27 oktoober, 2021

Nii rase, noh

Käisin kirurgi vastuvõtul ja sain palju huvitavaid asju teada! Esiteks kurtsin, et tunnen ennast kuidagi nii palju rohkem rasedana kui eelmisel korral. Noh, mul on muidugi ka objektiivselt võttes mingeid selliseid hädasid, mida Oscarit oodates polnud, näiteks see parem säär, mis on üleni sinine ja kobrulisi veene täis. Valutab ju ka. Jah, seda häda saaks iseenesest veidi leevendada kui kannaks spetsiaalseid tugisukkasid, aga arst ütles juba täitsa alguses, et neist on abi ainult siis kui enne voodist tõusmist jalga tõmmata ja alles magama minnes ära võtta. Kuna veenid plahvatasid mu jalal juba teisel raseduskuul, oleks see tähendanud kaheksa kuud järjest mingis pigistavas sukas elamist. Ma ei hakanud proovimagi. Seda enam, et asi oli kohe esimesest hetkest peale nii halb, et hiljem ootavad mind nagunii süstid ja operatsioon, midagi väga drastiliselt sukaga päästa poleks saanud.

Aga jah, ma tunnen ennast väga rasedana. Kirurg rääkis, et teise (ja iga järjestikuse) rasedusega tunnebki enamik naisi end umbes kolm nädalat ajast ees olevat. Keha mäletab, mida teha; kõht tekib varem, kogu valmistumine käib kiiremini. See omakorda tähendab, et kui Oscar tuli välja 39ndal nädalal, siis seekord tunnen end 39ndal nädalal juba 42 nädalat rasedana!

Ma ütlesin, et pole võimalik, ma tunnen juba praegu, et kohe on viiekümnes algamas! :)

Huvitaval kombel vastavad kõik mõõdud ja kaalud täpselt sellele, kus nad praegu olema peavad. Nii et see ebamugavuse pool on puhtalt tunnetuslik. Ja endiselt ei suuda ma ära imestada, kuidas paljudele naistele meeldib rase olla! Mulle näiteks meeldivad terved hambad ja sellepärast käin tihti hambaarsti juures kontrollis, aga puurimise osa mulle näiteks ei meeldi. See on lihtsalt vahend, et eesmärgini jõuda. Nagu ka rasedus. Eks elame üle muidugi! Pole enam palju jäänud ka.

Kuna Oscar sündis keisrilõikega (oli tuharseisus ja ultraheli andmetel ka mõõtudelt suur), on mul seekord valida, kas proovida ise sünnitada või valida plaaniline keiser. Ise sünnitamisel on pärast keisrit mõned lisaohud pluss veidi väiksem õnnestumisvõimalus ja ma ausalt öeldes pole klassikaline ürgnaine, kes tahaks kõike seda "mõtestatud valu" ja muud kaasnevat kogeda. Seega lähen juba teada-tuntud teed ja tuleb jälle keiser.

Kuupäevi anti kaks. Esimene "ametlik" ja teine "tagavaraaeg" üheksa päeva varasemaks "juhuks kui end selleks ajaks juba täiesti puruõnnetuna tunnen". Ütles nii toredasti, et me ei sunni sind kauem rase olema kui sa tunned, et suudad. Inimlik, noh. Tunneli lõpust hakkas jälle valgus kenasti paistma!

15 oktoober, 2021

Labastest kommentaaridest

Ma vahel mõtlen, et kes need inimesed on, kes eesti uudiste alla kommentaare kirjutavad? Kas see ongi aus läbilõige rahvastikust? Ühest küljest tahaks uskuda, et ei ole. Teisest küljest... mine tea.

Näiteks poliitikaga seotud teemades jääb silma palju tarbetuid isiklikke solvanguid. Eriti kõvasti saavad hagu naised, näiteks endine president ja Kaja Kallas. Mind jubedalt härib kui inimestel pole midagi sisulist öelda ja siis mõnitatakse välimust või antakse hüüdnimeks KaKa. Ma olen alati arvanud, et kaka-naljade tase saab hiljemalt lasteaia lõpuks otsa, aga võib-olla siis ikkagi mitte.

Vahele avaldatakse artikleid sellest, et ehmatavalt suur osa Eesti lastest tegeleb enesevigastamisega, et koolides on väga palju kiusamist, et Eesti lapsed-noored on suitsiidijuhtumite poolest maailmas esirinnas. Noh ja siis ma mõtlengi, et kui see laste osas nii selgelt ametlikku statistikasse jõuab, siis kust kõik alguse saab? Võib-olla ongi neid kaka-naljade tasemele kinni jäänud vanemaid ikkagi nii palju, et ka järgmine põlvkond saab kahjustatud juba enne kui nad suureks jõuavad kasvada?

Koroonateemadest ma üldse ei räägi! Seesama lasteaia-seltskond arvab oma lõbusate kakanaljade vahel täiesti tõsimeeli, et kui paar FB postitust ja youtube-i videot on ära vaadatud, siis põhimõtteliselt juba ollaksegi arst või teadlane. Arusaamine meditsiinist, uuringutest ja isegi lihtlabasest statistikast on paraku küll olematu, aga selle teeb tasa vali hääl ja lõputult läbinämmutatud loosungid. 

Kuskil oli artikkel, mis pakkus, et vaktsineerimata inimestele võiks haiglaravi piirata. Ja ma tõsimeeli ei saa aru, miks vaktsiinivastased sellele nii tuliselt vastu on? Nende sõnavõtte lugedes jääb mulje, et arstid on lollid ja pahatahtlikud ning ravimitööstus on ainult sellele üles ehitatud, et sind ära tappa. Igaühel on õigus oma arvamusele ja jumala eest, mina ju ka ei tea, võib-olla see kõik ongi tõsi?! Aga mulle jääb selgusetuks, et kuidas nad sel juhul üldse haiglasse julgevad minna? Ilmselgelt ei tegele nendega seal Nõid Nastja ning medikamendid ei koosne teepuuõlist ja c-vitamiinist.

Eesti on koroonajuhtumite arvult miljoni inimese kohta 19. kohal maailmas (ehk 176 riigis on olukord parem kui Eestis), aga kommentaare lugedes jääb mulje nagu oleks just eestlased oma vaktsiinivastasusega jackpot'i koju toonud ja end tõhusalt "paha meditsiini" eest kaitsnud. 

Kui ma puhtalt numbreid vaatan, siis... vist ikka ei tulnud nii hästi välja ju?

Aga noh, üks õhtu juhtusin nägema toredat uut telesaadet "Poissmeeste pidu" ja kui enne oli raskusi ette kujutamisega, et millised need inimesed reaalsuses võiks olla, kes kõiki neid vihaseid ja rumalusest nõretavaid kommentaare kokku klopsivad, siis... noh, nüüd ma suudan neid juba oluliselt paremini visualiseerida. Nad vist ikka ONGI päriselt olemas...

12 oktoober, 2021

Sügistegemised

Mulle on siinne sügis alati meeldinud. Päikest on palju ja loodus püsib kuude kaupa värvilisena. Saab lõputult kampsuneid ja tenniseid kanda. Praegu on muidugi see probleem, et mitte miski ei mahu selga ja tennisepaelu on raske kinni saada. Rõõmustan kui on vihmane ilm ja saab kummikuid jalga panna, sest neil ei ole nööre.

Iga jumala kord kui keegi hakkab võrdõiguslikkusest rääkima, tahaks röögatada, et kus see võrdõiguslikkus lapsesaamise juures on??? Kohe näha, et jumal pidi meessoost olema - kuidas muidu kogu ebameeldiv ja raske osa naiste peale jäi...

Aga ei ole hullu. Täna ostsin omale järjekordse suurema ürbi, mis ei saa poolel kõhul otsa ja nüüd on jälle mõnda aega hea. Muidu võiks ju Matti omi kanda, aga ta on nii pikk, et tema riiete käised ulatuvad mulle põlvedeni. 



Siinse sügise kohustuslik dekoratsioonielement on kõrvits. Kanadas ja Ameerikas tähistatakse tänupüha, mis märgib saagikoristuse lõppu. Kuna tegelikkuses ei ole linnastunud inimestel saagi korjamisega enam midagi pistmist, siis kasutatakse võimalust vähemalt kõrvitsad oma käega välja valida. Neid muidugi müüakse ka kõikides poodides, aga soovi korral võib otse farmi sõita ja porise põllu pealt sobivad ise välja valida.

Kõrvitsapõlluga käib tavaliselt kaasas ka maisilabürint, millest mul kahjuks pilti pole, aga siit on natuke äärt näha:



Kõrvitsapõld jääb pildil nende valmis korjatud kõrvitsate taha ja soovijad võivad sobiva ka sealt välja valida. Lastega selline tore meelelahutus, tänapäeval pole ju igaühel maavanaema, kelle põllu peal pori sees müttamas käia.

Põllu ja sissepääsu vahel töristas traktor, mille järelkärus põhupakkide peal istuvad inimesi sõidutati. Mitte, et distants kõndimiseks liiga pikk oleks, aga meelelahutusena tore.


Ja farmis olid muidugi ka kitsed, jaanalinnud, põrsad, kanad - kogu loomaaed. 

Ma olen siinseid pühasid hindama õppinud. Täpselt nagu keset talve on jõulud, mis aitavad pimeda ja külma aja rõõmsamaks muuta, on siin sügiseti tänupüha koos kõigi kõrvitsate ja dekoratsioonidega ning sellest mõni nädal hiljem halloween. Pole aega tähelegi panna kui ilm külmemaks ja vihmasemaks muutub.

Tänupüha puhul küpsetatakse traditsiooniliselt kalkunit ja kõrvitsakooki, saadakse pere ja sõpradega kokku, vaba päev antakse muidugi ka. Aga Kanadas on tegelikult igas kuus üks esmaspäev vaba - neil on kõikvõimalikud tähtpäevad mugavalt nädalavahetuse kõrvale sätitud. Ja kui liikuv püha (näiteks jõulud) langeb nädalavahetusele, on sellele järgnevad äripäevad vabad.


