18 oktoober, 2014

Üks mure jälle vähem

Paar päeva tagasi hakkasin mõtlema, et huvitav, kas Mehhikosse on viisat ka vaja? Sain närvivapustuse, kujutasin ette, et selle jaoks on vaja pass kuhugi pärapõrgusse saata ja et enne saab reis läbi kui mina oma paberid korda ja… Aga siis selgus, et ei ole viisat vaja. Huhh.

Eile jäin mõtlema, et huvitav, kas piisab kui lennujaamas ainult passi näitan või oleks piletit ka vaja? Tuulasin terve meilboksi läbi, et õiget asja leida ja lõpuks sain selle hoopis Kustilt. Tema, erinevalt minust, ei kustuta kunagi tähtsaid faile ära. Ja üleüldse ei saa ma aru, kuidas minusuguse kontrollifriigi puhul reisile minnes kõik olulised asjad alles viimasel minutil meenuvad?

Täna avastasin, et raha võiks ju ka vahetada! Guugeldasin lähima panga kodulehte, valuutakursid olid kenasti kirjas, ohkasin kergendatult, et sellega läks nüüd küll õnneks, ja kõndisin kohale. Ahjaa, mitte üksi ei kõndinud, vaid võtsin ühe autistidest kaasa. Alustuseks lõi ta oma vihmavarju sellise lärakaga lahti, et juppe lendas! Traadid jäid pikalt üles turritama, aga vari töötas ja puha, ütlesin rahulikult, et tead mis, nii peabki olema, ära pööra tähelepanu, lihtsalt lähme! Terve tee rääkis mulle nendest traatidest, et näe ja vaata ja vist on ikka katki… täpselt panga ees lendas vari tagurpidi. Nii kapitaalselt, et seda ei andnud enam mingi nipiga piisavalt väikseks kokku panna, et prügikasti mahutada. Torkasime siis lõpuks lihtsalt vartpidi sisse ja jumal temaga.

Pangas küsiti kõigepealt, kas mul nende juures konto on? Ütlesin, et on küll, aga vahetada tahan hoopis sularaha, nii et suva sest kontost. Selgus, et ei ole suva, valuutavahetuse teenus on ainult kontoomanikele. Fancy! Järgmiseks küsis teller, mis päevaks mul raha vaja on? Ma ei saanud nagu hästi aru, et mis mõttes? Kohe praegu loomulikult! Ei, nii ruttu ei saa, me peame ju valuuta sisse tellima ja kõige varasemalt võiksite sellele esmaspäeval järele tulla (kolme päeva pärast).


Avastasin just, et eesti keeles on ütlus "üks mure jälle vähem", aga "üks mure jälle rohkem" ei olegi? Muidu kipuvad nad ju ikka negatiivset laadi olema - "pill tuleb pika ilu peale", "kes pärast naerab, naerab paremini", "naine roolis, auto kraavis"...

Igatahes. Mul oli seega kaks muret juures - viimasel reisieelsel tööpäeval paduõnnetu ilma vihmavarjuta autist ja kotis passiv sularahapakk, mis tahtis peesodeks saada.

Pärast õhtusööki sõitsime ostukeskusesse, kus selgus, et vihm on vancouverlasi seekord nii ootamatult tabanud, et kõik poed on varjudest tühjaks ostetud! Suure hädaga leidsime lõpuks. Hiljem küsisin infoletist, kas neil kuskil valuutavahetuspunkt ka on ja selgus, et ongi! Juveelipoes. Kontot polnud vaja ja peesod olid kenasti kohapeal olemas, polnud vaja esmaspäevani oodata.

Kustav maandus juba eile Mehhikos ja ütles, et riideid polevat vaja kaasa võtta, nii kuum on. Merevesi 29 kraadi. Eks ma siis istun terve järgmise nädala kaelani vees. Paljalt.

