15 detsember, 2018

Sünnipäev

Ma tegin sel aastal eksperimendi ja kustutasin FB profiililt sünnikuupäeva ära. Sinna saabunud sadu soove on varasematel aastatel olnud küll soe ja meelitav lugeda, aga samas olgem ausad - pea kellelgi neist poleks see päev meeles kui hommikul vastav punane täpp ekraaninurka ei hüppaks.

Huvitav, et sünnipäev ja vanus iga aastaga üha vähemoluliseks muutuvad. Ma oleks sel aastal peaaegu ise omaenda sünnipäeva ära unustanud! Selle võib osaliselt koduperenaise elu arvele kirjutada, mul lihtsalt pole mingit vahet, mis kuupäev või nädalapäev parasjagu on.

Natuke igatsen seda tohutut elevust, mis lapsena vanemaks saamisega kaasnes! Huvitav, kas see tuleb kunagi tagasi ka? Umbes "jeee, 80 ja polegi veel surnud"!

Kuigi ma pole kunagi tahtnud liiga vanaks elada.

Tunnetuslik vanus on huvitav asi. Numbri järgi olen ma ikka päris vana juba - 36. Peaaegu keskealine! Millal keskiga algab? Aga ma ei tunne end isegi päris täiskasvanuna veel. Mul on endiselt natuke selline tunne, et "appi, mul on laps?!" Sest sa pead ikka suht täiskasvanu olema, et lapsevanemaks kvalifitseeruda. Enamasti.

Igatahes aitas laps mul pakke avada, Matt küpsetas kooki (iga-aastane sünnipäevatraditsioon - ülejäänud 364-l päeval aastast hoiab köögist eemale) ja siis käisime kahekesi õhtust söömas. Oscari viisime sõbranna juurde hoidu, tal on endal umbes samavana beebi. Ossule väga meeldib kui saab teiste juures mängimas käia. Koju jõudes määris hobipagar koogile katte peale, leidis sahtlist suvalise teeküünla ja voilá!

13 detsember, 2018

Parim ost

Mulle meeldib paduvihm! Praegu kallab õues nagu ämbrist. Toas on soe ja mõnus, jõulutuled põlevad, laps magab, ise peaks kah magama minema.

Kuigi näiteks täna hommikul ärkasin enne Oscarit! Esimesed üheksa kuud oli ta täiesti lootusetu magaja, aga viimaste nädalatega on asi nii jõudsalt paranenud, et öösiti ärkab kas ainult korra või üldse mitte ja päeval teeb kaks uinakut, neist kumbki umbes kaks tundi pikk. Mis nii viga!

Paar päeva tagasi käisime sõbrannal külas, kus Oscar sai nukuvankriga mängida. See oli tema meelest maailma kõige lahedam asi üldse! Ka reisimise puhul on ta lemmikasi vankriratastega mängimine, sest lennujaamades ja hotellis on need alati käeulatuses. Sellist luksust kodus ju ei ole, käru elab meil pagasnikus, mitte elutoas.

Mainisin sõbrannale, et olen juba mõnda aega mõelnud talle nukuvanker soetada, aga pole sobivat leidnud. Need on ju kõik kärtsroosad! Sõbranna soovitas IKEA'sse vaadata, seal olevat lastele mingi lükatav asi, mis meenutab natuke muruniidukit. Aga rattad on olemas, nii et sobiks!

Täna käisin juhuslikult oma lemmik-kodupoes ja mis ma näen - maailma kõige ideaalsem nukuvanker! Ma oleks selle vist isegi siis ära ostnud kui mul last ei oleks.

11 detsember, 2018

Soovimatud kingitused

Lapsena oli põhiasi, et kink ei tohtinud pehme olla. Pehme pakk ei tõotanud iialgi head! Sellest ilmusid välja mõne vanema ja kaugema sugulase poolt kingitud aluspüksid või köögirätik (jaa, ma olen lapsena jõuluks köögirätiku saanud).

Praegu meeldivad mulle üllatused, olgu see pakk pehme või mitte. Kui keegi küsiks, mida tahan, ei oskaks vastata - vaja pole ju otseselt midagi. Viimase aja parim kink (mitte küll tähtpäeva puhul, vaid lihtsalt niisama) oli küüslauk - sõbrad tõid oma aia kraami, nii hea! Midagi nii tobedat, mille kohta kohe teaksin, et seda iial kasutama ei hakka, pole mulle vist kunagi kingitud. Mis see üldse olla võiks? Aiapäkapikk võib-olla? Midagi maitsetumat kui aiapäkapikk on ikka raske välja mõelda!

Kui esialgne üllatustuhin ja paberikrabin hajub, selgub vahel ikka, et tegelikult pole saadud asjaga midagi peale hakata või pole päris minu maitse. Aga see on okei!

Kasutud kingid mul tolmu koguma ei jää, kõik rändavad esimesel võimalusel taaskasutuspoodi. Kanadas on need puhtalt heategevuslikud, isegi töötajad on vabatahtlikud ja palka ei saa. Seega ei täida ma annetamisega suvalise ärimehe kukrut ja annan ühtlasi kellelegi võimaluse uhiuus asi üsna olematu summa eest soetada. Näiteks Oscari sünni puhul saatsid kohalikud sõbrad-sugulased meile palju beebiriideid. Enamik neist läksid ajapikku käiku, aga mõnda asja sai samas suuruses liiga palju ja igasugused jäigast materjalist pidulikud püksid, triiksärgid ning uhked sonid rändasid kohe taaskasutusse. Ma olen iseenda riiete osas väga valiv, kõik peab olema pehme ega tohi kuskilt soonida, beebile tundub kuidagi eriti ebaõiglane midagi karedat selga tirida. Ja kuhu läheb vastsündinu sonis?!

