25 august, 2019

Beibed... eelmisest sajandist

Sirvisin uudiseid ja sain muuhulgas teada, et Rod Stewart'i tütre 40. juubelil said kokku kõik Rod'i laste emad, keda on kokku neli. Vaatasin pilti ja....


...üks neist naistest on 74!!! Enamik tema eakaaslastest on juba vanadusse surnud. Milline neist neljast mimmust teie arvates kaheksakümnendaid käib? Ülejäänud prouad on 60, 49 ja 48 (mitte küll järjekorras).

Arusaadavalt on mängus ilukirurgia ja kõik muu, mida raha eest saab, aga mis kehad! Vaatasin selle seitsmekümneneljase käelihast ja läksin otsejoones trenni segasin endale suurest masendusest rumm-koola ning tõstsin küpsisepaki välja. Iga kord kui kuskil ilukirurgiast juttu tuleb, öeldakse, et isver kui õudne, ise küll ei tahaks selline nahk-kõrvade-taha-tõmmatud jõletis välja näha. Novot, need ütlejad ei ole kohanud Rod'i ekskaasade kollektsiooni...

Kujutate ette, et mina võiksin Oscari 40ndal juubelil selline välja näha?

20 august, 2019

Topeltpulm

Laps ööunne pandud, nüüd on kaks varianti - kas lugeda raamatut või blogida. Raamatuid on mul hetkel käsil kaks. Üks neist on õhtuseks ajaks liiga laetud ja raske lugemine ("Gulagi arhipelaag"); teine muidu lihtne ladus tekst, aga autor ajab mind nii närvi, et hetkel lihtsalt ei suuda! Leidsin selle ühest tänaval olevatest raamatukappidest ja autoriks on feministist arst, kes räägib oma günekoloogia-residentuuri õpingutest (30 aastat tagasi). Residentuuri osa on huvitav ja see, kuidas ta hullumeelse graafiku kõrvalt üksikemana hakkama saab, samuti. Aga feminismiga on nii hullult üle pingutanud, et mul ei jää midagi muud üle kui igal teisel leheküljel silmi pööritada. Tegelikult ei ole vist asi isegi niivõrd feminismis kui selles, et tal on äärmuslik "mina olen tark ja teised on lollid" suhtumine (segatuna äärmusliku feminismiga).


Me lähme septembris sõprade pulma. Õigemini nende kahte pulma. Mõlemad on väga usklikud, ainult, et jumalad on erinevad. Seega tuleb hindu pulm ja katoliku pulm. Et asi veel keerulisem oleks, toimub sündmus meist 1,5-tunnise lennu kaugusel (noorpaar ise elab sealt omakorda veel mitu korda kaugemal, nii et aus värk - kõik reisivad). Linn valiti selle järgi, et mõlemad käisid seal ülikoolis.

Nonii. Kaks pulma. Üks algab hommikul kell kümme, teine alles järgmise päeva õhtul. Sest siis saavad külalised kahe päeva asemel neljaks minna (ja seega hotelli eest topelt maksta). Kleit peab ilmselt kah mõlemal päeval erinev olema, aga neid on mul õnneks isegi rohkem kui kaks (sest Matt lõpetab igasuguseid koole sellise tihedusega, et mul on kogu aeg põhjust garderoobi täiendada). Pidulikke kingi on samuti mitu paari, aga kõik kõrge kontsaga. Täna käisin madalaid otsimas, sest kõrgetega ei suuda ma küll tundide kaupa Oscaril sabas joosta (Ossu on lausa kutsutud ja puha, talle on isegi koht ette nähtud). Ma ei oska pakkuda, mis oleks vähem fun kui pooleteistaastasega pulma minna, aga võõras linnas pole teda kellegagi jätta nagunii. Matt arvab, et põen üle, aga korralik ettepõdemine on kõikide õnnestumiste alus. Minu puhul küll alati töötab!


Käisime ükspäev jalutamas ja tegin kohe ekstra pilti ka, sest mida aeg edasi, seda tavalisem siinne loodus tundub. Ei pane enam tähelegi neid asju, mis vanasti ahhetama panid. Inimene on ikka üks tänamatu hing. Mina siis.

Mõni päev hiljem käisime sõprade ja kogu lastekarjaga rannas ning pidin tunnnistama (mõningase kergendusega), et mitte kõik ei ole minu silmis oma uudsust kaotanud. Näiteks see, et siin on megapalju krabisid. Lastel tore mängida. Minu jaoks lähevad nad suurte ämblikutega enam-vähem samasse kategooriasse, nii et mängima ei kipu. Lapsed jällegi ei saa aru, miks ma iga jumala kord õudusest karjatan kui mõni neist oma prisket leidu liiga lähedalt näitama tuleb. Tahab peo peale panna või midagi. Iiiuu.

Ja siis need lillad meritähed. Neid on siin nagu putru. Ilusad. Aga kaugelt, paluks. Ma ei kasvanud siin üles, eksole. Õnneks on meil sellised sõbrad, kes aitavad ka Oscarist ühe täiesti tavalise kanadalase kasvatada, talle jagati lahkelt nii krabisid kui meritähti (ja mina pidasin kõrval vahti, et ta vahva leiu küljest ampsu ei võtaks, sest tal on hetkel see faas, kus kõik suhu pannakse).


Kusjuures tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et palusin emal blogiauhindade diplomid siia saata (ilma raamideta) ja ikka uhke värk oli neli tükki kõrvuti panna. Aga kuna sissejuhatus läks kogemata lappama, siis ma enam ei mäletagi, mida ma sellest nii väga kirjutada tahtsin. Vaadake siis lihtsalt pilti.

12 august, 2019

Omad ja võõrad

Ma jälgin Instagramis sellist kasutajat nagu "õigekirjagurmaan", sealt saab päris huvitavaid asju teada. Eesti keel juba on kord selline, et põhimõtteliselt tuleb asjad pähe õppida, loogikaga pole suurt midagi peale hakata. Eriti nende sõnade osas, millega on välja tulnud krunniga tädid Keeleinstituudi tagatoast. Näiteks "skannima" ja "suši". Ma kunagi juba ohkisin sel teemal kui keegi veel mäletab.

Täna hommikul sain aga jälle targemaks:
Kasutasin võimalust ja küsisin, et mis lühendit USA tähistamiseks peaks kasutama? Selgus, et USA on USA. Ei ole AÜR. No ma räägin - kui aru ei saa, õpi pähe!

Kohanimedega on veel hullem. Minu meelest on normaalne kirjutada Mehhiko, mitte Mexico, aga samas kui keegi kasutab Hawaii asemel Havai, tahavad mul silmad peast välja kukkuda. Nii et mu enda loogikas pole samuti loogikat. See pani mõtlema võõrtähtedele ja viis avastuseni, et... "c" on igati täieõiguslik eestikeelne täht, samas kui "q, z, w, x ja y" võõrtähtedeks arvestatakse.

