23 september, 2020

On siis võimatu või ei ole?

Ma olen viimased nädalad püüdnud vahelduva eduga oma Apple'i meiliaadressi muuta, et see peegeldaks mu uut nime. Ei peaks ju võimatu missioon olema? Aga on. Nagu selgub.

Mul poleks midagi selle vastu, et kirjakast hoopis Gmail'i ümber kolida, aga seal on mu uue ees/perenime kombinatsioon juba võetud. Nii et see pole variant.

Guugeldasin siis. Lõputult! Proovisin üht ja teist (ja viiekümne seitsmendat) varianti, aga ei midagi! Sinna saab uusi aadresse lisada, näiteks kui ei taha igale juuksurisalongile ja suvakohale oma päris nimega aadressi anda, siis teed mingi Lihtsalt.Maria@blabla tüüpi aadressi juurde ja kirjad jõuavad ikka su tavapärasesse postkasti (eraldi kausta kui tahad). Proovisin nii, et lisasin uue nimega aadressi ja see toimis selles mõttes kenasti, et mulle sai sinna küll kirju saata, aga kui vastu kirjutasin, oli saatjaks ikka mu vana nimega aadress. Nokk kinni, saba lahti.

Kui juba täiesti lootust hakkasin kaotama, juhtus sõbranna mainima, et kui tema mõned aastad tagasi abiellus, sai küll Apple ID ära vahetada, nii et tal on seal uus nimi. No järelikult ikkagi ei ole võimatu! Guugeldasin siis uuesti mingi sajandat korda, proovisin kõike võimalikku ja võimatut, omaarust täielik idioot ei ole, aga hakkama ei saanud. Lõpuks kontakteerusin Apple Support'iga ja nemad väitsid, et me.com lõpuga Apple ID'd ei saagi muuta. Et ainus võimalus uue nimega meiliaadressi kasutama hakata, on teha täiesti uus Apple konto. Ja praegust aadressi ei saa uuele nö "lisa-aadressiks" panna ehk pean lihtsalt iga mõne aja tagant vanale kontole sisse logima, nägemaks, kas sinna on juhuslikult veel mõni kiri eksinud.

Mis tähendab seda, et kaotan kõik äpid ja oma kalendrisisu ja seadistused ja ma ei tea, mida kõike veel. Pean kõik asjad uuesti seadistama. Jeeee. Nii tore.

Sellegipoolest pole ma lõplikult lootust kaotanud ja ootan, et juhtuks ime ja ma saaks selle aadressi ära muuta ja lihtsalt eluga edasi minna. Mulle üldse ei meeldi tehnikajamad. Ma tahan asju niimoodi kasutada, et sellele pikemalt mõtlema ei peaks. Elon Musk planeerib Marsile inimasustuse rajamist, aga Apple ei suuda üht meiliaadressi teisega asendada. No kuulge!

Järgmiseks pean sellega tegelema, et ametlikult uus nimi saada. Kanadas on nii, et enne abiellumist pole vaja midagi otsustada. Nime võib abikaasaga samaks muuta ükskõik millal, kas kohe või viis aastat hiljem, selleks pole vaja muud kui passi taotledes ja pangas oma abielutunnistus ette näidata. Mu sõbranna näiteks ei vahetanudki enne perekonnanime ära kui kõik viisa- ja elamisloa paberid korda said. Niimoodi oli lihtsam. 

Mul õnneks immigratsiooniküsimust ei ole, aga suuremast paberiajamisest ei pääse sellegipoolest, sest ma olen kahe riigi kodanik. Eesti on kõikide asjade ajamise omakorda nii keeruliseks teinud kui vähegi võimalik. Dokumendid tuleb suursaatkonnas legaliseerida, igast asjast on vaja originaali, mitte notariaalselt kinnitatud koopiat (mis tähendab, et tuleb korraldada selle edasi-tagasi lennutamine nii, et dokument kaotsi ei läheks) ja see originaal peab olema eelnevalt Kanada välisministeerimis tunnustatud (mida iganes see veel tähendab) ning iga liigutus loomulikult maksab. Tüüüüütu! 

Jällegi - 21. sajand, aga riigid ei jõua nii kaugele, et elektrooniliste päringute süsteem teha. Ma paneks hea meelega linnukese lahtrisse "saada info abiellumise ja nimevahetuse kohta Eesti riigile". Ja Apple'i kontol linnukese "vaheta aadress teise vastu". Miks elu nii keeruline peab olema?

14 september, 2020

Pulmapildid

Sain lõpuks fotograafilt pildid kätte! Esimene mälupulk tõrkus töötamast, järgmisel päeval saime uue. Mul pole põnevate asjade puhul üldse kannatust, nii et andis ikka oodata need 24 tundi! Seejärel selgus, et hea hulk pilte on mustvalgena. Ma ei tea, kas see on mingi kohalik komme või lihtsalt fotograafi laiskus, aga mina neis mingit lisaväärtust ei näe. Jah, mustvalge võib olla ilus kui see on lihtne, selgete piirjoontega ja kunstipärane. Aga mitte grupifoto.