Üks sõber näitas kunagi meie ühiste tuttavate pulmapilte (mina neid pulmade ajal veel ei tundnud) ja ütles kingikuhja kõrval istuvale suurele erkoranžile maalile osutades, et selle kinkisid nemad oma perega. Kõnealust maali ma tuttavate kodus seinal rippumas näinud ei ole ja pole vist ka ime...

Sobimatu kink ei ole eriline probleem (sest kuskil on alati keegi, kes sellest rõõmu võiks tunda), ebamugavaks läheb alles siis kui kinkija hiljem külas käies uurima hakkab, et kuhu te selle imekauni oranži maali riputasite, elutuppa sobiks ju super hästi, teil polegi siin üldse toredaid värve!


Kui mul endal veel last polnud, oli kõige suurem peavalu, mida sõprade lastele kinkida. Kõige tobedam on minu meelest esimene sünnipäev. Laps ise ei jaga ürituse olulisusest ööd ega mütsi, kingitused on kah suures osas suva, pakkepaber, karbid ja paelad pakuvad palju suuremat huvi. Ja kui vanemad annavad veel juhtnöörid ka, et peab kindel asi olema või siis tingimata puidust ja arendav ja mängiks ainult klassikalist muusikat, siis...

Kas ma ei võiks lihtsalt külla tulla?

Kanadas on esimese sünnipäeva osaks tihti Smash Cake, mis tähendab, et päevakangelasele antakse ette suur värviline kook, mille ta saab lõbusalt segamini plätserdada. Vot see jääb Oscari puhul kohe kindalt ära. Toiduga ei mängita ju! Ma vaikselt loodan, et keegi usinatest sugulastest sellist kooki kohale ei vea... Mul pole küll absoluutselt probleemi enda seisukohtade kaitsmisega, aga kõigile osapooltele oleks meeldivam kui ma seda tegema ei peaks.

Mida head või hullu teie kingiks olete saanud?

08 detsember, 2018

Jõulu-kana-kingiloba

Ostsin eelmisel aastal terrassipiirdele jõulutuled. Ühel hetkel avastasin, et pool rida on ära kustunud. Matt lohutas, et mis seal ikka, toome järgmisel aastal uued.

Talv hakkas lähenema, tõingi uued. Veetsin hea tunnikese, et 15 meetrit tulukesi paika sättida ja kinnitada. Eile märkasin, et reast umbes kolmandik põleb ainult vaevu-vaevu, ongi juba kustumas, ülejäänul pole viga midagi. Sain veidi pahaseks, et miks, kirevase päralt!

Kas nüüd hakkan siis mitte ainult kord aastas, vaid lausa mitu korda ühe talve jooksul uusi tulesid ostma? Matt kehitas õlgu, ütles, et mis siin ikka ärrituda, vii poodi tagasi! Esimese hooga vaidlesin muidugi vastu, ei saa ometigi eeldada, et mul on kuu aja tagune tšekk endiselt alles, aga siis selgus, et midagi ei pea alles olema. Tere tulemast Kanadasse! Kindluse mõttes kontrollisin poe kodulehelt kah üle ja tõesti - 90 päeva jooksul võib asja tagastada (olgu tal siis midagi viga või mitte), tšekki pole vaja, raha pannakse samale kaardile, millega ostu sooritasid. Süsteem teab, mida selle kaardiga neilt ostnud oled.

Ja kuna ma ei viitsi katkiseid tulesid maha võtta, uusi üles panna ja jaanuaris neid uusi uuesti maha korjata, ootan lihtsalt kuniks pühad läbi, viin katkised poodi tagasi ja ostan alles järgmisel talvel uued. See kustunud osa jääb nagunii natuke nurga taha ja aknast ei paista.


Me veetsime just paar päeva Vancouveris, sest seal oli Jordan Peterson'i raamatuesitlustuur, millele Matt meile vip-paketi organiseeris, et saaksime professoriga silmast silma kohtuda ja kätt suruda. Oli vägev küll!

Petersonist võiks ma nii pikalt rääkida, et see vajaks eraldi postitust. Aga võib-olla te ei viitsiks lugeda. Kellele huvi pakub, võib alustuseks tema siiani kõige skandaalsema intervjuu ära vaadata.

Järgmisel päeval astusime sõbranna ja tema uhiuue beebi juurest läbi. Teate, ma sain ju kah sel aastal lapse, aga üldse ei mäleta, et ta nii väike oleks olnud! No ja need teiste lapsed ju ainult magavad. Minu oma ka alati magas kui keegi külas käis. Ülejäänud aja passis üleval.


Ükspäev vahetasin kõik vanad pannid uute vastu välja ja sõbranna tögas lõbusalt, et noh, pidid ikka ise ostma, ei jõudnud jõuludeni oodata?

Matt kinkis mulle ju kunagi jõuluks panni! Igasugu muud kraami ka, pluss peegelkaamera, aga halloo - panni?! Reaalsus on muidugi see, et väga hea pann oli, pea iga päev kasutasin. Kaamera seevastu seisab siiani riiuli peal... Piinlik lugu! Mulle väga meeldib pildistada ja lahe oleks kui oskaks ise kvaliteetseid fotosid teha, aga nii raske on ennast motiveerida seda kõike ära õppima kui telefon teeb kah häid pilte ja on seejuures alati kaasas.