Kuna detsembrisse ma sel aastal midagi ei plaani - eks näis kui palju beebi kõrvalt üldse aega ja tahtmist millekski jääb - on mul juba praeguseks enamik jõulukingitusi ostetud ja pakitud. Peaaegu oleks hakanud ka beebiriideid soetama, aga suutsin end siiski kokku võtta ja alustuseks vaadata, mis kodus olemas on. Ja selgus, et polegi miskit juurde vaja. Teise lapse saamine on esimesega võrreldes ikka täitsa tasuta!

Peaaegu neljaaastane vahe on selles mõttes kah hea, et ma ei mäletanudki pooli riideid, mis Oscaril on olnud. Osa neist ei jõudnud vist selgagi. Ja kohe päris kindlasti ei mäletanud ma seda kui väike ta sündides oli! Need kõige esimesed hilbud on ikka lausa miniatuursed... 

25 september, 2021

Kuidas ühe vana on teise uus

Mu tuttaval/sõbrannal on uus peika. Ja no inimesed on nii armunud, et enam rohkem ei saagi olla. Räägib mehest ülivõrdes. On ka põhjust, sest lisaks kogu sellele roosamanna tundele, mis nende vahel on tärganud, teeb mees talle ilusaid kingitusi, toob lilli, viib spaasse. Poputab. 

Armas on kõrvalt vaadata. Neid liblikaid kõhus ja piiritut õnnetunnet.

Mehel on ka eks ja laps. Lahutati üsna hiljuti (sõbranna sai kutiga alles pärast lahutust tuttavaks, ütlen igaks juhuks ära). Sellest osast, miks lahku mindi, ei tea ma midagi, tegemist pole nii lähedase sõbrannaga, kellega väga tihti või põhjalikult räägiks, aga neid kaht turteltuvi kõrvalt vaadates rändas mu mõte kohe sinna, et huvitav, milline oli selle mehe suhe eelmise naisega?

Algas kindlasti sama roosamannalt. Ja nii palju pidid nad üksteisele meeldima, et koos laps saada ning teda tervelt viis aastat ühiselt kasvatada. Aga milline oli lõpp? Kui need kaks naist peaksid seda meest praegu oma vaatevinklist iseloomustama, ei arvaks ilmselt äragi, et jutt käib samast inimesest.

Nii huvitav oleks teada, kas mees ongi tegelikult selline tore kompu nagu värskelt alanud suhtes tundub ja eksnaine juhtus olema kuri nõid, kellega polnud võimalik ühe katuse all elada? Või oli mees ise täielik munn ja lõpuks viskas hoopis naisel üle? Või hoopis kõige tüüpilisem variant, et saabus argipäev, mis sisaldas juba palju vähem lillebukette ja palju rohkem vedelema unustatud musti sokke, lisaks veel lapsi, kes tähelepanu nõudsid?

Mallu just kirjutas samast asjast ja sõnastas hästi, et sellises suhtes, mis on juba pikemat aega kestnud ja kus on ports väikeseid lapsi, näed suure osa ajast välja pigem pool-kodutu kui mingi parfüümipilves hõljuv jumalanna. Ja mees samamoodi. Argielu, noh. Liblikatele paneb see kahtlemata väikse põntsu.

Ka selles on omakorda tasakaal oluline, sest kui kümme aastat hiljem ikka veel üksteise jaoks mööda nööri kõnnitakse, igal hetkel riideid ja meiki sätitakse, on midagi natuke paigast ära ja suhe ei ole piisavalt turvaline ega soe, et saaks end mugavalt tunda. 

Vastupidi muidugi ka - kui nii mugavaks muututakse, et mõlemad 40 kilo juurde võtavad, enam iial end üksteise jaoks ei säti ning õhtuti kumbki oma diivaninurgas telekat vaadates raginal peeru käristab siis... noh, kah ei toimi. Miskit peab teineteises siiski ka veetlevat ja armastusväärset säilima, seda nii sisu kui silmailu mõttes.

Muidu ongi nii, et pärast lahkuminekut hakatakse korraga kõvasti pingutama ja muututakse kardinaalselt teiseks inimeseks kui suhte lõpus oldi ning visatakse endisele kaaslasele nina peale, et näe, millest sa ilma jäid. Aga endine kaaslane ei jää kunagi sellest ilma, mille uus endale suhte alguse puhul saab.

Sest kui suhtuda uude täpselt samamoodi nagu eelmise suhte lõpus vanasse suhtuti, ei jõutaks mitte kuhugi. Suhe kukuks enne laiali kui alata jõuaks.

Muideks, statistika näitab, et iga järgneva abielu püsimajäämise protsent on madalam. Nii et kui ühine elu just täiesti talumatu ei ole, tasuks pigem olemasolevat hoida kui end uuele ringile sättida. Lihtsalt statistika mõttes. Sest argipäev saabub ka uue kaaslasega, ei jää need liblikad lõputult kõhtu. Ja siis on sinu-minu-meie lapsed ning hunnik ekse ja külmkapile kleebitud plaanimajandus, et kes millal kus elab ja kelle kord on jõule pidada. Hiljemalt selleks hetkeks kukuvad need liblikad ikkagi jõuetult kokku. Ja ka uus kaaslane toodab musti sokke. Üllatav, eks?

On muidugi olukordi, mis ei ole päästmist väärt. Näiteks kui keegi on vägivaldne. Sa võid vere ninast välja punnitada, aga vägivaldseks ta jääb. Või kui omavahel lihtsalt ei sobita. Selle viimase vastu aitab efektiivselt see nipp, et enne kui pole vähemalt kaks aastat koos elatud (niisama deitimine ei lähe arvesse), ei hakka abielluma, ühist kodulaenu võtma ega lapsi saama. Siis jõuab enne sääred teha kui juba hilja on.

Kui ma nüüd järele mõtlen, siis minu lähimas tutvusringkonnas polegi selliseid paare, kes oleks pärast pikemat kooselu ja ühiseid lapsi otsustanud laiali minna. Neid, kes enne sellesse hetke jõudmist suhtest suhtesse hüppasid, on muidugi küllaga. Aga see on okei, õige leidmine võtabki ju aega. Loodame siis, et need õiged ongi lõppkokkuvõttes õiged.

Sest puhtalt statistikat uskudes poleks lahkuminekust pikast perspektiivis mitte midagi võita. Eks näis, kuidas mu sõbrannal selle uue ideaalse mehega läheb. Hoiame muidugi pöialt!

22 september, 2021

Vaatenurga küsimus

Eile hommikul ärkasin kell 5. Uuesti magama jäämine võtab rasedana ekstra-kaua aega, sest esiteks ei ole üheski asendis mugav, teiseks hakatakse vähkremise peale seestpoolt peksma, kolmandaks ärkas kolmveerand tundi hiljem juba Oscar, kes kah muidu nii vara ei virgu, aga noh, mis seal ikka. Tulime siis üles. 

Unega on üldse imelik lugu. Enne laste saamist olin ma see, kes raudselt 9-10 tundi ööund vajas ja seda vabatahtlikult kunagi ei ohverdanud. Siis sain beebi ja õppisin, et ka nii on võimalik funktsioneerida (kuigi mitte üleliia rõõmsalt), et magad ööpäeva peale ainult 5 tundi ja sedagi mitte järjest, vaid kolmes jupis, olles vahepeal tund või kaks üleval. 

Alati on oluline, et millega võrrelda. Nüüd võrdlengi sellega. Kui saad ainult 5 tundi magada, aga järjest, on juba väga hästi! Ja kuna viimasel ajal kukuvad silmaluugid juba kümnest kinni, siis kella viieks on lausa 7 tundi magatud, nii et kurta ei saa absoluutselt.

Salamisi loodan, et äkki on teise beebiga selles mõttes lihtsam, et enam ei eeldagi, et magamine mingi inimõigus oleks... 

-

Koroonast on kopp ees. Oscar on kaks nädalat järjest vahelduva eduga köhas-nohus olnud. Ükspäev saadeti isegi lasteaiast varem koju, sest hakkas köhima. Vahepeal oli paar päeva täiesti terve, täna hommikul ärkas suure köhaga. Nohu on vahelduseks kadunud, eile oli veel olemas. 

Sümptomid tulevad ja lähevad nagu ise tahavad.

Nohuga võib lasteaeda viia kui tatt ei ole roheline ja just ojadena ei voola. Köhaga võib viia kui ei ole ägenev ja on negatiivne testitulemus ette näidata. Lasen täna selle kuramuse testi jälle ära teha, muidu võib juhtuda, et peab homme-ülehomme kodus passima. Või noh, äkki ongi koroona?

(edit: tulemused käes, koroonat pole)

Ise käisin mõned nädalad tagasi glükoositaluvuse testi tegemas ja olin 100% kindel, et mul on rasedusdiabeet, sest enamikel juhtudel tuleb see iga järgmise korraga tagasi. Otsustasin, et ei luba endale isegi lootusekübet, et äkki seekord ei ole, sest see jätaks ruumi pettumusele. Seda suurem oli rõõm kui tulemus ilusti normi piiresse mahtus, mis tähendab, et seekord ei pea ma kolm kuud järjest sõrmi torkima ega rangel dieedil olema. Juhuuuuuu!

No ma räägin - alati oleneb, millega võrrelda. Kui poleks eelmine kord seda kõike läbi teinud, ei oskaks seekord absoluutselt hinnata, et võin hommikuti muna asemel putru süüa ja lõunaks rohelise salati asemel võileiva teha. Maiustamisest rääkimata. Väikesed rõõmud! Kaalunumber saab muidugi sellevõrra veidi vähem rõõmustav olema...

-

Saatsin täditütrele Oscari video ja ta naeris, et nii väike laps ja juba oskab inglise keelt! Et kuidagi sürr. Mulle ka tundus esimestel Kanada-aastatel uskumatu, et tillukesed lapsed oskavad võõrkeeles rääkida. Nende endi jaoks muidugi ei ole võõrkeel, aga saate aru küll.

Nüüd ei pane enam üldse tähele, kes mis keeles räägib. Oscar kasutab minuga eesti-keelseid sõnu ka, aga pikib neid inglisekeelse jutu sisse. Teistega suheldes laseb puhtalt inglise keeles. Ma ei tea, kuidas ta vahet teeb. 

