24 juuni, 2019

Paharet

Eile oli klassika. Laps kadus teise tuppa ning järgnes pikk vaikus. Iga mudilase ema teab...

Mõne aja pärast läksin vaatama - Oscar oli ühe Vana Tallinna kommi kätte saanud ja nagu üks tüüpiline pooleteisene kunagi, teadis otsekohe, et sellega peab kõige kaugemasse nurka põgenema. Seisis seal, üleni šokolaadine. Pikad pruunid triibud jooksid üle tugitooli, tumba ja beeži vaiba. Lapsed - elu õied!


Mul on emme külas. Eelmisel aastal sättisime ta sõbranna perega samadele lendudele, aga seekord pidi tulekuga üksi hakkama saama. Ostsime sellised piletid, et oleks ainult üks vahemaandumine ja seal omakorda võimalikult lühike ooteaeg, aga see mure jäi ikkagi, et kuidas ta Frankfurtis õige väravani jõuab.

Samas lendavad isegi lapsed vajadusel üksi ja neile saab saatja tellida, eeldasin, et selline teenus on vabalt saadaval. Olin valmis maksma ja puha, aga Lufthansa väitis, et ainus, mida saavad pakkuda, on mobility assistance, mis on tasuta ja selles mõttes sobis, et õigesse väravasse nad mu ema igatahes toimetasid. Lihtsalt tõid ratastooli kaasa, mida tegelikult vaja ei olnud.

Vancouveris tuli täitsa ise, täitis inglise keelt oskamata tollideklari ära (töötaja abiga), sai ilma lisaküsimusteta passikontrollist läbi ja kohe oli kohver kah lindil. Mind ennast on aegade jooksul Kanada passikontrollis ikka mõnusalt pinnitud, alles nüüd, mil elamisluba käes, saan sama ludinal läbi kui ema.


Meil on nüüd palju lugemist ja maiustamist (oo ja suitsuvorsti!). Tellisin omale kodumaalt Tuplat, no selline nostalgia, et anna olla - kuus aastat pole söönud. Matt maitses ja ütles, et see on ju Mars?! Halloo, ei!

Mallu raamatu lugesin esimese kahe õhtuga läbi ja mulle väga meeldis. Jane oma pole veel jõudnud, ema ütles, et olevat väga hea, aga nutma paneb päris mitu korda. Minu-sarjast tahtsin tegelikult Tokyot ka, aga seda polnud enam kuskil saada. Igatahes suvelugemist jagub!

Paari päeva pärast on Matt'i sünnipäev ja mul pole mitte ühtegi ideed! Ta ise väidab, et ei tahagi midagi (mis on suure tõenäosusega tõsi), aga mulle tundub, et sünnipäev võiks siiski natuke eriline olla. Maru tihedalt käivad need sünnipäevad, igal aastal... Mida vanemaks ma saan, seda kiiremini paistab aeg lendavat!

Ja jaanipäev on ka jälle! Kanadas pole, aga eesti sõprade sotsiaalmeedia on lõkkesuitsu alla mattunud, sellepärast tean. Ükspäev just mõtlesin, et peaks proovima ise šašlõkki teha. Sellist ehedat, klassikalist. Tomati-kurgisalat kõrvale ja ongi nagu päris! Kanadas küll grillitakse igal suvisel kokkusaamistel, aga menüüs on alati burgerid. Neid on maru lihtne teha, sellepärast vist. Mina pole eriline burksisõber. Saiasõber olen muidu küll! Seda rohkem imestatakse kui võtangi ainult pihvi (sellele pannakse tavaliselt ka juust peale sulama) ja söön kõrvale midagi värsket. Kusjuures seda vanakooli burgerit tahaks täiega, sellist, kuhu hunnik kapsast vahele uhati - mäletate? Nagunii mäletate, ma olen kindel, et Eestis saab seda endiselt vähemalt iga teise nurga pealt.

Okei, lähen lugema nüüd!

17 juuni, 2019

Blogiauhindade telgitagused

Aitäh kõigile, kelle hääled Seiklusjuttude blogi neljandat aastat järjest oma kategooria parimaks tõstsid! Tunnustus on nii tore!

Vaatasin hiljem ka blogipeo ülekannet ja suureks üllatajaks oli Meelise pateetiline kõne. Ei, kõne ise mulle meeldis, ainult et kui peaks kokku lugema, kelle blogis on kõige enam kriitilisi ja lausa mahategevaid postitusi ilmunud, tuleks Marimellid ju kindlalt esikolmikusse?!

Korraldusliku poole pealt läheb minu meelest iga aastaga paremaks. Mulle meeldib, et nüüd keskendutakse ainult kirjutajatele, kõrvale on jäetud instagrammijad ja juutuuberid. Kategooriad on loogilisemaks muutunud. Üritus ise tundus sujuvam. Meet & Greet osa oli natuke igavavõitu, aga vähemalt viisakas. Eelmisel aastal läks kuidagi räpaseks ja piinlikuks.

Intervjueerimisega on see probleem, et tüüpiline eestlane pole teab mis suur suhtleja, eriti kui seda peab tegema keset lava, mikrofoni ees ja prožektorite valguses. No ja ole siis meheks ja leia korraldajana see kirik keset küla steriilsuse ja skandaali vahel. Sest kui vaatajad haigutavad, on jama, aga kui asi nii üle võlli läheb, et mitmendat aastat järjest mitmed suured blogid osalemast keelduvad, on kah pahasti.

Meelis ütles kõne lõpus, et kel on midagi öelda, tulgu lavale ja tehku seda "siin ja praegu", mitte hiljem blogis... kuigi tegemist oli ometigi kirjutajate üritusega, mitte kodumaise väitlusklubi kokkutulekuga.

Kuna minu blogis reklaami (mida tänapäeval nimetatakse peenelt #koostööks) ei ole ega tule ning seetõttu leivapalukese kadumise pärast muretsema ei pea, võin ilmselt ka kirjalikult sõna võtta. Meelise kõne valguses, mis manitses viisakusele ja sõbralikkusele. Nemad ise olevat selles osas suunanäitajad.


Sel aastal tuli oma blogi registreerides kirja panna, kas oled ka blogipeole tulemas. Panin, et ei ole. Mõned kuud hiljem sain kirja, et olen üks võitjatest ning ühtlasi küsiti uuesti üle, kes on tulemas ja kui ise ei tule, kas keegi saaks sinu asemel tulla? Kirjutasin, et ei ole tulemas ja pole ka kedagi teist saata.

Seepeale sain tänitavas stiilis manitsuse "tuletame siinkohal siiski meelde, et palusime juba registreerides osalejatel 15. juuni blogiauhindade jaoks broneerida ja see päev vabaks teha juhuks kui võit peaks tulema". Veel sain teada, et "korraldajate kodu ei ole auhinnaladu" ning uuesti nõuti nime, kes tuleb minu eest üritusele auhinda vastu võtma "et laval ei tekiks piinlikke olukordi". Öeldi, et enne ega pärast üritust ei ole võimalik auhinnale järele tulla, seda tuleb teha laval.

