31 märts, 2013

Üürikorterid

Korterite hindu vaadates saime kiirelt aru, et kui tahame omale lubada luksust elada kesklinnas, ei saa isiklikku korterit ikkagi üürida. Õnneks on suurlinnades väga levinud shared apartment-is elamine ehk keegi on omale suurema korteri üürinud ning rendib üleliigset ruumi soovijatele välja. Paljud korterid on ehitatud nii, et iga magamistoa juurde kuulub oma vannituba, seega ei ole võõrastega koos elamine üldse nii ebamugav kui arvata võiks. Pealegi on see suurepärane võimalus leida uusi toredaid sõpru.


Pärast nelja arvuti taga veedetud tundi olime mõistnud, et sobiva korteri leidmine on paras väljakutse. Ma olin esimese hooga veel nii entusiastlik, et valisin välja täpsed kohad, kus elada tahaks - metroojaama lähedal ja vaikses tänavas - peagi laiendasin aga otsingut juba natuke kaugemale ja siis veel kaugemale, kuni jõudsin juba otsusele, et noh, võime ju isegi kesklinnast eemal elada.

Nii mõneski korteris elab selline ports inimesi, et koduks ei saaks seda kohta kuidagi nimetada. Mõnes on elutuba ühises kasutuses, kuid paljudes pesitseb sealgi keegi. Üks kuulutus oli selline, et kahetoalises elab 4 tüdrukut, ühega neist pead hakkama tuba jagama. Huvitav, et toas oli ainult üks voodi. Selline suur, et kahekesi mahub küll. Minu meelest oleks võinud tüdruku pilt siis kah juures olla, et kui temaga juba ühes voodis peab magama...

Kõik korterid, millest räägin, on ühes hinnaklassis. Selle raha eest võib saada täieliku peldiku, aga ka väga hubase kodu. Võib olla üks toakaaslane, aga võib juhtuda, et neid on näiteks kuus. Kujutate ette, et nad kõik hommikul enne tööleminekut duši all tahavad käia - ühes vannitoas?

Ühel kuulutusel oli palju pilte - köögist, elutoast, vannitoast, magamistoast - no kõik nii nagu peab. Kirjelduses oli öeldud, et magamistubasid on kaks ja see, mida välja üüritakse, näeb välja täpselt samasugune nagu pildil olev, ainult et ilma aknata. Ee... Aken on vist ikka päris oluline detail? Ei ärata usaldust kui väljaüüritav tuba on ainus, millest pilti ei ole. Ja natuke tüütu, et ma pean sellise info leidmiseks leheküljepikkuse tutvustuse läbi lugema.

Mõningatel juhtudel oli piltide kvaliteet väga kehv. Näiteks üks järjekordne, kel magamistoast pilti polnud, pidas vajalikuks teha pildi oma kassist. Ausalt öeldes ma jätaks pigem kassi täpse väljanägemise üllatuseks kui selle toa oma, kus plaanin elama hakata...


Keegi kirjutas, et üüritavas toas on suur voodi ja korralik riidekapp. Pilt oli ka juurde pandud. Kahjuks mitte voodist ega kapist:


Paljudes kuulutustes on öeldud, kas üüriliseks soovitakse meest, naist või paari. Üks, mille pildid meile meeldisid, pidas muuhulgas ka paare sobilikeks, aga kui Kustav neile helistas, selgus, et ei-ei, mees ei sobi. Oot, aga paaris on ju tihtipeale meespool ikkagi ka?

Paljudel siinsetel kõrghoonetel on jõusaal ja bassein. Nende kasutamine kuulub muidugi hinna sisse ja on päris suureks lisaväärtuseks, aga kui ujumise nimel peab kahe hiinlase, ühe araablase ja kolme venelasega kodu jagama, ei ole pakkumine enam nii ahvatlev.

Ja et ei jääks muljet, et me ainult pommiaukude otsa sattusime, siis mõned stiilinäited, mida ähmase kassiga samas hinnaklassis saada võib:


Kuna umbes pooled kesklinna majadest on väga kõrged, on vaated tihtipeale nagu postkaardilt...