Päris üksi on ikka võimatu last 100% kakskeelsena hoida, sest Matt'iga omavahel räägime ju inglise keeles, lapsehoidja on inglisekeelne, lasteaed on inglisekeelne, sõbrad on inglisekeelsed. Kogu elu on inglisekeelne! Kuidas saakski eesti keel võrdses koguses külge jääda kui seda kasutan mina üksi... Aga ma olen alati tahtnud, et ta vähemalt aru saaks ja aru ta saab. Nii et jätkan samas vaimus.

13 september, 2021

Ootused ja tegelikkus

Sõbranna viimaseid nädalaid (esma)rase naabrinaine rääkis eile, et tahab kodus sünnitada, sest eelkõige peab iseendal mugav ja hea olema ning kodus oleks seda kõige lihtsam saavutada. Ma ise ei tahaks elu sees kodus sünnitada. Minu meelest on rasedus piisavalt pikk ja ebamugav, selle lõpuks tahaks ikka 100% kindel olla, et laps elusa ja tervena välja saab. 

Elus on ju muidki asju, mis teab kui mugavad ei ole, aga mis on lihtsalt vaja ära teha. Näiteks igasugu süstid ja vereproovid, mida ma alati sisimas natuke kardan, aga väliselt end rahulikuks sunnin. Iga kord on selline tunne, et tahaks viimasel hetkel käe kiljatuse saatel ära tõmmata ja öelda, et ma pole valmis. Ja nii kümme korda järjest. Aga ma ei tõmba. Eriti vastik on kanüüli panemine, see nõel on ikka nagu voolik.

Ja siis ma kardan näiteks madusid ja ämblikke. Aga kui Oscar on läheduses, ei jookse ma isegi nende kahe juurest paanikas eemale, sest ma ei taha oma hirme talle edasi kanda. Meil mürgiseid isendeid siin ju pole.

Sõbranna laps on suur putukasõber. Tema rääkis, et ärkas ühel hommikul selle peale üles, et ritsikad laulsid jube kõvasti. Nagu oleks sume augustikuine öö, mitte suvaline esmaspäeva hommik. Selgus, et lapsed olid eelmisel päeval õues ritsikad purki korjanud ja hommikul mängides läks purk ümber, terve maja putukaid täis. Sõbranna ise hullult kardab igasugu putukaid, ritsikaid ka!

Rase naabrinaine rääkis seda ka, et ta plaanib lapsele väga vähe mänguasju osta, multikaid mitte näidata ja ainult tervislikku sööki pakkuda. Noh, see olin põhimõtteliselt mina enne kui lapse sain. HA HA HAA. HAAAAAAA :D

Ootused ja tegelikkus...

Lisas, et plaanib mänguasjad ainult ühes toas hoida, et need igale poole laiali ei rändaks. Mainisin, et see on iseenesest täiesti tehtav, eeldusel, et sa ise kogu oma aja samuti selles toas veedad. Ja tervislikku toitu söövad nad esimese aasta-pooleteise jooksul täitsa edukalt. Isegi mina mäletan neid ilusaid aegu, mil Oscar brokkolit sõi. Nii et nad tegelikult annavad küll sulle selle väikese ajajupi, mille jooksul jõuad endale õlale patsutada ja öelda, et tegidki kõik nii nagu plaanisid. 

Sõbranna mees mainis, et mõni aasta hiljem jõuad muidugi omadega sellesse seisu, kus välja sööma minnes avastad end lapsi keelitamas, et kui sa need friikad/pitsa ära sööd, saad jäätist ka! Sest see võib olla ainus võimalus, kuidas sa omaenda eine rahus lõpetada jõuad. Hahaa, jälle tõsi!


Õhtul jagasin muljeid teise sõbrannaga, kes hoidis kõne ajal oma vannis istuvatel lastel silma peal. Jutu vahele hüüatas: "Oot, ei tule veel välja, pese see muna ka juustest maha! Ja koored ka!"

Naersin. Täpselt nii ongi, noh. Esimest last oodates ei kujuta veel ettegi, et päeva jooksul pähe sattunud muna isegi uudiskünnist ei ületa. Pigem loed klantsajakirjast lugusid, kus "lapse pärast meil küll ükski asi tegemata ei jäänud" ja kus "rasedus ei ole haigus" ning arvad, et ise langed just täpselt sellesse kategooriasse. Mina arvasin ka. Tagantjärele on naljakas!

06 september, 2021

Aga mis edasi saab?

Texas keelustas abordi. Jah, mitte täielikult, vaid alates kuuendast rasedusnädalast. Aga paljud naised ei teagi nii varakult, et võivad rasedad olla! Rääkimata sellest, et arsti juurde ei pääse just üleöö. Päevad jäävad ära umbes neljandast nädalast ja paljudel on ebaregulaarne tsükkel ehk mõni lisanädal ootamist tavapärane. 

Erandit ei tehta isegi vägistamis- ega intsestiohvritele ja loomulikult ei tohi takistada väärarenguga laste sündi.

Iga elu loeb.

Loosungina ilus mõte. Aga mis saab edasi? Kas lapse eostanud mehel on raseda naise ees mingid kohustused? Loomulikult mitte! 

Lõpuks see laps siis sünnib. Kuna tegemist on Ameerikaga, maksab ema kogu meditsiiniabi omast taskust kinni. Suur osa neist isadest, kes selle mittetahetud lapse eostasid, on tema ilmaletuleku ajaks juba ammu uutele jahimaadele liikunud, sest "väärtuslik seeme" vajab ju endiselt külvamist. Ja kui suur hulk isasid, kes lapse sündimise ajal veel pildis on, ka järgnevad 18 aastat oma ausa panuse annavad?

Kas osariik, mis seaduse kehtestas, pakub omalt poolt elamispinda ja ülalpidamist, et väärtuslikku last kasvatada? Kas need inimesed, kelle loosungid ütlesid "palvetagem, et abordid lõpetataks", "elu on jumala kingitus", "kaitse elu" on järjekorras esimesed, et saaks neid lapsi adopteerida? Eriti selliseid, kes sünnivad geenivigade, tervisehädade ning erivajadusega? Tunglevad need tüübid lastekodude ja hooldusasutuste ukse taga, et sinna tööle saada? Kas tüdrukule, kes isa poolt vägistati ja kes on sunnitud oma poolvenna või -õe sünnitama, pakutakse tasuta psühholoogilist abi? Loomulikult mitte! 


Loosungit lehvitada ja seadusele alla kirjutada on lihtne, eriti kui idee on sedavõrd üllas ja ise tagajärgedega tegelema ei pea. Kes meist ei oleks selle poolt, et igal beebil on õigus elule? Muidugi on! Aga mis elu see on? 

Üle poole abortidest tehakse naiste poolt, kes elavad allpool vaesuspiiri. Neil ei ole palju haridust ega häid teenimisvõimalusi, nad võitlevad erinevate sõltuvustega, nad müüvad eluspüsimiseks oma keha ja paljudel juhtudel neil juba on terve ports lapsi. Ma poleks nii kindel, et see beebi tahab sündida vanematele, kes iseendagagi hakkama ei saa.

Naised, kes pole elule jalgu jäänud, on enamasti leidnud toimiva rasestumisvastase vahendi ning püsiva partneri ja kui nad sellegipoolest soovimatult lapseootele jäävad, on neil vajadusel võimalik see protseduur kõrvalosariigis ära teha. Ehk antud seadus lööb kõige valusamalt neid, kes juba nagunii omadega puntras on.

Kui naine last ei taha, on tal selleks põhjus. Sundides teda mittetahetud last sünnitama, ei muutu maailm ilusamaks. Ainus, kes olukorrast võidab, ongi see suurelise loosungiga tüüp, kelle "vastutus" täpselt seal otsa saab, kus ta on saanud selle eest seista, et lapsel oleks "õigus elule". Teoreetiliselt ta muidugi tahaks, et lapsel ka pärast sündi elamisväärne elu oleks, aga ta ei hakka end vaevama, et sinna mingi panus anda - tema on "oma osa" juba ära teinud ja maailmale "kasulik" olnud. Nüüd äkki keegi teine tegeleks edasi... Ainult, et neid teisi väga ei ole. Sest edasine eeldab juba sisulist tööd ja reaalset panustamist, mitte ainult ülla arvamuse omamist ja selle loosungile maalimist.

Umbes nagu kassipojad on nunnud ja igal kassipojal võiks olla õigus elule, aga oma koju küll karvu ja kusehaisu ei taha.



Kui juba kellegi keha üle otsustamise teed minna, siis miks mitte teha kõigile meestele vasektoomia? See on 30-70% juhtudest ümberpööratav ehk garantiisid küll ei anta, aga maailm on juba nagunii ülerahvastatud, seega pole hullu.

Võib-olla peaks soojätkamise eelduseks olema piisav haridus, rahaline tagala ja näiteks vähemalt kolm aastat kestnud õnnelik abielu? Miks üldse peaks igal suvalisel jorsil olema õigus naisi rasestada? Laste kasvatamine ei ole lihtne ega odav ettevõtmine ja kui naise peal on paratamatult kogu rasedus, sünnitus ja imetamine, siis äkki võiks isal mingis muus osas rohkem vastutust olla? 

Mitte, et ma ise nii radikaalseid meetmeid pooldaks, aga kui peaks valima abortide keelustamise ja kohustusliku vasektoomia vahel, siis sorri, mehed! See viimane annaks ühiskonnale rohkem õnnelikke ja hoitud järeltulijaid kui soovimatute laste sünnitamine sunnimeetodil.

02 september, 2021

Kultuurilised eripärad - rohelised ja mustad

Kunagi ammu küsis Matt, et mis arm mul õlavarrel on? Ma ei teadnud. Igal eestlasel on selline arm, mõnel suurem, teisel väiksem. Uurisin ja guugeldasin, blogis kah kurtsin - mitmed kohe teadsid, mis värk sellega on, sain kõvasti targemaks ja... nüüd jälle ei mäleta. Mingi vaktsiin või asi, mis tekitas punni ja see punn läks katki, jättes armi vms. 

Viimasel ajal olen hakanud tuulerõugete peale mõtlema. Mina ei põdenud lapsena ühtki klassikalist lastehaigust, lasin kunagi oma arstil lausa toonastest paberitest üle kontrollida ja tõesti-tõesti, kuidagi õnnestus kõigest populaarsest pääseda, kuigi lasteaias käisin küll. Täiskasvanuna kui sõprade lapsed hakkasid tuulerõugetesse jääma, soovitas arst selle vastu vaktsiini teha, sest täiskasvanud pidavat väga raskelt põdema. Tegin siis.

