26 september, 2013

Lasteaed ja kool

Hiljuti uuris üks lastega pere "Eestlased Kanadas" grupis, milliste kuludega peaks arvestama, kui tahaks koos mudilastega siia kolida. Millegipärast kehtib rahajuttude puhul reegel, et esimese hooga väidavad kõik, justkui oleks Kanadas hirmus kulukas elada (ainult et millegipärast ei kiputa sellest kolekallist kohast Eestisse tagasi minema). Sujuvalt unustatakse mainimata, et palgad pole siin samuti just samad, millega kodumaal harjunud olime.

Uurisin laste kasvatamise kulukuse kohta ühelt tuttavalt, kel on 4-aastane poeg ja teine põnn kohe sündimas. Nemad kolisid siia kaks aastat tagasi ja ta muigas, et lastega on Kanadasse vaat et kavalam tulla kui ilma, sest laps hakkas kohe riigilt toetust saama, aga vanematel läks töö leidmisega natuke aega (neil oli siia kolides alaline elamisluba juba käes).

Igal aastal on siinse elamisloa taotlemisel teatud kategooria (nt õpetajad, sotsiaaltöötajad vms), mille alla kuuluvad spetsialistid võivad luba taotleda oma koduriigist, olenemata kunagi Kanada pinnale astunudki. Kolleeg selle ka sai ning ühtlasi anti sama staatus ka ta abikaasale ning pojale.

Rase naine saab koju jääda kaks kuud enne sünnitust ja vanemapalka makstakse ühe aasta vältel. See on sissetulekust natuke väiksem, aga ma pole täpselt uurinud, kuidas arvutatakse. Kodus olemise pikkus ja muud töölt puudumised on provintsiti erinevad, täpsema info leiad SIIT.

Lasteaed on Eesti omale üsna sarnane, kuid lõunasöök tuleb mudilasele kaasa pakkida, erinevad suupisted on tavaliselt lasteaia poolt. Ühes rühmas on kuni 20 last ja 5 õpetajat. Kuni 3-aastastele on lasteaed kallim, täiskoha eest 800-1000 $ kuus (NB: miinimumpalk on umbes 1600). Suuremad oskavad juba ise potil käia, nende eest tuleb maksta 600-800 $ kuus. Lasteaed on avatud argipäeviti 8-18, aga paljud vanemad kombineerivad töö nii, et mudilane ei peaks viit järjestikust pikka päeva aias veetma, vaid saaks kohal käia vaid 2-3 korda nädalas (maksta tuleb siis samuti tunduvalt vähem).


Koolides on kaks korda aastas arenguvestlus ja kolm-neli korda aastas saadetakse koju report card, mis kirjeldab, kuidas lapsel õppetöös läheb. Paljud koolid korraldavad ka vanematele erinevaid koolitusi. Lõpuklassides toimub spetsialiseerumine, et noored saaksid veidi rohkem aimu neid huvitavatest aladest, samuti tuleb teha teatud hulk tunde (vähemalt 40) vabatahtlikku tööd. Nii löövad nad kaasa lasteüritustel; käivad erivajadustega inimesi toetamas; töötavad loomade varjupaigas jne. Hiljem tuleb kirjutada kokkuvõte, mida sellest kogemusest õppisid. Ilma vabatahtliku tööta kooli lõpetada ei saa.

Vahetunnid on lühemad kui Eestis, aga söögivahetund kõvasti pikem (30 minutit kuni tund), koolipäev kestab umbes kuus tundi, õppetööd sellest ainult viis. Vancouveri koolide ajakava näed siit. Haridusega seotut korraldab School Board, mille alla kuuluvad kõik ühe linna koolid.

Toit tuleb ise kaasa võtta ja seetõttu süüakse palju võileibu, burgereid, kartulikrõpse ja muud taolist.

Müslibatoonid on tohutult populaarseid, neid ostetakse lausa kastiga koju ja pannakse iga päev üks-kaks tükki lastele kotti. Müslist on need tegelikult muidugi nii kaugel kui üldse saab, tulimagusad, tihti moositäidise või šokolaadikattega. Muffinid on samuti levinud "suupisted", nende jaoks müüakse siin lausa spetsiaalseid ühe-muffini-karpe, et oleks mugavam kaasa võtta.

