17 september, 2018

Glamuuripuudus

Sügis! Tore. Suvi oli kuidagi eriti pikk ja kuum, juba ammu igatsesin võimalust tekiga magada ja tasside kaupa teed juua. Mida kehvem ilm, seda rohkem naudin teadmist, et ei pea nina uksest välja pistmagi. Võin päev otsa oma hästilõhnavat beebit kallistada ja pidžaamas ringi lohiseda.

Reedel tuli sõbranna Vancouverist külla. Ehe linnapreili (nagu ma isegi vanadel headel aegadel). Istus autosse kerge parfüümi ja uhiuue käekoti saatel. Vabandasin, et oleksin võinud ju tähtsa külalise auks juuksed ära kammida või midagi, aga... võib-olla homme? Sõbranna lohutas tunnustavalt, et sul on ju lausa tennised jalas! Polegi flip-flop'id! Isegi tubli! Kanadalastel on nimelt kombeks aastaringselt varbavaheplätudes käia. Sest... miks mitte?!

Tegelikult olid mul tennised ainult sellepärast, et ei viitsinud sokke ära võtta. Ja nii madalale pole veel langenud, et plätud sokkide otsa lükkaks.

Kairi on muideks see sõbranna, keda tihtipeale mu õeks peetakse:


Mis veel... Oscarist ja lisatoidust tahtsin rääkida. Või no üldse titeteemadest.

Arutasime hiljuti sõbrannaga, et esimese lapsega on natuke selline kott peas tunne. Näiteks jäid hiljuti meie mõlema beebile turvahällid väikeseks. Uurisime siis, et milline järgmiseks peaks tulema ja... selgus, et see järgmine oleks vabalt juba sünnist saadik sobinud, kuna kaaluvahemik on sellel 2-30 kg. Vot siis. Hunnik raha oleks alles jäänud turvahälli arvelt. Keegi ei öelnud ka. Aga see on okei, ma tegelikult ei tunne ennast pahasti, sest hälli sai väga palju kasutatud - kuna ta vankriratastele kinnitub, oli mugav poes ja mujal käia. Kuigi jah, juba mõnda aega ei võta ma seda enam autost väljagi, sest Oscar kaalub nüüdseks üle 9 kilo (pluss häll)!

Üldse on kõik titeasjad ülilühidas kasutuses. Näiteks mängukaar! See oli absoluutselt asendamatu, aga täpselt kaheks kuuks. Enne neljandat elukuud polnud Oscar mänguasjadest suurt huvitatud ja alates kuuendast tormas juba ringi, polnud enam aega kaare all lamada.

Riietest ei maksa üldse rääkidagi! Need ostsin õnneks enamjaolt taaskasutusest ja pooled ei jõudnudki selga. Kanadas on komme, et kõik sõbrad-sugulased-peretuttavad saadavad lapse sünni puhul kaardi ja kingi, kingituseks on tavaliselt mõned hilbud ja raamat. Ma ei teadnudki varem sellisest kombest, aga noh... kui Oscar käes oli, siis selgus. Postkast oli nädalate kaupa pakkidest umbes. Ainuüksi nendest riietest-tekikestest ja muust oleks esimeseks poolaastaks piisanud. Aga ka kingitud asjadest ei läinud paljud kasutusse, sest tibatillukesed teksapüksid, kapuutsiga pusad ja minibotased on küll poeriiulil supernunnud, aga päriselus natuke vähepraktilised. Eriti just vastsündinu suuruses.


Lõpetuseks siis beebitoit. Ma ikka arvasin, et teen kõik püreed ise, kodukana nagu olen. Ostan mõne kohaliku taluniku käest juurikaid ja olen täiega öko. Ja mis juhtus - selgus, et ei olegi nii, et anna ainult ette ja laps sööb. Esimesel lisatoidu nädalal sõi umbes ühe teelusikatäie korraga. Mismoodi sa seda teelusikatäit püreed valmistad?

Ma ise ei armasta külmutatud toitu, nii et suurema koguse ette tegemine ei olnud ka nagu variant.

