16 veebruar, 2018

Haiglas

Siinne haigla oli nagu luksus-kuurort. Esiteks meeldis mulle see voodi, millel seljatugi üles sõitis. Teiseks olid kõik õed nii võimatult abivalmid, et mul hakkas lausa imelik. Kogu aeg käisid küsimas, kuidas läheb, kõik protseduurid tehti kuidagi eriti diskreetselt ja märkamatult, mul ei olnud mitte kordagi imelik või ebamugav.

Jalgade ümber olid esimesed 20h masseerivad... ee, asjad, mis aitavad ennetada trombide teket. Koosnesid kolmest osast, kõigepealt tõmbus kõige alumine kokku, siis keskmine, seejärel ülemine ning õhust tühjaks läksid kõik korraga. Eriti mõnus oli see paar esimest tundi, kus jalgade tundlikkus alles hakkas vaikselt tagasi tulema.


Millalgi öösel/varahommikul öeldi, et võtame need jalaasjad maha ning kanüüli ja kateetri välja, siis saad ise liikuma. Kateetri osa ma ju täiega kartsin, eksole! Küsisin igaks juhuks üle, et kas on valus ja õde ütles, et valus ei tohiks olla, aga paljud väidavad, et ebamugav - õnneks kestab see ainult sekundi.

Ja saate aru, ma ei tundnud mitte midagi! Alati tasub ikka täiega ette põdeda ja üle karta, siis pole reaalsus kunagi liiga hirmus!

Pissil käimiseks anti peri-bottle. Need, kes loomulikul teel sünnitavad, ilma vist hästi ei saagi, mul polnud õnneks selles osas üldse mingeid muresid. Küll aga soovitasid õed seda potil käies käsiduššina kasutada, mis oli tegelikult väga mugav lahendus!

Kõiki tarvikuid oli piiramatult, õed kontrollisid iga mõne tunni tagant, mida oleks vaja juurde tuua - võrkalukad (mine metsa kui mugavad need ikka on!), sidemed, nibukreem, lapsele mähkmed, veega niisutatavad lapid, pepukreem jne. Loomulikult hunnik rätikuid ja beebile tekikesi. Nende tarbeks oli toas tekisoojenduskapp, mida ma kohe palavalt armastama hakkasin, sest ilmselgelt ei meeldi ühelegi vastsündinule kui tal mähkmeid vahetatakse, soe tekk aitas seda protsessi kordades meeldivamaks muuta.

Ja need kuivad lapid, mida sai kuuma veega niisutada ja siis peos soojana hoida, kuniks lapsel mähe maas ja pepu pühkimist vajas - nii palju paremad kui (külmad) niisked salvrätid! Niiskeid salfakaid ei plaaninud ma nagunii väga kasutama hakata ja ühtlasi selgus, et neil, kes väitsid, et beebipoisid külma lapi puudutuse peale automaatselt pissivad, oligi õigus (suure kaarega - mähkimislaud ja kõik riided hetkega läbimärjad). Nüüd kodus pesengi ainult kraani all või kasutan selliseid lappe, mida saab sooja veega niisutada. Ei ole punetust tekkinud ja pole kreeme vaja.

Ainus, mille kogu haiglasoleku juures saab miinuspoolele panna, on sealne toit. See on vist üle maailma igal pool pehmelt öeldes kohutav! Natukesehaaval ikka nokkisin, aga kahjuks ei kannatanud mitte ükski asi vähimatki kriitikat. Peab ikka talenti olema, et toidult igasugune maitse ära võtta! Ma ei tea, kuidas nad seda saavutasid... Alljärgneval pildil on lõunasöök, mis esmapilgul tundus nagu kolm erinevat sorti okset (aga oksel on rohkem maitset ja tekstuuri):


Liha nägi täitsa paljutõotav välja, aga maitset jällegi muidugi polnud. Liha all peitis end läbivettinud sai.

Positiivse poole pealt avastasin koridorist snäkinurga. Olin ükspäev nii vapper, et läksin endale ise vett tooma ja leidsin, et veeautomaadi juures (mis jagas vett, purustatud jääd ja vee/purustatud jää segu) olid ka veekeetja, röster ja külmik. Külmikus väikeste portsudena pakendatud maapähklivõi (halloo, Kanada!), moos, marmelaad, margariin, kohvikoor, jogurt, erinevad juustud, jõhvikakompotid; mõned pätsid röstsaia, suured pakid apelsinimahla ja ginger ale (pidavat iivelduse vastu aitama).

