31 detsember, 2017

Lapse tuba

Kohalikke beebifoorumeid jälgides oli mul juba ammu tunne, et olen lapse toa sisustamisega lootusetult hiljaks jäänud! Siin on enamikul esimese trimestri lõpuks seinad roosaks või siniseks võõbatud ning kapp riideid täis. Ma kunagi juba kirjutasin, et Kanadas ja USA's saab laps tavaliselt kohe oma toa ja sellel toal on alati mingi teema - kas värviteema või superkangelase teema või...

Mina ei tahtnud teemat. Ma arvan, et lapsel on täiesti ükskõik, mis värvi on seinad ja mulle sobib see neutraalne värk, mis meil siin juba oli. Tuli ainult võrevoodi osta ja olemas! Kummuti peale panen vist mähkimisaluse, aga kindel veel ei ole. Suure osa ajast veedan nagunii elutoas, nii et ilmselt mähin, kus juhtub.

Riided panin kappi pikkuse järgi, et ei peaks hiljem nuputama, mis võiks parajasti selga mahtuda. Enamiku riideid olen ostnud taaskasutusest, ainult paar üksikut hilpu on uued. Beebid kasvavad ju sellise hooga, et pooli asju ei jõua selga pannagi kui juba väikseks jäävad!

Jaanuaris tuleb baby shower, sest viimase aasta arst-residentidest ja nende kaaslastest on hetkel rasedad lausa neli. Ja kohe nii hästi ajastatult, et kõik neli titte sünnivad kahe kuu jooksul. Kuna me ka muidu omavahel tihedalt suhtleme, otsustasime, et tuleb ühine baby shower, muidu on igal nädalavahetusel uus pidu. Sealt saab ilmselt ka veel natuke riideid ja träni ja kui hiljem tundub, et miskit on ikka veel puudu, võin juba koos lapsega shoppama minna.


Ma olen teistelt emadelt kuulnud, et päris keeruline on last oma magamistoast välja saada kui ta seal olemisega juba ära on harjunud. Ja kuna külalistetoas, mis nüüd lapse toaks muutus, oli voodi nagunii olemas, otsustasin, et hakkangi hoopis seal magama ning kui laps on üksi jäämiseks piisavalt suur, kolin vaikselt meie tuppa tagasi. 

Esimestel nädalatel jääb Matt töölt koju ja kuna tõenäoliselt ei kalpsa ma kohe pärast sünnitust veel väga rõõmsalt ringi, saab tema öösiti last mähkida ja kussutada, mina lihtsalt lesin ja toidan. Seega ostsime meie toa jaoks sellise reisivoodi, millel on kõrgemale tõstetav beebiosa. Vaevalt me voodiga kuhugi reisima hakkame, aga seda saab hiljem "beebivanglana" kasutada kui ta juba ringi liigub ja endal on vaja korraks duši all ära käia või õhtusöök valmis teha.

Kui lapse tuppa kolin, saab Matt normaalselt magada ja mina ei pea öösel muretsema tulede põlema panemise või kolistamise pärast. See tähendab ka seda, et hommikul ei pea mina tema äratuskella kuulma, sest tal on igaks päevaks vähemalt kümme äratust (mõneminutiliste vahedega). Ja üles tuleb alles siis kui kell-raadio üürgama hakkab, telefoniäratused on lihtsalt eelsoojenduseks. Nii et meil on mõlemal kasud sees!


Muideks, selle reisivoodi valisin üsna huupi. Lihtsalt meeldis, oli enam-vähem kerge ja teised internetis kiitsid. Mulle tundus, et kui jalad alt laiali lähevad, on võib-olla turvalisem ka, ei kuku ümber. Tegelikult on sel teinegi eelis, mille peale alles hiljem mõtlesin - alumine põhi on ülemisest kaks korda suurem.

Matt'i vanemad ostsid enda majja sirgete jalgadega variandi, millel on kahe kõrgustaseme asemel kolm, aga suurus jääb igal kõrgusel samaks. Selle aja peale kui laps end püsti ajab ja peaks põhja madalale panema, on ta juba liiga pikk, et sinna pikali mahtuda! Näe, nii palju uusi teadmisi tuleb lapsega kaasa...

29 detsember, 2017

Paarisuhe

Istusime sõbrannadega Matt'i kliiniku jõulupeol vaiksemas nurgas ja rääkisime lastest. Jutt algas sellest, et kaks meist on (eel)viimast kuud rasedad, kolmandal kaks last käes ja rohkem ei taha. Nii et tema jõi mõnusat külma valget veini veidi härmas klaasist ja meie nats vesistasime. Ütles, et see on päris tore kui lapsed on juba nii suured, et saab nad kellegagi koju jätta ja vanemad võivad rahus pittu minna. Tema pojad on 3 ja 6.

Kaasrasedal on pooleteistaastane poeg. Küsis, et millal see hetk saabub kui kergemaks läheb? Lastega ema ütles, et umbes siis kui nad neljaseks saavad. 

Appi!

Siis liitus meiega üks arstidest, kelle erihuviks on igasugune psühholoogiline värk. Rääkis meile natuke teadusuuringutest. Uuringud pidavat näitama, et paarid on õnnelikud selle hetkeni, mil sünnib nende esimene laps. Pärast sündi kukuvad mõlema vanema õnne- ja rahulolutase kolinal alla... ja jäävad sinna umbes selle ajani, mil laps on viiene. VIIENE!

