19 veebruar, 2019

Vist ei ole vegan

Istusin üks õhtu voodis ja nokkisin telefoni kui Matt tuli magamistoast miskit võtma ja küsis, miks ma ei maga? Vastasin, et ootan, et jalad soojaks läheks (mis oli jumala tõsi!). Ta paistis millegipärast imestunud...

Kuidas teised inimesed magama jäävad? Külmade jalgadega?

Magamise osas on meil siin muidu hästi, nimelt pole Oscar viimase nädala jooksul mitte ühelgi ööl ärganud! Ainus probleem on see, et mina ikka ärkan, sest aju ei suuda uskuda, et laps magab. Löön silmad lahti ja koban monitori järele, et kas tõesti? Ja seejärel teki järele, sest Matt'il on tekkinud komme ka minu osa tekist endale tirida.

Võib-olla magasin siiamaani kogu aeg ilma tekita, aga kui pidin keset ööd lapse nutu peale üles hüppama, ei pannud lihtsalt tähele?

Ja võib-olla on see hoopis kaval strateegia - jahedas pidavat ju paremini säilima? Hommikul selgus, et ta polnud üleliigset tekki mitte endale külje alla keeranud, vaid voodi kõrvale maha lükanud. Nüüd siis tean, et öise teki-sikutus-võitluse asemel (sest ega ta ju vabatahtlikult anna) võin lihtsalt padja kaenlasse võtta ja tema voodipoole ees põrandal edasi tukkuda. Tekki jagus seal meetrites!

-

Muideks, ma pole teile veel rääkinud, kuidas vegan-kohvikus lehmapiima nõudsin...

Käisin teises linnas seda keeleeksamit tegemas, eksole. Kõht oli tühi, eksamikoha kõrvaltänavas paistis paar söögikohta, mõtlesin, et võtan kiire ampsu. Valikus oli kesisevõitu pagariäri, kus pakuti ainult kannukohvi; pubi, mille ees seisis oma paarkümmend väga ära tätoveeritud ja -augustatud noort (tundusid pigem sõbralikud, aga ma ei sulanud lihtsalt massi) ning vegan-kohvik. Valisin siis selle viimase.

Tellisin Cesari salati, ühe makrooni ja cappuccino. Neiu, kes teisel pool letti mu tellimust vastu võttis, küsis, kas soovin mandli- või sojapiima? Ütlesin, et tavaline on okei.

Neiu viskas mulle täiesti ebakanadalikult surmava pilgu ja ütles rõhutatult napilt: "We're vegan!"


Uuuuups! Piinlik.

Sojaga seostub mul eelkõige see must vedelik, mille sisse sushit kastetakse, nii et valisin mandlipiima. Kõlas kuidagi mõnusalt. Välja nägi ka mõnus! Nagu päris cappuccino. Maitse kahjuks nii mõnus ei olnud. Salati ja makrooni põhjal oleksin ma muidu vabalt võinud veganiks hakata.

13 veebruar, 2019

Kodus lõksus

Me käisime pühapäeval Vancouveris Matti vanemate ja sugulastega Oscari sünnipäeva tähistamas ja õhtul tagasi jõudes oli eelmisel päeval antud lumehoiatus kohe täitsa silmnähtavalt realiseerunud. Praamilt maha sõites saime pool tundi oodata, et teele risti libisenud veoauto eest ära lohistataks ja seejärel maanteel olelusvõitluse maha pidada hangede ja kraavis lõpetanud autode vahel laveerides.

Eestis ei paneks selline lumehulk kulmugi kergitama, aga siin ei ole piisavalt sahkasid ja esmajoones hoitakse puhtana kõik suuremad teed, väiksemateni jõutakse juhul kui aega jääb. Meie maja juurde jõudmiseks tuleb läbida paras laburünt ja siia viimasesse tupikusse, kus peidus oleme, ei ole sahk minu ajaloos veel kordagi jõudnud (ka eelmistel talvedel mitte).

Lisaks sellele on terve linn omajagu künklik ja näiteks ülespoole on ikka päris keeruline rassida kui sinu ees sõitev autojuht arvab, et igaks juhuks peaks häääästi aeglaselt minema ja eriti aeglaselt peaks liikuma veel siis kui mõni suurema lumega koht on. Loogilist mõtlemist pole. Kogemust ka mitte.


Nii et lumi võrdub siin alati katastroofiga. Koolid on juba kolmandat päeva kinni. Kelgud on välja müüdud. Ma olen täielik idioot, et paar nädalat tagasi Oscarile kelku ei ostnud kui see mulle ehituspoes risti ette jäi.

Esimesel õhtul kaevasime kahekesi (kahekesi Mattiga, mitte kahekesi Oscariga, eksole) majaesist lumest puhtaks ja panime minu auto garaaži, et saaksin hommikul ilma suurema kaevamiseta poes ära käia. Päris ilma muidugi ei saanud, sest öösel sadas juurde, aga vähemalt oli auto puhas.

Lund lubatakse eelseisva nädala jooksul muudkui juurde ja juurde, nii et süüa tõin sellise varuga, et enne kevadet kodust lahkuma ei peaks. Oscarit ei tahaks sellise lumega liiklusesse viia kui just väga vaja ei ole. Ja nüüd me siis olemegi kodus lõksus.