Praeguseks sööb juba natuke rohkem, aga mitte iialgi ei tea, et mida ja kui palju. Ükspäev läheb terve avokaado, anna ainult ette, järgmisel päeval vaatab mind esimese ampsu peale sellise näoga, et... sa ei saa ometi tõsiselt eeldada, et ma seda jubedust maitseks? Püreedest sobib ainult üks poepüree, mingi maguskartuli ja kalkuni oma. Mitte ükski teine. Aga ka see sobib ainult igal kolmandal korral või nii. Enda tehtud püreedest pole veel ükski sobinud. Mingi beebide riisipuder maitseb kolmandikul kordadest üliväga, vahel tuleb suure kisa saatel isegi lisaports teha, ülejäänud juhtudel piirdutakse esimese lusikatäiega (millest omakorda pool "kogemata" suust välja kukub).

Näputoitumine ei lähe kuigi hästi, asjad ei püsi käes, terve elamine on sööki täis, laps pealaest jalatallani kleepuva kihiga kaetud, aga kõhtu jõua midagi. Söögiga mängida meeldib küll, ta lihtsalt ei saa veel aru, et seda võiks peaasjalikult ikka suhu pista.

Nädalake tagasi hakkas hommikuti minuga sama putru sööma. Hautan kaerahelbed nüüd piima asemel veega, tema portsule riivin õuna sisse ja panen natuke banaanitükke. Enda omale lisan rosinaid ka, talle enam mitte (esimese korra rosinad tulid kõik tervetena välja, ilusad prisked nagu kissellis ligunenud). Kahe hambaga ikka ei näri veel väga efektiivselt, eksole.

Ükspäev tegin meile endile ahjus lõhet ja juurikaid, sättisin Oscari jaoks minivormi väikese portsu, ilma maitseaineteta ja natukese oliivõliga. Ma olen ikkagi tubli ema, kokkan oma beebile ja puha.


Vot nii haput nägu pole siin majas enne nähtud! Iiiiiuuuu. Lõhe ja ahjujuurikad? Mis sul arus oli?! Õnneks oli piisavalt palju tükke, et vähemalt jagus mängurõõmu. Pooled jätsin alles, tegin püreeks, mõtlesin, et äkki siis läheb paremini. Järgmine päev soojendasin talle ja esimene amps sobis lootustandvalt hästi, teine mitte nii eriti. Õhtupoole soojendasin ülejäänud osa ka üles, see põlati kohe ära.

Ole siis veel hea ema ja kokka oma lapsele... Ta põhiliselt kasvabki meil avokaado, mango, kiivi ja banaani peal. Taimetoitlane.

Õnneks oskab nüüd tuubitoite süüa ja neid on mugav välja minnes kaasa võtta. Pole lusikat vaja ja ei teki suuremat laga. Välja arvatud juhul kui oma pisikesed sõrmed paki külge saab ja niimoodi pigistab, et nägu, riided (pluss minu riided) kleepuvat ollust täis on. Põhiline, mida tuubikatest talle annan, on spinatiga, selle värv on kuivades mõnus... kakane. Eks veidi ebaglamuurne on "veits kakasena" kohvikust autoni jalutada, aga mis sa teed. Vähemalt sai laps nalja teha. Mis ei ole üldse väheoluline!

-

Iga kahe postituse tagant küsib keegi kanade kohta ja kui praegu öö ei oleks, teeks ma neist teile pilti. Igatahes on paar päeva vihmane olnud ja linnud näevad välja nagu oleks Oscar nad oma spinatiseguga üle valanud. Maaelu, noh.

11 september, 2018

Mägine spa

Ja ongi emme külaskäik läbi. Sõitsime viimasel päeval veel Vancouveris ringi, näitasin talle oma endisi kodumaju ning muid toredaid kohti, ema nentis, et saab aru küll, miks mulle siin nii väga meeldib. Mitte ainult Vancouveris, vaid üldse igal pool, kus me nende kahe nädala jooksul käisime. Ja on nõus iga kell tagasi tulema. Tore!

