12 oktoober, 2019

Lähen mehele

Me oleme juba mõnda aega kihlatud olnud ja kui selliste asjade puhul vahel küsitakse, et noh, kas on ka teistmoodi tunne, siis mul küll on! Kanadas ei ole kombeks väga pikalt ilma abiellumata koos elada, asjad käivad pigem traditsioonilisel moel. Ja kuna ma teadsin, et see hetk millalgi tuleb, lootsin sisimas kaht asja - et sõrmus oleks ilus ja ettepanek tuleks ootamatult. Õnneks läks mõlemaga kümnesse!

Kanadas on kogu see sõrmusevärk hästi traditsiooniline. Nii kihla- kui abielusõrmus käivad alati vasaku käe eelviimases sõrmes ja seal ei kanta mitte iialgi midagi muud (ja mõlemad jäävad elu lõpuni sõrme). Nii et lihtne pilk kätele annab alati teada, mis värk on.


Aga pulmad... Ükskõik kummas riigis need korraldada, jääks paratamatult teisest mitmed olulised inimesed tulemata. Ei ole niisama lihtne (ega odav) teisele poole maakera lennata, et korra pittu saaks. Lisaks peaks kõik asjad kahes keeles tegema, mis oleks pehmelt öeldes tüütu. Kahte pulma ma kindlasti ei tahaks, nii et see ei ole lahendus. Jäin siis mõtlema, et mida ma üldse tahan?

Ilusat kleiti, lilli ja paari viisakat fotot mälestuseks. Õhtusöögile võiks ka minna. Aga ma ei taha korraldamisega seotud stressi, ma ei taha saalitäit inimesi, kellega suhelda ei jõua, ma ei taha päev otsa tähelepanu keskpunktis olla ja muudkui esineda. Mul ei ole vaja portsu inimesi vaatama, kuidas ma paberile allkirja panen. Ma ei taha teiste ees tantsida ega kooki lõigata. Ma ei taha ilusaid kõnesid, sest ma ilmselt töristaks kogu selle aja nutta, hahaa! Ja ma ei taha kulutada hunnikut raha millelegi, mis on mulle vastumeelne.

Mida vanemaks ma saan, seda vähem erinevatest tähtpäevadest hoolin. Ja mida me siis praegu nii hirmus suurelt tähistaks? Koos oleme elanud juba mitmeid aastaid. Laps on kah olemas. Ainus, mis muutub, on minu perekonnanimi (ja seegi muutub ainult kahe tähe võrra, hahaa). Samas ei ole mul otseselt midagi tähistamise vastu, aga seda võib ju iga seltskonnaga ka eraldi teha?! Aja jooksul ja vaikselt. Ei pea eestlasi-kanadalasi-sõpru-sugulasi-töökaaslasi kõiki ühe laua taha kokku panema.

Ainus, mille osas ma selgusele ei ole jõudnud, on pulmakleit. Ühest küljest võiks selle ju korra elus selga panna, aga teisest küljest oleks see oluline ainult pildi peal. Kui pilt tehtud ja näiteks õhtusöögile minek, siis vot süüa pole küll minu jaoks tähtis mingis spetskleidis. Ja mida ma sellega hiljem teeks? Võib-olla otsiks hoopis mõne muu pidulikuma kleidi, mida teoreetiliselt saaks kunagi veel kanda. Ei pea isegi valge olema, võib-olla roosakas hoopis?

Millised teie pulmad olid? Või oleks kui kunagi tuleks?

03 oktoober, 2019

Mis võiks koolis teisiti olla?