Kuna ma ei teadnud, kes täpsemalt on allakirjutanud "EBA tiim" (võib-olla mõni uus abiline, kel pole aimugi mu elukorraldusest (kuigi "elu välismaal" kategooria võiks iseenesest väikese vihje anda) ega sellest, kuidas eelmistel aastatel paki kätte olen saanud), selgitasin kindluse mõttes pikemalt, et elan Kanada kõige kaugemas osas, kust Eestisse lendamiseks kulub terve ööpäev, mis tähendab, et minu puhul ei ole küsimus lihtsalt "selle päeva vabaks tegemises". Kuna olin juba korduvalt oma mittetulekust teatanud, ei saanud ka päris täpselt aru, miks sellest laval "piinlik olukord" peaks tekkima? Lisasin veel, et eelnevatel aastatel on auhind postiga mu ema juurde saadetud. Üritusele ilmumine ei olnud muuseas ka kandideerimise eeltingimuseks.

Seejärel kirjutati mulle, et sel aastal tahetakse auhindade postitamise lisatööd vältida ning et jätkuvalt oodatakse nime, kes üritusel kotikese minu eest vastu võtaks. Vastasin KOLMANDAT korda, et mul ei ole kahjuks kedagi enda asemel saata. Igati lugupidavalt. Mispeale kirjutati:


Mida ma ütlen sellise asja peale? Viskan kah mõned vahvad emoticonid ritta ja arutame veel mõned korrad selle üle, kas ja miks mul pole kedagi teist enda eest lavale sokutada? Nii et ma ei vastanud enam midagi. Ja hiljem kirjutas Mari-Leen täiesti normaalselt, et auhind saadetakse postiga ja küsis, kuhu saata? Millest olekski võinud alustada.

Mitte, et ma sellest paarist nähvatusest hirmus traumatiseeritud oleks, aga ikkagi eeldaks natuke viisakamat suhtlust. Või selgemaid reegleid. Või olen lihtsalt kanadaliku viisakusega nii ära harjunud, et ei saa enam aru, miks mult üht ja sedasama asja kolm korda järjest küsitakse (muuseas, ilma igasuguse irooniata, ise sain praegu aru).

Mul on tegelikult pahameel juba ammu üle läinud. Aitäh, te mu armsad 820 toetajat!

15 juuni, 2019

Ainult karu

Minu jaoks on täielik müstika, kuidas ma võin veeta tund aega toidupoes asju kokku otsides, hiljem koju jõudes sada korda trepist üles-alla käia, et kõik kööki tassida... ja järgmisel päeval vähemalt kolm olulist produkti avastada, mida on kohe juurde vaja. Kui järgmisel (või äärmisel juhul ülejärgmisel) päeval uuesti poodi minna AINULT nende kolme asja järele, lahkun sealt puhtkogemata umbes kolmekümnega ja koju jõudes on jälle midagi puudu. Sibulad näiteks. Või piim. Täna unustasin banaanid ostmata... Kuidas???


Ükspäev käisin Oscariga mänguplatsil ja sissekäigu juures oli hoiatus, et läheduses luusib ringi karu. Lapsi oli seal teisigi, seega ei hakanud ringi keerama, aga veits ärevaks tegi küll. See on põhimõtteliselt nagu loomaaisaskäik, ainult et piirdeid pole ja piletit ei pea ostma. Hiljem guugeldasin, selgus, et viimasel ajal on, jah, selles piirkonnas karu nähtud - ajas mänguväljaku vahetus läheduses oleva järvekese ääres parte taga ja aegajalt magab kuskil põõsa all või kellegi aias, aga muretsemiseks polevat põhjust, lihtsalt ärge prügi välja jätke. Ei muidugi, mis siin muretseda, see on ju ainult karu!


Paar päeva hiljem käisin Ossuga siinsamas oma kodu juures jalutamas. Kohe meie aia taga on park ja väike matkarada. Mõtlesin veel, et hea, et siinkandis karusid pole, päris kõhe oleks mõnega kokku joosta. Samal õhtul saadeti naabruskonna meililisti kiri, et meie aiarivi taha parki on kaks karupoega end elama sättinud ja... kui te nüüd arvasite, et hoiatus sisaldas midagi sellist, et olge ettevaatlikud vms, siis ei, sest halloo, see on ju ainult karu... aga et kuna homme on prügipäev, siis ärge orgaanilisi jäätmeid ööseks tänavale tõstke.

Edit: Google'i andmetel on Vancouver Island üks maailma kõige tihedama karuasustusega koht, seega pole teab mis üllatav, et neid ka linna eksib.

-

Juulikuust hakkab Oscar kaks korda nädalas lasteaias käima. Ema ütles, et mina läksin omal ajal samuti 1,5-aastasena, aga kohe täiskohaga, sest ta pidi tööl käima. Rühmad olid suured ja kasvatajaid vähe, praegugi vist on? Siin peab nelja lapse kohta üks täiskasvanu olema ja Oscari hoius on kokku ainult 8 mudilast. No ja ma ikkagi nats pabistan, et kuidas läheb ja kas talle hakkab seal meeldima? Kuigi raudselt hakkab! Ta on selline aktivist, et uus keskkond, ports sõbrakesi ja liumägedega õueala müüvad end talle hetkega maha.

Kanada koolides ja lasteaedades ei ole muideks toitlustust, igaüks võtab moonakoti kodust kaasa, nii et pean hakkama arvestama, et söögid, mida lasteaiapäevade eelõhtul teen, oleksid ülessoojendatuna head. Me muidu väga tihti soojendatud toitu ei söö, igaks õhtuks on midagi uut ja lõunaks viskan käigu pealt miskit lihtsat kokku. Mul on aega, noh.

Aga kihvt, võtan end nüüd käsile ja hakkan nendel päevadel trennis käima, siis saab äkki ee... oktoobriks rannavormi. Ma olen viimasel ajal nii laisaks muutunud, et trennikaart on tolmukorra alla mattunud. Lihtsalt ei viitsi. Aga nüüd hakkan täiega viitsima! Päriselt.

06 juuni, 2019

Uued kogemused

Olete kunagi toorele munale peale astunud? Novot, mina ka ei olnud. Õues oli miskit toimetamist, panin muna terrassi trepile, et hiljem tuppa minnes kaasa haarata, aga... nagu näete, ei haaranud. Nüüd venib sealt trepi vahelt alla.


Poe-uudiseid: ostsime uue madratsi. Oli väga huvitav kogemus. Esiteks osutus hind kolmandiku võrra odavamaks kui sildil näidatud. Ma ei saanud aru, miks, mingit kampaaniat neil käimas ei olnud ja allahindlust me ei küsinud. Aga vastu vaidlema samuti ei hakanud.

