Banaan

Pärast eilset salati-intsidenti, kus paari kapsalehe ja herneste eest küsiti 20 RM (ehk 5 eur), mis on täiesti ennekuulmatu, hakkasime uurima, kust kohalikud värsket kraami ostavad? Poes on saadaval ainult sibulat ja küüslauku. Kohvikust, mis värsket mahla pakub, saab väikeseid õunu (1,5 RM tükk). Muidugi ei saa kõrvale jätta fakti, et tegemist on turistidele orienteeritud külaga.

Ahjaa, salati hind oli menüüs 10 RM (praeriis kanaga maksis näiteks 5 RM). Kui aga maksmiseks läks, küsiti 20, väites, et meil lasti ju valida, kas tahame väikest, keskmist või suurt, ja meie valisime keskmise. Menüüs olevat aga väikese salati hind (suur oleks siis lausa 30 RM maksnud?).

Me endiselt otsime seda tasakaalu, kus ei tahaks olla paranoiline, aga ka mitte see loll, kellelt ausa näoga idiootset hinda küsitakse. Kui tore tädi küsib salati suuruse kohta, on kuidagi kummaline vastu küsida, et aga mis hind on? Kas tuleb ikka menüüs oleva hinnaga või tahad meid lüpsma hakata?

Meie hotelli peremees on igavesti kihvt vanamees, kes ühtlasi nii huvitavaks vestluspartneriks osutus, et Kustav veetis tervelt pool tänasest päevast temaga ilmaasju lahates. Halem juhatas meid kohalikku toitu pakkuvasse kohvikusse ja kukkus eilse turistikoha salatihinna peale pikali. Kohaliku kohviku ja turistika erinevus ongi ainult hinnas. Toit on ikka seesama praeriis ja nuudel, värsket mahla pakuvad samuti mõlemad.

Ühtlasi saime teada, et siinses külas puu- ja juurvilju ei müüdagi, kohalikud käivad neid ostmas järgmisest külast, mis on 4 km ehk pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Saab ka bussiga, pilet on 1 RM (25 eurosenti). Kahte küla ühendav tee oli muidugi palju kobedam kui ühest džunglirajast ootaks, aga korralikud teed ongi Malaisia eripära.

Teises külas oli puu- ja juurviljadele lausa eraldi poekene ja nagu ikka, ajas banaanihind meid kohe segadusse. Kobarale, mis koosnes 20-st banaanist, oli peale kirjutatud 3 RM. On see nüüd kobara või tüki hind? Selgus, et kobara. Kui tomatite valimise kõrvale oli pea pool kobarat juba nahka pistetud, ostsime kohe heaga teise juurde. Seekord 18 banaani 2,5 RM eest.

Tagasiteel panime oma matemaatika proovile ja leidsime, et ühe banaani keskmiseks hinnaks tuleb 3,5 eurosenti. Filipiinidel Cheey külakeses maksis üks banaan 3 eurosenti. Ja kui Ciaron rääkis, kuidas inimeste ostujõudu mõõdetakse kiirnuudli indeksiga (sest kiirnuudel on üks odavamaid võimalusi söönuks saada), siis põhimõtteliselt võiks banaaniindeksi ka luua, selle järgi saaks arvutada, kui hullult sind parajasti nööritakse. Ehk kui me oma tänase puuviljahunniku eest käisime välja umbes sama palju kui eilse kapsasalati eest, siis ilmselt oli salatimüüja ikkagi nööriv pool...

Täna olime kodused ja nautisime külaelu. Meil on siin kanad, kes oskavad puu otsa ronida ning kirjud haned. Haned tatsavad viiekesi ringi ja on väga häiritud kui keegi neile lähedale satub, ajavad kaelad pikaks ja teevad naljakat häält.

Akna all kasvab banaanipuu, aga viljad pole veel küpseks saanud. Muideks, banaani peetakse küll puuviljaks, aga tegelikult kannavad banaane hoopis maailma suurimad rohttaimed. Taim kasvatab ainult ühe kobara (kuni 200 banaani), seejärel maapealne osa kuivab. Eksporditavad banaanid korjatakse pooltoorestena. Transport kestab 3-4 nädalat ja selle aja jooksul hoitakse vilju 13 kraadi juures. 

Sihtpunktis hoiustatakse banaane õhukindlas ruumis, kuhu lastakse etüleeni. Mõne päeva pärast viljad valmivad ja saadetakse jaemüüki. Banaane võib töödelda säilitusainetega, kuid saatedokumentidel ei ole selle näitamine kohustuslik. Külmkappi ei tohi banaani panna, sest alla 13 kraadise temperatuuri juures tema rakuseinad lagunevad, vili tõmbub tumedaks ning muutub kõvaks ja maitsetuks.