20 september, 2013

Päevavargad

Täna on olnud hästi "sisukas" päev - mõlemal oli vaja üht-teist ära teha, aga ignoreerisime kõiki kohustusi ja logelesime niisama. Pärastlõunaks oli juba nii "palju" tegemist olnud - hunnik maasikaid söödud ja Facebook'i kiigatud (pärast seda kui kõik reklaamid ja spämmid ära blokeerisin, ei toimu seal enam üldse mitte midagi) - et olin kohe täitsa väsinud ja sättisin lõunaunele. Kuskil kolm tundi hiljem sain siis päevaga edasi minna... Kustav polnud samal ajal sugugi asjalikum, vaat et veel asjatum. Me oleme täielikud päevavargad!

Võtsin juba tuure üles, otsustasin oma to-do-list'i täitma hakata, et võiks mingigi linnukese kirja panna, aga siis saabus koju naabripoiss, kes sai paar päeva tagasi uue ja huvitava sõjamängu omanikuks; kohe läks suureks tulistamiseks ja "hahahaaa, you're dead!" hüüeteks, mis oli meile mõlemale sulaselgelt liig, niisiis otsustasime minna õhtusele jalutuskäigule (loe: kohvikusse).

Et hilist kohvi ja kooki kuidagi ratsionaliseerida, tuli loomulikult põhjus leiutada ja selle käigus avastasime, et tänasega on meie Kanada viisa täpselt poole peal - 6 kuud oldud, teine samapalju veel minna. Kuhu see aeg küll kadus?

Ilm on endiselt soe ja ilus. Tegelikult pidi terve nädal sadama, olin juba rõõmus, et saan lõpuks ometi oma uhiuued kummikud ära proovida, aga ei miskit. Istusime õhtul kohvi ja koogiga soojas õues ja kiitsime, et on väga tore september. NB: sääski endiselt pole, isegi see karvaste vurrudega isend, kes vannitoa peegli peal elas, on nüüd kadunud. Kustav arvas, et pani tiivad kokku ja heitis end sõprade puudumise tõttu aknast alla.

Ilm on olnud täiesti hämmastav, olen nüüd iga päev prognoose uurinud, et millal see jõle, vihmane ja külm talv siis algab? Kui täna (järjekordselt) teatasin, et järgmiseks nädalaks lubatakse ainult sadu, hakkas Kustav juba irooniliselt naerma. Ütles, et jajaa, kogu aeg lubatakse, aga ikka päike paistab - masendav! Haa, ma poleks iial arvanud, et kuulen kellegi suust, et see, kui ei saja, on masendav!

Oleme siin blogis Vancouverile nii kõvasti reklaami teinud, et üks sõpradest lendab peatselt meile järele. Tema jõuab muidugi kohale täpselt siis kui linn on hall ja pilves, iga päev kallab vihma ja kummikud muutuvad ainsateks mõeldavateks jalanõudeks, mida üleüldse vaja on. Ja mina blogin kogu aeg, et appi mis jumalast hüljatud õudne koht see Vancouver küll on, ärge jumala eest siia tulge! Teie saadate Eestist maalilisi lumepilte ja käite kelgutamas...

Tegelikult ei saa lume osas kurta, mägedes algab suusahooaeg juba novembris. Kui vihm ära tüütab, lähme sinna. Või Kariibidele peesitama. Veel parem.

Igatahes istusime kohvikus, Kustav sõi šokolaadikooki (nagu alati) ja mina hiigelsuurt kaneelirulli ning korraga turgatas, et võiks ju ise saiakesi küpsetada. On õige aeg minna nuumprogrammile, sest Kusti on Kanadas olles täiesti kogemata 10 kilo alla võtnud ja keskkooliaegsesse kaalu jõudnud. Läksime siis pärmi ostma, aga kuna jahu oli samuti otsakorral, otsustasime sedagi juurde võtta. Siin on ameerikalik süsteem - hulgi ostes on enamasti naeruväärselt odavam. Nii maksid 2 kilone ja 10 kilone pakk täpselt sama palju ja 5 kilone veidi rohkem. Kümme kilo jahu on ilmselgelt üüratu kogus, aga kuna väljamineku osas polnud vahet, võtsimegi siis kõige suurema. Nüüd hakkab iga päev pirukaid ja kaneelirulle saama, et pakk järelejäänud kuue kuuga tühjaks saaks.