Okei, ma räägin küll omaenda iidse kooliaja näitel, kus alguses tuli tähestik pähe õppida ilma võõrtähtedeta ja hiljem lisaks teada ka seda, kuhu võõrtähed käivad. Mismoodi on "c" rohkem eestikeelne täht kui näiteks "z"? Kui paljusid "c"-tähte sisaldavaid sõnu te teate? Coca-cola ei lähe arvesse!

Ma lausa guugeldasin ja leidsin c-vitamiini ja cm'i. Sellele viimasele annaks pigem pool punkti, sest pikalt välja kirjutades on ikkagi sentimeeter (noh, et jällegi mingit loogikat ei oleks).

Te seda muidu teadsite, et "odomeeter" on hoopis "hodomeeter" ja veel parem oleks öelda "läbisõidumõõdik" (inglise keeles odometer)? Või et snorgeldamise asemel tuleks kirjutada "toruujumine"? Või et rukola teine nimi on põld-võõrkapsas?

06 august, 2019

Nats koba

Mis riideid te kodus kannate? Sõbranna rääkis, et mees olevat kurtnud, et ta pidavat vabal ajal liiga koduselt riietuma. Tema jällegi ei taha pärast tööd diivanil lösutades teksades või muus taolises olla, sest ebamugav ju! Töö on sõbrannal nagunii suht viisakas, nii et enamiku osa päevast veedab üsna üleslöödult. See viib mind omakorda mõttele, et kui sul juba meik näos ja juuksed korras, siis ei anna ju isegi dressides väga rääbakas välja näha. Või annab?

Aga mees on tal jällegi selline, kellele meeldib hästi riides käia ja viisakas välja näha. Selles mõttes aus värk. Vahetuskaup või nii.

Mul endal on alati sellised peikad olnud, kes mitte ainult kodus, vaid ka muidu pigem mugavalt riietuvad. Ja ma ise olen kodus suht alati dressides, suvel palavaga mingis kleidis. Aga näiteks Matt käib tööl viigipükstes ja triiksärgis (neil on dress code), mul kohe silm puhkab kui hommikul minema hakkab. Täiesti teine tera! Samas on mul täiesti ükskõik, mis riietes ta kodus ringi lohiseb. Enamasti dressides nagu minagi. Sobime siis vist.


Me käisime vahepeal mõneks päevaks Vancouveris sõpru-sugulasi külastamas. Matt'il oli vaba nädal ja ütles, et lähme kuhugi - ükskõik kuhu! Ainult vali! Mina ütlesin, et tahan Vancouverisse. Matt arvas esimese hooga, et teen nalja. Et kui sul on võimalik ükskõik kuhu minna, siis olevat loogiline millegi põnevamaga välja tulla.

Aga Vancouver ongi põnev! Pealegi on Oscar täpselt selles eas, kus temaga reisimine veel teab mis tore ei ole. Ta nimelt tahaks katkematult joosta. Ükskõik mis suunas. Aga mina ei taha katkematult joosta. Matt veel vähem. 

Igatahes oli tore. Kohe esimesel õhtul käisin sõbrannaga kokteilitamas ja hiljem pikal jalutustiirul. Nagu vanasti. Hästi hea oli. Ja kõigil hommikutel kõndisin Ossuga oma lemmikkohvikusse croissant'ide järele.

Okei, mitte kõigil hommikutel. Esimesel hommikul mõtlesin, et teen elu lihtsaks, tellin söögi tuppa. Tavaliselt toimib see ideaalselt, sest nii saab ka Oscar kõhu täis ja ma ei pea teda kuskile istuma aheldama. Algus oli paljutõotav, sest söök nägi tõeliselt hea välja:


Edasi läks juba veidi vähem paljutõotavalt, sest esiteks keeldus Oscar söömast. Isegi seda marjasmuutit, mille ekstra talle mõeldes tellisin, ei tahtnud. Oli natuke tõbine, sellepärast. Sõin siis ise, väga maitsev oli. Kandiku tühjade nõudega tõstsin ukse taha, aga smuuti jätsin Matt'ile, mõtlesin, et kui üles ärkab, siis äkki tahab. Ise imestasin, et huvitav küll, et sellises helebeeži vaibaga hotellis üldse nii punast smuutit serveeritakse... Juba tellides mõtlesin tegelikult. Sest üks koostisainetest oli peet.

Saate aru, kuhu ma tüürin, jah?

Noh, Matt ärkaski lõpuks. Ja üsna varsti läksin midagi sellest kapist võtma, mille otsa ma smuutiklaasi olin tõstnud... ja see lendas läraki maha! Nagu filmis. Sellele beežile vaibale.


Terve. faking. klaasitäis. smuutit. PUNAST! 

Ladusin hunniku rätikuid peale, mis hetkega dramaatiliselt lillaks värvusid ning helistasin alla, et nad meile koristustiimi saadaksid. Kuigi olime mõlemad täiesti veendunud, et peedi-marja-teab-mille-segu ei saa heledalt vaibalt küll mitte millegagi maha! Et ilmselt peame terve toatäie uut vaipa kinni maksma või midagi... Aiiiii. 

Aga see TULI maha! Ma ei tea kuidas... Mingi sprei ja harjaga nühiti ning hiljem polnud nähagi, et seal midagi olnud oleks. Müstika. Igatahes lubasin endale pühalikult, et ei telli enam elu sees midagi punast hotellituppa. See õnnetus küll hüüdis juba kaugelt tulles. Ma lihtsalt ei kuulanud. Teinekord võiks...

28 juuli, 2019

Avarii ja nii

Mu autole sõideti eile tagant sisse. Ootasin parempööret, minu taga olev auto ootas ka ja ma ei teagi kuidas, aga otsa ta mulle sõitis. Nii et põhimõtteliselt tabas seisev auto seisvat autot. Temal numbrimärk natuke mõlkis ja minul stange sees väike auk.

Kui siiani olin arvanud, et olen kuulnud kanadalasi palju sorry ütlemas, siis see mees pani igatahes kõigile teistele pika puuga. No ma pakun, et oma 50 korda tuli lühikese vestluse jooksul küll ära. Ja veel nii paganama siiralt! Ma ei tea, mitmekümnendat põlve peab kanadalane olema, et nii kõrgele sorry-tasemele jõuda... Mina muudkui lohutasin, et pole midagi ja püüdsin muuhulgas "pole-midagist" uusi versioone leiutada, sest 50 korda järjest lihtsalt "pole midagi" öelda tundus kuidagi... ebaviisakas. Hahaa! Tere tulemast Kanadasse, noh!

-

Selle postituse saan ilmselt ülehomseks valmis, sest kahe vahvli vahel jõuan umbes kolm lauset kirjutada ja kui Oscar vahepeal uue tüki järel käib (söömas käib neid diivanil), jõuan ainult ühe ja kui ise ka ampsu või lonksu tahan võtta, ei jõua ühtegi.