Selle aasta jõuluostudest on õnneks suurem osa tehtud. Oma perele panen alati pakid oktoobri lõpus teele, et detsembris kohale jõuaksid, nii et ma lihtsalt pean varakult alustama. Tegelikult võib lennupostiga kah saata, sel juhul jõuavad kahe nädalaga kohale, ainult et hind hüppab neli korda kõrgemaks. Ma ei näe nagu mõtet...

Kanauudiseid ka - neil on streik. Ei mune enam üldse! Okei, osad on lihtsalt nii vanad, et oligi aeg otsi kokku tõmbama hakata, aga ülejäänutel pole ühtegi vabandust. Muidusööjad sellised! Ma pean minema neid ähvardama, võib-olla võtavad end ikka veel kokku. Muidu saab jõuluks suppi.

03 detsember, 2018

Seiklusi kogu raha eest

Ma olen alati tahtnud San Franciscosse minna ja kui Matt ükspäev justkui möödaminnes mainis, et tal paluti seal toimuval konverentsil ettekanne teha, aga ta vist ei viitsi, sest vaba aega on niigi vähe, pakkusin, et teeme perereisi! Mis mõttes ei taha San Franciscosse?

Mõeldud-tehtud. Vancouverist on lend ju ainult kaks tundi, võib vabalt lapse kaasa vedada ja puha. 

Aga Murphy ei halastanud mitte sekundikski ja kohalejõudmine oli kohe korralik kadalipp. Nanaimost väljalend hilines, sest eelmine lend oli ära jäänud ja topelthulga reisijate mahutamiseks saadeti Vancouverist suurem lennuk. Vancouverist väljalend hilines lausa tunde, sest San Franciscos juhtus olema mingi peen tuuleolukord ja maanduda lasti hõredamalt kui tavaliselt. Kui lõpuks lennukisse lubati, selgitati, et me pole veel päästetud, sest nüüd sõidame hoovõturaja äärde ja ootame seal edasi, et saaks kohe startida kui lennuluba käes. Seal läks veel peaaegu tund. Esialgse plaani kohaselt pidime 23 paiku hotellis olema, aga tegelikult maandusime alles kell 2 öösel.


Mõtlesime, et tellime uber'i ja vurame minema. Ei saa. San Francisco uberites ei ole turvatoole. Guugel teadis. Arutasime, et äkki rendiks siis auto? Mugavam oleks küll ja ei peaks järgnevad paar päeva transpordi osas pead vaevama, aga auto kättesaamise ja parkimise peale tuleks lisaaega kulutada. No ja nii väsinud, ei jaksa!

Õues seisis rida taksosid. Taksojuhid väitsid, et turvatoole pole ka taksodes pakkuda, sest Californias olevat täiesti legaalne lapsi süles sõidutada (väite paikapidavuse osas ma mürki ei võtaks). Üks pakkus abivalmilt, et sõidab "hästi aeglaselt". Me siiski ei leidnud, et tahaks oma silmatera ilma toolita "hästi aeglaselt" kiirteele viia.

Jäigi ainult autorendi võimalus. See oli õnneks avatud. Päeval sõidab parklate ja terminalide vahel rong, öösel muidugi mitte. Busside väljumiskoha leidmisega läks omajagu aega, aju magas juba. Kui auto lõpuks kätte saime, arvas Matt, et võiks otsejoones koju tagasi minna, tal olevat reisiseiklustest juba kõrini. Mina lohutasin, et vaata positiivset poolt - kell on küll pool neli, aga vähemalt ootab meid mõnus soe tuba ja pehmed linad, hommikul saab kohvikusse ja üleüldse on elu lill. Mõtle kui peaksime näiteks selles autorendi kohas töötama ja alatihti keset ööd tööl olema! Või kui poleks tööd ega kodu ja magaksime tänaval!


Järgmised kaks päeva mõnnasime niisama ja sõitsime veidi ringi, tore oli. San Francisco on nii omapärane ja mõnus. Ilmaga vedas kah, päike säras, sooja +16 kraadi. 

Aga ma ei hakka sellel osal üldse pikemalt peatuma, vaid hüppan kohe ärasõidupäeva hommikusse, mil ärkasime kell kuus, et oleks aega auto ära viia ja varakult lennujaama minna. Jõudsime ilma igasuguste viperusteta check-in'i leti äärde ja...

...kõigepealt pean teile taustaloo rääkima. Matt oli tahtnud kindel olla, et midagi olulist maha ei jääks ning kodus sahtlist mu passi võtnud. Aga passi hoian ma elamisloa kaardiga kõrvuti, sest muidu poleks elu sees meeles seda kaarti reisile kaasa võtta. Igatahes nägin ühel hetkel passi köögis ja kustutasin mõttes selle osa oma pakkimisnimekirjast maha. Nanaimo lennujaamas küsisin Matt'ilt, kas ta elamisloa kaardi ka võttis, mida ta loomulikult ei teinud. Aga sellest polevat midagi, ärgu ma muretsegu!

Check-in'i tädi nii muretu ei olnud. Ütles, et ilma kaardita ei saa ta mind lennukisse lubada, reeglid on sellised. Piiriületus tehakse küll alles pärast maandumist ja Kanada poolel pole seda kaarti vaja, sest arvutis on info olemas, aga midagi pole parata. Mul oli kaardist isegi pilt olemas, aga see ei aidanud sammugi edasi.

Pakkusin, et sisenen turistina! Elektroonilise reisiloa, mida turistil vaja on, saab internetist minutitega kätte. Tädi selgitas, et kahjuks see ei toimi. Kuna mul on elamisluba, siis süsteem teab ja turistiviisat ei väljasta.

Aaaggrrhhhhhh! 


