24 mai, 2018

Esimene perereis

Matt pakkus, et võiks mai keskel väikse automatka teha siinsamas British Columbia provintsis. Mina polnud osadesse linnadesse veel juhtunudki (mis pole ka ime, arvestades, et BC on 20 korda suurem kui Eesti).

Okanagan, kuhu suundusime, on kõrb. Suved on kuumad ja täiesti kuivad, ilmaennustus lubas, et kõigil päevadel tuleb umbes 30 kraadi sooja. Mulle muideks ei meeldi kui liiga palav on. Ja kuna Oscar on veel nii väike, tuleb teda päikese eest varjata, nii et olin juba ette natukene mures.

Aga alustame algusest:

- Plaanisime saarelt lahkuda kella ühese laevaga kolmapäeva pärastlõunal. Pool tundi varem sadamasse jõudes selgus, et praam on pilgeni täis. Kolmapäeval! Ja need ei ole mingid väikesed praamid, üle 300 auto mahub korraga peale (Saaremaa vahet sõitev Regula mahutab näiteks 100).

- Järgmine praam pidi minema alles 2,5 tunni pärast, mis nullis meie varakult kohalejõudmise ja mõnusa õhtusöögi plaanid.

- Jätsime auto sadamasse järjekorda ning jalutasime lähedalasuvasse iiri pubisse. Polnudki seal ammu käinud, nii et igas halvas on ka midagi head!

- Ukse peal ütles teenindaja vankris magavat beebit nähes, et neil ei ole seda litsentsi, mis alla 19-aastaseid pubisse lubaks.

- ???

- Tuli juhataja ja selgitas, et ta saab aru, et Oscar ilmselt ei joo ennast silmini täis, aga litsentsi neil ei ole ja lapsega sisse lubada ei saa.

- Jalutasime kõrvalolevasse pubisse. Seal ei olnud laps probleemiks. 10 minutit pärast istumist tõin meile ise menüüd. Pool tundi pärast saabumist jõudsid lõpuks lauale joogid. Söögiga läks veel poolteist tundi! Kui esialgu tundus, et meil on enne praamile jõudmist nii palju vaba aega, et ei oska sellega midagi peale hakata, läks lõpuks juba päris kiireks!

- Praamilt maha sõites selgus, et meie rida lastakse kõige viimasena. Aga kui kõik teised olid maas, ei saabunud mitte meie kord... vaid lasti tõkkepuu alla ja sild üles. Ma ei tea, mis neil seal juhtus... Hetk hiljem lasti sild alla tagasi ja saime siiski praamist välja. Matt ütles, et tal oli selle päeva seiklustest juba nii kopp ees, et kui nad oleks meid Nanaimosse tagasi viinud, poleks isegi protesteerinud, sest kodus on ju tegelikult päris hea olla.

- Hilisema praami tõttu saime Vancouverist täpselt keset tipptundi läbi sõita. Nojah.


Aga muidu oli igati tore! Oscar magas nagu ideaalbeebi täpselt peatusest peatuseni. Tanklas söötsin ja läks jälle magama tagasi. Mõtlesin, et kui ta nüüd praamist saadik on 2 x 2 tundi maganud ja uneajaks hotelli jõuame, siis kes teab, mis öösel saama hakkab, aga kohale jõudes lihtsalt sõi ja läks magama. Viis-kuus tundi hiljem ärkas, tahtis korra süüa ja magas veel. Kodus küll nii head und ei ole!

Hommikul selgus, et ilmateade oli väikse muutuse teinud ning lubati vihma ning pilvi. Etterutates võin öelda, et pilvisus jälitas meid iga päev. Kõikjal, kus käisime, juhtus olema selle suve ainus pilvine päev! Mulle sobis väga hästi, ei olnud liigselt palav ja ei pidanud Oscarit päikese eest peitma. Matt muidugi arvas, et suvel ja eriti just puhkuse ajal võiks siiski päike paista. Aga noh!


Reisi lõpetuseks veetsime mõned päevad suvilas ja avastasime, et seal on PALJU sääski! Nanaimos ilmuvad pimeduse saabudes mõned üksikud, aga seal oli ikka päev läbi täielik rünnak! Ma sain kohe esimesel päeval otsaette mõnusa sügeleva lataka, jeeeii! 

Aga igati mõnus reis oli! Mulle täpselt nii meeldibki, et kuskile pole kiiret ja peamine meelelahutus on leida järgmine supermõnus söögikoht. Loodus on siin igal pool nagu postkaart, selles mõttes pole ka pikem autosõit kunagi igav. Ainult sääsed mulle ei meeldi!

PS! Piltide pealt ei paista, aga Oscaril on täielik vanamehesoeng. Sündis juustega, aga need langesid mõne kuu pärast kõik välja. Õigemini peaaegu kõik. Nüüd on meil kiilas laps, kel kuklal lõbus mullet.