Üks eeliseid, mida uhkusega välja tuuakse, on "fully furnished" ehk täismöbleeritud. Kuigi isiklik madrats oleks mõnusam, on seda kolimise käigus päris tülikas kaasa vedada ja seega me mööblit ei tahaks soetama hakata, mistõttu tühjad korterid meile huvi ei pakkunud. Paljude täismöbleeritud korterite puhul selgus, et toa väiksuse tõttu on nad tõepoolest täismöbleeritud.


Kujutate ette - inimesed tegelikult elavadki sellistes klotsides! Päris kõrge hinna eest seejuures. Ja kellele akna puudumine on probleem, võib kolida päikesepaistelisse klotsi - välja üüritakse ka kinniseid rõdusid, mida siin nimetatakse solaariumiteks. Ruumi on sama vähe, aga akent see-eest terve sein täis:


Ja kui teile see lahendus kitsana näib, ärge muretsege - mõnes korteris on solaariumisse paigutatud nari. Nii mahub laud kah veel tuppa ära... (teisel pildil sama solaarium eemaltvaates)


Lainurk on muidu tore asi, aga kui sulle on antud võimalus kasvõi kümme pilti oma korterist üles riputada, siis pole ehk vaja tervet kodu ühele pildile pressida:


Lisaks kõigele eelnevale tuleb arvestada, et pilt võib osutuda petlikuks. Näiteks üks korter, mida külastasime, osutus palju avaramaks ja valgemaks kui pildilt näis, kuid seda oleks tulnud jagada kolme naabriga, pealegi oli korteris natuke kopitanud lõhn.

Teine, mida vaatasime, oli väga lootustandev. 30-nes korrus, super vaade, rõdu, asukoht poleks enam paremaks saanud minna - täpselt metroojaama kõrval, mere ääres, kesklinnas... Voodi muidugi tundus natuke väiksevõitu.


Läksime varakult kohale. Arutasime, kuidas endast head muljet jätta. Olime elevil. Või noh, mina olin. Ärevus kasvas kui lisaks meile ilmus kohale veel viis huvilist - tihe konkurents.

Tükk aega ootasime all lifti, sest kolmest kaks olid juhtumisi rikkis. Kustav viitas, et igapäevaselt võib selline ootamine natuke tüütuks muutuda, aga mina olin valmis kasvõi trepist käima...

Sisse astudes sattusime pisikesse koridori, kuhu mahtus korraga kõige enam kolm inimest, esikust läksid uksed mõlemasse magamistuppa ja elutuppa. Üht tuba pakuti üürimiseks, see oli hästi pisike, räpane ja umbne. Teises magamistoas elas türklane koos oma õega, elutoas kaks meest (kuulutuses muidugi ei mainitud, et elutuba kellegi kasutuses on). Ehk ruumi polnud üldse!

Türklane viipas kõiki rõdule vaadet nautima, see oli tõepoolest väga ilus. Selleks tuli minna läbi köögi, kust pääses solaariumisse ja sealtkaudu rõdule. Ja solaariumis... elas väike hiinlane! Pisikese madratsi kõrval kõndimisruumi polnud, rõdule jõudmiseks tuli astuda üle tema voodi. Ma ei kujuta ette, milline rahvamass enne hiinlasest üle peab kõndima kui nad nii kitsasse korterisse üürilise leiavad!

Algselt oli meil plaan juba Eestis olles siia elukoht valmis vaadata, omanikule raha üle kanda ja kohale jõudes kohe sisse kolida. Oo, kui hea, et me seda ei teinud! Ma ei kujuta ette, mis portsu otsa niimoodi sattuda võib... Üüriturg on siin väga kiire, kui kuulutus on üle paari päeva üleval olnud, ei ole koht tõenäoliselt midagi väärt. Paremad korterid võetakse tundidega!

Täna hommikul leidsime lõpuks kodu. See oli neljas korter, mida vaatamas käisime ja ma arvan, et läks hästi, sest otsima pidime ainult kaks päeva. Asub keset kesklinna, eriti magusa koha peal. Meie 14-nda korruse akendest avaneb linnale ilus vaade. Korter on ruumikas, lisaks elutoale kaks magamistuba, kummalgi neist privaatne vannituba. Eluaset jagame kanadalase Marc'iga, kes õpib näitlejaks. Juba järgmisel nädalal läheme üht tema etendust ka vaatama.


Kes soolaleivale tahab tulla, võtke aga tort näppu!

