et kui olen nõus ämblikud ise üle parda viskama, võime paadiga järve peale minna ja noh, kuna minu näol on tegemist teada-tuntud putukasõbraga, läks kohe diiliks. Matt filmis järvest iga pisimagi nurga üles ja minu ülesandeks jäi iga mõne minuti tagant kaasa noogutada, et oii, mis äge uus objektiiv see ikka on, nii hea laia nurgaga filmib. Jutuosa tegi ta ise, mina lihtsalt noogutasin. 

Ja mingi päev küpsetasime banana bread'i ning kutsusime naabrimehe kohvile, et ta meile paremaid kalastamise nippe jagaks. Arvestades, et järv oli otse ukse ees ja hunnik vikerforelli ootas väljapüüdmist, ei tundunud külmikus passivad vorstikesed üldsegi ahvatlevad. Linnalapsed läksid siis kalale. Alguses prooviti kolmekesi, pärast paari tundi andis Matt alla ja tuli tuppa. Marii ja Ermo lubasid uut tehnikat kasutada ja kadusid veel mõneks tunniks. Õhtu lõpetuseks selgus, et tasub ikka naised maale kaasa võtta küll, sest ainsama kala püüdiski Marii.

Viimasel õhtul tegime lõket, sest Jaanipäeva oma jäi ju vahele. Väga kodumaine tunne oli, natuke jahedavõitu ja hullult palju sääski. Sooje riideid ma muidugi kaasa ei võtnud, nii et lõkke ääres istumiseks kombineerisin lihtsalt olemasolevatest midagi kleidile alla ja peale. Suve stiiliauhindade jagamisel pretendeeriksin seetõttu peaauhinnale, sest nii võluvat komplekti kui see, mis lõpuks välja kukkus, pole küll enne nähtud. Marii võib oma triibuliste sokkide ja plätude kombinatsioonis ainult teisele kohale loota, sest ülejäänud riided olid tal igavalt normaalsed.

Kui lõke kustutatud, leidsid poisid õuest konna ja tõid selle tuppa kaasa, et meil Mariiga oleks võimalus oma unistuste prints leida. Konna suudlemine keelati lõpuks ikkagi kategooriliselt ära ja vaene loom viidi kiirelt õue tagasi. Konn olevat sellise asjade käigu üle äärmiselt nördinud olnud ega tahtnud kausist välja minnagi.

Linna tagasisõit oli kõike muud kui maaliline, sest tervel läänerannikul on ulatuslikud metsatulekahjud, nähtavus null ja õhk paksu suitsu täis. Vancouver õnneks ei haise, aga ka siin on õhk udune ja päike paistab punasena. Ja mul on miljon sääsepunni, oeh...

Monster

Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?