Paar päeva hiljem tuldi seda kohale toimetama, aga selgus, et on väiksem suurus kui see, mis sai tellitud. Saatsime transamehed minema. Mõne aja pärast helistati poest, vabandati ette ja taha ning öeldi, et õiges suuruses madratsi saame kätte kahe päeva pärast ja paluti, et me poest läbi käiks ning lohutuseks tasuta patju või linu valiks.

Hah.

Läksin siis täna oma nännile järele. Valisin mingid peened padjad ja müügimees pakkus, et äkki soovin madratsikatet ka? Noh, miks ei taha kui tasuta saab! Ma olin pigem eeldanud, et kohapeal hakkab mingi kamm, et võta see kõige odavam linaräbal sealt allahindluste hunnikust, mitte, et antakse ükskõik mille vahelt valida ja surutakse veel miskit kauba peale. Noh ja siis vabandati muidugi veel paar korda. Ma ausalt öeldes ei pane pahaks, et peame kaks lisaööd vana madratsi peal magama.


Ja lõpetuseks söögijuttu. Mul on viimasel ajal kõikidest enda tehtud toitudest kopp ees. Tahaks vahelduseks midagi täitsa uut ja teistmoodi. Ükspäev käisin Oscariga mängutoas ja seal oli lastele kokandustund, kus tehti suvikõrvitsaampse. Nii lihtsad ja head! Natuke soola, pitsakatet (või ketšupit), riivjuustu ning 200C juures ahju. 10 minutiga on valmis. Põhimõtteliselt kohe kui juust on sulanud. Vot.

28 mai, 2019

Kodused jutud

Mulle õudselt meeldib magada! Eile just mõtlesin uinudes, et mmmmmõnus! Tekk ja padi ja kõik. Nii hea lihtsalt. Igati normaalsel ajal läksin voodisse ja Oscar ärkas alles seitsmest, nii et tundide poolest tuli korralik pikk uni, aga appi kui väsinud ma ärgates olin! Unenäod olid imelikud, liiga palav hakkas, üldse ei puhanud välja.

Kui Ossu kella kümnest oma esimest lõunauinakut alustas, läksin samuti voodisse. Kaks tundi hiljem olin nagu uus inimene! Nii kummaline, kuidas terve öö ei pruugi üldse mingit tulemust anda, aga paar lisatundi päästavad päeva.

No ja siis tänane öö - magama läksin liiga hilja, öösel ärkas Oscar tervelt kaks korda (erakordselt palav oli ja huvitaval kombel on ta suviste ilmade kiuste kuskilt nohu hankinud), hommikul jälle seitsmest püsti, aga ma olen täiesti puhanud! Mingit loogikat pole magamise pikkuses...

Palavuse vastu otsustasime nüüd lasta konditsioneeri paigaldada. Naabrid panid endale eelmisel aastal ja teistel naabritel oli juba varasemast. Juulis-augustis on siin nagu leilisaun, mitte ühtegi jahedamat päeva pole ja ühtki pilve ei eksi suve jooksul taevasse. Sellepärast on meil endiselt elutoas-köögis need ribakardinad, mis mulle tegelikult üldse ei meeldi, ilma nendeta oleks kuumade ilmadega toas pesueht kasvuhoone. 

Rääkisin Matt'ile juba detsembrist saadik, et hakkame konditsioneeri-teemaga tegelema (hakkame on selles kontekstis hakka, sest meestetöö ju), tema vastas muudkui, et "jajah". Iga kuu tõin teema korra üles ja Matt ütles "jajah". Kuni mais vastas: "Nüüd on juba hilja ju! Miks sa varem ei öelnud?!"

Mul on tõesõna selline tunne, et mehed ja naised on erinevatelt planeetidelt.


Igatahes küsis paarist kohast hinnapakkumised ja selgus, et polegi hilja veel, jõuavad enne suurt kuumust ära paigaldada küll! 

Järgmise asjana suutsime (mis on siinses kontekstis pigem ikka suutsin, aga kellele seda liigset täpsust ikka vaja on) ära kaotada katlaruumi võtme. Kui töömehed käisid asju üle vaatamas, oli Matt tööl ja võtmega majandasin mina. Ma tean täpselt, et panin selle konksu otsa tagasi. Aga konksu otsas seda enam ei ole. Müstika. Mitte keegi teine pole vahepeal garaažis käinud, konksu all passivad kummikud raputasin ka juba igaks juhuks läbi, kõik muud kohad on samuti üle vaadatud - ei ole. 

Kuskil on varuvõti, aga keegi ei mäleta, kus. Õnneks on garaažis kaamerad, eks peab salvestiselt vaatama, kuhu ma selle võtmega siis kõndisin? Panin ju konksu otsa? Täpselt tean, noh!


Sellel pildil on äsjakoorunud linnupojad. Aianduspoes oli ühe poti kõrval suur silt, et inimesed teaksid seda mitte liigutada. Töötajad rääkisid, et igal aastal teevad väikesed linnud nende välialal olevatesse pottidesse paar pesa ja hauvad seal pojad välja. Need konkreetsed olid eelmisel päeval koorunud ja linnuema sädistas natuke murelikult sealsamas kõrval. Nii armas. Ma pean nüüd iga päev poes käima, et näha, kuidas beebid kasvavad.

Mul on aianduspoodidega täiesti omamoodi (sõltuvus)suhe. Sisse astudes kunagi korvi ei võta, sest "ma ei osta seekord midagi". Siis kõnnin kolm tiiru peale ja "ahhhhh, ma tahaks seda ja seda ja seda ja lilli ka" ning lõpuks vaarun ikka terve käruga välja. 

Külvasin istutuskastidesse seemneid, eksole. Panin hästi loogiliselt, et "need võtavad rohkem ruumi ja need teised vähem, siia äärde panen üldse lilled, sinna teisele poole terve rea herneid". Noh ja mis sai - sittagi ei mäleta! Herned, kurgid ja astrid tulid kenasti üles. Astreid ma muidu ära ei tunneks, aga kuna neid sai pool kastitäit külvatud, siis lihtsalt tean. Mingid muud asjad on kah üles tulnud, aga kurkide vahele. Ma ei külvanud ometigi midagi kurkide vahele, halloo! Nii rumal ikka ei saa olla. Aga umbrohi nagu ka ei ole. Meil on nii uus muld, et selles peaaegu ei olegi umbrohtu. Ja ainult kurkide vahel seda leidubki, nii et kahtlustan, et ikkagi panin need sinna ise. Kusjuures üldse ei mäleta, mida kõike külvatud sai! Maitsetaimi ja... noh, igasugu asju veel. Aga nüüd on juba mitu nädalat möödas ja osades kohtades on tühi plats, midagi ei tulnud üles. Äkki tuleb veel? Ja kurgid on selle mingi-muu-asjaga üheskoos, mis ei ole tegelikult üldse hea mõte.