Sel ajal kui laps on 5-12 aastat vana, on vanemad jälle õnnelikud ja rahulolevad, aga hõisata veel ei tasu, sest kui laps saab 13 ja algab puberteet, kukub vanemate õnne- ja rahulolutase jälle alla. 

"Mõtlesin, et äkki on teil hea teada, et kui ongi vahepeal raske, siis asi ei ole sinus ega su kaaslases, vaid puhtas statistikas - peaaegu kõik paarid teevad need faasid läbi!"


Esimese lapsega on selles mõttes keeruline, et üldse ei kujuta ette, mida oodata. Raseduse osas läks minu meelest kõik vastupidiselt sellele, mida olin varem arvanud. Eeldasin, et see on füüsiliselt raske, aga et emotsionaalselt hõljun katkematult õnnepilvel. Tegelikult pole mul füüsilisele osale suurt midagi ette heita, samas kui emotsionaalselt olen täielik sitahäda. Lihtsalt ootan pikisilmi, et laps oleks käes, nad on minu meelest väljaspool kõhtu palju nunnumad kui sees.

Ja ikkagi nii tore kui ta näiteks liigutab - ma vahel istun õhtu otsa käed kõhu peal. Otsin talle riideid ja asju kokku, sätin kappi ja käin neid seal silitamas. Teen vahel vankriga tiiru mööda maja, sest see on maailma kõige ägedam vanker ja ma ei jõua ära oodata, et mul oleks juba kedagi sinna sisse panna. Unistan sellest, kuidas ta on lõpuks kõhust väljas, saan ta kaissu võtta ja ülepeakaela ära armuda. Rasedus tuleb selle nimel lihtsalt üle elada.

Omavaheliste suhete osas arvasin enne rasedaks jäämist, et need lähevad ilmselt halvemaks. Et hormoonid, emotsioonid - rasedad on ju täitsa hullud. Aga meil läksid pigem paremaks! Nii lahe on lapsevanemateks saada! Ma pole rasedana väga hulluks ka läinud õnneks. Kõik on suht sama, ma olen lihtsalt natuke rohkem paks.

Beebiea osas kardan kõige enam magamatust - ma olen väsinuna täiesti teine inimene. Ja ma ei ole elu sees üle kahe päeva järjest väsinud olnud! Ma lihtsalt ei jaksa kauem, sest kõik asjad hakkavad närvidele käima! Ja siis lähen ükspäev natuke varem magama ja ärkan hommikul igati rõõmsa ja rõõsana. Asi, mida beebi kõrvalt hästi teha ei saa.

Aga hei - ma panin kõikide muude asjade osas mööda, võib-olla eksin sellega ka?! Äkki saame nii mõnusa lapse, kes ainult sööb ja magab?

Ükspäev kurtsin Matt'ile, et mis siis kui me pärast lapse sündi ainult tülitsemegi, sest magamatus ja röökiv titt ja kõik on teistmoodi...? Hoiatasin ette, et ta ei tohi ühtegi sellist asja teha, mis mind närvi võiks ajada kui ma parajasti väsinud olen. Näiteks külmkapi ust liiga kaua lahti hoida. Tema naerab! Ei usu, et see asi nii hull on.

Äkki ei olegi? Ma väga loodan küll.

Beebid on ju nii nunnud muidu! Mu sõbrannal on praegu selline kuu aja vanune. Hirmus armas. Tahan ka!

28 detsember, 2017

Kanada jõulude eripärad

Kanadas on kingituste osas täielik ületarbimine! Igaüks teeb kõigile ja enamasti ikka rohkem kui ühe kingi, eriti pereringis. Samas, kas pole nii, et täiskasvanuna jõuad mingil hetkel punkti, kus kõik vajaminev on olemas ja maitse välja kujunenud, nii et iga suvaline asi enam rõõmu ei tee?

Matt'il on hästi tore isa, kes muuhulgas oskab väga hästi kingitusi teha. Ta nimelt küsib, mida sa täpselt tahad ja selle asja ka saad. Lihtne! Talle üldiselt meeldivad igasugused tehnikavidinad, inseneri asi. Nende maja on natuke nagu kosmoselaev, ma õppisin alles hiljuti ära, kuidas tulesid põlema panna, hahaa. 

Eelmisel aastal läks jõuludega selles mõttes hästi, et olime hiljuti uude koju kolinud ja mingid asjad/kodumasinad, mida detsembriks veel soetanud polnud, juhtusid meid kuuse all ootama. Sel aastal oli kah lihtne, saime hunniku beebikraami, mida nagunii vaja oli. Suuremad asjad olid eelnevalt kokku lepitud, väiksemaid lapikesi-tekikesi tuli üllatusena kaasa. Aga järgmiste jõuludega läheb raudselt käest ära, sest siis on meil LAPS! 

Matt'i parimal sõbral on neid kaks. Neil oli veel järgmisel päeval ka kuusealune kinke täis, ütlesid, et kõiki lapse asju ei viitsinud lahti teha. Laps kaotas juba peale kolmandat pakki huvi, kolmeteistkümnenda juures läks vanemate huvi ka kaduma... 