Kapist ilmusid kõikvõimalikud ühekordsed nõud, sealjuures olid vee jaoks mõnusad kaanega topsid, mille sisse käis kõrs; kreekerid (soolaga ja ilma), tee, lahustuv kohv ja suhkur.

Nii et nälga ei surnud.

Matt käis iga päev normaalset sööki ka toomas, eriti hästi maitsesid muidugi sushi ja sashimi, mida ma terve raseduse aja igatsesin, aga lapsega oli tegelikult omajagu tegemist kõikide mähkimiste ja söötmistega, et tegelikult polnudki nii lihtne vahepeal väljas söögi järel käia. Ei raatsinud ju ka, titt oli nii nunnu, et teda tuli vahetpidamata kaisutada.

Nagu juba varasemalt kirjutasin, on siin 3in1 süsteem ehk kõik käib ühes toas - sünnituse ootamine, sünnitamine ja hilisem taastumine. Seetõttu ei ole siin Eesti stiilis laia voodit, kuhu mõlemad vanemad ära mahuks; isale on magamiskoht akna all. Matt ütles, et see oli üllatavalt mugav!

Lapse voodil olid rattad all, seda sai ringi sõidutada. See must ahi seal voodi vastasseinas on tekisoojenduskapp - mu lemmik! Samalt pildilt on napilt välja jäänud soojenduslambiga laud, kus last kohe pärast sündi läbi vaadatakse. Oscaril tehti see osa küll opisaalis ära, aga kuna ta kehatemperatuur oli esimesel tunnil sutsu madalavõitu, pandi ta toas natukeseks lambi alla soojenema. Jällegi - emasüda ju rahul kui titte vaateväljast ära ei viida!


Laps veetis kogu haiglasoleku aja meie toas, kõik protseduurid tulid kohapeale kätte. Tal mõõdeti veresuhkrut ja kollasust, kuulati mitu korda päevas südant ja kopse, tehti mingi kuulmistest ja südamekontroll, mis pidi varajasi rikkeid avastama. Siis käis laborineiu geneetiliste haiguste vereproovi võtmas ja iga päev astus koduõendusteenus korra läbi ja küsis, kuidas läheb - tõi materjalid rinnaga toitmise kohta ja infolehed, kuidas nendega ühendust võtta kui tahame, et õde või imetamisnõustaja koju tuleks (kõik need teenused on tasuta), ühtlasi rääkis, kust neid leida ja pani esimese kohtumise aja, et last pärast haiglast väljasaamist igaks juhuks kaaluda.

Ühtegi koristajatädi ega muud taolist isikut tuppa ei sattunud. See väike koristamine, mida oli vaja teha, näiteks kasutatud rätikud ära viia jne, oli puhtalt õdede ülesanne. Isegi söök toodi nii, et keegi koputas õrnalt uksele ja enne avamist küsiti, kas võib süüa tuua või tahame, et see ukse taha jäetaks (toal oli ka väike eesruum).


Mul oli voodi küljes nupp, seda vajutades ilmus õde minutiga kohale ja täitis kuldkalakese kombel kõik mu soovid. Tõi külma vett juurde, andis rohtu, näitas, kuidas last toita, vajadusel mähkis teda, et meie ei peaks voodist välja tulema. Nad on täiesti multifunktsionaalsed siin. Öösel keegi üles ei ajanud (päeval ka mitte), kellaajaliselt antavad rohud jäeti lihtsalt minu kõrval oleva lauakese peale ja edasi käis õde lihtsalt iga mõne aja tagant kontrollimas, kas olen juba ärganud ja kas avastasin, et ta oli topsikese jätnud.

Hirmujuttude valdkonnast olin veel kuulnud, et mitu korda päevas vajutatakse tugevalt kõhule, et emakas kokku tõmbuks ja see polevat üldse meeldiv. Siin oli nii, et õde küsis kõigepealt luba, kas võib mu kõhtu kontrollida, tegi käed soojaks ning siis vajutas hästi ettevaatlikult ja õrnalt, et näha, kuidas emakal läheb. Haava kontrolliti ka mitu korda päevas.