Nii et ostsin poest mingeid taimi lisaks, sest lihtsalt ei suutnud vastu panna. Ma ei tea, mis Tootsi peenar sellest lõpuks kokku tuleb kui need seemnest pandud asjad ka ikka lõpuks kasvama peaks hakkama. Pean endale kuskile kirja panema, et ei hakkaks järgmisel aastal seemnetega üldse jamama, ma nii kõva aednik ilmselgelt ikka ei ole. Pealegi on taimi istutada palju vahvam.

Ahh, suvi on nii tore! 

21 mai, 2019

Vaheldus

Sõbranna kutsus sünnipäevale. Vancouverisse. Vaatasin Matt'i graafikut, selgus, et töötab lausa terve nädalavahetuse. Ütlesin esimese hooga, et me ei saa tulla. Siis hakkasin mõtlema, et mina ja Oscar ju saame?! Ja ütlesin, et muidugi tuleme.

Oscar pidas end igati ontlikult üleval. Lennuk ei olnud õnneks täis, nii et ta sai oma koha, seega tõmbasin talle rihma peale ja kuna autos käib ju samamoodi, ei tulnud ta selle pealegi, et püüda midagi peale istumise teha. Minu õnneks! Lihtsalt nokitses seal oma väikese auto kallal kogu see 15 minutit, mis kohalejõudmiseks kulus. Täielik musterlaps! 


Aga sellel, et ma tavaliselt Vancouveris ilma lapseta käin, on ikkagi sulaselgelt põhjus. Ei oska ta lugu pidada kohvitamisest ega poodlemisest. Aga sünnipäeval oli muidugi tore ja teistel lastel on sellepärast vahva külas käia, et neil on ju täitsa teistsugused mänguasjad! Ja õues hoopis teistsugused porilombid. Ja rabarberikooki sai. Sõi kohe sellise koguse nagu kodus üldse süüa ei antaks (rabarberikooki muidugi väga ei anta kah).

Õhtuks oli Oscar nii kutu, et kärus istudes pilk juba täitsa seisis. Laupäevaõhtune metroo oli ikka elamus omaette, vähemalt mul endal oli põnev. Teisi väikelapsi igatahes sellel kellaajal kesklinna poole ei sõitnud.

Hotellides oleme viimase aasta jooksul palju peatunud ja sellepärast tean, et neil on siin beebidele ainult reisivoodeid pakkuda, kuskil ei anta täissuuruses võrevoodit, mida ma Eestis näinud olen (kus ma seda näinud olen üldse? mõne teise blogija piltidel?) Reisivoodid on Oscari-sugusele rabelejale liiga kitsad, tal on vaja end öö jooksul miljon korda pöörata ja nii väikesel alal lihtsalt ei mahu! No ja siis ta ärkab iga pööramise peale üles, sest kogu aeg jääb sein ette. Päris voodisse ei saa panna, sealt kukuks maha. Nii et olen viimased korrad talle lisatekkidest põrandale aseme teinud ja see töötab väga hästi. 


Seekordne hotell asus mu endise kodumaja vastas (parempoolne rohekate klaasidega) ning juhuslikult oli tuba 14ndal korrusel nagu toonases koduski ja täpselt "vanade" akende vastas. Nostalgia!!! Vanasti nägin kodust sedasama hotelli ja õhtust tubades sagimist, nüüd silmitsesin oma vanu aknaid ja kogu seda ümbrust, mis juba nii tuttavaks on saanud. 

Kuus aastat tagasi oli kõik nii uus ja põnev, üldse ei teadnud, mis saama hakkab ja kuidas elu läheb. Nüüd on siin mu kodu ja mul on omaenda pisike kanadalane. 

Hommikul haarasin selle kanadalase kaasa ja läksin kunagisse lemmik-kohvikusse oma kunagist lemmik-võileiba sööma. Jälle selline nostalgia, et hoia ja keela! Seejärel võtsime suuna lähimale mänguväljakule, kus ma - tadaaa - mitte kunagi varem käinud ei olnud! Polnud nagu põhjust, eksole.

Ja hiljem käisin veel sõbrannadega mere ääres jalutamas, kus Oscar muuhulgas üht tädi täiesti süüdimatult kannist krabas (tuterdas ja korraga läks tasakaal ära, aga keegi polnud talle öelnud, et isegi hädaolukorras pole viisakas võõra tädi tagumiku järele haarata). "Kannatanu" sai paraja šoki ja hüppas sellise näoga ümber, et Oscar oleks ilmselt kohe vastu lõugu saanud kui ta... lõuad nii madalal poleks asunud. Piinlik lugu! Aga õpetlik.


Linnaelu ja suured seiklused väsitasid lapse täitsa ära ja lõpuks ei tahtnud ta enam kärus püsida ega croissant'i süüa. Sõbrannadega kolme peale hoidsime teda äralennu eel ohjes, aga ikka oli seda kõike kuidagi liiga palju. Ma pole teda nii hüperaktiivsena veel näinudki! Lend läks üsna kenasti, aga Oscar pidi seekord vahetpidamata midagi näppima, et suuta koha peal istuda ja te ei kujuta ette kui palju vidinaid selleks 15 minuti jooksul kulub! Käiku läksid mu päikeseprillid, pangakaardid, käekell, ehted ja kõik, mida võis istmetaskust leida. Pluss tema enda kaks väikest autot, mille olin kohmanud käekotti tõsta. Iga minuti tagant tuli uus asi anda. Aga koju me jõudsime!

Laps sõi kahe suupoolega keedetud porgandeid, magas pika pärastlõunase une ja oli õhtuks täitsa endine ja normaalne tagasi. Maaõhk mõjub ikka hästi! Kuigi linnas oli väga tore.

16 mai, 2019

Kolm saladust

Tegin eile lõhesuppi. Oli mingi selline retsept, et kui supp peaaegu valmis, lisa lõhe ja vahukoor. Mõtlesin veel, et kui puljongile vahukoor sisse valada, siis tuleb ju... piim? Ei tulnud! Ikka täitsa teise meki andis. Maru hea supp! Serveerida soovitati värske tilliga, seega istus see tillikimp mul kogu kokkamise aja nina all ja peab tunnistama, et tillilõhn võib kohe täitsa terapeutiline olla! Või oli see lihtsalt kombo heast muusikast, peatselt valmivast toidust ja tillist. Rääkimata näljasest mudilasest, kes igati rahulolevalt omaette mängis, selle asemel, et südantlõhestavalt nutta.

Mudilase osas oli oma roll natukesel viinamarjadel, mida talle ooteks pakkusin. Lugesin kuskilt, et kui lastel läheb veresuhkur madalaks (mis näljasena juhtub), muutuvad nad virilaks. Mine sa võta kinni, aga Oscaril muutub tõesti viinamarjadega tuju kiiremini heaks kui näiteks maasikate abil.