Guatemalalased teevad mulle homme lõunaks mingit tüüpilist mehhiko sööki, mille nime ma ei mäleta. Ütlesin, et võin vastutasuks mõnikord tüüpilisi eesti roogasid valmistada, näiteks verivorste. Kui te vaid oleksite kuulnud seda pikka pausi, mis mu pakkumisele järgnes...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 oktoober, 2014

Kairi sokid*

Elu teine Tänupüha on peetud ja peab tunnistama, et mulle hakkab see traditsioon üha enam meeldima! Eriti muidugi sellepärast, et kui guatemalalased ainult üks kord aastas süüa teevad, on tegemist sellise suursündmusega, et hoia ja keela. 

Eilne õhtu kulges sarkastiliste naljade tähe all, sest eestlased-inglased-guatemalalased tegid üheskoos tähelepaneku, et kanadalaste eripäraks on sarkasmi täielik puudumine - ei viljele nad seda ise ega jaga matsu kui keegi teine sarkastilisi nalju teeb. Alati peab lahti seletama, et tegemist oli huumoriga ja öeldut ei mõelda tõsiselt. Ja ka siis jäävad ikkagi umbusklikuks, et noh, mine sa tea…

Kanadalased palusid seepeale näiteid ja kui esimese hooga ei tulnud ühtki head kohe meeldegi, siis õhtu jooksul kogunes neid hulgim! Peo lõpus pidime tõdema, et olime suutnud kohal olnud vahtralehe-maalastele nii korraliku sarkasmi-soolika tekitada, et nende poolt hakkas seda vaat et efektiivsemalt peale viskama kui Euroopa ja Kesk-Ameerika leerist.

Ühtlasi hakkab juba traditsiooniks saama, et õhtu jooksul mainib keegi mu blogi ja seepeale leidub keegi teine, kes sellest esmakordselt kuuleb ning otse loomulikult päädib kogu situatsioon google translate'i abil luuramisega, mida blogi endast kujutab. Võite isegi ette kujutada, milline puder ja kapsad mu viimasest postitusest robottõlke abil sai… Oh õudust!

Õhtu otsa tehti panuseid, millest tänane sissekanne räägib ja et kõik oma eksimust peaks tunnistama, ütlen kohe ära, et juttu ei tule:

- väikestest hiinlastest, kes kõrgele ei näe
- põhjustest, miks Hassib oma viimase pruudi vahetult enne matka maha jättis 
- põhjustest, miks Hassib sellegipoolest dickhead ei ole
- miks hindud alati kohale tulevad, aga peolt varakult põgenevad
- kuidas ahjuvorm plahvatas ja kogu köök thanksgiving-kilde ja toidujäänuseid täis oli
- Kairi sokkidest
- ja eriti mitte Kairi sokkidest

Ning kuna eelmainitud asjadest blogida ei saa, tuleb hoopis paar pilti!

* Noh, Kairi, said korraks juba šoki jah? :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 oktoober, 2014

Parem karta kui kahetseda

Ma tegelikult mõtlesin, et hoian kooseluseaduse teemadel üldse suu kinni, sest lollidega ei maksa ju vaielda. Aga no ei saa ikka! Juhtusin täiesti võhivõõra inimese emotsionaalset postitust lugema ja kohe hakkasid sõrmed blogimise järele sügelema:

"Jeerum, kus inimestel on täna arvamust avaldada Facebook'is! Ma ainult ühte asja ütlen, mis me Pauliga mõtlesime. Need inimesed, kes kuskil kommentaariumites praegu selliseid avaldusi teevad, et "no nüüd on viimane aeg Eestist ära kolida" - teate mis vä? On jah!!! Pliis kolige kuskile hästi kaugele. Okei? Okei!"

Nõus. Kui ei meeldi, mine ära! Pole vaja viriseda, et appikene, mis värdjad, ja kujuta ette, äkki hakkavad nüüd mulle kah külge lööma! Võib-olla mu mees, kes siiani vesise pilguga naabri-Mallet mõõtis, kukub nüüdsest hoopis naabri-Maunole külje alla pugema. Või ei, mis külje alla - ikka kohe püksi! Sest need saadana homod ju muud ei teegi kui ainult seksivad - loomad niuksed! Omasooiharad!