Minu suurimaks üllatuseks olin terve opijärgse nädala täiesti kahvatu ja näost kergelt paistes. Seda ei osanud ma millegipärast üldse oodata. Ma arvasin, et ainult haav valutab, mida (peaaegu üldse) ei juhtunudki! Praegu, nädal aega hiljem saan ma juba isegi köhida ja naerda, ainult aevastamine on veidi valus.

See haigla öösärk oli täiega mugav, käis õlgade pealt trukkidega, hea imetamise ajaks lahti teha. Ma olin igasugu erinevaid riideid kaasa võtnud, aga kohapeal leidsin, et kuna nagunii peaaegu kogu aja voodis veedan, pole erilist mõtet end riietumisega vaevata.


Aa ja veel üks tore asi - kapis oli väike kollektsioon kootud beebimütse. Juba opitoas pandi Oscarile üks helesinine pähe, aga see ei püsinud väga hästi ja toas andis õde valge, mis püsis natuke paremini. Aga see valik oli hästi nunnu neil ja ma täiesti unustasin küsida, et kust need mütsid tulevad? Ilmselt vabatahtlikelt kudumishuviga memmedelt - see on ju tegelikult nii tore töö kui saad vastsündinutele mütse teha. Nende kõige-kõige esimesi!

Kanadas on vabatahtlik töö üleüldse väga levinud, näiteks beebide intensiivis on vabatahtlikud beebikussutajad! Sest iga haige või enneaegse lapse juures ei saa/taha tema vanemad olla, samas on puudutus ja hoolitsus väikestele nii olulised, et keegi peab selle töö ära tegema. Siin on ka spetsiaalsed hämarad toad narkosõltuvusega vastsündinutele, sest neid häirib alguses kõik, ka valgus.

Kuidas meil kodus on läinud, räägin juba järgmises postituses!

13 veebruar, 2018

Oscari sünnilugu

Oleks ma teadnud, et lapsi on nii lihtne (enda seest välja) saada, võiks neid juba kümme tükki olla! Ja oleks ma teadnud, et oma laps lausa nii nunnu on, poleks ainult kümnega piirdunudki.

Keisripäeva hommikul läksime haiglasse ja polnud erilist ärevust ega midagi. Osakond oli hästi vaikne, hämar ja rahulik - alati on tegelikult. Ma iga kord imestan, et mismoodi nad seal sünnitavad kui keegi ei karju? Osakond oli täis ja hommikul pidid paljud välja minema, nii et õed pakkusid, et lähme alustuseks hoopis vastuvõtutuppa ja pärast oppi kolime su oma tuppa ümber. Matt ütles, et sünnitajad pannakse tavaliselt sellele poolele, mis on õdede station'ile lähemal, siis on neil lihtsam edasi-tagasi joosta. Plaanilised keisrid lähevad tavaliselt vaiksemasse ossa, sest need emad on seal ainult taastumiseks, õed ei pea vahetpidamata juures passima.


Vastuvõtutoas on kolm voodit, kõik kardinatega eraldatud. Kedagi teist seal esialgu ei olnud, ainult mina, Matt ja meie õde. Mulle anti kohe haiglariided selga, pandi erinevad käepaelad, küsiti uuesti allergiate kohta ja paigaldati kanüül. Oot, ei - kõigepealt keerati soe rätik ümber käe ja öeldi, et niimoodi on lihtsam kanüüli sisse panna. Eriti mugav! Siis pandi esimene kotitäis vedelikku tilkuma, mingi antibiootikum, et põletikke ja asju ei tekiks.

Seejärel saabus üks sünnitaja. Päris sünnitaja. Ta ei teinud üldse väga kõva häält, aga appi kui valus tal tundus olevat! Ja kui hoog üle läks, rääkis täiesti normaalselt. Kõik sünnitajad käivad vastuvõtutoast läbi, seal kontrollitakse avatust ja otsustatakse, kas jäetakse sisse või saadetakse koju. Nii et viimase veerandtunni, mis seal oma oppi ootasin, kuulasin tema piinasid. Matt muigas minu kohkunud nägu vaadates ning ütles, et see on alles täitsa algus, mil nad valuhoo ajal rääkida suudavad. See ei ole isegi päris sünnitus veel!