Hästi tüüpiline võileib koosneb kahest röstitud saiaviilust, mis on omavahel kokku pandud, ühele määritakse moos, teisele maapähklivõi.


Ja otse loomulikult on igal lapsel (ja ka täiskasvanul) oma veepudel. Need on enamasti värvilised, vahel piltidega. Ma polegi vist näinud, et keegi täitsa tavalise poest ostetud pudeliveega ringi kõnniks, igaühel on täidetav anum. Koolides (ka tänavatel, parkides jne) on spetsiaalsed joogiveekraanid, et janu kustutada või vajadusel pudelit täita.

Muuseas - kooliealisi lapsi ühistranspordis ei näe, nemad sõidavad koolibussiga. Õigupoolest ei näe neid eriti ka mujal. Minu teada ei tohi Kanadas alla 12-aastast üksi jätta, alati tuleb tagada järelvalve, ju nad on siis harjunud, et elu on kellegi poolt reguleeritud. Erinevalt Eestist ei istu siinsetes kaubanduskeskustes mitmekümnepealised pubekate kambad... Küll aga näeb poodides hulgaliselt kärudes istuvaid väikelapsi ja nende emasid.

Nii käru kui ratastooliga liiklemine on ülimalt mugavaks tehtud: absoluutselt igal pool on kaldteed ja liftid, ülekäiguradadel pole äärekive, kõik kohad on varustatud inva-tualettidega, poodides on inva-proovikabiinid... Bussidel "sõidab" nupuvajutuse peale kaldtee uksest välja, kogu esiosa istmed käivad üles, seega mahub igasse bussi kaks ratastooli või lapsekäru. Ratastooli kinnitab bussijuht spetsiaalsete rihmadega põranda külge, igale käru lükkavale emale tuletab pidurite kasutamist meelde.

Metroos on veel eriti lihtne: üles-alla sõidutab lift, rongi uks on perrooniga samas tasapinnas, ruumi jagub vagunis laialt. Suuremates veekeskustes (näiteks Hillcrest'is, kus paraolümpia toimus) on spetsiaalsed ratastoolid, millega erivajadustega inimene vette viia, igasse basseini on ehitatud kaldtee (kui seda pole, on tõstuk).

Ja mis põhiline - siinsed inimesed on lihtsalt nii harjunud, et mõned liiguvad ratastoolis. See on tavapärase elu osa, mitte midagi erakordset. Liikumispuudega inimene ei pea kodus istuma.

Eile käisime oma iiri sõpradel külas. Nad kurtsid, et Iirimaal on lastetoetused nii kõrged, et paljud emad ei lähegi tööle tagasi. Mainisime, et Eestis on see toetus 19 eurot, nii et kodus istumist ei saa lubada. Iirlane vastu: "Ainult 19 eurot NÄDALAS? Mida sa selle eest lapsele saama peaks?" Täpsustasime siis, et mitte nädalas, vaid kuus... Nad olid keeletud.

Aga mis siin ikka viriseda, peaminister Ansip, kelle palka äsja 1200 euro võrra tõsteti, teatas ju uhkelt, et 19-eurone lastetoetus pole väike, Lätis ja Bulgaarias saadakse VEEL vähem!

20 september, 2013

Päevavargad

Täna on olnud hästi "sisukas" päev - mõlemal oli vaja üht-teist ära teha, aga ignoreerisime kõiki kohustusi ja logelesime niisama. Pärastlõunaks oli juba nii "palju" tegemist olnud - Kustaviga juttu aetud, hunnik maasikaid söödud ja Facebook'i kiigatud (pärast seda kui kõik reklaamid ja spämmid ära blokeerisin, ei toimu seal enam üldse mitte midagi) - et olin kohe täitsa väsinud ja sättisin lõunaunele. Kuskil kolm tundi hiljem sain siis päevaga edasi minna... Kustav polnud samal ajal sugugi asjalikum, vaat et veel asjatum. Me oleme täielikud päevavargad!

Võtsin juba tuure üles, otsustasin oma to-do-list'i täitma hakata, et võiks mingigi linnukese kirja panna, aga siis saabus koju naabripoiss, kes sai paar päeva tagasi uue ja huvitava sõjamängu omanikuks; kohe läks suureks tulistamiseks ja "hahahaaa, you're dead!" hüüeteks, mis oli meile mõlemale sulaselgelt liig, niisiis otsustasime minna õhtusele jalutuskäigule (loe: kohvikusse).