Sellise kvantiteedi juures kaob minu meelest saamisrõõm täiesti ära! Kõik tuleb enne kätte kui unistamagi jõuad hakata ja mänguasju on maast laeni. Miski pole enam oluline. 

Kanadas süüakse pidulik õhtusöök 24nda õhtul ja selleks on kas kalkun või ahjus küpsetatud sink. Kingid tehakse enamikes peredes lahti alles 25nda hommikul ja mingit lunastamist ei toimu. Keegi lihtsalt jagab järjest pakke laiali, et igaühel oleks kogu aeg midagi avada. Kui siinse kvantiteedi juures peaks iga kingi eest salmi ka lugema, läheks kolm päeva.

Aga kuna nad ise ei leia, et kinke liiga palju oleks, on paljudes peredes kombeks peale õhtusööki mängida Secret Santa't ja hommikul enne päris kinkide avamist jõulusokkidesse kaevuda.

- Secret Santa - igaüks toob ühe nimeta kingi (eelnevalt kokku lepitud vääringus) ja loos otsustab järjekorranumbri. Kui on sinu kord, valid kas kuuse alt kinnise paki või varastad kellegi teise kingi ära. Kellelt kink varastati, saab kuuse alt uue valida või omakorda kelleltki varastada. Iga kinki tohib varastada ainult ühe korra, teine omanik on lõplik omanik. Mida kaugemal järjekorras oled, seda parem valik, sest siis on enamik kinke juba lahti tehtud ja saad kelleltki Starbucks'i kinkekaardi või pudeli veini sisse vehkida, selle asemel, et riskida jõuluseepide komplekti või nelja pokaaliga. Tore mäng, aga täitsa huupi kinki tehes on ikka paganama raske midagi sellist leida, mis saajale rõõmu teeks.

- Jõulusokid - 25nda hommikul saab igaüks soki koos väiksema tilu-liluga. Matt'i peres on sellest osast õnneks loobutud, aga naabrid lasevad ikka täie rauaga. Jõulukampa kuuluvad ema-isa, nende kolm täiskasvanud last oma kaaslastega, kaks pojapoega ja paar üksikut peresõpra. Enamasti kuskil 12-13 inimest. Igaüks toob soki sisse panemiseks mingi väikse vidina. Igaühele! Sel korral istusin kõrval kui nad eelmisel õhtul neid sokke täitsid ja kuna ilmselgelt ei mahtunud 12-13 erinevat vidinat soki sisse ära, sai igaüks lisaks üle ääre ajavale sokile ka kinkekoti. Vidinad varieerusid maiustusest t-särgini, lastele muidugi mänguasju ka.

Aaahh, peaaegu oleks unustanud õhtusöögi käigus avatavad Christmas Crackers'id! Need on sellised torud, mida peab kahest otsast tõmbama, et paugu teeks. Siis tuleb üks ots ära ja sees on paberist kroon, väike lipik mingi nalja või mõistatusega ning väike odav nänn. Mõõdulint, vile, miniatuurne kingalusikas vms. Midagi sellist, mida keegi koju kaasa ei võta, kogu värk läheb hiljem otse prügisse. 

Mida põnevat teie sel aastal kingiks saite?

27 detsember, 2017

Kes vana asja meelde tuletab...

Vaatasime Matt'iga mingit filmi, kus kellelgi lõigati silm peast välja. Või noh, mis lõigati - mingi suvalise orgiga torgati. Hästi rõve oli. Aga muidu polnud üldse paha film!

Sellega seoses tuli mul meelde, et eesti keeles on ütlus "kes vana asja meelde tuletab, sel silm peast välja!"

Fair enough... Ikka torkad ju silma välja, miks ei torka!

"Nahka üle kõrvade tõmbama" kõlab ka nats nagu mingi õudusfilmi stseen, kas pole? Ja ma ei tea, kuidas peaks "hambasse puhumine" naljategemisega seostuma, sest iga kord kui hambaarst selle väikese puhuriga läheneb, et näha, kas on auk või ei ole, lähen higiseks, sest kui on ja sinna puhuda, pole üldse naljakas!

"Võta jalad selga" kõlab ka nats nagu... kõigepealt peaks nad siis maha lõikama, eksole? Ja seejärel minema hakkama. Must huumor - näe, jalad on seljas, aga ilma ju ei kõnni! Höhöhööö...

...sest "sitast saia ei tee", teate küll!

Muuseas, ma tahaks näha seda idiooti, kes võttis tüki sitta ja üritas seda kohevaks valgeks saiaks vorpida. Huvitav, kaua läks, enne kui mõistis, et sitast tõesti saia ei tee?

23 detsember, 2017

Kriksadullid

Nägin unes, et mul oli mingi kott käes. Panin selle vasakule poole enda kõrvale voodisse. Ise keerasin koos kaisupadjaga paremale. Rasedana ei saa teistmoodi magada, padi peab põlvede vahel olema. Kui oskaks külili magada, saaks vist ilma ka, aga ma ei oska. Diivanil võin vabalt ilma padjata külitada, aga voodis keeran end automaatselt pigem natuke kõhu peale ja tegelikult ei ole väga kena lapse peal lamada. Tal ju isegi ruumi vähe. Padi teeb külili olemise nii palju talutavamaks, et püsin selles poosis terve öö.

