21 oktoober, 2017

Lapsele nime valimine

Beebigrupis oli täna küsitud, et mis te oma lapsele nimeks panete ja miks? Enamik vastuseid olid igati mõistlikud, kuni jõudsin naiseni, kelle mehe nimi on Codie, nende esimene poeg on Frankie Codie ja veebruaris sündiva poja kavatseb nimetada Codie Frankie'ks, et siis on nii mees kui mõlemad pojad üksteise järgi nime saanud. Ja ta ei teinud seejuures nalja!

Mäletate, kuidas ma eelmises postituses mainisin, et igaühel on õigus oma lapsele just selline nimi valida nagu ta tahab ja kellelgi teisel ei peaks siin kobisemist olema? Ma sain just aru, et see ei vasta alati tõele. Teatud juhtudel võiks leiduda mõni hea sõber, kes aitaks lapsevanemate tähelepanu juhtida faktile, et Codie, Frankie Codie ja Codie Frankie ühes peres võib olla natuke liig. Huvitav, mis saab siis kui nad otsustavad veel ühe lapse saada ja see on ka poiss? Codie Codie? Frankie Frankie?

Minu meelest läheb keeruliseks kui isal ja pojal on sama eesnimi, kunagi ei saa aru, kellest jutt on. Mu sõprade suguvõsas on komme, et esimene poeg on alati Jüri ja see on juba mingi viis-kuus põlvkonda kestnud. Kujutate ette, et saate igavesti toreda mehega tuttavaks, plaanite pisiperet... ja siis selgub, et esimene poeg PEAB olema Jüri. Löö või maha, aga minu laps ei oleks elu sees Jüri, olgu tegemist nii pika peretraditsiooniga kui tahes.

Eile kirjutas üks naine beebigrupis, et ootab kaheksandat (!) last ja kõikide eelmiste nimed lõpevad täishäälikuga. Ka kaheksandale oli täishäälikuga lõppev nimi välja valitud, aga nüüd meeldib talle hoopis üks teine nimi, mis ei lõpe täishäälikuga. Kas oleks okei beebile see nimi panna, sest ta oleks õdedest-vendadest ainus, kelle nimi ei lõpe täishäälikuga?

Igal inimesel omad kriteeriumid, eksole. Kui kellelgi mu sõpradest oleks kaheksa last, kahtleksin, kas suudaksin kõikide nimed üldse meeldegi jätta, päris kindlasti ei paneks ma tähele, mis tähega need lõpevad.

Aga teate, mis teeb nimevaliku veel keerulisemaks kui see niigi on? Kui kolite teisele poole maakera. Nagu mina.


Mul on nimele alljärgnevad kriteeriumid (võtke kohe heaga kohvitass kõrvale, nüüd läheb pikemaks lugemiseks):

- Kuna meie laps kasvab üles Kanadas, peab nimi olema kanadalastele tuttav ja loogiline. Mina ise olen pidanud nii ees- kui perekonnanime juba viis aastat tähthaaval ette lugema ja ma ei taha, et lapsel sama saatus oleks. Perekonnanimed on meil Matt'iga mõlemal eestimaised, siit pole leevendust loota, nii et olgu lapsel vähemalt see rõõm, et eesnimi pikemat tutvustamist ei vajaks.

- Kuna pooled sugulased elavad Eestis, peab nimi olema niipalju eestimaine, et isegi mu vanaema suudaks selle ilma igasuguse probleemita välja lugeda/hääldada/meelde jätta.

- Nimi peab olema piisavalt lühike, et sellest ei oleks vaja teha lühiversiooni. Siinmail on nii tavaline, et passi läheb üks nimi, aga kasutama hakatakse hoopis teist (umbes nagu Aleksander=Sass). Meie sõbrad tahtsid oma pojale Jaxon nimeks panna, aga siis leidsid, et kuna nad teda nagunii Jax'iks kutsuks, siis las ollagi Jax. Loogiline. Seda enam, et Kanada/USA lastel on alati keskmine nimi ka ja seda tegelikult ei kasutata, ongi lihtsalt "varuks". Rohkem nagu ametlik nimi, mida on tore diplomi peale kirjutada kui kooli lõpetad; enamik sõprugi enamasti ei tea, mis su keskmine nimi on. Nii et see võib vabalt olla pikem, võõrapärasem või mõne vanavanema auks, sest kasutusel on ta ainult paberil.

- Siinsetest nimedest on pea pooled unisex - kasutusel nii poistel kui tüdrukutel. Need välistasin kohe. Ma tahan, et kui nimi on kuskil kirjas, oleks inimestel ettekujutus, mis soost tegelasega tegemist on. See on ainult kohalik probleem jälle, Eestis polegi ju unisex nimesid. Aga mõned Eesti nimed on näiteks Soomes teise soo nimed - mu sõbranna Kai rääkis, et tema isa tegi soomlastega koostööd ja jõuludeks saatsid sommid neile õega kingitusi. Õde sai Barbie'sid ja muud tüdrukutekraami, Kai sai poiste mänguasju (Kai on Soomes poisi nimi, Kanadas muideks ka).

- Ja kuigi ma tahan, et nimi oleks tuntud ja arusaadav, ei taha ma sellist nime, mis igal teisel samaealisel on. Mulle meeldivad päris paljud nimed, mis praegu populaarsed on ja neile kõigile sai kriips peale tõmmatud.

- Lõpetuseks võiks see olla selline nimi, mida tutvusringkonnas väga ei esine, eriti just sõprade lastel, kellest tulevikus meie omale mängukaaslased saavad. Jama on muidugi see, et sõbrad on nii mõnegi väga hea nime juba ära kasutanud.


Aga noh, ei ole ju palju tahetud? Sirvisin kõik nimesaidid läbi, hoidsin silma peal filmide lõputiitritel, guugeldasin näitlejaid-muusikuid-heliloojaid... ja sain aru, et minu pojal ei saagi nime olema, sest lihtsalt ei leidu sellist nime, mis mulle meeldiks ja samal ajal neile kriteeriumitele vastaks.

Need, mis enam-vähem oleks sobinud, laitis Matt maha (enamasti täiesti loogilise põhjendusega, näiteks et sellest nimest tehtaks vot selline hüüdnimi - kultuurilised eripärad, mida sisserännanuna ei pruugi teada). Siinkohal tuleb mulle meelde, et tean Eestis üht Becky't. Kanadas oleks see täiesti okei nimi, aga Eestis ei julgeks ma küll oma tütrekest Pekiks kutsuda.

Kuni ühel hetkel tuli Matt lagedale nimega, mis on tuntud nii Eestis kui Kanadas ja vastab kõikidele kriteeriumitele. Mina esimese hooga vaimustusse ei sattunud, aga no paha ka ei ole ja midagi paremat pole ma suutnud välja mõelda. Vähemalt ei jää laps nimetuks. Veebruaris teeme siis avalikuks.

- - -

Kuidas teie lapsed omale nime said?

18 oktoober, 2017

Ilastav ja hambutu

Ma olen alati arvanud, et rasedana saab enamikke vanu riideid ikka edasi kanda - no hea küll, püksid ilmselt jäävad mingist hetkest kitsaks, aga pluusid-kampsunid ju venivad?! Ükspäev ehitasin kanaaias mingit asja, oli natuke rohkem vehkimist kui tavaliselt ja pluus keris ennast kogu aeg kuskile poole kõhu peale üles. Jube tüütu! Muidu venib hästi ja saab kõhuga kanda küll. Maru ümber on ainult. Ja liigutada väga ei tohi nagu nüüd selgub.

Paljusid asju ei saa vaatamata heale venivusele juba sellepärast kanda, et nad on kas liiga lühikesed või siis alt soonikuga. See sooniku-variant jääb kõige tobedam, sest lõpeb kuskil naba juures ära. Ja kui käed üles tõsta, tuleb ikka kõrgemale ka. Tegin paar pilti, et te aru saaks, aga peab muidugi tunnistama, et pildi pealt ei paista olukord pooltki nii dramaatiline kui reaalsuses (sest päriselus ma ei seisa liikumatult, käed ontlikult kõrval). Jalas on mul rasedate teksad, nii et see tumedam venivast materjalist kõhuosa võiks idee poolest ikka kampsuni varju jääda. Teistel (mitterasedatel) inimestel on selle koha peal, kust see algab, püksirihm. Kui enne rasedust nabapluuse ei kandnud, on rasedana kuidagi kummaline sellega alustada...


Muudest uudistest nii palju, et Matt'i vanem õde, kes tänupühaks Šotimaalt külla tuli, on ka rase! Minust täpselt kuu aega taga. Nii et Matt'i vanemad, kes olid juba ammu lootuse kaotanud, et keegi nende kolmest järeltulijast neile kunagi lapselapsi hakkaks tootma, saavad nüüd kaks tükki korraga!

Tema puhul ma tegelikult salamisi natuke kahtlustasin ka, sest kui helistasime ja beebiuudiseid teatasime, küsis ta kohe, et mitmes nädal mul on ning hiljem uuris, mitmenda nädalani mul iiveldas ja millal paremaks läks? Need, kes pole kunagi rasedad olnud, ei tea nädalatest tavaliselt mitte midagi! Sellepärast ei kirjuta ma blogis kah nädalatest, sest vanasti lugesin teiste rasedate jutte ja muudkui arvutasin, et mitu kuud see kakskümmend-midagi nädalat siis on?

Ajaarvestuse eripärad paistavad ka pärast rasedust jätkuvat, mul käis näiteks täna sõbranna oma mudilasega külas ja kui küsisin, et kui vana poiss nüüd juba on, sain vastuseks 18 kuud. No mingi... pooleteisene siis? Ma pean hakkama omale märkmeid tegema, et mida tulevikus vältida:

1) ära maini lastetutele sõbrannadele oma lapse vanust kuudes (kui ta just pole alla aastane)

Varasemast ajast on veel kogunenud:

2) seltskonnas räägi sõpradega juttu, selle asemel, et vahetpidamata midagi oma imikule öelda, kes ei paista sellest nagunii suuremat hoolivat (hahaaa, pange tähele, kuidas ma oma sõnu hakkan sööma! #suurimkanaemaüldse)

3) ära kritiseeri sõprade nimevalikut (suurim vaidlusteema beebifoorumites, eriti just inglisekeelsetes); no ja kui keegi ikka tahab oma maimukest Rögabert Wilhelminoks kutsuda, ta seda ka teeb, mitte midagi pole parata.

4) ära pressi kohe pärast lapse sündi haiglasse palati ukse taha kõõluma ja ära säti end terveks esimeseks kuuks värsketele vanematele külla, et neid "aidata" (see on nüüd küll puhtalt Kanada/USA eri, ma ei tea, et Eestis taolisi probleeme oleks). Tahad hästi värsket beebit näha? Siis saa omale beebi! Kohalikust rasedate foorumist jooksevad muuhulgas läbi sellised mured, et "mu ämm, kellega ma üldse lähedane ei ole, tahab sünnituse juures olla ja mu mees ei saa aru, miks ma selle vastu olen ning see on meid omavahel täiesti tülli ajanud" ning "mu ema soovitas lapse soo üllatuseks jätta, aga meie otsustasime, et tahame ikkagi teada ja nüüd on nii ema kui terve ülejäänud perekond minu peale nii vihane, et keegi isegi ei räägi minuga" (WTF?!)