Et hilist kohvi ja kooki kuidagi ratsionaliseerida, tuli loomulikult põhjus leiutada ja selle käigus avastasime, et tänasega on meie Kanada viisa täpselt poole peal - 6 kuud oldud, teine samapalju veel minna. Kuhu see aeg küll kadus?

Ilm on endiselt soe ja ilus. Tegelikult pidi terve nädal sadama, olin juba rõõmus, et saan lõpuks ometi oma uhiuued kummikud ära proovida, aga ei miskit. Istusime õhtul kohvi ja koogiga soojas õues ja kiitsime, et on väga tore september. NB: sääski endiselt pole, isegi see karvaste vurrudega isend, kes vannitoa peegli peal elas, on nüüd kadunud. Kustav arvas, et pani tiivad kokku ja heitis end sõprade puudumise tõttu aknast alla.

Ilm on olnud täiesti hämmastav, olen nüüd iga päev prognoose uurinud, et millal see jõle, vihmane ja külm talv siis algab? Kui täna (järjekordselt) teatasin, et järgmiseks nädalaks lubatakse ainult sadu, hakkas Kustav juba irooniliselt naerma. Ütles, et jajaa, kogu aeg lubatakse, aga ikka päike paistab - masendav! Haa, ma poleks iial arvanud, et kuulen kellegi suust, et see, kui ei saja, on masendav!

Oleme siin blogis Vancouverile nii kõvasti reklaami teinud, et üks sõpradest lendab peatselt meile järele. Tema jõuab muidugi kohale täpselt siis kui linn on hall ja pilves, iga päev kallab vihma ja kummikud muutuvad ainsateks mõeldavateks jalanõudeks, mida üleüldse vaja on. Ja mina blogin kogu aeg, et appi mis jumalast hüljatud õudne koht see Vancouver küll on, ärge jumala eest siia tulge! Teie saadate Eestist maalilisi lumepilte ja käite kelgutamas...

Tegelikult ei saa lume osas kurta, mägedes algab suusahooaeg juba novembris. Kui vihm ära tüütab, lähme sinna. Või Kariibidele peesitama. Veel parem.

Igatahes istusime kohvikus, Kustav sõi šokolaadikooki (nagu alati) ja mina hiigelsuurt kaneelirulli ning korraga turgatas, et võiks ju ise saiakesi küpsetada. On õige aeg minna nuumprogrammile, sest Kusti on Kanadas olles täiesti kogemata 10 kilo alla võtnud ja keskkooliaegsesse kaalu jõudnud. Läksime siis pärmi ostma, aga Kustav meenutas, et kodus on natuke rummi, võiks tuua Pepsit ja väikse kokteili teha, sest meil on ju täna aastapäev (jälle põhjust tähistamiseks).

Kuna jahu oli samuti otsakorral, otsustasime sedagi juurde võtta. Siin on ameerikalik süsteem, mis kannustab üha rohkem tarbima - hulgi ostes on enamasti naeruväärselt odavam. Nii maksid 2 kilone ja 10 kilone pakk täpselt sama palju ja 5 kilone veidi rohkem. Kümme kilo jahu on ilmselgelt üüratu kogus, aga kuna väljamineku osas polnud vahet, võtsimegi siis kõige suurema. Nüüd hakkab iga päev pirukaid ja kaneelirulle saama, et pakk järelejäänud kuue kuuga tühjaks saaks.

Karastusjookide riiulilt võtsin esimese hooga kuuese paki Pepsit, aga siis nägin, et kaheteistkümnene oli sellest poole odavam :) Õigupoolest vajasime ainult ühte purki, aga ühekaupa ei müüdud, sest kohalikul rahval läheb suhkrujooke nii üüratus koguses, et alla kasti pole üldse mõtet jamada. No jällegi - pool aastat veel minna, küll kamba peale neist jagu saame.

Nii me siis tähistame - jahu ja pepsiga. Romantika missugune!

