16 juuni, 2018

Kanada (pere)arstindus

Mis on Kanada arstinduses Eestiga võrreldes erinevat:

Arstiteaduskond
Arstiteaduskonda astumiseks peab olema vähemalt üks kõrgharidus ning hinnetelehel kõikide ainete tulemuseks "A" (alla selle ei mängi välja, sest arstiteaduskonda on konkurents umbes 13 inimest ühele kohale). Õpe on tasuline (kokku üle 100.000 dollari).

Enamik arste töötab oma ettevõtte alt, mitte ei ole palgatöölised. Näiteks perearstid on tavaliselt kliiniku osanikud, kes maksavad kindla protsendi sissetulekutest kliiniku tööshoidmiseks ja ülejäänu panevad oma taskusse. Haigekassa maksab sisuliselt iga liigutuse eraldi kinni (vastuvõtt, protseduur, vormi allkirjastamine, telefonikõne jne), seetõttu eelistab enamik perearste lühikesi vastuvõtte, et jõuaks neid päevaga rohkem teha. Töökas kanada perearst teenib päevaga umbes sama palju kui eesti perearst kuuga.

"Walk-in" kliinikud
Kanadas on perearstidest puudus, nii et paljudel inimestel polegi oma perearsti (Nanaimos näiteks kolmandikul elanikest). Need, kel oma arsti ei ole, saavad abi "walk-in" kliinikust, kus käib vastuvõtt elava järjekorra alusel. Aga ka need, kel perearst olemas, lähevad kiiremat reageerimist vajavate asjade puhul hoopis "walk-in"-i (näiteks kui on lihtsalt retsepti vaja), sest perearsti juurde ei pruugi enne nädalat-kahte vaba aega olla. Mõned sellised kliinikud tegutsevad iseseisvalt, teised perearstikeskuse osana.

Perearsti ülesanded
Valdkonnad, millega minu teada eesti perearstid ei tegele, on günekoloogilised toimingud, raseduse jälgimine, sünnituste vastuvõtmine, eesnäärmeuuringud, erinevate moodustiste väljalõikamine (sünnimärgid, nahaalused tsüstid, sissekasvanud küüned) jne. Näiteks suguhaiguste kontroll, pap-test, spiraali paigaldamine ja muu selline on Kanadas puhtalt perearsti teema. Günekoloogi vastuvõtule saadetakse ainult siis kui on midagi tõsisemat viga, näiteks kasvaja vms. Eriarstide juurde ei saa ise minna, peab olema saatekiri.

Sünnitusabi pakuvad kõik perearstid residentuuri ajal, aga kui see läbi, saavad ise otsustada, kas jätkavad või mitte. Sünnitusosakonna vahetused on 24-tunnised ja need, kes on valinud sünnitusi vastu võtta, töötavad lisaks kliinikule igal nädalal vähemalt ühe ööpäeva sünnitusosakonnas ja lisaks lähevad eraldi kohale, et oma patsientide sünnitusi vastu võtta.

Paljud perearstid töötavad vahelduse mõttes igal nädalal vahetuse või paar erakorralise meditsiini osakonnas, palliatiivse ravi osakonnas või näiteks narkovõõrutuskeskuses.


Patsientide valimine ja vallandamine
Perearst lisab patsiente oma nimistusse ankeedi alusel. Igal kliinikul on kindel vorm, kus küsitakse olemasolevaid diagnoose, regulaarseid ravimeid ja põhjust, miks perearsti vajatakse (nagu mainisin, saab peaaegu kõik asjad vajadusel ka "walk-in" kliinikus tehtud). Kel nimistus ruumi, vaatab aegajalt ankeedid läbi ning otsustab, keda oma patsiendiks tahab ja keda mitte. Igal arstil on mingid valdkonnad, millega rohkem meeldib töötada ja mingid, mis väga pinget ei paku.

Kui patsiendiga mingil põhjusel koostöö ei suju, on võimalik ta "vallandada". Neid patsiente, kelle üks arst on vallandanud, teised oma nimistusse tavaliselt ei võta, sest nii äärmuslikku meedet kasutatakse ainult mõjuval põhjusel.