Teid ju hullult huvitab, kuidas ma täpselt magan, onju?

Igatahes tuleb külge keerata nii, et padi tuleb kaasa. Aga vaadake - ma panin ju mingi koti vasakule... Mõni aeg hiljem hakkasin uuesti külge keerama ja kohe tekkis peas kiire arutelu, et oot, selle koti peaks nüüd kuskile mujale panema, sest muidu pole vasakul padja jaoks ruumi. Siis sain ise aru, et see oli unes. Ja ärkasin üles. Tobe põhjus ärkamiseks.

Ja ma täiega vihkan kui inimesed oma unenägusid ümber jutustavad. Nüüd olen ise samasugune!

Sirvisin hommikusöögi kõrvale Postimehe pealkirju ja mida ma näen: "Kriksadullide aeg Eesti koolis saab läbi". Aaaaaah kui hea sõna! Kriksadullid!

"Uus kirjatehnika peaks eriti hästi sobima käeliselt mitte kuigi osavatele lastele, kelle käekiri meenutab praegu kudumit". Hahaaaa!

Kooli ajal mind täiega häiris, et tähti pidi korrektselt kirjutama. Suur K ja suur G (eriti just suur G!) näevad ju täiesti naeruväärsed välja! Ja mulle ei meeldinud, et "p"-l pidi paun lahtiseks jääma.

Mul pole siiani käekiri päris välja arenenud. Kui viitsin ja tähelepanu pööran, suudan enam-vähem kenasti kirjutada, aga poenimekirjad on küll alati sellised nagu oleks vares räpaste jalgadega üle paberi jooksnud. Kusjuures Matt'il on väga ühtlane käekiri! Ma ükskord juba küsisin, et kuidas ta sellise käekirjaga üldse arstiks võeti?

Eriti meeldis mulle artiklit kokkuvõttev lõik: "Lähtuda tuleks põhimõttest, et loetav on kiri, millest teised aru saavad. Kui inimene saab oma mõtte teisele inimesele edastatud, siis need ongi õiged tähekujud". Elagu terve mõistus!

21 detsember, 2017

Valged jõulud. Jälle.

Esimesed siinsed aastad käisid kuidagi "õpiku järgi" - talvel sadas vihma ja kui eriti õnneks läks, tuli paariks päevaks ka väike lumekiht maha. Sel juhul jäi elu seisma, koolid pandi kinni, katastroofiolukord. Siin on vihmamets, inimesed ei ole lumega harjunud.

Eelmisel aastal oli täiesti hull, lumi tuli... ja jäi. Pea kaheks kuuks! Vahepeal sadas isegi juurde. Jube tüütu oli, keegi ju lumes sõita ei oska, linnal pole piisavalt sahkasid, et kõik tänavad puhtaks teha ja lumelabidad müüdi esimese päevaga läbi. Enne seda oli siin taolist lumehullust nähtud pea 20 aastat tagasi.

See talv on kuidagi eriti mõnus olnud. Paar nädalat sadas vihma ja sealt edasi paistis ainult päike. Ma olen kogu aeg ainult kampsunis käinud, pole jopet selga saanudki, mis siis, et detsember on. Kuni ükspäev ärkasin hommikul üles ja mida ma näen...


Ei. Või. Olla.

Siin ei pidanud ju lund sadama?!

Vähemalt on meil nüüd labidas. Otsisin siis selle välja ja veetsin kaks tundi lund rookides, et kanaaiani pääseks ja et autoga välja saaks ja... Õnneks olin just eelmisel päeval toidupoes ära käinud ega pidanud kuhugi sõitma. Matt'il oli ka puhtjuhuslikult vaba päev.

Kanad olid täiesti šokis. Istusid kuudis, välja ei tulnud. Söök ja jook on õues, aga kedagi ei huvita. Liiga hirmus! Täiesti meelest läinud, et eelmine talv mitu kuud selle valge olluse peal jalutasid! Aju on pisike, teate küll. Pühkisin neil trepi puhtaks, et võib-olla on siis julgem tulla. Aga ei olnud keegi nii vapper.

Täna juba teine lumine päev ja kanad endiselt kuudis peidus. Õues jälgi polnud, järelikult ei läinud kõht tühjaks. Mul hakkas juba natuke üle viskama, sest te ei kujuta ette kui palju üks kana situb! Ja kui nad kõik kaks päeva järjest ainult kuudis istuvad, siis...

Tõin reha, lükkasin prouad välja.

Paanika!

Lumi on nii õudne ju!

Aga kõhud olid vist ikka natuke tühjad ja kuna kuuti tagasi ei lubatud, mindi sööma. Pöörasin ringi, viisin reha kuuri... ja mida ma näen - õues pole mitte ühtegi kana! Kõik kuudis tagasi!

20 detsember, 2017

8 kuud

"Ohh, mulle nii meeldis rase olla!" ütles Matt'i töökaaslane, kolme lapse ema, mu kõhtu silitades.

Ma ei saa sellest endiselt aru. Kui 8 kuud ei ole saanud, siis vist ei hakkagi saama, nii et ma suurt ei püüagi enam.