Igatahes valisin mustvalgetest välja need, mis mulle rohkem meeldisid ja palusin fotograafil neist värviline versioon saata. Tegelikult oleks kõiki värvilisena tahtnud, aga kuna ma seda eelnevalt ei maininud, otsustasin, et las jääb. Valiku üle nagunii nuriseda ei saanud.


Iseenda pulm tundub muidugi nii tore, et ma hea meelega laoks siia kõik 160 fotot. Ma ei teagi, kuhu see piir tõmmata, esimesest kümnest sekundist tuli juba viis pilti, aga kaks tundi on ju veel minna...

Aia dekoreerimisega läks lihtsalt, sest lilled olid mul pottidega omast käest võtta. Paberite allkirjastamiseks oli väike ümmargune laud kah olemas, sellele leidsin taaskasutusest pitsilise lina ja olin ise tulemusega igati rahul.

Kitarrist tahtis end tingimata kuskile olulisse kohta sättida, aga tema saatsime selle punase puu taha, mis külaliste selja tagant paistab. Ma ei tahtnud, et hiljem piltide peal mingi täitsa võõras mees oleks kui selle ürituse juba nii väikeselt ja intiimselt otsustasime teha.


Ma olin alguses kavandanud ka ametliku osa pargis teha, kuhu hiljem pildistama läksime, aga tagantjärele peab tunnistama, et oma aed andis meie endi jaoks lisaväärtust. Näiteks need puud istutasime neli aastat tagasi koos ja toona olid nad lihtsalt väikesed põlvepikkused rootsud. Senist kasvamise kiirust arvestades vaatame ilmselt aastaid hiljem oma pulmapilte ja imestame omakorda, et kuidas nad seal meist ainult natuke kõrgemad on.

Tantsimine polnud tegelikult üldse plaanis. Kitarrist mängis allkirjade panemise ajal Ukuaru valssi (mõlemad tunnistajad peavad samuti oma nime paberile kribama, nii et ajaliselt sobis hästi), aga me ise ei jõudnud muusikasse tol hetkel teab kui sügavalt süveneda. Veidi hiljem kui saime megarabeleva ja põgeneda püüdva Oscariga pildi tehtud (ärge laske end eksitada kui koostöövalmis ta sel ainsamal õnnestunud pildil paistab) ja hakkasime auto poole sättima, palusin korra uuesti Ukuarut mängida. Sõbranna ütles, et tantsige ikka ka ja me siis tantsisime. Ohh, romantika!


Park oli peaaegu inimtühi. Looduskaunis kohas elamise võlu - ilusaid parke on iga nurga peal, ei pea kambakesi ainult selles ühes passima. Tegelikult valisin kolme erineva vahel. Neist esimene, mis lookleb mööda randa, on abiellujate ja fotograafide üks suuremaid lemmikuid, aga seal on mõnikord tuulisevõitu. Teine asub mäe otsas, kust paistab ookean, mäed ja pool linna. Vaade on lummav, aga kartsin, et jääb liiga üheülbaliseks, pluss seal oleks pidanud arvestama lõõskava päikesega (niigi oli 26 kraadi sooja). Kolmas, mis lõpuks sõelale jäi, on alati varjuline ja ainus mure oli, et kui peaks pilviseks minema (mida siin enne oktoobrit üldiselt ette ei tule), võib natuke hämaraks jääda. Aga seal on tiigid, sillad, looklev jõgi ja väike kosk, seega mitmekesine taust garanteeritud. Pildid tulid isegi paremad kui ette olin kujutanud.

Ma olen oma perfektsionismis kohati veidi obsessiivne, nii et kartsin, et võib-olla läheb pulmas miski untsu või kukub teisiti välja kui ma tahtnud olin, aga kõik laabus nii kenasti, et kripeldama ei jäänud küll absoluutselt mitte miski. Jäi hoopis ilus soe mälestus ja hunnik häid emotsioone. Nii oligi vaja.

06 september, 2020

Keeruline, noh!

Lugesin "Pere ja kodu" ning avastasin, et ei oska enam eesti keelt! KOMÖDIANT? Ma ei suuda seda isegi hääldada! Nats tuleb selline tunne peale nagu oleks päris vana eit ja kobiseks, et "minu noorusajal öeldi küll koomik, mis sellel sõnal siis nüüd häda on?" Samamoodi nagu vanem põlvkond kasutab sõnu "kavaler" ja "kurameerima" ning meie, nooremad, silmi pööritame, et issssand, tere tulemast kiviaega!