Lugesin diskussiooni rahvastepalli teemal ja kohe nii hea meel hakkas, et mul on kool läbi ja ei pea enam kunagi kehalise kasvatuse tundides käima. Mul ei ole midagi enda liigutamise vastu ja koolilastele on see kahtlemata vajalik (eriti arvestades kui suur osa vabast ajast neil tänapäeval ekraanide taga möödub). Aga nõukaaegne normide süsteem ja kehaliste võimete hindamine, mis Eesti koolidest kaduda ei taha, on minu meelest täiesti absurdne. Kooli ülesanne peaks olema õpilasi aktiivsena hoida ja neile erinevaid spordialasid tutvustada. Sellel, kui kaugele keegi hüpata jõuab või kui väledalt 60 meetrit ära jookseb, ei ole ju tegelikult mingit tähtsust!

Mina käisin koolis nii ammu, et mäletan isegi veel seda aega, mil vahetundides kummikeksu hüpati. Püüdsin kümmekond aastat tagasi seda kellegi lastele õpetada ja sain peale mõningast karglemist aru kui megahea võhm peab olema, et niimoodi tundide kaupa lasta! Pole ime, et vanasti keegi paks ei olnud. Lastest, ma mõtlen.

Rahvastepall on muidu väga kihvt mäng, ainult et ülejäänud maailm mängib seda spetsiaalsete pehmete vahtpallidega, mitte korraliku kõva korvpalliga nagu meie koolis! Vahtpall ei tee haiget ja niimoodi taandubki mäng koordinatsioonile, võhma kasvatamisele ja muule tähtsale ning ei pea arutama, kas palliga löömine on kiusamine või mitte.


Kui veel kiusamisest rääkida, siis kekatundides tehti (vähemalt meil) võistlusmängude puhul nii, et õpetaja valis kaks kaptenit (oma lemmikute hulgast, nii et mõni sai peaaegu alati kapten olla ja mõni teine mitte kunagi) ja need siis omakorda komplekteerisid omale meelepärase võistkonna, kutsudes vaheldumisi allesjäänud valiku hulgast oma meeskonda liikmeid.

Noh ja sellega läks loomulikult samuti nii, et popimad läksid esimestena, keskmised keskmistena ja need, kes mingil põhjusel tõrjutud või kohmakamad/kobamad olid, seisid seal lõpuni välja, kuniks kedagi "paremat" polnud enam võtta ja "pidi" nemad kah kaasama. On ju natuke kurb?

Keka, kunstiõpetus, laulmine ja käsitöö peaksid alati olema ainult arvestatud/mittearvestatud. Hinnata võiks püüdlikkust ja kaasa töötamist, aga mitte tulemust. Tulemus ei ole ju enda teha! Sama hästi võiks hinnata seda kui ilus keegi on - lähed seisad klassi ees, õpetaja takseerib sind nii- ja teistpidi ning ütleb, et novot siin tagumiku peal on sul nats liiga palju pekki ja need lõual olevad vistrikud oleks võinud ka millegagi ära katta - veits meiki ei teeks sinusugusele põrsale paha - nii et tänane tulemus on "kolm".

Ja siis läheb järgmine, kel geenide poolt antud sire keha ja voogavad lokid ning saab "viie". Oleks ju ebaõiglane? Kuigi ratsionaalselt võttes ongi mõne välimus "rahuldav" ja teisel "väga hea". Aga see ei ole ebaõiglane kui minu maalitud kuusepuu on "kolm" ja mõne teise tehtu "viis", mis siis, et mina võib-olla andsin endast parima ja nägin palju vaeva, samas kui teine lihtsalt loomuliku ande najal kena puu paberile visandas?


Ja lõpetuseks - teate, kuidas Eestis ei tohi last nohuse/köhasena lasteaeda viia? Ma olen viimasel ajal sellele palju mõelnud, sest mul on nüüd laps ja see laps on viimased kolm kuud lasteaias käinud, mis tähendab, et ma näen kui tihti ta nohune on ja kui tihti teised on. Kanadas seda õnneks haiguseks ei peeta ja nad käivad ka löristavate ja köhivatena kohal. Lapsi endid ei paista see sugugi häirivat, nii et kojujäämisel ei ole erilist mõtet. Nakkusohtlikud on nad juba enne kui sümptomid välja löövad, nii et ka rühmakaaslasi isoleerimine ei kaitseks.