14 mai, 2018

Emadepäev

Nanaimos on aastaringselt kord kuus "Walk and talk with your Doc" üritus, et inimesed saaksid arstidega jalutada ja tervisemuresid arutada. Süsteem on selline, et arstidel on valged t-särgid, millele on seljale kirjutatud DOCTOR; õdedel sinised kirjaga NURSE ja füsioterapeutidel hallid.

Kanadalastele kohaselt sumises kogu kohaletulnud kamp omavahel elavalt rääkida, paljudel olid lapsed või koerad kaasas (Kanada koerad saavad omavahel laitmatult läbi, mis on minu jaoks siiani täielik müsteerium). Alustuseks aitas füsioterapeut keha soojaks võimelda, seejärel rääkis üks arstidest lühidalt sellest, miks on oluline liikuda ja kui suure kasu see tervisele annab kui iga päev tunnike aktiivne olla ning lõpuks jagati kõigile soovijatele tasuta sammulugejaid ja jalutuskäik võiski alata. Paljud kõndisid niisama, mõned sättisid end arstidega jutustama, aga kõigil paistis tore olevat. See vist ongi natuke nagu uute sõprade leidmise üritus ka.

5000 sammu hiljem oli ring tehtud ja kõigile jagati puuvilja või torti - kellel mille järele isutas.


Pärast jalutuskäiku sõitsime randa, kus Vancouverist külla tulnud sõbrad oma uut lohet katsetasid. Tuult oli ja päikest oli ka, vaene Oscar pidi vankris redutama, et täitsa ära ei küpseks. Talle muidu meeldib süles ikka rohkem! Aga lubasime, et kodus saab topelt koguse tähelepanu ja sai ka.

Järgmisel hommikul kell kuus arvas noorhärra, et temal on nüüd magamisest küllalt, paraku ei jaganud seda arvamust tema unine ema, kes õhtul sõpradega hot tub'is istus, selle asemel, et varakult voodisse minna.

Söötsin lapsel kõhu täis ja kui ta tund aega hiljem ikka veel uinuda ei tahtnud ja sellest üha valjema viginaga märku andis, tõstsin ta lõpuks enda kõrvale, et saaksime hoopis koos ärgata. Läks aga nii, et mina jäin uuesti magama ning Oscaril tuli ka lõpuks uni peale. Paar tundi hiljem ärkasin ja laps alles magas. Seda ei juhtu muidu mitte kunagi!

Sõbrad olid saladuslikult kadunud, aga peatselt ilmusid uuesti välja - olid mu esimese emadepäeva puhul kohaliku pagariäri tühjaks ostnud. Oscar ärkas alles poolteist tundi hiljem ja mina nüüd sinisilmselt loodan, et äkki õppiski öise (ja hommikuse!) magamise ära (tegelt ei looda - juba tean, et nii naiivne ei maksa ikka olla).

Aga suvi on tore, mulle meeldib!

10 mai, 2018

Kui väike on väike?

Käisime nädalavahetusel ühel lähedal asuval saarel, kuhu juunis kolivad meie siinsed sõbrad. See koht on puhas paradiis - lopsakas loodus, mäed-künkad ja käänulised teed, suured ja väikesed rannad. Aeg-ajalt peab hoogu maha võtma, sest kana jalutab üle tee. Või kass. Tee ääres on lauakesed munade või isetehtud seebiga, raha saab jätta kõrval olevasse topsi. Armas, noh!

Suuruselt nagu Muhu, elanikke veidi üle tuhande (palju Muhus on?). Praame läheb kolmest erinevast kohast, kõikidesse ümberkaudsetesse linnadesse pääseb hästi. Aga kohapeal ei ole suurt midagi. Toidupood, väike haigla, ports kohvikuid ja turistidele suunatud ärid. Maja, mille sõbrad ostsid, on selline:


Sõitsime ringi ja arutasime, et kui väike on väike? Koht on imearmas, aga meie jaoks liiga rahulik. Samas tore, et meil on seal nüüd kellelgi külas käia! 

Et tasakaal säiliks (kuigi mitte päris sellel põhjusel) kolis eelmisel nädalavahetusel Nanaimosse Matt'i eluaegne parim sõber oma naise ja kahe pojaga. Ma pole sellega veel ära harjunud, nendega kokkusaamiseks pidime isegi Vancouveris elades tund aega sõitma. Täna tulin toidupoest ja meenus, et ahaa, nemad on ju siin! Helistasin, et hei, tulen külla! Kümme minutit hiljem olin kohal. Väga viljakas käik oli, sain kohe mingi kiikuva beebivoodi ka kaasa, mis nende jõmmid edukalt magama pani. Oscar ju päevasel ajal suurt mujal kui turvahällis ei uinu.