Ilm oli palav, päike lõõmas ja konditsioneer aitas autos ellu jääda. Ma tegelikult natuke kahtlustasin küll, et see hästi ei lõpe, aga muud varianti väga ei olnud. Igatahes oli kurk juba kodupoole suundudes natuke valus. Käisin enne praami peale minekut veel sõbranna juures teed joomas ja muljetamas (tema pere oli samuti siin) ning lahkusin varakult, et veidi üle tunni enne praami väljumist sadamas olla.

Saar, kus elame, on suviti kõva turismimagnet. Praamid on kellaajast sõltumatult pilgeni täis, aga kui piisavalt vara saabuda, õnnestub enamasti peale saada. Kasvõi napilt. Emal järel käies olime viimase viie auto seas, tagasi Vancouverisse minnes viimase kolme seas ja Oscariga kahekesi koju tagasi suundudes... viimased!

Oscar magas kogu sõidu maha, mina nautisin vaadet ja lemmikkohvikust kaasa ostetud martsipani-croissant'i. Polnud üldse paha! Välja arvatud see, et ma iga tunniga üha haigemaks jäin.


Järgmine päev kulus teejoomisele (millest suuremat tolku ei olnud) ja pakkimisele (õnnestus päris edukalt), sest pidime ülejärgmisel hommikul väikesele puhkusele minema. Uurisime hiljuti, kuhu saaks otse Nanaimost lennata ja sõelale jäi Calgary, mille lähedal on Banff oma ilusa looduse ja kuulsa spa'ga.

Oscar on õnneks üsna rõõmus reisisell, kes suuremat ei kurda ning igaühele laialt naeratab. Kõik ümbritsevad inimesed sulavad hetkega. Küll aga ei oska ta öisest unest suuremat lugu pidada, eriti kodust eemal olles. Esimesel ööl ärkas vähemalt miljon korda, teisel ööl pool miljonit. Kolmandal ööl olime juba teises hotellis, mis üllatas meid tavapärase kapi asemel garderoobiga. Naersime, et paneks Oscari kappi magama... ja mõistsime kiirelt, et see pole üldse paha mõte! Ruumi oli seal vähemalt kolmele võrevoodile, asi siis üks sisse mahutada. Ukse jätsime värske õhu tarvis lahti, aga vähemalt oli ta nii palju nurga taga, et vannitoast tulev valgus peale ei paistaks ning sel ööl ärkas ta ainult iga paari tunni tagant, mis oli hiiglaslik edasiminek!

Aga tagasi spa juurde. Vau. Lihtsalt kõik oli vau! Vaade toa aknast:


Hommikusöögibufee oli niiii hea. Oscar sõi kahe suupoolega suitsuforelli ja ei teinud kordagi seda haput nägu, mis muidu esimese hooga iga toidu peale tuleb. Õhtune bufee oli samuti väga hea. Mõlemal õhtul käisime massaažis ja võite juba arvata, et see oli samuti super. Mulle väga meeldis, et spa'l oli kaks osa - üks kõigile külastajatele ja teine ainult neile, kes spa's hoolitsustel käisid. Nii jagus igal pool ruumi ja õhku. Alaealised olid mõlemas keelatud, mis mulle kohe eriti meeldis! Me olime küll ühed vähestest, kes sellesse hotelli üldse lapsega ööbima läksid, aga ka oma lapsest on mõnus korraks puhata, teiste omadest rääkimata.

Kõik oli kuidagi nii mõnus, et nende mõne spa's veedetud päevaga puhkasin ma täiesti välja sellest hoolimata, et Oscar meil kummalgi magada ei lasknud ja et ma iga päevaga aina hullemini köhisin ja nuuskasin.

Ahjaa, Oscar arvab millegipärast, et ma nuuskan tema lõbustamiseks! Mida suurema lörinaga tatti tuleb, seda kõvemini ta naerab. Teine naljakas asi, mida tegema on hakanud, on minu selja patsutamine sel ajal kui teda krooksutada üritan. Ta arvab, et see on mingi tore vastastikku patsutamise mäng.


