25 september, 2017

Kohalikud kombed

Mul on nüüd pool rasedust läbi ja tuleb välja, et olen külili magamise peaaegu ära õppinud! Ei vähkre enam öö läbi sobivat poosi otsides. Varasemalt arvasin, et magamise asend hakkab pigem viimastel kuudel rolli mängima, aga noh, ma ei teadnud, et lisaks kõhule ka tissid võiksid ette jääda. Olin ainult kuulnud, et "raseduse esimestel kuudel võivad rinnad tundlikud olla". Kaua need esimesed kuud kestavad? Lõpuni välja? Kogu aeg paisuvad suuremaks ka - lapsepõlves söödud saiakontsikud hakkavad vist lõpuks ometi mõju avaldama...

Varasemalt arvasin, et rase kõht tundub ilmselt natuke nagu võõrkeha ja on raske. No ma olen küll ainult 2,5 kilo juurde võtnud, võib-olla sellepärast polegi veel raske, aga ausalt öeldes ei ole üldse teistmoodi tunnet.

Mul on paljud sõbrannad raseduse lõpuni oma vanades riietes käinud, madala värvliga püksid läksid ilusti jalga, kõht jäi ülespoole. Minu puhul on see välistatud! Kõhu alaosa, kus muidu põis paikneb (ma pole enam kindel, mis seal nüüd paikneb), on kõige tundlikum. Ma ei saa üldse midagi sinna peale suruda, isegi dresse ei suutnud enam kanda. Nüüd ostsin mingid number suuremad ja ülevalt hästi lötakad, need sobivad. Kodust väljaskäimiseks leidsin mõned paarid rasedate teksasid ja ooo, need on ju kohe täitsa teine tera! Nii mugavad!


Nädalake tagasi hakkasin liigutusi tundma. Nii veider! Keegi elab mu sees! Muidu öeldakse, et meestele ei jõua lapsesaamine päris hästi kohale enne kui laps kõhust välja tuleb, meil on pigem vastupidi! Noh, ma tean, et ta seal on, aga iga kord kui teda ultrahelis näen või liigutamas tunnen, on korraks selline... whoa... väike inimene! Kuidas sa sinna said?

Ja liigutuste tundmine tuli enam-vähem üleöö. Enne seda oli küll paar korda kahtlus, et äkki tundsin, aga kõhus on ju igasugu muud liikumist ja mulksumist ka, mine võta kinni, oli see siis laps või mitte. Ta on ju nii väike veel. Kuniks ühel päeval tundsin nii konkreetselt just nimelt last, et polnud enam mingit kahtlust. Isegi kõhu pealt on tunda kui õiget hetke tabada, Matt sai korra juba pihta.


Kanadas ja USA's on lapsesaamise juures mitmeid selliseid kombeid, mis Eestis veel väga kanda kinnitanud ei ole (või võib-olla juba on, sest kui mina ära kolisin, ei tähistatud Halloweeni ka). Igatahes vanasti ei olnud. 

Gender reveal (soo teatavaks tegemine)

Esiteks on päris palju neid, kes ei tahagi lapse sugu teada, eelistavad sünnituseni oodata. Mõned ise teavad, aga sõpradele ja sugulastele ei ütle enne kui laps käes. Inglise keeles on sellega palju jama, sest kuidagi pead ju lapsele viitama ja "tema" asemel on he/she, mis kohe reedab, kes tulemas on. Rasedusteemalistes raamatutes on ka nii, et üks peatükk räägib "he"-st ja teine "she"-st, vahel vahetatakse lõigukaupa, et keegi end puudutatuna ei tunneks. 

Gender reveal korraldatakse loomulikult ikka peona. Külalised saavad soo arvamise mänge mängida, roosasid ja siniseid maiustusi süüa ja lõpuks siis tehakse beebi sugu teatavaks. Vahel vanemad ise teavad enne pidu, vahel paluvad arstil soo ümbrikusse panna ja viivad selle ümbriku siis pagariärisse või muusse kohta, olenevalt sellest, millise viisi nad üllatuse avaldamiseks on valinud. 