29 märts, 2013

Argielu

Teiste blogisid lugedes on jäänud mulje, justkui oleks enda võõrsil sisseseadmine piece of cake, lihtsalt lenda kohale ja hakka elu nautima. Meie küll nii osavad pole! Või noh, muud me siin ei teegi kui naudime elu, ainult et hotellis elamine tööl käimata pole eriti jätkusuutlik plaan.

Esimeseks sihiks seadsime korteri (või toa) leidmise, kuid terveks aastaks lepingut sõlmida on meie jaoks aga riskantne, sest esiteks tahaks kodu töökoha lähedusse sättida ja teiseks ei julge pead anda, et terve aasta kindlasti Vancouveris veedame (kuigi esmamulje põhjal ei näe selleks ka ühtki takistust).

Esimese hooga kavatsesime end sisse seada linna südamesse. Piirkond on ilus ja kõik, mida võiksime vajada, käeulatuses. Ühistransport liigub siit ka igale poole. Siis aga leidsin (õigemini Triin leidis mulle) tööpakkumise, mis on igati super, sest tegemist on täpselt samasuguse asutusega nagu see, kus Eestis töötasin (palk on küll 5 korda kõrgem), kõik tingimused paistavad sobivat, ainult et asukoht... noh kaardilt vaadates kuskil 10 cm kesklinnast eemal. Samal kaardil näeb kesklinn aga välja nagu kärbsesitt, ehk nii väike, et päris täpselt ei saa arugi, kas see on seal või mitte. Siin ringi jalutades on näha, et asi on kärbestest kaugel - et ring peale kõndida, kulub terve päev. Sellise mõõtkava juures on teise linnaossa tööle sõitmine üsna ajamahukas ettevõtmine. Kui arvestada, et peaksin hommikul kell 8 kohal olema, siis... ei tea, kas tasubki õhtul üldse magama minna?

Jajaa, ma räägin nagu juba töötaks kuskil, endal pole isegi CV veel inglise keelde tõlgitud :)

Teine päevakorraline küsimus on kohalik telefoninumber. Jällegi - kõlab lihtsalt eksole?! Olime kavalad, uurisime, millist teenusepakkujat on teised siinsed eestlased eelistanud ning saime teada, et parima hinna ja kvaliteedi suhtega on Mobilicity. Läksime kohale - ja mis selgus? Meie telefonid on liiga vanad (juba üle 2 aasta), kasutavad mingeid teisi sagedusi ja Mobilicity võrgus ei tööta. Astusime siis Wireless Wave'i, mis vahendab erinevaid mobiilioperaatoreid. Nemad leidsid meile küll võimaluse oma seniste telefonidega jätkata, aga hind hüppas kohe kolmekordseks. Kolmas võimalus on osta ettemaksuga SIM-kaart 7/Eleven-ist, mis tundub hetkel kõige lihtsama lahendusena, loodetavasti töötab ka.

Kanadas tuleb muideks paljude pakettide puhul ka sissetulevate kõnede eest maksta, mis on eriti tobe. Pealegi ei ole meil kellelegi helistada! Lihtsalt CV-le oleks viisakas oma number märkida... 

Aga muidu on siin väga tore. Näiteks tutvusime kohaliku raamatukoguga, kus laenutatakse ka filme ja muusikat ning isegi audioraamatuid - laed alla ja saad kolm nädalat lugeda, enne kui ära kustub. 


Laenutamine on automatiseeritud - triipkoodi saab igaüks ise masinasse piiksutada; tagastamine käib samuti automaatselt, masin suunab raamatud lindile, lint omakorda oskab triipkoodi lugeda ja viskab iga asja õigesse kasti, et kaoks vajadus neid hiljem sorteerida. Huvitav, kus palmik-kampsuni ja krunniga tädid Vancouveris tööl käivad kui neid raamatukogus ei vajata?


Siin on ka hea kiirusega internet ja mugavad istumiskohad, kus lamp jääb täpselt silmade kõrgusele, et ei peaks naabrile pidevalt otsa vaatama. Alumisel korrusel on tohutu valik ajakirju ja pehmed tugitoolid, kus neid sirvida. Kui meil õnnestub kodu raamatukogu lähedusse leida, pole elutuba vajagi!