Ma olin Jen'i eelnevalt hoiatanud, et Nanaimo on igas mõttes väiksem kui Vancouver (siin on elanikke sama palju kui Tartus, aga pindalalt on kuskil kaks korda suurem kui Tartu) ja tema ütles, et väga hea, seda ongi vaja. Täna küsis, et kus siin see pood on? Aga see? Aga see siin ikka ju on? Naersin, et peab uued lemmikud otsima või hakkama Vancouveris shoppamas käima. Väike noh! Kuigi sada korda suurem kui see idülliline saar.

07 mai, 2018

Pime kana leiab ka... superstaari

Kas teile ka tundub, et Superstaarisaate stilistil on Helisega mingi kana kitkuda? Ebasobivamaid riideid kui talle iga jumala kord on selga pressitud, annab ikka otsida! Üle ühe saate rebenemiseni pingul nahkpüksid või -seelik, absoluutselt igas saates mingid üliveidrad kingad, mis jalad kohmakaks ja töntsiks muudavad. Pange inimesele mõnusalt voogav maani kleit selga, võib-olla jääb siis ka kommentaariumites viginat vähemaks, et Helis nii ebakindel on. Kuidas üldse oleks võimalik end selles ilges kunstnahatükis, mis arvatavasti seebiga selga tõmmati, mugavalt tunda??? Mul hakkab isegi teisel pool ekraani kaastundest ihu sügelema.

Muideks, mis värk Merilinil nende näo ümber laotud kümne juukseklambriga on? No ei ole ju enam viieaastane!

Aga laulavad mõlemad maru hästi!

Ja kui ma juba nii pealiskaudselt välimuse arvustamise lainele sattusin, tahaks meenutada seda poissi, kellel oli põhimõtteliselt sama soeng nagu omal ajal Eino Baskinil (ühe poole juuksed üle pea teisele poole kammitud). Ainult, et superstaarihakatisel oli see soeng oluliselt kohevam kui Baskinil. Teate küll - see poiss, kes hirmsasti poistebändi tahtis teha?

Guugel aitas: Rauno! Guugel aitas ka nii palju, et see ainus lause, mis igat superstaari nende ametlikul lehel tutvustab, on Rauno puhul: "Otsustas töö ja kooli asemel end täielikult laulmisele, tantsimisele ja näitlemisele pühendada". Nojah, eks 16-aastaselt tulevadki ju need kõige geniaalsemad ideed...

Ja Uudo. See, kes ajakirjanduse väitel "rabas makaronide eest juhutöid teha, et elu sees hoida". Kas eelvoorudes ei olnud mitte temast klipid vanemate hiiglaslikel valdustel, kus karjade kaupa lihaveiseid ringi jalutas? Minu meelest veidi piinlik 20-aastase jõuka perepoja suust selliseid rumalusi kuulata. Nagu Mihkel Raud ütles, võiks Uudo seda "siira ja armsa maamehe" prototüübile rõhumist nõks tagasi tõmmata, muidu võib veel läilaks minna.

Näe, jõudsimegi sujuvalt farmiteemani. Siin on stiilinäide, kuidas mul prouad munevad. Vahel lihtsalt juhtub, et pead munema täpselt selles kohas, kus keegi juba ees istub. Sel juhul istud sõbrale lihtsalt pähe! Sõber muideks ei pannud eriti pahaks. Võib-olla talle meeldiski pimedas muneda?

05 mai, 2018

Tänavakunst

Meie tänava lastel paistab kunstiannet olevat...

25 aprill, 2018

Vibreeriv voodi

Käisin nädalavahetusel Vancouveris sõbrannadega aega veetmas ja Oscar tuli muidugi ka kaasa. Praami peal sain täitsa juhuslikult parkimiskoha lifti kõrvale (ja sadamasse jõudes oli just see lift rikkis) ning tagasiteel läks jälle õnneks lifti kõrvale parkida (...ja sadamasse jõudes oli JÄLLE just see lift rikkis)! Kusjuures täiesti teise liini laev!

Mõlemal korral oli asi väga kenasti korraldatud - töötaja pidas lifti juures valvet ja kõigile, kes oma jõududega autoni ei pääsenud, anti abimees, kes nad teise liftiga alla viis ning autoni juhatas. Käru ja titega oli niimoodi lihtsam orienteeruda küll.


Päev oli tore ja elamusi täis, aga ilmselgelt ka väsitav. Hotelli jõudsime tund pärast Oscari tavapärast uneaega ja kuna ka temal oli päeval nii vahva, et suurt magada ei raatsinud, olime mõlemad omadega läbi.

Pakkisin käbedalt asjad lahti, tekitasin vannituppa mähkimisaluse, panin ööriided selga ja asusin kiiremas korras nutvat last toitma, ise väga rahul, et kõik nii ladusalt korraldatud sain. Istusin siis seal, pea voodipeatsile toetumas ja tundsin, et voodi vibreerib... Mingi kauge müra oli ka, aga müra iseenesest väga ei häirinud. Vibratsioon aga häiris.