Loodus on siin ikka täiesti kirjeldamatu. Ongi postkaart! Ei pea isegi otsima, kogu aeg on. Ma ei tea, kuidas ma oma senise elu ilma mägedeta hakkama sain, nüüd enam küll ei saaks...

31 august, 2018

Poole kohaga kass

Oscar kasvas kuidagi üleöö suureks. Ükspäev käisime arsti juures ja ma ei pidanud teda ootamise ajal lõbustamagi, lihtsalt panin mängunurka maha ja lõbustas ennast ise. Roomamine sai väga käbedalt selgeks, nüüd läheb, kuhu tahab. Kõik purud sööb kah põrandalt ära. Aga noh, ongi vähem koristamist.

Ja väga asjalik on kuidagi. Tegevus muutub rohkem mõtestatuks, juba oskab eesmärgi suunas liikuda, näiteks diivani alla peidetud juhtmed välja koukida. Ja näljasena sülle võttes ei lutsuta enam õrnalt õlga, vaid lööb joonelt hambad kerre. Keegi esivanematest oli ilmselt hai...

Aga muidu on tore. Kuriseb ja teeb linnuhääli. Naljakas on. Rääkisin just emale, et näe, tahtsin kassi - nüüd on Oscar natuke kassi eest ka, lööb nurru. Multifunktsionaalne.

Ahjaa, kassi sain (peaaegu) ka! Lihtsalt tuli ise. Selline ilus ja kohev, väga sõbralik ja paimaias. Pai-maias. Pai maias. Ma ei oska enam eesti keelt. Tahtis pai saada, noh!

Andsin talle natuke sinki, et äkki tuleb teinekord veel. Selline poole kohaga kass on ju väga mugav ja kohustustevaba! Kass omalt poolt arvas, et on kogu aeg siin elanud, ei tahtnud enam ära minna. Istus truult võrgu taga ja ootas, et sisse lastaks. Mulle meeldis. Oscarile meeldis ka. Matt ütles, et isver, mis see sink siin maas teeb, nii tuleb kass ju veel tagasi!

28 august, 2018

Emme tuli külla

... ja küsis, mida tuua võiks? Ütlesin, et pool pakki peenleiba. Tõigi. Leia pildilt peenleib:


Sõbranna pere tuli sama lennuga, ootasime neid seal lennujaamas ja arutasime, et kuidagi uskumatu on oma emasid Kanadas näha. Nagu näeks und või midagi...

Ühtlasi selgus, et mu ema on reisimiseks loodud! Esimene pikk lennureis ja ainus, mille üle kurtis, oli et lõpuks läks natuke igavaks. Ajavahe (mis on Eestiga 10h) ei anna üldse tunda, magab nagu beebi! Või noh... ma ei tea, miks nii öeldakse. Beebi meil küll nii hästi ei maga!

Oscar õppis päev enne vanaema saabumist roomama, et oleks mida näidata. Nüüd paneb mööda tuba ringi nagu tuulispask! Juba ta leidis, kuidas kaminal mingi liist ära tõmmata, mille taga igasugu nuppe ja atribuutikat leidub. Mina näiteks ei teadnudki, et sealt midagi ära käib!

Emale meeldib siin üliväga! Oscarile meeldib lisatähelepanu. Ja mulle meeldivad nad mõlemad.

Oscar mõtles lõpuks välja, kust ma talle mänguasju leian...

20 august, 2018

Nipet-näpet

Mul on vist puuk. Vist! Sellises kohas, et väga hästi ei ulatu ise takseerima ja nii tilluke, et võib ka midagi muud olla. Kusjuures meil on väga vähe puuke siin. Ja ma ei ole kuskil looduses müttamas käinud. Ainult lapsega kanu vaatamas ja hiljem peenraid kastmas. Teoreetiline võimalus on seega olemas.

Matt magab veel, otsustasin, et ei hakka teda üles äratama, võib-olla see polegi puuk.

Miks ma arvan, et äkki polegi - sest sõbranna rääkis eile, et leidis oma beebilt tibatillukese puugi. Kui suur on tõenäosus, et mina leian ka kohe? Ühtlasi tundub selles valguses tühine, et puuk on mul, mitte Oscaril. Nii et las on. Peaasi, et lapsega on kõik hästi. Näe, altruism areneb emaks olemisega!