Ma olen viimasel ajal lugemise lainele sattunud. Vanasti olin ikka suuuuur lugeja - noh, nii vanasti kui kodus veel internetti polnud. Vahepeal jäi see asi kuidagi harvaks, sest ülikooli ajal neelasin pigem erialast kirjandust ja sealt mingid aastad hiljem kolisin Kanadasse ning kogu aur läks hoopis muule ja sealt mõned aastad hiljem sain lapse ja vot siis oli küll esimest korda elus vist lausa selline aasta, kus kohe mitte ühtegi raamatut kätte ei võtnud. Aga nüüd! Laps on suur, eksole - üheaastane on päris suur juba - mul on aega iseendale.

Hiljuti tõin raamatukogust "Tuulest viidud" (950 lehekülge!). Matt naeris, ütles, et see olevat rohkem nagu vanaema lektüür. Mitte, et ta seda ise kunagi lugenud oleks. Mul endal oli ka eelarvamus, kartsin, et tuleb imal armastuslugu ja selliseid ma üldse ei salli. Aga noh, raamatul olid igal pool nii kõrged hinded, et võtsin selle riski... Alguses mõtlesin, et hea kui aasta lõpuks läbi saab, ilmselt tuleb sada korda raamatukogus pikendada, aga nädalaga oli loetud! Nii hea!

Mul oli kunagi venelannast kolleeg. Nagu päriselt Venemaalt. Alles täiskasvanuna kolis Eestisse ja hakkas keelt õppima. Tema rääkis, et vene keeles on palju rohkem sõnu, eriti just kirjeldavaid. Et kui ta keeleõpetaja käest küsis, kuidas mingit lauset eesti keeles öelda, soovitas see kõigepealt lause vene keeles lihtsamaks teha... ja siis veel lihtsamaks... ja siis natuke veel. Alles seejärel sai eesti keelde tõlkida.

Mõtlesin toona, et väga lahe oleks sellisel tasemel vene keelt osata, et saaks vene kirjandust originaalkeeles lugeda. Ei läheks midagi tõlkes kaduma. Nüüd saan vähemalt inglisekeelseid suurteoseid õiges keeles nautida. Asi seegi!

-

Buduaar küsis hiljuti, mis on õnneliku suhte kolm saladust? Kolmega vist ei anna kõike kokku võtta, aga panin sel hetkel pähe tulnud olulisemad kirja, lugeda saab siit.

10 mai, 2019

Kohe!

Olen tähele pannud, et ütlen Oscarile tihtipeale: "Kohe!"

"Kohe jõuame koju!" (tegelikult on veel mitu blokki sõita)

"Kohe tulen aitan sind!" (aga enne hakin need kurgid ära ja panen liha ahju, pesen käed ja tõstan nõud masinasse)

"Kohe on söök valmis!" (või noh, 10 minuti pärast kui makaronid pehmeks keevad)

Praegu on ta veel natuke liiga pisike, et saaksin temalt midagi kohe nõuda, aga üsna pea tuleb see aeg, kus pean näiteks röögatama: "Tule kohe autotee pealt ära!" Mitte 10 minuti pärast. Mitte siis kui asfalti peal sibavad putukad on rahulikult üle vaadatud. KOHE!

-

Mina: Korista oma tuba ära!

Oscar (lamab taustal): Kohe!

27 aprill, 2019

Kas teil on ka vahel nii?

...et kui keegi autosõidu ajal raadios kanalit vahetab, saad aru, et tegelikult häiris see laul sind juba tükk aega. Niimoodi taustal. Alateadlikult. Ja kui see kanal vahetatud saab, tuleb kergendus. Selles mõttes on üksi sõites keerulisem, et keegi teine seda kanalit sinu eest vahetama ei hakka. Kui häirib, siis häiribki seni, kuniks laul läbi saab.

Ja kas vahel on vastupidist olukorda ka, kus juba ammu näha, et asi kisub viltu? Näed ja tead ja teadvustad... aga ei tee midagi, et seda vältida? Ma lükkasin eile lõikelaualt riivitud juustu potti ja sain täie selgusega aru, et osa kukub raudkindlalt poti kõrvale. Ja et ma pean seda sealt hiljem kraapima ja puhastama. Ja et ma vihkan pliidi puhastamist täiega. Aga lihtsalt lasin sel juhtuda. Teadlikult. Hiljem muidugi pööritasin iseenda suunas silmi ja nühkisin kõrbenud juustu maha. Nagu idioot...

Õnneks on koristamisel minu puhul doomino-efekt. Kuna pliit sai puhtaks ja vajalikud vahendid juba kapist väljas olid, pesin ka kraanikausi ära*, mis tähendas seda, et pidin eelnevalt nõud masinasse laduma. Ja masina käima panema. Ja siis kapipealsed puhtaks tegema, sest puhta pliidi ja puhta kraanikausi kõrval ei saa olla saiapudist tööpinda. Ja siis pesin veel põranda puhtaks, sest paar puru seal juba oli ja kui saiapudi juurde lükkasin, oli hoobilt põrand piisavalt must, et seda pesta.

Nii et vahel tasub juustu pliidile ajada küll.

* Olen avastanud, et eesti keeles tehakse nii palju asju ära ja vahel ei ole see üldse loogiline. Seepärast ütlen Oscarile, et "lähme peseme hambad puhtaks", mitte ära ning lõikame küüned lühemaks, mitte ära. Muidu hakkab veel ühel heal päeval küsimusi esitama. Kuigi, jah, loodan, et ta ei mõtle selle peale, sest püksid paneme endiselt jalga, mitte jalgu pükste sisse ja mütsi pähe, mitte pead mütsi sisse.

22 aprill, 2019

Võõrsil kohanemisest

Väga huvitav on jälgida ennast "välismaal" elamas ja siinse eluga kohanemas. Ma mäletan väga hästi, kuidas asjad siia kolides tundusid ja olen aasta-aastalt imestanud, kuidas mõttemaailm ajapikku muutub. Mulle on näiteks hakanud siinsed kombed üha rohkem meeldima. See, kuidas kõik pühad on mängulised ja lõbusad, inimesed dekoreerivad kodud viimse köögirätikuni ära, ja see, et neid pühasid üldse nii palju on!

Igas kuus on raudselt vähemalt üks püha ja see on alati esmaspäeviti. Ehk igas kuus on vähemalt üks pikk nädalavahetus. Munapühade puhul näiteks nii reede ja esmaspäev vabad. Need, kes peavad tööl olema, saavad 1,5-kordset palka. Mõned pühad (näiteks jõulud) on liikuvad ja kui need langevad nädalavahetusele, saab selle arvelt esmaspäeva ja teisipäeva vabaks. 