5) ära räägi oma beebist meie-vormis. Kohe päris tõsiselt. Ma nii jubedalt kardan, et hakkan seda tegema, et kirjutasin omale kuskilt ühe ema tsitaadi üles: "Hambaid meil veel pole, kuigi ilastame ikka usinalt". No tule taevas appi! Kujutate ette seda hambutut ilastavat ema?

05 oktoober, 2017

Kuidas valida vankrit/käru

Vankri valimine on tõsine teadus! Poes näevad nad minu meelest kõik enam-vähem ühesugused välja. Õnneks on mul kõvasti vaba aega, seega veetsin pool päeva guugeldades, nii et kui keegi veel hädas on, palun väga - siin on nimekiri omadustest, mida võiks silmas pidada:

Kolm või neli ratast - suures osas maitseasi, aga kolmesega pidavat olema veidi lihtsam lumevallidest üle saada ja enamasti on nad veidi kergemad. Neljarattaline pidavat aga stabiilsem olema, et kui mänguväljakul mõni mudilane hooga vastu jookseb, ei lähe nii kergesti ümber.

Suured rattad - soovitatavalt õhkkummist, aga kui vankril on hea vedrustus, sobivad ka täiskummist. Kui kumbagi pole, pidavat lapsel sõites neerukivid kolisema. Õhkkumm on pehmem, täiskummi kasuks räägib jällegi see, et neid ei pea pumpama (mis ei ole tegelikult meeletu vaev). Plastikust rattad ei ole üldse head ja väikeste ratastega on poris-lumes-liivas raske liikuda. Suurte ratastega saab treppidest alla sõita, väikestega on see nats keeruline. Siledal pinnal on pöörlevad rattad kõige mugavamad, aga neil võiks olla lukustussüsteem, et lumeplögas raskeks ei läheks. Topeltratastega on talvel täitsa võimatu, lumi jääb vahele kinni. Osadel vankritel saab rattaid vahetada (suveks väiksemad, talveks suuremad).

Üleviidav sang  - väiksem laps tahab olla näoga ema suunas, suurem vaataks parema meelega ringi. Oluline ka siis kui päike paistab lapsele näkku või on tuul valelt poolt. Osadel vankritel saab istet mõlemat pidi kinnitada, sel juhul sang üle ei käi. Oluline on ka see, et sanga pikkust/kõrgust saaks muuta. Proovi poes vankriga kõndida, keegi mainis, et osade mudelite puhul saab ainult lühikesi samme võtta, muidu astud juba sisse.

Tavaline iste + kookon/vankrikorv (+ turvahäll) - kookon/korv on olulised kortermajas elavatele vanematele - annab võimaluse laps korvis tuppa tuua ja alles siis vanker üles tassida. Vankrikorvi saab ka lisavoodina kasutada (näiteks külla minnes). Kookonid/korvid pidavat veidi erineva pikkusega olema, tasub leida kõige pikem mudel, et laps sellest kohe välja ei kasvaks.

Autoga liikujatele on turvahälli ratastele panemise võimalus mugav, sest kui laps on sõidu ajal magama jäänud, ei taha teda hällist väljavõtmisega äratada, lihtsam on koos sellega raamile tõsta. Uuri, milline turvahäll valitud vankriga ühendub (osadel juhtudel on vaja osta eraldi adapterid, et saaks kinnitada). Mõned vankrid tulevad 3in1 komplektina, kuhu kuulub ka turvahäll - sel juhul tasub tähelepanu pöörata, kas see on testitud ja autos kasutamiseks ohutu.

Kaal - oluline eelkõige neile, kes elavad ilma liftita kortermajas ja peavad vankrit iga päev näiteks kolmandalt korruselt üles-alla tassima. Ka linnas liigeldes tuleb arvestada, et igal pool pole lifte ja aeg-ajalt tuleb treppidel liikudes tõsta. Ühistranspordi kasutajatel tuleb samuti tõstmist palju ette. Vanemate kortermajade elanikud peaksid proovima, kas vanker mahub lifti (nõukaaegsed liftid on väga väikesed).

Kui kergelt käib kokku-lahti - see on oluline eelkõige autoga liiklejale. Kindlasti peab proovima, kas valitud vanker mahub kokkupanduna pagasiruumi.

Suur vankrikorv - võiks olla kõrgete äärtega, et asjad välja ei kukuks ja resti tüüpi ei ole hea, sest selle peale ei saa väiksemat träni panna ilma, et poolel teel välja pudineks. Tasub mõelda, kuidas toidupoes käidud saab, mugav oleks ostud vankrikorvi laduda ja poekäru mitte kasutada (eriti kui seda teha suuremas kaubanduskeskuses, kus tahaks võib-olla ka mõnda muusse poodi minna). Oluline on ka hea ligipääs pakiruumile, osadel mudelitel on see probleem, et kui seljatugi on alla lastud, ei saa sealt hästi asju kätte.

Mugav stopper ratastel - parimad pidid olema need, kus on stopper ainult ühel pool (vajutad ühe jalaga, lukustab mõlemad rattad). Stopper peaks olema piisavalt suur, et sellele lihtsa vaevaga pihta saaks.

Istmeosa võiks käia mitmesse erinevasse asendisse - hea kui käiks täiesti alla, et laps saaks mugavalt magada, veel parem kui on ka pool-lamav asend olemas. Jalatugi võiks samuti mitmesse erinevasse asendisse käia.

Varjul õhuaugud ja aken - õhuaugud pidavat suvel olulised olema, varju peal olev aken annab võimaluse piiluda, mida laps teeb. Luuk võiks käia magneti, mitte krõpsuga (saab ilma lärmita avada). Osade varjude alt tuleb veel pikendusena päikesevari, mis on suvel väga mugav.

Vihmakile ja putukavõrk - mõnikord tulevad kaasa, aga saab ka juurde osta.



Meie valisime Uppababy Vista, mis Eestis vist eriti levinud ei ole. Vistal saab nii turvahälli, korvi kui istme otse raamile kinnitada ja kui tulevikus peaks veel lapsi sündima, saab samale raamile lisaistme panna. Nii ei pea mõne aasta pärast jälle uut käru ostma. Mulle meeldib see ka, et kaksikute käruna kasutades ei muutu Vista laiemaks, mis tähendab, et näiteks poes on mugav riiulite vahel manööverdada.

- - -

Mis teile vankri juures oluline on?

02 oktoober, 2017

Pool juba läbi...

Mulle meeldib, et mõni rase on nii usin olnud ja iga nädal/kuu pilte teinud ning need siis lõpuks teistelegi vaatamiseks ritta seadnud. Alguse osa on alati selline, et "oi kui nunnu ja näe, peaaegu hakkab välja paistma", keskelt tuleb "no nüüd on küll kõigile selge, et seal keegi kasvab" ja lõpp enamasti "oh god, on see üldse füüsiliselt võimalik, et kõht nii suureks paisub?!!"

Ma olen alati imestanud, miks rasedad nabaneedi välja võtavad? Pole selle üle muidugi ka suuremat pead vaevanud, võib-olla oleks muidu isegi välja mõelnud. Ükspäev uurisin enda oma ja daah, pirn lõi põlema - kõhu kasvades ju nahk venib! Aga neet ei veni. Nüüd hakkan ise jõudma sellesse punkti, kus see enam väga ei liigu. Õige veidi on veel ruumi, aga varsti peab ära võtma. Pagan küll. Mulle meeldib mu neet! Hakkab pihta see lapse nimel ohvrite toomine!

Ühest küljest tundub, et aeg on väga kiiresti läinud, aga teisest küljest oli see ikka väga ammu kui ma veel ei olnud rase.

Mul on telefonis mingi app, mis annab teada, millise puuvilja suurune see beebi hetkeseisuga on. Alguses oli tore - kuu aja vanuselt on loode nagu mooniseeme. Nädal aega hiljem nagu apelsiniseeme. Aga hiljem läheb arvestus minu meelest veidi metsa - ühel nädalal on apelsin, järgmisel avokaado. Need apelsinid, mis siin müüakse, on küll avokaadost 2-3 korda suuremad! Kõige hirmutavam on see, et arbuusimõõtmed saavutab ta juba EELviimasel nädalal, mitte viimasel. Nüüd saan isegi aru, et kui miski arbuusist suurem peab kõhtu ära mahtuma, võib tõesti ka nabarõngas ette jääda.

Praegu on ilmselt selline "vaikus enne tormi" faas. Vaevused on läinud, hea on olla ja kõht ei jää veel ette. Kui ma siin suve lõpupoole hakkasin natuke rasedam välja nägema, siis jahedate ilmade saabumisega tulid käiku kampsunid ja joped, mis peitsid kõhu jälle täiesti edukalt ära. Saan uuesti salarase olla.

PS! Pildi pealt jääb mulje nagu poleks ma viimase kuu ajaga üldse paksemaks läinud, aga tegelikult natuke ikka olen.

25 september, 2017

Kohalikud kombed

Mul on nüüd pool rasedust läbi ja tuleb välja, et olen külili magamise peaaegu ära õppinud! Ei vähkre enam öö läbi sobivat poosi otsides. Varasemalt arvasin, et magamise asend hakkab pigem viimastel kuudel rolli mängima, aga noh, ma ei teadnud, et lisaks kõhule ka tissid võiksid ette jääda. Olin ainult kuulnud, et "raseduse esimestel kuudel võivad rinnad tundlikud olla". Kaua need esimesed kuud kestavad? Lõpuni välja? Kogu aeg paisuvad suuremaks ka - lapsepõlves söödud saiakontsikud hakkavad vist lõpuks ometi mõju avaldama...

Varasemalt arvasin, et rase kõht tundub ilmselt natuke nagu võõrkeha ja on raske. No ma olen küll ainult 2,5 kilo juurde võtnud, võib-olla sellepärast polegi veel raske, aga ausalt öeldes ei ole üldse teistmoodi tunnet.

Mul on paljud sõbrannad raseduse lõpuni oma vanades riietes käinud, madala värvliga püksid läksid ilusti jalga, kõht jäi ülespoole. Minu puhul on see välistatud! Kõhu alaosa, kus muidu põis paikneb (ma pole enam kindel, mis seal nüüd paikneb), on kõige tundlikum. Ma ei saa üldse midagi sinna peale suruda, isegi dresse ei suutnud enam kanda. Nüüd ostsin mingid number suuremad ja ülevalt hästi lötakad, need sobivad. Kodust väljaskäimiseks leidsin mõned paarid rasedate teksasid ja ooo, need on ju kohe täitsa teine tera! Nii mugavad!


Nädalake tagasi hakkasin liigutusi tundma. Nii veider! Keegi elab mu sees! Muidu öeldakse, et meestele ei jõua lapsesaamine päris hästi kohale enne kui laps kõhust välja tuleb, meil on pigem vastupidi! Noh, ma tean, et ta seal on, aga iga kord kui teda ultrahelis näen või liigutamas tunnen, on korraks selline... whoa... väike inimene! Kuidas sa sinna said?

Ja liigutuste tundmine tuli enam-vähem üleöö. Enne seda oli küll paar korda kahtlus, et äkki tundsin, aga kõhus on ju igasugu muud liikumist ja mulksumist ka, mine võta kinni, oli see siis laps või mitte. Ta on ju nii väike veel. Kuniks ühel päeval tundsin nii konkreetselt just nimelt last, et polnud enam mingit kahtlust. Isegi kõhu pealt on tunda kui õiget hetke tabada, Matt sai korra juba pihta.