27 märts, 2013

Ted

Kanada on ikka uskumatult suur! Täna lendasime 5 tundi, et Torontost Vancouverisse jõuda. Lisaks söömisele ja magamisele jõudsin kaks filmi ära vaadata! Üks neist "Ted" - lugu mängukarust, kes ärkab ellu, et olla 8-aastasele poisile sõbraks. Poiss aga saab vahepeal 35, hakkab naist võtma ja üllatus-üllatus - karu on kah vahepeal "suureks" kasvanud; lürbib õlut, tõmbab savu ja tellib tüdrukuid koju. Kuuekaupa!

Mul tekkis kohe nii palju küsimusi, et polnud aega naljale pihta saadagi (oli seal üldse mõni?). Esiteks - karu jõi kogu aeg, aga kuhu see jook tal läks? Imbus vati vahele ja kuivas aja jooksul välja? Teiseks - kuidas mõmmik naistele nii hästi peale läks? Jube muhe on seltsida sellise põlvepikkuse karvapalliga, koos joomas käia ja... noh muid asju teha. Kuigi ma ei saa aru, mis kehaosaga ta neid muid asju tegi? Ja kui karu lõpuks pooleks tõmmati ja vatti lendas, oli muidugi eriti loogiline, et ta pärast kokkuõmblemist ellu ärkas... Ahh! Rääkiv kaisukaru - mida ma siin imestan?!

Aeg läks lennates ja kui aknast lumiste tippudega mäed paistma hakkasid, teadsin kohe, et Vancouver mulle meeldib! Pärast lonkava varese stiilis maandumist, mille järgselt veel tükk aega süda paha oli, hakkas kõik ülesmäge minema. Esiteks seetõttu, et ilm oli nii soe! Kui Kanada on üldiselt kliima poolest Eestile sarnane, siis Vancouver ei meenuta neist kumbagi. Näiteks talvel ei ole siin miinuskraade, temperatuur jääb nulli ja pluss kuue vahele. Lume asemel sajab vihma ja lörtsi, aga keda see lumi linnatänavatel ikka huvitab kui käeulatuses on sellised mäed, kust lumi ära ei kaogi! Ka praegu, mil kevad on ammu kohal ja nartsissid täies õies, nägime tänaval mitmeid inimesi, kes teel mäkke või sealt tagasi, lumelaud kaenlas ja saapad jalas (suusakeskused suletakse alles aprilli keskel). Pole paha! Mägesid on siin kolm, teekond võtab 20-30 minutit ja nende juurde viib linnasisene ühistransport.

Meil on praegu öö ja seetõttu ainult 8 kraadi sooja, Eestis hommik ja -12. Ilm on ikka päris erinev.


Kanadalased on väga sõbralikud ja viisakad. Tasub vaid hetkeks seisatada kui keegi juba juurde astub ja küsib, kas ta saab kuidagi aidata? Ja siin ollakse nii tervislikud! Muudkui jooksevad, rulatavad, rullitavad ja sõidavad jalgrattaga. Tingimused on selleks kõigeks muidugi kah head - palju rohelust ja parke, jalgratastele oma rajad.


Öeldakse, et Vancouver lõhnab kanepi järele. Selle omamine "omaks tarbeks" on täiesti lubatud, ja paistab, et avalik suitsetamine on samuti okei.

Sallivus pidavat olema Vancouveri teine nimi - siit võib leida erinevaid rasse ja usulahke, portsu immigrante ja hulgaliselt samasoolisi paare. Kanadas seadustati gei-abielud juba aastal 2005, kellelegi ei paista peavalu valmistavat, et mõned inimesed samast soost kaaslast eelistavad. Ja miks peakski?!

Üks vahva magnetitega ülepuistatud hipiauto jäi meile ka silma. Omanik, kes sellest välja astus, nägi väga muhe välja, aga temast ei taibanud pilti teha...


Loodus lokkab nii kuis jaksab. Kõikjal on nartsissipeenrad, ports hüatsinte nende vahel. Peaaegu kõik puud on roosades õites ning mul pole aimugi, mis liiki nad on ja milliseid vilju (kui üldse) kandma hakkavad, aga silmarõõmu pakuvad kõvasti!