Kostümeerimine pole kunagi minu teema olnud, aga jällegi - mulle meeldib kui palju seda siin tehakse. Näiteks täna hommikul olid naabruskonna lapsed ja ka vanemad (no mitte kõik, aga vähemalt pooled) jänesekostüümides. Vanemad jõid termostassidest kohvi ja jutustasid niisama tänaval, lapsed võrdlesid aiast kokku korjatud maiustusi. Selline muhe naabruskonna värk. Kuus aastat tagasi oleksin silmi pööritanud, praegu vaatasin, et nii vahva, kuidas sõna otseses mõttes saba ja sarvedega mänguga kaasa minnakse. Kui lahe on niimoodi laps olla!

Hiljem käisime sõprade juures õhtusöögil. Nad kutsusid hommikusele Easter Egg Hunt'ile ka, aga kuna Oscar oli super viril ja õhtul pidime nagunii minema, jätsin selle vahele. Võib-olla tulevad tal hambad või miskit, miski teda igatahes vaevas. Näiteks suutis oma auto kuidagi kardina külge kinni sõita ja oli millegipärast hoopis minu peale pahane. 


Üleüldse ajasid kõik asjad nutma ja see on väga ebatemalik. Matt oli tööl ja mul hakkasid lõpuks juba juuksed halliks tõmbuma. Aga sõprade juures läks lapsel tuju paremaks, lasi ennast taga ajada, ajas ise teisi taga. Samas lauda istudes ei sobinud korraga enam mitte miski (kusjuures olin elu hõlbustamiseks isegi söögitooli kaasa võtnud!) - lihtsalt karjus. Sellist nalja, et see laps süüa ei tahaks, pole küll enne juhtunud. No ja nii ma siis kõndisingi tal järel, ise hoo pealt mugides (neil on iga nurga peal trepid, päris üksi ei saa veel jalutama lasta). Õudselt tüütu.

Tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, kuidas koju tulles sellest külaskäigust ikka veel positiivseid emotsioone täis olin, aga näete, kuhu hoopis omadega jõudsin. Tegelikult oligi kõik tore! Hea seltskond, pere ja sõbrad. Ja nagu teisedki lapsed, sai Oscar portsu kingitusi, sest... munapühad ju! Liivavormid ja ämbrid ja raamatud ja mullitaja ja riideid ja paar kommi (neid ma talle veel ei anna, aga mõte on see, mis loeb!) 

Siin on selline tunne nagu oleks jõulud mitu korda aastas. Ja olen avastanud, et see pole üldse mitte halb!

Lõpuks hakkas pojakese detsibellide kõrgus mind ära väsitama ja sõbranna küsimuse peale, et kas Oscar vanni tahab, ütlesin, et sõidutan ta parem koju (nagunii oli juba uneaeg). Aga Ossu kuulis sõna "vann" ja lidus kohe õiges suunas. Mõneks ajaks paha tuju jälle minema pühitud. Ja puhtaks sai ka.


Jälle kaldusin teemast kõrvale. Kohanemise osas tahtsin veel sellest rääkida, kuidas siinsete eesti sõbrannadega oli jutuks, et kui palju kellelgi kohalikest sõpru on (kes oleks siin sündinud-kasvanud). Selgus, et eriti polegi. On teised eestlased ja siis igasugu muud (viimastel aastatel saabunud) immigrandid. Ilmselt eelkõige seetõttu, et nendega on kõige rohkem ühist ja nendega viib elu seetõttu rohkem kokku ka.

Mul on tänu Matt'ile just kanadalaste seltskond, aga samas peab tunnistama, et selles seltskonnas ongi jällegi kõik ainult kanadalased, immigrante pole üldse. Ma polnud varem märganudki! 

Kui muus osas kohanen üha rohkem Kanada eluga ja pigem hakkavad Eesti kombed võõrad tunduma, siis sõprussuhteid on endiselt eestlastega lihtsam luua. See on ühine kultuuritaust või midagi. Võib-olla on asi natuke vanuses ka, veits alla neljakümnesena ei otsita omale tavaliselt uusi sõpru. Selle aja peale jagub vanugi. Kui just teisele poole maakera ei koli... 

Vanade sõpradega on omakorda jällegi see lugu, et ainult kirja/telefoni teel ei hoia suhteid päris sellistena nagu need vanasti olid. Kogu spontaansus kaob ju ära! Ei ole "tsau-mis-teed-ma-tulen-läbi" võimalust. Ei saa enam kõigi pulma ja katsikule. Või noh. Kellegi pulma ja katsikule ei saa. Ma olen kuue siinelatud aasta jooksul ju ainult kaks korda Eestis käinud...


Mõtlesime, et võiks sel suvel minna. Laulupidu ja nii. Aga esiteks on lapsega lendamine päris väsitav. Siis ajavahe (10h). Ja eelkõige tahaks, et Oscar saaks mu emaga koos olla, mis on sellevõrra keerulisem, et enamik sõpru on Tallinnas ja enamik perekonda Lõuna-Eestis. Lõpuks on ikka suur edasi-tagasi jooksmine ja stress. 

Nii et ostsime hoopis jälle emale Kanadasse piletid. Nüüd on mul süda rahul. 

19 aprill, 2019

Vastakad tunded

Sattusin täna lugema järjekordset abipalvet päästmaks auto alla jäänud koer ja see tekitas minus palju vastakaid mõtteid.

Esiteks muidugi need verised pildid piinlevast loomast, lõug täiesti vale koha peal rippumas. Väga kahju. Kommentaare lugedes oli näha, et ka teistel oli kahju, seega annetajaid jagus ja loodetavasti on koer praeguseks juba abi saanud (edit: annetati 24.000 eurot). Kuigi mulle tundub ülekohtune jätta elusolend teadmata ajaks piinlema, kuniks selgub, kas üldse saab raha kokku või mitte. 

Piltide juurde oli kirjutatud kena lookene koera kõrval istuva mehemüraka pisaratest, sellest, kuidas elatakse kitsikuses, lapsi on tervelt viis, naine väiksemaga kodus, mees vähese koormusega tööl. Ise ei ela kuidagi ära, aga koer peab olema. Koerale järelvalvet jällegi tagada ei suudetud, oli üle aia hüpanud ja niimoodi õnnetus juhtuski. Võimalik, et polnud esimene hüppamine, sest mees on jõudnud aiale juba lisatraadi paigaldada. Millest ilmselgelt polnud abi. Õnnetus muidugi ei hüüa tulles. No mõnikord hüüab, aga las see praegu jääb.

Selliste lugude juures kipub mind alati miski ärritama. Lemmiklooma pidamine on suur vastutus! Ja sellega on seotud kulud, nii ootamatud kui ka regulaarsed. Lisaks kipub sellistes lugudes ikka nii olema, et loom jäeti "ainult hetkeks" üksi... Küll aga olen nõus peremehe (liiga hilja saabunud) tõdemusega, et taolise koeraga peaks tegelikult üldse maal elama. Peakski! Aga koer, näe, ei saa ju valida. Elab seal, kuhu pannakse.