Kanadas ja USA's on lapsesaamise juures mitmeid selliseid kombeid, mis Eestis veel väga kanda kinnitanud ei ole (või võib-olla juba on, sest kui mina ära kolisin, ei tähistatud Halloweeni ka). Igatahes vanasti ei olnud. 

Gender reveal (soo teatavaks tegemine)

Esiteks on päris palju neid, kes ei tahagi lapse sugu teada, eelistavad sünnituseni oodata. Mõned ise teavad, aga sõpradele ja sugulastele ei ütle enne kui laps käes. Inglise keeles on sellega palju jama, sest kuidagi pead ju lapsele viitama ja "tema" asemel on he/she, mis kohe reedab, kes tulemas on. Rasedusteemalistes raamatutes on ka nii, et üks peatükk räägib "he"-st ja teine "she"-st, vahel vahetatakse lõigukaupa, et keegi end puudutatuna ei tunneks. 

Gender reveal korraldatakse loomulikult ikka peona. Külalised saavad soo arvamise mänge mängida, roosasid ja siniseid maiustusi süüa ja lõpuks siis tehakse beebi sugu teatavaks. Vahel vanemad ise teavad enne pidu, vahel paluvad arstil soo ümbrikusse panna ja viivad selle ümbriku siis pagariärisse või muusse kohta, olenevalt sellest, millise viisi nad üllatuse avaldamiseks on valinud. 


Nursery (lapse tuba)

Laps saab kohe oma toa, kasutab ta seda siis või mitte. Toas on tavaliselt voodi ka emale, sest isa peab enamasti tööl käima ja võiks öösel natuke magada saada. Meie teeme väiksemast külalistetoast lapsele toa ja kogu sisustamine/dekoreerimine piirdub võrevoodi lisamisega. Mähkimislauda ma ei taha, pealegi on toas paraja kõrgusega kummut, mille peale saab mähkimisaluse panna juhul kui peaksin ümber mõtlema. Kummut ja seinakapp on nagunii tühjad, lapse asjad mahuvad ilusti ära. Ja ongi tehtud. 

Kohalikele sõpradele-sugulastele on see täiesti arusaamatu plaan. Oot, aga oled sa juba otsustanud, mis värvi sa toa värvid? Meil on terve maja ühte värvi, ma ei saa aru, miks ma ühe toa korraga teistsuguseks peaks võõpama? Lapsel ei ole seinatoonist küll sooja ega külma. Kui ta piisavalt suur on, et arvamust avaldada, saab ta oma sinise toa ja traktoripildid kui tahab.

Kui aruteluga seinavärvist kaugemale jõuda, tulevad mängu dekoratsioonielemendid, igasugu pildikesed, riiulid ja mänguasjad. Mis mõttes ei dekoreeri? Kuule, natuke ikka pead dekoreerima! Matt'i parim sõber teeb näiteks väga kihvte puidust dekoratsioone ja riiuleid, saatis mulle portsu pilte, et vali midagi. Mulle väga meeldivad need asjad... aga meie kodu on täiesti teises stiilis. Ütlesin, et oodaku paar aastat ja tehku siis meile liivakast. Mul on väike kahtlus, et mingit dekoratsioonivärki sealt ikka kingiks tuleb, sest isegi tema, igati mõistlik inimene (ja mees!) ei suuda aru saada, et kuidas ei dekoreeri?


Baby shower (katsikud - ainult et enne sündi)

Baby shower on selline pidu, kus saab jällegi beebiteemalisi mänge mängida, lutipudelikujulisest topsist mahla juua ja mähkmeid jalga proovida. Selle korraldavad rasedale tavaliselt tema sõbrannad või naissoost sugulased. Lapseootel ema koostab tavaliselt nimekirja asjadest, mida ta saada tahaks ja külalised toovad siis kinke. Selles mõttes mõistlik, et kui laps veel käes pole, on kindlasti abiks kui ei pea päris kõike ise ostma.

Kuna mul on siinses sõpruskonnas päris mitu rasedat, tuleb ühine baby shower ja õnneks pole keegi veel nimekirja küsinud, sest ma tõesti ei teaks, mida tahta. Minu meelest on täiesti okei kui inimesed ise midagi valivad - igasugu riideid, lappe, tekke, mähkmeid, raamatuid ja mänguasju läheb aja jooksul nagunii vaja. 

Harvadel juhtudel tehakse baby shower pärast lapse sündi, sest mõned emad on ebausklikud ja mõned sõbrad tegelikult eelistaks ikkagi titte kah näha kui juba kingiga kohale lähevad. Samuti mõistlik.

Baby shower korraldatakse muideks ainult esimesele lapsele. Järgmisele ainult sel juhul kui tal on esimesega suur vanusevahe. 


Sõbrad-sugulased sünnitustoas

Minu jaoks kõige arusaamatum komme. Enamasti antakse perele teada kui sünnitamiseks läheb ja selleks ajaks kui laps väljas, on terve lähem suguselts juba palati ukse taga. Last peab nägema ju KOHE! Sõna otseses nii kohe, et kui ema on kokku lapitud, sajavad kõik sisse, õnnitlevad, patsutavad titte ja teevad pilte. Minu suurim õudusunenägu!!!

Kohalikest beebigruppidest olen avastanud veel ühe eripära - tihtipeale leiavad emad või ämmad, et nemad peavad ka saama sünnituse juures olla ja kui tulevane sünnitaja seda ei soovi, tuleb suur tüli. Sünnitajad tunnevad ennast siis süüdi ja lõpuks ikkagi lubavad. Ja neid külalisi nad ka alati ei taha, aga kui kõik juba ukse taga on, siis ikkagi lubavad. 

Mina õnneks ei ole kohalik ja "ei" ütlemisega pole mul kah kunagi probleemi olnud. Me oleme otsustanud Matt'i vanematele enne mitte midagi öelda kui laps juba käes on, mis peaks ennetama nende liiga varajase haiglasse jõudmise, kuigi mul poleks vähimatki probleemi keelduda neid uksest sisse laskmast (mis ilmselgelt tekitaks suure tüli). Sünnitusejärgne aeg kuulub minu meelest ainult emale-isale-beebile. Külalised võivad tulla järgmisel päeval või üldse siis kui me juba kodus oleme, olenevalt sellest kui hästi/halvasti mul endal taastumine läheb.

15 september, 2017

Malluka mokkadest

Olete vahel mõelnud kui ilusaks sõprade-tuttavate elu muutus koos nutitelefonide ja sotsiaalmeedia arenguga? Vanasti (jaa, ma olen nii vana juba) ei tulnud keegi selle pealegi, et endast ise pilti teha - ikka teised tegid! Ja et tulemust näha, tuli oodata, kuniks fotokal film täis sai, see siis ilmutusse viia ning hiljem kodu poole kõndides saak kiirelt läbi lapata, et huvitav, mis välja tuli?

Pildid jäid albumisse ja neid ei olnud teistele eksponeerimiseks eriti kuskile riputada. Seda muret enam pole! Nüüd liigume selles suunas, et igaühel peab ka väline "mina" olema. Või väline "meie". Ühel mu sõpradepaaril on eriline anne super-armsaid paaripilte teha, nad näevad ikka kohe nii armunud ja sossud välja, et ma iga kord sulan kui vaatama juhtun. Ainus, mis idülli lõhub, on fakt, et suhtlen nendega ka päriselus... Ja ma jumala eest ei tea, kuidas need kaks üldse koos püsivad (no okei, neil on laps, mis teeb põgenemise veidi keeruliseks), sest ma ei tea kedagi teist, kelle suhe nii kohutavalt katki oleks. Aga ilusaid pilte postitatakse iga nädal ja siis ma alati korraks mõtlen, et awww... 

Täna lugesin, et Tanel Padari pruut oli vahepeal mehele läinud. Teisele mehele siis. Jällegi - no oli ju ilus paar! Vaatad pilte ja hing sulab sees... Ma juba ootasin, et nii kaua koos olnud, varsti saavad lapse või teevad pulmad... Näe, tegidki! Või noh, üks tegi.

Kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Eriti tänapäeva klantspildi maailmas.

No ja siis vaatasin seda uut teleseriaali "Me saime lapse". Päevakohane nagu isegi aru saate... Mulle väga meeldis, et lõpuks ometi on suudetud midagi natuke rohkem tõetruud toota kui tüüpiline "meil on kõik nii idülliline". Sest elu ei ole iga päev idülliline! Eriti kui lapse saad.


Kommentaare lugesin muidugi ka. Esile kerkisid kolm peamist teemat:

"Mida ta karjus seal sünnitusel nagu loom, mina näiteks küll ei karjunud. Mehed ju vaatavad ka, piinlik veits".

"Võiks ikka natuke mõelda, mida avalikult näidata, see saade küll iivet ei tõsta, teismelised vaatavad ja ei julge enam iial lapsi saada".

"Issand see Mallukas on ikka täiega labane! No kes see räägib oma rebenenud mokkadest?!"

Ma ei saa aru, mida inimesed ootasid, sättides end vaatama saadet, mis räägib rasedusest, sünnitusest ja kõigest sellele järgnevast? Kes klantspildi maailma eelistab, võiks teleka asemel hoopis Instagrami lahti teha, seal käib lapsesaamine alati väga ladusalt: on õnnest pakatav roosapõskne rase, järgmisel pildil imearmas vastsündinud beebijunts ja kolmandal värske ema skinny jeans'ides oma uhiuut titat jalutamas. Emmaljunga kärus. Ofkoors.

Päriselus see kõik nii lilleline ei ole ja kui Malluka rebenenud moka lugu aitab mõnel pubekal kiire titevorpimise asemel alustuseks hoopis kool ära lõpetada, ei ole tegelikult keegi midagi kaotanud.

Kommentaariumis on klassikaliselt ainult moraalijüngrid koos, aga statistika näitab, et inimesed ei viitsi ninnu-nännu idüllisaateid vaadata, ikka janunetakse skandaali järele. Kui skandaal käes, on hea internetti kommenteerima minna, sest see annab võimaluse end parema inimesena tunda. Sellisena, kes kunagi Kroonikat ja Õhtulehte ei loe, sopasaateid ei vaata ja kõnealust seriaali ainult sellepärast nägema juhtus, et laps kogemata teleka sisse lülitas. Ja nüüd on terve pere šokeeritud. Kuradi Mallukas!


Kes furoori tekitanud tsitaati veel kuulnud ei ole, siis: "Esimese sünnitusega läks üks mokk kaduma, teine jäi alles. Nüüd on see teine pooleks, sisuliselt on mul ikka kaks mokka. Me oleme nullseisus, see pidigi nii minema!"

Antagu mulle mu madalalaubalisus andeks, aga mina isiklikult naersin selle peale nii kõva häälega, et kanad ehmusid õues kaameks. Mul on hea meel, et keegi julges midagi nii privaatset kõva häälega välja öelda.

Sest teate, mis on veel õudsem? See kui vaatad sotsiaalmeediast klantspildi emasid, kes sünnitusmajast oma raseduseelsetes riietes minema kablutavad, järgnevaid nädalaid täismeigis ja kohevas soengus demonstreerivad ning kuu aja pärast tilluke titt puusal tugevaid kõhulihaseid näitavad, sest taastumine on teadagi käkitegu!