Nursery (lapse tuba)

Laps saab kohe oma toa, kasutab ta seda siis või mitte. Toas on tavaliselt voodi ka emale, sest isa peab enamasti tööl käima ja võiks öösel natuke magada saada. Meie teeme väiksemast külalistetoast lapsele toa ja kogu sisustamine/dekoreerimine piirdub võrevoodi lisamisega. Mähkimislauda ma ei taha, pealegi on toas paraja kõrgusega kummut, mille peale saab mähkimisaluse panna juhul kui peaksin ümber mõtlema. Kummut ja seinakapp on nagunii tühjad, lapse asjad mahuvad ilusti ära. Ja ongi tehtud. 

Kohalikele sõpradele-sugulastele on see täiesti arusaamatu plaan. Oot, aga oled sa juba otsustanud, mis värvi sa toa värvid? Meil on terve maja ühte värvi, ma ei saa aru, miks ma ühe toa korraga teistsuguseks peaks võõpama? Lapsel ei ole seinatoonist küll sooja ega külma. Kui ta piisavalt suur on, et arvamust avaldada, saab ta oma sinise toa ja traktoripildid kui tahab.

Kui aruteluga seinavärvist kaugemale jõuda, tulevad mängu dekoratsioonielemendid, igasugu pildikesed, riiulid ja mänguasjad. Mis mõttes ei dekoreeri? Kuule, natuke ikka pead dekoreerima! Matt'i parim sõber teeb näiteks väga kihvte puidust dekoratsioone ja riiuleid, saatis mulle portsu pilte, et vali midagi. Mulle väga meeldivad need asjad... aga meie kodu on täiesti teises stiilis. Ütlesin, et oodaku paar aastat ja tehku siis meile liivakast. Mul on väike kahtlus, et mingit dekoratsioonivärki sealt ikka kingiks tuleb, sest isegi tema, igati mõistlik inimene (ja mees!) ei suuda aru saada, et kuidas ei dekoreeri?


Baby shower (katsikud - ainult et enne sündi)

Baby shower on selline pidu, kus saab jällegi beebiteemalisi mänge mängida, lutipudelikujulisest topsist mahla juua ja mähkmeid jalga proovida. Selle korraldavad rasedale tavaliselt tema sõbrannad või naissoost sugulased. Lapseootel ema koostab tavaliselt nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks ja külalised toovad siis kinke. Selles mõttes mõistlik, et kui laps veel käes pole, on kindlasti abiks kui ei pea päris kõike ise ostma.

Kuna mul on siinses sõpruskonnas päris mitu rasedat, tuleb ühine baby shower ja õnneks pole keegi veel nimekirja küsinud, sest ma tõesti ei teaks, mida tahta. Minu meelest on täiesti okei kui inimesed ise midagi valivad - igasugu riideid, lappe, tekke, mähkmeid, raamatuid ja mänguasju läheb aja jooksul nagunii vaja. 

Harvadel juhtudel tehakse baby shower pärast lapse sündi, sest mõned emad on ebausklikud ja mõned sõbrad tegelikult eelistaks ikkagi titte kah näha kui juba kingiga kohale lähevad. Samuti mõistlik.

Baby shower korraldatakse muideks ainult esimesele lapsele. Järgmisele ainult sel juhul kui tal on esimesega suur vanusevahe. 


Sõbrad-sugulased sünnitustoas

Minu jaoks kõige arusaamatum komme. Enamasti antakse perele teada kui sünnitamiseks läheb ja selleks ajaks kui laps väljas, on terve lähem suguselts juba palati ukse taga. Last peab nägema ju KOHE! Sõna otseses nii kohe, et kui ema on kokku lapitud, sajavad kõik sisse, õnnitlevad, patsutavad titte ja teevad pilte. Minu suurim õudusunenägu!!!