Karastusjookide riiulilt võtsin esimese hooga kuuese paki Pepsit, aga siis nägin, et kaheteistkümnene oli sellest poole odavam! Ühekaupa ei müüdudki. No jällegi - pool aastat veel minna, küll kamba peale neist jagu saame.

16 september, 2013

Garibaldi järv


Whistlerist koju sõites oli täitsa selge, et esimesel võimalusel tuleb tagasi minna. Jätsime siis ühe päeva taastumiseks ning kutsusime Elise ja guatemalalased kooki sööma. Muide - Elis läheb varsti paariks nädalaks Eestisse ja tuleb täiesti tühja kohvriga siia tagasi, nii et kõik, kes te tahate meile pakke saata (ja te ju hirmsasti tahate), siis paluks endast märku anda!

Reedel vurasime siis guatemalalastega Whistleri suunas. Eelmisest korrast jäi ikka hingele, et kahest vingest matkast üks tegemata jäi, aga nüüd sai see viga parandatud.

Garibaldi oli väga kihvt, aga minu lemmikuks jäi siiski Joffre. Sealne rada oli vaheldusrikkam ja mis siin salata - lühem ju ka. Garibaldi rada oli õnneks üsna lai ja liikus muudkui vähehaaval ülespoole, minu jaoks polnud näiteks üldse raske, aga vaene George lubas juba esimesel kilomeetril suitsetamise maha jätta ja langes kohe depressiooni kui Sophia iga mõne aja tagant postilt ette luges, kui palju veel kõndida tuleb. Esimesed 6 km olid täiesti igavad. Kõndisime 2 tundi järjest ilma, et ümbrus muutuks. Lihtsalt mets. Aga see-eest väga mõnus mets - lõhnas hästi ja pakkus päikese eest varju. Näha polnud muidugi mitte midagi, puud olid ees. Siis sai aga 6 km täis ja läks kohe huvitavamaks ka.


Me ei jõua ära kiita, et Toronto asemel end hoopis Vancouveris sisse seadsime. Arutasime matkates, et vot kui tore, et sellise elamuse saamiseks ei ole vaja isegi puhkust võtta - ühest vabast päevast täiesti piisab. 

Garibaldist siis veel: raja pikkus oli 6 + 2,5 km. Interneti väitel kulub selle läbimiseks 2-3 tundi, mis on sulaselge jama. Puhtalt kõndimisele tuleks arvestada 3,5 tundi (üks suund), meil kulus 2+2, sest viimaste kilomeetrite peal oli palju pildistamispause.

Järvesid oli kaks, esimene väiksem, teine hiigelsuur. Rada oli tehtud nii kavalalt, et väiksemale järvele tuli suurema juurde pääsemiseks peaaegu ring peale kõndida. Vaade oli muidugi super, mägijärvede värv on täiesti ebaloomulikult türkiissinine.


George oli selleks ajaks täiesti kutu. Ilmselgelt oli tal ka liiga palav, sest teksapüksid ei läinud sügisese leitsakuga sugugi kokku. Tema kodumaal Guatemalas on hunnikute kaupa mürgiseid madusid, nii ei usalda ta siingi paljaste säärtega rajale minna. Kuid vaatamata sellele, et iga nurga peal olid hoiatused, mis soovitasid karusid mitte sööta, ei näinud me kedagi vöötoravast suuremat. Oravad olid hästi julged, tulid kohe saapa kõrvale uurima, kas külalised pähkleid tõid (ei toonud).

Siinsete matkaradade juures on silma jäänud, et mets on väga puhas, mingit prahti ei vedele maas. Paistab, et matkajad on kultuursed inimesed ja võtavad oma sodi kenasti koju kaasa. Ja wc-d on väga korralikud - neid leiab nii radade algusest kui lõpust, kõik lumivalge poti ja piisava hulga tualettpaberiga varustatud. 