Hetk hiljem tuli teine õde, tõi ultrahelimasina ja mainis, et kirurg vaatab korra veel lapse täpse asendi üle. Ning lisas lootusrikkalt, et kes teab, võib-olla on beebi end vahepeal ümber pööranud ja saad hoopis koju tagasi minna! Kui julm see tol hetkel tundus!!! Ma õnneks teadsin, et ei ole.

Samal ajal inises teine rase sellise intensiivsusega nagu saeks keegi tal elusast peast mõlemat jalga korraga maha. Ja korrutas: "It hurts, it hurts, it hurts!" Tal oli ikka tõesti valus! Ise-sünnitamise-võimas-ja-imeline-kogemus, millest kõik räägivad ja mis mul saamata jäi. Üldse polnud kahju ka.

Järgmiseks jalutasime opitoa eesruumi. Seal oli suht külm ja natuke tuli vist ärevus ka. Õed tõid jälle eelsoojendatud tekid ja mähkisid mind sisse, siis läks uuesti toredaks! Ajasime kirurgiga juttu, ta on enam-vähem minuvanune ja hästi vahva. Kõik oli kuidagi nii tšill, ta jõi kohvi ja ütles, et teine kirurg jääb nats hiljaks, aga see on okei, meil ju kiiret pole. Mingi hetk läksime opituppa, istusin lauale, padi anti kaissu, et oleks lihtsam ennast seljasüsti tarvis küüru tõmmata. Öeldi, et alustuseks tehakse torkekohale tuimestus ja see olevat kogu opi kõige ebamugavam osa. Tuimestussüsti ma vaevu tundsin ja juba hetk hiljem öeldi, et võid nüüd pikali heita. Ma hakkasin naerma, et oot, see oli kõige ebamugavam osa? Aga millal see jäme nõel läbi selgroo jõudis minna?

Jalad muutusid soojaks ja keha muutus tuimemaks, aga seda tunnet üldse ei tekkinud, et keha ära kaoks (paljud räägivad, et kaob). Järgmiseks määriti kõht steriliseerimisvahendiga sisse ja paigaldati kateeter. Ma ei tundunud mitte midagi! Kogu aeg seletati, mis toimub. Siis tuli kirurg tagasi, kohv oli joodud, kindad käes, kõik valmis. Ajasime veel nats juttu. Küsis, mis lapsele nimeks saab ja kas oli raske nime leida? Ütlesin, et ei olnud raske - Matt ütles, et võiks Oscar panna ja kuna ma midagi paremat ei leidnud, tulebki Oscar. Terve toatäis rahvast naeris mürinal. Enamikel inimestel olevat ikka mingi kauge ajaloo ja tähendusega lugu. Ja kui eesnimel ei ole, siis keskmisel nimel kindlasti on. Oscari keskmine nimi on lihtsalt suvaline Norra nimi - Thorsten. Leidsime, et poisil võiks tugev nimi olla ja Norra nimed kõlasid tugevalt.

Opi ajal läks mul kahel korral süda pahaks. Kohe kui ütlesin, et hakkas halb, lisas anestesioloog mingit rohtu ja hetkega oli jälle hea. Drugs are great!

Ahjaa, enne tuimestuse tegemist ütles kirurg, et opi ajal tunnen "umbes midagi sellist" ja mudis õrnalt sõrmedega mu kõhunahka. Mõtlesin, et jajaa, kindlasti tunnen ainult midagi sellist. Kõik räägivad, et see kõhus sobramine on suht ebamugav ja lõpuks vajutatakse tugevalt, et last välja saada, mis on veel ebamugavam. Ma ei tundunud mitte midagi! Ainult seda nagu keegi oleks natuke kõhu peal sõrmedega sudinud.

Matt istus kõrval ja hoidis käest kinni, mul polnud ärevust ega hirmu, ainult mingi tobe värin oli sees, mis pidavat rohtudega kaasas käima. Mingi hetk ütles anestesioloog Matt'ile, et nad hakkavad nüüd last välja võtma, võib-olla tahad vaadata - Matt siis tõusis püsti ja nägi, kuidas kõigepealt tulid jalad, siis keha ja lõpuks pea. Pea jäi korraks natuke kinni.