Ma ei ole kindel, et kogu see protsess tegelikult looma enda huvides on. Kõigepealt vigasena ootamine, et kas annetatakse operatsioonideks piisavalt raha. Siis lõikused ja taastumine. Pikk ja valus periood. Võimalik, et päris korda ei saagi, võimalik, et valu lõplikult ära ei kaogi. Võimalik, et ka tulevikus on aed madalavõitu ja vabaduseiha suur. Kurb lugu. Koerast on väga kahju. 

16 aprill, 2019

Keskealine tädi

Arutasime sõbrannaga väljas söömisest. Ütlesin, et vanasti tellisin seda, mida tahtsin, nüüd tellin midagi sellist, et Oscar kah kõhu täis saaks. Sõbranna ütles, et no sul on siis ju täitsa hästi veel, mind näiteks juba ammu ei huvita, mida keegi mulle tellib, sest lapsega tegelemise kõrvalt pole nagunii aega märgata, mida söön.

Helistas mulle täna õhtul, ütles, et tal on aeg iseendale. Sisustab seda varbaküüntelt laki eemaldamisega. Olevat uus rekord - lakk pole mitte ainult välja kasvanud, vaid ka peaaegu läbipaistvaks kulunud. Oligi vist juba aeg, et see maha võtta. Ütlesin, et minu aeg iseendale on nüüd see kui lähen peenraid rohima. Kas nii saadaksegi vanaks või?

Kuna siia kolides oli puhas plats ja umbrohuväli, sain end aiandusmaailmaga põhjalikult kurssi viia. Tahtsin peenrad niimoodi kujundada, et kogu aeg miski õitseks. Nüüd olengi nagu mingi keskealine tädi, kes õhtul enne magamajäämist telefonist lillepilte vaatab. Ei teagi kohe, kas piinlikkust tunda või siis teiega kah oma peenrapilti jagada. Ma siis jagan, sest kes muud kui keskealised tädid siin lugemas käivad. Blogidega pidi ju see värk olema, et peab saama samastuda.


Beebimonitor läks katki. Tellisime uue, aga see pole veel kohal. Mul on natuke nagu võõrutusnähud - ma ei näe enam, mida mu laps magades teeb! Täna näiteks ei tahtnud tavapärasel ajal lõunaunne jääda. Enamasti vaatan kaamerast, et kas paneb aegajalt pea voodile või trambib ainult püsti. Siis teaks, kas on unelootust või mitte. Keeruline kui ei tea. Ei saa rahus õue rohima minna. Lõpuks ikka jäi magama.

Ükspäev käisime Matt'il (vesi)lennuki vastas. Seal ootas veel üks ema oma lastega. Oscar oli tema pojaga täpselt sama pikk. See poiss sai just kaheseks, Ossu on kaks kuud ühene olnud. Mingi lühike jupats temast ei tule, see on selge. Poisi õde oli neljane. Väga jutukas. Küsis, kas võib meie juurde elama tulla? Oscar oleks omale lihtsa vaevaga vanema õe saanud, aga kui ema küsis, kas võib tüdruku toa ja printsessikleidid vennale anda, siis ta enam ei tahtnud kolida.

Esimene pilt on lennuki ootamisest, teise tegin järgmisel päeval kui olin Oscarile uue soengu lõiganud. Arvasin, et masinaga on ilmselt keeruline talle läheneda, aga polnudki. Andsin oma vana telefoni mängimiseks ja ta ei pannud tähelegi, mis ma suristasin seal.

Kolmas pilt on mu värskenduskuuri läbi teinud kanapargist. Nagu autopark. Aga kanadega. Ma andsin kõik valged ära. Tavaline valge oli lihtsalt nii lärmakas, et ma olin juba valmis teda millegagi viskama. Siidikanad muud ei teinudki kui haudusid. Üks alustas ja teine lõpetas. Iga päev istus keegi pesas ja läks närvi kui ma ta kõhu alt mune välja koukisin. Korraga sain aru, et see on vale kui ma kanateemale mõeldes esimese asjana ärritun. Ja andsin kolm tükki ühte hobifarmi. Nüüd mulle jälle meeldivad mu kanad. Oscarile kah meeldivad. Ja kanadele meeldib kui Oscar oma puuvilju lõpuni ei söö. Kui need maha said kallatud, siis tal muidugi kohe meenus, et tegelikult tahtis paari tükki veel, aga doktor isa väidab, et kanasitaseid asju ei tohi süüa. Nii et ma ei lubanud.

11 aprill, 2019

Koolijutud

Ma pole jõudnud veel koolist kirjutadagi kui see juba läbi saab! Kodus olen omajagu vahutanud, sest meil on kõikide ainete peale ainult kaks juhendajat ja need kaks on erinevad nagu öö ja päev. Üks on hästi meeldiv ja teine... no ma ei saa öelda, et ta meeldiv ei oleks, kanadalased on üldiselt kõik väga viisakad ja kenad inimesed, aga juhendajana on ta ikka suhteliselt katastroof. Tema ainetes on nii palju tühja tööd, et ma lähen iga mõne aja tagant täiesti endast välja. Ja kõik asjad on mingite väikeste jupikestena, nii et ole meheks ja aja näpuga järge, et iganädalane pudi pühapäevaks tehtud saaks. Mingid tagasiside kastikesed (mida hinnatakse), et "kirjuta, mis sind sellel nädalal õpitu juures kõige rohkem üllatas", "kuidas lühendite õppimine edeneb". MILLEKS?

Sisulise poole pealt nii palju, et üks tema ainetest põhines sellisel õpikul, mida viimati uuendati 25 aastat tagasi, aga välja anti 70ndatel. Sealt me siis õppisime, kuidas kliinikus paberimajandust korraldada, faile tähestiku järgi ritta seada ja salakoode genereerida, et failid suvalisele inimesele riiulis liiga lihtsalt leitavad ei oleks. Tänapäeval on kogu see asi küll arvutis, aga noh. Me vähemalt teame, kuidas seda aastakümneid tagasi tehti. Ajalootund või nii.

Algas järgmine aine ja foorum juba kihas, kaastudengid uurisid, et siin on öeldud, et õpikust on vaja tellida 9. väljaanne, aga juba mitu aastat tagasi ilmus 10-nes trükk, kas poleks loogilisem värskem võtta? Selle asemel, et eksamid ja muu uuele raamatule kohandada, järgnes mitmenädalane "andke teada, kellel on üheksas trükk ja kellel kümnes"-saaga. Kuni lõpuks keegi kirjutas talle foorumis, et sorri, aga see on praegu meie raha ja aeg, mida sa siin raiskad, nii et get your shit together ja hakkame õppimisega peale. Aga noh, viisakamalt. Kanadapäraselt.

