25 veebruar, 2019

Kodulõhn

Kui mu parim sõbranna siin paar aastat tagasi külas käis, ütles uksest sisse astudes kohe esimese asjana, et maja pidavat lõhnama "täpselt nagu kõik teised Anu kodud on alati lõhnanud".

Jäin täna selle peale mõtlema kui vannitubasid koristasin. Ma kasutasin Eestis täiesti teisi (ja teise lõhnaga) puhastusvahendeid. Ma tegin teistsuguseid sööke. No mitte kardinaalselt erinevaid, aga siiski. Ma kasutasin muid parfüüme. Kanadas ollakse enda lõhnastamisel ikka väga tagasihoidlikud, nii et ma peaaegu ei kasutagi enam midagi. Šampoonid, palsamid, kreemid olid ka teised. Aknad on aastaringselt lahti, õhk liigub.

Misasi see siis lõhnab? Mina ise? Lõhnan niimoodi, et terve maja on selle lõhna minult üle võtnud?

Enamikel inimestel on kodulõhn, aga kõik need, kes mulle praegu pähe tulevad, on juba aastakümneid samas kohas elanud. Ma olen seda lõhna alati pigem koha kui inimestega seostanud. Mõnes kodus on see vaevumärgatav, teistes jällegi hästi äratuntav. Ma võin oma pea panti panna, et kui viiksite mu kinnisilmi ühte neist kodudest, millel on kindel lõhn, ütleksin hoobilt ära, kelle juurde olen sattunud. Terve suguvõsa pead võin ka panti anda!

Lõhna kaasakolimisest on mul tegelikult siitsamast Kanadast näide võtta - kui meie sõbrad Nanaimosse maja ostsid, oli uues majas kohe esimesest päevast alates nende lõhn, kuigi nad ei teinud seal remonti ega midagi. Eelmised omanikud (kes seal mitukümmend aastat elasid) olid paar päeva tagasi välja kolinud, suvisele ajale ja kolimissaginale kohaselt olid ka kõik uksed-aknad pärani lahti. Loogiliselt võttes peaks sellises kohas lõhnama endiste omanike järele (või siis üldse mitte millegi järele, sest värsket õhku tulvas igalt poolt peale), aga ei - koht lõhnas täpselt nagu nende eelmine kodu.

Vahel küsitakse, et kellena tahaksid ühe päeva elada kui selline vahetus oleks võimalik? Mina tahaksin kellegi teisena omaenda koju sisse astuda. Tahaks teada, mismoodi siin siis lõhnab? Mina ei tunne küll mitte midagi!

21 veebruar, 2019

Kanada kodakondsuse taotlemine

Eestis on topeltkodakondsus keelatud, kuid põhiseaduse kohaselt ei saa sünnijärgsetelt kodanikelt kodakondsust ka ära võtta. Seega võib soovi korral teise riigi kodakondsuse juurde taotleda ja seda Eesti riigi eest varjata pole vaja.

- - -

Selleks, et taotleda Kanada kodakondsust, pead olema viimase viie aasta jooksul Kanadas viibinud vähemalt 1095 päeva ja loomulikult peab sul olema elamisluba. See aeg, mil elasid Kanadas enne elamisloa saamist, läheb arvesse ainult 50% (näiteks kahe aasta asemel üks). Maksimum päevade arv, mis enne elamisloa saamist arvesse läheb, on 365.

Kõige varasem aeg, mil saad hakata kodakondsust taotlema, on seega mitte vähem kui kaks aastat pärast elamisloa saamist. Kõik riigist lahkumised, ka ühepäevased, arvestatakse siin elatud ajast maha.

Keeleoskuse tõestamiseks tuleb teha IELTS või CELPIP test; CLB peab olema 4 või kõrgem. Kui sul on varasemast testitulemus alles (isegi kui see on aegunud), võid ka selle saata.

Lisaks pead tõestama, et oled viimase viie aasta jooksul riigile makse maksnud (ise ei pea midagi tegema, lihtsalt annad neile loa kontrollida, aga ilmselgelt peab selles osas kõik korras olema).

Seda, kas kvalifitseerud kodakondsust taotlema, saad kontrollida siit. Taotlusprotsess võtab aega umbes aasta.