Aga huvitav, et koolis enam paanilist nohuhirmu ei ole. Päevapealt saab läbi! Või noh, mitte päevapealt, kaks kuud antakse aega atra seada - juunis lõpetad lasteaia, kuhu jumala eest ei tohtinud nohusena minna ning septembrist oled koolilaps, kes on kohustatud nohusena kohal käima, sest nohu ei ole haigus!

Tööl oleks veel eriti hea - helistad hommikul, et sorri, ma ei saa tulla, mul on nohu! :)

30 september, 2019

Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui Oscar keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.


Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?


Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

24 september, 2019

Kanadast ja kanadalastest

Eelmise teema all esitas keegi terve portsu küsimusi ja mõtlesin, et vastan hoopis siia, äkki on teistel ka huvitav lugeda. Ütlen igaks juhuks kohe ette, et tegemist on ainult minu kogemusega ning arvesse peab võtma, et Kanada on hiigelsuur ja erinevates piirkondades võivad asjad veidi erinevalt käia.

Väga huvitav, et kanadalased väga ei joo?
Alkohol on vähem kättesaadav kui Eestis. Seda müüakse ainult spets alkopoodides, mitte toidupoes. Restoranides muidugi on, aga kohvikutes näiteks mitte. Avalikus kohas (nt tänaval, rannas) ei ole lubatud juua, ka avatud pudelit/purki ei tohi olla, selle eest saab trahvi (ja päriselt saabki!). Autos ei tohi olla avatud pudelit, ka kaassõitjad ei tohi sõidu ajal juua. Kõik väliüritused on alkovabad. Baarid ja ööklubid pannakse kell 2 kinni, ei ole hommikuni pidutsemist. Joomiskultuur on üldse natuke teistsugune. Ja kui seltskonnas on keegi, kes ei joo, ei tule selle kohta iial ühtegi küsimust ega kommentaari (rääkimata sundimisest, et joo ikka).

Mul endal kangastuvad Kanadaga ainult positiivsed asjad ja tegu on ju heaoluühiskonnaga? Näiteks olen kuulnud, et tervishoid on üks maailma parimaid?

Kanada on ülimalt viisakas, sõbralik ja salliv koht. Kui täiskasvanud inimene keset tänavat dinosauruse kostüümis vastu tuleb, võid mürki võtta, et keegi ei vaata viltu, pigem tehakse komplimente. Eestlasena peab väga mõtlema, mida ütled - meie jaoks tavalised "naine roolis, auto kraavis"-tüüpi naljad kõlavad siin väga halvasti. Immigrantidele on Kanada üks avatumaid kohti, pagulaste kvoodid kõrged, neid võetakse ikka süle ja seljaga vastu ning väga toetatakse nende endi kultuuri ja kommete säilimist (mis hakkab ilmselt ühel hetkel kätte maksma). Näiteks turbani kandjad on vabastatud kiivri kasutamisest. WTF!

Heaoluühiskond kindlasti, jah. Sellepärast pole ka oma "rikkuse" tõestamine nii oluline kui näiteks eestlastele, ehteid kantakse vähem, kaubamärk pole tähtis ja kindlasti pole see nähtav (kui kellelgi on rinnale kirjutatud ARMANI, on see raudselt venelane). Riietusele pannakse üldse vähe rõhku, suvel on enamikel lihtsalt varbavaheplätud jalas, sest suva noh. Aga elatustase on kõrgem, asjad on kättesaadavamad (ja asjadesse suhtutakse seetõttu hooletumalt). Kütus, vesi ja elekter on palkadega võrreldes odavad, Matt ikka naerab kui ma käin tühjadest tubadest tulesid ära kustutamas... Kasutatud auto ostmine on ka miinimumpalgalisele jõukohane (Eestis ju kaugeltki mitte). Ja mida vaesem oled, seda enam saad toetusi ja soodustusi, kõik on astmeline, maksud kaasa arvatud.