Ja sina oled samal ajal just oma pambuga haiglast välja saanud, näed välja täpselt sama rase kui ennegi, mokad on pooleks ja täpselt ei tea, kuidas üle haavade niimoodi pissida, et valu kätte ära ei sureks. Sotsiaalmeedia kohta tehtud uuringud näitavad, et inimesed saavad teiste ideaalset elu vaadates depressiooni, sest korraga paistad olevat ainus, kel mured on. Nii et tänu taevale Malluka eest, kes meid liigsest stressist säästab, nüüd saame vähemalt mõelda, et tegelikult on meil kõik hästi, mõlemad mokad elus ja terved.

12 september, 2017

Sünnitusvaluga toimetulekust

Lapsesaamise juures paistab üks tulisemaid teemasid olevat see, kas sünnitada naturaalselt või kasutada valuvaigisteid. Ma olen aru saanud, et Eestis propageeritakse eelkõige seda esimest viisi, kuni selleni välja, et isegi kui tahad epiduraali, võidakse öelda, et "ootame-vaatame natuke veel, natuke veel, natuke veel... oih, juba hilja" (mitme sõbranna kogemus). Loomulikult on hoopis teine asi kui jõuad haiglasse viimasel minutil ja lihtsalt ei jõuagi enam muud teha kui laps välja pressida. Kuulge mõni sünnitab olude sunnil üldse autos, ei lähegi tervet ööpäeva, et beebi lõpuks ilmavalgust näeks.

Mina usun, et igaühel on õigus valida täpselt selline meetod, mis talle sobib ja kellelgi ei ole õigust teda selle eest hukka mõista. Kes soovib naturaalset kogemust - miks mitte. Aga kes tahab, et valu vähemaks võetaks, peaks samuti oma tahtmise saama. Matt võtab terve septembrikuu jälle sünnitusi vastu, nii et see teema on meil ka kodus väga aktuaalne. Minu üllatuseks selgus, et ainult alla poole naistest küsivad epiduraali (arvestama peab muidugi seda, et Kanadas süstitakse sünnituse algfaasis kõigile soovijatele morfiini, mis teeb olemise palju talutavamaks). Olles sadade sünnituste juures viibinud, ütleb Matt, et kui tema ise sünnitama peaks, laseks kindlasti epiduraali ka teha.

Mul on sõbrannasid, kes peaaegu ilma valudeta sünnitasid, kusjuures selleks mingeid ettevalmistusi tegemata. Lihtsalt juhtus nii. Ja on sõbrannasid, kes oma esimesest sünnitusest niisuguse trauma said, et sellest mitu kuud isegi rääkida ei suutnud. Inimesed on erinevad! Ma arvan, et korralik ettevalmistus ja erinevad tehnikad aitavad sünnituse libedale kulgemisele kindlasti kaasa, aga samas ei usu, et see mingi universaalne võluvits oleks, mis kõigile täpselt sama hea tulemuse annaks.

Mõnel on näiteks päevad hullult valulikud, teine ei kujuta ette, mis seal siis nii väga valutama peaks. Mõni oksendab terve raseduse aja, teine ei saa enne arugi, et rase on kui kõht ette kasvab. Mõni kreemitab-õlitab oma nahka hommikul-õhtul ja vahel lõuna ajal ka kui meelde tuleb, aga saab ikkagi igale poole venitusarmid. Teine ei viitsi sellega üldse tegeleda ja ei saa ühtegi armi. Mõni sünnitab pea viiekilose lapse ilma rebenditeta, teisel lõhub poole väiksem titt kõik ribadeks. Seejuures võivad mõlemad emad väga teadlikult ja rahulikult sünnitada, ei ole tingimata nii, et see teine tegi kõik totaalselt valesti ja ainult sellepärast rebeneski. Kõik on individuaalne!

Muideks, ma lasen hambaarsti juures ka alati tuimestuse teha, kuigi puurimise valu (ja kestvust!) ei anna sünnitusega üldse võrreldagi. Kui pea valutab, võtan rohtu. Muidu püüan igasugu ravimeid pigem vältida, ma pean ikka väga haige olema, et mingeid köha-, nohu-, palavikuleevendajaid kasutada.

Tihti rõhutakse sellele, et valuvaigistid ei ole beebile ohutud. Jah, laps saab samuti osa emale antavast. Olenevalt sellest, mida ja kui palju on manustatud, jälgitakse sünnitajat erinevalt. Kanadas on selles mõttes lihtsam, et personali on rohkem ja sünnitajat ei jäeta nagunii üksi, pole probleem lisajälgimist teha. Epiduraal ei ole üks kindel kombo, vaid koosneb erinevatest ainetest, mida siis reguleeritakse vastavalt sellele, kui kaugel sünnitustegevus on. Teatud asju päris lõpus enam lisada ei saa, sest siis võib lapsel välja tulles hingamisega raskusi olla. Aga et sünnituse valutumaks tegemine asjaosalistele tegelikku ohtu kujutaks, teadusuuringud ei kinnita.

Ja ka loomuliku sünnituse käigus võivad asjad ootamatu pöörde võtta. Kui laps on vaja vaakumi või tangidega välja aidata, tehakse vähemalt Kanadas lisatuimestus - mingi närviblokk, mis süstitakse kuskile emakakaela kõrvale/lähedale (teeb kogu sünnituskanali tundetuks). Matt ütles, et tangide osa on nii rämevalus, et seda ilma tuimestuseta ei saagi teha (igaks juhuks mainin ära, et vaakum ja tangid ei ole siiski igapäevapraktika, vaid äärmuslik erijuhus). No ja ma ei ole veel kuulnud, et keegi ilma tuimestuseta keisrilõiget nõuaks, kuigi sel juhul manustatakse kõiki aineid juba palju suuremas koguses kui tavasünnitajale. Kõik oleneb asjaoludest, eksole.

Ja teate mis, lõppkokkuvõttes on see ainult sünnitaja enda valik. Mina leian, et mitte kellelgi teisel ei ole õigust öelda, et üks viis on teisest parem või õigem. Mõni tahab kõike tunda ja naudib loomulikkust, teine saab hea kogemuse ainult siis kui tal seejuures valus ei ole. Peaasi, et laps õnnelikult välja saab ja ema rahule jääb. Mida sellise lõpptulemuse saavutamiseks tegema peab, on juba iga sünnitaja enda otsustada.

Hea meelega kuulaks teie kogemusi, eriti seda, mis sünnituse ajal/järel üllatas? Mul pole ju aimugi, mida oodata!

08 september, 2017

Kanada sünnitustuba

Mul läks siin vahepeal arvuti laadimise juhe katki. Sai küll kohe uus tellitud, aga kohalejõudmine võttis ikka päris mitu päeva aega. Lugesin kõik pooleliolnud raamatud läbi, sorteerisin riideid, tegin riiulid korda ja lõikasin maasikatel lehti. Maru palju saab tehtud kui ei ole vaja kogu aeg kiigata, mis netis toimub.

Maasikad olid oma eksisteerimise mõttest veidi valesti aru saanud. Kasvatasid muudkui uusi ja ilusaid lehti, vohasid nii et vähe pole... aga marju ei tulnud peaaegu üldse (mul on sellised taimed, mis peaks 3-4 kuud järjest saaki andma). Sõbranna ütles, et tema hakkas siis marju saama kui umbrohu ära koristas. Mul umbrohtu pole, me alles juunis ostsime selle mulla, oli spets köögiviljade kasvatamiseks mõeldud ja puha, aga kuna ma ju teab mis botaanik pole, ei oska muidugi öelda, mis sorti mulda üks maasikahakatis tahab ja kui hästi tema tahtmised meie poolt pakutavaga ühtisid.

Ükspäev võtsin ette ja lõikasin pooled lehed maha. Ja ülejärgmisel päeval olid kõik taimed paksult marju täis. Nagu mingi plahvatus oleks toimunud! Nüüd korjan iga päev peotäie suuri ilusaid maasikaid ja elu on jälle ilus.


Ma sain täna emalt paki Eesti kommide-küpsistega. Hohoo, pooled on juba otsas! Nii head ikka. Mesikäpa vahvlid olid ka, nugatimaitselised. NUGATI! Paistab, et ma ei oska enam eesti keelt! Vanasti öeldi minu meelest "pähkel".

Üks värdsõna, mis mulle ikka ja jälle aegajalt ette kargab, on sändvitš. Silmadel hakkab valus sellist kirjapilti lugedes... Guugeldasin ja sain teada, et selle all mõeldakse kihilist võileiba - sellist, millel on nii peal kui all viil saia. Ma tunnen ennast natuke nagu vanainimene, kes ei suuda moodsate sõnadega kaasa minna...

Ahjaa, muide - saiast rääkides! Röstisin omale ükspäev viilu saia, panin võid peale ja pistsin nahka. Kaks minutit hiljem läks süda pahaks. Viskasin diivanile pikali, et ju läheb varsti paremaks, aga sain kohe aru, et... mkmm. Ma pole elu sees köögi kraanikaussi oksendanud, aga nüüd on see siis tehtud. Sai tuli välja, enesetunne kohe jälle hea. Iivelduse tekkimisest selleni, et jälle hea oleks, läks kuskil minut. Jah, just nimelt - ÜKS minut. Raseda värk, noh. Mingit loogikat ei pea olema. Tegin uue röstsaia, sõin ära ja elu läks edasi. Teine viil millegipärast sobis.

Ma pole vist veel jõudnud mainida, et mitmed mu Nanaimo sõbrannadest juhtusid minuga samal ajal rasedaks jääma. Üks on kaks nädalat ees, teine kaks päeva ees ja kolmas kuus nädalat taga. Beebibuum! Teine õnnelik juhus on see, et peaaegu kõik ülejäänud sõbrad on arstid.

Paar päeva tagasi uurisin sõbrannalt, et milline siinne sünnitusosakond välja näeb? Ta pakkus kohe, et võib mu sinna ekskursioonile viia! Kummagi residentuuri-aasta jooksul tuleb kuu või poolteist sünnitusosakonnas töötada, nii et nad on seal nagunii natuke nagu omad joped.

Täna läksimegi. Kolm arsti tulid kaasa, sest rasedad on ju toredad - nende peal saab ultrahelimasinat katsetada. Ja kuna mulle üldiselt meeldib oma titte näha, olen alati lahkelt nõus olnud. Ta on jälle kasvanud! Ma ei tea, mida ma siis ootasin. Aga täiesti nagu inimene juba!


Ma ei tea, kuidas mujal maailmas, aga Kanadas ja USA's praktiseeritakse üha enam seda, et sünnitaja ei peaks erinevate ruumide vahet tilbendama - sünnituse ootamine, sünnitamine kui ka sünnitusest taastumine toimub kõik ühes toas. Tuled ja jääd kohe mitmeks päevaks paika.

Sellest hetkest kui tulevane ema haiglasse sisse võetakse, on tal isiklik tuba ja isiklik õde. Kogu vajalik tehnika on olemas, aga väga diskreetselt kappidesse peidetud, et saaks hiljem uksed kinni panna ja olemise hubasemaks teha. Igas vannitoas on vann. Perevoodeid pole, isa võib aknaaluse lavatsi peal pikutada (see madrats oli ausalt öeldes üllatavalt mugav), lapsele tuuakse oma voodi ja emal on enda oma. Puldiga! Saab seljatuge liigutada ja käetoed külgedelt üles tõsta. Kõrgust saab ka muuta, üles-alla sõita.