Noorusest nii palju, et ühest küljest hakkan ma end juba peaaegu täiskasvanuna tundma, teisest küljest arutasime täna hommikul sõbrannaga, et appi, mis luksus oleks üksteisele nii lähedal elada, et saaks soovi korral kasvõi koos sööma minna või vastastikku külas käia ning jõudsime selleni, et äkki millalgi pensionieas õnnestubki, mispeale hakkasin arvutama, et olen varsti 40 ja pensioniiga on midagi üle 60 ja avastasin, et... MA OLEN 20 AASTA PÄRAST PENSIONÄR??!

Vabandage, aga ma ei tea isegi seda, kelleks saada tahan kui suureks kasvan - mis mõttes ma juba pensionile hakkan jääma?

Okei, tegelikult saan talvel alles 38, aga ikkagi...

Muide, kas ma sellest juba blogisin, kuidas me sõbrannadega kunagi arutasime, et mis võiks olla max vanus nende meeste puhul, kellega vaba ja vallalisena veel deidil võiks käia? Noh, lihtsalt deidil, mitte, et hakkaks endast tükk maad vanema inimesega kohe ühist tulevikku planeerima. Ja ehmusime kui kõrged vanused niimoodi välja tulid, sest noh, me ise ju ka suht vanad. 


Vanemaks saamise ja võõrsil elamise teema jätkuks tahtsin veel seda ka rääkida, et hiljuti lisas üks ammune tuttav endast Facebook'i suhteliselt lähedalt tehtud foto ja ma täitsa ehmusin kui vanaks ta on jäänud! Aga kui natuke järele mõtlesin, sain aru, et nägin teda viimati pea 20 aastat tagasi, nii et tegelikult on suhteliselt ootuspärane, et ta päris nii sile enam välja ei näe kui toona. Ma ise ka ei näe! 

Ja kui nii kaua eemal olla (mul saab Kanadas varsti 8 aastat), saab kodumaal külas käimine paratamatult olema täis vastastikuseid ehmatusi, et appi, mis sinuga juhtunud on? Kui tegelikult oleme kõik lihtsalt normaalselt vananenud...

Ahjaa, eesti keele osas tahtsin ka veel sõna võtta! Mäletate kui sõna "koristaja" asemel hakati kasutama "puhastusteenindaja"? Ma olen kindel, et tänaseks on sellest omakorda saanud "puhastusala spetsialist" või midagi muud peent, aga see selleks - ilmselgelt pole ma uuemate keeletrendidega enam väga kursis. Igatahes lugesin täna "Postimehest" mingit koroonateemalist asja ja sain teada, et "järgida tuleb kätehügieeni", aga õnneks oli tõlge kõrvale pandud: "käsi tuleb pesta tihti". Abiks ikka!

02 september, 2020

Pulmapäev

Nonii. Pulmapäev!

Magasin nagu kott ja olin ärgates värske kui aasalill. Viisin kanadele hommikusöögiks maasikaid ja banaane, aga mitte pidulikkuse lisamiseks või päeva eriliseks muutmiseks, vaid sel proosalisel põhjusel, et olin unustanud teri juurde osta ja nad olid lihtlabaselt näljas.

Kleidi tõin õmbleja juurest juba eelmisel õhtul ja ma ütleks, et see nägi välja okei. Ainult okei, aga miljon korda parem kui päev varem. Nii et keskendusin positiivsele. Tass pooltäis, mitte pooltühi, teate küll. 

Sõbrad olid eelmisest õhtust saadik kohal ja kuna ma olin kuskilt lugenud, et pulmapäeval tuleb korralik hommikusöök süüa, võtsime seda täie tõsidusega - aeglaselt ja mõnuga. Heas seltskonnas pealekauba. Sõbrad varustasid meid ka abielurahvale kohaste pokaalide (Mr & Mrs), sukapaela ja muu vajalikuga. Moraalsest toest rääkimata.


Kogu planeerimise protsessi käigus kaalusin kogu aeg, et mis mulle oluline on ja mis mitte, sest pulmapäeva osas ei saa hiljem vigade parandust teha. Väga väikeses seltskonnas abiellumine oli meie jaoks kõige õigem otsus üldse! Terve päeva vältel patsutasin iga mõne aja tagant omale mõttes õlale, sest kõik oli lihtsalt nii lihtne ja stressivaba. 

Juuksuriaega oli üsna võimatu saada (nii läheb kui hakkad pulma planeerima mõni nädal enne selle toimumist) ja proovisoengule ei tahtnud ma aega raisata - ühtki teist vaba juuksurit nagunii silmapiiril ei paistnud. Koleda soengu oleks saanud kodus maha pesta, elus on hullemaidki väljavaateid kui lahtiste juustega abiellumine.

Juuksur oli imeline! Juba sellest, kuidas ta mu pead pesi, sain aru, et inimene teab, mida teeb. Mu senine juuksur oli kah tore, aga uus on nii palju parem, et otsustasin tema juurde käima jäädagi. Soenguga jäin VÄGA rahule.