Pakkusin Matt'ile, et mingu Oscariga ees, minule ostame piletid Seattle'sse (mis on kõige Vancouveri-poolsem linn USA's) ja sealt lähen auto või bussiga edasi. Mööda maad poleks piiriületus probleem, aga lennata ma Kanadasse ilma kaardita ei saa.

Matt ütles, et ei jäta mind niimoodi suva kohta maha, seega kappasime koos siselendude terminali poole. Esimene Seattle'i lend pidi väljuma juba veidi enam kui tunni pärast ja me ei tahtnud pileteid osta enne kui oma silmaga näeme, et check-in veel lahti on, muidu oleks juba teine piletipaar tühjalt raisus. Lett oli lahti, ostsime sealsamas tädi nina all netist piletid, saime pardakaardid ja kihutasime turvakontrolli. Vahepeal jõudsime Matt'i isale asjade käigust teada anda ja paluda, et ta meile Seattle'i lennujaama vastu tuleks. 

Kolm tundi autosõitu (pluss kunagi ei tea kui kaua piiril läheb) ja siis teine kolm tagasi (ja uus piiriületus). Nagu tal poleks laupäevaga muud paremat peale hakata... Aga lapsed on teadagi elu õied, nii et isa muidugi tuli. Enne käis veel poest läbi ja ostis turvatooli, sest ilma selleta ei saa järgmise põlvkonna õiekest, Oscarit, sõidutada. 


Lennukini jõudes avastasime, et kärul pole seda lipikut, mis tavaliselt check-in'is antakse. Keegi ei pakkunud, me ise muidugi ei küsinud ka. See töötaja, kes vahetult enne pardaleminekut passe kontrollis, ütles, et pole probleemi, võtke lihtsalt lennukisse sisse kaasa (spets reisikäru, mis väikseks kokku käib). Lennuki ukse peal seisev stjuuardess ütles, et eiiii, lennukisse kindlasti ei saa ja ilma lipikuta ei tohi nad midagi pagasiruumi panna. Matt trampis tigedalt eelmise tädi juurde tagasi ja naases mõni aeg hiljem lipikuga. Vähemalt käru päästetud!

Pärast maandumist ootasime kuskil kaks tunnikest isa, siis istus Matt rooli ja hakkasime Kanada poole kimama. Piiril läks kõik ladusalt ja lõpetuseks jäi vaid praamisõit. Vancouverist läheb Nanaimosse kaks praami, üks ühelt, teine teiselt poolt linna. Lõunapoolsest, mille lähedusse jääb nii Matt'i vanemate maja kui ka USA piir, väljub laupäeviti viimane praam veidi enne kuut õhtul, aga sel ajal olime alles valel pool piiri. See lisas 1,5h autosõitu, et jõuda põhjapoolsesse sadamasse (isale teine samapalju juurde, et koju tagasi sõita). Matt pidi järgmisel hommikul kell 7 tööl olema, seega polnud ka varianti ööseks Vancouverisse jääda ja reisipäeva lühemaks teha.

Sadamasse jõudsime viis minutit enne piletimüügi lõppu. Liftiga üles sõites (käruga ju trepist ei lähe), arutasime, et ausalt öeldes väga ei imestaks kui me nüüd siia kinni jääksime. Et kui juba, siis juba! Õnneks ei jäänud. Ja kaks tundi hiljem olimegi juba kodus! Õigemini mina ja Oscar olime. Matt läks veel lennujaama parklast autot ära tooma. 

Näe, tõesti on lihtne ja kiire San Franciscos käia. Tagasitee võttis ainult 16 tundi!

* läheb kleebib elamisloa kaardi Super Attack'iga passi külge kinni
* annab kodakondsustaotluse sisse

28 november, 2018

Suhte hoidmisest

Eelmise postituse (kommentaaride) jätkuks...

Tegelikult ei lähe inimesed kergekäeliselt lahku. Lahkuminek on väga suur suhete ümberkorraldamine ja trauma mõlemale poolele. Seetõttu on mul raske mõista, kust need teooriad tulevad, et kui juuksed maha lõikad või kaalus juurde võtad, läheb mees kohe minema. Tegelikult ei lähe kunagi AINULT juuste või kilode pärast (välja arvatud juhul kui olete 16-aastased ja "suhe" on kestnud kaks kuud).

Armastus koosneb lugematust arvust komponentidest ja oluline on erinevate osade vaheline tasakaal. Tasakaalu kõigutavad kõik asjad, mis elus toimuvad. Näiteks lähed ülikooli, õpid uue eriala, hakkad karjääri tegema, endale hullult meeldib... aga kaaslane tunneb, et see pole enam sina. Talle võib-olla sobis, et olid varem rohkem kodus, et ei rääkinud nii keeruliste sõnadega. Aga võib-olla saab hoopis inspiratsiooni ja läheb kah õppima või leiab uue põnevama töö! Sel juhul on tasakaal jälle paigas.

Samuti ei tingi paksuksminek üksi lahkuminekut. Kui olemuselt jäädakse samaks, ei lähe tasakaal nii palju nihkesse, et suhe puruneks. Aga oletame, et sellele lisanduvad muud asjad - näiteks oli paaril varasemalt kombeks õhtuti koos rattaga sõitmas käia, aga nüüd üks enam üldse ei taha. Lisaks käidi nädalavahetusteti väljas pidutsemas, aga üks enam ei taha, sest ei tunne end oma kehas hästi, midagi pole selga panna, äkki inimesed vaatavad ja arvustavad, ah ma jään parem koju. See viib tasakaalu juba natuke rohkem nihkesse, sest ära on kadunud ühised tegevused, mida varem koos nauditi. Võib-olla läheb kaaslane siis üksi, mis tekitab teises kõrvalejäetusetunde, mis omakorda väljendub pahuruses. Aga võib-olla on pahur hoopis see, kes peab üksi minema, sest talle meeldis neid asju oma kaaslasega koos teha. See omakorda tingib tülide lihtsama tekke. Ja lõpuks ongi asjad nii palju nihkes, et enam ei saada aru, miks koos ollakse.