Õnneks oli tal sünnipäev, eksole. Uusi mänguasju on kõik kapid täis. Mõtlesin, et olen kaval ja annan jaokaupa kätte. Esimesel hommikul sai siis ühe asja. Natuke uuris, seejärel rippus minu jala küljes edasi ja kurtis, et puder ei saa piisavalt kiiresti valmis. See on meil igahommikune mäng.

Andsin olude sunnil teise asja ka. Mingi tulede ja viledega. Mida hullemini mänguasi lapsevanema närve sööb, seda rohkem see lastele meeldib. Meeldiski mingiks viieks minutiks. Ja siis oli takjas mu jala küljes tagasi.

Aga papampapaa - murranguline hetk - tõstsin ta eemale vaiba peale... kus ta pilk tabas diivani kõrvale unustatud plastikpudelit, kuhu oli ka natuke vett sisse jäänud. Ja laps sattus sellisesse vaimustusse, et ma jõudsin enda pudru äragi süüa enne kui tal oli lõpuks mahti ühineda.

Tavalised asjad on miljon korda paremad kui mänguasjad.


Panin teile kanapildi ka, muidu nagunii mõni küsib, et kuidas neil läheb. Kanad nimelt ei mäleta kunagi, et nad varem lund näinud oleks. Iga kord kui see valge ollus maha sajab, on esimesed paar päeva kuudis peidus. Ma olin küll tubli perenaine ja kaevasin suure surmaga nendeni teeraja, et saaksin prouadele trepi puhtaks teha, aga see ei aidanud eriti. Alles pärast seda kui olin nad labida abil puhtfüüsiliselt välja lükanud, läksid sööma. Näljased olid küll.

Aga kohe kui kõht täis, kiirustasid tuppa tagasi. Liiga hirmus oli ikka.

09 veebruar, 2019

Aasta täis!

Mul on nüüd kodus mudilane. Tervelt ühene! Ei ole enam beebi. Kõnnib ringi (esialgu küll veel purjus meremehe stiilis), räägib omas keeles (aga saab ka meie keeltest aru), vaimustub täiesti pööraselt kui kuskilt õnnestub mõni pult või telefon leida ja keeldub kategooriliselt hambapesust (veel hiljuti see talle meeldis).

Nüüd kardan, et ta hakkab varsti välja nägema nagu mõni "Imelise muutumise" osaline ja selles hirmus püüan neile veel-mitte-mustaks-muutunud kuuele kikule harjaga ligi pääseda (suhteliselt tagajärjetult). Kui mul peaks ühel päeval olema sõrmed maha hammustatud, siis teate, miks...


Aastaga on päris palju muutunud. Esimestel kuudel tundsin ennast vähem zombina kui kartnud olin, aga samas ei osanud oodata, et väsimus niimoodi salamisi kumuleerub, et näiteks suvalisel varahommikul kell 5 mitmendat tundi joriseva tite kõrval täieliku krahhina välja lööb. Kuidagi imelik ju, et kõik on tore... tore... tore... ja siis lendab korraga selline kassiahastus selga, et nutad lahinal vähemalt ämbritäie korraga.

Aga enamik aega oli ikkagi tore ja pigem lihtsam kui ootasin! Rasked hetked olid see-eest päriselt rasked.

Keeruliseks tegi olukorra see, et piima polnud mul algusest peale piisavalt palju ja kui Oscar kolmandal elupäeval enam mitte millegi peale üles ei ärganud (te ei kujuta ette kui hirmutav!) ja liiga palju kaalu oli kaotanud, hakkasime rinnapiimasendajat lisaks andma. Ma küll lürpisin vastavaid teesid, toitsin last igal võimalikul juhul ja võtsin paar nädalat isegi retseptiravimit, mis peaks piima teket soodustama. Aga ei midagi.

Internet on täis tublisid imetamisnõustajaid, kes ühehäälselt väidavad, et piima vähesus ei ole võimalik! Ju teed ise midagi valesti! Sama hästi võiks mina väita, et enamik inimesi teevad midagi valesti, et saia ja kommide söömisest paksuks lähevad. Mina ei lähe! Järelikult pole võimalik!

Selles mõttes oli vanasti võib-olla lihtsam, et ei saanud internetist uurida, kuidas teistel läheb. Tehti oma parema äranägemise järgi ja nii ongi tegelikult õige. Internetist hullemad on ainult need, kelle laste beebieast on nii kaua aega möödas, et nad enam ei mäleta, et selles midagi rasket oleks olnud. Omast kogemusest võin öelda, et aasta on juba liiga kaua. Kohe kui natuke rohkem magada saad, kustutab aju kõik raskused mälust ära. Praeguseks on juba päris mitu kuud nagu lust ja lillepidu olnud, ainult kohvikus ei saa enam eriti käia, sest Oscar ei suuda üle viie minuti ühe koha peal istuda.


Üks asi, mille eest endale uhkelt õlale võin patsutada, on see, et laps on peaaegu algusest peale omas voodis maganud. Alguses oli sellevõrra raskem, aga praegu on jällegi väga hea! Joob piima ära, läheb voodisse ja uks vahelt kinni. Meil on oma tuba ja tal enda oma, kõik magavad kui notid. Oscar-nott tavaliselt korra ikka öösel ärkab, aga pärast natukest piima magab ilusti hommikul kaheksani. Ja selles mõttes oli rinnapiimaasendaja ikka hea, et kui ühel hetkel imetamise ära lõpetasin, ei olnud uue maitsega harju(ta)mist.  