Igatahes on nüüd mul endal tuulerõugete-ealine laps ja sellest tulenevalt suhtlen paljude inimestega, kellel kah väikesed lapsed ning ühel hetkel panin tähele, et samal ajal kui eesti sõprade põnnid lasteaiaealisena kõik raudselt rohelisetäpilised on, ei ole ma siin kordagi kuulnud, et keegi tuulerõugeid põeks. Enda oma pole kah põdenud. Küsisin Matt'i käest, et mis värk sellega on? Selgus, et üks vaktsiinidest, mida lapsed siin saavad, on vöötohatise-tuulerõugete-jne vastu, nii et siin neid haiguseid eriti ei esine tõesti. 

Selgitasin, kuidas eesti tuttavad panevad aegajalt oma rohelisetäpilistest lastest pilte üles ja samas Kanadas keegi ei haigestu... mispeale imestas Matt, et oot, mis rohelisetäpilised?

Briljantroheline. See käib tuulerõuge täppide peale. Matt vastu, et eee... ja mida see tegema peaks? 


Ma ei tea, noh! Nagu selle õlavarre armiga oli. Nii lihtsalt käib! Kõigil on. See õla arm ja rohelised täpid. Kusjuures armi tänapäeva lastel ju enam ei ole? See oli ikkagi mingi nõukaaegne muusika?

Siis hakkas juba ennast kah huvitama, et mis asi on briljantroheline? Ma pole elu sees kuulnud, et sel mingi teaduslikum nimi esineks. Otsisin välja infolehe, leidsin nn ametliku nime ja ühtlasi selgituse, et koosneb briljantrohelisest ja etüülalkoholist. Ehk toiduvärvist ja viinast. Segu on mõeldud desinfitseerimiseks. Matt väidab, et tuulerõuged ei kao alkoholiga määrimisest kiiremini ära ega hakka vähem sügelema. Aga hobi korras võib omale muidugi mida iganes peale joonistada. Jälle targem.

Sarnane arutelu oli meil hiljuti ka söetablettide üle. Kanadas on eesti toodete pood, kust saab tellida maiustusi, toidukraami, suveniire jne. Matti töökaaslasel oli vaja Põltsamaa sinepit (ma siiamaani ei tea, kust ta esimese sai, aga ilma ei oskavat enam elada) ja saatsin Mattile lingi, et näe, las tellib siitsamast Kanadast. Matt sirvis muid tooteid ka ja korraga küsis, et hmm, söetabletid

Seletan siis, et jaa, need on kõhulahtisuse jaoks. Iga eestlane sööb söetablette kui kõht lahti läheb. Matt imestunult vastu, et mida see süsi siis kõhulahtisusega tegema peaks? Jäin mõtlema, et tõesti - Eestis elades olen ma söetablette tarbinud küll, aga et nad midagi muud teeks kui väljaheite tumedamaks muudaks, tõesti ei täheldanud. Me lihtsalt võtame neid, sest... alati on võetud ja teised ka võtavad...

Nii lihtsalt on.

30 august, 2021

Häid lahendusi ei olegi

Meil oli siin kaks kuud maskivabadust (v.a meditsiiniasutustes), nüüd tehti need jälle kohustuslikuks. Esimese hooga tundus ebaõiglane, et olukorras, kus umbes 70% Kanada elanikest on mõlema doosiga vaktsineeritud, peavad jälle kõik maske kandma. Aga siis jäin mõtlema, et vahepeal kui maskid kohustuslikud ei olnud, pani 70-80% inimestest need siseruumides ikkagi ette. Et kes need siis olid? Kas pigem vaktsiinivastased või vaktsiini pooldajad? 

Minule (rasedana!) on ju turvalisem kui vaktsineerimata inimesed maski kannavad. Seega ei saa kurta. Ja kuu aja pärast hakkab meil kehtima vaktsiinipass, mis tähendab, et vaktsineerimata inimesed saavadki sisuliselt ainult toidupoodi ja kõik muu on nende jaoks kadunud. Mis on suht äärmuslik ja kipub omadega Põhja-Koreaks. Meil pole isegi seda varianti nagu Eestis, et teed sisenedes kiirtesti. 

Aga jällegi - ma küll ei poolda sedavõrd äärmuslikku lähenemist, samas leian, et pigem olgu nii kui et pandaks kõik asjad kõikide jaoks lukku. Mulle isiklikult on ju uksed valla, ma ei tea, miks mind teistele kehtestatud piirangud üldse häirivad?

Jumal tänatud, et ma poliitik ei ole. Elu sees ei tahaks praegu otsustaja rolli sattuda. Mingit head lahendust ju polegi! Ükskõik, mis reegel kehtestada, hakkab kuskilt otsast rebenema. Mina oleks üldse nii kardinaalne, et neil, kes koroonat ei karda, ei peaks olema koroonadiagnoosiga arstiabile ega ventilaatoritele juurdepääsu, see lahendaks kohe ka haiglate ülekoormatuse probleemi. Jajah, hetk tagasi just kobisesin, et kui vaktsineerimata inimene ei tohi restorani minna, on see ebaõiglane ja Põhja-Korea, aga samas jätaks nad rahus surema, eksole... No ma räägin - ei ole häid lahendusi!

Arstiabi ei saa piirata, sest sama hästi võiks öelda, et kes on ise oma kopsud mustaks suitsetanud või maksa tsirroosi joonud või end 200-kiloseks söönud, et tohiks kah neil teemadel arsti juurde pöörduda. Nii ei saa. Seega, jah, pole poliitikutel lihtne. Ükskõik, mida otsustad, ikka on halvasti.

Ema just küsis, et mis ma presidendikandidaatidest arvan? Aus vastus - absoluutselt mitte midagi. Ükskõik, kes selle posti otsa jõuab, loobitakse järgneva viie aasta jooksul lihtsalt kividega poolsurnuks, sest ma pole veel näinud presidenti, kes kõigile meeldiks. Ja seejuures on Eesti presidendil ainult esindusfunktsioon. USA näitel, kus presidendil on ka võim, on näha, et lõppkokkuvõttes pole vahet, kas seda ametit peab täielik valetav kloun või seniilne vanainimene, kes juba ammu enam aru ei saa, mida suust välja ajab - lõpuks läheb karavan vaikselt edasi ja mis seal ikka. 

Ma imestan, et inimesed üldse poliitikasse kipuvad, aga samas jagub ju ka neid, kes tahavad näiteks hambaarstiks saada, mis on minu meelest veel kümme korda hullem töö.

Mul läks täna uni ära kell 5:20. See on mingi rasedusega kaasnev "tore" asi, et hiljemalt (!) poole seitsmeks olen raudselt üleval. Nüüd passin siin, ootan, et Oscar ärkaks. Aga vähemalt saan üle saja aasta blogimisele pihta.

Ossu on kahtlemata väsinud, sest eile käisime koos sõpradega lõbustuspargis. Meil on mingi rändav tivoli siin külas. Koos farmiloomade näituse ja muu sellisega. Lastele väga äge. Vanematele piisavalt väsitav, et võiks kah veidi kauem kui ainult viieni magada. Aga noh.

Sel nädalal on mul glükoositest, mis tähendab, et üsna tõenäoliselt olen järgnevad kolm kuud süsivesikutevaesel dieedil nagu eelmine kordki. Eks näis. Paha vist ei tee, sest seekord on isu erakordselt hea ja kõht kasvab kah sellise kiirusega, et on terve raseduse ajal stabiilselt umbes kolme kuu võrra ees olnud sellest suurusest, kuhu ta eelmise rasedusega samaks ajaks jõudis. Mis tähendab, et üheksanda kuu lõpuks näen seekord välja selline nagu eelmise rasedusega kaheteistkümnenda kuu lõpuks oleks välja näinud...

Oma miljoniks tükiks lõhkenud jalaveene näitasin jälle arstile. Noh, niisama. Et tal kah tore vaadata. Midagi nendega enne teha ei saa kui beebi käes. Arst ütles, et olevat üks hullemaid juhtumeid, mida ta rasedatel näinud on. Ühtlasi on mul tromb, mida esialgu ainult jälgitakse, aga sitemal juhul võivat kopsu liikuda ja siis ma suren lihtsalt ära. Veri olevat raseduse ajal paksem kui tavaliselt ja nii need jamad tulevad. Oh well... 

Aga muidu pole väga häda midagi. Midagi teha ei jaksa, aga eks ma tiksun selle aja kuidagi ära. Sõbranna siin rääkis, et nägi poes ägedaid talvesaapaid, aga ei ostnud ikka, sest "talv on ju nii kaugel". Ma vaidlesin, et mis mõttes kaugel - ma saan selleks ajaks juba lapse!

Hea uudis on, et beebid tunduvad jälle nii kohutavalt nunnud! Kogu see magamatus, töö ja vaev, mis nendega kaasneb, läheb aastatega sujuvalt meelest ära. Loodus hoolitseb. Muidu ei saaks keegi üle ühe lapse. 

Arst ütles, et viimase ultraheli andmetel on meil päris pikk beebi tulemas. Pole muidugi üllatus, Oscar on ju näitena ees. Kuigi tema mõõdud hakkasid minu mäletamist mööda alles päris lõpus normidest ette minema, mitte juba keskel.

Mu kolmene siin oma viieaastase sõbrannaga:

Ja siis oli meil vahepeal pulma-aastapäev ka. Matt'i tädipere kinkis restorani kinkekaardi, et minge tähistama! Panin laua kinni ja bronnisin Oscarile hoidja; Matt'il oli täitsa meelest läinud, oli end juba tööle kirja pannud. Aga noh, vahetas kellegagi ära siis. 

Abielus olla on täitsa tore. Ja mul on hea meel, et pulm nii väike oli. Ja et ma lõpuks ikka päris kleidi kasuks otsustasin.

17 august, 2021

Kuhu küll kõik naised jäid?