Ja siis ta nuttis. Natuke kähedalt, aga nuttis. Pediaater näitas mulle last ja seejärel pandi ta minu kõrval olevale lauale soojenduslambi alla. Kummaline oli vaadata, päris hästi ei jõudnud kohale, et see ongi minu beebi. Matt küsis, kas tahan teda rinnale või eelistan, et tema hoiab? Ma ei tahtnud rinnale, ma poleks teda niimoodi väga hästi näinud. Matt hoidis, kuniks mind kokku õmmeldi ja opilaualt voodisse tõsteti. Seejärel sain pambu oma kaissu ja sõitsime palatisse.

Ahjaa, kirurg küsis, kas tahan platsentat endale? Appi! Vastasin, et jätku omale.

Mõõtudest: ultraheli ennustab kaalu +/- poolekilose eksimisvõimalusega ja tagantjärele vaadates mahtus meie titt suht nendesse numbritesse, mida toona mõõdeti (oligi kuskil pool kilo kergem).

34nda nädala ultrahelis oli kaaluks 2800g ja 37ndal nädalal 3500g. Oscar sündis täpselt nädal enne tähtaega ehk 39ndal nädalal, kaalus 3575g, oli 53cm pikk (pikkade vanemate laps, noh) ja pea ümbermõõt 37,5cm.

See viimane oli mõlema ultraheli andmetel viis nädalat ees (mis meid sulaselgelt murelikuks tegi) ja suur see pea ka on, aga tuharseisu arvestades normaalne, pealegi sündis Matt ise suure peaga. Nädal hiljem (ehk 40ndal) või sealt isegi edasi, poleks ma seda pead mingi nipiga ise välja pressinud, eriti arvestades, et see on täiesti ümmargune, mitte kergelt piklik nagu enamasti neil lastel, kelle pea on viimastel kuudel/nädalatel ema vaagnas istunud.

Esimesed kaks keisrijärgset tundi seisid kaks õde pidevalt mul kõrval, mõõtsid iga natukese aja tagant vererõhku ja temperatuuri, küsisid valu kohta ning kontrollisid kogu aeg lapse näitajaid ka. Beebi oli kogu selle aja minu kaisus. Terve esimese päeva tegelikult oli.

Valu ei olnud ega tulnudki! Iga mõne aja tagant küsiti, et kui palju on 10-palli süsteemis ja mul oli vahelduva eduga kas üks või null. Pärast esimest tundi läks üks õdedest ära, aga teine oli enam-vähem kogu aeg pildis. Matt rääkis hiljem, et mu vererõhk olevat nii madal olnud, et seda pidi jälgima. Ma ei tea, kas madalast rõhust või millestki muust, aga esimese päeva jooksul läks mul korduvalt süda pahaks. Iga kord põhjusega, näiteks tõusin istukile, võtsin midagi voodi kõrval olevalt laualt... ja see oli nii suur pingutus, et kohe hakkas paha, kohe oksendasin ja kohe oli jälle hea ka. Vahepealsel ajal ei iiveldanud üldse. Mitte midagi ei tundnud, täiesti normaalne oli olla. Istusin voodis ja kaisutasin oma uhiuut beebit.

Ahjaa, iga kord anti pärast oksendamist tilguti kaudu iiveldusvastast rohtu (mis teeb muhulgas uniseks), see ilmselt aitas heale enesetundele kaasa! Mingil hetkel olin juba nii üleväsinud, et pilt hakkas silme ees laiali vajuma ning jäin lõpuks magama. Kaks tundi hiljem ärgates oli juhtunud ime - laps, kes niigi iga tunniga üha nunnumaks muutus, oli korraga sada korda armsamaks saanud! See peab küll puhtalt mingi hormooni-värk olema, kuidas emaarmastus peale tuleb!

Ärgates sain aru, et olin end ise kramplikult üleval hoidnud, sest noh, päevane aeg ja mul on last vaja silitada ja toita ja küll öösel magame... ainult et... ei maga ju! Ei ole enam nii, et magamine toimub mingil kindlal ajal. Selles mõttes läks järgnevatel päevadel lihtsamaks, et kui väsisin, siis tukkusingi natuke, ei oodanud enam, et silmad täiesti kinni kukuks. Samas oli uni esimesel kolmel päeval nii pinnapealne, et kuulsin kõike, mis ümberringi toimub.

Püsti aidati muuseas juba esimesel õhtul. Kõndides oli haav kergelt hell ja pea käis ringi, aga muidu polnud midagi viga. Ja pärast väikest kraani all värskendamist ja hammaste pesemist oli kohe palju parem olla ka.