Palju on riigi poolt pakutavaid taskukohaseid teenuseid, näiteks hästi palju veekeskuseid, mille pilet on umbes pool miinimumtunnipalgast (Eestis ei käi eur viiekümnega kuskil ujumas/saunas/mullivannis), nende juurde kuulub tavaliselt ka jõusaal koos erinevate masinate ja kangidega, kõik sama pileti sees. Tasuta tenniseväljakuid on igas linna(osa)s, pallid ja reketid peavad muidugi endal olema.

Tervishoiusüsteem on hästi üles ehitatud, näiteks hooldekodud on väga korralikud, palliatiivne ravi (surevatele haigetele) äärmiselt tasemel. Mingit valude käes piinlemist nagu Eestis vähihaigete puhul kombeks, ei ole, sest valu saab ju ometigi ära võtta! Mul oli keisrilõige ja valust ei tea ma isegi taastumisperioodil mitte midagi, selleks olid rohud! Kanüül pandi nii, et alustuseks läks käe ümber soojakapist tulnud rätik, et sooned laieneksid ja ma alguses arvasin, et sain "tutvuste" tõttu erikohtlemist, aga hiljem selgus, et nii tehaksegi. Nii palju kui minul on siin tervishoiusüsteemiga kokkupuudet olnud, võin küll ainult kiitust avaldada. Ka meditsiiniliselt assisteeritud suitsiid on võimalik.

Kas töökultuur on sama nagu USAs, näiteks et puhkusi ei anta?

Puhkus on enamikel inimestel kaks nädalat aastas, mis tundub vähe. Samas võib enamikes kohtades nii palju aega vabaks küsida kui vaja on ja seda tavaliselt võimaldatakse. Mul endal ega kellelgi sõpradest pole sellega probleemi olnud. Kahes ettevõttes olen juhatajana töötanud ja seal käis täpselt samamoodi, et kel iganes vaja, lihtsalt küsis ning alati andis korraldada. Seda peab küll ütlema, et eestlased on kindlasti usinamad ja kohusetundlikumad töötajad kui kanadalased või muu-maalased.

Emapalk on 55% endisest palgast ja seda makstakse aasta aega (või 33% ja poolteist aastat - kuidas ise soovid). USAs näiteks pole kas üldse emapalka või on ainult mõni kuu. Sellist uhket süsteemi nagu Eestis pole vist küll kuskil mujal.

Mida kanadalased ise arvavad heaoluriigiks olemisest, kas nad on rahul?

Kanadalased on oma riigi üle üldiselt väga uhked, aga eks sellega ole nii nagu iga muu asjaga, et virisejaid leidub kah alati. Ma olen aru saanud, et meie "elu on raske" ja nende "elu on raske" kontseptsioon erinevad üsna suuresti. Sellel tasemel, kus neil omaarust raske on, oleme meie omaarust juba heaolutasemel. Aga see tuleb suuresti ka lapsepõlvest ja erinevatest ootustest, nemad kasvasid üles teadmisega, et sa võid saada kelleks tahad, maailma vallutada, blablaa, aga kui täiskasvanuks said, tuli välja, et see kõik ei kukugi iseenesest sülle, on konkurents ja pingutama peab... Spordivõistlusel saavad siin kõik lapsed medali ja sünnipäevalt lahkuvad külalised kingitusega (goody bag - kotike väikeseid mänguasju ja maiustusi).

Soomegi peaks olema heaoluriik, aga kui vaadata foorumeid ja artiklite all olevaid kommentaare, siis pean küll ütlema, et ma pole vist nii üksteist vihkavat ja negatiivset rahvast näinudki, kes ei oska muud teha kui kiruda poliitikat ja kurta kui hirmus on elada selles vaesuses.