Kohalikest beebigruppidest olen avastanud veel ühe eripära - tihtipeale leiavad emad või ämmad, et nemad peavad ka saama sünnituse juures olla ja kui tulevane sünnitaja seda ei soovi, tuleb suur tüli. Sünnitajad tunnevad ennast siis süüdi ja lõpuks ikkagi lubavad. Ja neid külalisi nad ka alati ei taha, aga kui kõik juba ukse taga on, siis ikkagi lubavad. 

Mina õnneks ei ole kohalik ja "ei" ütlemisega pole mul kah kunagi probleemi olnud. Me oleme otsustanud Matt'i vanematele enne mitte midagi öelda kui laps juba käes on, mis peaks ennetama nende liiga varajase haiglasse jõudmise, kuigi mul poleks vähimatki probleemi keelduda neid uksest sisse laskmast (mis ilmselgelt tekitaks suure tüli). Sünnitusejärgne aeg kuulub minu meelest ainult emale-isale-beebile. Külalised võivad tulla järgmisel päeval või üldse siis kui me juba kodus oleme, olenevalt sellest kui hästi/halvasti mul endal taastumine läheb.

15 september, 2017

Malluka mokkadest

Olete vahel mõelnud kui ilusaks sõprade-tuttavate elu muutus koos nutitelefonide ja sotsiaalmeedia arenguga? Vanasti (jaa, ma olen nii vana juba) ei tulnud keegi selle pealegi, et endast ise pilti teha - ikka teised tegid! Ja et tulemust näha, tuli oodata, kuniks fotokal film täis sai, see siis ilmutusse viia ning hiljem kodu poole kõndides saak kiirelt läbi lapata, et huvitav, mis välja tuli?

Pildid jäid albumisse ja neid ei olnud teistele eksponeerimiseks eriti kuskile riputada. Seda muret enam pole! Nüüd liigume selles suunas, et igaühel peab ka väline "mina" olema. Või väline "meie". Ühel mu sõpradepaaril on eriline anne super-armsaid paaripilte teha, nad näevad ikka kohe nii armunud ja sossud välja, et ma iga kord sulan kui vaatama juhtun. Ainus, mis idülli lõhub, on fakt, et suhtlen nendega ka päriselus... Ja ma jumala eest ei tea, kuidas need kaks üldse koos püsivad (no okei, neil on laps, mis teeb põgenemise veidi keeruliseks), sest ma ei tea kedagi teist, kelle suhe nii kohutavalt katki oleks. Aga ilusaid pilte postitatakse iga nädal ja siis ma alati korraks mõtlen, et awww... 

Täna lugesin, et Tanel Padari pruut oli vahepeal mehele läinud. Teisele mehele siis. Jällegi - no oli ju ilus paar! Vaatad pilte ja hing sulab sees... Ma juba ootasin, et nii kaua koos olnud, varsti saavad lapse või teevad pulmad... Näe, tegidki! Või noh, üks tegi.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Eriti tänapäeva klantspildi maailmas.

No ja siis vaatasin seda uut teleseriaali "Me saime lapse". Päevakohane nagu isegi aru saate... Mulle väga meeldis, et lõpuks ometi on suudetud midagi natuke rohkem tõetruud toota kui tüüpiline "meil on kõik nii idülliline". Sest elu ei ole iga päev idülliline! Eriti kui lapse saad.


Kommentaare lugesin muidugi ka. Esile kerkisid kolm peamist teemat:

"Mida ta karjus seal sünnitusel nagu loom, mina näiteks küll ei karjunud. Mehed ju vaatavad ka, piinlik veits".

"Võiks ikka natuke mõelda, mida avalikult näidata, see saade küll iivet ei tõsta, teismelised vaatavad ja ei julge enam iial lapsi saada".

"Issand see Mallukas on ikka täiega labane! No kes see räägib oma rebenenud mokkadest?!"

Ma ei saa aru, mida inimesed ootasid, sättides end vaatama saadet, mis räägib rasedusest, sünnitusest ja kõigest sellele järgnevast? Kes klantspildi maailma eelistab, võiks teleka asemel hoopis Instagrami lahti teha, seal käib lapsesaamine alati väga ladusalt: on õnnest pakatav roosapõskne rase, järgmisel pildil imearmas vastsündinud beebijunts ja kolmandal värske ema skinny jeans'ides oma uhiuut titat jalutamas. Emmaljunga kärus. Ofkoors.