Afganistaani sõda, eksole. Ühest küljest olen selle poolt, et lõputult ei olnud mõtet sõdida. Need mitukümmend aastat, mil seda tehti, oli juba isegi selgelt liig. Teisest küljest on lõpp mõrudavõitu, sest ma pole kindel kui palju sest kõigest kasu oli selle kõrval kui palju elusid sinna jäi, kui palju sõdureid ilma jäsemeteta peavad hakkama saama ja kui palju raha kogu ürituse alla maeti.

Vaatan uudiseid ja olgu need inimesed meist nii erinevad kui tahes, on nad ikkagi inimesed ja loomulikult on kurb näha, kuidas nad peavad hirmus elama ja omaenda kodumaalt põgenema. Aga jällegi - asjal on ka teine pool. Kui lähemalt uurida, siis kui palju te seal naisi-lapsi näete? Nemad on antud olukorras teatavasti kõige haavatavamad, aga riigist põgenevad lennukid on täis noori elujõus mehi.

Miks see mind segab? Sest Kanada on ju vana hea Robin Hood - kõik vaesed ja väetid korjame maakera pealt kokku. Kvoote tõstetakse kogu aeg, et kui palju põgenikke vastu võtta.

Ja noh, mis ütleja ma ise immigrandina olen? Aga mina läbisin kogu kohustusliku kadalipu - vehkisin siin tööd teha, samal ajal kõiki viisanõudeid täites, riigile tõestusi andes, et mul on piisavalt palju haridust, keeleoskust ja mida kõike veel, et heaks kodanikuks kvalifitseeruda. Kogu protsess võttis aega 7 aastat! Aga mind võeti vastu. Erinevus põgenikega on muidugi see, et ma tulin siia vabatahtlikult ja ma tahtsingi siin elada. Ma elan kohalike reeglite järgi ja austan oma uut kodumaad.

Aga mitte kõik immigrandid ei ela samamoodi sisse. Näiteks on meil seetõttu seadus, et mootorrattaga sõites peavad kõik kiivrit kandma... välja arvatud juhul kui kannad religioossetel põhjustel peakatet, mis ei võimalda kiivri kandmist. Aga kui pea vigaseks kukud, tasub su haiglaarveid loomulikult maksumaksja, mitte jumal.

Austraalia sõber rääkis kunagi, et tema oli igati immigrantide poolt, kuni need hakkasid nõudma, et rannas ei tohi ujumispükste väel olla, sest katmata keha olevat nende jaoks solvav. Kui sa end kellegi teise kodus sisse sätid, siis ei lähe ju omi reegleid looma! Või lähed? Ja kui ei suuda kellegi teise pinnal tema reeglitega leppida, siis on ehk targem koju tagasi minna... 

Irooniline on ka see, et need kultuurid, kes võõras kohas kõige rohkem omi õigusi nõudma kipuvad ja kohalike kommetega samastuda ei suuda, on ühtlasi need, kes omaenda kodumaal mitte mingil juhul sellega ei lepiks, et immigrant erinevate reeglite järgi elaks. Näiteks lühikeses kleidis ringi käiks või naisterahvana koolis/tööl/autoroolis oleks.

Samas saan aru, et igaühel peaks olema õigus uuele algusele. Aga mul tekib juba ette vastumeelsus nende inimeste suhtes, kes oma naised-emad-õed-lapsed Talibani rappida jätavad ja ise mugavusse jooksevad. See lihtsalt ei ole õige.

06 august, 2021

Teine rasedus ja mida kõike ma ootasin...

Mul on laste saamise osas elu jooksul (või noh, eelkõige enne täiskasvanuks saamist) mitmeid unistusi olnud. Esiteks plaanisin olla noor ema. Aga siis tuli elu vahele. Tahtsin õppida, reisida ja mis kõige tähtsam - oma lastele õige isa leida. Lõpuks läks nii, et esimene beebi tuli veidi peale 35. sünnipäeva ja teine tuleb vahetult enne 39-ndat. Minu jaoks on täpselt paras aeg, mul poleks nooremana elu sees piisavalt kannatlikkust olnud. 

Teiseks mõtlesin, et lapsi võiks olla kolm. Aga noh, sain esimese ja see oli juba üksi kolme eest. Ühtlasi selgus, et mina ei ole selline rase, kes neid üheksat kuud meeletult naudiks ja kolm korda ma seda küll läbi teha ei suudaks. Kui teisel ringil kaksikud tuleks, on kolm. Ja kui ei tule, on kaks.

Siis sain oodatud triibud. Ja mul oli terve esimene trimester nii meeletult halb olla, et seda ei ole võimalik sõnadesse panna. Korraga oli kogu mannavahune kujutluspilt kadunud ja meenus, et beebiaeg ei ole rasedusest just oluliselt kergem, vähemalt minul ei olnud, sest magada sain umbes viis korda vähem kui kehal vaja oli. Pluss nüüd on meil Oscar, kes kahtlemata endiselt tähelepanu ja tegelemist vajab. 

Mis mul mõttes oli kui kaksikuid tahtsin???

Arsti juurde minnakse siin esimest korda kui vähemalt 8 nädalat on täis (enne seda on katkemise oht lihtsalt nii suur, et pole mõtet). Kui ma lõpuks seal laua peal pikutasin ja ultraheli ootasin, olin eelnevatest nädalatest juba nii kurnatud, et peas vasardas ainult üks soov - jumala eest, palun mitte kaksikud!

Oligi ainult üks. Milline kergendus! Ja korraga tundus, et kaks last on vähemalt meie pere jaoks igati optimaalne. Mahuvad igasse autosse oma turvatoolidega kenasti ära, reisides on kummagi mudilase jaoks üks vanem ja üleüldse pole ma selline lasteaiakasvataja tüüpi inimene, kellel peaks suurem hunnik järglasi olema. Seda enam, et Matt töötab nii palju, et enamik aega olen nendega nagunii omapäi. Kaks on väga hea! 


Kolmandaks olin end alati tüdruku emana ette kujutanud. Aga siis sain poja ja selgus, et oma laps on ikka täiesti üle mõistuse armas, olgu kummast soost tahes. Teisele ringile minnes mõtlesin, et äkki saab siis nüüd roosasid kleidikesi ostma hakata? Tegime geenitesti ja see näitab muuhulgas ka soo ära. Tulemuste ootamine oli närvesööv, sest esiteks on mul puhtalt vanuse tõttu risk geenihaigustele kõrgem ja teiseks oli endiselt nii megapaha olla, et ma lihtsalt ei jaksanud enam elada.

Selline tunne nagu oleks tuumapohmell koos kõrge palaviku ja tasakaaluhäiretega. Aga mitu kuud järjest, mitte lihtsalt üks õnnetu peojärgne hommik.

Tulemuste saabumise ajaks oli esimene trimester lõpusirgel ja lootus, et olemine varsti inimlikumaks võiks minna, silmapiiril. Seega lootsin eelkõige, et laps oleks terve ja ma ei peaks enam elu sees seda piinarikast esimest trimestrit uuesti läbi tegema. See tundus roosadest kleidikestest juba palju tähtsam.

Lõpuks arst helistas - lapsega on kõik hästi ja me saame teise poja!

Nüüdseks on veidi üle poole rasedusest läbi ja enesetunne väga hea. Ainult unenäod on lootusetult absurdsed. Oscarit oodates oli sama jama, enam isegi ei üllata. Teiseks plahvatasid mul keset esimest trimestrit jala peal veresooned, jättes pool sellest siniseks, kobruliseks ja valutavaks. Samas on teine jalg täiesti korras! Mul polnud aimugi, et midagi sellist võib juhtuda ja päris kindlasti ei osanud ma seda kohe nii alguses oodata. Arst ütles, et see olevat raseduse ajal üsna tavaline ja võib ka muudes kohtades esineda, näiteks mõnel olevat hoopis kõht veenilaienditega kaetud ja kobruline. What??? Ühtlasi andis teada, et terve raseduse ajal läheb olukord ainult hullemaks, aga hea uudis olevat see, et kui laps käes, tõmbub osaliselt ise tagasi ja ülejäänu saab süstida-lõigata.

Aga muidu on hea lihtne - ühtegi küsimust ei ole. Puudub vajadus beebigruppidesse kuuluda või ise infot guugeldada. Ärevus on null.

Ja teise lapse saamine on ka üllatavalt odav, sest kõik kärud-riided-mänguasjad on olemas. Ühtlasi ootan pikisilmi seda aega, mil laps kasvab ja saab järjest kogu nodi eest ära andma hakata. Meil küll ruumipuudust pole, aga sellegipoolest on ehmatav kui palju nänni lapse kasvatamisel vaja läheb.

Ainus, mis peavalu tekitab, on nime leidmine. Tahaks midagi lühikest ja lihtsat, aga ükski ei tundu õige. No eks näis, päris nimetuks ehk siiski ei jää! Sellised uudised siis.

(piltidel muidugi Oscar)

31 juuli, 2021

Kodusisustusjuttu

Meil on siin üks hästi kihvt kodusisustuskaupade kett, kuhu ma ikka üsna tihti olen sattunud. Aga viimasel ajal nagu ei tõmba enam eriti ja üllatusega avastasin, et kodu on valmis saanud. Ma olen sada korda mingeid detaile välja vahetanud, kuniks tundus, et sai nii nagu vaja. Kogu aeg oli miski, mis natuke häiris. 

Matt siin ükspäev mainis suuremasse linna kolimist, mis ühtlasi lahendaks selle probleemi, et mul enam kodu kallal miskit nokitseda pole, aga kuna meil on maailma parim lapsehoidja, siis enne kui laps(ed) vähemalt kooliealised on, ei ole ma küll nõus kuskile minema.

Sõbranna ootab hetkel neljandat ja neil on nad kõik kaheaastase vahega - arutasime ühe teise sõbrannaga, et hoooo, NELI?! Kui äge! Ja nii väikeste vahedega. Ma ise elu sees ei suudaks. Sõbranna mainis, et nojah, aga neil on ju terve pere siinsamas. Mõlema poole vanemad ning õed-vennad oma peredega ka. Nii on tõesti lihtsam. Aga meil on ainult see üks kuldaväärt lapsehoidja, keda ma kinnisilmi usaldan ja keda Oscar piiritult armastab. Mida ma ilma temata teeks? No ei saa kolida. 