Meikarit ma ei leidnudki, nii et sõbranna tegi mulle ise meigi. Ma kahtlustasin juba varem, et ta sellega hästi hakkama saaks, aga ta vaidles vastu, et ei-ei, lase ikka profimeik teha. Tegelikult oli väga mugav selle kõigega omaenda kodus ühele poole saada, samal ajal sõbrannaga juttu ajades ja kartulisalatit süües.


Kõige mõnusam oli see, et ma tundsin end terve päeva vältel kohutavalt õnnelikuna. Mul oli nii hea ja kerge olla! Ärevus tuli ainult paariks minutiks enne uksest välja astumist, sest kõigepealt käis Matt kurtmas, et ta sulab õues selle kuradima smokingu sisse ära ja ei tahtnud üldse minema hakata. Kui sain tema õue lükatud ja hakkasin kõrvarõngaid karbist välja võtma, lendas neist ühe tagumine osa kuskile minema ja nii jäljetult, et leidsin selle alles ülejärgmisel päeval üles. Õnneks sobis sinna ka mingi muu, seega väga närvi ei jõudnud veel minna kui juba olukord lahendatud. Siis tõmbasin kleidi selga, mispeale hakkasid käed natuke värisema, sest noh - meik ja soeng ja kleit ja kimp ja... Hea, et sõbranna kohe nii truult kõrval oli ja kingad jalga aitas, väriseva käega poleks ma neid rihmasid enne õhtut kinni saanud.

Seal ma siis seisin, täiesti valmis. Ja kogu ärevus kadus ära. Isegi käed ei värisenud enam.

Aga ma pean nüüd natuke taustalugu rääkima - mul tuli vähem kui nädal enne pulmapäeva mõte, et kutsuks kitarristi ka. Lihtsalt, et natuke pidulikum oleks. Mõni minut hiljem plahvatas, et oo, Matt'ile meeldib Ukuaru valss (olete kuulnud kui Neitsov seda mängib?), eriti äge oleks kui laseks kohalikul muusikul selle ära õppida ja pulmas üllatuseks mängida!

Kitarristi leidsin mingi päris osava. Ja selgus, et raha eest saab tõesti kõike. Isegi Ukuaru valssi! Õppimise aega oli küll ainult paar päeva jäänud, aga etteruttavalt võin öelda, et ta sai sellega väga hästi hakkama. Ühtlasi küsis, et mis lugu ma sisse kõndimiseks tahaks? Ütlesin, et ma ei teegi mingit eraldi kõndimist, meil nii väike pulm, ainult paar külalist ju. Mis ma siin ikka kõnnin... Tema murelikult vastu, et kas see on kultuurispetsiifiline eelistus, mispeale vastasin, et ei ole, ma lihtsalt ei taha tähelepanu ja... Tüüp hakkas naerma ning ütles, et halloo, see on SINU pulm, nii et tähelepanu ei õnnestu sul nagunii vältida. Ja lisas, et see kõndimise osa on pulmas tavaliselt üks ilusamaid hetki ja annab kogu üritusele kena alguse.

Ma nats puiklesin, sest olin raudkindel, et see asi kisub iseenda jaoks kindlasti nii härdaks, näen kogu pühaliku kõndimise vältel välja umbes selline:


Pluss pole ma vist viimased viis aastat kontsi kandnud, nii et midagi ülearu graatsilist sellest ilmselgelt ei tuleks. Aga okei. Ma olin juba kõik asjad äärmuseni lühikeseks ja lihtsaks tõmmanud, et hea küll, ma siis vähemalt kõnnin.

Ja kõndisingi. Koos Oscariga! Kõik oli absoluutselt täiuslik - meie oma aed, kõige lähedasemad sõbrad ja päike oli pärastlõunaselt kuldne. Ma olin korraga väga rahulik. Ärevust polnud üldse, nutma ka ei ajanud, kuigi kõik tundus nii eriline ja soe. Ossu otsustas poole tee peal mind maha jätta ja liivakasti liduda, mis oli muidugi absoluutselt ootuspärane ning selles mõttes isegi hea, et ma polnud kimpu tellides arvestanud, et mul pole käelihaseid (ega mingeid muid lihaseid) ja selline ports lilli osutus omajagu raskeks.

Tseremoonia teksti sain erinevate variantide vahelt ise valida. Võtsin kõige lihtsama ja lühema ning tõmbasin ka sellest veidi roosat vahtu maha. Romantiline oli igal juhul, aga vähemalt ei pidanud me seal pool päeva seisma ja armastusest nõretama, saime kümne minutiga hakkama. Ja ma ei nutnud üldse! Vaatasin Matt'le otse silma ja ütlesin kõik kohustuslikud to have and to hold osad täiesti sirge seljaga ära. 

