30 juuli, 2013

Suhtlemine

Meie korterinaaber teatas täna, et tal pole oma ajaga midagi tarka peale hakata, seega läheb tänavale inimestega suhtlema. Oli selleks tarbeks suure tahvli ostnud, millele kirjutas, et räägib ükskõik kellega mistahes teemadel. Kurtis, et Vancouveri kesklinnas liikuvad inimesed pidid nii kehvad suhtlejad olema, et tema ei kannata seda lihtsalt välja!

Minu jaoks on olukord täpselt vastupidine. No hea küll, võib-olla mitte kesklinna osas, sest siin liiguvad ainult pintsaklipslased ja kostüümistatud daamid ning kruiisilaevadelt mahavoolavad turistid. Igaüks ajab oma asja, keegi teistele liigset tähelepanu ei osuta. Meie, eestlaste jaoks, on see kodune tunne. Marc'ile, kes pärineb väikelinnast, kus uksi ei lukustata ja kõik tunnevad kõiki, võib muidugi harjumatu olla.

Väljaspool kesklinna on aga pilt täiesti teine. Ühel pühapäevahommikul jalutasin tööle ja kuidagi hästi mõnus oli. Hästi vaikne. Linnud laulsid. Päike paistis. Inimesi oli vähe liikvel. Aga absoluutselt kõik, kellest mööduma juhtusin, ütlesid mulle "tere hommikust". Koerale palli loopiv mees, vankriga jalutav naine, kaks kaabuga härrasmeest, kes pargipingil juttu ajasid... Umbes peale viiendat tervitust tekkis mul juba tahtmine neil varrukast rabada ja öelda, et see on lihtsalt nii vahva, et täitsa võhivõõrad inimesed omavahel suhtlevad!

Ükspäev käisin oma hoolealusega ümbruskonnas jalutamas. Keegi kolis just uude majja sisse, kastide tassimise vahepeal tegi meiega juttu, kiitis ümbruskonda ja mina siis tema värsket maja. Järgmises tänavas kastis üks naine muru, hõikas juba kaugelt "tere", rääkis, et olevat väga kuiv, iga päev peab kastma, et viimnegi lible pruuniks ei muutuks.

Ükspäev tahtsin enne tööleminekut prügi ära viia, aga liftis ütles üks mees, et tal on sama plaan ning võttis minu koti ka enda kätte. Nii armas noh! Ja paljud inimesed soovivad liftist väljudest "ilusat päeva" vms. Ainult asiaadid ei ütle kunagi midagi.

Riiete kohta öeldakse tänaval ja poes tihtipeale komplimente. Kirjud retuusid on täielik magnet ja mu kleitide kollektsioonist on kaks tükki sellised, mis alati ära märgitakse. No ikka teeb meele rõõmsaks ju!

29 juuli, 2013

Ilutulestik

Lugesin täna ajalehest, et Vancouveris pole juba kuu aega tilkagi sadanud, aga rekordist on asi kaugel, pikimaks sajuvabaks perioodiks olevat 58 päeva. Artiklis öeldi, et paljud inimesed peavad seda linna vihmaseks ja eriti levinud olevat selline arvamus torontolaste seas. Tegelikult on siinsed suvekuud kuivemad kui Eestis (ja ühtlasi ka kuivemad kui Torontos), statistika kohaselt pidavat juulis ja augustis vaid paaril päeval sadama ning mina asusin pärast viimast vihmasapsakat põnevusega ootama, kas see ka tõele vastab.

Ilm on ikka ülioluline tegur - kui absoluutselt iga päev päike paistab, püsib tuju hea, hommikuti on lihtne ärgata ja väsimust ei teki üldse. Ainus jama on see, et olen juba ammu liiga pruun ja pean mööda varjualuseid hiilima, et mitte liigselt küpseda. Noh teate küll, kevadel tahaks iga päikesekiire poole sirutada - nii hea ja soe, väike jume ei tee talviselt sinakal nahal ju samuti paha. Nüüd on täpselt vastupidi, iga kiir tundub põletavat. Meie suvi algas sel aastal ju juba jaanuaris...