Ja siin ta ongi - meie väike Oscar!

06 veebruar, 2018

Ettevalmistus keisriks

Mulle väga meeldib kui organiseeritud see keisrivärk siin on! Kui kuupäev määrati, sain põhjaliku infolehe, lisaks öeldi, et mõned päevad enne oppi kutsutakse haiglasse, et veelkord kõik asjad läbi arutada, ruume näidata ja viimane vereproov võtta. Täna käisin siis seal ka ära.

Alustuseks (tüüpiline Kanada!) küsiti, mis on minu "eelistatud nimi". Seda muideks küsitakse ka uude kohta tööleasumisel, sest mõni tahab kasutada eesnime, teine keskmist nime, kolmas nime lühendatud varianti ja neljas üldse mingit hüüdnime. Tugiisiku nimi pandi samuti kirja.

Teine kohalik eripära on see, et haigla ankeetides uuritakse alati, kas tunned end kodus turvaliselt ja kas su partner kohtleb sind hästi. Mul partner siin viskas eile õhtul mingi juhusliku nalja - ilmselgelt läks meelest ära, et rasedal on naljasoon täiesti umbes. Aga siis tuli vist kohe jälle meelde, hakkas käbedalt mu selga mudima ja päästis olukorra.


Meik, ehted, küünelakk, lõhnavad kreemid ja muu taoline tuleb opipäeval ära jätta. Parfüümi kasutamine on Kanadas muideks kõikides kliinikutes ja haiglates keelatud, paljudes kontorites ka. Lihtsalt pole meeldiv kui iga inimene oma pilvega sisse kõnnib. Kohale pean minema poolteist tundi enne oppi, siis saan toa, kuhu jään haiglast lahkumiseni (nendes tubades ollakse nii enne kui pärast sünnitust kui ka sünnituse ajal - kes ise sünnitavad - mingit kolimist ei toimu).

Seejärel toob õde haiglariided, paneb kanüüli ja annab kõrvetistevastase rohu, et opi ajal ebamugav ei oleks. Opisaalis tehakse alustuseks seljasüst ja kohe pärast seda aidatakse lamama, sest jalad pidid üsna kiirelt soojaks minema ning alt ära kaduma. Seejärel steriliseeritakse kõht ja paigaldatakse kateeter. Kateetri osa kartsin kõige rohkem, aga õde ütles, et nad ei pane seda enne kui keha on täiesti tuim.

Kuna steriliseerimisvedelik peab enne linadega katmist kuivama, tuleb neil mind kolmeks minutiks katmata jätta. Aga et kõik on väga diskreetne ja sel ajal pole ruumis kedagi, kes otseselt mu ettevalmistamisega ei tegele ja et kolm minutit hiljem kaetakse kõik kinni. Palju ei jäänud puudu, et oleks selle kolme minuti eest vabandatud ka. Kanada noh. Ma arvan, et opipäeval ikka vabandavadki, hahaa.

Seejärel räägiti detailselt lahti, kes opi ajal saalis on, kes kus seisab, mida ma tunnen/kuulen/näen. Seljasüstil on kolm kõrvalmõju - vererõhk kukub alla, värinad võivad tulla ja süda võib pahaks minna. Kõige vastu saab rohtu, andku ma ainult teada kui miskit häirib. Matt ütles hiljem, et iiveldusega on nii, et mõnel rohud ei aita ja selili lamades on tegelikult väga nadi oksendada, aga mitte midagi ei ole teha. Loodan, et mina nende väheste hulka ei kuulu, keda selline saatus tabab.

Skalpelli sisselöömise hetkest läheb kuskil 8 minutit, et laps väljas oleks ja 20 minutit hiljem peaks ma olema juba kokku õmmeldud.


Järgmiseks mainiti kaht asja, millest mul varem aimugi polnud:

- tuharseisus beebid, kes on kuude kaupa varbad vastu nina istunud (nagu minu oma), ei lähe tavaliselt kohe sirgeks! Esimesed tunnid võib laps endiselt suht pooleks volditud olla, ärgu ma siis ehmatagu, selles ei ole midagi imelikku!