Last tahan küll! Kohe väga! Nii et mul on hea meel, et rasedaks jäin ja vabalt teeksin seda iga kell uuesti, et veel lapsi saada. Aga muus osas pole rase olemises küll mingeid eeliseid mitte-rase olemise ees.

- Garderoob on piiratud kuskil viiele ühikule, mis üldse veel selga mahuvad, mingit vaheldust ei ole. Jopedel enam lukud kinni ei lähe, õnneks pole ka külma ilma olnud. Ühel jopel tegelikult veel napilt läheb kui kõht sisse tõmmata. Ainult, et kõht ei püsi sees ja kinnise lukuga on kiles viineri tunne.

Kui laps hüppab ja sõbrannad tahavad trallist osa saada...

- Menüü on piiratud. Muudkui muretse listeeria ja salmonella pärast. Ühtegi külma sinki-vorsti-liha-pasteeti ei tohi süüa. Teed võileiba, pead singi läbi praadima. Listeeriabakteriga nakatumise risk ei ole kõrge, aga kui see juhtub, on ikka erikuradi sitasti. Nii et ma ei taha seda riski võtta. Mingeid peeneid eggs-benny brunch'e ei saa ka enam teha, sest noh... toores muna. Sushi ja sashimi on menüüst maas - toores kala. Mul on sõbrannaga kokkulepe, et kohe kui laps käes, toob mulle haiglasse sashimit. Kõigi tavapäraste "rase-ei-peaks-sööma"-asjade kõrval on mul ju rasedusdiabeet ka. Õnneks püsib õige toitumisega veresuhkur kenasti kontrolli all, aga tegelikult tahaksin pool kausitäit piparkooke korraga ära süüa, mitte ainult ühe võtta. Seegi ilma glasuurita, sest noh - suhkur.

- Igapäevane peks. Seestpoolt. Suunaga põide ja... noh... mujale. Igale poole, kuhu seal allpool lüüa annab. Vahel ikka manitsen, et noormees, siin on siiski teine inimene sinu ümber, katsu nüüd arvestav olla. Aga ei. Ta on selgelt omaenda vanemate laps - isepäine.

- Pidev mure! Esimesel trimestril, et appi, kas ta on elus? Kas süda lööb, kas kasvab nagu peab? Ega mingeid väärarenguid ole? Kas rasedus jääb püsima? Teisel trimestril arvestad kogu aeg, kas on juba elujõuline või ei ole. Kui nüüd sünniks, kas jääks elama? Mis ta üldse teeb seal, miks ta täna üldse liigutanud pole? Kolmas trimester... pheew! Praeguseks on sellestki juba kolmandik läbi. Ta on nüüd täiesti välja arenenud, lihtsalt natuke lahja. Isegi kopsud ja seedimine töötavad. Ta tuleb varsti välja. Hurraa! Ja appi... nii õudne! Pole ühtegi üleliia meeldivat varianti, kuidas laps enda seest välja saada. Lohutab ainult see, et kui ta välja tuleb, olen ma palju vähem paks, saan jopeluku kinni tõmmata ja kõike süüa. Aga magada ei saa enam üldse. Vist.

- Klassikalised rasedahädad mul õnneks endiselt puuduvad. Aga täna öösel läks esimest korda jalg krampi, see oli küll megavalus! Hüppasin paksust unest röögatuse saatel püsti. Säär oli terve päev hell. Niuke kramp oli! Loodetavasti ei saa see igapäevaseks rutiiniks. Kõhtu hakkasin füüsiliselt tundma alles millalgi 30+ nädalal. Enne seda unustasin kogu aeg ära, et rase olen, kõht ei tundunud kuidagi raskem ega suurem. Praegu ka midagi väga hullu ei ole, aga jõuab veel! Juba läheb raskemaks küll ja voodist püstisaamiseks tuleb käte abi kasutada.

- Liigne emotsionaalsus käib õnneks ainult kord kuus paariks tunniks. Tavaliselt täiesti jabural põhjusel. Kas ma juba kirjutasin, kuidas Matt'i nöökisin, et mis salakrõpsud sul siin laua peal on? Et kas ma võin ka võtta? Kusjuures köögikapp oli erinevaid krõpsupakke täis ja ma isegi ei tahtnud krõpse! Matt nöökis vastu, et ei jaga oma noosi. Kumbki meist ei teadnud, et vaene rase seepeale tund aega nutta lahistab. Müstika!

Headest uudistest nii palju, et lapse pea on VIST siiski all. Siiani elasin teadmisega, et on üleval ja natuke juba paanitsesin, et miks ta ometi ümber pole keeranud? Nüüd mudis arst mind kohe korralikumalt ja kuigi esialgu ütles, et see ülemine osa vist ikkagi on pea, selline kondine... siis natuke hiljem leidis altpoolt veel teisegi kondise pea, mis oli õnneks väiksem kui ülemine "pea". Mulle tehakse rasedusdiabeedi tõttu enne sünnitust veel paar ultraheli, sealt on siis lõplikult näha, kus miski asub. Ma väga loodan küll, et lapsel pole kahte pead...

Kaalu on praeguseks lisandunud 7,5 kilo ja tundub, et kõht kasvab nüüd ikka juba täiesti silmnähtavalt. Diivanil lösutades ei saa enam arvutit kõhu peale toetada, see lüüakse sealt lihtsalt minema.