Kogu selle ilu keskel peaks nüüd lõpuks asjalikuks hakkama - töö ja kodu otsima. Väljaüüritavate korterite valik on lai, aga kuna linn on suur, peab kodukanti hoolega kaaluma. Häda on selles, et meil pole õrna aimugi, kus tulevased töökohad asuma hakkavad ja mida elatise teenimiseks üldse teeme :)

Kanada tööandjad eeldavad, et lähed kohale, ajad juttu ja kiidad end üles. Ma võiks seda ju teha küll, aga... kuhu ma siis minema pean?

Muide, täna käisime ukrainlaste restos seljankat ja pikkpoissi söömas, maitses väga koduselt. Esimese päevaga võib rahule jääda, pöidlad pihku, et ülejäänud 364 sama ludinal läheksid!

25 märts, 2013

Toronto

MIDA TÄHELE PANNA

Ontario provintsis lisandub kõikidele hindadele tax 13% (HST), seda enamasti hinnasildil välja ei tooda, seega osutub ostetav kaup kassas veidi kallimaks.

Paljud vaatamisväärsused sulgevad oma uksed kella 17.00 paiku, enne külastamist tasub kontrollida lahtiolekuaegasid.

KLIIMA

Toronto on Eestiga võrreldes veidi soojem, talv pole nii krõbe ja suvine temperatuur võib ulatuda isegi +40 kraadini. Aprillist novembrini sajab vihma umbes 11-l päeval kuus, ülejäänud aastal veidi vähem.


ÜHISTRANSPORT

Reisijatele on kasutada metroo, bussid ja trammid ("streetcar"). Üksikpiletina kasutatakse mündikesi, mida nimetatakse "token", neid saab osta jaamas olevatest automaatidest sularaha eest. Ühe token-i hind on 3 CAD, hulgi ostes saab odavamalt (7-kaupa tuleb ühe hinnaks 2,65 CAD). Osad bussipeatused on metroojaamadega ühendatud, et reisijad saaksid vahetada transpordivahendit ilma, et selle eest juurde maksaksid. Üks sõit maksab ühe token-i, olenemata sellest, mitu peatust läbitakse või mitut liiklusvahendit kasutatakse. Kui ütled bussijuhile token-i ulatades "transfer", saad vastu paberi, mis tuleb anda järgmisele bussi- või trammijuhile token-i asemel.

Päevapilet maksab 10,75 CAD ja nädalavahetuseti tasub kindlasti ära, kuna siis saab ühe päevapiletiga sõita kaks täiskasvanut ja kuni neli last.

Bussist väljumiseks vajuta punast nuppu või tõmba kollast nööri, uks tuleb peatuses ise lahti lükata. 

Takso sõidualustustasu on 4 CAD, iga läbitud kilomeetri eest lisandub 1,6 CAD. 

LENNUJAAMAST KESKLINNA

- Buss 192 Airport Rocket viib Kipling'i metroojaama (pildil roosa liini vasakpoolne ots). Eelnevalt tasub muidugi selgeks teha, millisesse jaama on vaja sõita :) Teekond kesklinna võtab aega umbes 1 tund ja maksab 3 CAD (1 token).


- Pacific Western Airport Express - buss, mis viib kesklinnas asuvasse Metro Toronto Couch Terminali (bussijaama). Sõiduaeg umbes 1,5 tundi, hind 20 CAD.

- Takso - sõiduaeg olenevalt liiklusest umbes 45 minutit, hind 50 CAD. Lennujaama taksodel on piirkonnapõhised tabelid, igasse piirkonda on fikseeritud hind.

Lennujaamas asub infopunkt "Travellers Aid", kust saab kõike vajalikku veel üle küsida.

VAATAMISVÄÄRSUSED

Kui sul on linnaga tutvumiseks piisavalt aega, tasub soetada Toronto Citypass (64 CAD + tax 13%), mis tagab sissepääsu viide kohta: CN Tower, Royal Ontario Museum, Casa Loma, Toronto Zoo ja Ontario Science Centre.


CN Tower - läänepoolkera kõrgeim vabaltseisev ehitis, 457 m kõrgune teletorn. Tornis on koht, kus saab läbi klaaspõranda alla vaadata. Kõhutäie eest hoolitseb keerlev restoran 360. Sissepääs 32 CAD.

Royal Ontario Museum - ajaloo- ja kultuurihuvilistele. Sissepääs 15 CAD.