- õigetpidi olevad lapsed, kes vaginaalselt sünnivad, on koonusekujulise peaga, sest nad on olnud niimoodi luude vahele pressitud ja seejärel veel sünnitusteedes muljutud. Tuharseisu keisribeebid tulevad välja ilusa ümmarguse peaga... aga selle ülemine osa võib olla veidi lapik, kuna nad pressivad end viimastel kuudel vastu emaka lage - ruumiga on ju kitsas. Minu oma surub otse ribidesse, nii et eks näis, kas on väike ribikujuline vagu ka keset lagipead... Aga jällegi - kõik on normaalne! Ei jää selliseks.

Kõikidel sünnitusosakonna õdedel on imetamisnõustaja väljaõpe, nii et kohe kui tuppa tagasi jõuame, näidatakse, kuidas last toita ja vaadatakse, et ma endale sellega haiget ei teeks. Valuvaigisteid antakse nagu kellavärk iga teatud aja tagant, neid ei pea ise küsima. Ja kui sellest hoolimata peaks valus olema, saab kanüüli kaudu kangemat kraami ka. Jalgade tuimus peaks kahe tunni pärast ära kaduma ja samal päeval aidatakse korraks püsti. Kateeter jääb järgmise päevani sisse (kui just ise ei palu varem eemaldada), nii et pissimise pärast pole vaja end voodist välja ajada.

Kõik vajalikud asjad saab kohapealt - mähkmed ja sidemed, võrkalukad, lapse riided, hügieenivahendid emale ja isale. Enda asju võib kaasa võtta, aga ei pea. Padjad olevat neil kohutavad, need soovitati küll kodust tuua.

Esimesel paaril päeval on seedimine tundlikum, tasub vähehaaval katsetada, mis sees püsib ja mis ei püsi. See pidi olema mingi opijärgne asi, et soolestik on ärritunud. Mu hiilgav plaan kohe sushit süüa läks seega veits aia taha.

Haiglasse jäetakse kaheks ööks, pärast seda oleneb, kuidas emal ja lapsel enesetunne on. Välja ei visata, aga enamik pidavat end hästi tundma ja koju tahtma. Aiiii, põnev!

04 veebruar, 2018

Telefoniseiklused

Matt'il õnnestus ükspäev oma telefon katki visata. Lendas sellise hooga taskust välja, et tegi asfaldil kohe mitu graatsilist hüpet. Kutu. Enam ei tööta. Õnneks on tal pakett, mis vajadusel uue telefoni annab ja mina muidugi sinisilmselt arvasin, et lihtsalt lähedki esindusse ja saad uue telefoni.

Aga noh - Kanada! Siin ei ole lihtsaid lahendusi.

Läksime kohale ja selgus, et esinduses ei saa midagi teha, telefonide asendamisega tegeleb ainult kõnekeskus (kuidas sa sinna helistad kui telefon ei tööta?) ja nemad saadavad uue telefoni KOLME tööpäeva jooksul kulleriga koju! See kõlas kohe nii uskumatult jaburalt, et esimese hooga arvasin, et teevad nalja.

Ainult helistamisest muidugi ei piisa, katkise telefoni peab ikkagi esindusse viima. Aga see esimene esindus, kus käisime, ei olnud piisavalt suur, nemad müüsid ainult telefone, kõige muu jaoks pidi teise asukohta minema. Sama firma muidu. Üks Kanada suurimatest mobiilteenusepakkujatest.

Ma ei saanud üldse aru, miks Matt lamenti ei löö? Mis mõttes saadetakse postiga? Esinduses on kastide viisi telefone ja nad ei saa kohapeal uut anda - idiootsus! Järgmisesse esindusse sõites seletas Matt, miks see nii käib. On reede pärastlõuna, seega uus telefon toodaks talle koju hiljemalt kolmapäeva õhtuks. Kes saab tänapäeval viis päeva ilma telefonita hakkama? Ahjaa, kättesaamise kohta peab allkirja andma, nii et kui sind parajasti kodus ei ole, mängid veel paar päeva seda kassi-hiire mängu, et millal kullerile pihta saad.

Asendatakse täpselt sama mudel ja mingi omaosalus tuleb ka maksta, aga võrreldes tegeliku hinnaga tuleb asendustelefon ikka poolmuidu kätte. Kuna enamik telefonitootjaid lasevad igal aastal uue mudeli välja, on inimestel nats nagu hasart, et ossa, sellel uuel on ikka parem/suurem ekraan ja teeb ilusamaid pilte (no kriipsuvõrra ilusamaid, mitte et sa tegelikult vahest aru saaks) ja ühel küljel olev nupp on nüüd teisele küljele viidud ja... Ühesõnaga Kanadas, kus uhiuue telefoni hind on makstavate palkadega natuke paremas proportsioonis kui Eestis, on pea igaühel ikka kõige uuem telefon.