Kummaline, et sõna "vastassooihar" kasutusel pole. Nojah, heteroseksuaalsel inimesel on ju teatavasti muu elu ka - töö, kool ja värgid. Homoseksuaalne aga elab koopas ja muud ei teegi kui aina himurdab, tagumik uppis.

Kes irooniat ei taba, paneb nüüd blogi kinni, palun.

Ja mida neil seadustada on, ise ei saa lapsigi?! Olgu taevas armuline kui lapsendada õnnestub, sest sellest vaesest õnnetust beebist kasvatatakse ju kohe kuradima homoraisk!

Muide, kõik homoseksuaalsed inimesed on sündinud heteroseksuaalsest vahekorrast ja valdava enamiku neist on ka üles kasvatanud heteroseksuaalsed vanemad. Olete kunagi sellele mõelnud? Ei olnud nii, et issi pani issile noku pepusse ja sealt need peded tulevadki!


Ma saan aru kui vanemad inimesed on skeptilised. Et pole õige värk või nii. Kui oled peaaegu terve oma teadliku elu Nõukogude Liidus elanud, siis noh... seksi ei olnud ju üldse olemaski! Oli hoopis norm ja plaanimajandus, olid ema-isa ja kaks last. Mõlemad põnnid leiti kapsalehe alt ja mõlemale raiuti, et nad just sealt leiti, seni, kuni nad enda omad kah kapsalehe alt leidsid. Kui just toonekurg ei toonud. Vahel juhtus sedagi.

Aga et noored, tänapäeva avatud maailmas üles kasvanud inimesed, mingit täielikku jahu ja õelust suust välja ajavad, vot sellest ei saa ma aru! Eriti tulised vastased on loomulikult mehed. Needsamad mehed, kelle ülim fantaasia on naine + naine (+ mees) või anaalseks naisega. Mõlemat fakti kinnitavad arvukad uurimused. Needsamad mehed karjuvad oma hääle kähedaks, et kaks MEEST jumala eest ametlikku kooselu ei saaks sõlmida ja et nad jumala eest omavahel ei seksiks. Lesbid on okei. Noh, äkki võtavad mõnikord kampagi või midagi...

Mis ajast hakkas inimestele nii hirmsasti korda minema, mida teised magamistoas teevad? No las teevad, sa ei pea ju ühinema! Ei maksa ohkida, et maailm on perses - kogu aeg on olnud! Mis te arvate, mida need vagad preestrid hallidel aegadel väikeste kooripoistega tegid? Mina ei näe mingit häda selles, et kaks täiskasvanud inimest on jõudnud kokkuleppele, mida tahavad, ja seda siis üksteisele pakuvadki. Ametlikult kui vaja.


Aga tulles tagasi anonüümse tsitaadi juurde - need, kellele uus seadus (kuigi see neid endid vähimalgi määral ei puuduta) ei sobi, võivad tõepoolest minema kolida. Ainult et neid paiku, kuhu minna võiks, ei olegi nii palju jäänud. Maailm muutub erinevuste osas üha vabameelsemaks ja sallivamaks, arenenud riikides ei oota sind ees mitte ainult homod, vaid ka mustanahalised, asiaadid, transvestiidid, transseksuaalid... Käivad täitsa avalikult tänaval ringi, istuvad bussis su kõrvale ja saadavad oma lapsed sinu omaga samasse kooli.

Ja korraga avastad, et su armas valge võsuke hakkab neegrist pinginaabri kõrval üha tumedamaks muutuma. Varsti ongi juba täitsa must ja juuksed lähevad kah krussi. Sest sellised asjad ju nakkavad! Nagu homoseksuaalsuski...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 oktoober, 2014

Biskviidihiir

Hommikuses ökotuhinas otsustasin juustele kookosõli maski teha. Lugesin kuskilt, et palju ei tohi panna, maksimaalselt kaks supilusikatäit, muidu ei saa hiljem pead puhtaks. Piirdusingi siis hästi natukesega, peale kandes ei saanud arugi, kuhu see läks, kas jagus kõigile juustele või jäi esimese salgu peale pidama...