-

Ma tegin eile vahvleid. Juba ammu isutas. Praeguseks on ainult paar tükki alles...


Järgmisel nädalal tuleb ema külla. Nii äge!

Teen nüüd nimekirja, kuhu minna ja mida teha. Tahaks talle igasugu ilusaid kohti näidata. Ainus häda on see, et kuna meil siin suvel üldse ei saja, on augusti lõpuks igal pool ulatuslikud maastikupõlengud, mis tähendab seda, et aeg-ajalt on õhk täiesti läbipaistmatu. Nagu oleks pilves ilm, aga natuke roosakam. Ilusaid vaateid läbi selle udu ei näe. Nõme veits.

Hea uudis on see, et täpselt selleks ajaks, mil ta saabub, lubatakse natuke vihma. Ühest küljest ebaõiglane, et kui kaks kuud pole sadanud, läheb just siis vihmaseks kui ema tuleb. Aga samas aitab vihm metsa kustutada ja siis on õhk jälle puhtam. Ja vaated tulevad tagasi. Kui vihmapilve seest midagi paistab.

Mul pole tegelikult midagi selle vastu, et kuum/kuiv hooaeg läbi saab, tore oleks end pleedi sisse kerida ja teed juua.

See, kas õhk on suitsune või mitte, oleneb tuule suunast, näiteks täna on eriti udune, kuigi alles üleeile oli puhas sinine taevas. Praeguseks on läänerannikul ära põlenud 600.000 hektarit metsa ja Kanada kuulutas välja eriolukorra. Midagi sarnast juhtub tegelikult iga aasta suve lõpuks. Polegi nii eriline. Kahjuks.


Laps on viimasel ajal hästi lahedaks läinud. Ta oskab nüüd linnuhääli teha. Kuristab madalalt ja siristab kõrgelt, marunaljakas on. Natuke oskab roomata/käputada ka. Aga viimasel ajal on väga vara ärkama hakanud, juba kuue-seitsme vahel. Enamasti toon ta siis endale kaissu ja ärkame koos. Või noh, mina ärkan... Oscar mängib varvastega ja torkab oma tillukesed näpud mulle silma. Idüll.

Ahjaa, tal on kaks hammast ka! Lihtsalt salamisi tulid. Kõigepealt üks ja mõned päevad hiljem teine veel. Ei mingit jorinat ega palavikku. Vedas.


Vahepeal ärkas Matt, uuris mu oletuslikku puuki ja ütles, et ei ole puuk. Loodame, et tal on õigus. Võttis täpi välja ja väitis, et oli koorik või midagi. Et võib-olla keegi hammustas. Aga mitte puuk.

Tähistasime õnnestunud diagnoosi omeltiga. Sai nii ilus, et tegin pilti ka. Te pole ju enne omletti näinud...

Kanad said arbuusi. Olgu neil kah hea päev!

06 august, 2018

Pudrupõder

Mina: (räägin Oscariga)
Matt (eemalt): Who killed the moose?
Mina: ???
Matt: You said "põder on surnud"
Mina: No, I said "puder on söödud"

Oscari esimesed söömised olid naljakad. Ta ei osanud ju neelata! Toidust oli väga huvitatud, aga kui lusikatäis suhu jõudis, hakkas maigutama, et veel saada ning puder kukkus välja. Laps ei lasknud end sellest suuremat häirida, lakkus muuhulgas laua puhtaks ja andis endast parima, et pealaest jalatallani kleepuvaks saada.

Kõige esimene asi, mida ta proovis, oli tegelikult hoopis kurk. Mõtlesin, et äkki maitseb? Oscar tegi suu lahti ja mina hoidsin kurki tal suus, arvasin, et hakkab lutsutama või midagi... aga tema lihtsalt istus suu pärani ning ootas kannatlikult, et ma kurgi välja võtaks. Null huvi!