Seega on lombakavõitu telefoniasendamise süsteem põhjusega lombakas, sest enamik inimesi ei taha 3-5 päeva ilma telefonita olla, et siis vähese raha eest eelmine mudel saada. Suurem osa kasutab hoopis teist soodustust, maksab natuke rohkem ja saab samal päeval esindusest kõige uuema mudeliga koju minna.


Mul endal, muideks, on neli aastat vana telefon ja olen sellega igati rahul. Aku peab kenasti vastu, kõik toimib! Matt on mind juba pikemat aega töganud, arvab, et viimane aeg oleks natuke tänapäevasem asi soetada. Ekraan olevat liiga väike. No ma ei tea, mul noored silmad - näen veel! Vaatasin seal telefonipoes siis neid uusi ja no kellele uued läikivad asjad ei meeldiks! Ainus jama on see, et sellised uued asjad püsivad uuena mitte kauem kui aasta. Ja siis tuleb veel uuem ja veel läikivam ja korraga on sinu "uus" telefon vana juust. Eriti kasutatuna. Matt'i üks aasta vana mudel ei ole kasutatuna enam mitte midagi väärt, minu neli aastat vana ei tahaks keegi ka peale makstes.

Ma vist ei teagi ühtegi teist asja, mille hind nii drastilise kiirusega allapoole kukuks kui tänapäeva telefonidel. Sealjuures ei osata uutele mudelitele enam midagi asjalikku lisada, uuendused piirduvadki laias laastus sellega, et eelmise mudeli liikuvale emoticon'ile on juurde pandud see funktsioon, et emoticon imiteerib sinu nägu - sina naeratad, ükssarvik naeratab ekraanil täpselt sama laialt vastu - ja selle saad siis sõbrale saata. Robotil oli naeratamisega nats probleeme, telefonipoekutt ütles, et sellega proovi näiteks pead liigutada. Toimis. Näe, järgmisel mudelil saab jälle uuenduse teha ja roboti naeratamisfunktsiooni ära parandada.

Vot selliseid asju avastad kui su peika nii kaua leti taga asju ajab, et töötajatel ta padurasedast igavusse surevast kaaslasest kahju hakkab. Eriti kuna Matt korra minu telefoni kasutas ja see siis hetkeks leti peale jäi ning oma iidse välimusega tähelepanu äratas, mispeale töötaja kohe vestlust arendas, et kas ma olen muidu oma telefoniga rahul (see ju küll võimalik ei ole!) ja näe, kõige uuemal IPhone'il on muide sellised funktsioonid. No ütle nüüd, milline oluline edasiminek tehnika arengus!


Aga tegelikult tahtsin hoopis sellest rääkida, et kui Matt õhtul oma uut mänguasja seadistas ja selle rääkiva tädi tööle pani, kellele saab küsimusi esitada, soovitasin uurida "mis on tuntuim Eesti multikas", sest muudele juhuslikele küsimustele oli tädi üllatavalt adekvaatsed vastused andnud.

Hiljuti tutvustasin Matt'ile vanu multikaid nagu "Siil udus" ja "Nõiutud saar", kuniks jõudsin "Nu Pogodi"-ni, et näe, venelased ikka oskasid sellise asja teha, mis naelutas kõik nõukogude lapsed ekraani ette... ainult et nüüd täiskasvanuna vaadates tundus endalegi veidi imelik, kuidas konstantselt purjus ja ahelsuitsetajast räpane hunt vaest jänest taga ajas nagu elurõve pedofiil kunagi. Matt oli isegi rohkem šokis, sest sattusime juhuslikult kohe selle episoodi peale, kus hunt kümme sigaretti korraga ette pani ja suitsu telefoniputkasse puhus, kuhu kabuhirmus jänes end lukustanud oli. Normaalne meelelahutus lastele vaatamiseks. Mitte, et Tom & Jerry väga mahedam oleks olnud aga...

Igatahes!

Eeldasin, et tuleb mingi klassikaline nostalgiamultikas, "Klaabu" või midagi. Aga... tuli see! WTF?! :)