Kui ta siis lõpuks ajakava üles laadis, selgus, et kursuse lõpus peame üheks nädalavahetuseks isiklikult kohale ilmuma ja praktilise eksami tegema. Kool asub minust 500km kaugusel, nii et kogu asi vajas veidi organiseerimist. Sest laps ja nii. Loetud nädalad enne kursuse lõppu ei olnud juhendaja ikka veel suutnud kindlaid kuupäevi anda ja kogu see asi oli paras disääster. Pakkusin, et äkki oleks võimalik grupp kaheks jagada, et pooled tulevad laupäeval ja pooled pühapäeval? Teised leidsid samuti, et see on hea plaan.

Ei. Ja veelkord ei. Kohe mitte kuidagi pole võimalik! Kõik peavad mõlemal päeval 9-16 kohal olema. 


Kolm korda võite arvata kui väga ma tahtsin kaks pikka päeva koolis passida samal ajal kui Matt ja Oscar said päikest nautida ja kohvikus käia. Ma teen seda kursust nagunii ainult administratiivse poole pärast, praktilist töös vaja ei lähe. Aga mis siis ikka...

Kohale jõudes selgus, et ongi täpselt nii mõttetu passimine nagu olin eeldanud. Veedad viis minutit, et demonstreerida, kuidas patsiendil pulssi mõõta, saad tulemuse kirja ning ootad tund-poolteist, kuni ülejäänud 26 kaastudengit sama teevad. Paljusid asju oleks võinud ühe blokina teha, näiteks demonstreerida kinnaste kättepanekut-mahavõttu ning uriinitesti-rasedustesti. Aga ei. Kõik kolm eraldi. Pudi-pudihaaval nagu kirjalik osagi.

Rasedustest oli teise päeva pärastlõunal kui mul juba kõrvadest tossu tuli. Õunamahlaga testisime. Tegin kõik asjad ära ja lõpetasin sellega, et "loen testilt tulemuse, panen kirja, viskan testi prügikasti". Kõik õige, noh. Aga iga testi osaks oli, et tulemus peab klappima juhendaja poolt saaduga. Nii et ta küsis (ja mitte naljaga!), et mis tulemuseks oli - positiivne või negatiivne? Vastasin ausalt, et ma hästi ei usu, et see õun(amahl), mida testisime, lähiajal beebisid hakkab saama, nii et negatiivne.

Juhendaja tõmbas suu kriipsuks, aga tunnistas vastuse õigeks. 

Kusjuures see EI OLE õige vastus! Negatiivsel ilmub üks triip, positiivsel kaks, aga õunamahl pani kogu asja laiali valguma, nii et triipude asemel oli aknakeses suur roosa loik. Samas kui pulssi mõõtsime, ei kontrollinud ta üldse, kas saame õige tulemuse - piisas täiesti, et tegid näo nagu loeks ja teatasid 30 sek hiljem suvalise numbri, mis jäi normaalse pulsi vahemikku.

Long story short - ma ei õppinud ega harjutanud, lihtsalt lugesin vahetult enne iga asja demonstreerimist juhendi läbi ja sain praktilise osa tulemuseks 85%. Tagasisidevorm ütleb, et kaotasin punkte seepärast, et ei selgitanud, miks midagi teen (nt küsisin "patsiendilt" enne pulsi mõõtmist, kas ta on hiljuti joonud kohvi, olnud füüsiliselt aktiivne vms, AGA ei selgitanud juhendajale, et küsin seda sellepärast, et need asjad võivad pulsisagedust muuta). 


Vähemalt on selle ainega nüüd ühel pool. Ühe teise lõpust on veel paar asja teha, seejärel kolm nädalat praktikat ja paber käes. Näe, saigi kogu koolijutt ühe korraga räägitud.

02 aprill, 2019

Uuenduskuur

Kui Oscar sündis, panime ühte külalistetubadest võrevoodi ja voilá - oligi lapsele tuba valmis! Mõtlesin, et küll hiljem jõuab dekoreerida ja muuta, sest esimesel aastal on beebil endal sellest täiesti ükskõik. Kusjuures toimiski väga hästi! Kummutist sai mähkimislaud ja suures voodis magasin mingi perioodi ise, nii et kõik läks asja ette.


Viimasel ajal hakkas see voodi seal aga ette jääma. Oscar magab juba ammu täitsa omaette ja ilmselgelt ei pane me külalisi lapsega samasse tuppa. Nii see voodi siis seisiski täitsa kasutult ja võttis ruumi.

Mänguasjadest olid samas vähemalt pooled elutoas, mis mulle eriti ei meeldinud. Loomulikult pudeneb neid päeva jooksul igale poole laiali, sest Oscar mängib enamasti ikka seal, kus meie oleme, aga tahtsin, et vähemalt "staap" asuks tema toas. Seega müüsin kasutuks muutunud voodi maha ning soetasin Ossule hoopis riiuli. Ahjaa - ja peegli!

Vaene väike inimene ulatus peeglini varem ainult esikus, kuhu tal vaba juurdepääs puudub. Ma natuke põdesin (siiamaani põen), et kas on ikka hea mõte mingi klaasist asi lapse tuppa seinale kleepida, aga no loodame, et ta ei viruta seda katki. Peegel on meeletu hitt! Ta on väga rahul, et saab ennast täpselt siis vaatamas käia kui ise tahab.


Riiul on samuti ideaalne. Mulle meeldib, et kõik asjad on lapsele sobival kõrgusel ja pidevalt nähtaval. Elutoas oli meil suur korv, kuhu kõik vähegi väiksem träni õhtuks peitu läks ja sealt ei osanud ta ise meelepäraseid asju veel hästi otsida. Akna alla tahan tulevikus väikese laua osta, et tal oleks mugav joonistada, aga kuniks ta pliiatseid ainult närimiseks kasutab, ei hakanud väärtuslikku ruumi veel ära raiskama.


Riiuli taha jäävale seinale oli täiesti võimatu sobivaid pilte leida. Tahtsin midagi lastepärast, aga mitte titekat ja päris kindlasti olid välistatud kõikvõimalikud ergutuslaused nagu "Be brave little one", "You are loved", "Dream big" jne. Millegipärast on enamikele lastepärastele piltidele just midagi taolist peale kirjutatud. 

No ja lõpuks leidsin siis need loomapildid. Müüdi failidena, printimise ja raamimise osa tuli endal teha. Krõbedavõitu hinda õigustab see, et võin neid soovi korral edasi kinkida, seega kellele meeldivad, siis failid on siin. Igast pildist on viis suurust, kõige väiksemast võib postkaarte teha, suurematest tulevad kvaliteetsed postrid (selle suuruse, mis meil, saab kolmandast failist).