Lisatoit, mida hakkasime kuuendast kuust juurde andma, tekitas päris tükk aega küsimusi. Esiteks olin ette kujutanud, et teen kõik püreed ise. Aga siis selgus, et laps sööb heal juhul kaks teelusikatäit korraga ja proovi sa sellist kogust alati värskelt valmistada. Mõned nädalad hiljem läks isu paremaks ja kogused suuremaks ning avastasin, et kui natuke avokaadot või virsikut sisse segada, sööb kõike hea meelega. 

Paljukiidetud näputoitu ei julgenud ma kohe alguses anda ja isegi nüüd, mil ta seda juba ammu sööb, pean tunnistama, et pulkadeks lõikamine ei toimi siiani, sest Oscar ei tunnista osade kaupa närimist. Kogu tükk pressitakse korraga suhu ja pulga puhul ju hästi ei mahu. Siis hoiab lihtsalt kätt ees, et ülejääk välja ei kukuks. Nagu hamster! Nii et kuubikud toimivad paremini. Ja isu on sel lapsel hea. Ainult lillkapsas nokitakse tükkhaaval muude asjade seest välja ja visatakse põrandale.


Kui alles rase olin, ütles üks lastega sõbranna, et esimesel aastal on kogu aeg selline tunne, et võib-olla teed midagi valesti. Sest keegi kuskil teeb teistmoodi. Sest kellegi teise beebil on juba palju rohkem hambaid/juukseid/sõnu/samme. Ja lisas, et kahe-kolmeselt on need põnnid täitsa ühesugused. Ei jää keegi hammasteta ega juusteta, kõndima ja rääkima hakkavad ka. Nii ongi!

Lihtsalt guugeldama peab vähem.

25 jaanuar, 2019

"Suitsiiditurist"

Ajakirjanik, kes sellise väljendiga lagedale tuli, võiks tõesti veits häbeneda kuskil. Pimedas. Sügaval.

No ja siis tegin selle vea, et lugesin kommentaare ka. Viisaka inimesena ju ikka arvad, et kuskilt jookseb piir ja teatud teemad on piisavalt tõsised, et ilkumiseks ruumi ei jää... Eksisin.

Mida kõike Janele ette heideti - liiga hea näeb välja ja kõhnem võiks olla, sest praegu üldse ei paistvatki haige! Üks nimetas teda argpüksiks ja manipulaatoriks. Korduvalt toodi välja, et Stephen Hawking elas selle haigusega rohkem kui 50 aastat ja nii mõnigi julges väita, et "täiel rinnal". No ja Šveitsi teemast ei saadud üle ega ümber, keegi kirjutas: "Sain aru, et inimene on otsustanud lahkuda. Valida riigiks imeilusa Šveitsi. Super. Aga rahakerjamine oli asi, mis oleks võinud olemata olla."

Jäin mõtlema, et kui kuradi sitt peab su elu olema, et kadestada ALS'i haiget?! 

Muideks, Kanadas on eutanaasia legaalne. Seda nõuet nagu Euroopas, et patsient peab suutma ravimilt ise korgi maha keerata, ei ole. Küll aga peab suutma oma soovi selgelt väljendada. 

Statistika andmetel oli patsientide keskmine vanus 73 aastat; umbes 65% puhul diagnoosiks vähk; mehi-naisi suhteliselt võrdselt ning pooltele patsientidele teostati protseduur kodus, pooltele haiglas (koha saab ise valida).

Teenus on tasuta (haigekassa maksab) ja seda teostavad suhteliselt vähesed arstid, aga samas pole ka "nõudlus" suur - eutanaasia teed läheb umbes 1000 inimest aastas (Kanadas elab 37 miljonit inimest). 

-

Mina leian, et igal pöördumatult haigel inimesel peab olema võimalus väärikalt lahkuda, seega saatsin oma toetuse teele. Võib-olla tahad sinagi aidata?

Jane Paberit EE93 1010 5020 0909 9005

20 jaanuar, 2019

15 aastat tagasi - PILDID

Vaatan siin teiste kümne aasta taguseid pilte ja huvitav on! Kõige toredam on tulemus nende puhul, kes 10 aastat tagasi teismelised olid. Aiii, mul on endast nii häid pilte sest ajast! Kahjuks mitte digitaalseid, vaid ema juures albumis. Järgmine kord Eestis käies skännin sisse ja teen teile vägeva näituse! Te muidu võib-olla ei kujuta mind ette süsimustade või tumelillade juustega. Või kriipskulmude ja silmalaineriga. Ma olin ikka tõsine pubekas!

Ja kuidas sellest juba 20 aastat möödas on???

Ilmselgelt olen nüüdseks nii vana, et pelgalt kümme aastat tagasi minnes saakski pigem sellise kombo teha, et "vaadake kui ilus noorena" ja "vaadake kui ilus ikka veel". Pildi allkirjaks paneks, et arvake ära, kumb on 2019 ja kumb 2009? Ja siis kihistaks rahulolevalt naerda kui pooled mööda panevad. Aga nii pole üldse huvitav, onju?!

Kõige vanemad pildid, mis arvutist leidsin, olid 15 aastat vanad, nii et panen teile siia väikese valiku aegadest, mil olen 21-24 (ehk 12-15 aastat tagasi). Nii satub ehk mõni pärl kah ikka sisse.