Mõtlesin, et hakkan väsimusest aru kaotama, tõusin püsti ja katsusin käega voodipeatsit. Vibreeris ja täitsa tugevalt lausa. Aga noh, selline viisakam hotell, mitte mingi maanteeäärne urgas, otsustasin välja uurida, mis värk on? Tervet ööd ei tahaks ju värisevas voodis veeta.

"Mis vibratsioon ja müra? Võimatu! Meil ei ole teistest tubadest kaebusi, nii et ei saa olla!"

Ausalt öeldes oleks tahtnud nii idootse vastuse peale Herr Mumbai peale isegi natuke närvi minna, aga olin liiga väsinud, et energiat raisata. Selgitasin siis, et minu toas igatahes on probleem ja kui teie ka ei tea, milles asi, siis äkki saadate kellegi siia ja uurime koos välja?

Lubas saata.

Seisin keset tuba, paljast ihu katmas vaid pikemat sorti t-särk, mis polnud külaliste vastuvõtmiseks kuigi sobilik, nii et tõmbasin sellele retuusid alla ja kampsuni peale. Sai parem küll. Nägin välja nagu juudi jõulupuu, aga vähemalt kaetud.

Tuli noormees. Mingi uus. Väga viisakas ja murelik. Jaa, on vibratsioon. Müra on ka. Teate, köögivent jookseb siit lähedalt läbi, nii et pole lootust, et olukord paraneks. Kas olete nõus tuba vahetama?

Ütlesin, et kui on mõni mitte-vibreeriv pakkuda, siis küll. Lubas, et paari minuti pärast toob keegi mulle uue toa uksekaardi.

Aga no vaene Oscar! Natuke imelik oleks olnud võõraste meestega vibratsiooniküsimusi arutada, endal üks tiss pluusi alt väljas, nii et laps pidi korraks ootama. Ja nüüd tuli veel kolima ka hakata.

Peatselt sain uue kaardi ja ütlesin tüübile, kes selle kohale tõi, et abi ei vaja ning lükkasin oma rändtsirkuse kärule pakitult lifti.

Uue ukse juures selgus, et kaart ei toimi.


Egas midagi! Käru uuesti lifti ja reis alumisele korrusele võis alata! Kui siis hilpharaka riietuses, karjuva tite ja kärutäie tavaariga vestibüüli (isver kui hea sõna!) ilmusin, sai mulle kaardi toonud tüüp juba kaugelt aru, et nalja ei ole! Lausa jooksis vastu, vabandas ette ja taha ja pikali maha, pani kaardi tööle ning tuli igaks juhuks ise kaasa, kontrollimaks, et väsinud titemamma uuesti kinnise ukse taha ei jääks.

Uus voodi ei vibreerinud, Oscar sai süüa ning magas kogu selle seikluse jätkuks oma elu pikima une - viis ja pool tundi! Halleluuja! Seejärel ärkas, sõi ning magas kolm tundi veel.

Polegi väga keeruline beebiga reisida...

16 aprill, 2018

Murdepunkt

Olime kutsutud sõprade lapse sünnipäevale ja kodus veel kiirustasin Matt'i, et tee käbedamalt, kell on peaaegu kaks (kaheks oli kutsutud)! Kui 15 minutit hiljem totaalselt hiljaksjäänult esimestena kohale jõudsime, meenus, et kanadalased ei lähe ju kunagi täpselt. Näe, viis aastat kogemust, aga pole veel ära õppinud...

Veerand tundi hiljem hakkasid riburadapidi teisedki jõudma ning peatselt oli majas üle kümne kaheaastastase ja kuskil poole vähem kahekuuseid. Nagu näete, käib meie sõpruskonnas lapsesaamine lainetena.


Elu beebiga läheb kogu aeg kergemaks. Kõigepealt hakkas Oscar öösiti pärast söötmist uuesti magama jääma, selle asemel, et kolm-neli tundi üleval passida. Varsti nõustus oma voodis magama. Seejärel hakkasid unejupid pikemaks minema, näiteks kahe tunni asemel neli. Kui laps ei ole kaheksa elunädala jooksul pea kunagi üle kahe tunni maganud, on isegi natuke imelik kui ta ühel hetkel ilma igasuguse probleemita neli tundi järjest põõnab.

Ma olen algusest peale rutiini poole püüelnud, aga pole tahtnud seda otseselt peale suruda. Nüüd paistab ta ise valmis olevat - õhtuti on seitsme paiku söömine, mähkimine ja uneriietesse pugemine ning kui kõik tehtud, läheb joonelt voodisse. Ukse panen kinni, vaatamas ei käi, beebimonitori muidugi piilun. Vehib kätega, vaatab ringi ning kuskil kaheksast magab. Niisama lihtsalt!