Arstid ja õed töötavad eraldi
Mul on Eestist meeles, et arst ja õde istusid alati ühes kabinetis koos, aga nüüd vist kõikidel arstidel enam õde ei ole? Kanadas on arstid ja õed alati eraldi, näiteks perearstikeskuses on õdedel suurem ruum, kust patsient enne arsti juurde minemist vajadusel läbi käib (kaalumas, uriiniproovi tegemas, vererõhku mõõtmas vms). Ka süste ja sidumisi teevad tavaliselt õed. Arstile jäävad laias laastus ainult need asjad, milleks keegi teine kvalifitseeritud ei ole.

Kabinetid on väikesed ja tihti ilma aknata
Perearstid töötavad efektiivsuse huvides tavaliselt kahes ruumis korraga, "walk-in" kliiniku arstid isegi kolmes. Patsient juhatatakse tühja kabinetti ootama ja selleks ajaks kui arst sisse astub, on ta juba jope ära võtnud, telefoni hääletuks lülitanud jne. Kohe kui vajalik tehtud, astub arst välja, et järgmises ruumis uue patsiendiga kohtuda ning eelmisel patsiendil on aega asjad kokku korjata ja lahkuda. Kui patsient ruumist väljub, tuleb assistent, paneb läbivaatuslinale uue paberi, viib kasutatud instrumendid ära ning juhatab uue patsiendi sisse. Perearsti vastuvõtt on tavaliselt 10 minutit pikk, teatud juhtudel määratakse ka pikemad vastuvõtud (näiteks kui on vaja midagi välja lõigata vms).

Lõhnavaba territoorium
Kõik haiglad ja kliinikud, lisaks enamik kontoreid ja muid ametiasutusi on Kanadas lõhnavabad. Esiteks on see töötajate huvides, et iga klient uue tugeva odüüriga sisse ei kõnniks, teiseks kaasinimeste kaitsmiseks, sest mõnel võivad teatud lõhnad allergiat tekitada ning teistele ei pruugi parfüümipilv meeldida.


Suguhaiguste ravi on kõigile tasuta
Riigil on odavam hädalistele tasuta ravi tagada kui tegeleda ravimata jäänud haiguste massilise levimisega. Tablett antakse patsiendile arstikabinetis ja võetakse sealsamas ka sisse. Enamik suguhaiguste raviks kasutatavaid antibiootikume mahuvad tänapäeval ühte doosi.

Osade ravimite hind sõltub vanusest
Teatud east ülespoole on ravimid kas poole hinnaga või täiesti tasuta ning alaealistele on rasestumisvastased vahendid poole hinnaga. Muus osas on haigekassa süsteem Eestiga üsna sarnane (Kanadas ei ole visiiditasusid - see on ainus erinevus, mis mul praegu pähe tuleb).

Väga levinud on, et tööandja pakub omalt poolt boonusena tervisekindlustust, mis katab (kasvõi osaliselt) seda, mida tavaline haigekassa ei kata. Näiteks ravimid, abivahendid (prillid jm), hambaravi, massaaž jne. Hambaravi hinnad on muideks provintsi poolt kindlaks määratud ja ei olene sellest, millise hambaarsti juurde lähed.

Up to date
Arstidele mõeldud internetikeskkond, mis tagab, et neil oleks alati tänapäevane info, ravijuhendid, õiged ravimikogused jne. Seda täiendatakse pidevalt teadusuuringute põhjal, mis hoiab ära, et keegi patsiente selle järgi raviks, mida 30 aastat tagasi koolis õppis.

"Up to date"-l on ka eraldi patsiendiportaal, kust saab vajalikku infot sisse logimata.

09 juuni, 2018

"Homod ei olegi kõige hullemad"

Ema saatis Oscarile kingitusi, muuhulgas raamatu "100 esimest sõna". Mõtlesin, et vat kui tore, Matt saab kah ühtteist juurde õppida. Aga tegelikult leidsin endagi jaoks midagi. Näiteks, et brokoli on tegelikult spargelkapsas. Iseenesest ei ole ju võõras sõna, aga kui see oleks mulle kuskil retseptis ette jäänud, oleksin guugeldanud, milline see spargelkapsas täpsemalt välja näeb? Poleks kahtlustanud, et tegemist on brokoliga.