Kõrvetavat kuumust õnneks ei ole, temperatuur püsib täpselt sellises vahemikus, et oleks mõnus. Ma olen lõpuks ometi ära harjunud, et ei pea iga päev kraadiklaasi kontrollima, see näitab juba nädalate kaupa ainult samu numbreid. Õhuke suvekleit on täpselt sobiv riietus.


Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas eile ilutulestikku vaatamas käisime. Nimelt toimub Vancouveris juba 23-ndat aastat "Celebration of Light", mille raames võistlevad kolm riiki tuleshow korraldamises. Seekord siis Suurbritannia, Kanada ja Tai. 

Terves kesklinnas pandi KÕIK suuremad tänavad kinni. Bussiliiklus seisis (sest puhtfüüsiliselt polnud enam ruumi sõita) ja inimesi oli tõepoolest tohutus koguses (kohaliku ajalehe ja ka ürituse kodulehe andmetel 400.000 ringis). 

Kuna tuli lennutati taevasse lahesopis seisvalt laevalt, oli see jälgitav nii kesklinna poolt kui ka vastaskaldalt. Väga paljud olid vaatemängu nautimas isikliku paadiga, neid oli vee peal õõtsumas sadade kaupa. Iga ruutmeeter maad ja vett oli ära kasutatud! Tulemäng ise oli muidugi vägev. Eks mõtled ikka, et ah mis see siis ära ei ole, eks ennegi nähtud. Aga ei-ei, see oli ikka täiesti kirjeldamatu! Rääkimata sellest, et kestis 25 minutit jutti...

Eile esines Suurbritannia, kolmapäeval on Kanada kord ja laupäeval lööb Tai kuningriik oma paugud letti. Žürii hindab muuhulgas ka seda, kuidas tuleshow muusikasse sobib ja võistlejariigi poolt valitud palad kannab ette ka kohalik raadiojaam (et taustameloodia ka nendeni tuua, kes kõike oma rõdult jälgivad ja kõlariteni ei küündi). Auhinnaks on... võit. Muud mitte midagi.


Kaunishinged võivad selle koha peal nüüd lugemise lõpetada, sest järgmine pilt ei ole kindlasti igaühe ilumeele jaoks mõeldud. Nimelt jalutasime ranna poole mööda geide peatänavat (West End ongi gei-piirkond) ja seal jagasid lõbusad poisid tasuta kondoome. Üks pakk suruti ka Kustavile pihku ja kui ta selle ümber keerata taipas, pidime kõik kambakesi naeru kätte ära lämbuma. Kohe ikka puust ja punaseks, ilma igasuguse valehäbita:

26 juuli, 2013

Meie Vancouver

Võtsin täna jalutama minnes fotoka kaasa ja klõpsisin mõned vaated. Näiteks siin on tee, mis viib meie kodust metroojaamani, taamal paistab Vancouveri kõrgeim maja.


Üks mu lemmikkohti on Coal Harbour Seawall - jalutusrada, mis kulgeb kesklinna põhjapoolsest äärest. Seal on merelõhn ja sadam, valged paadid õõtsuvad, mäed kõige selle taustaks. Kevadel, kui mägede tipud veel lumised olid, oli eriti ilus. 


Metroo on siin super! Esiteks asjaolu, et sõidab õhus, mitte maa all (kesklinnas on siiski paar peatust maa all ka), aknast avanevad väga ilusad vaated. See on alati puhas ja väga kiire. Rongid käivad sellise tihedusega, et kui ühest maha jään, tuleb järgmine enne, kui olen jõudnud kotist nätsud üles leida. 

Ja kõik rongid on automatiseeritud, juhti ei ole. Võib ise juhi kohal istuda ja vaadet nautida. Kõige uuem liin on Canada Line, mis ühendab Richmondi ja lennujaama kesklinnaga, see ehitati alles 2010 aasta Olümpiamängudeks. Selle liini rongidel on esiklaas kohe eriti suur, "rongijuhti" mängima mahub lausa neli inimest.