Päriselus see kõik nii lilleline ei ole ja kui Malluka rebenenud moka lugu aitab mõnel pubekal kiire titevorpimise asemel alustuseks hoopis kool ära lõpetada, ei ole tegelikult keegi midagi kaotanud.

Kommentaariumis on klassikaliselt ainult moraalijüngrid koos, aga statistika näitab, et inimesed ei viitsi ninnu-nännu idüllisaateid vaadata, ikka janunetakse skandaali järele. Kui skandaal käes, on hea internetti kommenteerima minna, sest see annab võimaluse end parema inimesena tunda. Sellisena, kes kunagi Kroonikat ja Õhtulehte ei loe, sopasaateid ei vaata ja kõnealust seriaali ainult sellepärast nägema juhtus, et laps kogemata teleka sisse lülitas. Ja nüüd on terve pere šokeeritud. Kuradi Mallukas!


Kes furoori tekitanud tsitaati veel kuulnud ei ole, siis: "Esimese sünnitusega läks üks mokk kaduma, teine jäi alles. Nüüd on see teine pooleks, sisuliselt on mul ikka kaks mokka. Me oleme nullseisus, see pidigi nii minema!"

Antagu mulle mu madalalaubalisus andeks, aga mina isiklikult naersin selle peale nii kõva häälega, et kanad ehmusid õues kaameks. Mul on hea meel, et keegi julges midagi nii privaatset kõva häälega välja öelda.

Sest teate, mis on veel õudsem? See kui vaatad sotsiaalmeediast klantspildi emasid, kes sünnitusmajast oma raseduseelsetes riietes minema kablutavad, järgnevaid nädalaid täismeigis ja kohevas soengus demonstreerivad ning kuu aja pärast tilluke titt puusal tugevaid kõhulihaseid näitavad, sest taastumine on teadagi käkitegu!

Ja sina oled samal ajal just oma pambuga haiglast välja saanud, näed välja täpselt sama rase kui ennegi, mokad on pooleks ja täpselt ei tea, kuidas üle haavade niimoodi pissida, et valu kätte ära ei sureks. Sotsiaalmeedia kohta tehtud uuringud näitavad, et inimesed saavad teiste ideaalset elu vaadates depressiooni, sest korraga paistad olevat ainus, kel mured on. Nii et tänu taevale Malluka eest, kes meid liigsest stressist säästab, nüüd saame vähemalt mõelda, et tegelikult on meil kõik hästi, mõlemad mokad elus ja terved.

12 september, 2017

Sünnitusvaluga toimetulekust

Lapsesaamise juures paistab üks tulisemaid teemasid olevat see, kas sünnitada naturaalselt või kasutada valuvaigisteid. Ma olen aru saanud, et Eestis propageeritakse eelkõige seda esimest viisi, kuni selleni välja, et isegi kui tahad epiduraali, võidakse öelda, et "ootame-vaatame natuke veel, natuke veel, natuke veel... oih, juba hilja" (mitme sõbranna kogemus). Loomulikult on hoopis teine asi kui jõuad haiglasse viimasel minutil ja lihtsalt ei jõuagi enam muud teha kui laps välja pressida. Kuulge mõni sünnitab olude sunnil üldse autos, ei lähegi tervet ööpäeva, et beebi lõpuks ilmavalgust näeks.

Mina usun, et igaühel on õigus valida täpselt selline meetod, mis talle sobib ja kellelgi ei ole õigust teda selle eest hukka mõista. Kes soovib naturaalset kogemust - miks mitte. Aga kes tahab, et valu vähemaks võetaks, peaks samuti oma tahtmise saama. Matt võtab terve septembrikuu jälle sünnitusi vastu, nii et see teema on meil ka kodus väga aktuaalne. Minu üllatuseks selgus, et ainult alla poole naistest küsivad epiduraali (arvestama peab muidugi seda, et Kanadas süstitakse sünnituse algfaasis kõigile soovijatele morfiini, mis teeb olemise palju talutavamaks). Olles sadade sünnituste juures viibinud, ütleb Matt, et kui tema ise sünnitama peaks, laseks kindlasti epiduraali ka teha.