16 september, 2013

Garibaldi järv


Whistlerist koju sõites oli täitsa selge, et esimesel võimalusel tuleb tagasi minna. Jätsime siis ühe päeva taastumiseks ning kutsusime Elise ja guatemalalased kooki sööma. Muide - Elis läheb varsti paariks nädalaks Eestisse ja tuleb täiesti tühja kohvriga siia tagasi, nii et kõik, kes te tahate meile pakke saata (ja te ju hirmsasti tahate), siis paluks endast märku anda!

Reedel vurasime siis guatemalalastega Whistleri suunas. Eelmisest korrast jäi ikka hingele, et kahest vingest matkast üks tegemata jäi, aga ilmselgelt sai see viga nüüd parandatud.

Garibaldi oli väga kihvt, aga minu lemmikuks jäi siiski Joffre. Sealne rada oli vaheldusrikkam ja mis siin salata - lühem ju ka. Garibaldi rada oli õnneks üsna lai ja liikus muudkui vähehaaval ülespoole, minu jaoks polnud näiteks üldse raske, aga vaene George lubas juba esimesel kilomeetril suitsetamise maha jätta ja langes kohe depressiooni kui Sophia iga mõne aja tagant postilt ette luges, kui palju veel kõndida tuleb. Esimesed 6 km olid täiesti igavad. Kõndisime 2 tundi järjest ilma, et ümbrus muutuks. Lihtsalt mets. Aga see-eest väga mõnus mets - lõhnas hästi ja pakkus päikese eest varju. Näha polnud muidugi mitte midagi, puud olid ees. Siis sai aga 6 km täis ja läks kohe huvitavamaks ka.


Me ei jõua ära kiita, et Toronto asemel end hoopis Vancouveris sisse seadsime. Arutasime matkates, et vot kui tore, et sellise elamuse saamiseks ei ole vaja isegi puhkust võtta - ühest vabast päevast täiesti piisab. 

Garibaldist siis veel: raja pikkus oli 6 + 2,5 km. Interneti väitel kulub selle läbimiseks 2-3 tundi, mis on sulaselge jama. Puhtalt kõndimisele tuleks arvestada 3,5 tundi (üks suund), meil kulus 2+2, sest viimaste kilomeetrite peal oli palju pildistamispause.

Järvesid oli kaks, esimene väiksem, teine hiigelsuur. Rada oli tehtud nii kavalalt, et väiksemale järvele tuli suurema juurde pääsemiseks peaaegu ring peale kõndida. Vaade oli muidugi super, mägijärvede värv on täiesti ebaloomulikult türkiissinine.


George oli selleks ajaks täiesti kutu. Ilmselgelt oli tal ka liiga palav, sest teksapüksid ei läinud sügisese leitsakuga sugugi kokku. Tema kodumaal, Guatemalas, on hunnikute kaupa mürgiseid madusid, nii ei usalda ta siingi paljaste säärtega rajale minna. Kuid vaatamata sellele, et iga nurga peal olid hoiatused, mis soovitasid karusid mitte sööta, ei näinud me kedagi vöötoravast suuremat. Oravad olid hästi julged, tulid kohe saapa kõrvale uurima, kas külalised pähkleid tõid (ei toonud).

Siinsete matkaradade juures on silma jäänud, et mets on väga puhas, mingit prahti ei vedele maas. Paistab, et matkajad on kultuursed inimesed ja võtavad oma sodi kenasti koju kaasa. Ja wc-d on väga korralikud - neid leiab nii radade algusest kui lõpust, kõik lumivalge poti ja piisava hulga tualettpaberiga varustatud. 

Mõni hetk enne seda kui äravaevatud George surnult maha oleks kukkunud, hakkas lõpuks Garibaldi järv paistma. Selleks hetkeks olime kõndinud umbes 8 kilomeetrit ja igasuguse lootuse kaotanud, et kuhugi välja jõuame. Aga oli ikka vaeva väärt!


Telkimiseks on see koht ideaalne, olemas on nii piknikulauad kui majakesed, kus toitu hoida (välja ei tohi midagi jätta, sest kellele meeldiks kui karu ta grillvorstid nahka pistab). Inimesi oli väga vähe ja need, kelle sealt eest leidsime, olid ikka tõsised habetunud matkasellid, mitte sellised linnavurled nagu meie.