Pärast sõrmuste vahetamist ja abielu väljakuulutamist (appikene, ma tunnen ennast nagu lausa mingi täiskasvanud inimene, mul on isegi abikaasa!) tuli paberite allkirjastamise osa ja kitarristiga olime kokku leppinud, et see on hetk, mil ta Ukuaru valssi hakkab mängima. Ahhh nii ilus oli!

Maailma parim lapsehoidja (ja Oscar, kes ei suuda elu sees paigal püsida)

Edasi suundusime parki pildistama ja ma ei jõua ära oodata, et fotograaf piltide töötlemisega ühele poole saaks, sest mul on tunne, et sealt on midagi tõsiselt head tulemas. Fotograafiga läks nii, et kui ma keset ööd teada sain, et mul enam pildistajat pole, saatsin kohe järgmisele lemmikule sõnumi, et kas ta on vaba? Õnneks oli, ilmus kenasti kohale, oskas ülihästi juhendada ja ma olen juba ette kindel, et need pildid saavad olema ideaalsed. Sõprade telefonist ilmusid sellised:


Pildistamise osa oli hästi tore. Matt'i sõber viskas iga paari minuti tagant selliseid nalju, et pool aega läks puhtalt naermise nahka. Park oli õnneks üsna tühi, aga need paar inimest, kes seal jalutasid, tulid ikka täiesti süüdimatult meile peaaegu nina alla ja tegid oma telefoniga kah paar pilti. Üks lausa ütles, et ärge pange tähele, aga te olete nii ilusad, et ma teen endale mälestuseks pilti. Oookei siis.

Lõpuks oli aeg restorani poole kimada ja otsustasime tähelepanu vältimiseks (ja veits mugavuse mõttes ka) riided ära vahetada. Mu kõrged kingad olid küll väga mugavad, aga pärast kaht tundi kontsadel seismist tundusid madalad lausa jumalikud. Põhimõtteliselt tegime sealsamas parklas kiire striptiisi, viskasime peened rüüd autosse hunnikusse ja kaks minutit hiljem olime juba teel. Kenasti graafikus ja puha.

Mu armas sõbranna/meikar/pruutneitsi. Ja mu uus sõrmus "vanale" kaaslaseks. Ja lilled-lilled!

PS! Kanadas on kombeks, et vasaku käe eelviimases sõrmes ei kanta iial midagi peale kihla- ja abielusõrmuse ning mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme. Enda üllatuseks märkasin, et abielusõrmus on kõigil "all", kuigi lisandub teisena ja peaks seega hoopis "peale" jääma. Guugeldades selgus, et nii on ta südamele lähemal. Näe, jälle targem!


Abiellumine on imelihtne. Soovitan soojalt :)

30 august, 2020

Mis kõik kaks päeva enne pulma viltu jõuab minna

Arvata oli, et eks midagi ikka läheb, sest muidu oleks kogu see asi juba naeruväärselt lihtsalt välja kukkunud. Ja mis siin ikka pikalt keerutada, hakkame aga pihta - kaks päeva enne pulma läksin õmbleja juurde kleiti ära tooma ja kui enne oli see lihtsalt õige veidi suur olnud, siis nüüd ei istunud ülemine osa kohe üldse! Kõik oli kuidagi vale koha peale tõstetud, rinnapadjad turritasid dekolteest välja ja pits hoidis püsti. Õmbleja taganes silmi vidukile tõmmates nii kaugele kui väike ruum võimaldas ja ütles, et kui EEMALT vaadata, siis VÄGA hull ei ole.


Mina leidsin siiski, et nelja külalisega pulmas on suhteliselt väike tõenäosus, et mul õnnestuks kõigist nii ohutusse kaugusesse hoiduda, et selline kriiskav möödapanek märkamata jääks...

48-tunnise ajavaruga oli laias laastus kaks varianti - kas tõmmata kleidile kampsun peale (sest seelikuosa oli ilus) või minna riskile ja lasta samal õmblejal dekoltee normaalse(ma)ks teha. Valisin teise variandi. Esimene variant jäi plaan B-ks.

-

Sama päeva õhtul mõtlesin, et prooviks kunstripsmeid. Mul oli neid kaht eri sorti, ühed dramaatilisemad, teised õhemad - tahtsin näha, kuidas näos paistavad. Ja ma ei tea, kas te olete enne nii koba inimest kohanud, kes ei suuda sõrme silmani suunata, vaid selle hooga läbi huule lööb, aga täpselt nii läks. Võib-olla ma sellepärast ei kasvatagi tavaliselt küüsi pikaks, et alateadvus teab, et võin endale kogemata viga teha. Ühtlasi ei saa ma aru, kuidas mu käsi sellise hooga liikus, et küüs enam-vähem nii sügaval maandus, et oleks peaaegu teiselt poolt välja tulnud. Või noh, põhimõtteliselt tuligi. Oleneb, mis nurga alt vaadata.