Ainus trikk on, et ma ei tohi ise liiga kauaks üles jääda, kuigi väga ahvatlev on pärast lapse uinumist natuke oma aega saada! Esimene unejupp on tal pea alati neli tundi, teine tavaliselt 3-4 ja kolmas ainult 1-2. Kui ma sellest esimesest siis ainult tunni magan, ei saa kuidagi öö peale normaalset kogust uneaega kokku.

Öine ärkamine on omaette ooper. Kuna magan praegu Oscari toas, kuulen iga piuksu, aga unisena on maru keeruline registreerida, kas tegemist oli esimese piuksuga või on ta juba tükk aega vigisenud. Tavaliselt hüppan (ilmselt) esimese piuksu peale istukile, ise veel sügavalt magades. Kujutan ette, et vaene laps on pool tundi nutnud, aga unekotist ema ei saa maast lahti. Selle aja peale kui toibun, on Oscar tavaliselt magama tagasi jäänud! Mis tähendab, et oli esimene piuks... Ja niimoodi mingi viis korda (mitte, et ma tegelikult teaks kui mitu), enne kui ta piisavalt ärkvel on, et sööma hakata.

Ka päevad on kergemaks läinud. Esiteks magan vajalikud unetunnid enam-vähem täis ja see on lausa hiiglasliku tähtsusega. Teiseks on Oscariga järjest toredam, ta naeratab rohkem, jälgib mind ja hakkab vähehaaval mänguasjadest huvituma. Muuhulgas oskab märke lugeda, näiteks saab aru, et kui kõik riided seljast ära võetakse, saab tõenäoliselt vanni. Naeratus tuleb suule kui särk üle pea tõmmata!

Vannis käib enamasti koos Matt'iga, nii et sellega pole enam üldse mingit tööd ega korraldamist. Passin lihtsalt peale, millal Matt vanni läheb ning viin Oscari talle natukeseks seltsi. Vanniarmastuse geenid on see laps ilmselgelt isalt pärinud.

Rinnaga toitmine sai muideks enam-vähem üleöö korda. Kogu aeg oli mingi kamm, aga üheksandal nädalal korraga nii normaalne nagu poleks kunagi mingeid jamasid olnudki... Nojah siis!

13 aprill, 2018

Isad ja beebid

Hakkasin vaatama saadet "Kolm meest ja beebid" (beebid on seejuures peaaegu 2-aastased). Tutvustus ütleb: "Kolm vaprat Eesti isa alustavad ainulaadset eksperimenti." Kujutate ette kui ainulaadne peab olema, et mees omaenda lapsega hakkama saab, et sellest lausa saade tehakse?!

Ja ilmselgelt ei kolinud mehed terveks kuuks lastega eraldi elama nagu lavastatud oli, vaid käisid igal nädalal paariks päevaks võtetel. Said tasuta süüa-juua, spaasse, mängutuppa, hambaarstile. Aga see selleks.

Jõudsin kuuenda osani, kus nad restorani saadetakse, peeneid roogi pakutakse ja see kõik nii kaua aega võtab, et lapsed lõpuks virilaks muutuvad. Aga restoran on saate sponsor ja peab piisavalt eetriaega saama, seega on vaja vastu pidada.

Ning tuleb pealelugeja tsitaat:

"Emad oleks ilmselt juba ammu närvi kaotanud, lapsed kokku pakkinud ning minema purjetanud. Aga isad ei taha veel ära minna, sest magustoit on veel tulemata."

Ma ei uskunud oma kõrvu! Jaa, just sellepärast ongi saade isadest...

* täiesti omaette teema, et väikelastest rääkivas saates peavad issid absoluutselt igal õhtul (pluss väljas söömas käies) õlut jooma ega jõua sellega isegi nii kaua oodata, et kaamerad kinni pandaks.

* mind hämmastab kui vähekriitilised on mehed oma keha suhtes - kolmest kaks oleks võinud kohe heaga särgi seljas hoida, polnud seal midagi ilusat demonstreerida...

* mul pole aimugi, miks ma vaatasin mitu episoodi mingist sellisest saatest, kus mulle peaaegi mitte miski ei meeldinud?!

10 aprill, 2018

Beebinipid

Kõikide elementaarsete asjade kõrval, mille kohta internetist ja beebiraamatutest võib lugeda, on minu jaoks asendamatuks kujunenud:


Soolalamp

Väike ja eriti vähese valgusega. Istub aknalaual, lüliti ulatub voodipeatsisse. Kui Oscar keset ööd ärkab, on mingit valgust vaja, et teda enda juurde tõsta, aga unisena on iga valguskiir liiast. Soolalamp on täpselt paras - silmadel ei hakka valus ja näen last sööta.