Sisustusjuttudest nii palju, et kui keegi mäletab, siis magas Oscar pärast uude tuppa kolimist pooleks murtud kattemadratsi peal, kuna IKEA-l olid pandeemiapiirangute tõttu tarneraskused. Ja kohalike mööblipoodide kaup mulle lihtsalt ei lähe peale. Nii kanadalane veel pole. 

Siin on tegelikult kombeks lasteaiaealistele toddler-bed osta, mis on väiksem kui täismõõdus voodi ja tavaliselt madalate piiretega, sest nad paraku ikka kipuvad vahel voodist välja kukkuma, aga noh, ka neid ei tehta minu maitsele ja teiseks kasvab Oscar sellise kiirusega, et koolimineku ajaks on ilmselt oma vanematest pikem, nii et polnud mõtet mingit vahe-etappi teha. 

Sellega seoses meenub, et kui teda hiljuti arsti juures mõõdeti-kaaluti, ütles arst andmeid graafikusse kandes, et ta on hetkel täpselt keskmise viieaastase suuruses. Pooled viiesed on temast väiksemad ja pooled suuremad. Oscar on kolm...

Voodist väljapudenemist ennetan selle halli padjaga, mis kummuti najale sätituna lapse (enamasti!) voodis on hoidnud. Viimase paari kuu jooksul on ainult kaks korda põrandale kukkunud. Üle padja siis kuidagi!


Suur asi, mis mind siin algusest peale on häirinud, on magamistoa must mööbel. Kanadalastel on peaaegu alati tume mööbel, seega tahtis Matt musta ja mina valget (IKEA-s polnud muid toone valida). Toona tegime kiriku keset küla ehk meie magamistuppa must ja külalistetubadesse valge. Kui asjad paigas, tunnistas abikaasa, et valge pole üldse mitte paha, aga mina selleni ei jõudnudki, et mustaga ära harjuda. Sünge ja tume, iga tolmukübe paistis kohe armutult välja.

Teiseks häiris mind, et majas oli kaks tumehalli aktsent-seina. Elutoa oma lasime paar aastat tagasi üle värvida ja sai miljon korda parem. Hiljem tuli sama firma meile fassaaditöid tegema ja ma palusin, et nad ühtlasi ka magamistoas väikse võõpamise teeks. Oscar kippus meie voodi kohal oleva pildiga mängima ja tõmbas sellega korralikud kriipsud-vaod sisse, nii et polnud ainult dekoratiivne probleem. 

Hall sein läinud ja mina kohe palju õnnelikum. Aga must mööbel sellest suurt ilusamaks ei muutunud, kuigi tuba ise sai värskem ja valgem.

Samas sain muidugi ka ise mõistusega aru, et toimivat lahendust ei ole mõtet ainult värvi pärast välja vahetada. Aga siis tahtis Matt üht suurt väljaminekut teha ja selle arutelu käigus pakkusin, et okei, sel juhul saan mina oma valge mööbli! Ja lõime käed.

Uurisin kõik mööblipoed ja tellimisvõimalused läbi ning tõdesin, et funktsionaalsemat ja paremate mõõtudega suurt kummutit kui senine IKEA, ei ole lihtsalt olemas. Järgmiseks asusin voodijahile ja kuigi alguses sihtisin pehme peatoega isendeid, siis lõpuks ei suutnud ikka otsustada, et mis värvi see pehme osa võiks olla ja ühtegi sellist, mis kohe meeldiks, ei leidnudki ja... lühidalt kokku võttes jõudsin ikka omadega tagasi IKEAsse ning tellisin täpselt sama komplekti, mis meil juba oli, aga lihtsalt teist värvi. Võite ette kujutada, kas Matt pööritas korra silmi või ei... 

Aga mulle meeldis see mööbel algusest peale. Lihtsalt vale värvi oli!



Nüüd on ainsaks muutmist vajavaks detailiks kapinupud, sest must nupp valgel mööblil on minu maitse jaoks liiga kontrastne ja paremaid pole veel leidnud. Öökappidel polegi nii hull, aga suurel kummutil, mis voodi vastas on (pildilt pole näha), häirib kuidagi rohkem. Nii et tegelikult siis ikka päris valmis see kodu veel pole. Mis on omamoodi hea!

24 juuli, 2021

Elu õppetunnid

Heast arutelust ei ole minu meelest mitte midagi paremat. Sellepärast ongi tore, et inimestel on nii palju erinevaid arvamusi ja seisukohti. Ainus tingimus on muidugi see, et neid peab siiski suutma ka põhjendada. Mõtlesin sellele ükspäev kui sõbranna mainis, et keegi on mu eelmise postituse all koroonateemadel omapärast arvamust avaldanud.

Mina muideks ei leia, et vaktsineerimine peaks olema kohustuslik ja minu meelest on täiesti okei kui inimesed minust erinevaid valikuid teevad. Mis mind ärritab, on see kui antud teemal sisukalt rääkida ei suudeta, vaid visatakse stampväljendeid stiilis "määgiv lambakari", "valitsuse võltslubadus, et vaktsiin teeb vabaks", "riikliku sunniaparaadiga läbiviidav operatsioon". Veidi lame lihtsalt. Sisuka arutelu vastu pole mul samas midagi. Ka minu sõpruskonnas on inimesi, kes ei vaktsineeri (ei koroona ega muu vastu), aga nad oskavad sellest huvitavalt rääkida. Ma ei pruugi nende seisukohaga tingimata nõustuda (ja nemad minu omaga ka mitte), aga arutleda on ikka huvitav. Nii see maailmavaade ju avardubki. Sellise inimesega, kes esimese kahe lause jooksul "mähkmenägudeni" jõuab, ei ole paraku midagi rääkida. 

Ükspäev just mõtlesin sellele, kuidas igal inimesel on su elus erinev funktsioon. Iga sõbraga on natuke omamoodi suhe. Mõnega olen väga samal lainel ja leian iga kell jututeema. Mõnega teame, et on mingid asjad, mida on parem mitte torkida, aga muus osas on hästi. Mõne üksikuga on turvaline ka muresid jagada. Ma mõtlen päris muresid ja detailideni välja. Mõnega on hästi pinnapealne suhtlus, mis hingele suurt ei paku, aga võib sellegipoolest tore olla. 

Ühe sõbranna/tuttavaga arutleme alatihti mingite suurte teemade üle nagu rassism, feminism, soovahetus, diskrimineerimine jne. Asja teeb huvitavaks see, et me oleme poliitilistelt vaadetelt ja mitmetes suurtes teemades täiesti erinevatel seisukohtadel. Aga just see lisabki vürtsi, sest tema mõttekäik on tihtipeale midagi sellist, millele ma ise pole mõelnud ja millega ma ka nõustuda ei pruugi, aga huvitav on kuulata! Ja kui mul on arvamus, millega tema ei nõustu, paneb see jällegi mind ennast asjade üle sügavamalt mõtlema, et oma seisukohta talle paremini arusaadavaks teha. 


Mis veel? Oscari lasteaiakaaslase sünnipäeval käisime. Mõned erinevused, mis mul Eestiga võrreldes on pidude puhul silma hakanud:

- Kutsel (ka täiskasvanute üritustel) on nii alguse kui lõpuaeg. Ka neil üritustel, mis kodus/oma hoovis toimuvad. Ühel lasteaiakaaslasel oli lausa nii peenelt, et pidu kestis tööpäeva õhtul kella viiest kuueni. Ainult tund aega. Kell viis pannakse lasteaed kinni, ju nad arvestasid, et siis saavad kõik otse minna ja et äripäeva õhtul ei viitsi vanemad ilmselt pikalt passida. Aga ikkagi tundus omapärane, et ainult tund. Meie olime sel päeval linnast ära, seega ei saanud osaleda. Muidu oleks olnud huvitav kogemus.

- Ma ei ole kordagi näinud palvet "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse". Ega üldse mingit juhtnööri selle kohta, mida tuua. Mina ise pole ümbrikukinkide vastane (eriti täiskasvanute puhul), aga lastele paistab hunnik värvilist träni rõõmu tegevat. Kingituste osas meeldib mulle see ka, et need pannakse kõik ühte kohta hunnikusse, ei ole oluline sünnipäevalapsele isiklikult üle anda. Mõnikord tehakse need peo lõpus lahti, aga mitte alati. Kindlasti ei avata ükshaaval iga külalise saabudes. Ja sünnipäevalaps ei käi külalisi vastu võtmas ega ära saatmas, vaid külalised ise otsivad ta lastekambast üles ja hõikavad "palju õnne".

- Kõik väikesed sünnipäevalised saavad lahkudes "goody bag"-i. See komme oli mulle alguses kõige võõram. Et mis mõttes saavad külalised ka kingituse? Aga nüüd, kus mul endal laps on - ohoo, täiesti teine lugu! Esiteks on alati natuke kurb ägedalt peolt koju minema hakata ja väike kotike mõttetute odavate asjakeste ja paari kommiga on suureks abiks. Teiseks läheb sedasi eriline päev kodus edasi. Oscar mängis nende paari väikese leluga terve sama ja järgmisegi päeva. Rõõmu kui palju!

-

Lõpetuseks lugu elust enesest - Oscar tuli just kurtma, et lõi pea ära (tegelikult ei löönud, aga "mäng" oli selline). Tahtis plaastrit. Meil on need piltidega plaastrid. Pakkusin, et paneme käe peale, siis näed seda. Ei, pähe on vaja! Selgitan, et pähe ei saa plaastrit panna, jääb juustesse kinni. Ei, pähe on vaja! Panin siis pähe. Minut hiljem tuleb, et võta ära. Kinni jäi. Valus on. Hakkan ära võtma ja ei saa, juuste küljes kinni. Laps röögib, mina nean iseennast. Lõpuks lõikasin koos juustega välja. Ma ei tea, mis mul arus oli lapsele plaastrit pähe pannes... Inimene ikka õpib, kuni elab!

17 juuli, 2021

Maski tagant välja

Meil võeti kaks nädalat tagasi lõpuks ometi maskikohustus maha. Kuna siin on maskid juba pandeemia algusest saadik siseruumides kohustuslikud olnud, on tegemist päris suure muutusega. Minu suureks üllatuseks ei kiirustanudki inimesed oma maske ära viskama, praeguse seisuga on näiteks poodides umbes 70% külastajatest endiselt maskiga. Osaliselt ilmselt ka sellepärast, et teenindajad peavad maske edasi kandma ja kliendina ei ole ausalt öeldes raske see kümneks minutiks ette panna kui näed, et keegi teine terve tööpäeva maskis peab veetma.