Seesama tasakaalu teema on ka põhjus, miks uuringute kohaselt paarisuhtega rahulolu pärast laste sündi mõneks aastaks allapoole kukub. Kõik on ju hoopis teisiti! Beebi võtab mõlemalt vanemalt palju ajaressurssi. Kui laps ei maga, on ka vanem(ad) magamata ning üleväsinud inimesed ei ole tavaliselt rõõmsad. Mida väiksem laps, seda suurem tants tema ümber käib. Jääb vähem mahti iseenda tassi täita, rääkimata kaaslase vajaduste märkamisest. Enamasti saadakse küll mõistusega aru, et lapsed kasvavad suureks, elu läheb lihtsamaks, varsti saab jälle õhtuti koos kinos käia. Aga paljud suhted ei ela seda perioodi üle. Eriti kui tasakaal oli juba enne lapsesaamist paigast ära ja laps tehti "suhte parandamise nimel".

Muideks, teiste suhteid kõrvalt vaadates ei näe kunagi tõelist sügavust, mis lahkumineku tingis. Inimestele ei meeldi end haavatavana näida. Enamasti on kummalgi osapoolel erinev versioon sellest, miks asjad sedasi läksid ja kummagi sõbrad on veendunud, et just see teine oli süüdi!

Suhte alguses sõlmitakse alateadlik leping: "Sa meeldid mulle, sest..." Lepingut ei saa ühepoolselt muuta, selleks peab olema mõlema nõusolek. Sisemise ja välise ilu kõrval on palju muidki tähtsaid osasid, näiteks:

- kas tahame elada linnas või maal
- kas tahame lapsi ja kui palju
- kas võtame koduloomad
- kes peseb nõusid
- kes teeb süüa

Kui lepingut rikutakse, läheb tasakaal paigast ära. Keegi tõstatas eelmise postituse all olevates kommentaarides küsimuse, et kas armastuse suurus oleneb asjaoludest - kui oled juurde võtnud haiguse või ravimite tagajärjel, siis armastab edasi, aga kui ennast "ise käest lasknud", läheb minema?

Muidugi oleneb! Sõnatu lepingu kõige olulisem punkt on:

- ma pean sulle korda minema

Ilma selleta ei jõua mitte kuhugi. Need inimesed, kes muutuvad olulisel määral (mis iganes osas) ning teatavad, et teine hakaku astuma kui ei sobi... nende suhe oli juba ammu läbi. Nad juba ongi lahus, mis siis, et sama katuse all.

Mis sisemine ilu?

Eveliis kirjutas, et õige mees/naine ei hinda välimust ja mina jäin mõtlema, et huvitav, miks?

Minu meelest ei ole õiglane kaaslast selle eest risti lüüa kui ta eeldab, et sa põhiasjades laias laastus endiseks jääd. Nii sisemuse kui välimuse osas, muust olulisest rääkimata. Sest just neisse omadustesse ta ju armus!

Mingid muutused on muidugi paratamatud. Me kõik vananeme. Vahel jääme haigeks. Mõnikord oleme natuke laisavõitu. Vahel pahurad. Ja võib-olla olime suhte esimestel aastatel endast hea mulje jätmises püüdlikumad kui edaspidi (see on muideks teaduslikult tõestatud fakt).

Aga...

...kui pruut omal ajal pikkade blondide juustega su põlved nõrgaks võttis, võib juhtuda, et on raske leppida kui ta sind ükspäev tumeda poisipeaga üllatab.

Võib ju rääkida küll, et sisemine ilu ja bla-bla. Aga mis see sisemine ilu lõpuks üldse on? Seisab ta välisest eraldi või on sellest siiski mõjutatud? Kui päevast päeva oma paisunud keha üle kurdad, kas ei võta see mitte ka tükikest sisemisest ilust ära?

Oleme me tegelikult sisimas õnnelikud ja enesega rahul kui peegelpilt enam ammu seda ei meenuta, keda seal näha tahaksime...

Tihti öeldakse, et "õige kaaslane armastab sind sellisena nagu oled". Armastabki. Kui need omadused, mis talle tähtsad on ja millesse ta omal ajal armus, ära ei kao. Suhe ei ole kalapüük, kus fakt, et lest on merest ämbrisse püütud, tingimata ka õhtusöögi kindlustab.

Ei saa end täiesti käest lasta ja siis teist süüdistada kui too sind enam sama säravate silmadega ei vaata. Sest sisemine ilu, noh!

24 november, 2018

Kanada lasteaiad

Me käisime hiljuti üht lasteaeda üle vaatamas, mille ootejärjekorras Oscar on. Muide, see on siin puhtalt eraäri, riiklikke lasteaedasid ei ole. Riik panustab mingil määral rahaliselt ja nagu kõik muud toetused, on see sissetulekust sõltuv.

Kanada on nagu Robin Hood - võtab rikastelt ja jagab vaestele. Tulumaks on astmeline, nii et mida rohkem teenid, seda rohkem annad ära. Kõik toetused on samuti astmelised. Mingist piirist allapoole teenijatele on teatud teenused täiesti tasuta, mingist piirist ülespoole teenijatele ei kompenseeri riik mitte midagi ja nende kahe äärmuse vahele jäävate puhul kehtib põhimõte, et mida väiksem sissetulek, seda rohkem panustab riik.