Ja kui esimese hooga mõtlesin, et veidi piinlik on nii koba olla, et isegi omaenda silmale pihta ei saa, siis järele mõeldes oleks palju hullem olnud omale kaks päeva enne pulmi küüs SILMA lüüa.

Verd tilkus esimese hooga ikka nii käbedalt, et jõudsin korraks juba muretseda, et võib-olla peab õmblema minema ja väga kuradi tore tõesti kui pruudil huulest niidid välja turritavad.


Aga ma ei hakka asjadest ette ruttama, sest see tore päev, kus mu kleit ja huul mõlemad totaalselt rikutuks osutusid, ei olnud veel läbi. Nimelt hakkasin õhtul magama minema kui korraga - piip-piip - tuli sõnum... mu fotograafilt... et ta poeg kukkus rattaga mäest alla kihutades põlve vigaseks ja nad ootavad Vancouveri lastehaiglast kõnet, et millal operatsioon tehakse, aga see saab tõenäoliselt toimuma järgneva kahe päeva jooksul (nagu ka minu pulm). Ja ilmselgelt tuleb selleks saarelt Vancouverisse minna (kahetunnine praam, khm). Ja kui sul on valida, kas olla haiglas oma lapse kõrval või paar tundi võõraid inimesi pildistada, siis loomulikult ei ole see isegi mingi tõsiseltvõetav valik.

Nii et jah, vähem kui 48 tundi enne pulma polnud mul kleiti ega fotograafi, aga positiivse poole peale võib paigutada huule, mis ainult seestpoolt siniseks ja paiste läks. Võinuks ka hullemini minna...

20 august, 2020

Ühisosa

Kui ma õigesti mäletan, oli see Hans H Luik, kes mingis intervjuus ütles, et selliste inimestega, kes raamatuid ei loe, ei ole tal mitte midagi rääkida. Esimese hooga oleks tahtnud kohe pimesi nõustuda, aga kui järele mõtlesin, sain aru, et ma tean mitmeid väga intelligentseid ja huvitavaid inimesi, kes ilukirjandust üldse ei loe, aga nendega pole mitte ainult huvitav rääkida, vaid ka huvitav kuulata. Lisaks tean palju inimesi, kes neelavad ilukirjandust hunnikute kaupa, aga see ei tee neid tingimata huvitavaks vestluspartneriks. Ja kolmandaks on mul mitmeid sõpru, kelle osas ma isegi ei tea, kas ja kui palju nad loevad, sest ma lihtsalt ei räägi nendega raamatutest, me oleme sõbrad mingil muul põhjusel.

Igaühega on ühisosa erinev ja siduvaks teguriks ei pea tingimata just suur lugemus olema.

Ma käisin ükspäev hammaste puhastuses. Hügienist küsis, et kuidas mu nime hääldada ja sealt jõudsime sujuvalt selleni, et ma olen Eestist ja et tema on Fidžilt ja mul kukkus lõug põrandale, et miks peaks keegi ehtsalt paradiisisaarelt üldse kuskile mujale kolima ja ta rääkis, et miks ja üleüldse hakkas meil kohe esimesest minutist nii hästi klappima, et pidime vahepeal hammaste osas pause tegema, sest nende puhastamine jäi meie meeldivale vestlusele ette.


Saarel, kus ma elan, on immigrante suhteliselt vähe. Nii et kui ma kellegagi ühes seltskonnas olen olnud, tunnevad need inimesed mu edaspidi iga kell ära, sest aktsent reedab. Ja kui need inimesed hiljem juhuslikult juttu ajama tulevad, ei ole minul suure tõenäosusega aimugi, et ma neid varem näinud olen, see-eest mäletavad nemad täpselt, millest me eelmisel korral rääkisime. Mingi suvalise mängugrupi emaga pole sest suurt midagi, aga Matt'i tööürituste raames vanade auväärt tohtritega jutustama sattudes on küll vahel peopesad niiskeks tõmbunud.

Aga see hügienist, eksole. Te ei kujuta ette kui värskendav on kohtuda kellegagi, kes on samuti kuskilt mujalt sisse rännanud (kuigi tema tuli juba pea 30 aastat tagasi) - ühisosa, noh! Ta küsis, et kas mul on palju kohalikke sõpru (tal ei ole) ja rääkis, et igatseb oma inimesi ja vanemana plaanib kolida sellesse linna, kus neid rohkem on. Ja järjekordselt sain aru, et inimesed ei ole kanadest väga erinevad, see omasugustega kokkuhoidmine on meil kõigil veres (kanad nimelt hoiavad väliselt sarnastega kokku, valged kõnnivad valgetega ja punased punastega ühes grupis, see pidi mingi kohastumus olema, et vaenlasele vähem silma paista).