Mõni hetk enne seda kui äravaevatud George surnult maha oleks kukkunud, hakkas lõpuks Garibaldi järv paistma. Selleks hetkeks olime kõndinud umbes 8 kilomeetrit ja igasuguse lootuse kaotanud, et kuhugi välja jõuame. Aga oli ikka vaeva väärt!


Telkimiseks on see koht ideaalne, olemas on nii piknikulauad kui majakesed, kus toitu hoida (välja ei tohi midagi jätta, sest kellele meeldiks kui karu ta grillvorstid nahka pistab). Inimesi oli väga vähe ja need, kelle sealt eest leidsime, olid ikka tõsised habetunud matkasellid, mitte sellised linnavurled nagu meie.

Ühega pidasime pikema jutuajamise maha, saime head nõu, millised rajad järgmiseks valida, kust telk osta ja millist varustust vaja läheb. Ja kuigi olime veidi mures, et magasime vist parima matkahooaja maha (sest kohalikud räägivad, et edasi ei tulegi muud kui katkematu sadu), teatas mees, et vastupidi - september ja oktoober on Whistleris matkamiseks parimad kuud, sest võrreldes suvega on õhk palju selgem ja putukaid pole üldse (suvel pidi ikka sääski ja kärbseid ka leiduma). Lisaks soovitas meile üht rada (Elfin Lakes), mis on tihedalt mustikapõõsaid täis, need pidavat sügisel punasekirjuks muutuma.

Lisaks andis hea matkasaidi, kust radade kohta infot saada, teine (natuke värvilisem) lehekülg on siin.

13 september, 2013

Whistler

Millalgi augustis tekkis mõte, et võiks Whistlerisse minna. See asub Vancouverist vaid pooleteisttunnise sõidu kaugusel - pole eriti keeruline kohale jõuda. Pakkusin, et võiks näiteks septembri teisel nädalal ette võtta, siis on suuremal massil puhkused ja vaheaeg läbi, hea rahulik matkata.

Viimasel hetkel tehti tööl ootamatult mu graafik ümber - nädala sees töötasin ainult neljapäeviti, see tõsteti nüüd kolmapäevaks, aga kuna mul olid selleks ajaks juba (reisi)plaanid, leiti asendaja ja nii tekkis lausa viis järjestikust vaba päeva, millest kolm esimest Whistleris mütata, neljas kodus puhata ja viies... noh tundub, et lähme veel korra Whistlerisse. 

Ilmataat oli sedapuhku eriti helde ja nii saatis meie matka täiesti pilvitu taevas ja 25-30 soojakraadi. Terve järgmine nädal peaks see-eest aga katkematult sadama.

Vancouverist viib Whistlerisse Sea-to-Sky Highway, mis kulgeb mere äärest ja mägede vahelt. Vaated on katkematult imeilusad, iga mõne aja tagant võib peatuda ja järjekordset koske või muud loodusimet vaatama minna. 

Kui eelmises postituses tegime autorendi üle nalja (sest nad annavad alati pigem kehvema kui lubatud), läks seekord täpselt vastupidi. Küsitud minivan'i asemel saime hiigelsuure džiibi. Meie jaoks oli põhiline, et autos oleks seitse kohta, et ka kolm iirlasest sõpra mugavalt ära mahutada. Kuna see tingimus sai kenasti täidetud, võisime rahus teele asuda. 


Tegelikult algaski planeerimine sellest, millega kohale jõuda. Esimene mõte oli buss, sest Whistler koosneb küll mitmest külakesest, aga nende vahel toimib ühistransport väga edukalt. Teine mõte oli rong, sest reklaam väidab, et sellega sõites näeb kõige ilusamaid vaateid. Hind on küll paraku neli korda kallim kui bussil. Rong on Kanadas millegipärast kõige kallim transpordivahend, pikemad vahemaad on isegi lennukiga odavamad. Lõpuks selgus, et raudtee jookseb maantee kõrval, seega on bussi- või autoaknast täpselt sama vaade.