Meil hakkas vahepeal külmkapp natukesehaaval lekkima. Korra või paar nädalas oli põrandal väike loiguke. Arutasime nii ja teistpidi, aga kuna suurem asi parandusfanaatik meist kumbki pole, pluss kunagi ei tea, kas saab ikkagi korda või ei ning parandus maksab ju ka, otsustasime, et ostame hoopis uue.

Ma polnud varem külmkapimaailma süvenenud, aga selgub, et tänapäeval võib valida sellise isendi, millel on näiteks internet või mis mängib muusikat või mis sulle ise poenimekirja koostab või millel on klaasist uksed ja kui koputad, paneb sees tuled põlema, et näeksid ilma ust avamatagi, mis sees on. See viimane oleks mõnes mõttes isegi hea, sest Matt'il on kombeks pool tundi lahtise külmiku ees seista ja oodata, et see teda millegagi üllataks. Keegi võiks sellise külmiku kah välja mõelda, mis üllatakski! Et kui tunni aja sees viiendat korda uksed lahti jätad, viskab mingi põneva maiuse välja. Võiks ju?

Jätsime nutikülmikud poodi ja ostsime suht samasuguse nagu eelmine, lihtsalt nüüd on kahe ukse asemel neli. Või noh, kaks neist on sahtlid.

Nädalake hiljem tuldi seda siis kohale tooma. Diil on selline, et töömehed veevoolikut ei puutu. Nemad ei tohi, sest pole torumehed. Vana külmikut lahti muidugi ka ei ühenda. Matt oli tööl, nii et tegin ise. Ma, vaadake, olen torumees. Ühtlasi selgus, et eelmise külmiku oli kah mittetorumees veega ühendanud, sest see voolik oli seal suht lahtiselt. Mis tähendab ühtlasi, et külmik ise on ilmselt ideaalses töökorras ja kui keegi oleks viitsinud vooliku korralikult kinni keerata, poleks see lekkinud ka! Aga no sinna taha me ei vaadanud.

Uus külmik kaalub 154 kg. Saate aru, jah?! Rattad on küll all, aga meil on köök teisel korrusel... Püüdsin transameestega kaupa teha, et nad vana (mis ilmselt umbes samapalju kaalub) alla viiksid, aga selgus, et see on paar sentimeetrit sügavam kui uus ega mahu läbi liuguste (trepi kaudu vedamine oleks aga lausa enesetapp). Peaks ukse eest ära võtma ja...


Andsin alla. Las siis jääb keset elutuba. Võib-olla igaveseks. Aga õnneks oli Matt'il järgmisel päeval aega ja ta kruvis külmikul uksed maha, et see välja mahuks (olevat lihtsam kui liugukse lahti monteerimine). Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see jama ei olnud kindlasti väärt kopikat, mis me vana külmiku müügist saame. Oleks võinud lasta transameestel see lihtsalt minema vedada.

Kodumasinate puhul on siin rusikareegel, et kasutatuna müües (isegi kui on suht uus ja heas korras), saab ainult umbes 5% hinnast tagasi. Uute asjade ostmine on luksus. Poes maksad hunniku raha, aga koju jõudmise hetkeks on kaup väärtusetu.

-

Muuseas, vahepeal helistati mulle kindlustusest, et paari asja kontrollida ja ühtlasi küsiti, et mis aastal Eestis load sain? Seejärel, et mis ajani need kehtisid? Ma hakkasin esimese hooga nuputama, et millal siinsed sain, sest nende vastu pidi oma eesti juhiloa andma (keegi ei tea, miks nad selle ära võtavad, aga täpselt nii tobe see süsteem on). Aga siis sattusin juba täiesti segadusse, sest... ega eesti load sellepärast kehtivust kaotanud, et ma siin teised juurde sain! Eesti isegi ei tea, et mul veel mingid load on! Üleüldse, kuidas peaks see info eile juhtunut puudutama, sest kõik eksamid tegin ju siin uuesti (Eesti lubade olemasolu aitas ainult nii palju, et ei pidanud alguses "vahtralehega" sõitma, vaid sain kohe täisload).

Lõpuks selgus, et see info polegi eriti oluline, jumal teab, miks nad seda üldse küsivad, aga nojah. Ma olen lihtsalt tänulik, et sain asjad aetud ilma, et peaks kuskile faksi saatma või muud kiviaegset tegema. Selliseid asju tuleb Kanadas muidu ikka ette.

PS! Ma vist omal ajal ei kirjutanud, aga näiteks maja ostes oli ametlikus lepingus täiesti mustvalgel kirjas, et vajadusel on kuningannal õigus see omale võtta. Inglise kuningannal siis (kes on ühtlasi Kanada kuninganna). Ma pole suuremat mures, et ta oma potentsiaalsele varale käppa peale panema tuleks (tal ju terve Kanada maju täis), aga naljakas oli. Praegu tuli meelde.

20 juuli, 2019

Potitäitja

Juba ammu olen tahtnud kirjutada uuematest sisustustrenidest (õigemini ühest konkreetsest), aga kogu aeg läheb meelest ära. Nimelt paigaldatakse nüüd kõigile uutele majadele potfiller'id ehk kraanid, mis käivad pliidi kohale. Et oleks mugavam potti vett lasta. Teie kasutaks sellist asja või?

Ma muidu kokkan täitsa palju, aga potfiller'ist ei ole küll puudust tundnud. Kui oleks kümneliikmeline pere, siis võib-olla, jah, ei jõuaks pada tulele tõsta. Aga mul ju pole. Enamikel pole. 


Teine asi, millest olen tahtnud ammu kirjutada, on selline lehekülg nagu meal train (söögirong). Sõbrad saavad valida etteantud kuupäevade vahel ning sobivate taha kirjutada, mida nad selle päeva õhtuks süüa toovad. Hiljuti koguti niimoodi toetust meie tuttavale, kes saab hetkel keemiaravi. Väga huvitav oli lugeda, mida keegi plaanis sellele perele söögiks viia, hästi erinevaid asju oli kirjas. Me tahtsime kah õla alla panna, aga järgmiseks päevaks, mil retsepte hakkasin sirvima, olid kõik kuupäevad juba võetud.

Kui Oscar sündis, helistasid esimestel nädalatel mitmed sõbrad ja andsid teada, et toovad meile õhtuks süüa. Mõned kokkasid ise, teised ütlesid, et õhtusöök on nende kulul, andku me teada, mis restoranist ja mis kell see peale korjata. Sel juhul tellisime ise, aga sõber tõi koju kätte. Hästi armas! Need olid väga diskreetsed külaskäigud, sellised poolsosinal ja lühidad. Toodi toit, kiideti titte, sooviti jaksu ja mindi. Kuigi saime kokkamisega kohe algusest peale ka ise täitsa edukalt hakkama (Matt oli esimese kuu meiega kodus), oli selline abi väga tore. Rohkem vist isegi emotsionaalne toetus kui kõhutäis.

Ilmselt selle sooja tunde pärast jäigi tuttava "söögirongi" postitus silma ja oleks tahtnud aidata. Kui peres on keegi raskelt haige, on sellisest ettevõtmisest kindlasti kuhjaga abi.


Oscar tegi täna sellise söögimaratoni, et ilmselt ärkab homme paar numbrit suuremana. Seda on ennegi juhtunud, et riideid jäävad üleöö väikseks. Alustame pärastlõunast, mil talle lasteaeda järele läksin. Nad parasjagu sõid. Ja mitte vähe. Koju jõudes avastasin, et ta oli lõuna ajal osa puuvilju järele jätnud (tema head isu arvestades saadangi alati varuga), panin need laua peale ja minu üllatuseks pistis selle karbitäie mängimise kõrvale käbedalt nahka. Seejärel läksime sõpradele külla ja kuniks õhtusöök valmis, pandi lastele diivani peale snäkitaldrik. Oscar jättis kohe mängu katki, istus taldriku kõrvale ja asus sööma.

Noh, okei, kreekereid me tõesti niimoodi kausiga kodus ette ei anna, selles mõttes oli tal uus ja huvitav, aga nende kõrvale sõi ka kurki ja õuna. Siis sai toit valmis, istus koos meiega lauda ja pani kõik etteantu nahka. Liha tõstsin isegi natuke juurde. Kui taldrik tühi, libistas end toolilt maha ja kadus kuskile. Leidsin ta diivani pealt multikaid vaatamast ja õuna söömast. Nagu oleks nädal aega näljas olnud.

Koju jõudes pani veel pudelitäie piima hinge alla ja alles siis läks magama. Ma ei tea, kuhu see tal kõik mahtus?!

13 juuli, 2019

Arenguruumi on...

Käisin Oscariga plaanilises 1,5-aasta kontrollis. Seal küsitakse muuhulgas ka arengulisi küsimusi, näiteks: kas huvitub teistest lastest, kas reageerib oma nimele, kas otsib emalt-isalt lohutust kui haiget saab jne. Aga ka - kas räägib vähemalt 20 sõna (internet väidab, et võiks teada vähemalt 6)?

Ütlen kohe ära, et ma ise Oscari arengu suhtes mures ei ole, sõnu on tal nii eesti- kui inglise keeles (küll mitte 20), lisaks vadistab ainult endale teadaolevas dialektis pikad jutud maha, aga keeleoskus polnud seal nimekirjas ainus, mille osas ta linnukest kirja ei saanud.

Kas oskab osutada silmadele, ninale, suule ja nabale kui küsida? Hahaa, EI! Ta tuleb sööma kui kutsuda, toob oma kingad kui paluda, autohääli teeb kui vaja. Teab asjade nimetusi ja täidab käsklusi, aga vot nina ja naba asukohta pole me veel isegi arutanud. See on vist mingi universaalne asi, mida vanemad instinktiivselt oma lastele õpetavad - näe, naba! Mul on see instinkt täiesti puudu. Samas ei ole ma näinud ühtegi koolilast, kes oma nina asukohta ei teaks, nii et ehk on Ossukal veel lootust.

Kas kasutab süües lusikat? Ei! Sest me kasvatame teda nagu väikest hindut - sööb kätega. Väga osavalt seejuures. Tema lemmikuteks on igasugused puu- ja juurviljad, marjad, loomulikult makaronid, liha ja kala, hommikuti banaanipannkoogid või omlett. Me lihtsalt ei kokka eriti mingeid pajaroogi ja muid lusikaga söödavaid asju. Samas, tõesti, putru ja jogurtit olen talle siiamaani ise lusikaga söötnud, selles osas võiks ta iseseisvam olla. Aga ma lihtsalt ei jaksa nii palju koristada! Mis muidugi ei tähenda, et plaanin hakata kümneaastasel Oscaril koolis söögivahetunni ajal külas käima, et vaene inimene oma jogurti topsist kätte saaks. Ma tõsimeeli arvan, et õpib selle ühel hetkel täitsa edukalt ära.

Ja 1,5-aastaseks saab ta tegelikult alles kuu aja pärast, nii et kiiret pole. Kuu on selles vanuses päris palju.

Tal näiteks oli novembrist saadik ainult kuus hammast. Kaheksa kuud vaikust. Nüüd, juulis, hakkasin tõsisemalt mõtlema, et huvitav-huvitav... aga jällegi - olete te näinud mõnd kuue hambaga täiskasvanut? Et ei tulnudki rohkem kui kuus?

Noh, sellega läks muidugi nagu ikka - tulevad portsude kaupa. Kaks nädalat tagasi oli 6, praegu on 12. Ta on ühtlasi esimest korda elus haige, palavikuga ja puha, mine sa võta kinni, kas hammastest või lasteaiast. Nad seal hoiatasid, et esimesel aastal kipuvad mudilased palju haiged olema ja ehitavad niimoodi oma immuunsüsteemi üles.

Kanada lasteaedades ei loeta nohu-köha haiguseks ja isegi väike palavik ei tähenda, et peaks koju jääma (lapsi endid see väike palavik tihtipeale ei paista üldse häirivatki). Aga oma kolmanda lasteaiapäeva hommikul ärkas Oscar tulikuuma ning üle keha värisevana, nii et sai hoobilt vaba päeva.


Tirisin tugitooli teleka ette, tegin talle mugava pesa ja sinna ta multikate ette ära kivistus. Vähemalt ei nutnud enam. Tunnikese pärast hakkas Tylenol mõjuma ja siis tuli jälle elu sisse, käisime isegi koos kanu söötmas.

Aa, arstilkäigust veel - istusime ooteruumis ja korraga astus sisse muldvana tädikene, koer rihma otsas. Jõudsin hetkeks mõelda, et ohoo, huvitav, kas tõesti võib Kanadas isegi arsti juurde koera kaasa võtta... kui adminnid juba eemalt kilkama hakkasid, sest peni oli sinna jõudnud ning teadis täpselt, milline sahtel on koeraküpsistele. Neid talle siis suure kiitmise saatel sisse söödeti ja vanatädi oli muidugi kah rõõmus. Kui koeramaiusele spets sahtel on, võib eeldada, et lemmikud on ilmselt teretulnud.

11 juuli, 2019

Kuidas ma komplimendi sain...

Loen siin "Minu Alaska" raamatut. Autor räägib (uuendatud) epiloogis, et on nüüdseks 8 aastat Uus-Meremaal elanud, pole selle aja jooksul kordagi Eestis käinud ja on kaotanud oskuse eesti keeles korralikke lauseid koostada, mistõttu kirjutas epiloogi inglise keeles (enne avaldamist tõlgiti see muidugi eesti keelde ümber).

Samas on mul au tunda vanaprouat, kes on elanud üle 70 aasta Kanadas (kolis siia lapsena), aga eesti keelt räägib ainult vaevumärgatava aktsendiga.

Ja ilmselt on meil kõigil mõni tuttav, kes läheb reede õhtul Soome ja naaseb sealt pühapäeval sellise aktsendiga, et peaaegu ei oskagi enam rääkida. Pooled sõnad tulevad soome, pooled eesti keeles.

Inimesed on erinevad, noh.

Ahjaa, ükspäev oli mul kellegagi selline arutelu:
- See on siis eesti keel, mida sa Oscariga räägid? Aga kust sa pärit oled?
- Eestist.
- Ahsoo. Aga kus see asub?
- Kas sa Soomet tead?
- Ma tean Kanadat ja USA't, ülejäänud riigid on minu jaoks... noh, kõik need muud.

Ütlesin, et Eesti asubki seal "muus" osas. Lihtne, vaata!


Oscari hoidjal oli siin vahepeal sünnipäev ja otsustasin teda lilledega üllatada. Muidu ostan neid toidupoest (sest ega suurt mujal müüdagi), aga täna polnud poes midagi teab mis ilusat, seega läksin päris ehtsasse lillepoodi. Sõbranna saatis mulle omal ajal sealt sünnitusmajja kimbu, mis püsis kaks nädalat, seega eeldasin, et neil on valikut. Oi kui hästi seal lõhnas! Valikut jagus.

Võtsin siis midagi. Proua küsis, et kas viin endale või kellelegi teisele ning kuni ma maksin, tõstis leti alt veel teisegi kimbu minu oma kõrvale. Et teile endale. Mina vastu, et oot, mis? Neil olevat täna uued nelgid tulnud, ta pakkis eelmised kõrvale, et saaks inimestele niisama kaasa anda. Miks mitte, noh! Täiesti värsked veel.


Tulin siis koju oma kahe kimbuga ja nägu säras. Nii vähe on õnneks vaja! Aga see ei ole veel kõik. Üllatus läks korda, hoidjal oli lillede üle väga hea meel, ta tundub kohe selline inimene olevat, kellele võiks lilled meeldida. Ajasime veel nats juttu, kuidagi läks teema vanusele ja kui ütlesin, et saan detsembris 37, pidi ta pikali kukkuma. Oli siiani arvanud, et olen umbes 26-27.

Hah. 10 aastat nagu maast leitud! Tasub ikka inimestele lilli kinkida, nii võib mõne komplimendigi saada. Hiljem saatis oma kimbust pildi ja tänas veelkord. Mina saatsin oma passist pildi ja tänasin ka veelkord. Nali! Ei saatnud. Hoopis ahhetasin, et mis ilus vaade tal on! Ta mainis, et nende terrassilt on hea päikeseloojanguid vaadata, mispeale tõestust nõudsin ja peab tunnistama, et tõesti pole paha loojanguvaade...


Nii, lilled ja komplimendi sain, mis veel täna juhtus?

Noaga lõikasin küünde! Jah, küünde, mitte sõrme. Lihtsad lahendused ei ole minu jaoks, teate küll.

Ja toidupoe ees olin autos lõksus, sest nii meeletu padukas tuli, et ei saanud välja minna. Muidu on siin suvel nii kuiv, et juuli keskpaigaks põleb juba pool läänerannikut, aga sel aastal on kuidagi vesisem. Mis on tore, sest niimoodi põleb vähem. Aga harjumatu.

Lõpetuseks mu lilled-põõsaid. Sest keegi ütles kommentaarides nii armsalt, et on nõus isegi suvikõrvitsa pilti vaatama.

Edit: ei ole muidugi põhjust, miks ma ei võiks suvikõrvitsat pildistada. On teine endiselt külmikus ja ootab. Kes viitsib, võib kokkama tulla.

09 juuli, 2019

Igav argipäev

Panite tähele, et kõige rohkem oli mul millestki kirjutada siis kui üksi elasin? Lihtsalt juhtus kogu aeg midagi! Isegi ämblikud olid tollal ekstra-jubedad. Praegu on teistmoodi lahe ja mulle just meeldibki selline mõnus rahulik kulgemine. Vahelduseks tore! Aga kirjutada pole mitte millestki! Samas loen ise hea meelega selliseid blogisid, kus ongi lihtne igapäevaelu ja ei hüppa igas kolmandas postituses mingi monster-putukas une pealt näkku (okei, mulle ka omal ajal näkku ei hüpanud, aga käe peal oli peaaegu sama rõve).

Noh, võiks ju siis ise kah niisama igavast argipäevast kirjutada. Näiteks täna korjasin peenrast esimese omakasvatatud suvikõrvitsa! (pooled lugejad andsid juba alla, panid ristist blogi kinni - õige kah, ma ise ei viitsiks elu sees suvikõrvitsatest lugeda)

Tahate hoopis teada, kuidas ma oma telefoni ära lõhkusin? Avasin kapi, haarasin taldriku, taldrik libises käest ära (pole aimugi kuidas!), lendas hirmsa klirinaga kildudeks (miljoniks vähemalt), aga õnneks toovad killud õnne. Naliiiii! Sittagi nad toovad! Tunnike hiljem läksin telefoni võtma ja sellel oli ekraan täiesti katki. Ma ei saa siiamaani aru, KUIDAS see taldrik sellise jõnksu sisse tegi, et jõudis kapi peal laadiva telefoni peal põrke teha, aga näe, kuidagi ta sellega siiski hakkama sai!

Matt ohkas, et "ise sa ütlesid, sul pole vaja (hirmkallist!) telefonikindlustust, sest sa ei lõhu oma asju"! Tegelikult lubasin, et ei kukuta seda maha. Mida ma ka ei teinud! Ma kukutasin taldriku sellele peale. Kõrgem pilotaaž. Ja ma pole poole sõnagagi lubanud, et ei kukuta taldrikut telefonile peale. Milline täiemõistuslik inimene midagi sellist lubaks?

Te muidu teadsite, et klaasivahetus maksab peaaegu poole telefoni hinnast?


Sõbranna ütles seepeale, et "jaa, tean küll, aga ma tavaliselt vahetan ise". Nagu... tavaliselt? Ma saan aru, et telefonilõhkumises olen ma küll äärmiselt nõrk. Mine tea, võib-olla nüüd karma kuuleb ja see hakkab kogu aeg kuskile kukkuma? Ja õpin kah ise klaasi vahetama?

Fuck off, karma! Ära käi siit rumalaid mõtteid kogumas.

-

Täna oli Oscaril teine lasteaiapäev. Tõmbasin rasvased juuksed suvalisse krunni ja panin meikimata näole prillid, et mitte päris põrsas välja näha ning läksin last ära viima. Mingi tunnike kulus seal lõdvalt, sest mudilased olid nii super nunnud, mängisin natuke igaühega ja lobisesin veits kasvatajatega. Leppisime kokku, et tulen enne lõunaund tagasi ja panen Oscari ise magama (alguse värk, nii on Ossule lihtsam, kasvatajatest rääkimata, pealegi elame ainult paar tänavat eemal). 

Jõudsin vahepeal jooksmas käia, siis duši all, peenra rohisin ära. Tööasju tegin, maru mugav on kui keegi pidevalt juures ei paterda, efektiivsus kohe tõuseb. Käisin aias herneid söömas (aiii, napilt läks jutt jälle suvikõrvitsatele) ning oligi aeg uuesti lasteaeda minna. 

Ja saate aru - kasvatajad ei tundnud mind ära! Selles mõttes, et lahtiste juuste ja natukese meigiga. Vaat kui head "enne ja pärast" pildid oleks saanud! Teinekord teen.

Lasteaias on magamistoas põrandal matid ja igal lapsel mati peal tekike ja kaisuloom, mõlemad kodust. Ma olen sellest ajast peale kui siinseid lasteaedasid vaatamas käisime, pead murdnud, et kuidas nad panevad kaheksa alla kahe-aastast korraga tuttu? Müstika! 

Panevad nii, et üks kasvataja võtab neli lihtsamat uinujat magamistuppa ja teine jääb ülejäänutega mängima. Kui esimesed magavad, siis järgmised kaks. Ja kõige raskemini uinujad lähevad viimastena, nii et kummalgi kasvatajal on ainult üks laps kantseldada-patsutada. Ruum on pime, rahulik muusika mängib, hästi mõnus. 

Ma olen mõlemal päeval Oscari ise magama pannud ja see on üllatavalt tore kogemus olnud. Kodus uinub ta ju ise! Aga lasteaias pikutasin kõrval ja jälgisin, kuidas väsinud silmakesed kinni vajuvad ja siis jälle lahti hüppavad ning uuesti kinni vajuvad. Paar korda patsutas mind, umbes nagu kontrollides, kas olen seal - asi, mida ta muidu kunagi ei tee. Ja siis juba magaski sügavalt, jänes kõvasti kaissu pigistatud. Ahhhhhh, armas! 

-

Põdur kana on endiselt elu ja tervise juures.


Kurgid on valmis. Ja mustikad. Ja suvikõrvitsad. Kusjuures mulle isegi ei maitse suvikõrvitsad nii väga... Mida ma teen nendega nüüd?


Mitte midagi muud ei juhtunudki täna. Ega eile.


06 juuli, 2019

Harjalood


Matt sai mu emalt ja vanaemalt sünnipäevaks kastitäie Tutti-Fruttisid ja siin ma nüüd istun, söön enne magamaminekut komme ja blogin. Kirjutamine on üks tervistkahjustav hobi, mitte midagi asjalikku pole selle kõrvale teha, jääbki ainult maiustamine. Klaviatuuril toksimise ajal ju jooksma ei lähe! Nagu ma muul ajal hullult läheks muidugi...

Käisime siin vahepeal suvilas ja tagasi tulles oli tunne nagu oleks mitu kuud ära olnud. Kõik aiasaadused on vahepeal valmis saanud ja ma võiks vanduda, et isegi puud-põõsad suuremaks kasvanud. Kanad on endiselt elus. Meil on üks vana ja põdur, kes enam suuremat söögist ei hooli ja õhtuti mitu tundi enne teisi magama läheb. Kogu aeg palvetan, et kui ta peaks ühel hetkel saba viskama, on see Matt, kes ta leiab, mitte mina.  

Suvilast tagasituleku sättisime nii, et mina jäin veel üheks ööks emaga Vancouverisse, et ta järgmisel päeval lennujaama toimetada ning Matt läks Oscariga koju. Vot sellist nalja, et Matt 24h järjest lapsega üksi oleks, ei ole mitte kunagi varem juhtunud. Sest noh, esiteks on ta umbes kogu aeg tööl ja teiseks - kuhu ma üksi nii väga ikka lähen?!


Matt rääkis hiljem, et kuni tema vannivett jooksma pani, oli Oscar juba sahtlist oma hambaharja ja -pasta välja otsinud ning pesi usinasti kikud puhtaks. Selline kasvatus, noh! Patsutan siin omale õlale praegu... Videot vaadates osutus see "oma" hambahari muidugi hoopis minu omaks ja ega sel isepesemisel suurt efektiivsust ole, aga mis me siin pisiasjade kallal ikka närime. Hiljem oli sama harjaga ka poti puhtaks küürinud, töökasvatus on siin majas tugev!

Täna oli Ossul esimene lasteaiapäev. Hängisin kuni lõunauneni temaga kaasa, panin ta ise tuttu ja läksin alles siis ära. Ma olen selle kohaga nii-ii rahul! 

Õhtul pidin ta konkreetselt sunniviisiliselt autoni tarima, ta oleks vist hea meelega kohe terveks nädalavahetuseks jäänud. Värava tagant vahetasin kasvatajaga veel paar lauset ja süles rabelev Oscar püüdis kogu selle aja üle aia tagasi sisse ronida. 

Ja te võite ise ette kujutada kui meganunnud need kaheksa 1-2,5-aastast olid! Selles mõttes on kasvatajatel ikka väga tore töö, et nunnumeeter istub konstantselt maksimumi peal, aga jeesus kui raske selline sebimine võib olla! Ma oleks õhtuks läbi nagu läti raha. Praegugi olen! Head ööd.

24 juuni, 2019

Paharet

Eile oli klassika. Laps kadus teise tuppa ning järgnes pikk vaikus. Iga mudilase ema teab...

Mõne aja pärast läksin vaatama - Oscar oli ühe Vana Tallinna kommi kätte saanud ja nagu üks tüüpiline pooleteisene kunagi, teadis otsekohe, et sellega peab kõige kaugemasse nurka põgenema. Seisis seal, üleni šokolaadine. Pikad pruunid triibud jooksid üle tugitooli, tumba ja beeži vaiba. Lapsed - elu õied!


Mul on emme külas. Eelmisel aastal sättisime ta sõbranna perega samadele lendudele, aga seekord pidi tulekuga üksi hakkama saama. Ostsime sellised piletid, et oleks ainult üks vahemaandumine ja seal omakorda võimalikult lühike ooteaeg, aga see mure jäi ikkagi, et kuidas ta Frankfurtis õige väravani jõuab.

Samas lendavad isegi lapsed vajadusel üksi ja neile saab saatja tellida, eeldasin, et selline teenus on vabalt saadaval. Olin valmis maksma ja puha, aga Lufthansa väitis, et ainus, mida saavad pakkuda, on mobility assistance, mis on tasuta ja selles mõttes sobis, et õigesse väravasse nad mu ema igatahes toimetasid. Lihtsalt tõid ratastooli kaasa, mida tegelikult vaja ei olnud.

Vancouveris tuli täitsa ise, täitis inglise keelt oskamata tollideklari ära (töötaja abiga), sai ilma lisaküsimusteta passikontrollist läbi ja kohe oli kohver kah lindil. Mind ennast on aegade jooksul Kanada passikontrollis ikka mõnusalt pinnitud, alles nüüd, mil elamisluba käes, saan sama ludinal läbi kui ema.


Meil on nüüd palju lugemist ja maiustamist (oo ja suitsuvorsti!). Tellisin omale kodumaalt Tuplat, no selline nostalgia, et anna olla - kuus aastat pole söönud. Matt maitses ja ütles, et see on ju Mars?! Halloo, ei!

Mallu raamatu lugesin esimese kahe õhtuga läbi ja mulle väga meeldis. Jane oma pole veel jõudnud, ema ütles, et olevat väga hea, aga nutma paneb päris mitu korda. Minu-sarjast tahtsin tegelikult Tokyot ka, aga seda polnud enam kuskil saada. Igatahes suvelugemist jagub!

Paari päeva pärast on Matt'i sünnipäev ja mul pole mitte ühtegi ideed! Ta ise väidab, et ei tahagi midagi (mis on suure tõenäosusega tõsi), aga mulle tundub, et sünnipäev võiks siiski natuke eriline olla. Maru tihedalt käivad need sünnipäevad, igal aastal... Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini paistab aeg lendavat!

Ja jaanipäev on ka jälle! Kanadas pole, aga eesti sõprade sotsiaalmeedia on lõkkesuitsu alla mattunud, sellepärast tean. Ükspäev just mõtlesin, et peaks proovima ise šašlõkki teha. Sellist ehedat, klassikalist. Tomati-kurgisalat kõrvale ja ongi nagu päris! Kanadas küll grillitakse igal suvisel kokkusaamistel, aga menüüs on alati burgerid. Neid on maru lihtne teha, sellepärast vist. Mina pole eriline burksisõber. Saiasõber olen muidu küll! Seda rohkem imestatakse kui võtangi ainult pihvi (sellele pannakse tavaliselt ka juust peale sulama) ja söön kõrvale midagi värsket. Kusjuures seda vanakooli burgerit tahaks täiega, sellist, kuhu hunnik kapsasalatit vahele uhati - mäletate? Nagunii mäletate, ma olen kindel, et Eestis saab seda endiselt vähemalt iga teise nurga pealt.

Okei, lähen lugema nüüd!

17 juuni, 2019

Blogiauhindade telgitagused

Aitäh kõigile, kelle hääled Seiklusjuttude blogi neljandat aastat järjest oma kategooria parimaks tõstsid! Tunnustus on nii tore!

Vaatasin hiljem ka blogipeo ülekannet ja suureks üllatajaks oli Meelise pateetiline kõne. Ei, kõne ise mulle meeldis, ainult et kui peaks kokku lugema, kelle blogis on kõige enam kriitilisi ja lausa mahategevaid postitusi ilmunud, tuleks Marimellid ju kindlalt esikolmikusse?!

Korraldusliku poole pealt läheb minu meelest iga aastaga paremaks. Mulle meeldib, et nüüd keskendutakse ainult kirjutajatele, kõrvale on jäetud instagrammijad ja juutuuberid. Kategooriad on loogilisemaks muutunud. Üritus ise tundus sujuvam. Meet & Greet osa oli natuke igavavõitu, aga vähemalt viisakas. Eelmisel aastal läks kuidagi räpaseks ja piinlikuks.

Intervjueerimisega on see probleem, et tüüpiline eestlane pole teab mis suur suhtleja, eriti kui seda peab tegema keset lava, mikrofoni ees ja prožektorite valguses. No ja ole siis meheks ja leia korraldajana see kirik keset küla steriilsuse ja skandaali vahel. Sest kui vaatajad haigutavad, on jama, aga kui asi nii üle võlli läheb, et mitmendat aastat järjest mitmed suured blogid osalemast keelduvad, on kah pahasti.

Meelis ütles kõne lõpus, et kel on midagi öelda, tulgu lavale ja tehku seda "siin ja praegu", mitte hiljem blogis... kuigi tegemist oli ometigi kirjutajate üritusega, mitte kodumaise väitlusklubi kokkutulekuga.

Kuna minu blogis reklaami (mida tänapäeval nimetatakse peenelt #koostööks) ei ole ega tule ning seetõttu leivapalukese kadumise pärast muretsema ei pea, võin ilmselt ka kirjalikult sõna võtta. Meelise kõne valguses, mis manitses viisakusele ja sõbralikkusele. Nemad ise olevat selles osas suunanäitajad.


Sel aastal tuli oma blogi registreerides kirja panna, kas oled ka blogipeole tulemas. Panin, et ei ole. Mõned kuud hiljem sain kirja, et olen üks võitjatest ning ühtlasi küsiti uuesti üle, kes on tulemas ja kui ise ei tule, kas keegi saaks sinu asemel tulla? Kirjutasin, et ei ole tulemas ja pole ka kedagi teist saata.

Seepeale sain tänitavas stiilis manitsuse "tuletame siinkohal siiski meelde, et palusime juba registreerides osalejatel 15. juuni blogiauhindade jaoks broneerida ja see päev vabaks teha juhuks kui võit peaks tulema". Veel sain teada, et "korraldajate kodu ei ole auhinnaladu" ning uuesti nõuti nime, kes tuleb minu eest üritusele auhinda vastu võtma "et laval ei tekiks piinlikke olukordi". Öeldi, et enne ega pärast üritust ei ole võimalik auhinnale järele tulla, seda tuleb teha laval.

Kuna ma ei teadnud, kes täpsemalt on allakirjutanud "EBA tiim" (võib-olla mõni uus abiline, kel pole aimugi mu elukorraldusest (kuigi "elu välismaal" kategooria võiks iseenesest väikese vihje anda) ega sellest, kuidas eelmistel aastatel paki kätte olen saanud), selgitasin kindluse mõttes pikemalt, et elan Kanada kõige kaugemas osas, kust Eestisse lendamiseks kulub terve ööpäev, mis tähendab, et minu puhul ei ole küsimus lihtsalt "selle päeva vabaks tegemises". Kuna olin juba korduvalt oma mittetulekust teatanud, ei saanud ka päris täpselt aru, miks sellest laval "piinlik olukord" peaks tekkima? Lisasin veel, et eelnevatel aastatel on auhind postiga mu ema juurde saadetud. Üritusele ilmumine ei olnud muuseas ka kandideerimise eeltingimuseks.

Seejärel kirjutati mulle, et sel aastal tahetakse auhindade postitamise lisatööd vältida ning et jätkuvalt oodatakse nime, kes üritusel kotikese minu eest vastu võtaks. Vastasin KOLMANDAT korda, et mul ei ole kahjuks kedagi enda asemel saata. Igati lugupidavalt. Mispeale kirjutati:


Mida ma ütlen sellise asja peale? Viskan kah mõned vahvad emoticonid ritta ja arutame veel mõned korrad selle üle, kas ja miks mul pole kedagi teist enda eest lavale sokutada? Nii et ma ei vastanud enam midagi. Ja hiljem kirjutas Mari-Leen täiesti normaalselt, et auhind saadetakse postiga ja küsis, kuhu saata? Millest olekski võinud alustada.

Mitte, et ma sellest paarist nähvatusest hirmus traumatiseeritud oleks, aga ikkagi eeldaks natuke viisakamat suhtlust. Või selgemaid reegleid. Või olen lihtsalt kanadaliku viisakusega nii ära harjunud, et ei saa enam aru, miks mult üht ja sedasama asja kolm korda järjest küsitakse (muuseas, ilma igasuguse irooniata, ise sain praegu aru).

Mul on tegelikult pahameel juba ammu üle läinud. Aitäh, te mu armsad 820 toetajat!

15 juuni, 2019

Ainult karu

Minu jaoks on täielik müstika, kuidas ma võin veeta tund aega toidupoes asju kokku otsides, hiljem koju jõudes sada korda trepist üles-alla käia, et kõik kööki tassida... ja järgmisel päeval vähemalt kolm olulist produkti avastada, mida on kohe juurde vaja. Kui järgmisel (või äärmisel juhul ülejärgmisel) päeval uuesti poodi minna AINULT nende kolme asja järele, lahkun sealt puhtkogemata umbes kolmekümnega ja koju jõudes on jälle midagi puudu. Sibulad näiteks. Või piim. Täna unustasin banaanid ostmata... Kuidas???


Ükspäev käisin Oscariga mänguplatsil ja sissekäigu juures oli hoiatus, et läheduses luusib ringi karu. Lapsi oli seal teisigi, seega ei hakanud ringi keerama, aga veits ärevaks tegi küll. See on põhimõtteliselt nagu loomaaisaskäik, ainult et piirdeid pole ja piletit ei pea ostma. Hiljem guugeldasin, selgus, et viimasel ajal on, jah, selles piirkonnas karu nähtud - ajas mänguväljaku vahetus läheduses oleva järvekese ääres parte taga ja aegajalt magab kuskil põõsa all või kellegi aias, aga muretsemiseks polevat põhjust, lihtsalt ärge prügi välja jätke. Ei muidugi, mis siin muretseda, see on ju ainult karu!


Paar päeva hiljem käisin Ossuga siinsamas oma kodu juures jalutamas. Kohe meie aia taga on park ja väike matkarada. Mõtlesin veel, et hea, et siinkandis karusid pole, päris kõhe oleks mõnega kokku joosta. Samal õhtul saadeti naabruskonna meililisti kiri, et meie aiarivi taha parki on kaks karupoega end elama sättinud ja... kui te nüüd arvasite, et hoiatus sisaldas midagi sellist, et olge ettevaatlikud vms, siis ei, sest halloo, see on ju ainult karu... aga et kuna homme on prügipäev, siis ärge orgaanilisi jäätmeid ööseks tänavale tõstke.

Edit: Google'i andmetel on Vancouver Island üks maailma kõige tihedama karuasustusega koht, seega pole teab mis üllatav, et neid ka linna eksib.

-

Juulikuust hakkab Oscar kaks korda nädalas lasteaias käima. Ema ütles, et mina läksin omal ajal samuti 1,5-aastasena, aga kohe täiskohaga, sest ta pidi tööl käima. Rühmad olid suured ja kasvatajaid vähe, praegugi vist on? Siin peab nelja lapse kohta üks täiskasvanu olema ja Oscari hoius on kokku ainult 8 mudilast. No ja ma ikkagi nats pabistan, et kuidas läheb ja kas talle hakkab seal meeldima? Kuigi raudselt hakkab! Ta on selline aktivist, et uus keskkond, ports sõbrakesi ja liumägedega õueala müüvad end talle hetkega maha.

Kanada koolides ja lasteaedades ei ole muideks toitlustust, igaüks võtab moonakoti kodust kaasa, nii et pean hakkama arvestama, et söögid, mida lasteaiapäevade eelõhtul teen, oleksid ülessoojendatuna head. Me muidu väga tihti soojendatud toitu ei söö, igaks õhtuks on midagi uut ja lõunaks viskan käigu pealt miskit lihtsat kokku. Mul on aega, noh.

Aga kihvt, võtan end nüüd käsile ja hakkan nendel päevadel trennis käima, siis saab äkki ee... oktoobriks rannavormi. Ma olen viimasel ajal nii laisaks muutunud, et trennikaart on tolmukorra alla mattunud. Lihtsalt ei viitsi. Aga nüüd hakkan täiega viitsima! Päriselt.

06 juuni, 2019

Uued kogemused

Olete kunagi toorele munale peale astunud? Novot, mina ka ei olnud. Õues oli miskit toimetamist, panin muna terrassi trepile, et hiljem tuppa minnes kaasa haarata, aga... nagu näete, ei haaranud. Nüüd venib sealt trepi vahelt alla.


Poe-uudiseid: ostsime uue madratsi. Oli väga huvitav kogemus. Esiteks osutus hind kolmandiku võrra odavamaks kui sildil näidatud. Ma ei saanud aru, miks, mingit kampaaniat neil käimas ei olnud ja allahindlust me ei küsinud. Aga vastu vaidlema samuti ei hakanud.

Paar päeva hiljem tuldi seda kohale toimetama, aga selgus, et on väiksem suurus kui see, mis sai tellitud. Saatsime transamehed minema. Mõne aja pärast helistati poest, vabandati ette ja taha ning öeldi, et õiges suuruses madratsi saame kätte kahe päeva pärast ja paluti, et me poest läbi käiks ning lohutuseks tasuta patju või linu valiks.

Hah.

Läksin siis täna oma nännile järele. Valisin mingid peened padjad ja müügimees pakkus, et äkki soovin madratsikatet ka? Noh, miks ei taha kui tasuta saab! Ma olin pigem eeldanud, et kohapeal hakkab mingi kamm, et võta see kõige odavam linaräbal sealt allahindluste hunnikust, mitte, et antakse ükskõik mille vahelt valida ja surutakse veel miskit kauba peale. Noh ja siis vabandati muidugi veel paar korda. Ma ausalt öeldes ei pane pahaks, et peame kaks lisaööd vana madratsi peal magama.


Ja lõpetuseks söögijuttu. Mul on viimasel ajal kõikidest enda tehtud toitudest kopp ees. Tahaks vahelduseks midagi täitsa uut ja teistmoodi. Ükspäev käisin Oscariga mängutoas ja seal oli lastele kokandustund, kus tehti suvikõrvitsaampse. Nii lihtsad ja head! Natuke soola, pitsakatet (või ketšupit), riivjuustu ning 200C juures ahju. 10 minutiga on valmis. Põhimõtteliselt kohe kui juust on sulanud. Vot.