19 detsember, 2017

Rikutud mõtlemine

Haigla lasteosakond on jõulude puhul ära ehitud. Muuhulgas ripub üleval selline pilt... Kas ainult minul on rikutud mõtlemine või märkate teie ka siin midagi kummalist?


13 detsember, 2017

Uus lemmikblogi

Mainin igaks juhuks, et minult pole mõtet suuremat kirjutamist oodata mõnda aega, sest leidsin täitsa kogemata Maarja blogi ja jäin sõltuvusse. Lugesin ühe postituse... siis teise... nüüd olen otsaga aastas 2014. Mõned aastad on veel minna.

Mulle meeldib blogisid lugeda, aga neid, kus absoluutselt iga postitus oleks nauditav, on ikka väga vähe. Enamikku loen lihtsalt sellepärast, et... mul on liiga palju vaba aega. Dekreedi rõõmud. No ja nüüd leidsin Maarja, kes kirjutab ilma igasuguse punnitusmomendita, viskab lihtsalt muuseas mingid mõtted kirja ja seda on nii kohutavalt mõnus lugeda, et ma ei saa enam arvuti tagant ära. Hästi muhe ja vahetu. Ja tal on nii tuus kass!

Miks keegi seda blogi mulle varem ei soovitanud? Kommentaaride all näen mitmeid tuttavaid nimesid, inimesi, kes minu blogis ka käivad. Mida head te veel minu eest varjanud olete? Laduge kohe välja!

09 detsember, 2017

Paganama Facebook

Hakkasin täna mõtlema, et miks mul üldse Facebook'i konto on? Juba ammu ei näe ma uudisvoos ühtegi huvitavat asja, üliharva kui mõni sõber postitab endast või oma tegemistest pilte (need kes iga päev täpselt ühesuguseid selfie'sid üles panevad või "ahh, kuidas ma armastan oma uhiuut IPhone X'i, aitäh musiii" (telefoni ja karbi pilt kõrval) tüüpi sissekandeid teevad, olen juba varasemalt ära blokeerinud), haruharva kirjutab keegi huvitava jutukese, tähelepaneku või oma lapse tsitaadi (jällegi, ainult üks on alles jäänud, kelle lapse tsitaadid päriselt naljakad on - tsau Elis!).

No ja mida ma siis näen - reklaami. Hunnikutes reklaami. Kunagi kurtsin blogis, et mind ajab see hulluks ja keegi hea inimene soovitas FB Purify'd. Imeline asi, pooled õudused blokeeris kohe ära - need, mida feissar ise peale surus. Aga mu enda sõbralisti liikmete poolt postitavat jama ei suuda see hallata.

No ja sõbrad postitavad mitut tüüpi asju:

1. Oma huviala või ettevõttega seonduvat - arusaadav, väidetavalt töötab FB reklaam päris tõhusalt. Ja võib-olla töötaks minu peal ka kui ma Eestis elaks ja saaks minna juuksurisse, maniküüri, trenni, massaaži või sõbrale kuuluvasse söögikohta sööma. Aga ma ei saa. Natuke kaugeks jääb. Isegi kui lähemal elaksin, kujuneks tõenäoliselt lemmikkohad ja ainult sellepärast, et ühe konkreetse ettevõtte reklaam mul ülepäeviti "seinale" ilmub, ei pruugiks ma sinna sellevõrra tihemini sattuda.

Mul endal on ju ka huviala - blogimine. Aga ma tegin blogile eraldi lehe, postitasin vastava info Facebooki sõpradele ja kes tahtis, hakkas jälgima ning kes ei tahtnud, tõenäoliselt isegi ei tea/mäleta, et blogin. Rohkem ma neid sellega ei tüüdanud. Kolmandik sõbralisti liikmetest jälgib blogi lehte, kaks kolmandikku polnud huvitatud. See tähendab, et kui ma blogiposte hoopis isiklikule lehele postitaks, oleks see suurema osa inimeste jaoks eelkõige tüütu. Nagu minule endalegi kui pean ühe ja sama koha reklaami miljon korda nägema lihtsalt sellepärast, et mu sõber seda omab või seal töötab.

2. Loosid ja tarbijamängud - ma ei tea kui tulus see jagajatele on, kas võiduvõimalus on tõesti nii suur ja on neil kogu seda träni õigupoolest üldse vaja? Loose saab õnneks ühekaupa ära blokeerida, aga mis mind imestama paneb, on see kui palju neid tehakse! Blokid 10 ära, järgmine päev on 30 tükki asemele tulnud. Nagu mitme peaga lohe, kellel jäädki päid maha raiuma!

3. "Naljakad videod" või siis "huvitavad videod"- tavaliselt ei ole naljakad ega huvitavad.