Punane lambipirn

Meie sõbrad võtsid alati ühe punase pirni kaasa kui lapsega kuskile ööbima jäid. Enne kui avastasin, et juba olemasolev soolalamp täpselt sama funktsiooni täidab, olin juba pirni ära ostnud ja kruttisin selle Oscari toas olevasse põrandalampi. Punase valguse taga käib muideks tõeline teadus, näiteks müüakse spetsiaalseid "beebipirne", mis annavad sellist valgust, mis ei pane last üles ärkama. Tegelikult ajab tavaline punane pirn täpselt sama hästi asja ära. Mingi valguse lainepikkuste asi: sinine on see, mis annab ajule signaali, et peab ärkvel püsima (eriti sinised pidid olema igasugu ekraanid), aga punases valguses seda ei ole.

Otse loomulikult ei pane pime tuba ega punane pirn last magama kui ta ikka magada ei taha, aga selles valguses on palju mugavam öösiti beebil mähkmeid vahetada ja vähemalt siiani on Oscar selles kumas mähkmevahetuse ajal kenasti edasi tukkunud. Pirn teeb toa tegelikult valgemaks kui pildilt paistab, aga unistel silmadel valus ei ole - ideaalne korraks põlema panna, asjatoimetused ära teha ja siis pimedas edasi magada.



Kõrrega pudel ja minigrip kott pähklitega

Oscari esimesel elukuul veetsin väga suure osa ajast temaga diivanil või voodis ja selle pudeli sain igale poole pikali panna, ilma et lekiks. Kõrs on kenasti ühe käega avatav ja rohkem kui üht kätt mul enamjaolt võtta ei olnudki.

Voodi kõrval on mul kotike pähkleid. Esimesel kuul oli Oscar öösiti rohkem ärkvel kui unes ja mingil hetkel läks mul endal alati kõht tühjaks. Neil nädalatel kui ta õhtuti palju nuttis ja vahetpidamata süüa nõudis, tegin juba pärastlõunal snäkitaldriku valmis, et oleks hiljem hea diivanil krõbistada. Aga voodisse ei taha kurgikange ja dipikastet vedada ning kreekerid ajavad ju pudi. Pähkel jällegi täidab kõhtu ja kui kott on suletav, ei lenda mööda voodit laiali.



Ikea kummut

Pole just eriline avastus, aga täidab oma funktsiooni paremini kui loota oskasin. Ma ei tahtnud spetsiaalset mähkimislauda, sest mida ma sellega hiljem ikka teen, pealegi oli tühi kummut juba toas olemas. Selgus, et mähkimisalus (ei ole ostetud Ikeast) on kummuti jaoks täpselt sobivate mõõtmetega ning kõik vajalikud asjad mahuvad ilusti sahtlisse ära. Oluline ainult, et toas oleks piisavalt ruumi kummuti lühemas osas seismiseks, sest külje pealt on minu meelest eriti ebamugav last mähkida.



Riided riidepuudel + suuruse järgi organiseeritud

Kui mul seda süsteemi poleks, jääksid vähemalt pooled riided lapsele selga panemata, sest need jõuaks enne väikseks jääda kui ma nad kuskilt sahtlipõhjast üles leiaks. Millegipärast läheb riideid tihtipeale maru ootamatult vaja ja palju lihtsam on valikut teha kui kõik variandid korraga silme ees on. Oscaril on näiteks kõige väiksemas suuruses ainult üks kampsun ja kui see ükspäev kadunud oli, haarasin lihtsalt esimese pikkade käistega soojema asja, mis järjekorras rippus ning võisimegi minna.

Ühtlasi on kohe näha, mis väikseks on jäänud ja need asjad saab kohe eest ära panna.

Muuseas - riiete suurused varieeruvad erinevate tootjate puhul päris palju. Asju kappi sättides ma lõpuks enam silte ei vaadanudki, lihtsalt võrdlesin juba olemasolevate asjadega ja panin sinna, kuhu pikkuse järgi sobis.



Lutid igal pool

Üks on võrevoodis, teine vankrikorvis, kolmas minu käekotis ning ülejäänud kaks rändavad erinevate kohtade vahel ja on mõnikord kadunud. Oscar ei ole lutist ülemäära huvitatud, aga kui ta näiteks poe kassajärjekorras oodates karjudes üles ärkab, sest on korraga nii näljane, et enam oodata ei suuda, aitab lutt nii iseenda kui kaaspoodlejate närve säästa. Ja mõnikord vigiseb voodis enne magamajäämist tükk-tükk aega, aga kui luti suhu panen, jääb kahe minutiga magama ning lutt kukub suust välja. Igal juhul hea kui on kohe võtta.

Lutid ostsin kolme erinevat sorti, et ei tekiks kindlat lemmikut, ilma milleta elu seisma jääb. Õnneks kõik kolm ka sobivad (aga ise eelistan neid, mil rõngast pole, sest ta pisikesed sõrmed kipuvad sinna kinni jääma ja lutti välja tõmbama).