Siin ei saagi enamikku artikleid kommenteerida, seega ma ei tea, mida nad seal kirjutaks. Aga igasugu foorumites ja beebigruppides ajab mind siin hoopis see närvi, et keegi ei ütle halvasti, kuigi vahel oleks vaja! Toon näite: ema kirjutab, et laps on arsti sõnul tugevas ülekaalus ja ämm pahandab, et peaks last tervislikumalt toitma. Järgneb kirjeldus, kuidas söödab lapsele friikaid ja joodab mahla, aga sellest ju ometi ei tule ülekaal, sest vahel sööb õuna ka. Eesti grupis öeldaks, et maga kaineks ja vaata toidulaud üle, ise oled süüdi! Kanada/USA grupis tuleb alustuseks mingi lohutus, et ära võta südamesse, su laps on nii tubli ja armas ja sa oled väga hea ema ning lõpetuseks võib-olla hääästi pehmelt, et proovi võib-olla mahla natukese veega lahjendada vms. Ma lähen nii närvi! :)

Ma teen Soome mõistes madalama palgaga tööd, maksan üüri ja muud vältimatud väljaminekud ning käin reisimas ka, seega ma tõsiselt ei kujuta ette, et kas neil enda sõnul vaesuses virelevatel sommidel on lihtsalt prioriteedid paigast ära või läheb raha valesse kohta?

Jap, sama siin. Selles mõttes on hea, et meie ei kasvanud heaoluühiskonnas üles ja oskame vähemat hinnata. Ei pea loss ja viis teenijat olema, et hakkaks tunduma, et sul on midagi.

18 september, 2019

Kas sulle meeldivad soomlased?

Ajasin ükspäev mingi võõra inimesega juttu (sest Kanadas võib ja peab) ning otse loomulikult küsis ta, et kust ma pärit olen? Juhuslikult on tal soomlastest sõpru ja järgmiseks uuris, kas mulle soomlased meeldivad?

Eee... ma ei tea. Ma pole sellele kunagi niimoodi mõelnud! Kohmasin, et "nad on okei". Siis sain aru, et kukkus vist nii välja nagu tahaks sitasti öelda, mida ma ju otseselt ei plaaninud ning lisasin olukorda PARANDADA püüdes, et "neile meeldib palju juua ja pidutseda".


Ups. Piinlik. Mis mul viga on?! Lisasin siis vabandavalt, et eks Soome ole nii kaugel põhjas, et seal on enamik aega külm ja pime, mida muud sa sellises kliimas ikka oma eluga peale hakkad!

Vaju häbi pärast maa alla.


Tegelikult on nii, et ma pole soomlastega eriti palju kokku puutunud. Mulle kangastub soomlast mainides esimese asjana naine, kes näeb rohkem välja nagu mees ja on silmini täis. Ma ei tea, miks?! Mingi Soome laeva trauma?

Aga siis jäin mõtlema, et kui keegi küsiks, kas mulle eestlased meeldivad? Eeee... Aus vastus oleks, et väga paljud tõesti meeldivad, näiteks kõik mu parimad sõbrannad on eestlased. Aga niimoodi üldisemalt - rahvusena?

Kes mulle tõesti väga meeldivad, on filipiinlased. Nii palju kui ma neid üle maailma kohanud olen, on tegemist väga toredate inimestega. Ja kanadalased meeldivad, sellepärast ma ju siin elangi. Aga soomlased... ma ei tea.

13 september, 2019

Lasteaed

Kõige suurem vale, mida värsketele vanematele õpetatakse - asjad juhtuvad siis kui laps on selleks valmis. Minu kogemus ütleb, et mitte miski ei juhtu enne kui lapse ema on selleks valmis. Lapsed on loomult nii egoistlikud, et kasutavad kõik võimalused mõnuga ära, mis neile ette söödetakse. Magada vanemate voodis, kasutada lutti, mitte süüa brokolit. Hahaa, no okei, seda ma tõesti ei tea, kuidas laps brokolit sööma saada. Aga ma pole ka ise suurem fänn.