Näiteks kriipskulmud! Minu 21 sünnipäev:


Paar aastat hiljem lasin breketid panna, nii et sellevõrra hakkab varsti vaatepilt paremaks minema. Elumuutev otsus, ma ütlen! Muuseas, breketeid tahtsin sellepärast, et alumised esihambad olid veidi puseriti. Ma ei tea, mis pani mind arvama, et ülemine rida sirge on? Pime olin???

Igatahes suur oli mu üllatus kui ortodont teatas, et mul on väikese suukaare kohta liiga palju hambaid ja ütles, et ainus võimalus kõik ritta saada, on 8 tükki välja tõmmata! Neli tarkusehammast (mis olid igeme sees pikali ja teistele otsa kasvasid) ning neli kuskilt vahepealt. Nagu... kaheksa!

Nüüd vaatan pilte ja tõesti oli liiga palju hambaid! Siin olen 23 ja kohe-kohe saan breketid.


Ahjaa, paluks pöörata tähelepanu ideaalsele maniküürile! Mu elus oli kuskil 15-aastane periood, mil ma ei veetnud vist ühtki päeva lakkimata küüntega (kunstküüsi pole samas kunagi olnud).

Ja kui siis veel enda üleslöömiseks läks! Jumala normaalne oli omavahel kombineerida suvaline trennisärk ja tikk-kontsad. Põlvpükstest rääkimata! Teie meelest ei ole ilus või?


Aga roheline lauvärv? Pittu minek ikkagi...


Siis veel paar suvist pooset (hahaa, mul oli tukk!) ja tasakaalu mõttes üks klõps vanaema lumisest hoovist (olen siin 23), sest tegelikult kandsin 80% ajast hoopis dressipluusi ja mingeid mugavaid pükse. Ega meikinud ennast. Suht nagu praegugi, vanas eas.


Aksessuaarid olid muidugi kõvad! Need jubedad roosad päikseprillid. Tere tulemast lasteaeda! Või ma ei tea kuhu. Paluks ka mitte mööda vaadata roosadest patsikummidest, sest... miks mitte! Ma olen siiski ainult 22.

Värvide osas jagus maitsemeelt täiega hästi, vaadake kui tabavalt need sibulapealsed mu salliga sobivad!


Lõpetuseks - koertenäitus! Polnud küll plaanis, aga paratamatult jäi pilte sirvides silma, et olen millegipärast lasknud end jäädvustada absoluutselt iga peniga, kes sel ajaperioodil mu sõpraderingi kuulusid. Kassidest pole ühtegi pilti. Kuskil on fotoseeria sõbranna papagoist, aga kahjuks ei suutnud seda üles leida.


Ja kuna omadega juba loomariiki jõudsime, ei saa ka täditütre rotipoegi välja jätta! Kui õigesti mäletan, oli nendega see klassikaline lugu, et mõlemad rotid olid raudpolt isased... kuni üks neist pojad sai.


Ja viimane-hapupiimane: pooleteistaastane Anu koos emaga randa minemas. Ema on siin seega peaaegu kümme aastat noorem kui mina praegu...

16 jaanuar, 2019

Tegemata asjade nimekiri

Jaanuar on mõttetu kuu, mitte midagi huvitavat ei toimu. Mõtlesin, et kriipsutan vähemalt tegemata asjade nimekirjast ühtteist maha. Näiteks liitusin spordiklubiga. Aasta alguse klassika, eksole. Ma tegelikult ei tahtnud jaanuaris alustada ja olin panustanud hoopis ühele teisele klubile, sest seal on lastehoid, aga sellest plaanist ei tulnud midagi välja. Lastehoiul on nimelt keset päeva neljatunnine paus ja kohe kui olin klubi vaatamas ära käinud, hakkas Oscar regulaarseid lõunauinakuid tegema. Esimest korda elus! Mis on küll tore, sest ta magab nüüd 2x2h, aga ärkvelolekuaeg on täpselt sel ajal kui lastehoid kinni.

No ja siis jäi see trenniplaan kuidagi venima, sest hommikud hästi ei sobi, ma pole nii suur aktivist, et tahaks kohe pärast silmade avamist sportima hakata, õhtuti on aga klubides suurem sebimine, mis mulle ei meeldi. Pealegi peab lastehoiu koha 24h ette broneerima ja no kust ma tean, millal tegelikult minna viitsin.

Matt küsis, et miks mulle see klubi ei meeldi, kus tema käib ja lõpuks jäin mõtlema, et tõepoolest - miks? See on 24/7 avatud, lastehoidu küll ei ole ja sellist privaatlähenemist, et igaüks sind nägupidi teaks, ka mitte (jumal tänatud!). Aga asub kodule lähemal ja on väga odav.

Muidu on spordiklubide kuutasu 40-55 dollarit kuus (26-26 eur) ja kui liitunud ei ole, maksab ühe korra pilet kuskil 10-12 dollarit (7 eur). Matt'i klubis on kuutasu 10 dollarit, mis on minusugusele laiskvorstile ideaalne, sest kui vahepeal mõneks ajaks (näiteks terveks suveks) motivatsiooni kaotan, ei ole vähemalt sellist tunnet, et raha tühja lendab. Selle kümneka vast ikka leian.