Ühega pidasime kohe pikema jutuajamise maha, saime head nõu, millised rajad järgmiseks valida, kust telk osta ja millist varustust vaja läheb. Ja kuigi olime veidi mures, et magasime vist parima matkahooaja maha (sest kohalikud räägivad, et edasi ei tulegi muud kui katkematu sadu), teatas mees, et vastupidi - september ja oktoober on Whistleris matkamiseks parimad kuud, sest võrreldes suvega on õhk palju selgem ja putukaid pole üldse (suvel pidi ikka sääski ja kärbseid ka leiduma). Lisaks soovitas meile üht rada (Elfin Lakes), mis on tihedalt mustikapõõsaid täis, need pidavat sügisel punasekirjuks muutuma.

Lisaks andis hea matkasaidi, kust radade kohta infot saada, teine (natuke värvilisem) lehekülg on siin.


Kui Kustav Joffre järvede juures oma elu TOP 5 vaateid valis, siis Garibaldi on minu jaoks vist küll esimesel kohal. Rada, mis sinna viis, oli küll pikk ja tüütu, aga järv ise tõeline pärl. Väga suur ja imeilus. Täitsa hea meelega oleks sinna telkima jäänud (kui ainult ei peaks eelnevad 8,5 km kogu varustust seljas tassima).

Piknikulaua ümber vudis väike hiir. Käis siia-sinna, uuris, kas pudeneb miskit maha ka? Oli teine sellise terve närvikavaga, ei kartnud ega miskit (võib-olla marutaudis, hahaa)... Halastasime lõpuks ja poetasime tüki leiba, hiirepoiss võttis pala tänulikult käppade vahele ja sättis end Kustavi jala kõrvale einestama. 


Päike hakkas juba allapoole vajuma ja väga pikalt ei jõudnudki mõnuleda. Peaaegu 9 km tagasiteed ootas ju veel ees (õnneks võttis see poole vähem aega kui minek, allamäge ju). Viimane kilomeeter tuli üsna hämaras kõndida, päike oli selleks ajaks juba kadunud.

13 september, 2013

Whistler

Millalgi augustis tekkis mõte, et võiks Whistlerisse minna. See asub Vancouverist vaid pooleteisttunnise sõidu kaugusel - pole eriti keeruline kohale jõuda. Pakkusin, et võiks näiteks septembri teisel nädalal ette võtta, siis on suuremal massil puhkused ja vaheaeg läbi, hea rahulik matkata.

Viimasel hetkel tehti tööl ootamatult mu graafik ümber - nädala sees töötasin ainult neljapäeviti, see tõsteti nüüd kolmapäevaks, aga kuna mul olid selleks ajaks juba (reisi)plaanid, leiti asendaja ja nii tekkis lausa viis järjestikust vaba päeva, millest kolm esimest Whistleris mütata, neljas kodus puhata ja viies... noh tundub, et lähme veel korra Whistlerisse. 

Ilmataat oli sedapuhku eriti helde ja nii saatis meie matka täiesti pilvitu taevas ja 25-30 soojakraadi. Terve järgmine nädal peaks see-eest aga katkematult sadama.

Vancouverist viib Whistlerisse Route 99 ehk Sea-to-Sky Highway, mis kulgeb mere äärest ja mägede vahelt. Vaated on katkematult imeilusad, iga mõne aja tagant võib peatuda ja järjekordset koske või muud loodusimet vaatama minna. 

Kui eelmises postituses tegime autorendi üle nalja (sest nad annavad alati pigem kehvema kui lubatud), läks seekord täpselt vastupidi. Küsitud minivan'i asemel saime hiigelsuure džiibi. Meie jaoks oli põhiline, et autos oleks seitse kohta, et ka kolm iirlasest sõpra mugavalt ära mahutada. Kuna see tingimus sai kenasti täidetud, võisime rahus teele asuda. 


Tegelikult algaski planeerimine sellest, millega kohale jõuda. Esimene mõte oli buss, sest Whistler koosneb küll mitmest külakesest, aga nende vahel toimib ühistransport väga edukalt. Teine mõte oli rong, sest reklaam väidab, et sellega sõites näeb kõige ilusamaid vaateid. Hind on küll paraku neli korda kallim kui bussil. Rong on Kanadas millegipärast kõige kallim transpordivahend, pikemad vahemaad on isegi lennukiga odavamad. Lõpuks selgus, et raudtee jookseb maantee kõrval, seega on bussi- või autoaknast täpselt sama vaade.