Isikliku õe ülesandeks on sünnitaja elu mõnusaks teha ja ühtlasi jälgida, et kõik hästi oleks. Õed on tavaliselt need, kes avatust kontrollivad, vahel teeb seda ka arst. Kuidas juhtub. Õde masseerib, toob juua, paneb laubale külmi rätikuid, koristab okset ning kutsub vajadusel arsti. Iga kaheksa tunni tagant tuleb uus õde ja vahetab eelmise välja. Ma igaks juhuks uurisin, et kas võin ta vahepeal minema ka saata, Matt ütles, et vabalt võid, aga enamasti paistavad sünnitajatele need õed väga meeldivat.

Nagu piltidelt näha, on toas kaks arvutit - üks õele ja teine natuke diskreetsemalt ukse kõrval ülejäänud spetsialistidele. Kui on vähimgi kahtlus, et lapsega ei pruugi kõik ideaalses korras olla või võtab kogu protsess natuke liiga kaua aega, kutsutakse selleks ajaks kui pea paistma hakkab, ka lastearst kohale. See siis seisab seal ukse kõrval, loeb arvutist senimaani kirjapandud infot ja ootab, kas tema teeneid vajatakse. Kui laps õnnelikult väljas, õige häälega kisab ja muidu kobe välja näeb, läheb lastearst lihtsalt vaikselt välja ja sünnitaja ei pruugi teadagi, et ta seal vahepeal valmis oli.

Ukse juures on kraanikauss ka, selle kõrval kõik kindad ja asjad - neil on asi ikka korralikult läbi mõeldud. Ahjaa, uksed on helikindlad! Ma täna spetsiaalselt küsisin üle, sest kogu osakond oli nii vaikne. Nad üldiselt ei saa väga hästi aru, miks ma arvan, et keegi nii väga karjuma peaks, valuvaigistid on ju olemas?!

Sünnitaja saab kõike ise valida. Näiteks võib isikliku täispuhutava vanni kaasa võtta, küünlad põlema panna ja siis omaenda pere keskel vette sünnitada. Ei pea üldse personali juurde lubama. Kui peaks midagi nihu minema, on vähemalt abi lähedalt võtta (kodus oleks sellega veidi keerulisem).

Väga kummaline mõelda, et loetud kuude pärast jalutan ma ühest neist tubadest päris oma beebiga minema. Võib-olla sellest samast...

31 august, 2017

Kromosoomitestid

Me olime algusest peale täiesti veendunud, et laseme raseduse ajal teha absoluutselt kõik uuringud, mis vähegi võimalik. Selleks, et teada saada, kas laps on terve, tuleb ju ainult vereproov anda - ei ole väga keeruline.

Lastega on see häda, et paljud kõrvalekalded ei ole ette ennustatavad. Asjad võivad valesti minna alles sünnituse käigus või ilmneda pärast sündi ning näiteks autism ei tule päevavalgele enne kui laps juba paariaastane on. Kuna ma olen viimased viis aastat puuetega laste/noortega töötanud ja seda maailma ning nende peresid väga lähedalt näinud, ei ole illusiooni, justkui oleks erivajadus lihtsalt mingi tore omapära. Ja samas olen rasedate foorumitest lugenud juhtumitest, kus kellegi lootel on avastatud down'i sündroom ja kõik teised kiidavad takka, et muidugi sünnita, down'id on tegelikult nii vahvad!

Mõnes mõttes ongi vahvad - näiteks kui erivajadusega inimestega ainult töö käigus kokku puutuda, nendega mingi kindel ajavahemik veeta, seejärel koju minna ja kõige selle eest veel palka saada. Kodustes oludes mõjutab puudega pereliige igapäevast elu ikka oluliselt rohkem ja lisaks toredatele hetkedele on seal ka palju muud. 

Kromosoomihäiretest levinuim ongi eelpool nimetatud down'i sündroom, mille esinemissagedus kasvab koos ema vanusega. Mäletate kui kirjutasin, et üle 40-sena rasedaks jääda on pigem õnnelik juhus kui igapäevapraktika? Vot järgmine probleem ongi kohe see, et vanema ema puhul ei pruugi selle õnnekombel saadud lapsega veel kõik korras olla. Kui kahekümnendates on down'i sündoomiga beebi sündimise tõenäosus üks mingitest tuhandetest, siis neljakümnenda sünnipäeva lähenedes juba üks mõnekümnest. Oluline vahe, eksole? 


Muide, kromosoomihaigusega lapsi sünnib noorematele emadele palju tihemini kui vanematele! Ja seda mitte sellepärast, et statistika paika ei peaks, vaid nooremaid lihtsalt testitakse vähem ja nad on ka ise muretumad - mul on näiteks sõbranna, kes esimest korda end rasedana arstile näitas alles siis kui sünnitama läks! Vanemad emad on enamasti teadlikud, et riskid on suuremad, tahavad uuringuid ja neil on rohkem rahalisi vahendeid, et testimist soovi korral juba raseduse varasemas järgus teha.

Kanadas käib asi nii, et kuskil 9-10nda nädala käigus tehakse esimene ultraheli, mille eesmärgiks on tuvastada raseduse suurus ja paika panna sünnitustähtaeg. Loode näeb välja nagu kummikaru, aga süda on ilusti ekraanil vilkumas näha ja pikkuse saab ka kohe teada. Mõõdetakse peast tagumikuni, minu oma oli tol hetkel 2,4 cm. Awww....


16-18 nädala paiku tehakse see vereproov, mis muuhulgas näitab down'i sündoomi riski. Kui hästi läheb, öeldakse, et risk on madal ja lisauuringuid pole vaja. Kehvemal juhul antakse teada, et risk on kõrge ja soovitatakse edasi uurida ning sel juhul maksab Panorama eest juba riik. Panorama on väga täpne - ema vereproovist eristatakse lapse DNA ja tulemus antakse 95-99% täpsusega (protsent oleneb sellest, millist kromosoomihäiret kui täpselt määrata saab).

Ainus probleem on see, et testitulemused võtavad aega ja need, kellele tasuta Panorama määratakse, saavad lõpliku vastuse alles siis kui pool rasedust juba läbi. Ehk kui lootega peaks midagi pahasti olema, saab küll meditsiinilistel näidustustel aborti teha, aga selle aja peale on ta juba täitsa nagu... laps. Mis teeb otsustamise kindlasti keerulisemaks.

Kui Panorama eest ise maksta, saab seda teha alates 9. rasedusnädalast. Test on kallis ja hind oleneb sellest, kas lasta uurida ainult kromosoome või ka mikrodeletatsioone (mille häired on veelgi harvemini esinevad). Üks mikrodeletatsioonidest on näiteks Angelmani sündroom. Mu Kanada sõprade hulgas on üks pere, kus kasvab väike angelman ja Eesti tuntuim on ilmselt Inno ja Irja Tähismaa esimene tütar. Esinemissagedus on 1:20.000, aga näete, ikka esineb. 

Meie otsustasime täispaketi võtta. Andsin kaks ampullitäit verd ja vastus pidi kuskil nädalaga tulema. Oo kui aeglaselt see nädal venis! Kuna Panorama vaatab kromosoome, annab see muuhulgas ka täpse vastuse lapse soo osas (xx või xy), mis ilmselgelt põnevust lisas!

Kui arst siis lõpuks helistas, pidi mul süda seisma jääma. Ütles, et sai tulemused kätte ja küsis, kas tahan kohe teada või oodata, millal järgmine kord kohtume (mitme nädala pärast!). Loomulikult tahtsin KOHE! Kõik näitajad olid korras, laps on täiesti terve ja me saame poja!

Nüüd jääb vaid üle loota, et laps on ka muus osas igati hästi arenenud, varsti tehakse järgmine ultraheli, kus vaadatakse kõik sõrmed-varbad-siseorganid üle. Muretsemine ei saagi vist enne otsa kui ta lõpuks väljas on... 

Aga neljas kuu, mis just läbi sai, oli ikka täiesti jumalik! Esimesel paaril nädalal tekkis vahel õhtuti natuke pohmakatunnet, aga ülejäänud aeg on mul ikka nii hea olla olnud, et ise ka ei usu! Kaalu on lisandunud ainult üks kilo, aga see tuli alles viimase pooleteist nädalaga, nii et jään huviga ootama, mis edasi juhtub. Nii äge, et me lapse saame! :)

30 august, 2017

Jumalik juustusai

Mul on viimastel nädalatel nii hea olla olnud, et võiks juba vähehaaval asjalikuks hakata. Matt oli ka täna kodune, mõtlesin, et kokkaks siis midagi. Hommikul käisin aia tagant põldmarju korjamas, tegin toormoosi ja nende kõrvale pannkooke. Kui viimane pannukas ümber keeratud, hakkas süda pahaks minema, pea ringi käima ja pilt eest ära minema. Matt pani mu põrandale pikali, tõstis jalad üles ja nentis, et minestamine pidi rasedatel suht tavaline olema, eriti kui nii palav on. Nojah siis. Hea, et nägupidi pannile ei kukkunud.

Pikutasin siis mõnda aega diivanil, jõin vett ja guugeldasin retsepte. Mul oli juba ammusest ajast üks saiaretsept ära salvestatud, aga kuna selle valmistamisõpetus tundus jube keeruline, lükkasin küpsetamist aina edasi.

Mind üldiselt hirmutavad sellised juhendid, mis soovitavad taigna rullida "45x15 cm ristkülikuks". Võta või mõõdulint kõrvale! Ja kui edasi läheb ka nii, et lõika sedapidi ja siis teistpidi ning lao neid tükke siia-sinna, kusjuures lõpuks peavad need mingite klotsidena vormi minema, tekib selline tunne, et appi, liiga keeruline!

Aga tegelikult ei olnud üldse keeruline! Klotsid lõikasin suht silma järgi ja vormi ladudes sain aru, et halloo, see on ju pärmitainas - ükskõik, mispidi laod, vorm kerkib nagunii täis! Tegelikult tulebki neid kuubikuid suht täpselt, mingit üleliigset ruumi ei jää.


Retsept soovitas "kuskile sooja kohta" kerkima panna. Meil on siin täielik leitsak, 33 kraadi täna. Igal pool on "soe koht", pärmitaignale väga meeldis.

Teil pole aimugi kui hea see sai on! Alustuseks püüdke ette kujutada sooja juustusaia lõhna, mis ahjuukse vahelt koos küpseva küüslaugu aroomiga välja immitseb! Ohhhhh... Sõime kuumalt kohe pool pätsi supi kõrvale ära ja kuigi kõht sai rohkemgi kui täis, ei suuda ma üldse vastu panna ja käin muudkui tükikaupa juurde lõikamas. Mulle meeldib külmalt vist isegi veel rohkem!

Retsepti tahate? SIIT saab.

28 august, 2017

Kolmas kuu (surm silme ees)

Kohe kui kolmas kuu algas, ma lihtsalt surin! Olime just Eestist tagasi lennates arutanud, et kuidas stjuuardessid oma esimese trimestri üle elavad? Poleks ju väga viisakas reisijale pähe oksendada. Kanadasse tagasi jõudes olin igatahes täiesti kutu, isegi voodist välja saamine tundus medalit vääriva pingutusena, rääkimata mingitpidi asjalik olemisest. Arst andis kaheks kuuks haiguslehe, tööandjale rääkisin ausalt ära, et rase olen ja viisin järgmisel päeval lahkumisavalduse.