Kõigepealt tee ära keeletest (või otsi vana tulemus üles).

Järgmiseks mõtle järele, kas tead täpseid kuupäevi, mil viimase viie aasta jooksul riigist lahkusid ja millal tagasi tulid (seda võidakse hiljem ka intervjuul küsida)? Kui ei, telli Travel History - see teenus on tasuta ja võtab aega ainult mõned minutid. Sinna on küll kirjutatud, et sul pole vaja seda tellida, kuna riik teeb seda hiljem sinu eest nagunii ise, aga samas pead taotlusega kaasa panema Physical Presence Calculator lehe, kus küsitakse päeva täpsusega kõiki kordi, mil Kanada piiri ületasid.

Travel History't tellides küsitakse paar korda, mis ametkonnast päringut teed - vasta Canada Border Services. What type of information - Privacy Act. Which type of records do you wish to request - Case Files. Väljavõtte saad kätte umbes kuu ajaga (ja seal on ainult need kuupäevad, mil oled Kanadasse sisenenud; väljumised pead ise välja nuputama).

Kui keeletest tehtud ja Travel History olemas, saadki alustada kodakondsuse taotlemist. Selleks mine Physical Presence Calculator lehele - seda võid kindluse mõttes muidugi ka juba varem katsetada, et näha, kas oled piisavalt kaua Kanadas elanud, et kodanikuks kvalifitseeruda, aga kui täpsed reisiandmed olemas, saad lõpus tulemuse välja printida - see tuleb koos muude paberitega ülevaatamiseks saata.

Vajalike dokumentide nimekiri:
- Physical Presence Calculator lehe väljatrükk (allkirjastatult)
- Koopia kõikidest passidest (ka aegunutest), mis sul viimase viie aasta jooksul on olnud. Koopia tee ainult pildiga lehest, mitte tervest passist. Kui said uue passi enne kui vana aegus, pane vana aegumise kuupäevaks ikka see, mil ta pidi aeguma, mitte see, mil ta uue passi saamise tõttu kehtivuse kaotas
- Koopia kohalikust juhiloast/health insurance kaardist (nii esi- kui tagakülg)
- Keeletesti tunnistus (CLB 4 või kõrgem)
- Kaks identset dokumendifotot, mille mõlema tagaküljele pead kirjutama oma ees- ja perekonnanime. Fotode nõuded leiad siit
- Tõestus (payment receipt), et oled maksnud kodakondsuse taotlemise tasu 630 dollarit.
- Ankeet (allkirjastatult)

Mida on vaja ankeeti täites teada:
- UCI number elamisloakaardilt (0000-0000)
- viimase viie aasta tööviisade (ja elamisloa) täpne algus- ja lõpukuupäev
* kui kahe viisa vahel oli auk, kirjuta sinna "implied status" (nt kui kasutasid BOWT vms nende kuu-paari jooksul) ja staatusesse "worker"
- kõiki viimase viie aasta täpseid aadresse Kanadas (ajaperioodid kuu täpsusega)
- juhul kui resideerusid (õppisid või elasid) viimase viie aasta jooksul mingi aja väljaspool Kanadat, siis ka need aadressid
- juhul kui viibisid viimase nelja aasta jooksul vähemalt 183 päeva mõnes muus riigis kui Kanadas, pead sellest riigist küsima karistusregistri väljavõtte
- oma "ajalukku" ei tohi jätta auke - kui näiteks kahe töökoha vahele on jäänud lühem või pikem vahe, kirjuta sinna "unemployed" ning aadressilahtrisse N/A (või kodune aadress)
- SIN number
- info selle kohta, kas sul on mõne teise riigi (väljaspool Kanadat) elamisluba või kodakondsus ning millal see on saadud (Eesti kodakondsuse said oma sündimise päeval)


Ankeet ja kalkulatsioonileht peavad olema allkirjastatud. Piltide taha kirjuta oma nimi. Ära klammerda pabereid kokku, äärmisel juhul kasuta kirjaklambrit.

Pärast avalduse allkirjastamist ja kuupäeva lisamist peab see kontorisse jõudma 90 päeva jooksul (ja saada ikka tähitud postiga, sest sa päris kindlasti ei taha, et paberipakk kogemata kaduma läheks).