NB! Mulle tundub millegipärast vale kirjutada "brokoli" ühe k-ga (võib-olla sellepärast, et inglise keeles on broccoli), aga kontrollisin sõnastikust järele ja on ainult üks "k". Müts maha nende ees, kes alles täiskasvanuna eesti keelt õppima hakkavad. Nii raske! Mingit loogikat ei ole.

Igatahes tore värviline raamat. Ja vahva mustanahaline poisiklutt kaanel! Päris innovaatiline Eesti kohta!


Saatsin sõbrannadele kah pildi spargelkapsast ning sealt läks arutelu kuidagi hiina kapsale ja siis pidin guugeldama, kuidas seda inglise keeles nimetatakse, aga ei jõudnud omadega kaugemale artiklist, kust sain teada, et hiina kapsal on eesti keeles veel kaks nime - pekingi lehtnaeris ja petsai.

Te muidu teadsite või?

Aga tagasi raamatu juurde. Kas "ripplelul" on mingi muu nimi veel? Sõbrannad kahjuks ei teadnud. Küll aga protesteerisid, et "vannilelu" peaks olema hoopis "kummipart"!

Muide, kas panite tähele, millistes rõõmsates vikerkaarevärvides kõnealune part on? Lehitsesin raamatu lõpuni, et ehk on poliitkorrektsuse huvides mõni samasooline paar ka sisse torgatud, aga ei olnud.

Beebigrupis (Eesti omas muidugi) lahvatas hiljuti skandaal - kellelgi oli vaja sinna riputada suvaline internetist leitud pilt kahest mehest ja beebist ning kurta, kuidas see ei olevat ikka jätkusuutlik pere ja et mis eeskuju saab samasooline paar lapsele anda? Tema pidavat samasoolisi paare vahel tänavapildis nägema ja kuna selline suhe olevat mõeldamatu, on ta sunnitud oma lastele olukorda selgitama.

Tal endal on osad lapsed valge mehega ja osad musta mehega - eeldan, et selle on suutnud ilma minestamata ära seletada. Maailma kõige lihtsam asi oleks öelda, et mõnes peres on jällegi kaks ema või kaks isa. Või ainult üks ema ja isa polegi. Või pole kumbagi, aga on vanavanemad. Või on nii ema ja isa, aga kui nad lapse saavad (jätkusuutlik pere ikkagi!), annavad ta adopteerimiseks (pildil kujutatud beebit ei teinud ometigi kaks meest omavahel valmis). Igasuguseid peresid on! Ainus, mis loeb, on see, et last armastatakse ja talle hea kodu tagatakse.

Minu meeldivaks üllatuseks oli grupis ainult mõni üksik, kes teemaalgataja vihast mõttekäiku jagas, enamik osutusid ikka normaalseteks inimesteks. Aga oli ka neid, kes leidsid, et samasooliste vanemate peres elada on "vaimselt kahjulik" ja "lapsele traumeeriv" ning üks leidis suuremeelselt, et "arvestades kui palju on perverte ja pilastajaid, siis homod ei olegi kõige hullemad".

Vot siis.

Ma olen sellest teemast varem juba kirjutanud SIIN.

Kui õigesti mäletan, olen kunagi ka sellest kirjutanud, kuidas üks mu sõbrannadest arutles, et kas pole imelik, kuidas suur rätik on eesti keeles "saunalina". Sauna. Lina. Tuli meelde kui nägin sõna "KÄTErätt"... mis on pildil hoopis kellegi PEAS... ja meenutab välimuselt hoopis hommikumantlit. Hommiku! Mantlit!

Eesti keel on nii tore!

06 juuni, 2018

Kakskeelne laps

Meilt küsitakse tihti, kas kasvatame Oscari kakskeelseks? Tahaks küll, aga eks tulevik näitab, mis sellest lõpuks välja tuleb...

Mina räägin temaga ainult eesti keeles, sest enamuse ajast veedame nagunii kahekesi. Kui Matt on kodus, siis vahel küsib, mida üks või teine sõna tähendab, aga enamikust jutust saab aru. Mõnda väljendit on muidugi võimatu tõlkida, näiteks seda, kuidas käed lähevad "hopsti" käistesse. Inglise keeles ei ole hopstit!