Mulle väga meeldis mu töö ja eriti meeldisid kliendid, aga selles ettevõttes käisid asjad alati kuidagi... omapäraselt. Peamiselt sellepärast, et peaaegu kõik töötajad olid naised, kõiki üksuseid juhtisid naised ja ettevõtte omanik oli samuti naine. Kokkuvõttes andis see hunniku hormoonidemöllu ja asjatut draamat, millel töö endaga vähimatki pistmist polnud. Seda pole võimalik lühidalt kokku võtta, aga kui isegi eriti lihtlabaseid teemasid, näiteks, et kes peaks prügi välja viima, tuleb nädal aega järjest arutada ja üksteise peale hingepõhjani solvuda, siis...

Matt ütles, et stress ei ole rasedana hea, lihtsalt ära muretse, jää koju ja kui millalgi parem hakkab, võid ju enne lõplikku kojujäämist jälle mõneks kuuks kuskile tööle minna. Mul oli sel ajal õnneks ikka nii erikuradi sitt olla, et polnud väga mahti põdeda ja värske elumuutuse üle pead vaevata. Lihtsalt surin.

Kohe kui kaheksas nädal kukkus, tuli selline väsimus, et oleksin võinud kogu aeg ainult magada. Magasingi tegelikult. Kolmetunnine lõunauinak muutus igapäevaseks rutiiniks ja ka ärkveloldud aja veetsin põhimõtteliselt ainult horisontaalis. Ja võhma polnud üldse! Kui õues munade järel käisin (ainus igapäevane kohustus) ning terrassitrepi viiest astmest üles astusin, tagus süda nii hullusti nagu oleks äsja poolpika maratoni lõpetanud.


Isu kadus täiesti ära, suutsin ainult nektariine süüa, vahel ühtteist muud vahele pigistades. Sellist iiveldust nagu neil nädalatel, ei ole mul mitte kunagi varem elus olnud. Ma olen alati arvanud, et iivelduse kõrgeim tipp on see kui oksele ajab. Eksisin! Kõige ilgem iiveldus on selline, mis oksele ei aja, aga paneb soovima, et ajaks. Võimatu kirjeldada.

Süüa tuli muidugi kogu aeg. Kui kõht vähegi tühjemaks hakkas minema (hiljemalt iga poole tunni tagant), hakkas enesetunne, mis juba isegi täiesti talumatult halb oli, kordades hullemaks muutuma. Ja mitte ükski asi ei läinud sisse! Mis imeline kombo!!! Loodus on ikka kõige eest hoolitsenud...

Mäletan, et olen lapsena haige olles selle peale oksendanud kui telekast tuli koerakonservi reklaam. Rasedana iiveldades võisin ma küll kõiki asju vaadata, mitte ükski lõhn ei häirinud (mis oli eriti veider), aga mitte miski ei tundunud söödavana. Eriti liha ja kala. Ma elasin nädalate kaupa jääkülma keefiri, marineeritud kurkide, nektariinide ja keedetud makaronide peal. Kui juba natuke kergemaks läks, käisime Matt'iga paar korda väljas söömas, mille käigus selgus uus tõsiasi - isud muutusid sellise kiirusega, et kui olin suutnud menüüst midagi välja valida, siis selle 20-30 minuti peale, mil toit lõpuks lauda jõudis, ei pruukinud ma suuta seda süüa.

Ükskord käisin arsti juures ja tundsin uksest välja astudes, et suren kohe nälga. Seda kümmet minutit, mis kulunuks koju sõitmiseks, poleks ma enam üle elanud. Astusin mingisse suvalisse restorani, küsisin, mis neil kohe valmis on ja tellisin lõhesupi. Mõtlesin, et võin ju lõhetükid välja korjata. See oli maailma parim supp, niivõrd hästi maitsestatud! Palju ei jäänud puudu, et oleks läinud koka telefoninumbrit küsima. Te ei kujuta ette kui suur asi see on kui mitmenädalase piinlemise järel üks söök korraga lausa nauditav tundub!

Muideks, paljud räägivad, et ei tahaks suvel lõpurase olla, sest palavaga on raske. Ma ütleks, et juhul kui iiveldab ja muidu kehv on olla, pole ka esimene trimester kuuma ilmaga eriline lust ja lillepidu. Siinkandis tuleb viimane vihm tavaliselt kuskil juuni alguses/keskel ja siis on kuni oktoobrini selline:


Juba ammu ootan, et veidi jahedamaks läheks, mulle meeldib tekiga magada.

Ahjaa, magamisega läks samuti keeruliseks, kuskil nädal aega ärkasin öösiti üles, olles nii näljane, et polnud päris kindel, kas suudan köögini kõndida või nõrken enne ära. Ükski asi muidugi söödavana ei tundunud. Keefir siis tavaliselt päästis, aga keefir ei hoia kõhtu eriti kaua täis. Muideks, ma olen muidu tohutu saiasõber, aga sai ei läinud neil nädalatel kohe üldse mitte! Kui öine nälg ära lõppes, asendus see pideva pissihädaga. Ööuni ongi ülehinnatud, võib vabalt ringi kooserdada.

Kõigi nende läbielamiste lõpetuseks pean tunnistama, et ei saa päris hästi aru, kust tuleb arusaam, et "rasedus on su elu kõige ilusam aeg" ja miks öeldakse, et "naudi"?! Mulle tundub, et võiks pigem millegi lohutavaga lagedale tulla, näiteks et "see kõik läheb ükskord mööda", "pea vastu" või "ole tugev". Ja ma tunnen ennast täiesti süüdi, et ei oska olla see super-ema, kes oma "õnnist seisundit" täiel rinnal naudiks. Ma väga naudin teadmist, et kõige selle tulemusel saan omaenda armsa beebi, kes lõhnab hästi, on ideaalne kombo minust ja oma toredast isast, karjub vahetpidamata, ei lase mul öösiti magada, tekitab nibulõhesid (üks sõbranna saatis pildi, appi!) ning kasvab terveks ja tubliks inimeseks, kes meile terve elu suurt rõõmu toob.

Aga rasedus on minu meelest natuke nagu hambaarsti juures käimine - see lihtsalt tuleb ülla eesmärgi nimel välja kannatada.

26 august, 2017

Rasedusega kaasnevad "rõõmud"

Mul läks täitsa meelest üldistest sümptomitest rääkida! Esiteks oli kogu aeg pohmell. Alates esimese kuu lõpust kuni neljanda keskpaigani. Iga päev, iga minut. Selline tunne nagu oleks eelmisel päeval rämedalt pidu pannud. Ainult, et ilma peopanemise rõõmuta... Nats ebaõiglane, ma leian.

Teiseks läksid rinnad nii suureks nagu oleks pagar pärmiga veits hoogu sattunud. See juhtus minu meelest täiesti üleöö! Elu sees pole sellist nalja olnud, et tiss pihku ära ei mahuks, hahaa! Veidi tüütu, sest olen eluaeg kõhuli maganud ja nüüd ei saa, sest partii on liiga suur! Ma olin siin teiste kõhtude pilte vaadates mõelnud, et kuskil poole raseduse pealt peaks hakkama end külili sättima, kõhu peale siis vist enam ei mahu. Keegi ei hoiatanud, et alustuseks ei mahu tissidegi peale!

Kohe kui teine kuu algas, ei suutnud ma enam kohvi juua. Kohvi lõhn on seejuures täiesti okei. Täitsa huvitav kohe, kas see isu tuleb mingil hetkel veel tagasi?

Kolmandal kuul hakkas kõht väikeste heledate udemetega kattuma. Täiesti tihedalt kohe! Ma näen välja nagu küps virsik! Mis värk sellega veel on? Terve suvi on iga päev 25-30 kraadi sooja olnud, mitte ühtegi jahedamat päeva vahel ja laps vooderdab end lisakarvaga???

Ma olin igalt poolt lugenud, et esmarasedal ei teki kõhtu enne neljandat kuud. Vale puha! Juba enne teise kuu täitumist ei läinud mulle korraga enam dressipüksid jalga! Neil on selline lai tugev kumm, mis nüüd korraga liiga kitsaks osutus. Teksasid ei hakanud isegi proovima enam. Üldine reegel pidavat olema, et mida madalam kehamassiindeks, seda rohkem kaalu rasedusega lisandub:


Ma vaatan hirmuga neid numbreid, sest kohe varsti saab neli kuud täis ja ma olen praeguseks ainult 500 grammi juurde võtnud (suurte tisside ja nüüd ka juba kasvava kõhu kiuste, süües nagu loom). Kui järelejäänud viie kuuga oma 16 kilo lisaks viskab, on ikka päris jube!

Positiivse poole pealt nii palju, et juuksed ei lähe üldse mustaks! Vanasti pesin pead ülepäeviti, vahel ka iga päev (kui oli vaja mõnele tähtsamale üritusele minna). Nüüd on kuskil igal viiendal päeval enam-vähem okei. Isegi siis ei ole pea veel rasvane, lihtsalt juuksed hakkavad natuke kehvemini hoidma.

Kõige klassikalisem raseduse-legend on teatavasti liigne emotsionaalsus. Matt mainis kohe alguses, et ma olevat kuidagi intensiivsem. Mina ise ei saanud midagi aru! Kuni hakkasin ühel õhtul magama minema, igati okei oli olla (välja arvatud katkematu pohmell, aga see ei lähe arvesse), kustutasin tule, panin pea padjale... ja hakkasin lahinal nutma! Selline kurbus tuli korraga peale, et pisarad voolasid lausa ojadena! Ma ei ole muidu üldse nutja-tüüp. Kõige huvitavam oli, et ma sain ise selgelt aru, et olukord on täiesti absurdne ja jubedalt ajas naerma, aga pisarad ei jäänud kinni. Lihtsalt sorisesid!

Tookord polnud Matt'i kodus, nii et tal jäi kogu tsirkus täitsa nägemata. Aga pole hullu, kuskil kuu aega hiljem tuli kordusetendus, nüüd juba puhtalt Matt'i enda süül (lihtsalt sellepärast, et keegi peab süüdi olema ja kui mina juba rase olen, peab keegi teine kõik muud asjad olema). Nimelt viskas tulevane isa mingi täiesti süütu ja jabura nalja, mille peale mina pisaratesse purskusin. Nagu vale klahv oleks sisse läinud! Matt leidis, et olukord on enam kui naljakas ja hetk hiljem naersin juba ise ka, kuigi pisaravool ei jäänud veel oma kümme minutit kinni.


Ahjaa, siis käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kas on tundlikkust või mingeid muid vaevuseid, mispeale vastasin, et ei ole, aga arvestades, et olen (tolleks hetkeks) kuskil kolm kuud rase olnud ja olude sunnil väga tihedalt söönud, siis tõenäoliselt pole mu hambad viimase aja suuhügieeni üle just eriti tänulikud. Elagu happerünnak!