03 aprill, 2018

Tissidest ja pesukarust

Ma olin siiani arvanud, et beebide õues magamise komme on eestlaste leiutis, mille peale teised rahvad lihtsalt veel tulnud pole. Olin kindel, et minu oma hakkab samuti värskes õhus magama. No alustuseks peab muidugi mainima, et seisvas vankris ei maga Oscar üldse, isegi liikuvas on mõnikord raskusi. Aga kui magaks, ei saaks ma teda ikkagi tundideks üksi terrassile jätta, sest meil on siin pesukarud, kelle nunnu välimuse taga peitub tõsine kiskja. Ja kui ma ise kõrval pean passima, võib laps juba toas magada, siis on endal vabadust rohkem.

Mu sõbranna elab aga näiteks sellises piirkonnas, kus vahel jalutavad maja ümber karud. Võib ju mõelda küll, et ääh, mis see tõenäosus on, et karu vankris magavale lapsele midagi teeb, aga omaenda titega nagu hästi riskida ka ei tahaks. 

Teine kultuuriline eripära - Eestis toitub enamik beebisid rinnapiimast, samas kui paljud USA imikud pudelitoidul üles kasvavad (puhtalt beebigruppidest jäänud info põhjal väidan). Jällegi, mina arvasin, et eestlased lihtsalt hoolivad tervisest rohkem (mis on ehk samuti tõsi), aga tegelikult peab veel üht olulist tegurit arvestama - nimelt kestab Ameerikas vanemapuhkus 1-4 kuud (olenevalt töökohast), Eestis makstakse aga poolteist aastat täispalka ning töökohta hoitakse lausa kolm aastat alles!

Vastsündinu kõrvalt täiskohaga tööl käies on üsna keeruline teda edukalt rinnapiimal hoida...


Muideks, rinnaga toitmisest - kohaliku beebigrupi eestvedaja ütles, et enamasti ei loksu asjad esimese nädalaga paika nagu paljud arvavad, vaid alles kuskil kahe kuuga. No mul on kaks kuud peaaegu täis ja tahaks teada, kas see aeg üldse kunagi tuleb, mil kõik mõnusaks ja loomulikuks muutub?!

Esiteks pole ma oma rindade olemasolust elu sees nii teadlik olnud kui praegu. Vähe sellest, et nad pärast Oscari tulekut astronoomilised mõõtmed võtsid, on tihtipeale lisaks mingi ebamugavus, mis iga päev uut nägu näitab. Vahel on niisama hellad, mõnikord torgivad nagu oleks nõelu täis; rinnapõletik oli korra ja pärast seda on iga paari päeva tagant mõni piimanääre umbes ning neid tükke välja masseerida ei ole absoluutselt mõnus. See ummistumine toimub lambist, ei pea söötmistele pikka vahet jätma ega midagi. Ahjaa, oleks siis lihtsalt, et masseerid ja tükk läheb ära - ei! Laps peab samal ajal imema (sest kuhu tal muidu nii väga minna on) ja see tunne kui titt ummistunud juhast vaakumiga piima välja tõmbab, on... noh jah. Mitte väga tore. Ütleme nii.

Aga alla anda ka ei taha, minu meelest nii mugav, et beebile on toit alati kaasas, kuhu iganes lähed. Ei pea mõtlema kui palju on vaja või mis temperatuurile soojendada. Pudelite pesemist kah pole. Ja nii mõnus on seda kinniste silmadega nohisevat beebit vaadata kui ta sööb. Aga kahtlemata oleks veel toredam kui see asi lõpuks ometi rööpasse loksuks ja ebamugavus ära kaoks. 


Muideks, ma tegin täna piparkooke!

Jah, aprillis. See on täiesti okei!

Jõulude ajal tuli kogemata liiga palju tainast, seega panin osa sügavkülma. Selgub, et piparkoogid maitsevad kevadel täpselt sama hästi kui detsembris!

Sellega seoses meenus, kuidas Matt esimest korda vastlakukleid sõi ja imestunult küsis, et miks me neid ainult veebruaris teeme - see on ju lihtsalt sai vahukoorega?! Ongi, noh.

31 märts, 2018

Unevõlg

Hämmastav kui vähese unega on võimalik hakkama saada! Viimaste nädalate ööd nägid minu jaoks välja sellised:

2h und
1h ärkvel (Oscari söötmisele küll tundi ei kulu, aga millegipärast ei õnnestu vähem kui tunniga voodisse tagasi jõuda; vahel näksin midagi, ajan Matt'iga juttu või mähin last; tema uinutamine on sel ajal õnneks Matt'i ülesanne)
2-3h und
2h ärkvel (sest siis on Matt juba magama läinud ja Oscari voodisse tagasi saamine on samuti minu õlul)
1h und (seda õnne tihti ei jagu)

Kokku saan seega 4-6 tundi und, aga mitte kunagi järjest. Teoorias on küll hea mõte päeval koos lapsega magada, aga minu laps lihtsalt ei maga! Kui ööuni läbi, jääb esimese hooga viieks kuni seitsmeks tunniks ärkvele. Ja pole vaja küsida "aga kas sa seda oled proovinud". Kui teil on mingi selline trikk, mida pole veel internetis ega üheski beebiraamatus mainitud, võite lahkelt jagada. Ülejäänud asjad on kõik järele proovitud.