Mul on sõbrannasid, kes peaaegu ilma valudeta sünnitasid, kusjuures selleks mingeid ettevalmistusi tegemata. Lihtsalt juhtus nii. Ja on sõbrannasid, kes oma esimesest sünnitusest niisuguse trauma said, et sellest mitu kuud isegi rääkida ei suutnud. Inimesed on erinevad! Ma arvan, et korralik ettevalmistus ja erinevad tehnikad aitavad sünnituse libedale kulgemisele kindlasti kaasa, aga samas ei usu, et see mingi universaalne võluvits oleks, mis kõigile täpselt sama hea tulemuse annaks.

Mõnel on näiteks päevad hullult valulikud, teine ei kujuta ette, mis seal siis nii väga valutama peaks. Mõni oksendab terve raseduse aja, teine ei saa enne arugi, et rase on kui kõht ette kasvab. Mõni kreemitab-õlitab oma nahka hommikul-õhtul ja vahel lõuna ajal ka kui meelde tuleb, aga saab ikkagi igale poole venitusarmid. Teine ei viitsi sellega üldse tegeleda ja ei saa ühtegi armi. Mõni sünnitab pea viiekilose lapse ilma rebenditeta, teisel lõhub poole väiksem titt kõik ribadeks. Seejuures võivad mõlemad emad väga teadlikult ja rahulikult sünnitada, ei ole tingimata nii, et see teine tegi kõik totaalselt valesti ja ainult sellepärast rebeneski. Kõik on individuaalne!

Muideks, ma lasen hambaarsti juures ka alati tuimestuse teha, kuigi puurimise valu (ja kestvust!) ei anna sünnitusega üldse võrreldagi. Kui pea valutab, võtan rohtu. Muidu püüan igasugu ravimeid pigem vältida, ma pean ikka väga haige olema, et mingeid köha-, nohu-, palavikuleevendajaid kasutada.

Tihti rõhutakse sellele, et valuvaigistid ei ole beebile ohutud. Jah, laps saab samuti osa emale antavast. Olenevalt sellest, mida ja kui palju on manustatud, jälgitakse sünnitajat erinevalt. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et personali on rohkem ja sünnitajat ei jäeta nagunii üksi, pole probleem lisajälgimist teha. Epiduraal ei ole üks kindel kombo, vaid koosneb erinevatest ainetest, mida siis reguleeritakse vastavalt sellele, kui kaugel sünnitustegevus on. Teatud asju päris lõpus enam lisada ei saa, sest siis võib lapsel välja tulles hingamisega raskusi olla. Aga et sünnituse valutumaks tegemine asjaosalistele tegelikku ohtu kujutaks, teadusuuringud ei kinnita.

Ja ka loomuliku sünnituse käigus võivad asjad ootamatu pöörde võtta. Kui laps on vaja vaakumi või tangidega välja aidata, tehakse vähemalt Kanadas lisatuimestus - mingi närviblokk, mis süstitakse kuskile emakakaela kõrvale/lähedale (teeb kogu sünnituskanali tundetuks). Matt ütles, et tangide osa on nii rämevalus, et seda ilma tuimestuseta ei saagi teha (igaks juhuks mainin ära, et vaakum ja tangid ei ole siiski igapäevapraktika, vaid äärmuslik erijuhus). No ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi ilma tuimestuseta keisrilõiget nõuaks, kuigi sel juhul manustatakse kõiki aineid juba palju suuremas koguses kui tavasünnitajale. Kõik oleneb asjaoludest, eksole.