4. Sünnipäevatervitused - võin eksida, aga kas vanasti ei olnud nii, et hommikul tuli teavitus "sõber sellel-ja-sellel on täna sünnipäev, saada oma soovid teele" ja sellega asi piirdus. Vist nägi mõnd õnnitlust ka (juhul kui õnnitleja oli samuti sinu sõbralisti liige?). Viimasel ajal olen märganud, et näen mingil põhjusel pea kõiki sellele inimesele saadetud soove! Natuke tüütuks läheb kui Kalle sünnipäeva puhul ilmub minu seinale 50x "õnne sünnipäevaks!". Iseenda sünnipäeval on natuke nagu isegi tore neid tervitusi lugeda, aga mind tõesti ei huvita viiskümmend minu jaoks võõrast inimest, kes kõik Kallet õnnitlevad. Sest ülehomme on sünnipäev Mallel ja siis juhtub täpselt sama. Miks see minu seinal ilmub???

5. Mälestuste jagamine - täna mõistsin, et aasta lõpp on ilmselgelt lähedal, sest FB on inimestele järjekordselt pakkunud võimaluse mälestusi jagada - juba õige mitu sõpra postitasid video oma selle aasta jooksul feissarisse postitatud piltidest. Võib-olla on iseendal neid huvitav uuesti üle vaadata, aga teistel minu meelest nii huvitav ei ole... Kui mul peaks tulema tunne, et mõni su pilt oli nii äge, et tahaks seda veel korra näha, siis lähen ja vaatan su kontolt.


Enamikke neist asjadest ei ole võimalik ära blokeerida ilma, et kõik sõbra poolt postitatava ära blokeeriks - ainus võimalus ongi jälgimine maha võtta. Kõige keerulisem on nendega, kes pooltel kordadel midagi huvitavat üles panevad ja ülejäänud pooltel täielikku sitta. Tahaks, et feissaril oleks rämpsufilter, mis saaks ise aru, kas tasub postitust teiste seinale lubada või mitte.

Ma olen aja jooksul sõbralistis kõvasti harvendustöid teinud ja paljud ära kustutanud, nii et mul nagunii ei ole seal tuhandet inimest, kellest poolte kohta isegi ei mäletaks, kust ma neid tunnen. Väga tore oleks allesjäänute kohta vahel midagi kuulda, näha kuidas nende lapsed kasvavad (okei, mitte iga päev, palun), millega nad ise tegelevad ja kuidas ajas muutunud on. Mis vist algselt oligi Facebook'i mõte... Aga ainult reklaami tuleb!

-

Kas teistel on ka sellised probleemid või keeb mul rasedusega hormoonikatel üle?

07 detsember, 2017

Veganlus

Ma vaatasin Roaldi nädalat, kus seekord teemaks veganlus. Ja mainin kohe ära, et mul isiklikult ei ole probleemi sellega, mida keegi süüa eelistab. Mõni ei talu sibulat, teine lõikab menüüst välja liha-kala-munad-piima, kolmas sööb ainult toortoitu ja neljas ostab rangelt vaid ökotooteid. See on täiesti okei!

Aga...

Vegan-arst, kes saates oma kogemust jagas, rääkis alustuseks, kuidas ta tervis on oluliselt paranenud... ning jõudis siis sujuvalt faktini, et vanasti sõi ta nii meeletutes kogustes liha, et "oleks sobinud mõne lihakombinaadi reklaamisikuks", pluss ei tunnistanud oma toidulaual mitte ühtegi puu- ega juurvilja.

Tema varasemad toitumisharjumused olid siis ju pehmelt öeldes katastroofilised! Pole ime, et uue menüüga enesetunne paremaks läks ja mitukümmend ülekilo kadus. Aga ma pole nii kindel, oli see ainult sellepärast, et ta nüüd mitte ühtegi loomset produkti ei tarbi...

Saates polnud küll öeldud, aga kaldun arvama, et nii viltuse toitumisega inimese menüüsse kuulus tõenäoliselt veel teisigi mitte väga tervislikke asju, mis aga veganlusega kokku ei läheks ja seetõttu viimastel aastatel välja on jäänud. Igasugune rämpstoit näiteks. Ja ma ei ole veel näinud meest, kes meeletutes kogustes liha sööks, aga samas alkoholi ei tarbiks. Võib-olla oli tema erand, mine tea.

Teine asi, mis ta jutus kõrvu jäi kriipima, oli see, et "igaüks võib viia oma lapse kasvuhoonesse vaatama, kuidas tomatid kasvavad, aga keegi ei tahaks lapsele näidata, kuidas kanu kasvatatakse...!"


Okei... tahate näha, kuidas kanu kasvatatakse? Tulge külla! Mul siin preilid peesitavad päikese käes ja söövad suvi läbi oma aia maasikaid ja tomateid. Ussikesi kaevan neile ka, täiesti ökosid. Luban, et teie lapsed ei saa kanade nägemisest šokki, mu sõprade omad pole küll saanud.

Ma kohe ei talu kui inimesed üldistavad nii suurel määral, et pooltoone ei jäägi. Kui on kana, peab see olema ainult üks piinatud tehasekana, pooled suled puudu. Ja kui on tomat, on see raudselt omaenda sossu vanaema poolt tagaaias kasvatatud, mitte mingi näkane taimemürkidega pritsitud ja seitsme maa ja mere tagant kohaletoimetatud vili. Mingil kummalisel põhjusel see sossu vanaema tal kanu ei kasvata.