Paar päeva hiljem kui ta silmadega iga tükki saatis, mis minu suhu rändas, proovisin uuesti ja siis mõjus kurk nagu kassile palderjan! Lödistas oma väikeste beebiigemetega seda keskmist pehmet osa süüa nii et mahla pritsis. Nüüd olen kurki spets asja sisse pannud, kust tükke välja ei tule ja lapsel rõõmu kui palju.


Eile käisime rannas ja Oscar sai kogemata peotäie liiva kätte. Ta sattus nii suurde vaimustusse, et pool sealoldud ajast kruttis rätikut endale kõhu alla, kuniks liiv jälle käeulatusse sattus - roomata ju veel ei oska. Meist üks pidi siis katkematult valves olema, sest praegu rändab kõik suhu.

Huvitav, et liiv kohe esimesel proovimisel paremini maitses kui kurk...

30 juuli, 2018

Rannailm

Mulle ei meeldi päevitada, sest palav ja igav hakkab. Ujuda võin kui vesi on soe. Ja ma ei taha, et jalad liivaseks saavad. Seda on rannas teatavasti väga keeruline vältida. Beebiga on jällegi ideaalne - tema ju nagunii päikese käes olla ei tohi, seega ei vaata keegi imelikult kui vilus istud. Iseenda ujutamisega mul samuti suuremat muret pole, kuna Oscari leotamine võtab kogu aja. Ta on põhimõtteliselt nagu kala, ainult vees olekski. Isasse.

Image result for greyfish canadaEile käisime rannas. Sõpradel on kaks poissi, teistelt sõpradelt saime kaks tüdrukut kah kaasa. Paras hunnik mudilasi. Sain teada, et kui eesti lapsed ehitavad rannas liivalosse, siis kanada omad laovad vette kividest "basseini", kuhu kogutakse vähke.

Esiteks tore koguda ja teiseks tore vaadata, kuidas nad sealt välja hakkavad ronima. Noh, nende jaoks tore. Mina küll sellist elukat katsuda ei tahaks. Lapsed näitasid, et nad tegelikult ei näpista üldse kõvasti, aga näpitsate vahel on pisikesed "hambad" ja nendega võib naha veriseks tõmmata.

Teiste rannaliste koer arvas samuti, et vähimäng on lahe ja sõi hoogu sattudes ühe kogemata ära. Noh, juhtub! Proteiin on õnneks kasulik.

Järve juurde tuli natuke aega läbi metsa jalutada, seega lootsin, et Oscar ikka vapralt vastu peab ja saan ka tagasi koos teistega minna. Siin on ju igal pool karud! Jällegi - kohalikud leiavad, et see ongi normaalne kui karu vahel risti üle tee läheb, aga mina pole veel päris harjunud.

Ahjaa, Matt oli tööl. Muidu oleks saanud tema meid karude eest kaitsta.

Oscar pidas end igati eeskujulikult üleval. Sõbrad tõid beebitelgi kaasa ja selle varjus oli mõnus pikutada ja mängida. Sooja on siin 30 kraadi ringis, aga kuna õhk kõvasti kuivem kui Eestis, ei tundu üldse nii palav. Oscaril oli igatahes väga tore päev. Natuke põdesin, et äkki ta ei jää rannas magama, seisvas vankris see ju tavaliselt ei õnnestu, aga jällegi - ei mingit probleemi. Sõprade beebi vajus samal ajal telgis unne, hästi ajastatud värk. Võib vist teinekordki randa minna. Mis siis, et jalad liivaseks saavad...

26 juuli, 2018

Vananemisest

Loen siin naisteajakirja, kus on artikkel "Enneaegne vananemine - kuidas vältida ajaratta kahjustavat mõju?" 

Juba teine lause väidab: "Kindlaks on tehtud, et 80% naha vananemisest on tingitud väliskeskkonna faktoritest" ning loetletakse stressi, päikesekiirgust ja keskkonna saastatust. Ehk kui elad puhtas piirkonnas, väldid päikest ja stressi, õnnestub järelikult 100-aastasena kahekümnene välja näha?

Kuulge, see on täitsa hea diil!