Loe läbi ka inglisekeelne juhend.

19 veebruar, 2019

Vist ei ole vegan

Istusin üks õhtu voodis ja nokkisin telefoni kui Matt tuli magamistoast miskit võtma ja küsis, miks ma ei maga? Vastasin, et ootan, et jalad soojaks läheks (mis oli jumala tõsi!). Ta paistis millegipärast imestunud...

Kuidas teised inimesed magama jäävad? Külmade jalgadega?

Magamise osas on meil siin muidu hästi, nimelt pole Oscar viimase nädala jooksul mitte ühelgi ööl ärganud! Ainus probleem on see, et mina ikka ärkan, sest aju ei suuda uskuda, et laps magab. Löön silmad lahti ja koban monitori järele, et kas tõesti? Ja seejärel teki järele, sest Matt'il on tekkinud komme ka minu osa tekist endale tirida.

Võib-olla magasin siiamaani kogu aeg ilma tekita, aga kui pidin keset ööd lapse nutu peale üles hüppama, ei pannud lihtsalt tähele?

Ja võib-olla on see hoopis kaval strateegia - jahedas pidavat ju paremini säilima? Hommikul selgus, et ta polnud üleliigset tekki mitte endale külje alla keeranud, vaid voodi kõrvale maha lükanud. Nüüd siis tean, et öise teki-sikutus-võitluse asemel (sest ega ta ju vabatahtlikult anna) võin lihtsalt padja kaenlasse võtta ja tema voodipoole ees põrandal edasi tukkuda. Tekki jagus seal meetrites!

-

Muideks, ma pole teile veel rääkinud, kuidas vegan-kohvikus lehmapiima nõudsin...

Käisin teises linnas seda keeleeksamit tegemas, eksole. Kõht oli tühi, eksamikoha kõrvaltänavas paistis paar söögikohta, mõtlesin, et võtan kiire ampsu. Valikus oli kesisevõitu pagariäri, kus pakuti ainult kannukohvi; pubi, mille ees seisis oma paarkümmend väga ära tätoveeritud ja -augustatud noort (tundusid pigem sõbralikud, aga ma ei sulanud lihtsalt massi) ning vegan-kohvik. Valisin siis selle viimase.

Tellisin Cesari salati, ühe makrooni ja cappuccino. Neiu, kes teisel pool letti mu tellimust vastu võttis, küsis, kas soovin mandli- või sojapiima? Ütlesin, et tavaline on okei.

Neiu viskas mulle täiesti ebakanadalikult surmava pilgu ja ütles rõhutatult napilt: "We're vegan!"


Uuuuups! Piinlik.

Sojaga seostub mul eelkõige see must vedelik, mille sisse sushit kastetakse, nii et valisin mandlipiima. Kõlas kuidagi mõnusalt. Välja nägi ka mõnus! Nagu päris cappuccino. Maitse kahjuks nii mõnus ei olnud. Salati ja makrooni põhjal oleksin ma muidu vabalt võinud veganiks hakata.

13 veebruar, 2019

Kodus lõksus

Me käisime pühapäeval Vancouveris Matti vanemate ja sugulastega Oscari sünnipäeva tähistamas ja õhtul tagasi jõudes oli eelmisel päeval antud lumehoiatus kohe täitsa silmnähtavalt realiseerunud. Praamilt maha sõites saime pool tundi oodata, et teele risti libisenud veoauto eest ära lohistataks ja seejärel maanteel olelusvõitluse maha pidada hangede ja kraavis lõpetanud autode vahel laveerides.

Eestis ei paneks selline lumehulk kulmugi kergitama, aga siin ei ole piisavalt sahkasid ja esmajoones hoitakse puhtana kõik suuremad teed, väiksemateni jõutakse juhul kui aega jääb. Meie maja juurde jõudmiseks tuleb läbida paras laburünt ja siia viimasesse tupikusse, kus peidus oleme, ei ole sahk minu ajaloos veel kordagi jõudnud (ka eelmistel talvedel mitte).