Casa Loma - väga ilus loss keset linna, künka peal. Korralikult renoveeritud, kõik toad sisustatud. Lossil on kaks torni, mille tippu saab ronida ning kust avaneb linnale väga ilus vaade. Sissepääs 21 CAD (koos tax-ga), hinna sees on audiogiid.

Toronto Zoo - loomaaed asub kesklinnast kaugel, metroo ja bussiga võtab sõit kokku 1,5 tundi. Asetseb väga suurel maa-alal, seega tuleb arvestada pika jalutuskäiguga (umbes 10 km). Loomadele on loodud head elutingimused, liikumiseks palju ruumi - seetõttu võib juhtuda, et nad pole külastajatele kuigi hästi nähtavad. Sissepääs 20 CAD (koos tax-ga).

Ontario Science Center - väga suur ja huvitava väljapanekuga teaduskeskus, sisaldab IMAX kino. Sissepääs 22 CAD, koos filmiga 28 CAD.

Art Galley of Ontario - kunstimuuseum läbi viie korruse, keldris näitus laevamudelitest. Kõrgeimalt korruselt kena vaade linnale. Sissepääs 25 CAD (koos tax-ga).

Hall of Fame - jäähoki muuseum. Sissepääs 17,50 (koos tax-ga).

Canada's Wonderland - suur vee- ja lõbustuspark. Pargis müüdav söök-jook on üldiselt kallis ja ebatervislik, endale meelepärane tasub ise kaasa võtta. Sinna viib buss nr 88, mis väljub York Millsi metroojaama bussiterminalist. Päevapilet väravast ostetuna 59 CAD (+ tax), internetist 40 CAD (+ tax).


MUUD UUDISTAMIST

St Lawrence Market - National Geographic nimetas selle aastal 2012 maailma parimaks toiduturuks. Paikneb kahes majas - põhjapoolne, kus kaubitsevad talupidajad, on avatud ainult laupäeva hommikuti, lõunapoolne igapäevaselt. Kuigi turu põhiliseks väärtuseks peetakse põhjapoolset osa, pakub lõunapoolne samuti suure elamuse oma puhtuse ja lõputu valikuga.

Eaton Centre - Toronto tuntuim kaubamaja.

The World's Biggest Bookstore - maailma suurim raamatupood, asub Eaton Center'i vahetus läheduses.

Queen Street West - nn "boheemlaste tänav", kust võib leida alternatiivseid muusika- ja kunstipoode, omapärase valikuga second hand'e ning mitmeid toredaid kohvikuid. 

Ontario Lake Island - ilus saar parkide, liivarandade ja jahisadamaga. Kohapeal laenutatakse jalgrattaid, nendega on võimalik saarele umbes tunniga ring peale teha. Hea koht pikniku pidamiseks. Edasi-tagasi praamipilet maksab 6,5 CAD

Distillery District - huvitava arhitektuuriga piirkond, meenutab veidi Tallinna Rotermanni kvartalit. Asub St Lawrence Marketi läheduses.


PIKAAJALISTELE RÄNDURITELE

Rahvusvahelised juhiload - kui plaanid Kanadas autot juhtida, tuleb Eestist rahvusvaheline luba kaasa võtta. Selle väljastamiseks on vaja ühte 3,5 x 4,5 cm dokumendifotot, loa saab kohe kätte, maksab 25 EUR ja kehtib 3 aastat. Kui kohe saabudes autot ei plaani osta, tasub hoopis kohapeal Kanada load taotleda - neid omades on kindlustus odavam ja tööandja auto kasutamiseks on need vältimatud.

Miinimumpalk on Ontarios (Toronto) 10,25 CAD tunnis. Teiste provintside miinimume vaata siit. Ületunnitöö ja riigipühad tasustatakse Kanadas 1,5-kordselt.

TASKUKOHANE MAJUTUS

Tartu College - ühiselamu, kus elab palju eestlasi.

Canadiana Backpackers (hostel) - tasuta kohv ja wifi, keldris väike kinoruum, hommikusöögiks pannkoogid vahtrasiirupiga. Asukoht on väga hea.

Global Village Backpackers (hostel) - hind veidi odavam kui eelmisel, maja on üsna vana. Muidu igati korralik, tasuta piljard ja kohv. Hommikusöögiks pannkoogid, helbed ja piim.