Whistler'is leiab tegevust aastaringselt. Suusahooaeg kestab novembrist aprillini, matkamine siis kogu ülejäänud aja. Seejuures on nii sügisel kui kevadel kuskil kuu aega sellist aega, kus võib samal päeval nii suusatada kui matkata, mäe jalamil rohetab muru ja õitsevad lilled, tipust leiab aga korraliku lume (osadest kohtadest aastaringselt).

Niisiis töristasime Whistleri poole, tegime järvede ja koskede juures peatusi, nautisime kohale jõudes lõunasööki ja kiitsime oma ööbimiskohta. Fireside Lodge on kindlasti üks neist kohtadest, mida soovitada julgeks - puhas, mugav ja taskukohane. Ümbrus on väga vaikne, pesukarud jalutavad ümber maja, alumisel korrusel on saun. Mis sa hing veel tahta oskad...

Järgmisel päeval otsustasime olla hästi tublid - ärgata vara ja päeva jooksul palju näha. Valisime kahe kõige rohkem soovitatud matkaraja vahel (Joffre ja Garibaldi), meie majutuskoha peremees ütles, et need olevat nagu Belgia ja Šveitsi šokolaad - mine võta kinni, kumb see parem on.

Otsustasime Joffre kasuks, seega viis teekond meid Whistleri külje all asuvasse Pembertoni. Joffre rada viib kolme erineva järve juurde. Esimene neist asub parklast vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees ja näeb välja selline:


Pingil istuvad kohalikud vanamehed väitsid, et kaks järgmist järve on põhimõtteliselt samasugused. Õnneks läksime ikka oma silmaga vaatama ja tegelikult läks vaade ikka kogu aeg paremaks. Kolmas järv asuski vist täpselt selle lumise mäe taga. Või kuskil sealkandis. Tont neist aru saab...

Alguses oli rada eriti lihtne, kulges metsa vahelt, hiljem mäe külje peal, erilist turnimist polnud. Metsast välja saades olid vaated muidugi järjekordselt lummavad. Vaikselt hakkab sügis tulema, mõned puud on juba värvilisemaks muutunud, peatselt läheb siin veel ilusamaks. 


Teine järv oli eriti vinge. Kui esimesel oli kalda ääres porikarva vesi, siis teine oli ikka üleni sinine. Vett ümbritses mets ja taustal kõrgusid lumised mäed.

Vesi oli jääkülm, aga poisid ei suutnud kuidagi vastu panna ja kuna üks palk ulatus kaldalt vette, oli vaja sellel kõndida ja paar hüpet sooritada. Ilm oli väga soe, päike kuivatas märja naha kohe ära, kopsupõletikku ei saanud keegi. Põhimõtteliselt siis talisuplus +30 kraadise ilmaga. Mina nosisin seni tomateid, pole nagu suurem asi külma vee sõber.


Teine ja kolmas järv olid üsna lähestikku, võib-olla 15-20 minutit kõndida, poolelt teelt avastasime metsa seest ka kose. Rada kulges järve äärt mööda ja iga hetkega avanesid üha ilusamad vaated. Päris lõppu ei kõndinudki, sest pärastlõunal pidi meiega veel üks sõber ühinema, aga kuna mägede vahel ei olnud telefonil levi, ei õnnestunud talle kuidagi teada anda, et meil kauem aega kulub ja seepärast tahtsime rutem tagasi pöörduda. Raja lõpus oli muidu telkimisala ja soovi korral sai lume peale jalutama minna.


Kõikide ujumiste, pikniku, pildistamise ja muu lorutamisega kulus raja läbimiseks (edasi-tagasi) 5 tundi. Matkamist sellest ehk ainult kolm.

Õhtu lõppes iiri pubis iirlastega iiri tantsu vihtudes. Teate kui raske see on?! Vahetpidamata peab hüppama, mul oli pärast esimest poolt minutit hing kinni. Kustav muidugi arvas, et kõige raskem osa oli hoopis iirlastega joomine, aga sellest viilisin ma (peaaegu) edukalt.