Ma olen seda oma siinsete eestlastest sõpradega arutanud ja avastanud, et tuttavad tuttavateks, aga sõpru on meil kõigil teiste eestlaste (ja muude immigrantide) seas rohkem, kohalike seas vähem. Omasugustega lihtsalt ongi kohe mingi ühisosa olemas, millele kõike muud ehitama hakata, samas kui kohalikuga kobad tükk aega small talk'i teha ja kui veab, siis äkki on mingid ühised huvid ka ja kui ei vea, siis pole mõtet numbreid vahetama hakata.

See on mind pannud ka rassi(smi)teemadele teise pilguga vaatama, näiteks lõpetasin just ühe sellekohase raamatu lugemise ja ei olnud paljude seal esitatud väidetega absoluutselt nõus, sest mina olen täpselt samasuguseid komistuskivisid kohanud valge inimesena teiste valgete seas lihtsalt sellepärast, et ma tulen teisest kultuuriruumist. Ja ma ei taha siinkohal kanadalasi kritiseerida, sest sõbralikumaid ja viisakamaid inimesi kui nemad, on raske leida, aga igas kultuuris on mingid omad normid, kombed ja kirjutamata reeglid, mida lihtsalt polegi võimalik viimseni tabada kui sa just pole siin ise üles kasvanud.


Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimus, et kuidas ma Hans H Luige juurest võõrsil elamise teemade juurde jõudsin, siis on vastus lihtne - tegelikult tahtsin ma üldse ühest konkreetsest raamatust kirjutada, aga sissejuhatus läks lappama.

Nimelt jäi mulle mitmest kohast silma, et paljude inimeste arvates on "Eleanor Oliphant"-i raamat üks parimaid lugemiselamusi üldse, naljakas ja nauditav. Briti raamatuauhindade jagamisel sai Aasta Raamatu tiitli ja Goodreads'is on uskumatult kõrgete hinnetega. Soetasin endalegi ja... ma ei tea, kas ma olen mingilt muult planeedilt või milles asi, aga sellist kräppi pole juba ammu pihku sattunud. Mõne raamatuga on nii, et saad aru küll, mida teised selles näevad, aga enda jaoks pole lihtsalt õige žanr. Filmidega sama - me näiteks vaatasime hiljuti Matt'iga väga head õudukat ja ma tunnistan, et see oli super, kuigi ma vihkan õudukaid ja pool aega silmi kinni hoidsin.

Aga "Oliphant" ei olnud hea! Pigem nagu loeks mingit pubekaealise kirjandit ja pööritaks täiskasvanuna silmi, et isver küll. Ja mul pole aimugi, mida teised selles näevad?! Kelleltki küsida ka pole, sest ainus sõbranna, kellega ma sellest rääkisin, oli minuga samal arvamusel ja ütles, et andis suhteliselt alguses alla. Mina pidasin 200 lehekülge vastu ja siis lihtsalt enam ei suutnud rohkem aega raisata ja lehitsesin diagonaalis "lugedes" lõpuni.

Kui keegi oskab selle raamatu fenomeni lahti seletada, siis oleksin tänulik. Ja kus see nali seal oli? Ma olen segaduses...

17 august, 2020

Pruutkleidisaaga

Ma arvasin, et kleiti on suhteliselt lihtne leida. Esimese hooga panin ainult ühte poodi proovimiseks aja, aga hiljem mõtlesin, et nagunii saab sellist asja ainult kord elus teha, võiks siis viimast võtta ja ikka mitmes käia. Ja oli hea mõte küll!

Esimese poe kogemus oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Omanik, kes meili teel täitsa kena tundus, paistis reaalsuses pigem nagu ületöötanud ja ebaõiglast palka saav pedagoog. Selline, kelle lemmikõpilane sa juhtumisi ei ole. Esimese viie minuti sees kästi mul seina peale kleebitud covidi info läbi lugeda ja selle alt olevast korvist endale mask ja kindad võtta: "Sest ma ei taha iga asja üle pesema ja desinfitseerima hakata, mida sa puutunud oled". Olgu mainitud, et omanikepaarist kumbki ise maski ei kandnud...

Kunstseemendaja tööpostil Õnnelik pruut oma elu tähtsaimat kleiti valimas:


See ruum, kus kleidid rippusid, oli megaväike ja igale stangele oli neid mahutatud umbes kümme tükki rohkem kui päriselt mahuks. Selline tunne nagu sobraks taaskasutuspoes, mitte butiigis, kus hinnad neljakohalised. Suurused jooksid ühel stangel vasakult paremale, teisel paremalt vasakule, silte näha ei olnud, kleidid olid kilega kaetud, erinevad stiilid läbisegi - täielik puder ja kapsad. Valisin siis poolpimesi sealt miskit.

Esimesed kaks ei läinud selgagi. Proovimise toas peeglit polnud, aga kui koridorist läbi minna ja maja teise otsa kõndida, olid seal nii poodium kui ka peeglid. Nendes kleitides, millel isegi lukk kinni ei läinud, ei hakanud ma pikka matka ette võtma. Viis minutit hiljem tädi koputas, et kuidas läheb? Mina vastu, et aitäh, kenasti. Tema veits ärritunult: "...aga peegli ette pole sa veel ühegagi tulnud!"