Oscar, kes oli veel paar kuud tagasi täiesti beebi, kasvas kuidagi väga äkitselt suureks. Hirmsasti tahab seltskonda, mänguasjad hakkasid korraga huvitama ja eriti vahva kui saab kuskile kodust väljapoole mängima minna, kus on täitsa teistsugused asjad. Kuni selle hetkeni mõtlesin, et kuidas ma saadan oma väikese tita juba kevadel hoidu (no ta oleks selleks hetkeks muidugi juba vähemalt aastane olnud, aga ikkagi). Aga nüüd on tunne, et andke ainult võimalus, ma saadaks KOHE! Oscar ise läheks kah meelsasti kohe, kabjaplaginal liduks minema.

Lastehoid on niisiis erakätes. Neid on igas suuruses, kodusest kahe-kolme-neljalapselisest kuni Eesti mõistes lasteaiani välja. Mina tahan sellist, kus on rohkem kui üks töötaja. Ühe puhul ei tea ju kunagi, mis seal täpselt toimub, aga kui on rohkem, teostavad nad natuke ka üksteisele järelvalvet.

Ahjaa, seadus on selline, et ühe töötaja kohta ei tohi olla üle nelja lapse.

Suuremates hoidudes on rühmad kahes jaos:
- 3 kuud kuni 3 aastat
- 3-5 aastat

Mõnelapselises hoius on maksmine tavaliselt paindlikum (ja odavam), aga suuremates asutustes põhineb kuutasu sellel, mitu päeva nädalas (ja need peavad olema kindlad päevad) on sinu lapsele broneeritud. Kuutasu püsib muutumatuna olenemata sellest, kas laps kohale jõuab või mitte. On ta siis haige või reisil või niisama kodus - hoiu eest peab ikka maksma. Tasu on suuremates hoidudes enam-vähem sarnane (see on siis kuutasu vastavalt sellele, mitu päeva nädalas oled oma lapsele hoiu broneerinud):


Muuhulgas hoiatati meid kohe, et esimesel aastal on kõik lapsed palju haiged, alustavad nad siis hoiuga üheselt või viieselt. Immuunsüsteem haiguste najal ju arenebki. Nohu-köha siin haigusteks ei loeta. Hoidu ei tohi last viia kui tal on:

- palavik üle 38 kraadi
- oksendab
- kõhulahtisus
- nakkushaigus

Lasteaiakohta on muideks väga raske saada! Igal pool ootejärjekorrad. Hoiud eelistavad täiskohaga kliente (mis ei tähenda, et neil osalise ajaga lapsi ei oleks), meie aga tahame ainult kahte päeva nädalas. Õnneks pole vahet, mis päevad need täpselt on. Kui saadavale tulevad näiteks esmaspäev ja kolmapäev, siis need võtamegi ja asi ants. Mina saan oma tööd suures osas arvuti ja telefoni teel teha ning Oscari graafiku järgi aega planeerida. See pole üldse probleem!

Siiani on kõik hoiud öelnud, et enne suve algust suuremat lootust ei ole. Aga kunagi ei tea.

- - -

Tulles pärast pikka juttu tagasi esimese lause juurde - ma tahtsin tegelikult sellest konkreetsest hoiust kirjutada. Auto poole kõndides küsis Matt, et kuidas mulle meeldis. Raske öelda! Minu ettekujutus lasteaiast on selline nagu Eesti omad on, aga siin on kõik hoopis teistmoodi. Ei saa öelda, et parem või halvem, lihtsalt... harjumatu. Laias laastus jäi hea mulje ja kui nad meile kohta pakuks, võtaksin selle vastu. Aga mis vaevama jäi, oli magamise osa.

Selles rühmas käib 12 last (teoreetiliselt vanuses 3 kuud kuni 3 aastat, aga kui vanad praegused täpselt on, ma ei tea). Meie käisime seal uneajal ja magamisruumi kiikasime vaid üle ukse.

See ruum oli täiesti kottpime ja korraga mängis nii white noise kui ka rahulik voogav muusika, mõlemad päris valjult (muidu äratavad lapsed üksteist üles). Kui nüüd kristalselt aus olla, ei oskaks ise just parema lahendusega välja tulla, et 12 beebit/väikelast korraga magama saada, aga...

Muidu oleks vist okei (pimeduse ja taustamüraga ehk harjub), aga kaamerat selles ruumis pole ja pilkases pimeduses ning muusika/müra taustal ei saaks mingi nipiga aru kui keegi nutab. Kodus on Oscar paar korda oma jala niimoodi pulkade vahele kinni väänanud, et mul oli tükk tegemist, et seda sealt lahti päästa ning mõnikord on mingi muu põhjus, miks ta rahuliku uinumise asemel südantlõhestavalt nutab. Mu emasüda ei suuda kuidagi leppida, et ta võiks nii kaua karjuda, kuniks ära väsib, ilma et keegi appi läheks.

Okei, ma sain just aru, et võib-olla ma ikkagi ei ütleks sellele hoiule kohe jah, kui koha saaksime... Kuigi ju nad siiski teavad, mida teevad, see on siiski Kanada, mitte nõukaaegne Usbekistan. Ma lihtsalt ei taibanud detailide kohta küsida, alles pärast jäin mõtlema.