Miinimum tunnipalk on siin 12,65 dollarit, nii et sellest väiksem kuutasu on tõepoolest absoluutselt igaühele jõukohane. Ma ei saa jätta mainimata, et Eestis võiks taolise spordiklubi kuumaks seega olla 3 eurot...

Eile käisin esimest korda kohal (liitusin netis, nii et polnud varem uksest sisse astunudki) ja olin meeldivalt üllatunud! Nii palju ruumi! Mustmiljon masinat. Erinevad jõutrenni ja võimlemise alad. Kogu tehnika uhiuus (no nad muidugi alles aastake tagasi avasid ka). Ja millegipärast olin arvanud, et seal ei ole rühmatrenne, aga on! Küll ainult kolm-neli tükki päevas ja 30 min korraga, aga palju rohkem ei viitsikski vihtuda.

Pildi leidsin netist ja sellel olev tuleks korrutada kümnega, et terve ruumi suurusest aimu saada. Hiiglaslik!


Teine asi mu nimekirjas oli mängutoa külastus. See on mingi riiklik programm, et koolide juures on 0-5 aastastele drop-in mängutoad, mis on avatud kõigil argipäevadel neljaks tunniks. Mingi graafik on ka, tehakse nukuteatrit, meisterdatakse ja ladistatakse veega, aga sellest ei pea osa võtma kui ei taha. Ruum nägi välja nagu lasteaiarühm ikka, aga väga mõnusalt riiulitega liigendatud ja seal olid olemas vist kõik mänguasjad, mis iial välja mõeldud. No paradiis!

Ja kui ma olin seda külastust kuude kaupa edasi lükanud, arvates, et Oscar on võib-olla veel liiga väike, osutus selline mure küll täiesti asjatuks! Kohe leidis omale sõbrad, kellega koos ksülofoni taguda ja mina sain siis samal ajal nende emadega juttu puhuda. Väga tore. Ja tasuta muidugi!


Kolmandaks olin juba pikemat aega mõelnud, et peaks passitaotlused teele saatma. Oscaril pole veel Eesti passi ja endale peaks Kanada oma taotlema.

Oscari osas läks kohe keeruliseks, sest sõbranna hoiatas, et alustuseks peab sünnitunnistuse laskma legaliseerida ja seda saab teha ainult teises Kanada otsas. Kuskilt infot ei leia, et mis ja kuidas, jube tüütu. Hakkasin siis saatkonda meili kirjutama... kui jäin mõtlema, et milleks Oscaril kahte passi on vaja? Ainus eelis oleks see, et kui juhtun temaga kahekesi Eestisse lendama, saan Euroopasse jõudes lühemat EU järjekorda kasutada. Aga kui Matt on kaasas, seisame nagunii pikemas. Ja ma pole suurem asi lapsega lendamise huviline, et seda ilma Matt'ita ette võtta.

Üks mure jälle vähem!

Jäigi siis ainult endale Kanada kodakondsuse taotlemise osa. Ma oleks juba peaaegu aasta tagasi kvalifitseerunud, aga... laiskus-laiskus-laiskus. Bürokraatia ajab mind hulluks! Ma olen nii palju kordi pidanud mingeid asju taotlema, et ihukarvad tõusevad püsti kui neid ankeete näen. Kodakondsuse jaoks on veel eriti täpseid andmeid vaja, näiteks kuupäeva täpsusega kõiki kordi kui olen Kanadasse sisse või Kanadast välja läinud. Kuupäeva täpsusega kõik aadressid, mis mul siin on olnud. Kõik töökohad (neid on küll õnneks ainult kaks). Kõik maksutagastused. Koopiad kõikidest passidest, mis siin elatud aja jooksul on olnud, ka aegunutest (vedas, et selle alles olin jätnud).

Keeletesti peab samuti uuesti tegema. See pole loodetavasti pärast kuut Kanadas elatud aastat enam suurem probleem, küll aga oli keeruline leida kuupäeva, mil Matt saaks Oscarit hoida, sest testi tegemiseks pean teise linna sõitma ja see kõik võtab vähemalt pool päeva aega.

Ja kui paberid esitatud, on aastajagu ootamist. Aga loodetavasti ei pea pärast seda enam kunagi midagi Kanadalt taotlema. Siis olen oma.

05 jaanuar, 2019

Päris asjad

Leidsin kuskilt beebigrupist busy board'i idee ega suutnud sellest kuidagi lahti lasta. Lapsed ju eelistavad päris asju mänguasjadele, näiteks minu jaoks on endiselt arusaamatu, miks Oscarile telekapult nagu kassile palderjan mõjub?! Igav ja must. Tal endal on kaks vilkuvat värvilist, mis laulavad, tantsivad ja löövad trummi, aga ikka tahab seda igavat musta.

Alumised köögikapid on nüüdseks kõik talle ohverdatud ja enamik aega istubki seal ning kolistab lehtrite-koogivormidega. Prügikastide järele on täiesti hull! Vannitubade omasid oskab ka lahti teha, peab lihtsalt jälgima, et seal eriti midagi sees ei oleks. Ja kui veel vetsupoti harja kätte saaks! Selle pidime olude sunnil kapi kõige tagumisse nurka peitma. 