Lõpuks sain midagi sellist selga, mis paistis õiges suuruses olevat ja nägi ka muidu suht okei välja. Panin ontlikult kindad kätte ja maski ette ning läksin tädi tõreda pilgu all peegli ette. Sõbranna oli hommikul öelnud, et teeme siis videokõne või midagi, aga ma ausalt öeldes võitlesin endaga, kas isegi pilti julgen teha...

Proua pedagoog pildistamist vist otseselt heaks ei kiitnud, sest esimese jupi aega seisis ta mul konkreetselt kõrval, suu kriipsuks surutud. Ma ei tea, kuidas ta üldse nii lähedale julges tulla, arvestades, et telefoni haarates võtsin nii maski kui kindad ära...


Kleit tundub pildilt ilus, aga seljas oli natuke kare ja seelikuosa oli tehtud sellest materjalist, mida mu vanaema akende ees putukavõrguna kasutab. Ütlesin tädile, et võtan mõtlemisaega ja arutan sõbrannaga läbi, vastuse asemel tuli arusaamatu mühatus ja poest lahkusin salamisi palvetades, et mul õnnestuks kleit mujalt leida ning ei peaks seda haput nägu enam kunagi uuesti nägema.

Ja hakka või kõrgematesse jõududesse uskuma, aga järgmine pood oli kui paradiis. Esiteks paluti mul neile saata mõned pildid mulle meeldivatest kleitidest. Kohe mainiti ka seda, et nad broneerivad aja ainult ühele kliendile korraga (seda tegi ka eelmine pood), minuga tegeletakse personaalselt ja maski kanda ei ole tarvis. Aega soovitati varuda umbes kolm tundi, "et saaksid protsessi rahulikult nautida". Tegelikult kulus vähem kui kaks - kleite oleks neil lõputult jagunud, aga ma lihtsalt ise tundsin, et kuskile peab piiri tõmbama, sest muidu ei suuda ma elu seest neist ainult ühte välja valida.

Teenindus oli täiesti teine tera kui eelmises poes. Nad olid minu saadetud piltide põhjal eelvaliku teinud, mida siis kolme-neljakaupa korraga ruumi toodi. Ma ei tee nalja kui ütlen, et oleksin võinud neist ükskõik millises abielluda! See naine, kes mind seal aitas, ütles, et õige kleidi tunned lihtsalt ära. Nii oli ka. Panin selga ja mõtlesin, et vau! Hiljem lisandus teine väga sarnane ja veel kolmaski, mis oli natuke teises stiilis ja mille ma oleksin viisakasse mõisapulma valinud.

Veel rääkis ta, et tihtipeale tulevad tulevased pruudid sõbrannade ja emade-ämmadega koos, aga see, et kellegagi lähedane oled, ei tähenda, et ka kleidi osas sama maitse oleks ja lõpuks jagab igaüks soovitusi nagu hakkaks hoopis ise abielluma ning vaene pruut ei saa enam aru, mida tema tahab. Ja siis tulevad need pruudid hiljem üksi tagasi, et kogu proovimisering uuesti läbi teha.

Mina saatsin pildivaliku sõbrannadele hindamiseks, aga eelnevalt mõtlesin korralikult läbi, et kui nende arvamus minu omaga ei ühti, kas see paneks mind oma otsuses kahtlema? Mul oli kolm lemmikut, aga sisimas teadsin, millise neist lõpuks ära ostan. Läks nii, et kolmest kaks olid ka nende lemmikud... aga mitte see, mis minu omaks saab!

Muide - kui ma nende pruutide peale mõtlen, kelle pulmas olen külalisena käinud, siis sellist kleiti nagu ma ise kannaks, polnud neist kellelgi, ometigi nägid nad suurepärased välja. Kleidid peegeldasid just nende olemust. Ma arvan, et minuga on sama lugu - kui kõrvuni naeratavana oma värske abikaasa kõrval seisan, ei mõtle keegi esimese asjana, et "aga kleit on küll kuidagi täitsa vale".

Piltide põhjal on mu lemmik see, mille mõisapulma oleksin valinud. Aga murul abiellumas ma end selles ei näe. See lihtsalt ei ole selle päeva kleit. Kuigi imeilus... Ja no mis ma räägin, need on kõik nii kaunid, et mööda panna ei olegi ju võimalik!








Seda, millise ma pulmapäeval selga panen, ei saa veel avalikult mainida, sest Matt ei ole kleiti näinud. Aga tore oleks teada, millised on teie lemmikud?

EDIT: vasakpoolne on minu kleit ja parempoolne see, mis esimest kohta jagas (ja mis tagantjärele täitsa selgelt vähem õige tundub kui see, mis mul nüüd kapis ripub).