Praegu on lihtne, sest Oscar ise ei räägi ega hooli, mis keeles tema poole pöördutakse. Aga teistelt siinsetelt eesti emadelt, kel kanadalastega lapsed, olen kuulnud, et keeleõpe ei lähe üldse nii ludinal kui oodata võiks, sest praktikat kipub vaatamata püüdlustele ikkagi väheks jääma. Inglise keel pressib uksest ja aknast sisse.

Me püüame Oscarit kakskeelseks kasvatada, aga mitmekeelseks ta lõpuks kujuneb, on juba tema enda teha. Mina räägin temaga ikka oma emakeeles, kuid ei hakka nõudma, et ta tingimata samas keeles vastaks kui tal peaks selle vastu ühel hetkel tõrge tekkima. Peaasi, et aru saab!


Ükspäev rääkisin Matt'ile, et iga kord kui Oscariga kuskile lähen, tulevad inimesed juurde ja ütlevad, et tal on niiiii ilusad sinised silmad. Eestis on igaühel sinised ja hoopis pruune peetakse erilisteks. Matt ütles, et Kanadas ei taha keegi pruune silmi, kõigil on pruunid!

Ja nüüd olen hakanud beebigruppides tähele panema, et siin algatatakse teemasid stiilis "mis te arvate, kas on lootust, et lapse silmad jäävad sinisteks (sest kellelgi suguvõsas on sinised)" ning Eesti omas, et "mis arvate, kas on lootust, et lähevad pruuniks (sest lapse isal on pruunid, aga esimene laps kahjuks ei saanud pruune)". Ilu on ikka täiesti vaataja silmades...

Mul on muidu hallid ja Matt'il rohelised. 

01 juuni, 2018

Niisama juttu

Nonii. Ma olen ametlikult see ema, kelle laps magab süles! Kohutav! Praegu näiteks magab. Kolmveerand tundi juba. Mul on nii igav, et olen nõus end pooleks väänama, et saaks blogimiseks mõlemat kätt kasutada ilma, et alakeha liiguks. Et noorhärra jumala eest ei ärkaks.

Ta magab muidu lamamistoolis ka (kui seda alustuseks 10 min kiigutada). Ja autotoolis. Õnneks on mul iga päev sõitmist olnud. Ja vahel vankris ka, aga mida vanemaks saab, seda pikemalt peab enne kõndima kui magama jääb. Hetkel on murdepunkt kuskil 45 minuti juures. Ja seisma ei tohi jääda, sest siis teeb Oscar silmad lahti ja vaatab, mida põnevat toimub. Ei taha ilma jääda!

Et ta päeval üldse magaks, on puhtalt minu erahuvi. Mulle lihtsalt tundub loogiline, et väikesed beebid magavad päeval. Võiks ju? Oscar pole seda arvamust kunagi jaganud ja on võimeline terve päeva ärkvel olema, ei muutu virilaks ega midagi.


Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.

Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!

Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.

Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...

Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.


Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahaks, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest kanadest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).

Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale. Siidikanast ei saa ju suppi ka, neil on musta värvi liha, iiuuu.


Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residetuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...

Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...

24 mai, 2018

Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.


Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubab vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!


Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.

14 mai, 2018

Emadepäev

Nanaimos on aastaringselt kord kuus "Walk and talk with your Doc" üritus, et inimesed saaksid arstidega jalutada ja tervisemuresid arutada. Süsteem on selline, et arstidel on valged t-särgid, millele on seljale kirjutatud DOCTOR; õdedel sinised kirjaga NURSE ja füsioterapeutidel hallid.

Kanadalastele kohaselt sumises kogu kohaletulnud kamp omavahel elavalt rääkida, paljudel olid lapsed või koerad kaasas (Kanada koerad saavad omavahel laitmatult läbi, mis on minu jaoks siiani täielik müsteerium). Alustuseks aitas füsioterapeut keha soojaks võimelda, seejärel rääkis üks arstidest lühidalt sellest, miks on oluline liikuda ja kui suure kasu see tervisele annab kui iga päev tunnike aktiivne olla ning lõpuks jagati kõigile soovijatele tasuta sammulugejaid ja jalutuskäik võiski alata. Paljud kõndisid niisama, mõned sättisid end arstidega jutustama, aga kõigil paistis tore olevat. See vist ongi natuke nagu uute sõprade leidmise üritus ka.

