24 mai, 2018

Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.


Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubab vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!


Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.

14 mai, 2018

Emadepäev

Nanaimos on aastaringselt kord kuus "Walk and talk with your Doc" üritus, et inimesed saaksid arstidega jalutada ja tervisemuresid arutada. Süsteem on selline, et arstidel on valged t-särgid, millele on seljale kirjutatud DOCTOR; õdedel sinised kirjaga NURSE ja füsioterapeutidel hallid.

Kanadalastele kohaselt sumises kogu kohaletulnud kamp omavahel elavalt rääkida, paljudel olid lapsed või koerad kaasas (Kanada koerad saavad omavahel laitmatult läbi, mis on minu jaoks siiani täielik müsteerium). Alustuseks aitas füsioterapeut keha soojaks võimelda, seejärel rääkis üks arstidest lühidalt sellest, miks on oluline liikuda ja kui suure kasu see tervisele annab kui iga päev tunnike aktiivne olla ning lõpuks jagati kõigile soovijatele tasuta sammulugejaid ja jalutuskäik võiski alata. Paljud kõndisid niisama, mõned sättisid end arstidega jutustama, aga kõigil paistis tore olevat. See vist ongi natuke nagu uute sõprade leidmise üritus ka.

5000 sammu hiljem oli ring tehtud ja kõigile jagati puuvilja või torti - kellel mille järele isutas.


Pärast jalutuskäiku sõitsime randa, kus Vancouverist külla tulnud sõbrad oma uut lohet katsetasid. Tuult oli ja päikest oli ka, vaene Oscar pidi vankris redutama, et täitsa ära ei küpseks. Talle muidu meeldib süles ikka rohkem! Aga lubasime, et kodus saab topelt koguse tähelepanu ja sai ka.

Järgmisel hommikul kell kuus arvas noorhärra, et temal on nüüd magamisest küllalt, paraku ei jaganud seda arvamust tema unine ema, kes õhtul sõpradega hot tub'is istus, selle asemel, et varakult voodisse minna.

Söötsin lapsel kõhu täis ja kui ta tund aega hiljem ikka veel uinuda ei tahtnud ja sellest üha valjema viginaga märku andis, tõstsin ta lõpuks enda kõrvale, et saaksime hoopis koos ärgata. Läks aga nii, et mina jäin uuesti magama ning Oscaril tuli ka lõpuks uni peale. Paar tundi hiljem ärkasin ja laps alles magas. Seda ei juhtu muidu mitte kunagi!

Sõbrad olid saladuslikult kadunud, aga peatselt ilmusid uuesti välja - olid mu esimese emadepäeva puhul kohaliku pagariäri tühjaks ostnud. Oscar ärkas alles poolteist tundi hiljem ja mina nüüd sinisilmselt loodan, et äkki õppiski öise (ja hommikuse!) magamise ära (tegelt ei looda - juba tean, et nii naiivne ei maksa ikka olla).

Aga suvi on tore, mulle meeldib!

10 mai, 2018

Kui väike on väike?

Käisime nädalavahetusel ühel lähedal asuval saarel, kuhu juunis kolivad meie siinsed sõbrad. See koht on puhas paradiis - lopsakas loodus, mäed-künkad ja käänulised teed, suured ja väikesed rannad. Aeg-ajalt peab hoogu maha võtma, sest kana jalutab üle tee. Või kass. Tee ääres on lauakesed munade või isetehtud seebiga, raha saab jätta kõrval olevasse topsi. Armas, noh!

Suuruselt nagu Muhu, elanikke veidi üle tuhande (palju Muhus on?). Praame läheb kolmest erinevast kohast, kõikidesse ümberkaudsetesse linnadesse pääseb hästi. Aga kohapeal ei ole suurt midagi. Toidupood, väike haigla, ports kohvikuid ja turistidele suunatud ärid. Maja, mille sõbrad ostsid, on selline:


Sõitsime ringi ja arutasime, et kui väike on väike? Koht on imearmas, aga meie jaoks liiga rahulik. Samas tore, et meil on seal nüüd kellelgi külas käia! 