Whistler'is leiab tegevust aastaringselt. Suusahooaeg kestab novembrist aprillini, matkamine siis kogu ülejäänud aja. Seejuures on nii sügisel kui kevadel kuskil kuu aega sellist aega, kus võib samal päeval nii suusatada kui matkata, mäe jalamil rohetab muru ja õitsevad lilled, tipust leiab aga korraliku lume (osadest kohtadest aastaringselt).

Esimesel töristasime Whistleri poole, tegime järvede ja koskede juures peatusi, nautisime kohale jõudes lõunasööki ja kiitsime oma ööbimiskohta. Fireside Lodge on kindlasti üks neist kohtadest, mida soovitada julgeks - puhas, mugav ja taskukohane. Ümbrus on väga vaikne, pesukarud jalutavad ümber maja, alumisel korrusel on saun. Mis sa hing veel tahta oskad...

Kui keegi teist sama teekonna ette võtab, siis Vancouveri ja Whistleri vahele jäävate ujumiskohtade osas soovitaks Alice Lake'i ja Brohm Lake'i. Neist esimese juures suur muruplats ja piknikulauad (eemal ka korralikud wc-d), teine looduslähedasem ja eraklikum, aga see-eest pole ujumisala piiratud.


Esimese päeva õhtul jalutasime Cheakamus Lake'i vaatama, aga kuna päike hakkas juba loojuma, siis järve endani ei jõudnudki, tegime jõe ääres mõned pildid ja jalutasime tagasi autoni (aga isegi see matk võttis kokku paar tundi). Nägime mitmeid tšintšilja moodi loomakesi, paari oravat ja portsu kukeseeni.

Järgmisel päeval otsustasime olla hästi tublid - ärgata vara ja päeva jooksul palju näha. Valisime kahe kõige rohkem soovitatud matkaraja vahel (Joffre ja Garibaldi), meie majutuskoha peremees ütles, et need olevat nagu Belgia ja Šveitsi šokolaad - mine võta kinni, kumb see parem on.

Otsustasime seekord Joffre kasuks, seega viis teekond meid Whistleri külje all asuvasse Pembertoni. See, kui ilusad vaated tee pealt avanevad, on täitsa üle mõistuse. Vahepeal jooksis tee peaaegu valget värvi järve kõrval, siis tulid jälle mäed, nende varjust leidsime veel lumiste tippudega mäed... Lõpuks pidasime auto kinni ja panime GoPro katusele filmima. Kaamera kinnitamise käigus saime ühe muldvana koeraga sõbraks, tuli vaatama, mis asju me seal auto juures ajame, oskas käppa anda ja puha.
Joffre matkarada viib kolme erineva järve juurde. Esimene neist asub parklast vaid viieminutilise jalutuskäigu kaugusel metsa sees ja näeb välja selline:


Pingil istuvad kohalikud vanamehed väitsid, et kaks järgmist järve on põhimõtteliselt samasugused. Õnneks läksime ikka oma silmaga vaatama ja tegelikult läks vaade ikka kogu aeg paremaks. Kolmas järv asuski vist täpselt selle lumise mäe taga. Või kuskil sealkandis. Tont neist aru saab...

Alguses oli rada eriti lihtne, kulges metsa vahelt, hiljem mäe külje peal, erilist turnimist polnud. Metsast välja saades olid vaated muidugi järjekordselt lummavad. Vaikselt hakkab sügis tulema, mõned puud on juba värvilisemaks muutunud, peatselt läheb siin veel ilusamaks. 


Teine järv oli eriti vinge. Kui esimesel oli kalda ääres porikarva vesi, siis teine oli ikka üleni sinine. Vett ümbritses mets ja taustal kõrgusid lumised mäed.

Vesi oli jääkülm, aga poisid ei suutnud kuidagi vastu panna ja kuna üks palk ulatus kaldalt vette, oli vaja sellel kõndida ja paar hüpet sooritada. Ilm oli väga soe, päike kuivatas märja naha kohe ära, kopsupõletikku ei saanud keegi. Põhimõtteliselt siis talisuplus +30 kraadise ilmaga. Mina nosisin seni tomateid, pole nagu suurem asi külma vee sõber.