24 märts, 2013

Kunstisaalis

Tänane hommik algas krõbeda peekoni, pannkookide ja vahtrasiirupiga. Muide, kanadalased söövad ka peekonit vahtrasiirupiga, maitseb täitsa huvitavalt.

Vahtrasiirupi valmistamine on Ameerika indiaanlaste igivana traditsioon, seda kasutati nii toiduks kui ravimiks. Mahlapuuks sobivad ainult teatud liiki vahtrad, mahla korjatakse jaanuari ja aprilli vahelisel perioodil ja keedetakse seni, kuni vesi kaob ja siirup alles jääb. Tumedusastmeid on neli, kõige tumedam sobib pigem küpsetamiseks. Võrreldes sama koguse meega, sisaldab vahtrasiirup vähem kaloreid, kuid rohkem mineraalaineid. Puhas siirup on üsna kallis, tihti müüakse selle pähe odavama hinnaga vahtramaitselist maisisiirupit (millel kõik head omadused muidugi puuduvad).


Aga ilm läheb üha paremaks, päike piilub pilve tagant ja tänu sellele saab juba natuke pikemalt õues olla. Jalutasime tänaval nimega Queen Street West, kust võib leida mitmeid alternatiivseid kunsti-, muusika- ja riidepoode. Selle tänava idapoolses otsas on Bibiche bistroo, kuhu tasub sööma minna, sest nende köök on lihtsalt suurepärane ja portsjonid suured.

Kuna jalakäijate foor on siin valge/punase tulega rohelise/punase asemel, olen mitu korda kimbatusse sattunud, sest kui Kustav midagi pildistama jääb, ei saa talle lubava tule süttides "roheline!" hüüda - tuli ei ole ju roheline! Aga ma ei saa ka "valge!" öelda, see sõna ei kätke endas seda infot, mis "rohelises" on. Noh, et õige tuli süttis, hakkame liikuma! Nüüd pean selle kõik pikalt välja ütlema! Õudne raskus muidugi, hahaa... :)

Tuledest rääkides - olen alati mõelnud, et keegi võiks mingi hea lahenduse välja mõelda, et öösel wc-sse minnes uniseid silmi ereda valgusega mitte ehmatada. Kanadas on enamike vannitubade seinapistikus tikutopsisuurune lambike, mis annab sama palju valgust kui küünal. See on varustatud anduriga ehk põleb ainult siis kui muud valgust ei ole. Geniaalne!

Pistikutest - miks need igas riigis erinevad peavad olema? Kas me ei võiks kokku leppida mingis ühtses süsteemis üle maailma? Jube tüütu on see adapteritega majandamine. Ja kui ma tahan väikese wc-lambi Eestisse kaasa osta, pean sellele kah adapteri vahele panema? Adapteri, mis on umbes sama suur kui lamp ise?


Käisime kohalikus kunstisaalis Art Gallery of Ontario. Koosnes viiest korrusest, aga kaks neist olid suletud, üks teadmata põhjustel ja teine selleks, et eelmist kollektsiooni maha võtta. Kõige kõrgem korrus oli eriti modernne, iga seina kohta umbes üks maal - ehk sisuliselt jäigi vaatamiseks ainult kaks korrust viiest.


Keldris oli vahva väljapanek laevamudelitest, üks kollektsionäär oli galeriile 130 mudelit annetanud. Ei tea, kas ei mahtunud enam koju ära?


Kõik seinad olid erinevat värvi - mustad, valged, sinised, punased. Mõnes saalis oli tühjal seinal paar üksikut pilti rippumas, järgmises maal maalis kinni, igaühel uhke kuldne raam ümber.


Ja mõnes kohas oli kombineeritud väga erinevat tüüpi kunsti:


Minusugusele kontrollifriigile oli väljapanek veidi segane, aga muidu meeldis. Kaldteede süsteem oli kihvtilt lahendatud, need jooksid kohati maja välisseinal ja pakkusid linnale ilusat vaadet, kuna sein oli osaliselt klaasist.

Õhtu veetsime Eesti Majas sünnipäevapeol, kus meid kostitati lihapirukate, frikadellisupi ja sealiha/hapukapsaga. Isegi Põltsamaa sinep oli kohal! Toronto on Eesti kaubaga väga hästi varustatud!