Järgmisel päeval andsid iirlased kohe hommikul alla ja otsustasid päeva rannas veeta. Jason ütles, et tal on vaja winter-coat selga päevitada. Meie olime (vähemalt teoorias) veidi tublimad ja võtsime suuna kõrgeimale matkarajale - High Note Trail. Lugesin internetist hoiatusi, et mäe tipus on alati külm ja soojad riided tuleb kaasa võtta. Mina, loll, uskusingi! Panin retuusid jalga ja toppisin kampsiku kotti. Mäe otsas oli NII kuum, et ma surin kohe algusest peale.

Sõit üles oli imeline. Esimesel gondlil läks teekonna läbimiseks 25 minutit ja vaade muutus üha paremaks. Vahepeal tundus, et vist jõudsimegi kohale, aga mägi tegi lihtsalt väikse jõnksu ja selle taga oli veel kõrgem mägi, alt vaadates polnud seda nähagi.


Üles jõudes oli valida, kas sõita istuk-tõstukiga täitsa tippu, kust matkarada algas või kuulsa Peak-to-Peak gondliga teise mäe otsa. Esimese hooga otsustasime ikka matkama minna. Vaade läks muidugi endiselt üha paremaks.

Muide, selle mäe tipus levis tasuta wifi - "Et saaksid oma elamusi sõpradega kohe jagada".


Kuna meie sportlik vorm ei säranud sel päeval kohe üldse (ja õudselt kuum oli ka), siis kõndisime lihtsalt jupikese raja algusest läbi, tegime mõned pildid ja sõitsime allapoole tagasi. 

Järgmiseks võtsime ette Peak-to-Peak gondli, mis lööb kolm maailmarekordit: kõrgeim omalaadne (436 m), pikim katkematu liftisüsteem (4,5 km) ja pikim toetamata ulatus (3 km ilma postideta). Paar gondlit olid klaaspõhjaga, nendesse saamiseks tuli eraldi järjekorras seista, aga kuna keset septembrit ja kolmapäevasel päeval polnud erilist tungi ja klaaspõhjaga gondel oli kohe järgmine, mis meie sinna jõudes kohale tuli, siis astusimegi sisse.

Klaasist põhi tähendas lihtsalt väikest akent ja vaadata polnud sealt suurt midagi, sest kahe mäe vahel laius täitsa tavaline mets, mida poolitas jõgi. 


Päeva lõpetuseks otsisime iirlased suppsooja järve äärest üles, Kustav sumas kohe mõnuga ujuma ja kiitis, et see olevat ta elu parim september. Seejärel patsutasime rannas istuvat läbimärga taskukoera ja võtsime suuna Vancouverile.

Tänase päeva puhkasime kodus, küpsetasime sidruni-beseekooki ja jõime sõpradega veini. Homseks rentisime auto, kutsusime meiega samas majas elavad guatemalalased kaasa ja suundumegi jälle Whistlerisse. Seekord siis ainult üheks päevaks, sest nädalavahetusel pean jälle tööl olema.

09 september, 2013

Kontsert

Reede õhtul oli meil siin väike kodumaine kontsert - Ewert & The Two Dragons. Juba ukse taga jõudsime paari kaasmaalasega tuttavaks saada, aga üldiselt hoidis igaüks oma nurka (nagu eestlased ikka). Mõtlesime end siis kokteiliga kostitada, aga mina, vana pirts, ei leidnud kuidagi sobivat. Pole nagu eriline joodik, tahaks lihtsalt midagi head. Sada pudelit oli reas, aga baarmen väitis, et seda kokteili ei saa ja toda ei saa... Pole laimi, pole piparmünti (eelkõige pole sobivat baarmeni).

Olin juba nõus veega leppima, aga igaks juhuks küsisin, kas Cosmopolitan'i saaks? Muidugi saab! No ja siis hakkas pihta, et Cointreau'd meil ikkagi pole, panen selle asemel midagi muud. Õiget klaasi ka polnud, anti mingi suvaline lähker. Lõppkokkuvõttes tuli suht tüüpiline viin mahlaga. Kustav lohutas, et see on nagu autorendiga - Audi or similar - lõpuks sõidad ikka Kia'ga.

Krapsakama poole pealt oli esindatud meie verivärske sõber Elis, kes eesti keelt kuuldes kohe juurde hüppas. Ülejäänud õhtu veetsimegi koos tema ja ta sõpradega, kusjuures õhtu lõpuks selgus, et ta sõbrad elavad meiega samas majas!