Järgmiseks nädalaks on teise koha külastus planeeritud, täitsa põnev on neid vaatamas käia. Suuremate kõrval olen ka paari väiksema hoiuga ühendust võtnud, näiteks üks on meie kõrvaltänavas, mis oleks eriti mugav. Sealne tädi oli telefonis nii meeldiv ja tore, et ma oleks võinud Oscari kinnisilmi kohale viia kui neil ootejärjekord KAKS aastat poleks. Ja ühes teises kohas oli telefonile vastanud inimene kuidagi... mitte otseselt ebaviisakas ega midagi, aga mul jäi paha tunne. Esmamulje loeb palju! Nii et selle tõmbasin nimekirjast maha.

Korra sattusin juba sabinasse, et appi, ma ei pruugigi selleks ajaks sobivat hoidu leida kui tööga plaanin alustada, aga siis sain aru, et sellest poleks absoluutselt mitte midagi! Ma saaks ka Oscari kõrvalt kõik tehtud. Kuigi ma vaikselt ikka loodan, et leiame talle midagi. Head.

18 november, 2018

Karvadest

Mul on kurk nii valus, et jube! Te ei kujuta ette! Ma ei tea, kas kunagi varem ka nii hullult valus on olnud - ei mäleta küll. Viimased 20 aastat, mis mandlite eemaldamisest möödas, kindlasti mitte. Võib-olla enne seda...

Eile ma lihtsalt surin. Mitte miski ei aidanud, ei soe tee, sall ega valuvaigistid. Täna hommikul oli juuksur, nii et pidin end kokku võtma. Värvisin ripsmed ära ja kui triibud/soeng pähe sai, nägin välja nagu poleks haige olnudki, kuigi enesetunne läks ainult jubedamaks.

Ma soengut tegelikult ei tahtnud, aga magasin raamatut lugedes selle hetke maha kui ta juba alustas, nii et mis siis ikka. Ma pesen need toredad lained ja miljon viimistlusvahendit alati hiljemalt järgmisel hommikul maha, et tegelikku lõpptulemust näha.

Koju jõudes kurtsin Matt'ile, et ma enam ei jaksa, kurk põleb nii, et isegi rääkida on valus. Ta siis uuris natuke lähemalt, andis mingi tableti ja pool tundi hiljem oli valu peaaegu läinud! Imeline!

Lapsena alati imestasin kui vanemad inimesed sünnipäevakaartidele "tugevat tervist!" kirjutasid. Nüüd olen nii vanaks saanud, et... tervis ongi ju kõige tähtsam! Ma õnneks ei ole kunagi ülemäära põdur olnud, aga siiski!

Juuste juurde tagasi tulles - mul langes neid mõned kuud tagasi päris palju välja. Olevat normaalne peale lapsesaamist. Nüüd kasvavad tagasi. Ma arvasin, et lihtsalt salamisi taastuvad, aga ei, ikka kõik korraga. Varsti on tukk ees! Bakenbardid ka...

07 november, 2018

Saia-maias

November on täiesti mõttetu kuu, mitte midagi ei toimu. Jõuludega on kah nagu natuke vara alustada, aga mul pole ühtki muud ideed. Panin kuuselõhnalise küünla põlema ja kohe läks mõnusamaks. Minu poolest võiks ilm isegi veel hämaramaks ja vihmasemaks muutuda. Aga küll jõuab!

-

Küpsetasin Kihnu lihapirukaid. Õlis! Appi kui head. Retsept ütles, et "tõsta tainas üle täidise, suru ääred tugevalt kokku ja anna pirukale palli kuju". Võimatu! Plödistasin, mis ma plödistasin, hakkama ei saanud. Ääred vajusid lahti. Jahu panin vähem kui retseptis ette nähtud, võib-olla sellepärast? Lõpuks mõistsin, et absoluutselt mitte mingit vahet pole, mis kujuga pirukas on! Maitse oli super ja nostalgia eest veel lisapunktid.


Kui jutt juba küpsetamisele läks, siis ei andnud mulle endiselt rahu, et võiroosid esimesel korral päris sellised ei tulnud nagu lootnud olin. Tegin täna uuesti. Kasutasin sama retsepti, aga asendasin vee piimaga ning küpsetasin kõrgemal temperatuuril.

Kui saiad valmis hakkasid saama, avastasin, et nõudepesumasinast niriseb vett välja. Just hiljuti arutasime, kas peaks selle välja vahetama, sest väga mustad asjad või natuke kuivanud mustust kipub talle viimasel ajal üle jõu käima. Paistab, et masin tegi meie eest otsuse ise ära.

Põrandakuivatamise käigus läksid saiad täiesti meelest ära ja oleksid peaaegu kõrbema läinud, aga jõudsin nad siiski napilt päästa. 

Nii-ii head! Täpselt sellised nagu võiroosid olema peavadki.

02 november, 2018

Kaasasündinud viisakus

Halloween tabab mind juba kuuendat aastat täiesti ootamatult. Ei, valetan - tegelikult oli mul ühel aastal kostüüm ka. Aga muidu tuleb ikka ootamatult. Näiteks seekord.

Käisin Halloween'i eelõhtul sõpradel külas ja loomulikult tulid jutuks kostüümid. No ja mul jälle pole! Aga et Oscaril ka pole??? Lapse esimene Halloween ja tal pole kostüümi? Kanadalased ei jõua ära imestada.


Neil sõpradel on kõike kuhjaga. Näiteks mänguasju. Terve maja on täis ja hoov on täis. Kuskile ei mahu ära, Oscar saab sealt pidevalt mingeid lelusid koju kaasa. Nad tahavad, et meie maja oleks kah maast laeni asju täis!