24 juuli, 2013

Podarok

Eile läksime jalutama ja leidsime purskkaevust paari korralikke kõpskingi ja rinnahoidja. Kustav arvas puhtmehelikult, et vaat kui tore, keegi on spontaanne olnud. Mina puhtnaiselikult, et nagunii on omanik ära tapetud (ma olen ju optimist ise). No kuulge, ei ole normaalne oma pesu ja kingi purskkaevu unustada! Või on?!


Võtsime suuna Stevestoni, mis on mere ääres paiknev suvituspiirkond. Pidavat olema vahva koht, aga ausalt öeldes ei üllatanud millegi erilisega. Sadam polnud kaugeltki nii romantiline kui reklaamiti, hallid kalapaadid seisid rivis, turistidele müüdi topelthinnaga fish and chips'i (ja ma olen natuke skeptiline, et friteeritud käki sees värskelt püütud kala peituks nagu lubatud)... no ja oligi kõik!


Suveniiripoodide vahelt leidsime Rumeenia pagariäri, kus müüdi kiviahjus küpsetatud leiba. Mees, kes seal toimetas, oli väga jutukas. Teadis, kus Eesti asub, aga kurtis, et Balti riikide pealinnad lähevad tal alatihti segamini (pakkus, et oleme Vilniusest).

Igavesti kihvt vend, juba mitukümmend aastat Kanadas elanud, aga õnneks polnud tuline temperament kaduma läinud. Rääkis pool juttu vene keeles ja oli hirmus õnnelik, et temast aru saime. Seejuures oli muidugi tegemist pesuehtsa müügimehega, kes nõudis, et tema tehtud leiba maitseksime ja lõikas nii mehised viilud, et pidime pärast degustatsiooni lõunasöögi vahele jätma. Siis küsis, mitu pätsi kaubaks läheb ja hakkas esimest juba kotti ajama. Meie vastu, et seekord peame vahele jätma, päev otsa vaja veel linnas hulkuda ja kodus ootab omaküpsetatud leib.

Mees ei andnud alla, ütles, et rumeenlased on lahke rahvas ja see ei tule kõne allagi, et tühjade kätega ära läheme. Meie tänasime ja koogutasime, tagurdasime kiirelt uksest välja. Rumeenlane tegi, leivapäts ühes, paberkott teises käes meie suunas tormijooksu, tabas meid tänaval, surus leiva kaenlasse, ei lubanud sõnagi vastu vaielda, ütles, et see on podarok, rääkis pika jutu vene-inglise segakeeles, naeratas nii, et kurgunibu paistis ja ütles, et peame seda leiba Brie juustu ja veini kõrvale proovima!

Oli tõesti väga maitsev, veini ja juustuga sobis kui valatult. Hommikul tegime munavõikut ja bruschetta'sid - samuti superluks. Ja loomulikult tõstsime klaasi maailma kõige sõbralikuma inimese terviseks, keda viimaste aastate jooksul kohanud oleme.


Viimased päevad olemegi põhiliselt puhkamisega tegelenud, linna peal ringi kolanud ja ilma nautinud. Vancouveri suvi on võrratu - juba kuu aega paistab päike ja vihmast pole haisugi (ka statistika kohaselt sajab juulis ja augustis ainult paar üksikut korda). Tuult siin ei ole, seega on alati soojem kui temperatuuri järgi arvata võiks.

Pühapäeval läheb Kustav sõbraga nädalasele ringreisile, mina otsustasin selle käigu vahele jätta, käin hoopis tööl ja olen muidu usin. Jeff plaanib perega Calgarysse kolida, nüüd on vaja sinna sobiv maja leida. Jeff pakkus, et äkki tahame samuti Calgarysse kolida, seal ei saja talv läbi vihma, aga see-eest on jälle hulga külmem kui Vancouveris. Brrr! Jääb ära!

23 juuli, 2013

Victoria

Victoria asub Vancouveri ja Seattle'i vahel, jäädes mõlemast 100 km kaugusele. British Columbia pealinnas elab 80.000 inimest. Kuna tegemist on ühe siitkandi vanima linnaga, võib Victoriast leida huvitavat arhitektuuri ning mitmeid ajaloolisi hooneid. Tänu suurtele ülikoolidele liigub linnas rohkelt tudengeid, see on ka populaarne pensionipõlve veetmise piirkond. Victoria elanike kohta öeldakse "newly wed or nearly dead".