Hiljem duši alla jõudes oli kohe selge, et jagus igale poole! Seisin enne pesema hakkamist kohe mõnuga tükk aega vee all, et ehk uhub see osa rasva minema. Keemiatundidest on tegelikult nagu hägusalt meeles, et vesi ei ole päris see vahend, mis rasva maha loputaks, aga noh, mine tea - mõnikord pidi pime kana kah tera leidma.

Šampoonitamine ei teinud olukorda eriti paremaks, seega šampoonitasin teist korda veel. Võimalik, et sai puhtamaks, aga see võis ka vabalt illusioon olla. Loodetavasti saan vähemalt järgmise pesuga rasva oma karvadelt maha. Praeguse seisuga peab tunnistama, et juuksed läigivad väga hästi, aga puhtad nad küll ei tundu.

Kookosrasv on muidu mu täielik lemmik! Määrin nahale ja kasutan praadimiseks. Maitseb hästi, lõhnab hästi, on kasulik ka. See lõhnamise osa on kõige mõnusam - muidu ei ole ma üldse kookoslõhna fänn, aga see lõhnab nagu päris kookos, vahepeal käin lihtsalt purgist nuusutamas, nii hea on.

Ja suvel töötas kenasti termomeetri asemel - kuna kookosrasv muutub 24 kraadi juures õliks, oli kohe näha, millal toas soojaks läks!

PS! ma olen tänase hommikuga pool karpi küpsiseid ära söönud! Eile tõin, et hea ootamatutele külalistele pakkuda. Kallid külalised, kas teile meenub nagu oleksite minu pool kunagi küpsiseid saanud? Õige, ei saagi meenuda…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 oktoober, 2014

Hokimäss

Leidsin internetist pildi, mis kujutas rahutusi Vancouveri kesklinnas. Tundus uskumatu, sest nii palju kui mina siinsetel rahvaüritustel osalenud olen, minnakse pärast peo lõppu rahulikult lonkides laiali, ei mingit draamat ega kraaklemist. Guugeldasin siis, et mis tookord valesti läks ja sain teada järgmist:

Aastal 2011 võistlesid Stanley Cup'ile Vancouveri ja Bostoni hokimeeskonnad. Mängu toimumispaiga lähedusse pandi püsti suured ekraanid ja ala piirati aiaga. Kõiki sisenejaid kontrolliti ning kaasas olnud joogid valati maha, kesklinnas asuvad alkopoed pandi juba poolest päevast kinni. Ja kuna Ameerikas olevat mässamine nii levinud, et seal lõpevad rohkem kui pooled tähtsad mängud suurema või väiksema kismaga, eeldati, et kui jamaks läheb, juhtub see ilmselgelt hoopis Bostonis, mitte Vancouveris.

Näete, ma pole ainus, kes kanadalasi rahumeelseteks peab!

Mängu lõpuminutitel (Boston võitis Vancouverit 4:3) ütles nii mõnegi pettunud fänni närv üles ning ekraanide pihta hakati pudeleid loopima. Edasi läks juba käsikähmluseks, esimene auto keerati pea peale ning pandi põlema (hiljem põletati 16 tükki veel) ja mäss oligi ametlikult alanud. Kaks suurt tänavat peksti segamini, 140 inimest sai viga. Neli tundi hiljem oli kõik läbi.