Täna jalutasin töölt koju ja meie kõrvaltänava äärde oli seitse Ferrarit ritta pargitud, igaüks erinevat värvi. Umbes, et ah, tulime sõpsidega kinno. Igaühel juhtus lihtsalt oma Ferrari olema. Vaatepilt vinge, aga mu Nokia pole suurem asi pildistamismasin, seega jääb sedapuhku fotosüüdistus üles riputamata.

Tegelikult oli plaan pakkima hakata, sest homme lähme Whistlerisse. Sõidame paar päeva ümbruskonnas, vaatame mägesid ja järvi ning teeme mõned maalilised matkad.

Piia just ükspäev uuris, kas meil on siin enam-vähem sama ilm, mis Eestiski - siit tuleb prognoos järgnevaks nädalaks. Eestis olevat juba öökülmad, meil on selleni veel aega. Isegi Whistleris, mäe otsas.

03 september, 2013

Erinevused vol 2

Pannkoogid söödud, nüüd võib blogima hakata! Esmaspäeva hommikud on kõige lemmikumad - kolm vaba päeva ootab ju ees (kokkuvõttes isegi neli, sest reeded on samuti vabad).

Möödunud nädalal käisin ühe kliendiga ID-kaarti taotlemas, see kujunes lõpuks täielikuks huumoriks. Poisi ema ei jaga vaatamata 20-le Kanadas elatud aastale inglise keelest ei ööd ega mütsi, seega võttis kaasa tütre, kes tõlkida aitaks (siinsetel ametnikel on korea keelega teatavasti raskusi). Täideti terve ports pabereid, taheti teada lapse kaalu, pikkust ja ema neiupõlvenime.

Asiaatidel on nimedega täitsa oma süsteem, esiteks oskavad perekonnanime järgi öelda, millisest Aasia osast keegi pärit on (umbes nagu meie saame aru, et Galina Borissovna on tõenäoliselt vene juurtega, veelgi müstilisem - teame, mis on Galja isa nimi, hahaa), teiseks on mitmetes sealsetes maades kombeks, et naise perekonnanimi abielludes ei muutu, kõik pojad hakkavad kandma isa nime, tütred aga ema oma. Ja nende siinsetel nimedel on emakeelsed vasted. Ehk ei tõlgita ainult sõnu, vaid ka nimesid.

Igatahes - pärast mitmendat ema antud allkirja lükkas ametnikuproua järgmise paberi ette ja ütles, et sellele peab allkiri tulema kliendilt endalt. Sügava vaimse puudega noorukile ei tähenda paber ja pliiats teatavasti mingit omavahel haakuvat kontseptsiooni ja allkirjast on ta veelgi vähem teadlik. Püüdsime proua ametnikuga sel teemal diskuteerida, kuid tulemusetult. Allkiri sündis kolme pereliikme koostöös - ema hoidis lapse kätt ümber pastaka ja õde liigutas seda, et midagi nimelaadset kirja saada. Ametnik jäi selle tulemusel tekkinud sasipuntraga kenasti rahule.

Seejärel teatas, et nüüd tuleb pilt teha. Pange poiss seina äärde seisma ja käskige suu kinni hoida. Aga tal on selline eripära, et suu on kogu aeg veidi avatud (nagu pisikestel lastelgi). Ametnikutädi oli täiesti resoluutne ja teatas, et nii ei lähe kohe mitte, huuled tuleb kokku suruda. Järgnes tragikomöödia kolmes vaatuses, kus ema juhendas last korea, õde inglise keeles ja poiss hakkas iga minutiga üha laiemalt naeratama! Siis surus ema näppude abil ta huuled kokku ja õde üritas kõrval hästi kurja nägu teha. Laps seevastu naeris juba suure häälega. Ametnikuproua tõmbus üha enam pilve ja oli lõpuks juba plahvatamise äärel: "Hambad EI TOHI paista!"