Tädi küsis kohe, et kas igemed ka veritsevad rohkem kui tavaliselt? Ma ei ole küll aru saanud. Hakkab siis tööle ja pomiseb omaette: "Njaa, no ikka kõvasti veritsevad, ma näen kohe ära, et sa rase oled". Ohh, tore! Veel mingi veidrus. Puhastuse lõpus tuleb alati hambaarst ja vaatab igaks juhuks üle, kas on midagi parandada ka vaja. No ja muidugi kohe, et ohh kui tore, sa oled rase, palju õnne! Istus maha ja küsis niisama mu plaanide kohta, et kelle ma rasedust jälgima valisin, kas arsti või ämmaemanda; kas ma juba tean, et Nanaimo haiglal on eriti mugav ja kaasaegne sünnitusosakond jne.

Rääkisin talle, et viimane kuu aega oli ikka päris kole (kirjutan sellest järgmises postituses) ja et hammaste heaolu on küll viimane asi, millele ma mõelda olen jõudnud. Aga no mis sa teed, beebid on muidu toredad ja kui titt käes, eks siis lapime vahepeal tekkinud katastroofi jälle kinni. Ta ütles, et täpselt nii ongi, aga paljud inimesed arvavad, et rasedus ise rikub hambad ära, samas ei panda tähele, et söömine on ebaregulaarsem kui tavaliselt ning paljud oksendavad kuude kaupa - need kaks olevat peamised põhjused, miks hambad lagunema hakkavad. Lihtsalt ei jõua kogu muu triangli kõrvalt neid kogu aeg pesta. Muideks, osad ei suudagi pesta, kohe kui hambaharja suhu panevad, ajab oksele - ühes rasedate grupis just kõik arutasid seda.

Noh ja siis ta rääkis veel, et rasedatel tekib tihtipeale igemetele mingeid moodustusi, mõnikord kasvab kohe selline pikem tükk kuskile rippuma, nii et kui see peaks juhtuma, ära satu paanikasse, selle saab lihtsalt ära lõigata. WTF?!

Mida põnevat teil muidu raseduse ajal on juhtunud? :)

25 august, 2017

Teine kuu (hirmutav)

Arsti juures tekkis korraga nii palju positiivseid emotsioone. Tema oli esimene, kellega me oma suurt uudist jagasime ja jagatud rõõm on ilmselgelt alati topelt. Eriti rasedana. Kõigile paistab hirmsasti meeldivat kui inimesed lapsi saavad :)

Kuna aega oli, otsustasime kohe ümber nurga asuvas laboris ka ära käia, et vere- ja uriiniproovid tehtud saaks. Jällegi - kõik kohe nii rõõmsad, et oh kui vahva, palju õnne, kas see on teil esimene jne. Vabandati ette ja taha, et nõelatorge on nüüd korraks valus. Ütlesin, et pole hullu midagi, see laps peab lõpuks ju kuidagi välja tulema ja see saab ilmselt veits ebamugavam olema kui nõelatorge. Seejärel vabandati veelkord, et raseduse esimene verevõtt on päris suur, kaheksa topsitäit läheb vaja. Või noh, need klaasist pulgad, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse.

Kui vereproov tehtud, anti uriinitops, millega ma uhkelt vetsu kõndisin. Nii tore päev - okserohtude retsept olemas, täitsa kogemata sai oma arsti ka nähtud, nüüd vere- ja uriiniproovid tehtud, rase olemine polegi nii keeruline!


Pissisin topsi, seejärel pühkisin... ja paber oli täiesti verine! Mitte lihtsalt natuke määrdunud, vaid konkreetne erepunane veri. Võite ette kujutada, mis tunne see oli...

Sõitsime vaikuses koju. Matt küsis, et kui palju verd täpselt ja mis värvi ja kas kuskilt valutab. Ei valutanud. Aga kuidas sa seletad vere hulka paberil? Punane näeb valgel taustal ka väikeses koguses dramaatiline välja, rääkimata natuke rohkemast.

Matt pakkus, et lähme arsti juurde tagasi, arst saab läbivaatuse teha ja siis on teada, kas emakakael on kinni või mitte. Kui peaks lahti olema, polevat enam midagi päästa. Kliinikus aga ultrahelimasinat ei ole, mis tähendab, et me ikkagi ei teaks, kas embrüo on kinnitunud emakaseinale või jäi kuskile munajuhasse kinni ja areneb nüüd vales kohas. Kui läheks EMO'sse, peaks ilmselt mitu tundi järjekorras istuma, aga vähemalt saaks kõik vastused kätte.

Mina ei tahtnud mitte midagi teha. Tõmbasin dressid jalga ja viskasin voodi peale pikali. Mõtlesin, et kui rasedus ei taha püsima jääda, pole sellest võimlemisest nagunii mingit kasu, parem olen siis juba kodus, puhkan ja lihtsalt vaatan, mis saab. Lõpuks otsustasime, et lähme ikkagi arsti juurde tagasi.

Arst rääkis täpselt sama juttu, mida juba kodus kuulnud olin, pinnis verekoguse täpse hulga kohta (vandusin endale, et kui veel peaks juhtuma, teen sellest kuradima paberist pilti), vaatas mind läbi ja kinnitas, et emakakael on ilusti kinni. Huu, kergendus! Veel ütles, et üleliia ei maksa siiski rõõmustada, sest fakt, et hetkel kõik hästi on, tähendabki ainult seda, et hetkel on kõik hästi. Ühtlasi arvas, et kuna mul valusid ei ole, pole vähemalt esialgu põhjust kahtlustada, et rasedus emakaväline oleks ja ultrahelisse pole tingimata vaja minna. Ootame ja vaatame.

Aga et me mõne nädala pärast Euroopasse pidime lendama, tegi muidugi meid kõiki murelikuks. Reisi ära jätta me ei tahtnud. Emakavälise raseduse tõenäosus ei ole kuigi kõrge, pealegi kui suur on võimalus, et mul just lennukis suurem verejooks ja valud algavad? Matt oli natuke rohkem mures ja ütles, et kõige kehvemal juhul suren ma sinna lennukisse lihtsalt ära, sest ookeani kohalt ei ole kuskile hädamaanduda ka.

Samas valusid mul ju polnud. Ja vabalt võis kõik kõige paremas korras olla, lihtsalt väikese veritsusega. Ei pea tingimata alati nii olema, et kogu sitt just mulle kaela langeb!


Ja mis juhtus, oli see, et järgnevate nädalate jooksul toimus samalaadset veritsust veel neljal korral. Juhtus Kanadas, juhtus lennukis ja juhtus Eestis. Minu roosiline plaan, et saan kodumaal pere ja lähemate sõpradega beebiuudist jagada ning kasutada oma ainsat võimalust neile näost näkku öelda, sai ilmselge ja fataalse tagasilöögi. Ma ei öelnud mitte kellelegi. Eestis õnneks keegi ei teadnud, et me üritasime last saada.

Kanadas elavatele sõbrannadele olude sunnil valetasin. Küsimise peale ütlesin, et ei ole uudiseid. Ja tundsin ennast seejuures jube sitasti. Ma olin tahtnud neile kohe öelda kui teada saan, aga enne kui kellegagi rääkima juhtusin, oli esimene draama juba toimunud.

Teate, kuidas raseduse viimastel nädalatel kõik helistavad ja küsivad, et noooh, kas varsti minek? Ja nii iga päev! Minu meelest kõik rasedad kurdavad selle üle... Aga pinnimine ei ole ainult lõpuprobleem!

Kui kaitsevahendid ära jätta, hakkavad kõik, kes olukorrast teadlikud, pidevalt küsima, et kuidas läheb/mis uudist/oled juba rase? Esimesel kuul on tore, teisel kuul enam-vähem, aga kuskil kolmandast kui asi juba endale ka muret hakkab tegema, muutub natuke tüütuks. Sest iga sõber küsib korra nädalas. Ja ütleme, et viis tükki teavad. Mis teeb iga nädal viis korda seletamist, et veel ei ole rase, vot ei tea, miks see nii kaua aega võtab. Kõigil on ju huvitav kaasa elada - täitsa arusaadav!

Pärast esimest veritsust sain aru, et kui raseduse avalikuks teeksin, tahaksin ka muret jagada, sest vastasel korral peaksin vähemalt osaliselt ikkagi valetama! Ja kui teised verejooksudest teaksid, toimuks pidev küsimine veel suurema intensiivsusega, sest siis oleksid ka nemad mures! Mul endal oli väga raske peast välja saada, et midagi võib pahasti olla ja arvestada pideva võimalusega, et rasedus võib ära katkeda. Ma ei oleks suutnud iga jumala päev seda veel teistega arutada. Ja see oli miski, mida ma enne rasedaks jäämist üldse ette ei osanud kujutada.

24 august, 2017

Esimene kuu (veel täitsa tore)

Teate, minu meelest on enamik rasedus- ja beebiblogisid veidi eksitavad. Kõik tundub nii lilleline ja muretu, tulevased emad muudkui naudivad rasedust, räägivad kõhuga ja hõljuvad õnneudus ringi, seejärel sünnitavad ilma igasuguste valuvaigistiteta, sest see on maailma kõige loomulikum tegevus ja mõtestatuim valu, imestavad nende üle, kes kõrvalpalatis looma moodi möirgavad ning toovad oma maimukese kerge ohke ja särava naeratuse saatel ilmale.

Beebi on omakorda muidugi hoobilt emasse, juba raseduse ajal õnnehormoonidega nakatunud, magab kui ingel, nutab ainult siis kui kõht tühjaks läheb ning kakab hõljuvaid roosasid lumehelbekesi. Idüll.

Ma saan aru, et iga rasedus on erinev ja iga laps on ka erinev, aga no jumala eest - aidake nendel, kel veel lapsi pole, natuke realistlikumas toonis vaim valmis panna! :)

Esimene nädal peale triipude avastamist oli üsna sürr. Mitte midagi polnud teismoodi, aeg-ajalt pidin endale lihtsalt meelde tuletama, et olen nüüd rase. Sellest järgneval nädalal oli kogu aeg janu, ühtlasi võtsin tööle lisasnäkke kaasa, sest kõht läks kiiremini tühjaks. Ja voila! Esimene raseduskuu läbi nagu naksti!

Oma arstile olin beebiplaanist juba rääkinud (Kanadas tegeleb raseduse jälgimisega perearst ja paljud neist võtavad oma patsientide sünnitused ise vastu) ja teadsin, et enne 8-9. nädalat ta mind näha ei taha. Ei mõõdeta siin rasedushormoonide kasvamist veres ega tehta varajasi ultrahelisid, et vaadata, kas täpike on näha või mitte. Esiteks ei ole nii vara otseselt vaja ja teiseks katkeb suur osa rasedusi esimese kahe-kolme kuu jooksul nagunii lihtsalt ära, kas testid või ei testi. Statistika on bitch, ma tean!


Ma olin algusest peale leidnud, et raseduse planeerimist ei pea salajas hoidma. Need sõbrannad, kellega tihedamalt suhtlesin, teadsid, et triipe püüame ja ma ei arvanud, et peaksin lapseuudist nende eest kuude kaupa varjama. Kui lähebki midagi pahasti, ei tahaks ju murega üksi olla, vaid pigem jagaks ja saaks lohutust. Tegelikult läks nii, et päris kohe pärast uudise teadasaamist oli kuidagi kiire ja ma ei juhtunud kellegagi rääkima ning varsti enam ei tahtnud. Aga sellest juba hiljem.