Kliima on pehme, suvine temperatuur ei ulatu kuigivõrd üle 20 kraadi, talvine jääb vahemikku 3-7 C. Kõige soojemad kuud on juuli ja august. Ookeani lähedus tingib enamasti tuulise ilma. Talvisel ajal sajab üsna palju, kuid ometigi on tegemist kuivima piirkonnaga British Columbia provintsis, aastaringne sademete hulk on Vancouveriga võrreldes poole väiksem. Kõige enam sajab novembrist veebruarini.

Tänu mahedale kliimale on kõige levinumaks sõiduvahendiks jalgratas, kiivri kandmine on selles linnas rangelt kohustuslik ning kõnniteedel sõitmine keelatud. Spordivarustust saab rentida peatänava hiinalinna poolsest otsast (1950 Government St). Ühistranspordi sõiduplaani leiad siit, üksikpilet maksab 2,50, päevapilet 5 CAD.

Government Street'ilt leiad rohkelt suveniiripoode ja kohvikuid ning kogu tänava ulatuses leviva tasuta traadita interneti.


Kuidas kohale jõuda?

Odavaim võimalus Vancouverist Victoriasse jõuda on ühistranspordiga:

- Metrooga (Canada Line) peatusesse Bridgeport (südalinnast võtab sõit aega 15 min).
- Samast peatusest buss nr 620 (väljub iga poole tunni tagant), mis viib Tsawwasseni sadamasse, kust väljub praam. Bussisõiduks kulub 35 minutit.
- Metroo + buss lähevad maksma kolme tsooni pileti (5,50 CAD), nädalavahetusteti vaid 2,75 CAD, kuna sel ajal on kõik tsoonid ühe hinnaga.
- Praamisõit kestab 1 tund ja 40 minutit, pilet maksab 16.25 CAD. Praam väljub igal täistunnil, graafikut vaata siit.
- Swartz Bay sadamast on Victoria kesklinna 29 km, sinna viib ühistransport. Need bussid on kahekordsed, et kõik sõitjad kenasti ära mahuksid, pilet maksab 2,50 ning maksta saab ainult müntides. Üks bussidest viib otse südalinna, teine Butchart Garden'isse. Südalinna lõpp-peatus asub Royal BC Muuseumi ja Parlamendihoone vahel.

Kel vähe pagasit ja rohkem rahalisi võimalusi, võib ilusaid vaateid nautida vesilennukist. Info leiad siit.


Vaatamisväärsused:

Kolm põhilist turistiatraktsiooni - Empress Hotel (ülemisel pildil), Parlamendihoone ja Royal BC Museum - asuvad kesklinnas üksteise kõrval.

Empress Hotel - Victoria vanim ja kuulsaim hotell, asetseb sisesadama vastas. Luksuslikust hoonest võib leida basseini ning mitmed restoranid, selle ümbrusest kõigile avatud kauni aia. Inglise kombe kohaselt pakutakse kella-viie-teed, mille juurde käivad väikesed võileivad, pirukad ja muud snäkid. 

British Columbia Parliament Buildings - avatud kuni 17.00, tuur võtab aega 30-45 minutit. Uudistada võib iseseisvalt või koos giidiga, tasu selle eest ei võeta. Hoone tagant võib leida kauni purskkaevu.

Royal BC Museum - kollektsioon sisaldab üle 7 miljoni eseme, mille abil antakse täielik ülevaade BC ajaloost. Siit leiad ka IMAX kino. Soovitan väga! Piletihindadega tutvu siin.

Empress hotelli taga peidavad end Victoria Bug Zoo (10 CAD + tax) ja Miniature World (15 CAD + tax). 

Hatley Castle & Park - ilus loss asub kesklinnast küll omajagu kaugel, kuid on sellegipoolest külastamist väärt. Lossis asuv muuseum on avatud ainult kella 15.00-ni. Sissepääs 18 CAD (+ tax), ainult aedadesse 9,50 (+ tax)

Craigdarroch Castle - väike maaliline loss asub on igapäevaselt avatud kuni 16.30, suveperioodil 19.00-ni. Sissepääs 13.95 CAD. Asub sisesadamast (Empress hotelli juurest) 25 minutilise jalutuskäigu kaugusel, ühistransport viib kohale 8 minutiga (bussid nr 11, 14, 15 ja 22 väljuvad Douglas/Fort nurgalt).