Ja teate mis, lõppkokkuvõttes on see ainult sünnitaja enda valik. Mina leian, et mitte kellelgi teisel ei ole õigust öelda, et üks viis on teisest parem või õigem. Mõni tahab kõike tunda ja naudib loomulikkust, teine saab hea kogemuse ainult siis kui tal seejuures valus ei ole. Peaasi, et laps õnnelikult välja saab ja ema rahule jääb. Mida sellise lõpptulemuse saavutamiseks tegema peab, on juba iga sünnitaja enda otsustada.

Hea meelega kuulaks teie kogemusi, eriti seda, mis sünnituse ajal/järel üllatas? Mul pole ju aimugi, mida oodata!

08 september, 2017

Kanada sünnitustuba

Mul läks siin vahepeal arvuti laadimise juhe katki. Sai küll kohe uus tellitud, aga kohalejõudmine võttis ikka päris mitu päeva aega. Lugesin kõik pooleliolnud raamatud läbi, sorteerisin riideid, tegin riiulid korda ja lõikasin maasikatel lehti. Maru palju saab tehtud kui ei ole vaja kogu aeg kiigata, mis netis toimub.

Maasikad olid oma eksisteerimise mõttest veidi valesti aru saanud. Kasvatasid muudkui uusi ja ilusaid lehti, vohasid nii et vähe pole... aga marju ei tulnud peaaegu üldse (mul on sellised taimed, mis peaks 3-4 kuud järjest saaki andma). Sõbranna ütles, et tema hakkas siis marju saama kui umbrohu ära koristas. Mul umbrohtu pole, me alles juunis ostsime selle mulla, oli spets köögiviljade kasvatamiseks mõeldud ja puha, aga kuna ma ju teab mis botaanik pole, ei oska muidugi öelda, mis sorti mulda üks maasikahakatis tahab ja kui hästi tema tahtmised meie poolt pakutavaga ühtisid.

Ükspäev võtsin ette ja lõikasin pooled lehed maha. Ja ülejärgmisel päeval olid kõik taimed paksult marju täis. Nagu mingi plahvatus oleks toimunud! Nüüd korjan iga päev peotäie suuri ilusaid maasikaid ja elu on jälle ilus.


Ma sain täna emalt paki Eesti kommide-küpsistega. Hohoo, pooled on juba otsas! Nii head ikka. Mesikäpa vahvlid olid ka, nugatimaitselised. NUGATI! Paistab, et ma ei oska enam eesti keelt! Vanasti öeldi minu meelest "pähkel".

Üks värdsõna, mis mulle ikka ja jälle aegajalt ette kargab, on sändvitš. Silmadel hakkab valus sellist kirjapilti lugedes... Guugeldasin ja sain teada, et selle all mõeldakse kihilist võileiba - sellist, millel on nii peal kui all viil saia. Ma tunnen ennast natuke nagu vanainimene, kes ei suuda moodsate sõnadega kaasa minna...

Ahjaa, muide - saiast rääkides! Röstisin omale ükspäev viilu saia, panin võid peale ja pistsin nahka. Kaks minutit hiljem läks süda pahaks. Viskasin diivanile pikali, et ju läheb varsti paremaks, aga sain kohe aru, et... mkmm. Ma pole elu sees köögi kraanikaussi oksendanud, aga nüüd on see siis tehtud. Sai tuli välja, enesetunne kohe jälle hea. Iivelduse tekkimisest selleni, et jälle hea oleks, läks kuskil minut. Jah, just nimelt - ÜKS minut. Raseda värk, noh. Mingit loogikat ei pea olema. Tegin uue röstsaia, sõin ära ja elu läks edasi. Teine viil millegipärast sobis.

Ma pole vist veel jõudnud mainida, et mitmed mu Nanaimo sõbrannadest juhtusid minuga samal ajal rasedaks jääma. Üks on kaks nädalat ees, teine kaks päeva ees ja kolmas kuus nädalat taga. Beebibuum! Teine õnnelik juhus on see, et peaaegu kõik ülejäänud sõbrad on arstid.