Ei olnud muidugi öeldud, kust lugupeetud doktor oma puu- ja juurviljad soetab, aga need, mis tavapoodide lettidele jõuavad, ei kasva päris kindlasti ainult linnulaulu ja soojade käte koostoimel. Kui sel teisel pool maakera kasvanud tomatil suled oleks, kukuks need täpselt samamoodi suurest stressist maha nagu suurfarmi kanalgi.

"Kana tahab elada" põhimõttel lihast ning munadest loobumine ei ole mulle kui kanapidajale päris arusaadav. Ausõna, mina ei ole mitte midagi teinud, et kanu munema panna. Täitsa ise hakkasid. Ja neid endid munad absoluutselt ei huvita! Vahel oleme mitu päeva kodust ära, tagasi tulles on kummaski pesas üle kümne muna. Kui me neid ära ei korjaks, läheks mädanema.

Haududa tahavad ainult siidikanad ja nemad on ka ainsad, kes ehedaks vegan-lemmikuks sobiks. Munevad harva ja liha on musta värvi, isegi karnivoor ei suudaks seda süüa. Siidikanadel ei ole absoluutselt mitte mingit praktilist otstarvet, ainult nunnu välimus. Ja nad on nii rumalad, et vahel on täitsa valus vaadata, seega järgmine kord ma seda liiki ei valiks.

Näe, nüüd üldistan ise ka. Vabandust! Võib-olla ei ole liigi viga. Võib-olla lihtsalt läks nii, et ainult meie siidikanadel juhtus vaimne mahajäämus olema. Õnnetul kombel lausa mõlemal.

Muideks, mina ise olen tegelikult väga väike lihasööja. Kui mul elaks tagatoas Sandra Vungi, kes iga päev imelisi veganroogasid lauale paneks, võiks ma vabalt ka täiesti lihavabalt elada. Aga koogi sisse muna ikka paneks, sest mulle meeldivad mu kanad ja kanadele ei meeldi pesas mädanevad munad.

06 detsember, 2017

Jõuluootus

Me käisime nädalavahetusel brunch'il ja enne minekut näitasin Matt'ile, et näe, see õhuke vihmajope on ainus üleriie, millel veel lukk kinni läheb.

Pärast söömist enam ei läinud.

Ilm oli iseenesest ilus, päike paistis ja puha, aga sooja ainult kaks kraadi. Jalutasime mööda linna ringi ja Matt naeris, et kuidas sul külm saab olla, ise põhjamaalt pärit? Pooled kohalikud olid plätudes ja lühikestes pükstes. Siin kipubki nii olema, et kui ei saja, on järelikult suvi. Päris külmaks (miinuskraadidesse) üldse ei lähegi, nii et inimesed pole harjunud end nii paaniliselt sisse pakkima nagu meie seal põhjamaal. No ja siis karastuvadki rohkem.

Me olime teisel pool saart ookeani ääres ja seal ju kõik surfavad. Mitte kedagi ei huvita, et detsember on! Kalipso saab selga panna, milles küsimus... Aga kuna mul juba linnas jalutades külm hakkas, olin randa minnes nii palju kaval, et võtsin fliisteki kaasa ja mässisin selle omale ümber. Autost välja astudes nägin surfarit, kes oli just kalipso maha koukinud ja loputas end väliduši all soolast puhtaks. KÜLMA duši all! Kas ma juba mainisin, et õues oli kaks kraadi sooja?!


Mul on sel aastal nii suur jõuluelevus, et ei jõua kohe ära oodata. Eile tõime kuuse, Kanadas on kombeks, et kuusk pannakse ikka kohe detsembri alguses püsti, et oleks aega seda nautida. Minu lapsepõlvekodus toodi alles jõuluõhtuks. Sõbrannaga just arutasime, et mismoodi nõukaajal kuused põlema ei läinud kui neid päris küünaldega ehiti? Ja jõudsimegi selleni, et puu oli lihtsalt nii värske! Nende peres toodi ka alles jõuluõhtuks.

Eelmisel aastal ostsin usinalt igasugu jõuludekoratsioone kokku, nüüd oli väga mõnus neid lihtsalt kastist välja võtta. Mul pole kunagi varem oma täiskasvanuelu jooksul sellist kodu olnud, kuhu võiks kastitäie kuusemune tekitada. Ja kümme rulli pakkepaberit.

Muideks, kuuse ehtimine ei ole rasedana üldse mitte lihtne töö! Ma pidin vahepeal lausa maha istuma ja puhkama. Aga samas jällegi hea, et me kassi võtmise asemel otsustasime lapse saada, sest kassid ja ehitud kuused ei käi vist väga edukalt kokku. Ma ei tea, kuidas lastega on, eks varsti paistab...

Korra isegi kaalusime, et võiks pere jõuluõhtu seekord meie pool korraldada - või noh, mis me nii väga kaalusime, Matt korra pakkus ja mina laitsin kohe plaani maha! Ma polegi vist kunagi jõule oma kodus pidanud, selle jaoks sõidetakse ju ikka kas vanemate või vanavanemate juurde. Eesti sõpradega tuleb küll jõulupidu meil, küpsetame kalkunit ja kaunistame piparkooke, jagame kinke, selline ehe värk.

Ahhh ja päkapikud võiks ka ikkagi käia! Teil käivad või? Mul näiteks ema juures igal aastal käivad kui detsembris sinna satun.