Hetkeseisuga on Kanadas vähemalt ühe süstiga vaktsineeritud 70% elanikkonnast ja mõlema doosiga 48% (Eestis vastavalt 44% ja 34%). Ilmselt sel talvel erilist koroonapuhangut enam ei tule. 


Kanada suhtub olukorda väga konservatiivselt ja näiteks välisturiste veel riiki ei lubata. Oma kodanikud võivad edasi-tagasi liikuda nagu tahavad ja lähematel pereliikmetel on lubatud teistest riikidest külla ka tulla, aga endiselt peab mitu korda testima ja esimesed kaks nädalat kodus karantiinis olema, mis teeb teisele maakera lendamise pehmelt öeldes mõttetuks. 

Headest uudistest nii palju, et see suur kuumalaine sai õnneks nelja-viie päevaga läbi ja nüüd oleme juba pikemat aega siinses täiesti tavapärases suves, kus on iga päev umbes 25 soojakraadi. Kuumalaine tõi Kanadale uue ametliku kuumarekordi, milleks on +49,6. Meie linnas oli kõige kuumememal päeval 40 kraadi ja juba see oli liig, mis liig. Õnneks on kodus konditsioneer, ilma selleta poleks ette kujutanud, kuidas selline saun üle elada.


Eile tegin üle pika aja värskeid soolakurke. Turul müüdi tilliõisikuid ja mõtlesin, et proovin. Mul on siiani olnud kinnisidee, et ilma mustsõstralehtedeta ei saa ja neid pole siin ju kuskilt võtta. Aga proovisin ja nüüd pole ma enam nii kindel, et mis nüansi see mustsõstraleht omalt poolt lisama peaks, sest kurgid said ilma selletagi väga head. Maitsevad nagu Eesti suvi!

01 juuli, 2021

Kuidas ettevõtjaks hakata või siis niisama kerjata

Lugesin ühest blogist abivajaja kirja stiilis: "Võtsime kunagi kergekäeliselt erinevaid laenusid, need on nüüd hapuks läinud ja oleks abi vaja, et ära maksta. Sul on mitu tuhat jälgijat, äkki saavad nemad annetada? Kirjutasin ühele teisele populaarsele blogijale ka, aga tundub, et tal on muid tegemisi.". 

Ühtlasi mainis, et tal on kolm imearmast last (abivajajate lapsed ongi alati eranditult "imearmsad") ja et ta elab oma frustratsiooni just nende peale välja ja sellepärast olekski vaja, et keegi maja korda teeks ja laenud ära maksaks. Siis ei frustreeruks nii palju. Psühholoogi juurde neid ei vii, sest ei taha kuulda, kuidas vanemad ise oma laste psüühika pekki on keeranud, aga süda murdub kui neid nutmas näeb.

Konkreetselt ütlebki otse välja, et väärkohtleb oma lapsi ja abi neile ei otsi, sest muidu veel öeldakse, et oled ise süüdi. Parem väärkohtleb neid edasi, kuniks võõrad raha saadavad. 

Lühidalt kokku võttes: maja oleks vaja korda teha, aga ametlikke toetusi ei saa küsida, sest kontod on arestitud (võlausaldaja saab veel miskit oma rahast tagasi nii). Ja seejärel saaks nullist alustada, sest on plaan hakata ettevõtjaks (ettevõtjaks olemine on teatavasti selline hästi tulus asi, et muudkui teed aga oma firma ja lükkad labidaga raha kokku). Fakt, et siiamaani on lõputult valesid valikuid tehtud, üle oma võimete elatud, peresuhted ära rikutud nii mehe kui lastega, on lihtsalt ajutine asi. Edasi läheks kõik muudkui ülesmäge kui ainult keegi need vanad võlad ära maksaks ja maja korda teeks. 


Küsida võib muidugi ikka, sest igaüks annetab sinna, kuhu vajalikuks peab. Hiljuti sai üks perebänd mõne nädalaga üle 40.000 euro* eest annetusi kui vana auto katki läks. Loomulikult ei hakatud tulemustest teatama enne kui juba kuu aega laekumisi selja taga oli (ja vajalik summa ammu mitmekordselt ületatud), aga sellist ärimeelt ma juba natuke tunnustan, sest kui raha ikka täitsa iseenesest sülle sajab, siis mis hea pärast sellele pidurit peaks tõmbama? 

Mu kõige "lemmikumad" on need, kes anonüümsena kuskile postitavad, et palgapäevani on kaks nädalat aega, aga rahakotti on jäänud viimased viis eurot, mille eest on vaja toita kolm (imearmast) last ja haige vanaema ning köögikappides pole mitte ühtki tera kuivaineid ega muud söödavat. Toidukotte ärge tooge ja raha kandke arvele, aitäh! Mitte ühtki pereliiget ega sõpra, kellelt näljaga abi paluda, sellistel inimestel ei ole, toidupangast elatakse valgusaastate kaugusel ja lisatöö pakkumise peale kukuvad käed küljest ära. 

Annetamine on minu meelest õigustatud sellises olukorras, kus inimesi on tabanud õnnetus. Kas on laps raskesti haige või perekond ootamatult kaotanud ühe vanematest - no midagi sellist. Jällegi, maitseasi, aga ma leian, et kellegi valesid valikuid ja kiirlaene ei pea võõrad kinni maksma ning sel juhul kui kurdetakse tühja kõhtu, peab siiski olema valmis leppima ka toidukotiga, mitte tingimata raha nõudma. Seda enam, et sellised minu jaoks kahtlased abipalved on tavaliselt suhteliselt hämara taustaga - ei avaldata nimesid ega seda, kuidas sellisesse olukorda jõuti. Lihtsalt käsi pikal, et visake pappi. Aga noh, igaühele oma! 

* See on kahe ja poole aasta keskmine palk Eestis. Täiskohaga rabamise eest. 

26 juuni, 2021

Loba

Siin on selline kliima, et juulis-augustis ei saja üldse, isegi ühtki pilvekribalat ei paista. Ja kui tavapärane suvetemperatuur jääb 25-30 vahele, siis sel nädalavahetusel on kuumalaine ning olenevalt linnast 34-40 soojakraadi. Hot-hot-hot! 

Ma pole üldse kuumasõber. Ja rannas käia ka ei meeldi, sest seal on kuidagi eriti palav. Ükspäev otsustasin olla tubli ema ja vedasin lapse randa. Lapsele hullupööra meeldib! Ma ise lihtsalt kannatasin ära. Emaduse rõõmud, noh.


Kodus on õnneks AC. Siin on see üsna levinud - ma pakun, et kuskil pooltes majades on olemas. Suved on ju pikad ja kuumad, kulub ära. Elektrihind on Eestiga võrreldes odavam (samas kui palgad on kõrgemad), nii et vasakut neeru maha müüma ei pea, et saaks veidi jahedamas olla.

-

Ükspäev käisin Ossuga "reisil". Tal oli teises linnas arsti vastuvõtt ja kuna Matt töötas (nagu alati), siis läksime kahekesi. Oscar on uutes oludes alati musterlaps - kuulab hästi sõna, ei pane lambist plagama, on lakkamatult heas tujus ja jääb väga lihtsasti ööunne.

Meil oli vaja hommikul vara kohal olla, seega läksime juba eelmisel õhtul. Hotell, kus me alati peatume, pakub tasuta soojasid šokolaadiküpsiseid. Vastuvõtutädidel on selline sahtel, mis küpsised soojas hoiab. Oscar juba teab. Olulised asjad seisavad ju hästi meeles!

Ja kuna suveõhtud on pikalt valged, käisime veel natuke jalutamas ja mänguplatsil ja muuhulgas möödusime bussipeatusest. Laps istus maha ja keeldus lahkumast! Nii väga tahtis bussiga sõita.


Ma ise ei oska ausalt öeldes väga lugu pidada, esimesed 20 aastat oma elust sõitsin ainult bussi ja rongiga, sai nagu piisavalt. Aga noh, ajad on teised. Oscar on lennukiga palju lennanud, aga vot bussisõitu polnud seni veel ette tulnud.

Igatahes sain ta läbi ime lõpuks pingilt püsti, aga see oli natuke nokk-lahti-saba-kinni olukord, sest järgmise nurga taga oli busside puhkepeatus. Oscar ei suutnud kuidagi rõõmu varjata ja juht, kes väljas seisis, pakkus kohe lahkelt, et mingu me sisse ka ja lubas Oscaril juhiistet proovida ja lõpuks ütles, et peab liikuma hakkama, aga sõitku me järgmisesse peatusesse kaasa. Esiti proovisin küll oh-mis-te-nüüd tehnikat, sest kartsin, et kui me sõitma läheme, ei tule Oscar sellest bussist mitte kunagi maha, aga siis selgus, et ta juba ei tulegi maha, nii et polnud midagi kaotada ja tegime väikese sõidu kah.

Lapsel oli elu elamus! Midagi nii ägedat pole tema ajaloos veel varem juhtunud. Ma pean täitsa plaani võtma, et järgmine kord aega varuda ja terve ring kaasa sõita (või siis mitu, kes teab, millal Oscaril isu täis saab). See on muidu väga ilus linn, võib-olla on endalegi elamus...


Ja sõbranna beebipeol jõudsin ka vahepeal ära käia. Kõik kohalikud eesti sõbrannad olid kohal ja igasugu muid toredaid inimesi ka. Vahel kohe on nii, et seltskond sobib hästi kokku, isegi kui pooled on omavahel võõrad. Nii et tore oli!

Mulle meeldib, et siin on kombeks beebipidu enne lapse sündi ära teha, sest kõiki neid asjakesi, mida kingitakse, on ju selleks ajaks juba vaja kui beebi ilmale tuleb. Ja katsikute kommet siin pole, ei pea kedagi oma vastsündinut vaatama kutsuma (välja arvatud pere ja lähemad sõbrad, kes tulevad ju nagunii). Need esimesed kuud on värsketele vanematele ju ilma pidudetagi päris väsitavad.