Paar päeva tagasi uurisin sõbrannalt, et milline siinne sünnitusosakond välja näeb? Ta pakkus kohe, et võib mu sinna ekskursioonile viia! Kummagi residentuuri-aasta jooksul tuleb kuu või poolteist sünnitusosakonnas töötada, nii et nad on seal nagunii natuke nagu omad joped.

Täna läksimegi. Kolm arsti tulid kaasa, sest rasedad on ju toredad - nende peal saab ultrahelimasinat katsetada. Ja kuna mulle üldiselt meeldib oma titte näha, olen alati lahkelt nõus olnud. Ta on jälle kasvanud! Ma ei tea, mida ma siis ootasin. Aga täiesti nagu inimene juba!


Ma ei tea, kuidas mujal maailmas, aga Kanadas ja USA's praktiseeritakse üha enam seda, et sünnitaja ei peaks erinevate ruumide vahet tilbendama - sünnituse ootamine, sünnitamine kui ka sünnitusest taastumine toimub kõik ühes toas. Tuled ja jääd kohe mitmeks päevaks paika.

Sellest hetkest kui tulevane ema haiglasse sisse võetakse, on tal isiklik tuba ja isiklik õde. Kogu vajalik tehnika on olemas, aga väga diskreetselt kappidesse peidetud, et saaks hiljem uksed kinni panna ja olemise hubasemaks teha. Igas vannitoas on vann. Perevoodeid pole, isa võib aknaaluse lavatsi peal pikutada (see madrats oli ausalt öeldes üllatavalt mugav), lapsele tuuakse oma voodi ja emal on enda oma. Puldiga! Saab seljatuge liigutada ja käetoed külgedelt üles tõsta. Kõrgust saab ka muuta, üles-alla sõita.

Isikliku õe ülesandeks on sünnitaja elu mõnusaks teha ja ühtlasi jälgida, et kõik hästi oleks. Õed on tavaliselt need, kes avatust kontrollivad, vahel teeb seda ka arst. Kuidas juhtub. Õde masseerib, toob juua, paneb laubale külmi rätikuid, koristab okset ning kutsub vajadusel arsti. Iga kaheksa tunni tagant tuleb uus õde ja vahetab eelmise välja. Ma igaks juhuks uurisin, et kas võin ta vahepeal minema ka saata, Matt ütles, et vabalt võid, aga enamasti paistavad sünnitajatele need õed väga meeldivat.

Nagu piltidelt näha, on toas kaks arvutit - üks õele ja teine natuke diskreetsemalt ukse kõrval ülejäänud spetsialistidele. Kui on vähimgi kahtlus, et lapsega ei pruugi kõik ideaalses korras olla või võtab kogu protsess natuke liiga kaua aega, kutsutakse selleks ajaks kui pea paistma hakkab, ka lastearst kohale. See siis seisab seal ukse kõrval, loeb arvutist senimaani kirjapandud infot ja ootab, kas tema teeneid vajatakse. Kui laps õnnelikult väljas, õige häälega kisab ja muidu kobe välja näeb, läheb lastearst lihtsalt vaikselt välja ja sünnitaja ei pruugi teadagi, et ta seal vahepeal valmis oli.

Ukse juures on kraanikauss ka, selle kõrval kõik kindad ja asjad - neil on asi ikka korralikult läbi mõeldud. Ahjaa, uksed on helikindlad! Ma täna spetsiaalselt küsisin üle, sest kogu osakond oli nii vaikne. Nad üldiselt ei saa väga hästi aru, miks ma arvan, et keegi nii väga karjuma peaks, valuvaigistid on ju olemas?!

Sünnitaja saab kõike ise valida. Näiteks võib isikliku täispuhutava vanni kaasa võtta, küünlad põlema panna ja siis omaenda pere keskel vette sünnitada. Ei pea üldse personali juurde lubama. Kui peaks midagi nihu minema, on vähemalt abi lähedalt võtta (kodus oleks sellega veidi keerulisem).

Väga kummaline mõelda, et loetud kuude pärast jalutan ma ühest neist tubadest päris oma beebiga minema. Võib-olla sellest samast...