Kaks kuud tagasi läks Oscar lasteaeda. Sest mina olin valmis. Esimesed paar päeva meeldis täiega, aga siis tuli korraga hommik, kus jäi nuttes maha... järgmisel korral sama... kolmandal korral hakkas juba maja ees autos nutma ja lõpuks jõudsime sinnani, et pisar kiskus silma juba lasteaiatänavale jõudes! Mu emasüda lendas igal hommikul miljoniks killuks.


Esimesed paar nutukorda jäin veidi kauemaks, et äkki rahuneb ja läheb mängima (mida muidugi ei juhtunud). Rippus mul küljes, mida ta muidu mitte kunagi ei tee. Me ju mõlemad teadsime, et lõpuks ma ikkagi lähen...

Otsustasin, et tuleb hakata kiiremaid hüvastijätte korraldama. Kingad jalast ära ja...


Maailma suurima naeratuse saatel! Sest lasteaeda jäämine on niiiiii äge! Tegelikult ongi - viis minutit hiljem juba mängib, pole mingit kurbust. Õhtul ei taha koju tulla, põnevad asjad pooleli. Ja tal on päriselt ka tore lasteaed, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Kasvatajad ütlesid, et osaliselt on asi selles, et ta käib seal ainult kaks päeva nädalas. Need, kes on täiskohaga, pidavat palju kiiremini kohanema. Ja ma viin ta alles kümnest, et päev liiga pikaks ei läheks. Mitmed teised tulevad ka umbes samal ajal, nad on ju kõik nii pisikesed alles.

Lisaks hommikusele nutule, mida tegelikult oodata oskasin, olen avastanud mitu asja, millele enne lasteaia algust nii väga ei mõelnud. Näiteks see, et magama minnakse kirjade järgi 12.30, aga reaalsuses pigem ühe paiku; on juhtunud ka, et kahest. Kodus uinub 11-11.30. Ideaalis ma muidugi tahaks, et ta võiks magada täpselt siis kui ära väsib, aga seal nii ei saa. Lihtsalt... kell kaks on nats liiga hilja! Nende enda graafikust ju poolteist tundi maas ja Oscari omast lausa kolm! Aga samas ei taha ma olla see närvihaige ema, kes muudkui käib ja kaagutab, kuidas tema tibukest kohelda tuleks. Pealegi on neid kella kaheseid uinumisi ainult kaks olnud (iga päev saadetakse väike raport, kus kõik päeval toimunu lühidalt kirjas).

Ahjaa, miks see mind korraga nii hullult häirima hakkas - kasvataja ütles ükspäev, et Oscar on lõuna paiku tihtipeale vihane. Noh, ma, vaadake, ei taha jälle see nõme kanaema olla, aga laps on lihtsalt VÄSINUD! Kodus hakkavad ka siis asjad maha kukkuma ja kõik närvi ajama. Püüdsin pehmelt mainida, et ta on ilmselt selleks ajaks omadega üsna küps, sest kodus läheb palju varem lõunaunne, aga kasvataja jäi vihase-teooria juurde.

Mina, muideks, olen samuti väsinuna väga ärrituv. Kui Oscar veel beebi oli ja mitte kunagi üle kahe tunni järjest ei maganud, muutusin täiesti teiseks inimeseks! Püüdsin küll vaprat nägu teha, aga süütenöör oli palju lühem kui puhanuna.

Väga raske on luua head tasakaalu lapse eest seismise ja sellega mitte ülepingutamise vahel. Esialgu püüan rohkem kuulata ja vähem kobiseda, tegelikult on ju hea teada, millisena teised teda näevad ja kuidas käitub kui mind juures ei ole.