Hiljuti surus Jen mulle mingeid beebide jalanõusid, et võta-võta-VÕTA! Äkki läheb vaja. Nende nooremale kutile olid väikseks jäänud.

Ma olin täiesti kindel, et ei hakka neid kunagi kasutama, sest Oscar ei kõnni veel. Mul pole õrna aimugi, miks ma need üldse lõpuks kaasa võtsin, mul pole muidu kombeks ebavajalikke asju koju tassida.

Ja teate, mis juhtus?! Meil oli paar päeva hiljem see pildistamine. Tunnike enne minekut hakkasin mõtlema, et mida lapsele selga panna... ja avastasin korraga, et kui me temast ka omaette mõnd pilti tahame (mida ilmselgelt tahtsime, sest see oli tema fotosessioon), peab ta maas istuma/seisma (õues!), aga vaesel mehel pole ühtegi paari jalanõusid!

Oot, on! On! Thank God Jen!

Tagasi üleeilse juurde. Ma isegi ei tea, mis enne juhtus, kas jõudsin mainida, et Oscaril pole kostüümi või jõudis Jen mulle juba tuletõrjuja rüü sülle suruda, et "kuule, tahad seda Oscarile, ma enda lapsele leidsin dinosauruse oma" (püüdes samal ajal kõnealust dinosaurust pojale selga sikutada). Tuletõrjuja kostüüm oli Oscarile suur mis suur, aga enne kui midagi öelda jõudsin, teatas juba Jen, et dinosaurus on samuti minu, sest tema beebi olevat selle jaoks liiga pontsakas. Ei mahtunud ilma karjumata sisse.

Oscar, kes on hakanud viimastel nädalatel riidessepanekut kirglikult vihkama, oli parajasti mänguasjadega nii haaratud, et ei pannud tähelegi kui temast tuletõrjuja asemel dinosaurus sai.


Nädalake tagasi hakkas Ossu "aitäh" ütlema. Ja kohe palju! Käib mööda tuba ringi ja korrutab "aitäh, aitähh, aitähhhhh". 

Teate, mis on seejuures imelik? Mina ei ole seda sõna talle õpetanud ja keegi teine siin eesti keelt ei räägi. Ta ei ulata mulle midagi, mul pole olnud põhjust "aitäh" öelda! 

Küll aga kasutan omajagu sõna "emme" (mingi lapsesaamisega tekkinud veidrus - iseendast kolmandas isikus rääkimine), mida jällegi tema kunagi mingis normaalses kontekstis ei kasuta, ainult nuttes. Ja see peab eriti kurb nutt olema, kas väga väsinud või väga näljane. Siis tuleb EMMMMMMEEE... EEMMMMMEE!

Aga "aitäh" on küll mingi juhuslikult kaasasündinud viisakus. 

27 oktoober, 2018

Perepildid

Matt'i kliinik kinkis meile Oscari sünni puhul fotosessiooni. Nende idee oli, et saaksime vastsündinu-pildistamisele minna - sellisele, kus laps tihedalt kookonisse mähitakse või muul moel kompaktselt kokku pressitakse.

Minu meelest näevad aga kõik tited neil piltidel ühtmoodi välja. Nunnud küll, aga samas kuidagi... kunstlikud. Ja nii see aeg läks. Nüüd, kus Oscar on kõhust väljas veetnud sama palju aega kui sees, jõudsime lõpuks kinkekaardi realiseerimiseni. Asi seegi!

24 oktoober, 2018

"Pangu ennast põlema"

...ütles Vahur Kersna saates "Hommik Anuga", vastates küsimusele, mida arvab inimestest, kes tema viimase aja üllitisi heaks ei kiida.

Ma pean vist nüüd tikkude järele minema...

Kersna jättis selles intervjuus natuke kummalise mulje. Üritas end justkui esitleda abimehena, kes Urmas Oti mälestust soojalt elus hoiab, kuigi asja sisu oli pori loopida ja kadunukest maha teha. Kaevata välja sugulasi, kes telestaari ellu kunagi kuulunud ei ole, sorida vanades palgalehtedes, tõestamaks, et teenistus seniarvatust väiksem oli ning parastada, et Otil oligi ainult karjäär, aga mitte midagi muud. Itsitada ja käsi hõõruda.

Väärikust võiks elukogemusega pigem ikka juurde tulla, aga noh... Me räägime kellestki, kes küünla põlema paneb ja häältega vestlusi maha peab ning ise tõsimeeli usub, et need hääled just Urmas Otile (ja teistele ammu-lahkunud suurmeestele kuuluvad).


Teate, mis on kurb - nii kõnealune film kui ka raamat on sisuliselt üles ehitatud ainult meditsiiniõe kommentaarile. Meditsiiniõele, kes puutus Otiga kokku oma töökohustusi täites. Kel ei olnud vähimatki õigust oma patsientidesse puutuvat jagada, eriti mitte kaamera ees.

See on üles ehitatud kommentaarile, mis käib pikki aastaid raske haiguse käes vindunud inimese viimaste elukuude kohta. Selle aja kohta, mil enam iseennast peeglist ära ei tunne. Meist keegi ei tea, mis tunne on olla selle viimase lävepaku peal, sest me pole seal kunagi olnud. Me ei tea, mida see teeks meie emotsioonidega.

Sel hetkel oled nagunii üksi, toimugu ümberringi mis tahes. Olgu sul pere või mitte.

Kes teise õnnetusest isikliku tuluallika teeb, sellest muidugi ei hooli. Raha ei haise. Jõulud on tulekul, raamat lettidel. Seltsimehed, kiirustage - pere vajab toitmist.

22 oktoober, 2018