Lõpuks küsisin, et kas tõepoolest ei ole erivajadusega inimestele mingeid kergendatud nõudeid, aga ta väitis, et pole. Mis siis nüüd saab, ah? Laps jääb terveks eluks ID-kaardist ilma, sest ei oska suud kinni panna? Lõpuks tuli keegi kolleegile appi ja oh üllatust - selgus, et suu võib lahti olla ja hambad tohivad kah paista, fotole tuleb lihtsalt märge juurde panna, et "special needs".

Lõpetuseks tuli veel üks allkiri anda. Ametnikuproua surus lapsele pastaka pihku ja ütles, et kirjuta! Laps kirjutaski - nii toreda palli joonistas, sellise, mis läks sissepoole väikeseks spiraaliks. Tädi mõõtis tekkinud moodustist tardunud pilguga, pöördus siis ema poole ja küsis kurjalt, et kas SEE ongi ta allkiri? Püüdsime kümnendat korda seletada, et tal EI OLE allkirja. Ma pole kindel, kes seal tõsisema puudega oli, minu klient või ametnik...

Tädi ohkas demonstratiivselt ja teatas, et allkiri peab olema TÄPSELT samasugune nagu eelmisel paberil. Oeh. Lõpuks tuli välja lahendusega, et X sobib ka. Aga see X peab olema tingimata lapse enda kirjutatud (mida ta sulaselgelt teha ei oska)... Ta pole vaatamata 17-le eluaastale isegi rääkima õppinud, mis allkirja me siin nõuame?!


Ükspäev käisime Kustaviga tšekki pangaautomaati viimas. Minu tööandja on uuenduslik, suudab palga otse arvele kanda, aga Kustav saab tšekke ja võib valida, kas võtab need välja sularahas (seda saab teha ainult selles konkreetses kontoris, mida tema boss kasutab, mitte sama panga teistes esindustes) või paneb tšeki ümbrikusse ja "söödab" automaati (seda peab samuti kindlates kohtades tegema, sobivad ainult need automaadid, mis on meie panga sõpruspangad).

Natuke imelik onju - võtad automaadi kõrvalt ümbriku, pistad tšeki sisse, lakud ääre kinni ja paned masinasse. Summa, mis on tšekile kirjutatud, tuleb käsitsi sisse trükkida. Kusjuures raha läks kohe arvele! Nädalake hiljem kontrollisime internetist: raha on endiselt kenasti arvel, aga märge juures, et tšekk on kinnitamata, sest pole veel pangani jõudnud (see võibki pea kaks nädalat aega võtta). 

Teine eelajalooline vahend on faks. See on siin ülimalt oluline masin! Milleks saata e-mail kui võid faksida? Paberikulu muidugi meeletu! Näiteks tööl on meil vastav internetikeskkond, kuhu igal hommikul sisse ja õhtul välja tuleb logida, aga oma tööajad tuleb kuu lõpus ikkagi faksiga saata! Varem tegime seda e-maili teel, aga nüüd leiti, et faksiga on parem. Kirjutan siis tööajad paberile, panen faksina teele, viskan paberi pärast faksimist ära ja kontoris trükib järgmine masin mu kirjutatu uuele paberile. 

Paberikulu osas on kõige mahukamad need faksid, mida sotsiaaltöötajad laste kohta saadavad. Esimese A4 peale kirjutatakse lihtsalt: Pillelt Mallele. Hästi oluline on kahe sõna tarbeks terve paber raisata. Edasi tulevad mingid suvalised lehed, millel enamasti midagi eriti olulist kirjas ei ole, võib läbi lugeda ja ära visata. Kirjutatakse näiteks, et "nagu telefonis rääkisime, on kliendil nüüd uus ujulakaart", järgmisel paberil tuleb sellest koopia (kuigi kaart ise on ammu meie sahtlis), kolmandal paberil ema avaldus kaardi taotlemiseks (umbes et lihtsalt infoks), neljandal see blankett, mille sotsiaaltöötaja täitma pidi, et kaarti saada (kah infoks) jne. Enamasti peame kõik faksid igaks juhuks kontorisse edasi saatma! Et iga asjapulk saaks sama info isiklikule paberile trükkida ja siis ise ära visata. Milleks meilida? Metsa siin jagub!