Et tasakaal säiliks (kuigi mitte päris sellel põhjusel) kolis eelmisel nädalavahetusel Nanaimosse Matt'i eluaegne parim sõber oma naise ja kahe pojaga. Ma pole sellega veel ära harjunud, nendega kokkusaamiseks pidime isegi Vancouveris elades tund aega sõitma. Täna tulin toidupoest ja meenus, et ahaa, nemad on ju siin! Helistasin, et hei, tulen külla! Kümme minutit hiljem olin kohal. Väga viljakas käik oli, sain kohe mingi kiikuva beebivoodi ka kaasa, mis nende jõmmid edukalt magama pani. Oscar ju päevasel ajal suurt mujal kui turvahällis ei uinu.

Ma olin Jen'i eelnevalt hoiatanud, et Nanaimo on igas mõttes väiksem kui Vancouver (siin on elanikke sama palju kui Tartus, aga pindalalt on kuskil kaks korda suurem kui Tartu) ja tema ütles, et väga hea, seda ongi vaja. Täna küsis, et kus siin see pood on? Aga see? Aga see siin ikka ju on? Naersin, et peab uued lemmikud otsima või hakkama Vancouveris shoppamas käima. Väike noh! Kuigi sada korda suurem kui see idülliline saar.

07 mai, 2018

Pime kana leiab ka... superstaari

Kas teile ka tundub, et Superstaarisaate stilistil on Helisega mingi kana kitkuda? Ebasobivamaid riideid kui talle iga jumala kord on selga pressitud, annab ikka otsida! Üle ühe saate rebenemiseni pingul nahkpüksid või -seelik, absoluutselt igas saates mingid üliveidrad kingad, mis jalad kohmakaks ja töntsiks muudavad. Pange inimesele mõnusalt voogav maani kleit selga, võib-olla jääb siis ka kommentaariumites viginat vähemaks, et Helis nii ebakindel on. Kuidas üldse oleks võimalik end selles ilges kunstnahatükis, mis arvatavasti seebiga selga tõmmati, mugavalt tunda??? Mul hakkab isegi teisel pool ekraani kaastundest ihu sügelema.

Muideks, mis värk Merilinil nende näo ümber laotud kümne juukseklambriga on? No ei ole ju enam viieaastane!

Aga laulavad mõlemad maru hästi!

Ja kui ma juba nii pealiskaudselt välimuse arvustamise lainele sattusin, tahaks meenutada seda poissi, kellel oli põhimõtteliselt sama soeng nagu omal ajal Eino Baskinil (ühe poole juuksed üle pea teisele poole kammitud). Ainult, et superstaarihakatisel oli see soeng oluliselt kohevam kui Baskinil. Teate küll - see poiss, kes hirmsasti poistebändi tahtis teha?

Guugel aitas: Rauno! Guugel aitas ka nii palju, et see ainus lause, mis igat superstaari nende ametlikul lehel tutvustab, on Rauno puhul: "Otsustas töö ja kooli asemel end täielikult laulmisele, tantsimisele ja näitlemisele pühendada". Nojah, eks 16-aastaselt tulevadki ju need kõige geniaalsemad ideed...

Ja Uudo. See, kes ajakirjanduse väitel "rabas makaronide eest juhutöid teha, et elu sees hoida". Kas eelvoorudes ei olnud mitte temast klipid vanemate hiiglaslikel valdustel, kus karjade kaupa lihaveiseid ringi jalutas? Minu meelest veidi piinlik 20-aastase jõuka perepoja suust selliseid rumalusi kuulata. Nagu Mihkel Raud ütles, võiks Uudo seda "siira ja armsa maamehe" prototüübile rõhumist nõks tagasi tõmmata, muidu võib veel läilaks minna.

Näe, jõudsimegi sujuvalt farmiteemani. Siin on stiilinäide, kuidas mul prouad munevad. Vahel lihtsalt juhtub, et pead munema täpselt selles kohas, kus keegi juba ees istub. Sel juhul istud sõbrale lihtsalt pähe! Sõber muideks ei pannud eriti pahaks. Võib-olla talle meeldiski pimedas muneda?

05 mai, 2018

Tänavakunst

Meie tänava lastel paistab kunstiannet olevat...