Lisaks sellele on terve linn omajagu künklik ja näiteks ülespoole on ikka päris keeruline rassida kui sinu ees sõitev autojuht arvab, et igaks juhuks peaks häääästi aeglaselt minema ja eriti aeglaselt peaks liikuma veel siis kui mõni suurema lumega koht on. Loogilist mõtlemist pole. Kogemust ka mitte.


Nii et lumi võrdub siin alati katastroofiga. Koolid on juba kolmandat päeva kinni. Kelgud on välja müüdud. Ma olen täielik idioot, et paar nädalat tagasi Oscarile kelku ei ostnud kui see mulle ehituspoes risti ette jäi.

Esimesel õhtul kaevasime kahekesi (kahekesi Mattiga, mitte kahekesi Oscariga, eksole) majaesist lumest puhtaks ja panime minu auto garaaži, et saaksin hommikul ilma suurema kaevamiseta poes ära käia. Päris ilma muidugi ei saanud, sest öösel sadas juurde, aga vähemalt oli auto puhas.

Lund lubatakse eelseisva nädala jooksul muudkui juurde ja juurde, nii et süüa tõin sellise varuga, et enne kevadet kodust lahkuma ei peaks. Oscarit ei tahaks sellise lumega liiklusesse viia kui just väga vaja ei ole. Ja nüüd me siis olemegi kodus lõksus.

Õnneks oli tal sünnipäev, eksole. Uusi mänguasju on kõik kapid täis. Mõtlesin, et olen kaval ja annan jaokaupa kätte. Esimesel hommikul sai siis ühe asja. Natuke uuris, seejärel rippus minu jala küljes edasi ja kurtis, et puder ei saa piisavalt kiiresti valmis. See on meil igahommikune mäng.

Andsin olude sunnil teise asja ka. Mingi tulede ja viledega. Mida hullemini mänguasi lapsevanema närve sööb, seda rohkem see lastele meeldib. Meeldiski mingiks viieks minutiks. Ja siis oli takjas mu jala küljes tagasi.

Aga papampapaa - murranguline hetk - tõstsin ta eemale vaiba peale... kus ta pilk tabas diivani kõrvale unustatud plastikpudelit, kuhu oli ka natuke vett sisse jäänud. Ja laps sattus sellisesse vaimustusse, et ma jõudsin enda pudru äragi süüa enne kui tal oli lõpuks mahti ühineda.

Tavalised asjad on miljon korda paremad kui mänguasjad.


Panin teile kanapildi ka, muidu nagunii mõni küsib, et kuidas neil läheb. Kanad nimelt ei mäleta kunagi, et nad varem lund näinud oleks. Iga kord kui see valge ollus maha sajab, on esimesed paar päeva kuudis peidus. Ma olin küll tubli perenaine ja kaevasin suure surmaga nendeni teeraja, et saaksin prouadele trepi puhtaks teha, aga see ei aidanud eriti. Alles pärast seda kui olin nad labida abil puhtfüüsiliselt välja lükanud, läksid sööma. Näljased olid küll.

Aga kohe kui kõht täis, kiirustasid tuppa tagasi. Liiga hirmus oli ikka.

09 veebruar, 2019

Aasta täis!

Mul on nüüd kodus mudilane. Tervelt ühene! Ei ole enam beebi. Kõnnib ringi (esialgu küll veel purjus meremehe stiilis), räägib omas keeles (aga saab ka meie keeltest aru), vaimustub täiesti pööraselt kui kuskilt õnnestub mõni pult või telefon leida ja keeldub kategooriliselt hambapesust (veel hiljuti see talle meeldis).

Nüüd kardan, et ta hakkab varsti välja nägema nagu mõni "Imelise muutumise" osaline ja selles hirmus püüan neile veel-mitte-mustaks-muutunud kuuele kikule harjaga ligi pääseda (suhteliselt tagajärjetult). Kui mul peaks ühel päeval olema sõrmed maha hammustatud, siis teate, miks...


Aastaga on päris palju muutunud. Esimestel kuudel tundsin ennast vähem zombina kui kartnud olin, aga samas ei osanud oodata, et väsimus niimoodi salamisi kumuleerub, et näiteks suvalisel varahommikul kell 5 mitmendat tundi joriseva tite kõrval täieliku krahhina välja lööb. Kuidagi imelik ju, et kõik on tore... tore... tore... ja siis lendab korraga selline kassiahastus selga, et nutad lahinal vähemalt ämbritäie korraga.