Telefonisuhtluses on väga tähtis koht automaatvastajal. Mina pole seda oma mobiilis siiani ära seadistanud ja kohalikud on täiesti härmis kui ma juhtumisi toru ei võta. Päev on raisus kui teadet ei saa jätta! 

Ja pesu pesemine! Ükspäev juhtusin olema kõrval kui autist riideid masinasse ladus. Osad asjad jättis korvi ja ma ei saanud aru, mille alusel ta neid sorteeris. Küsisin siis teiselt töötajalt, mis värk on - tema imestas, et mis mõttes? No nagu ikka - püksid ja pluusid pestakse eraldi, muidu võivad ju püksid pluusidele värvi anda! Einoh, muidugi on täiesti loogiline valged-punased-mustad särgid üheskoos masinasse laduda ja need siis ühtlaselt halliks või roosaks pesta. Peaasi, et püksid värvi ei annaks! Heleda ja tumeda eraldamise peale pole vist veel tuldud. Ahjaa, pükse on pesukorvis alati täpselt sama palju kui särke, sest absoluutselt kõik seljas olnud asjad tuleb õhtul pessu visata. Nimetage mind nüüd räpakotiks, aga oma teksapükse ma küll iga päev ei pese ja mis veelgi hirmsam - võin veel järgmisel päeval uuesti jalgagi panna! 

Ja kõige suurem patt on koos voodipesuga mõni muu asi pessu visata! Sest nii lihtsalt ei tehta! Kui tekikott ja padjapüür juhtusid masinasse omapäi minema ja lina ununes välja, läheb lina hiljem üksi, mitte koos rätikuga. Kusjuures kõiki asju pestakse täpselt sama režiimiga, selles ei saa asi olla. Ahjaa, siinsetel masinatel pole temperatuure peal, valikus on cold/cold, warm/cold ja hot/cold

Parkimisautomaadid pole just tehnika viimane sõna. Kõigepealt tuleb vaadata, kas sellel masinal, mille lähedale parkisid, on veel eelmisest kasutajast ettemakstud aega jäänud. Kui pole, pead mündi või paar sisse panema. Mingit paberit vastu ei saa, sest auto seisab ju masina kõrval (masinaid on parkimisalas iga mõne meetri tagant), kontrolör saab isegi aru, kes maksis, kes mitte. Kui parkisid ainult korraks ja sõitsid viie minuti pärast edasi, saab keegi teine su mündi eest edasi parkida. Iga päev jalutavad mehikesed väikeste käsikärudega kõik automaadid läbi, teevad need lahti ja lasevad kogunenud mündid kärru.


Eelmisel nädalal käisime jälle kinos, aga see on ütlemata tüütu ettevõtmine, sest istekohad on nummerdamata (kusjuures kõnealune kino pidi siin kõige uuenduslikum olema, erinevalt teistest on tal mõned saalid ka numbriliste kohtadega, ainult et mina pole nendesse veel juhtunud). Igatahes oli tund enne filmi algust saal rahvast täis. Eesti kinoärimehed on selle kommi täiesti maha maganud! Reklaami saab näidata rohkem kui tund aega järjest + kui filmi alguskellaaeg kätte jõuab, tuleb veel 20 minutit reklaami ning üks interaktiivne mäng, milles kõik nutitelefonide omanikud reaalajas võistelda saavad. Ja ilmselgelt sööb iga külastaja juba filmile eelneva pooleteist tunni jooksul ära vähemalt kilo popcorni ja vehib paar šokolaadi kah otsa (kel selleks hetkeks veel paha pole hakanud, saab tulede pimenedes saali lükatud kärust lisa osta). Popcorni on saadaval üle kümne erineva maitse (värvidest rääkimata), viimati nosisime mingeid magusaid, olid päris head, ainult et küllastumus tekkis palju kiiremini kui soolastega.

Kino asub meil muidu kõrvalmajas (elame selles parempoolses sinises). Juhtuksime sinna oluliselt tihemini kui iga kord nelja-viie tunniga ei peaks arvestama. Samas kohalikke ei paista see segavat, istekohad on ju eluaeg numbriteta olnud.


Eesti ja Kanada erinevustest kirjutasin kunagi ka siin.