Teine ja kolmas järv olid üsna lähestikku, võib-olla 15-20 minutit kõndida, poolelt teelt avastasime metsa seest ka kose. Rada kulges järve äärt mööda ja iga hetkega avanesid üha ilusamad vaated. Päris lõppu ei kõndinudki, sest pärastlõunal pidi meiega veel üks sõber ühinema, aga kuna mägede vahel ei olnud telefonil levi, ei õnnestunud talle kuidagi teada anda, et meil kauem aega kulub ja seepärast tahtsime rutem tagasi pöörduda. Raja lõpus oli muidu telkimisala ja soovi korral sai lume peale jalutama minna.


Kõikide ujumiste, pikniku, pildistamise ja muu lorutamisega kulus raja läbimiseks (edasi-tagasi) 5 tundi. Matkamist sellest ehk ainult kolm.

Õhtu lõppes iiri pubis iirlastega iiri tantsu vihtudes. Teate kui raske see on?! Vahetpidamata peab hüppama, mul oli pärast esimest poolt minutit hing kinni. Kustav muidugi arvas, et kõige raskem osa oli hoopis iirlastega joomine, aga sellest ma viilisin (peaaegu) edukalt.

Järgmisel päeval andsid iirlased kohe hommikul alla ja otsustasid päeva rannas veeta. Jason ütles, et tal on vaja winter-coat selga päevitada. Meie olime (vähemalt teoorias) veidi tublimad ja võtsime suuna kõrgeimale matkarajale - High Note Trail. Lugesin internetist hoiatusi, et mäe tipus on alati külm ja soojad riided tuleb kaasa võtta. Mina, loll, uskusingi! Panin retuusid jalga ja toppisin kampsiku kotti. Mäe otsas oli NII kuum, et ma surin kohe algusest peale.

Sõit üles oli imeline. Esimesel gondlil läks teekonna läbimiseks 25 minutit ja vaade muutus üha paremaks. Vahepeal tundus, et vist jõudsimegi kohale, aga mägi tegi lihtsalt väikse jõnksu ja selle taga oli veel kõrgem mägi, alt vaadates polnud seda nähagi.


Üles jõudes oli valida, kas sõita istuk-tõstukiga täitsa tippu, kust matkarada algas või kuulsa Peak-to-Peak gondliga teise mäe otsa. Esimese hooga otsustasime ikka matkama minna. Vaade läks muidugi endiselt üha paremaks.

Muide, selle mäe tipus levis tasuta wifi - "Et saaksid oma elamusi sõpradega kohe jagada".


Kuna meie sportlik vorm ei säranud sel päeval kohe üldse (ja õudselt kuum oli ka), siis kõndisime lihtsalt jupikese raja algusest läbi, tegime mõned pildid ja sõitsime allapoole tagasi. 

Järgmiseks võtsime ette Peak-to-Peak gondli, mis lööb kolm maailmarekordit: kõrgeim omalaadne (436 m), pikim katkematu liftisüsteem (4,5 km) ja pikim toetamata ulatus (3 km ilma postideta). Paar gondlit olid klaaspõhjaga, nendesse saamiseks tuli eraldi järjekorras seista, aga kuna keset septembrit ja kolmapäevasel päeval polnud erilist tungi ja klaaspõhjaga gondel oli kohe järgmine, mis meie sinna jõudes kohale tuli, siis astusimegi sisse.

Klaasist põhi tähendas lihtsalt väikest akent ja vaadata polnud sealt suurt midagi, sest kahe mäe vahel laius täitsa tavaline mets, mida poolitas jõgi. 


Päeva lõpetuseks otsisime iirlased suppsooja järve äärest üles, Kustav sumas kohe mõnuga ujuma ja kiitis, et see olevat ta elu parim september. Seejärel patsutasime rannas istuvat läbimärga taskukoera ja võtsime suuna Vancouverile.

Tänase päeva puhkasime kodus, küpsetasime sidruni-beseekooki ja jõime sõpradega veini. Homseks rentisime auto, kutsusime meiega samas majas elavad guatemalalased kaasa ja suundumegi jälle Whistlerisse. Seekord siis ainult üheks päevaks, sest nädalavahetusel pean jälle tööl olema.