Kindlasti ära unusta külastamast Fisherman's Wharf'i, kus ujuvad vee peal väikesed värvilised majakesed ning pakutakse värsket kala. Kohvikuid ja söögikohti on selles kohas mitmeid, siit leiad ka laialdase jäätisevaliku. Jahtsadamas ujuvatele hüljestele saab kohapealt osta tükikaupa värsket kala.

Jalgsi võtab sisesadama juurest kohalejõudmine aega 15 minutit, rattaga saab veidi kiiremini. Kõige mugavam on aga kasutada vesitaksot (5 CAD), lähema info leiad siit.

Jalgrattal liikujad võiksid siit edasi sõita mööda ookeani äärt, kus kaunid vaated on garanteeritud. Soovitusliku teekonna leiad siit.


Butterfly Garden (16 CAD + tax) ja turistide seas ülipopulaarne Butchart Garden'i (31,45 CAD) asuvad veidi linnast eemal, mõlemasse viib ühistransport. Victoriat Vancouverist külastades tasub neist läbi käia kas minnes või tulles, kuna jäävad Swartz Bay sadama ja linna vahele.

Butchart Garden'ist leiad piknikuala, meelepärane söök ja jook tuleks ise kaasa võtta. Juulis ja augustis viib sinna Victoria kesklinnast shuttle buss (väljub Empress hotelli eest). Butcharti ja Swartz Bay vahel sõidab buss nr 81, Butcharti ja kesklinna vahel nr 75.


Parim koht brunch'i nautimiseks on vaieldamatult Willie's Bakery & Cafe, nende koduleht näeb täiesti kohutav välja, aga minge kohale ja saage elamus :) Populaarne hommikusöögikoht on ka Shine Cafe, mille laialdane valik ja hiiglaslikud portsud ei tohiks kedagi külmaks jätta. Menüüga võid tutvuda siin.

Ostukeskused:

- Mayfair Shopping Centre, info siit
- The Bay Centre (südalinnas), info siit
- Uptown, info siit

20 juuli, 2013

24 tundi

Haa, kes on tööloom? Anu-Anu-Anu! Lõpetasin just 56 tundi kestnud vahetuse :) Homme lähen veel 24-ks tööle ehk sel nädalal tuleb kokku 80 tundi. Aga need on ka esimesed ja viimased ööpäevased vahetused, mida tegema nõustusin, järgmisest nädalast algab jälle normaalne graafik.

Esimene tööpäev osutus väga toredaks, pidin lapsega Day Camp'i kaasa minema, seal selgus, et on Grouse Mountain'i päev ehk sain eelmises postituses kirjeldatud mäe otsa uuesti minna. Õnneks ei tulnud seekord matkata (sest kes viitsib poolel rajal väsivaid autiste seljas tassida), kasutasime hoopis tõstukit. Korraldus oli superluks, kõik asjad tehti välja, isegi lõunasöök oli kohapeale organiseeritud.

Puuraidurite show, mis eelmine kord nägemata jäi, vaatasime kenasti ära, see oli päris hull - algas toredasti, kaks hiigelkõrget palki olid püsti, raidurid näitasid, kuidas spetsiaalsete jalanõude ja köiejupi abil üles ronida ja tegid muud nalja (youtube'st leidsin sellest video ka). Edasi tuli mängu kolmas mees, kes ronis üles, istus palgi serval (see oli ikka hiiglama kõrge), viskas ükshaaval oma saapad ja muu varustuse alla, keksis ühe jala peal ja tegi selliseid liigutusi, nagu hakkaks alla pudenema. Kõik publiku seas olnud lapsed nutsid, palusid kõva häälega, et ära kuku...