Huvitav, miks nad pealkirjas "ajaratta kahjustavat mõju" mainivad kui 80% on puhtalt keskkonnast tingitud?

Ja alles siis märkasin lehe ülanurgas kirja "sisuturundus". 

Vanasti oli reklaam. Nüüd on sisuturundus. Nii kõva sisutootmine käib, et ei pane tähelegi kui pealkiri artikliga vastuolus on.

Muideks, kuidas ma tean, kas vananen enneaegselt või õigeaegselt?

21 juuli, 2018

Vanasti...

Paar päeva enne neljakuuseks saamist õppis Oscar keeramise selgeks. Nädal-paar hiljem oli igasugusest pikutamisest saanud möödanik. Rullis end üht- ja teistpidi, voodis olles võttis veel käed-jalad kah appi, sest korraga selgus, et nii saab end võre najal edasi lükata ja oh seda rõõmu siis! Kuniks lõpuks jäi kuskile voodinurka totaalselt kinni, kõik neli jäset erinevate pulkade vahelt välja rippumas ja ise sedapidi kaldus, et siputamine enam täbarast olukorrast ei päästnud. Kisa taevani!

Ühel sellisel (öisel!) hetkel tabasin end mõtlemast, et vanasti oli ikka lihtne - lapsel kõht täis, voodisse, mõnda aega vehkles, siis jäi magama. Ei pidanud teda mitu korda pulkade vahelt päästmas käima ega midagi.

Aga siis tuli meelde, et vanasti ärkas ta see-eest iga (mõne) tunni tagant, mitte terve öö peale korra. Vanasti ei olnud seda luksust, et täitsa ise ja täitsa omas voodis uinuks. Vanasti polnud isegi mitte orienteeruvat kellaaega, millal ta magama võiks jääda. Elu oli kaootiline. Nii et kõige kiuste on tegelikult hoopis lihtsamaks läinud!

Mähkmevahetuse on keeramine muidugi keerulisemaks teinud. Ja alles nüüd, mil Oscar on viiekuune, saan aru, miks kõik beebimammad trukkidega riiete üle jahuvad. Siiamaani polnud mingit probleemi - kui oli vaja öösel mähet vahetada, võisin kinnisilmi trukid kinni klõbistada ja see ei võtnud üldse aega! Aga nüüd on nii, et umbes teise trukini jõudmise ajaks on ta vähemalt viis korda püüdnud kõhuli keerata, natuke omaenda varvastega mänginud või nii aktiivselt siputanud nagu oleks viimnepäev käes.

On ikka inimesel energiat keset ööd!

Vot vanasti oli lihtne - laps püsis täpselt seal, kuhu ta jätsid. Samas tuli vanasti neid mähkmeid mitu korda tihemini vahetada ja pimedas-käsikaudu ei teinud ma seda kunagi, sest korralikule poisslapsele kohaselt pissis ta mu enamasti lihtsalt täis. Seda ei ole nüüd juba ammu juhtunud!


Sõbranna, kel on kümnekuune, ütles enda ringikäputavat jõmmi ja minu põrandal siputavat Oscarit vaadates, et "sul on ikka nii lihtne, ta ei lähe veel kuhugi". Minu meelest on praegune aeg just keerulisem, sest liikvele minemiseks on vaim valmis, aga keha ei tule järele. Õõtsub kõhu peal, käed-jalad õhus vehkimas ja läheb närvi, et see soovitud tulemust ei anna. Ta ei tea veel, et lendamisele ei maksa panustada, ikka mööda maad peab liikuma. 

Viimase nädalaga tegi Oscar kõva arenguhüppe, kasvas kuidagi hästi kiiresti suuremaks ja muutus palju asjalikumaks. Enam-vähem üleöö! Muidu ei saa ise arugi, kuidas ta kasvab ja areneb, aga praegu on selline tunne nagu oleks kaks nädalat eemal olnud. 

Mulle ikka väga hästi sobib emaks olemine, nii lahe on kogu aeg. Vaatasin ükspäev Oscari esimese kuu pilte ja üllatusin kui väike ta oli! Aeg läheb super kiiresti...