Juuni lõppu oli planeeritud Eesti reis ja hakkasin muretsema, et mis siis kui mul reisi ajal enesetunne kehvaks läheb? Matt valgustas, et arst saab mulle mingi spetsiaalse rasedatele mõeldud iiveldusrohu (Diclectin) välja kirjutada, see pidavat väga hästi aitama. Eestis vist väga mingeid retseptiga asju ei anta, nii palju kui ma guugeldades teada sain, soovitati ikka ingveritablette ja muud looduslikku. Eluaegse merehaigena tean täpselt, et mulle ei tee sellised asjad absoluutselt mitte midagi.

Kanadas on nii, et tavalist vastuvõtuaega peab perearsti juurde mitu nädalat ootama, aga kui on midagi erakordselt kiiret, pannakse samaks-järgmiseks päevaks muude vastuvõttude vahele. Ja kui on selline mure, millega keegi muu kui sinu oma arst aidata saaks, lähed lihtsalt walk-in kliinikusse, kus toimub vastuvõtt elava järjekorra alusel, ootad nats (või käid tunnikese kuskil ära kui sinu ees juba palju inimesi nimekirjas on) ning saad oma retsepti või muu abi lihtsa vaevaga kätte.

Selles kliinikus, kus minu arst töötab, tehakse walk-in'i ka. Vancouveris olid walk-in kliinikud tavaliselt täiesti eraldi, aga Nanaimos on neid ainult kaks ning mõlemad toimetavad suurte arstikeskuste osana. Otsustasime siis ühel laupäeva hommikul, et toome igaks juhuks selle retsepti ära, siis on hiljem muretu ja kui lähebki vaja, on kohe võtta. Küsisin registratuuris, kes täna walk-in'i teeb ja selgus, et minu oma perearst! Eriti mugav!

Walk-in'is kasutatakse korraga kahte-kolme kabinetti, mida arst siis kordamööda külastab. Kui asjad aetud, lähevad nii patsient kui arst välja, registratuurineiu viskab ruumile korra pilgu peale, kohendab kui vaja (läbivaatuslaual on näiteks paberist lina, kui keegi on selle peal istunud/pikutanud, viskab kasutatud osa ära ja tõmbab rullist puhta asemele jne) ning saadab järgmise patsiendi sisse ootama. Walk-in'is tegeletakse ainult kiirete asjadega, nii et 5-10 minutiga on asi aetud, arst astub kõpsti teise kabinetti, kus juba patsient ees ning asub kohe tööle. Õendusteenust ei ole walk'in'is üldse.

Istusime siis lõpuks seal kabinetis ja ootasime arsti. Arst näeb patsientide nimekirja, nii et tema juba teadis, et meie järgmised oleme. Kohe kui uksest sisse astus, küsis: "Kas sa oled rase??!" Arstil oli vaat et parem meel meie üle kui meil endil, hahaa! Sain oma oksetablettide retsepti ja lisaks pakkus, et kui ma juba seal olen, võime põhimõtteliselt need esimesed vere- ja uriiniproovid ka lasta ära teha. Einoh nagu päris! 

Järgmine peatus - labor.

23 august, 2017

Appi, me saame lapse?!

Mul polnud suuremat kahtlust, et laps tuleb kohe kui talle võimalus anda. Kui terve elu püüda rasedusest hoiduda, tekib ikka selline tunne, et beebid on kogu aeg salakavalalt valmis. Aga kui siis ühel hetkel sellest hoolimata hoopis päevad algasid, olin ikka väga üllatunud, veidi pettunud muidugi ka.

Mis seal ikka, ei ole suurt traagikat - ju tuleb järgmine kuu. Siis tekkis juba hasart, et oot, kui ma nüüd rasedaks jään, siis millal ta sünnib? Rääkisin sõbrannale, et näiteks detsembris kindlasti ei tahaks, sest siis oleks mu enda sünnipäevale liiga lähedal ja jõulude/aastavahetuse ajal oleks veidi nõme, sest siis poleks vaesel lapsel kunagi päris sünnipäeva, alati mingi jagatud pidustus. Sõbranna, kes enda beebit tervelt kolm aastat ootas, ütles selle peale, et tead, mitte mingit vahet ei ole, peaasi, et üldse tuleb! Kah tõsi.

Kui teisel kuul samuti päevad algasid, hakkasin juba natuke muretsema. Mis siis kui ma ei saagi lapsi? Võib-olla olen liiga vana? Äkki on mul midagi viga? Vana hea ülepaanitsemine...

Matt ütles, et muretsemiseks ei ole põhjust. Minu vanuses võtvat rasestumine keskmiselt 4-5 kuud aega ja normaalseks peetakse lausa tervet aastat, enne seda pole mõtet isegi suuremat uurima hakata. Kolmekümnendates hakkab viljakus langema ja see, et igaüks teab kedagi, kes 38 või 45-aastaselt ilma igasuguse probleemita rasedaks jäi, ei tähenda mitte midagi. Need, kes proovivad ja ei jää, ei tule sulle sellest tavaliselt rääkima.

Näe, siin on graafik. Must joon näitab rasestumise tõenäosust (mis vanuse kasvades selgelt kahaneb) ja roheline viljatuse tõenäosust (mis vanuse kasvades üles hüppab). Nii et see sinu tuttava tuttava tuttav, kes 45-selt emaks sai, ei ole mitte igapäevane nähtus, vaid õnnelik 5%, kel selles eas rasestumine veel võimalikuks osutub. Statistika on karm.

Hea uudis on see, et ma ei ole veel 45. Aga ma tahaks ikka rohkem kui ühte last ja kui see esimene end liiga pikalt oodata laseb, läheb mul järgmiste saamise ajaks protsent ju muudkui väiksemaks! Samas ei ole midagi teha, sest ma pole mitte kunagi varem oma elus tundnud, et oleksin valmis emaks saama. Ei olnud õige hetk. Ja ei olnud õige kaaslane. Mis omakorda tähendab, et kui nüüd tõesti mingi totaalne jama peaks ilmnema ja ma ei jäägi rasedaks, siis tegelikult ei teeks ma oma elus midagi teistmoodi kui saaks aega tagasi keerata.

Aga vähem draamat, eksole! Kaks kuud ei ole veel mingi näitaja. Sõbrannad elasid kaasa ja need, kel juba lapsed olemas, soovitasid, et osta ovulatsioonitestid. Ostsingi. Ja sain teada, et ovulatsioon mul siiski toimub - õnneks! Näe, polegi nii vana! Väga lahe.

Kui kolmandat korda kah triipude asemel päevad tulid, hakkasin ikka juba täitsa tõsiselt muretsema. Statistika muidugi ütleb, et pärast kolme proovimist on veel veits vara meelt heita ja sõbrannad lohutasid, et ohh, ära muretse, aga... no ikka muretsed ju veits?!

Neljandal korral olime "ohtliku" aja paiku mitu päeva kodust ära. Ja ma võtsin igaks päevaks ühe ovulatsioonitesti kaasa. See testiteema on natuke selline naljanumber nagunii, aga tükki küljest ju ei võta. No ja mis juhtus - iga päev tegin ühe testi ja kõik olid negatiivsed. Viimasel kodust äraoldud päeval sattus mulle vigane test, kumbagi triipu ei ilmunud. Ja saate aru - ma ei olnud mitte ühtegi varuks kaasa võtnud! Testribasid, mis kaaluvad mingi veerand milligrammi tükk, võiks ju ometigi vähe heldemalt omale kotti panna kui "üks-kaks-kolm-neli-siis jõuan koju tagasi". Noh, jõudsingi koju tagasi, jätkasin testimist ja teist triipu sel kuul ei näinudki. Isegi ovulatsiooni pole enam iga kuu?! Sest kui suur on võimalus, et see juhtus täpselt sellel ainsal päeval, mil mu test vigane oli?


Üks asi, mida sõbrannad tegid ja mis mul siiani täiesti vahele oli jäänud, oli rasedustestide kasutamine. Ma ei näinud nagu mõtet. Mul on nii regulaarne tsükkel, et tean mingi kolmepäevase täpsusega, millal kahtlustama hakata. Ja siiani polnud kahtlust veel tekkinud.

Seekord otsustasin, et ostan mõned testid ning vahetan taktikat. Testin hoopis selle päeva hommikul, mil päevad peaksid algama ja siis on kohe asi selge. Kui test on negatiivne, on sellega palju lihtsam leppida kui lambist algavate päevadega - vähemalt saab ise valida, millal teada saad. Mõeldud-tehtud. Tegin testi. Oligi negatiivne. Ma ei olnud üldse pettunud ega midagi. Hoopis hea ja kerge tunne, et mis siis ikka, eks täna-homme algavad päevad ja järgmine kuu või millalgi tuleb see laps ka.

Järgmine päev siis algasid päevad. Või noh, mingi üliväike määrimine. Järgmiseks hommikuks ei olnud midagi. Päeval samuti mitte. Ma sain ausalt öeldes juba natuke vihaseks! Ovulatsioon jäi vahele ja nüüd kaovad päevad ka ära?! Kui kuradima vana ma siis lõppude lõpuks olen?

Matt küsis, et aga äkki sa oled rase? Võimatu! Kui ma oleks rase, oleks üleeilne test seda näidanud. Nii et ma absoluutselt ei kahtlustanud. Matt leidis, et ma peaks ikkagi ühe testi veel tegema. Munaraku pesastumisega kaasnevat tihtipeale väike määrimine ja ajaliselt see justkui nagu sobiks. No mis iganes. Läksin magama, arvates, et ju algavad öösel päevad. Hommikul ikka ei midagi. Okei, teen testi.

Ja sellele ilmusid kohe kaks triipu. KOHE!


Matt magas, nii et sain natuke aega oma värske ehmatusega kohaneda. Vau... me saame lapse?!

Tegin hommikusöögi valmis, vahepeal oli Matt ärganud ja pani end riidesse. Filmides on see värskele isale teatamise hetk alati hästi läbimõeldud, aga mul polnud korraga mitte ühtegi ideed. Ma isegi ei mäleta, mida ma ütlesin! Mulle endalegi polnud uudis veel kohale jõudnud.

Aga ühes osas olin valmistunud - test oli alles! Sest sõbranna jäi kaks kuud enne mind rasedaks ja rääkis, et tema mees arvas täiesti tõsimeeli, et ta teeb nalja, nii et nad pidid lõpuks selle testi vannitoa prügikastist välja kaevama, et tõestusmaterjali oleks.

Matt oli samuti täiesti rabatud! Seisime magamistoas, kallistasime ja uurisime seda täispissitud plastmasspulka, mis väitis, et meid saab siin varsti rohkem olema. Täiesti uskumatu! Tulevane isa arvas, et võiks veel ühe testi teha. Mina leidsin, et kui ma just ühe tegin, ei ole vist mõtet kohe uut teha, teen parem õhtul, võib-olla on selleks ajaks triip tumedam.

Tumedamaks ei läinud midagi, aga triipe oli jällegi kaks. Matt vaatas uskumatu pilguga triibulisi pulki ja küsis, et kust ma need imelikud väikesed testid sain - meil on ikka mingit korralikku vaja. Sõitsime poodi, tulevane isa veetis kümmekond minutit, et leida kõige rohkem usaldusttekitav pakend ja siis sain juba kolmandat korda pulgale pissida. Ikka positiivne.

Appi, me saame lapse!