Täielik šokiteraapia noh! Endalgi hakkas vahepeal juba kõhe. Otsisin youtube'st selle kohta videot, aga neil, mis seal ripuvad, on mingi teine mees sama nalja tegemas, aeglane ja ettevaatlik. Meie oma oli täielik kloun, ei lasknud ennast üldse häirida, et pilvede kõrgusel tuias. Lõpuks pani omale köie ümber ja viskus ootamatult mööda trossi alla, rahvas karjus õudusest... Selline vahva lasteetendus siis!

Karud olid muidugi kenasti kohal, hiljem näidati mäekeskuse kinos nende kohta väikest filmi ka. Mõlemad leiti pisikesena, ühe ema jäi auto alla, teine mõmmik oli teadmata põhjustel üksi ja näljasena uitamas. Nüüdseks elavad rõõmsalt seal ja ei lase loodetavasti end turistidest häirida, ruumi neil jagub ja eks nad ole juba väikesest peale inimestega kokku puutunud (mis on ka põhjus, miks neid enam vabasse loodusesse ei saa lasta).

Lisaks muule sõitsime teise tõstukiga mäe kõrgeimasse tippu, kus eelmine kord käimata jäi, sest liiga külm oli (seekord polnud jällegi üldse külm). See oli hästi vinge! Esiteks nägi kõrgemalt palju kaugemale, linn paistis nagu peopesalt, teiseks võis veidi edasi kõndida ja põhjapoole jäävad mägesid imetleda.


Õhtuks olime lapsega täiesti kutud, tegime süüa, panime riided pessu ja juba kümne paiku rabas uni meid jalust. Selle vahetuse öid ma kartsin, sest kõnealusel poisil on tihtipeale kombeks kahest-kolmest ärgata ja üles jäädagi. Kui oleks nii juhtunud, jäänuks minugi uni üsna lühikeseks.

Kell seitse läks mul uni ära, aga maja oli täiesti vaikne. Laps ärkas alles tund aega hiljem. Jeeeee!

Järgmisel päeval oli samuti Day Camp, seekord viidi meid lõbustusparki. Minu autist osutus selliseks adrenaliinijüngriks, et ei jätnud ühtki sõitu vahele. Selle päeva õhtuks olin mina täiesti pruuniks kõrbenud ja laps nii oimetu, et langes koju jõudes kohe voodisse. Tõotas tulla järjekordne suurepärane öö. Ja tuligi! Seega minu suurim hirm, et nende vahetuste ajal unepuuduses vaevlen, ei läinudki täide.

16 juuli, 2013

Matk mäkke

Ohoo, meil on supermõnus pühapäev! Kalendri kohaselt küll esmaspäev, aga keda huvitab... Täna tööle ei lähe :)

Veetsime Triinu ja Mosu seltsis meeleoluka nädala. Kohe tore kellegagi emakeeles rääkida ja kodumaiseid nalju teha.

Ja täna asusid nad jälle teele! Seiklevad paar päeva Seattle'is ja lendavadki Eestisse tagasi. Täitsa tühi tunne on, minu meelest sobis nende madrats me elutoa nurka ideaalselt! Kuigi jah, see igapäevane koogisöömine, mis Triinuga sujuvalt kaasa tuli, poleks pikemas perspektiivis kuigi jätkusuutlik. Isegi kui me muidu maru tervislikud olime...

Eile äratasime endis spordipisiku ja vallutasime terve mäe! Linna külje all asub neid ju lausa kolm, võtsime siis keskmise. Eelnevalt lugesime, et raja läbimiseks on vajalik hea füüsiline vorm ja aega võtab see teekond 1,5 tundi. Kuigi keel oli enamik aega vesti peal, jõudsime tõepoolest pooleteist tunniga tippu. Ilmselgelt pole tegemist sellise rajaga, mida igapäevaseks ajaviiteks viitsiks läbida - 3 kilomeetrit mööda treppe taeva poole trampida on päris higine ettevõtmine. Ergutasime üksteist vastastikku, tegime lolli nalja ja lõpp-kokkuvõttes polnudki nii raske. 