Ma pole suurem asi meistrimees, nii et tegelikult plaanisin busy board'i Amazonist tellida, aga... appi, mis hinnad! Ma tahtsin ju ikka mingit ägedat, kus oleks palju asju, aga selline ka maksis jube palju. Otsustasin siis, et teen ise. Guugeldasin tundide kaupa ja tegin nimekirja asjadest, mida sinna panna võiks. Veetsin pool päeva ehituspoes kõike kokku otsides. Tulin kotitäiega koju ja ikka tundus vähe. Käisime Mattiga veel teiselgi ringil, sest ma ise ei suutnud näiteks sellist lülitit leida, mis ei peaks läbi seina minema. No ja installeerimise osa tegi muidugi samuti tema.

Üllatuslik oli, et ise tehes suurt odavam küll ei tulnud, aga vähemalt sai selline, millega päriselt rahul olen.

Oscar lausa jumaldab oma uut mänguasja! Loodetavasti "kasvab" see koos temaga, paljusid lukke ja haake ei oska praegu veel avadagi. Kõige lemmikumad on hetkel rattad ja teisele kohale jäävad võtmehoidjad. Aga kõige muuga kolistab ka. Ma ise samuti! Lahe asi sai.

04 jaanuar, 2019

Neer

Vahel tuleb blogisse spämm-kommentaare. Viimane pärl:

"Kas olete rahalise segadusega? Kas te ei tea, kuidas kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta? Oodake, miks mitte kaaluda neeru müümist väga hea summa eest, enne kui maksete tegemiseks tehakse pooleldi makse, et saada tõelist doonorile kahtlust. Doonor peab olema kliiniliselt tervislik. Doonor peab omama A, B või 0 tüüpi verd. Doonori kehamass peab olema vähemalt 35%. Kui olete huvitatud, pöörduge kohe haigla e-posti aadressile".

Ma võin teile aadressi saata kui tahate!

Kunagi ei tea, millal on vaja kiireloomulisi vajadusi kiireloomuliste vajaduste jaoks tõsta! Miks mitte kohe neer letti lüüa, neid on ju nagunii varuga!

Ma ainult ei oska öelda, millega võrrelduna see kehamass 35% peab olema ja kui teil juhtub hoopis C-tüüpi veri olema, siis kahjuks ei sobi.

24 detsember, 2018

Elu pimeduses

Meil oli siin ükspäev jõhker tuul. Ei kestnud kaua ega midagi, juba mõne tunniga läinud. Mis veel oli läinud - elekter.

Juhtub ikka. Ennegi on juhtunud. Tund aega kadunud, siis tuleb tagasi. Aga seekord ei tulnud. Kolm päeva ei tulnud! Selgus, et oli viimaste aastakümnete tugevaim torm, puud murdusid teedele, majadele ja elektriliinidele, suur osa linnast pilkases pimeduses.

Meil on gaasiküte, aga see osa, mis sooja õhu mööda maja laiali puhub, käib elektriga. Nii et küte ei töötanud. Külmkapi sisu tõstsin terrassile ja mõni päev hiljem viskasin enamiku neist asjadest ära. Pliit töötab õnneks gaasiga, see oli suur asi, et sai hommikuti sooja putru teha ja vajadusel teed keeta, kuigi söömas käisime rohkem väljas või siis tellisime koju. Söögikohad olid muidugi pilgeni täis, sest teistel polnud kah elektrit!

Kõige meeldivam üllatus oli see, et soe vesi ei kadunud kuhugi. Elagu gaasiboiler! Ja teise päeva hommikul avastasime, et gaasikaminal, millele muidu elekter sädeme annab, et tööle hakata, on ka patareiblokk ja kui sinna värsked sisse ladusime, läks kamin tööle! Üllatuslikul kombel küttis see täiesti vabalt terve maja ära.

Aga õhtud olid küünlavalgel tüütult hämarad. Sõbrad said enne meid elektri tagasi, nii et ühel õhtul käisime neil külas, et Oscar saaks veidi lastega mängida ja meie natuke rohkem valgust näha kui võbelev küünal.


Sõpradel käib ka vesi ja kanalisatsioon elektri abil, neil oli sellevõrra nõmedam, et ei saanud näiteks vetsus käia (või noh, korra sai, aga edasi läks veits rämedaks). Meil oli sellega võrreldes kõik hästi, kuigi ebamugav ju ikka.

Püüdsime nii palju kui võimalik kodust ära olla, aga teate isegi kui hull see jõulueelne aeg on - poed paksult rahvast täis, parkida ei ole kuhugi. Ei saa muidugi ka pahaks panna, sest nädal enne jõule müüakse kõike jõuludega seonduvat vähemalt 50%-lise soodustusega. Mida viimasemale minutile ostude tegemine jätta, seda vähem peab kulutama. Pärast jõule on soodustus 70-90%, eelmisel aastal ostsin sel ajal näiteks portsu jõuluehteid, sest neid oli meil nagunii puudu.


Kui elekter lõpuks tagasi tuli, olin mitu tundi eufoorias! Nii vägev kui saab tule põlema panna! Te ei kujuta ette! Ikka tore kui vahepeal mingeid jamasid ette tuleb, muidu ei oskakski elementaarseid asju vääriliselt hinnata.

Nüüd ootan jõule. Kalkun on ostetud ja piparkoogitainas valmis. Kui keegi viitsiks põrandad kah ära pesta, oleks eriti äge!