Kahekuusega on see probleem ka, et teda on keeruline lõbustada. Vahelduva eduga on ta nõus natuke omaette lesima ja mõnikord isegi kõristab mängukaare küljes olevate asjadega. Seda aega kasutan duši all käimiseks, söömiseks, koristamiseks ja muudeks olmelisteks toiminguteks. Ülejäänud aja pean ikka temaga ühes või teises vormis koos veetma. Eks söötmine ja mähkimine ise võtavad juba omajagu aega.

No ja kui ta siis lõpuks uinub, ei tea kunagi, kas magab kümme minutit või neli tundi (okei, tegelikult üle pooleteise-kahe tunni ta päeval ei maga, aga üks kord see neljatunnine uni siiski juhtus!). Kui ta juba liiga pikalt on ärkvel olnud, pakime end autosse ja lähme kas toidupoodi või sõbrannadega kohvikusse, sest autotoolis magab ta väga hästi. Või teen naabruskonnas vankritiiru, sest vankris magab (enamasti) ka. Aga see tähendab, et lapsega samal ajal magamisest ei tule päevasel ajal midagi välja. Toas, nagu juba mainisin, ei tea kunagi kui kauaks und jagub. Esimesel pooltunnil ma seega isegi ei ürita uinuda, pigem teen omale tassi teed ja paar võikut ning surfan netis. Või koristan. Midagi sellist.

Beebinduse kõrvalt on väga nauditav midagi tavalist teha, ei raatsigi iga omaette olemise minutit magamisele kulutada. Näiteks praegu on käsil see viimane hommikune "preemiatund", mil ta kas magab või mitte. Esimesed 15 minutit vigises ja ei tahtnud voodisse jääda. Seejärel läbis pooletunnise tsükli, kus magas viis minutit, siis vigises viis, seejärel jälle magas viis jne. Nüüd on ärkvel, jutustab omaette ja luksub. Hästi armas! Ma siin võitlen endaga, et ei läheks teda nunnutama, sest mul pole aimugi, millal (või mis päeval üldse) ma näiteks selle blogipostituse valmis võiks saada. Oscarit kallistada jõuan kindlasti küll ja veel.

Aga samas on nii tore! Ma arvasin, et hommikust õhtuni (või noh, kuust kuusse) beebiga tegelemine ammendab end lõpuks, aga omaenda lapse puhul ei paista seda juhtuvat. No ikka on päevi, mil ma lõpuks enam ei jõua - mitte et Oscarist oleks kopp ees, aga puhtfüüsiliselt lihtsalt ei jaksa. Väsimus läheb liiga suureks. Õnneks on tal ka isa ja siiani on andnud asju nii korraldada, et tunneli lõpus paistab alati valgus. Enamasti imestan pigem selle üle, kuidas ma nii vähese une juures nii hästi funktsioneerin!

Samas sain esimesel kuul vist isegi vähem magada, sest siis olin tõesti võimeline sekundipealt uinuma. Ka Oscar on muutunud, vanasti (vanasti, eksole!) ei ärganud ta isegi blenderi ega tolmuimeja peale.

Öeldakse ju, et beebi peab taustamüraga harjuma ja omaette magama jääma ja mida kõike veel. Enamasti see (läbi häda) ka toimib, aga aeg-ajalt ikka juhtub, et pärast teab-kui-pikka ärkvelolekut ja asjatundjate poolt heakskiidetud nippide läbikukkumist tuleb ta lihtsalt kuidagi magama saada ja siis läheb käiku vana hea "tiss-süli-voodi poole hiilimine-voodi juurest minema hiilimise" variant ja kui ka see mitmendal katsel ei toimi, jääme lühivariandi "tiss-süli" juurde. Ma annan endale aru, et mõnenädalane ei peagi tingimata alati omaette uinuma, lihtsalt püüan vältida, et süles magamine harjumuseks ei saaks.

Lina sees on ka maganud, aga kuna ma ärkvelolekuajast nii suure aja käsi- või kehapidi temaga ühenduses olen, siis selle aja, mil ta magab, oleksin meelsamini iseendaga omaette.

Nüüd jäi muidugi üleüldse selline mulje nagu oleks lapse magamasaamine mingi katkematu võitlus, aga enamik päevi on sellega tegelikult täitsa okei. Tahtsin lihtsalt jagada, et (vähemalt meie puhul) ei ole elu beebiga nii lihtne ja roosiline, et ta ainult sööks ja magaks.