Küll aga jõudsime eht-eestlaslikule järeldusele, et mäe otsas võiks olla saun. Ja võib-olla natuke šašlõkki. Aga polnud. See-eest oli kohvik, kust tellisime kooki ja smuutit, see viimane tundus pärast korralikku rassimist kohe eriti mõnus ja jahutav - Kustav valis vaarika-mustsõstra ja mina mango-passioni oma. Mõni hetk hiljem tõdesime, et järgmine kord tuleb veidi umbusklikum olla ja mitte eeldada, et menüüs ahvatlevana tunduv kaup seda ka tegelikult on - meie kõigi silme all lasti blenderisse hunnik kraanivett, uhati ports jääd otsa ja kallati siirupiga üle. Ei ühtki marja!

Kook oli see-eest täitsa hea, vaade imeilus ja seltskonnast ma üldse ei räägigi! Kustav, vana kunstnik ise, suutis siirupismuutid ja minu kananahas kintsud linnavaate taustal kenaks pildiks voolida, niiet päris kasutuks need keemiajoogid ei osutunud.


Tipus oli kõvasti jahedam kui mäe jalamil, ühest varjulisemast kohast leidsime isegi natuke lund. Pikad püksid ja kampsun oleksid meiesugustele hilpharakatele marjaks ära kulunud.

Lisaks lummavale vaatele oli tipus muudki huvitavat, näiteks jalutasid ringi kaks hiiglaslikku grislikaru ja suvalise teeraja peal tuli vastu tore vunts, endal raisakotkas käe peal kõlkumas. Linnu nimi meile meelde ei jäänud, küll aga saime teada, et ta vahetas paar aastat tagasi sugu.

Oli poiss, aga nüüd on tüdruk. Vot sulle looduse vingerpussi! Angela Aak pole midagi erakordset - kotkad teevad seda kogu aeg. Hästi tore nägi välja, pea täiesti sulevaba, suurte roosade ninaaukudega. Peremees selgitas, et see on kasulik kohastumus - kui arvestada, kuhu ta oma pead söömise käigus topib, on arusaadav, et sulgi oleks hiljem kaunikesti tülikas puhtaks saada.


Mäe otsas kõrgus tegelikult veel üks küngas, sinna oleks saanud tõstukiga minna, aga meil oli natuke külm ja ei tahtnud pikalt väriseda, jätsime selle sõidu vahele. Künka otsast oleks muidu pääsenud tuulegeneraatori vaateplatvormile, kust pidi kõige parem vaade avanema.

12 juuli, 2013

Väljasõit

Vaikselt töö ja kodu vahel tiksudes on nii lihtne ennast argipäevarütmi ära kaotada. Samal ajal tuleb endale aru anda, et kolmandik meie siinveedetavast aastast on juba läbi ja kui tahame veidi ümbrust näha, tuleb sellega kohe peale hakata, sest juuli ja august on kõige soojemad ning ühtlasi täiesti vihmavabad kuud. Detsembris, mil siin iga päev sajab, pole ju kuigi lõbus ringi sõita.

Victoriasse tahtsime tegelikult juba ammu minna. Esiteks räägivad kõik, et see on väga ilus väike linnake, teiseks asub Vancouverist ainult 100 km kaugusel. No ja kolmandaks on ikkagi tegemist British Columbia pealinnaga, nii et kui juba siin elame, oleks viisakas läbi astuda.

Juhtus nii, et Triin ja Mosu jõudsid USA ringreisilt tagasi, otsustasid nädalakese Victorias veeta ning kutsusid meidki külla. Nimelt on neile seal kohalik sõbranna tekkinud, kel polnud midagi selle vastu, et kahe eestlase asemel nelja majutada. 

Bussiaegu guugeldades avastasin, et Victoriasse saab ka ühistranspordiga, pealegi tuli seda kasutades hind üle kahe korra odavam. Kiiruses ei kaotanud suurt midagi, sest praamisõit ise võttis 1,5 tundi. Ühistransport on Vancouveris üleüldse nii loogiliselt korraldatud, puhas ja kiire, et auto järele ei tunne me siin mingit vajadust. 


Victoria on vahva segu Stockholmist (mida meenutab kesklinn) ja Haapsalust (sest selline näeb ülejäänud osa välja). Temperatuur kõigub aastaringselt veel vähem kui Vancouveris, seega on jalgrattasõit on kohalike seas väga populaarne. Nii seadsime meiegi sammud laenutuse suunas.