Tore mäng oli ka - kõik osalejad pidid korraldajale endast beebipildi saatma ja kohapeal sai igaüks paberi, kuhu numbrite taha "beebide" nimed kirjutada. Ainult üks osaleja oli juba päris väikesena täpselt selle näoga, mis praegugi, tema arvasid enamik külalisi õigesti ära. Aga nende päris pisikeste beebidega oli muidugi keeruline, päris sellist nägu pole meist (õnneks!) enam keegi. Arvamise rõõmu jagus sellegipoolest, sest näiteks üks beebi oli nii paksult sisse pakitud, et keegi mainis kohe, et see peab üks eestlastest olema, sest pildil paistab oma 40 külmakraadi olevat (oligi eestlane) ja paaril paistsid taustal õed-vennad, mispeale sai kohe järele mõelda, kellel üldse on õed-vennad jne. Tore mäng.

03 juuni, 2021

Piinlik veits

Tellisin IKEAst mingi mööblitüki. Juhtumisi istusin just akna all kui tuli teade, et pakk on kohale toimetatud. Vaatasin aknast välja - ei ole! Ma oleks kuulnud kui kaubik maja ees oleks käinud. Kindluse mõttes jalutasin majaesise läbi, aga no ikka ei ole.

Helistasin IKEAsse. Jälgede ajamine on alati üks korralik tüütus, lõputu ooteliin ja halb muusika. Sain lõpuks löögile. Küsiti miljon küsimust - nimi, meiliaadress, telefoninumber, kodune aadress, postiindeks, tellimuse number. Jeesus küll. Siis vahele - kas olete IKEA Family kliendiprogrammi liige? Ma juba ärritusin. Küsisin, et mis see hetkel asjasse puutub? Ei puutugi, aga me peame kõigi käest küsima, sest äkki tahate liituda. Ei taha, tahan oma mööblitükki.

No ei tea jah, mis juhtus, aga ma võin teile selle uuesti tellida, paar nädalat läheb aega. Mina vastu, et tahaks ikka teada, kuhu see eelmine kadus. Ei saanud ju õhku haihtuda. Mis me sest uuest tellime...

Okei, ta helistab Fedexisse. Pani mu ootele. Veel tükk aega halba muusikat. Siis ütles, et seletas neile loo lahti ja ühendab mu otse Fedexiga. Need lubasid, et uurivad ja räägivad kaubikujuhiga ja helistavad mulle järgmisel päeval tagasi. Küsisin, et kuidas mina teiega kontakti saan, juhul kui peaks vajadus olema? No helistage üldnumbrile. Okei siis.

Läheb tund aega mööda, Matt tuleb koju. Räägin, et näe, IKEA saatis teate, et pakk kohal, aga pole kohal, helistasin IKEAsse ja nemad ühendasid mind Fedexiga ja üldse täiega närvi ajab, et sellega mingi jama on. 

Matt vastu, et aa, ma käisin enne korra kodust läbi, pakk oli maja ees, panin garaaži. Ehk pakk saabus tunnike enne kui see teade, mis ütles, et just praegu saabus. Aa tore, noh. Oleks võinud ju mokaotsast mullegi mainida, aga see selleks. 

Helistasin Fedexi üldnumbrile, aga seal on ainult automaatvalikud, mis omakorda annavad automaatvastuseid. Inimesega rääkida ei saa. Kahju, ma tahaks neile öelda, et asi lahendatud. Aga ma ilmselt pole ka esimene, kes paki omaenda koju ära kaotab ja siis selles neid süüdistab...

04 mai, 2021

Kohalikest asjadest jälle

Huvitav, kuidas mõned asjad on lihasmälus. Matt küsis eile, kuidas minu arvutil screenshot'i teha? See käib kolme klahvi kombinatsioonis ja ma ei suutnud klaviatuurile peale vaadates öelda, milliseid peab vajutama. Vaatasin siis hoopis ekraani ja tegin pimesi screenshot'i ära, sest sõrmed teadsid täpselt, kuhu maanduda.

Sama oli ükspäev telefoniga - ma ei osanud öelda, mis mu lukukood on. Sisestada muidugi oskasin.

Lisaks olen tähele pannud, et osad numbrid on pähe kulunud eesti- ja teised inglisekeelsetena. Näiteks oma siinse telefoninumbri võin inglise keeles kiirelt ette vuristada, aga eesti keelde tõlkimiseks pean korra mõtlema. Mitte ainult tõlkimiseks, vaid pean seda korra numbrivormis ette kujutama, et üldse mäletaksin, mis mu number on. Nii kummaline.

Oscaril on sel aastal pikk suvevaheaeg. Lasteaias on väiksemate rühm ja suuremate rühm, kolmeselt toimub siis vahetus. Aga probleem on selles, et kolmeseks sai ta veebruaris, rühmade vahel liikumine toimub aga septembris.

Siin on selline süsteem, et kooli minnakse sel aastal, mil saadakse kuueseks. Aasta alguses sündinud lastel on selles mõttes eelis, et nad on septembriks juba "pooleseitsmesed", samas kui detsembribeebid viieselt koolijütsiks hakkavad ja alles kolm-neli kuud hiljem kuueseks saavad.

Tegelikult pakuti mulle septembris, et suuremate rühmas on üks vaba koht ja kas tahan Oscari sinna liigutada? Aga kuna ma ei teadnud, et keset aastat on pea võimatu kohta saada, siis ütlesin, et las jääb praegu veel oma rühma. Seda enam, et suuremate omasse kolis üks tüdruk, kes väiksemate rühmas pidevalt teistele liiga tegi, näiteks näpuga silma torkas või küüntega kriipis (ma juhtusin ise korduvalt pealt nägema).

Kõik vigastused on siin väga korralikult dokumenteeritud. Kui lapsele on päeva jooksul mingi kriim või sinikas tekkinud, täidab lasteaed paberi, kus kirjutatakse täpselt lahti, mis juhtus, mis seejärel ette võeti ja kui kaua laps nuttis. Täidab see õpetaja, kes juhtunut pealt nägi, allkirja peab andma ka juhataja ja lapsevanem. Nii et kui midagi on toimunud, saab sellest lapsele järele minnes kohe teada, sest paber pannakse nina alla. Ka selle lapse vanemad, kes õnnetuse põhjustas, peavad samalaadse paberi allkirjastama, et nad teaksid, millega nende järeltulija hakkama sai. Samas vanematele muidugi ei öelda, milline laps see oli, kes sinu omale liiga tegi või millisele sinu oma küüned näkku lõi. 

Aga siis tuli veebruar ja selgus, et keset aastat pole nüüdseks kolmesele Oscarile kohta võtta. Ja lihtsalt niisama ei saa väiksemate rühma edasi jääda, selleks peab lasteaed mingile vastavale ametile taotluse esitama, leidma põhjendused, miks on lapsel pikendust vaja ning ootama, et taotlus rahuldataks. Saimegi pikenduse neljaks kuuks. Aga ka juunis, mil pikendus läbi saab, ei ole kohta paistmas, vaid alles septembris kui suuremate rühmast kooli liigutakse. Õnneks lubas meie supertore lapsehoidja, kellega koroona tõttu talveks pausi tegime, et tuleb suvel appi ja viib teda mõned korrad nädalas mänguväljakutele ja randa. Nii et pole hullu miskit!

Võõrsil elamine on selles mõttes huvitav, et ei oska arvatagi, mis ees ootab. Lasteaia osas olen juba kõvasti targemaks saanud, eks varsti saab siis kooliuudiseid kah vahendada. Ma tean, et müüt on selline nagu läheks siinsed lapsed viieselt kooli, aga tegelikult on see lasteaiaga väga sarnane eelkool, kus läbi mängu natuke miskit õpitakse ka. Aga sisuliselt ikka pigem lasteaed kui kool.

Kooli osas on põhiline erinevus see, et kool on alati elukohajärgne. Ja elukoht on siin kindel nagu aamen kirikus, sellega ei saa niimoodi mängida nagu Eestis, et vahet pole, kus tegelikult elad ja kuhu sisse oled kirjutatud. 

Elukohajärgsed koolid on üsna sarnasel tasemel, aga elukohast sõltuvalt muidugi veidi erineva kontingendiga. Lisaks on olemas prantsusekeelsed keelekümbluskoolid ning ka erakoolid, nendesse võib lapse muidugi elukohast sõltumatult panna. 

Prantsuse keelt, muide, ei lähe siinses kakskeelses riigis peaaegu mitte kusagil vaja (välja arvatud üks prantsusekeelne provints). Kanada eestlaste grupis tihtipeale uuritakse murelikult, et kas ilma prantsuse keeleta ka kuidagi hakkama saab ja ma pean tunnistama, et need korrad, mil olen kaheksa Kanadas elamise aasta jooksul prantsuse keelt kuulnud, võib vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui faktina ei teaks, et see on üks siinsetest riigikeeltest, ei arvaks iial ära.

20 aprill, 2021

Kuidas uued "kanad" sisse kolida üritasid

Eile hommikul helistas naabrinaine, et kuule, sul on kaks paabulindu ukse taga! Normaalne. On teil muidu kunagi juhtunud, et paabulinnud ukse taha tulevad?

Paabulinde leidub siin mitmetes linnades, aga tavaliselt okupeerivad nad parke, mitte ei käi inimestel ukse taga. Meie linnas on neid nii vähe, et ma ise polnud siiani kordagi näinud, aga sõber räägib tihti, kuidas nad ta poja kooli juures ringi jalutavad. 

Paabud on üsna rahulikud, päris katsuma muidugi ei tasu minna, aga see neid väga ei häiri kui inimene lähemale kõnnib. Ju nad ole harjunud. Peamine probleem, mida tekitavad, on see, et isased ründavad mõnikord pargitud autosid, sest näevad peegeldusel iseennast, arvavad, et see on konkurent ning lendavad kallale.

Saba on uhke, aga aju väike. Mis sa teed...

Need uhke sabaga isendid on isased, emased näevad palju tagasihoidlikumad välja. Saba avatakse täies mõõdus, et pruudile muljet avaldada või vaenlast minema ehmatada. Mul ei õnnestunud seekord sabashow'd näha, sest mõlemad olid isased ja omavahel ilmselt pigem platoonilistes suhetes, polnud vaja vastastikku muljet avaldada.