Aga enamik aega oli ikkagi tore ja pigem lihtsam kui ootasin! Rasked hetked olid see-eest päriselt rasked.

Keeruliseks tegi olukorra see, et piima polnud mul algusest peale piisavalt palju ja kui Oscar kolmandal elupäeval enam mitte millegi peale üles ei ärganud (te ei kujuta ette kui hirmutav!) ja liiga palju kaalu oli kaotanud, hakkasime rinnapiimasendajat lisaks andma. Ma küll lürpisin vastavaid teesid, toitsin last igal võimalikul juhul ja võtsin paar nädalat isegi retseptiravimit, mis peaks piima teket soodustama. Aga ei midagi.

Internet on täis tublisid imetamisnõustajaid, kes ühehäälselt väidavad, et piima vähesus ei ole võimalik! Ju teed ise midagi valesti! Sama hästi võiks mina väita, et enamik inimesi teevad midagi valesti, et saia ja kommide söömisest paksuks lähevad. Mina ei lähe! Järelikult pole võimalik!

Selles mõttes oli vanasti võib-olla lihtsam, et ei saanud internetist uurida, kuidas teistel läheb. Tehti oma parema äranägemise järgi ja nii ongi tegelikult õige. Internetist hullemad on ainult need, kelle laste beebieast on nii kaua aega möödas, et nad enam ei mäleta, et selles midagi rasket oleks olnud. Omast kogemusest võin öelda, et aasta on juba liiga kaua. Kohe kui natuke rohkem magada saad, kustutab aju kõik raskused mälust ära. Praeguseks on juba päris mitu kuud nagu lust ja lillepidu olnud, ainult kohvikus ei saa enam eriti käia, sest Oscar ei suuda üle viie minuti ühe koha peal istuda.


Üks asi, mille eest endale uhkelt õlale võin patsutada, on see, et laps on peaaegu algusest peale omas voodis maganud. Alguses oli sellevõrra raskem, aga praegu on jällegi väga hea! Joob piima ära, läheb voodisse ja uks vahelt kinni. Meil on oma tuba ja tal enda oma, kõik magavad kui notid. Oscar-nott tavaliselt korra ikka öösel ärkab, aga pärast natukest piima magab ilusti hommikul kaheksani. Ja selles mõttes oli rinnapiimaasendaja ikka hea, et kui ühel hetkel imetamise ära lõpetasin, ei olnud uue maitsega harju(ta)mist.  

Lisatoit, mida hakkasime kuuendast kuust juurde andma, tekitas päris tükk aega küsimusi. Esiteks olin ette kujutanud, et teen kõik püreed ise. Aga siis selgus, et laps sööb heal juhul kaks teelusikatäit korraga ja proovi sa sellist kogust alati värskelt valmistada. Mõned nädalad hiljem läks isu paremaks ja kogused suuremaks ning avastasin, et kui natuke avokaadot või virsikut sisse segada, sööb kõike hea meelega. 

Paljukiidetud näputoitu ei julgenud ma kohe alguses anda ja isegi nüüd, mil ta seda juba ammu sööb, pean tunnistama, et pulkadeks lõikamine ei toimi siiani, sest Oscar ei tunnista osade kaupa närimist. Kogu tükk pressitakse korraga suhu ja pulga puhul ju hästi ei mahu. Siis hoiab lihtsalt kätt ees, et ülejääk välja ei kukuks. Nagu hamster! Nii et kuubikud toimivad paremini. Ja isu on sel lapsel hea. Ainult lillkapsas nokitakse tükkhaaval muude asjade seest välja ja visatakse põrandale.


Kui alles rase olin, ütles üks lastega sõbranna, et esimesel aastal on kogu aeg selline tunne, et võib-olla teed midagi valesti. Sest keegi kuskil teeb teistmoodi. Sest kellegi teise beebil on juba palju rohkem hambaid/juukseid/sõnu/samme. Ja lisas, et kahe-kolmeselt on need põnnid täitsa ühesugused. Ei jää keegi hammasteta ega juusteta, kõndima ja rääkima hakkavad ka. Nii ongi!

Lihtsalt guugeldama peab vähem.