Triin ja Mosu, kes sellesse linna juba teistkordselt sattusid, olid nagu omad joped - hästi kursis põhiliste vaatamisväärsuste ja parimate kohvikutega. Meie lihtsalt vurasime kaasa. Püüdsin veel kodus väikest eeltööd teha, et millised lossid ja muuseumid üle peaks vaatama. Kohapeal aga selgus, et enamik neist asuvad keset kesklinna ja täpselt üksteise kõrval, ilma suurema pingutuseta oli esimese tunniga põhiline nähtud.


Meie lemmikkohaks osutus Fisherman's Wharf - väike sadam, kus elati ujuvates majades. Suvekoduks oleks selline koht väga armas, ainus häda, et mingit privaatsust küll ei ole - turistid saalivad edasi-tagasi, samas asuvad mitmed söögikohad, elu keeb. Nagu piltidelt näete, võib kohale minna ka vesitaksoga.


Victoria on alati tuuline (asub ju ookeani ääres), seega ei lähe seal kunagi kuigi palavaks. Meie külastuse ajal näitas kraadiklaas 22, see on maksimum, mida sealsest suvest välja pigistatakse. Õhtud olid kohe täitsa külmad, ükspäev jäime Kustiga mere äärde kohvikusse veinitama ja päikeseloojangut vaatama ning pidime hiljem koduteel härma minema. Tuul lõikas luudeni välja!

Ükspäev kolasime Beacon Hill pargis, leidsime sealt uhke puu ja otsustasime nagu õiged turistid kunagi oksa peal istudes pilti teha. Meie Kustiga saime esimesena poseerida, teise foto tarvis pidid Triin ja Mosu kah üles ronima. Oksa peale jõudmine oli omaette pingutus, sest päris nii madalal see kah ei asunud, et oleks võinud vabalt jala üle visata.

Tegime veel nalja, et tuleb hüpata nii nagu Nukitsamehes - teate küll, see nõiamaja stseen. No ja Mosu, vana spordimees, siis hüppaski. Korraks oli kõik tore, istusime kenasti rivis... ja siis läks tasakaal ära, Mosu pudenes selg ees alla ja rabas Triinu endaga kaasa, et oleks lõbusam kukkuda.

Oli päris õudne hetk, aga õnneks jäid mõlemad peaaegu terveks. Triin korjas kotist plaastrid välja, teipis kriibitud küünarnuki kinni, viilis murdunud küüne maha ja elu läks edasi. Pildi tegin neist kah, aga kuna puu otsa ronimise isu oli kõigil läinud, seisti selle tarvis kindlalt maa peal.


Viimasel päeval pidid Triin ja Mosu varakult Vancouveri poole startima, et auto koos kõige selle juurde kuuluvaga maha müüa. Üks saksa tüdruk ostis kogu kupatuse - lisaks sõidukile ka madratsi, mõlemad jalgrattad, matkanõud ja muu taolise. 

Meie jäime veel pooleks päevaks Victoriat avastama. Alustuseks leidsime tõelise hommikusöögi kohviku ("Shine"), kus pakuti igas mõeldavas kombinatsioonis muna. Lisandeid oli valikus nii palju, et võttis silme eest kirjuks. Ports oli selline, et kõht läks tühjaks alles õhtul kui koju jõudsime.

Enne koduteele asumist käisime veel Miniature World'is, mis meile nii väga meeldis, et unustasime end sinna kohe mitmeks tunniks. Minimaailmas oli kujutatud lahinguvälju, maastikke, nukumaju ja stseene muinasjuttudest. Mitme väljapaneku peal sõitsid pisikesed rongid, ühe mäe otsa viisid mõne millimeetri suurused gondlid ja ühel peoplatsil, kus ka autod seisid, sai nupuvajutusega avada nende kapotte või panna nukkudele teleka käima. 


Nüüd veedavad Triin ja Mosu mõned päevad meie juures Vancouveris ja lendavad järgmisel nädalal Eestisse. Nende pagasit vaadates tuleb hirm peale, asju on kaks korda rohkem kui siia tulles - mis tähendab meie puhul seda, et Kustav peaks tagasi minnes juba nelja kitarriga liikuma... :)