Aga miks ma sellest üldse kirjutada tahtsin, oli see, mis toimus hommikul - umbes 15.000 vabatahtlikku ilmusid välja harjade ja kühvlitega, et segadus ära koristada ja näidata, et kaugeltki mitte kõik Vancouver Canucks'i fännid pole nõmedad kakupunnid. Sissepekstud aknad kaeti plaatidega, millele kirjutati vabandused. Politseiautod kattusid paberilipikutega, kus avaldati korrakaitsjatele hea töö eest tänu. Suurim kohalik kaubamaja, mis sündmuste keskpunktis asub, jagas seejärel kõigile abistajatele tasuta pannkooke. No kuidas saakski kanadalasi mitte armastada, ah?


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 oktoober, 2014

Kosuv luukere

Öötöötaja küsis, kas saaksin pannkoogipulbrit tuua - ta tahaks nädalavahetusteti lastele hommikusöögiks tavapärasest võikust või pudrust midagi erinevat teha. Hm. Pulbrit?

Meil on ju alati muna ja piima ja… Tema varmalt vastu, et jajah, on küll. Pärast väikest mõttepausi uuris üllatunult: "Pannkoogitainast saab siis ise teha? Mida sa sinna sisse paned?"


Ükspäev ostsin kana ja jäin vaatama, et miks osad pakid natuke kallimad on kui teised? Kallimatele oli peale kirjutatud non-medicated chicken. Minu meelest oleks aus "tavalisele" kanale peale kirjutada medicated chicken, sest just seda ta ju on! Nii see läheb - vahel vaatad mingit toiduainetööstuse dokfilmi ja lubad pühalikult, et ei söö edaspidi neid loomapiinamise lõpp-produkte, aga siis läheb nats aega mööda ja juba jalutadki ilusate roosade kanakintsupakkide ees ja valid paremaid palu… Ostsin siis sedapuhku ilma hormoonideta kasvatatud kana.

Mina võiks vabalt ilma lihata elada, aga ma ei saa tööl lastest ja kolleegidest taimetoitlasi teha. Tegelikult on meil see kirik suht keset küla, sest paljud töötajad sööks meelsasti ainult burksi ja friikaid - ise tunnistavad kohe!

Autistidega on maru lihtne, nemad söövad absoluutselt kõike, nii et väga lihtne on tervislikku liini hoida. Kui mõned kuud tagasi meile uus klient sisse kolis, rääkis ema, et poisil olevat väga kehv isu, vahel ei söö õhtuni midagi ja siis nõuab kana ja riisi, muud ei taha. Päevaprogrammi soovitas ema kartulikrõpse saata, need pidavat maitsema, lõunat polevat vaja pakkida, sest selle toob ta alati tervelt tagasi. Poiss oli nagu luukere, kõik kondid väljas (isegi selgroog!!!)

Jätsin öötöötajale juhtnööri (imeline eesti keel: öö-öö-öö), et hommikusöögita poissi välja ei lase, sest seda, kas ta päevaprogrammis üldse midagi sööb, ei saa me nagunii kontrollida. Kaks kuud hiljem ei ole mitte mingit probleemi, isu on hea, anna ainult ette. Päevaprogrammist tuleb tühjade karpidega, kõik on nahka pistetud. 5 kilo on ka juurde tulnud. Siit moraal - rämpstoitu ei tasu menüüst välja võtta, kohe hakkavad kilod kogunema!

Vaatamata üldisele jutukusele on tal diagnoositud ka selektiivne mutism ehk vahel ta lihtsalt ei räägi. Vaatab otsa, naeratab, aga ei ütle mitte midagi. Seda oleme samuti peaaegu välja ravimas :) Kui peanõksatus šokolaadile mitte ühtegi grammi lähemale ei aita, hakkab jupphaaval sõnu kah tulema ja nüüdseks oleme jõudnud faasi, kus nõksutamise asemel tulevad enamasti kohe sõnad. Peab lihtsalt järjekindel olema. Minul isiklikult pole mingi probleem kogu šokolaad ise ära süüa kui keegi endale tükki ei küsi.

Kadri ütles eile, et tema ei suudaks iial sellist tööd teha, aga minu meelest on see sama rahuldustpakkuv kui koristamine - tulemus on kohe näha!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud