16 jaanuar, 2019

Tegemata asjade nimekiri

Jaanuar on mõttetu kuu, mitte midagi huvitavat ei toimu. Mõtlesin, et kriipsutan vähemalt tegemata asjade nimekirjast ühtteist maha. Näiteks liitusin spordiklubiga. Jaanuarikuine klassika, eksole. Ma tegelikult ei tahtnud jaanuaris alustada ja olin panustanud hoopis ühele teisele klubile, sest seal on lastehoid, aga sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Lastehoiul on nimelt keset päeva neljatunnine paus ja kohe kui olin klubi vaatamas ära käinud, hakkas Oscar regulaarseid lõunauinakuid tegema. Esimest korda elus! Mis on küll tore, sest ta magab nüüd 2x2h, aga ärkvelolekuaeg on täpselt sel ajal kui lastehoid kinni.

No ja siis jäi see trenniplaan kuidagi venima, sest hommikud hästi ei sobi, ma pole nii suur aktivist, et tahaks kohe pärast silmade avamist sportima hakata, õhtuti on aga klubides suurem sebimine, mis mulle ei meeldi. Pealegi peab lastehoiu koha 24h ette broneerima ja no kust ma tean, millal tegelikult minna viitsin.

Matt küsis, et miks mulle see klubi ei meeldi, kus tema käib ja lõpuks jäin mõtlema, et tõepoolest - miks? See on 24/7 avatud, lastehoidu küll ei ole ja sellist privaatlähenemist, et igaüks sind nägupidi teaks, ka mitte (jumal tänatud!). Aga asub kodule lähemal ja on väga odav.

Muidu on spordiklubide kuutasu 40-55 dollarit kuus (26-26 eur) ja kui liitunud ei ole, maksab ühe korra pilet kuskil 10-12 dollarit (7 eur). Matt'i klubis on kuutasu 10 dollarit, mis on minusugusele laiskvorstile ideaalne, sest kui vahepeal mõneks ajaks (näiteks terveks suveks) motivatsiooni kaotan, ei ole vähemalt sellist tunnet, et raha tühja lendab. Selle kümneka vast ikka leian.

Miinimum tunnipalk on siin 12,65 dollarit, nii et sellest väiksem kuutasu on tõepoolest absoluutselt igaühele jõukohane. Ma ei saa jätta mainimata, et Eestis võiks taolise spordiklubi kuumaks seega olla 3 eurot...

Eile käisin esimest korda kohal (liitusin netis, nii et polnud varem uksest sisse astunudki) ja olin meeldivalt üllatunud! Nii palju ruumi! Mustmiljon masinat. Erinevad jõutrenni ja võimlemise alad. Kogu tehnika oli uhiuus (no nad muidugi alles aastake tagasi avasid ka). Ja millegipärast olin arvanud, et seal ei ole rühmatrenne, aga on! Küll ainult kolm-neli tükki päevas ja 30 min korraga, aga palju rohkem ei viitsikski vihtuda ka.

Pildi leidsin netist ja sellel olev tuleks korrutada kümnega, et terve ruumi suurusest aimu saada. Hiiglaslik!


Teine asi mu nimekirjas oli mängutoa külastus. See on mingi riiklik programm, et koolide juures on 0-5 aastastele drop-in mängutoad, mis on avatud kõigil argipäevadel neljaks tunniks. Mingi graafik on ka, tehakse nukuteatrit, meisterdatakse ja ladistatakse veega, aga sellest ei pea osa võtma kui ei taha. Ruum nägi välja nagu lasteaiarühm ikka, aga väga mõnusalt riiulitega liigendatud ja seal olid olemas vist kõik mänguasjad, mis iial välja mõeldud. No paradiis!

Ja kui ma olin seda külastust kuude kaupa edasi lükanud, arvates, et Oscar on võib-olla veel liiga väike, osutus see hirm küll täiesti asjatuks! Kohe leidis omale sõbrad, kellega koos ksülofoni taguda ja mina sain siis samal ajal nende emadega juttu puhuda. Väga tore. Ja tasuta muidugi!


Kolmandaks olin juba pikemat aega mõelnud, et peaks passitaotlused teele saatma. Oscaril pole veel Eesti passi ja endale peaks Kanada oma taotlema.

Oscari osas läks kohe keeruliseks, sest sõbranna juba hoiatas, et alustuseks peab sünnitunnistuse laskma legaliseerida ja seda saab teha ainult teises Kanada otsas. Kuskilt infot ei leia, et mis ja kuidas, jube tüütu. Hakkasin siis saatkonda meili kirjutama... kui jäin mõtlema, et milleks Oscaril kahte passi on vaja? Ainus eelis oleks see, et kui juhtun temaga kahekesi Eestisse lendama, saan Euroopasse jõudes lühemat EU järjekorda kasutada. Aga kui Matt on kaasas, seisame nagunii pikemas. Ja ma pole suurem asi lapsega lendamise huviline, et seda ilma Matt'ita tahaks ette võtta.

Üks mure jälle vähem!

Jäigi siis ainult endale Kanada kodakondsuse taotlemise osa. Ma oleks juba peaaegu aasta tagasi kvalifitseerunud, aga... laiskus-laiskus-laiskus. Bürokraatia ajab mind hulluks! Ma olen nii palju kordi pidanud mingeid asju taotlema, et ihukarvad tõusevad püsti kui neid ankeete näen. Kodakondsuse jaoks on veel eriti täpseid andmeid vaja, näiteks kuupäeva täpsusega kõiki kordi kui olen Kanadasse sisse või Kanadast välja läinud. Kuupäeva täpsusega kõik aadressid, mis mul siin on olnud. Kõik töökohad (neid on küll õnneks ainult kaks). Kõik maksutagastused. Koopiad kõikidest passidest, mis siin elatud aja jooksul on olnud, ka aegunutest (vedas, et selle alles olin jätnud).

Keeletesti peab samuti uuesti tegema. See pole loodetavasti pärast kuut Kanadas elatud aastat enam suurem probleem, küll aga oli keeruline leida kuupäeva, mil Matt saaks Oscarit hoida, sest testi tegemiseks pean teise linna sõitma ja see kõik võtab vähemalt pool päeva aega.

Ja kui paberid esitatud, on aastajagu ootamist. Aga loodetavasti ei pea pärast seda enam kunagi midagi Kanadalt taotlema. Sest hästi ei viitsiks küll enam...

Mis ise muidu jaanuaris põnevat teete?
(peale diivanil külitamise, mis on näiteks minu isiklik lemmiktegevus)

05 jaanuar, 2019

Päris asjad

Leidsin kuskilt beebigrupist busy board'i idee ega suutnud sellest kuidagi lahti lasta. Lapsed ju eelistavad päris asju mänguasjadele, näiteks minu jaoks on endiselt arusaamatu, miks Oscarile telekapult nagu kassile palderjan mõjub?! Igav ja must. Tal endal on kaks vilkuvat värvilist, mis laulavad, tantsivad ja löövad trummi, aga ikka tahab seda igavat musta.

Alumised köögikapid on nüüdseks kõik talle ohverdatud ja enamik aega istubki seal ning kolistab lehtrite-koogivormidega. Prügikastide järele on täiesti hull! Vannitubade omasid oskab ka lahti teha, peab lihtsalt jälgima, et seal eriti midagi sees ei oleks. Ja kui veel vetsupoti harja kätte saaks! Selle pidime olude sunnil kapi kõige tagumisse nurka peitma. 

Ma pole suurem asi meistrimees, nii et tegelikult plaanisin busy board'i Amazonist tellida, aga... appi, mis hinnad! Ma tahtsin ju ikka mingit ägedat, kus oleks palju asju, aga selline ka maksis jube palju. Otsustasin siis, et teen ise. Guugeldasin tundide kaupa ja tegin nimekirja asjadest, mida sinna panna võiks. Veetsin pool päeva ehituspoes kõike kokku otsides. Tulin kotitäiega koju ja ikka tundus vähe. Käisime Mattiga veel teiselgi ringil, sest ma ise ei suutnud näiteks sellist lülitit leida, mis ei peaks läbi seina minema. No ja installeerimise osa tegi muidugi samuti tema.

Üllatuslik oli, et ise tehes suurt odavam küll ei tulnud, aga vähemalt sai selline, millega päriselt rahul olen.

Oscar lausa jumaldab oma uut mänguasja! Loodetavasti "kasvab" see koos temaga, paljusid lukke ja haake ei oska praegu veel avadagi. Kõige lemmikumad on hetkel rattad ja teisele kohale jäävad võtmehoidjad. Aga kõige muuga kolistab ka. Ma ise samuti! Lahe asi sai.

04 jaanuar, 2019

Neer

Vahel tuleb blogisse spämm-kommentaare. Viimane pärl:

"Kas olete rahalise segadusega? Kas te ei tea, kuidas kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta? Oodake, miks mitte kaaluda neeru müümist väga hea summa eest, enne kui maksete tegemiseks tehakse pooleldi makse, et saada tõelist doonorile kahtlust. Doonor peab olema kliiniliselt tervislik. Doonor peab omama A, B või 0 tüüpi verd. Doonori kehamass peab olema vähemalt 35%. Kui olete huvitatud, pöörduge kohe haigla e-posti aadressile".

Ma võin teile aadressi saata kui tahate!

Kunagi ei tea, millal on vaja kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta! Miks mitte kohe neer letti lüüa, neid on ju nagunii varuga!

Ma ainult ei oska öelda, millega võrrelduna see kehamass 35% peab olema ja kui teil juhtub hoopis C-tüüpi veri olema, siis kahjuks ei sobi.