5000 sammu hiljem oli ring tehtud ja kõigile jagati puuvilja või torti - kellel mille järele isutas.


Pärast jalutuskäiku sõitsime randa, kus Vancouverist külla tulnud sõbrad oma uut lohet katsetasid. Tuult oli ja päikest oli ka, vaene Oscar pidi vankris redutama, et täitsa ära ei küpseks. Talle muidu meeldib süles ikka rohkem! Aga lubasime, et kodus saab topelt koguse tähelepanu ja sai ka.

Järgmisel hommikul kell kuus arvas noorhärra, et temal on nüüd magamisest küllalt, paraku ei jaganud seda arvamust tema unine ema, kes õhtul sõpradega hot tub'is istus, selle asemel, et varakult voodisse minna.

Söötsin lapsel kõhu täis ja kui ta tund aega hiljem ikka veel uinuda ei tahtnud ja sellest üha valjema viginaga märku andis, tõstsin ta lõpuks enda kõrvale, et saaksime hoopis koos ärgata. Läks aga nii, et mina jäin uuesti magama ning Oscaril tuli ka lõpuks uni peale. Paar tundi hiljem ärkasin ja laps alles magas. Seda ei juhtu muidu mitte kunagi!

Sõbrad olid saladuslikult kadunud, aga peatselt ilmusid uuesti välja - olid mu esimese emadepäeva puhul kohaliku pagariäri tühjaks ostnud. Oscar ärkas alles poolteist tundi hiljem ja mina nüüd sinisilmselt loodan, et äkki õppiski öise (ja hommikuse!) magamise ära (tegelt ei looda - juba tean, et nii naiivne ei maksa ikka olla).

Aga suvi on tore, mulle meeldib!

10 mai, 2018

Kui väike on väike?

Käisime nädalavahetusel ühel lähedal asuval saarel, kuhu juunis kolivad meie siinsed sõbrad. See koht on puhas paradiis - lopsakas loodus, mäed-künkad ja käänulised teed, suured ja väikesed rannad. Aeg-ajalt peab hoogu maha võtma, sest kana jalutab üle tee. Või kass. Tee ääres on lauakesed munade või isetehtud seebiga, raha saab jätta kõrval olevasse topsi. Armas, noh!

Suuruselt nagu Muhu, elanikke veidi üle tuhande (palju Muhus on?). Praame läheb kolmest erinevast kohast, kõikidesse ümberkaudsetesse linnadesse pääseb hästi. Aga kohapeal ei ole suurt midagi. Toidupood, väike haigla, ports kohvikuid ja turistidele suunatud ärid. Maja, mille sõbrad ostsid, on selline:


Sõitsime ringi ja arutasime, et kui väike on väike? Koht on imearmas, aga meie jaoks liiga rahulik. Samas tore, et meil on seal nüüd kellelgi külas käia! 

Et tasakaal säiliks (kuigi mitte päris sellel põhjusel) kolis eelmisel nädalavahetusel Nanaimosse Matt'i eluaegne parim sõber oma naise ja kahe pojaga. Ma pole sellega veel ära harjunud, nendega kokkusaamiseks pidime isegi Vancouveris elades tund aega sõitma. Täna tulin toidupoest ja meenus, et ahaa, nemad on ju siin! Helistasin, et hei, tulen külla! Kümme minutit hiljem olin kohal. Väga viljakas käik oli, sain kohe mingi kiikuva beebivoodi ka kaasa, mis nende jõmmid edukalt magama pani. Oscar ju päevasel ajal suurt mujal kui turvahällis ei uinu.

Ma olin Jen'i eelnevalt hoiatanud, et Nanaimo on igas mõttes väiksem kui Vancouver (siin on elanikke sama palju kui Tartus, aga pindalalt on kuskil kaks korda suurem kui Tartu) ja tema ütles, et väga hea, seda ongi vaja. Täna küsis, et kus siin see pood on? Aga see? Aga see siin ikka ju on? Naersin, et peab uued lemmikud otsima või hakkama Vancouveris shoppamas käima. Väike noh! Kuigi sada korda suurem kui see idülliline saar.