Ahjaa, enne kui elekter tagasi tuli, jõudis Oscar omal silma siniseks kukkuda. Sellel polnud küll elektriga iseenesest midagi pistmist, aga kui üks jama juba mitmendat päeva kestab, on alati rohkem nõme kui teine jama juurde tekib. Ja oma esimesed jõulud sinise silmaga veeta... Ah, mis seal ikka.

Õnneks sai jõulupilt juba varem ära tehtud.

15 detsember, 2018

Sünnipäev

Ma tegin sel aastal eksperimendi ja kustutasin FB profiililt sünnikuupäeva ära. Sinna saabunud sadu soove on varasematel aastatel olnud küll soe ja meelitav lugeda, aga samas olgem ausad - pea kellelgi neist poleks see päev meeles kui hommikul vastav punane täpp ekraaninurka ei hüppaks.

Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.

Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!

Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.

Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.

Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!

13 detsember, 2018

Parim ost

Mulle meeldib paduvihm! Praegu kallab õues nagu ämbrist. Toas on soe ja mõnus, jõulutuled põlevad, laps magab, ise peaks kah magama minema.

Kuigi näiteks täna hommikul ärkasin enne Oscarit! Esimesed üheksa kuud oli ta täiesti lootusetu magaja, aga viimaste nädalatega on asi nii jõudsalt paranenud, et öösiti ärkab kas ainult korra või üldse mitte ja päeval teeb kaks uinakut, neist kumbki umbes kaks tundi pikk. Mis nii viga!

Paar päeva tagasi käisime sõbrannal külas, kus Oscar sai nukuvankriga mängida. See oli tema meelest maailma kõige lahedam asi üldse! Ka reisimise puhul on ta lemmikasi vankriratastega mängimine, sest lennujaamades ja hotellis on need alati käeulatuses. Sellist luksust kodus ju ei ole, käru elab meil pagasnikus, mitte elutoas.

Mainisin sõbrannale, et olen juba mõnda aega mõelnud talle nukuvanker soetada, aga pole sobivat leidnud. Need on ju kõik kärtsroosad! Sõbranna soovitas IKEA'sse vaadata, seal olevat lastele mingi lükatav asi, mis meenutab natuke muruniidukit. Aga rattad on olemas, nii et sobiks!

Täna käisin juhuslikult oma lemmik-kodupoes ja mis ma näen - maailma kõige ideaalsem nukuvanker! Ma oleks selle vist isegi siis ära ostnud kui mul last ei oleks.

11 detsember, 2018

Soovimatud kingitused

Lapsena oli põhiasi, et kink ei tohtinud pehme olla. Pehme pakk ei tõotanud iialgi head! Sellest ilmusid välja mõne vanema ja kaugema sugulase poolt kingitud aluspüksid või köögirätik (jaa, ma olen lapsena jõuluks köögirätiku saanud).

Praegu meeldivad mulle üllatused, olgu see pakk pehme või mitte. Kui keegi küsiks, mida tahan, ei oskaks vastata - vaja pole ju otseselt midagi. Viimase aja parim kink (mitte küll tähtpäeva puhul, vaid lihtsalt niisama) oli küüslauk - sõbrad tõid oma aia kraami, nii hea! Midagi nii tobedat, mille kohta kohe teaksin, et seda iial kasutama ei hakka, pole mulle vist kunagi kingitud. Mis see üldse olla võiks? Aiapäkapikk võib-olla? Midagi maitsetumat kui aiapäkapikk on ikka raske välja mõelda!

Kui esialgne üllatustuhin ja paberikrabin hajub, selgub vahel ikka, et tegelikult pole saadud asjaga midagi peale hakata või pole päris minu maitse. Aga see on okei!

Kasutud kingid mul tolmu koguma ei jää, kõik rändavad esimesel võimalusel taaskasutuspoodi. Kanadas on need puhtalt heategevuslikud, isegi töötajad on vabatahtlikud ja palka ei saa. Seega ei täida ma annetamisega suvalise ärimehe kukrut ja annan ühtlasi kellelegi võimaluse uhiuus asi üsna olematu summa eest soetada. Näiteks Oscari sünni puhul saatsid kohalikud sõbrad-sugulased meile palju beebiriideid. Enamik neist läksid ajapikku käiku, aga mõnda asja sai samas suuruses liiga palju ja igasugused jäigast materjalist pidulikud püksid, triiksärgid ning uhked sonid rändasid kohe taaskasutusse. Ma olen iseenda riiete osas väga valiv, kõik peab olema pehme ega tohi kuskilt soonida, beebile tundub kuidagi eriti ebaõiglane midagi karedat selga tirida. Ja kuhu läheb vastsündinu sonis?!

Üks sõber näitas kunagi meie ühiste tuttavate pulmapilte (mina neid pulmade ajal veel ei tundnud) ja ütles kingikuhja kõrval istuvale suurele erkoranžile maalile osutades, et selle kinkisid nemad oma perega. Kõnealust maali ma tuttavate kodus seinal rippumas näinud ei ole ja pole vist ka ime...

Sobimatu kink ei ole eriline probleem (sest kuskil on alati keegi, kes sellest rõõmu võiks tunda), ebamugavaks läheb alles siis kui kinkija hiljem külas käies uurima hakkab, et kuhu te selle imekauni oranži maali riputasite, elutuppa sobiks ju super hästi, teil polegi siin üldse toredaid värve!


Kui mul endal veel last polnud, oli kõige suurem peavalu, mida sõprade lastele kinkida. Kõige tobedam on minu meelest esimene sünnipäev. Laps ise ei jaga ürituse olulisusest ööd ega mütsi, kingitused on kah suures osas suva, pakkepaber, karbid ja paelad pakuvad palju suuremat huvi. Ja kui vanemad annavad veel juhtnöörid ka, et peab kindel asi olema või siis tingimata puidust ja arendav ja mängiks ainult klassikalist muusikat, siis...

Kas ma ei võiks lihtsalt külla tulla?

Kanadas on esimese sünnipäeva osaks tihti Smash Cake, mis tähendab, et päevakangelasele antakse ette suur värviline kook, mille ta saab lõbusalt segamini plätserdada. Vot see jääb Oscari puhul kohe kindalt ära. Toiduga ei mängita ju! Ma vaikselt loodan, et keegi usinatest sugulastest sellist kooki kohale ei vea... Mul pole küll absoluutselt probleemi enda seisukohtade kaitsmisega, aga kõigile osapooltele oleks meeldivam kui ma seda tegema ei peaks.

Mida head või hullu teie kingiks olete saanud?

08 detsember, 2018

Jõulu-kana-kingiloba

Ostsin eelmisel aastal terrassipiirdele jõulutuled. Ühel hetkel avastasin, et pool rida on ära kustunud. Matt lohutas, et mis seal ikka, toome järgmisel aastal uued.

Talv hakkas lähenema, tõingi uued. Veetsin hea tunnikese, et 15 meetrit tulukesi paika sättida ja kinnitada. Eile märkasin, et reast umbes kolmandik põleb ainult vaevu-vaevu, ongi juba kustumas, ülejäänul pole viga midagi. Sain veidi pahaseks, et miks, kirevase päralt!

Kas nüüd hakkan siis mitte ainult kord aastas, vaid lausa mitu korda ühe talve jooksul uusi tulesid ostma? Matt kehitas õlgu, ütles, et mis siin ikka ärrituda, vii poodi tagasi! Esimese hooga vaidlesin muidugi vastu, ei saa ometigi eeldada, et mul on kuu aja tagune tšekk endiselt alles, aga siis selgus, et midagi ei pea alles olema. Tere tulemast Kanadasse! Kindluse mõttes kontrollisin poe kodulehelt kah üle ja tõesti - 90 päeva jooksul võib asja tagastada (olgu tal siis midagi viga või mitte), tšekki pole vaja, raha pannakse samale kaardile, millega ostu sooritasid. Süsteem teab, mida selle kaardiga neilt ostnud oled.

Ja kuna ma ei viitsi katkiseid tulesid maha võtta, uusi üles panna ja jaanuaris neid uusi uuesti maha korjata, ootan lihtsalt kuniks pühad läbi, viin katkised poodi tagasi ja ostan alles järgmisel talvel uued. See kustunud osa jääb nagunii natuke nurga taha ja aknast ei paista.


Me veetsime just paar päeva Vancouveris, sest seal oli Jordan Peterson'i raamatuesitlustuur, millele Matt meile vip-paketi organiseeris, et saaksime professoriga silmast silma kohtuda ja kätt suruda. Oli vägev küll!

Petersonist võiks ma nii pikalt rääkida, et see vajaks eraldi postitust. Aga võib-olla te ei viitsiks lugeda. Kellele huvi pakub, võib alustuseks tema siiani kõige skandaalsema intervjuu ära vaadata.

Järgmisel päeval astusime sõbranna ja tema uhiuue beebi juurest läbi. Teate, ma sain ju kah sel aastal lapse, aga üldse ei mäleta, et ta nii väike oleks olnud! No ja need teiste lapsed ju ainult magavad. Minu oma ka alati magas kui keegi külas käis. Ülejäänud aja passis üleval.


Ükspäev vahetasin kõik vanad pannid uute vastu välja ja sõbranna tögas lõbusalt, et noh, pidid ikka ise ostma, ei jõudnud jõuludeni oodata?

Matt kinkis mulle ju kunagi jõuluks panni! Igasugu muud kraami ka, pluss peegelkaamera, aga halloo - panni?! Reaalsus on muidugi see, et väga hea pann oli, pea iga päev kasutasin. Kaamera seevastu seisab siiani riiuli peal... Piinlik lugu! Mulle väga meeldib pildistada ja lahe oleks kui oskaks ise kvaliteetseid fotosid teha, aga nii raske on ennast motiveerida seda kõike ära õppima kui telefon teeb kah häid pilte ja on seejuures alati kaasas.

Selle aasta jõuluostudest on õnneks suurem osa tehtud. Oma perele panen alati pakid oktoobri lõpus teele, et detsembris kohale jõuaksid, nii et ma lihtsalt pean varakult alustama. Tegelikult võib lennupostiga kah saata, sel juhul jõuavad kahe nädalaga kohale, ainult et hind hüppab neli korda kõrgemaks. Ma ei näe nagu mõtet...

Kanauudiseid ka - neil on streik. Ei mune enam üldse! Okei, osad on lihtsalt nii vanad, et oligi aeg otsi kokku tõmbama hakata, aga ülejäänutel pole ühtegi vabandust. Muidusööjad sellised! Ma pean minema neid ähvardama, võib-olla võtavad end ikka veel kokku. Muidu saab jõuluks suppi.