Õnneks on ülejäänud tagasiside igati positiivne olnud - sööb isukalt, on peaaegu alati heas tujus ja räägib palju (tegelikult kasutab kummaski keeles ainult mõnd üksikut sõna, aga kasvatajad eeldasid, et see pidev vadin on eesti keel).

Sõbranna, kel on sama vana laps, rääkis, kuidas tema tütar tahtis mitu aastat vanema naabritüdrukuga õues mängida ja talle selle märgiks korduvalt oma kõige-kõige lemmikumat kaisujänest pakkus. Naabritüdruk polnud huvitatud ja muudkui lükkas ära. Nad olid siis mehega arutanud, et appi kui haavatavaks see sind ennast muudab kui keegi su lapse kurvastama paneb (okei, see on suures osas ka esmakordselt vanemaks olemise probleem, ma eeldan, et järgmise lapsega oleks juba lihtsam).

Igatahes küsis ta, kas olen mõelnud kui jube see oleks kui laps läheb kooli ja teda seal päriselt kiusama hakataks? Täitsa pekkis! Ma ütlesin, et no teil seal (nad elavad USA-s) on ju lihtne - kui miski ei meeldi, lased kohe maha, aga mida mina siin üdini viisakas Kanadas peale hakkan, seda ma küll ei tea. Ütlen Oscarile, et hoiatagu kõiki juba eos, et tal on karm Ida-Euroopa ema, kes kohalikke kombeid ei tea ja võib kogemata kellelegi molli anda? Ma ei välistaks :)

Nali naljaks, aga tõesti - see lasteaiavärk on ju alles algus!


-

Järg: Head uudised! Ossu jäi hommikul igati rõõmsalt lasteaeda maha ja see on juba kolmas kord järjest. Äkki ongi nutuhood läbi? Nii tore oleks. Ühtlasi mõtlesin, et näitan teile ka, milline see tagasisidepaber välja näeb, mis õhtuti kaasa antakse:

09 september, 2019

Hakkab looma!

Lõpuks ometi näitab ilmaprognoos natuke jahedamaid kraade ja isegi vihma. Mul on hea meel. Sweater-weather ehk kampsuniilm on parim! Siinsed suved on nii pikad, et septembriks on ammuilma kopp ees. Tahan teed ja küpsiseid, suuri kampsuneid ja tenniseid. Tahan sokid jalga panna!

Talveperioodi eelvaatena on mul praegu rõve nohu, aga isegi see ei morjenda. Istun salfakatekarbi ja raamatuga diivanil ning naudin, et päike ei küta nagu hullumeelne. Et autosse istudes ei ole esimene jupp aega täielik saun. Siis ka ei oleks kui saaks auto garaaži parkida, aga Matt on juba mitu kuud seal midagi ehitada nokitsenud ja lihtsalt ei mahu. Meil on muidu kahekohaline garaaž, nii et pole ju palju palutud, et üks ära mahuks? Peab selle asja nüüd käsile võtma, sest vihmase ilmaga oleks eriti nadi õues küürutada ja Oscarit turvatooli sättida.

Muide, ma leidsin uue lemmikblogi. Lugesin kõige uuema postituse... ja siis sellele eelneva... nüüd olen omadega eelmise aasta suves ning pidama ei saa. Südamest loodan, et ta pole kümme aastat bloginud, sest muidu istun kevadeni siin arvuti taga. Ma olen üldse väga suur blogide fann, ainult, et häid on jube vähe. Ja iga mõne aja tagant panevad pooled mu lemmikutest putka kinni, lihtsalt ei kirjuta enam. Mina olen seal siis nagu:


Justkui oleks blogija mulle midagi võlgu. Ise mu konksu otsa tõmbas oma toredate tekstidega, nii et pole ju päris aus täitsa ära kaduda. Ja oleks neid kadujaid siis ainult üks - iga mõne aja tagant haihtuvad!

-

Mul oli vaja kardinad lühemaks teha. Kõrvaltänavas pakutakse koduseid käsitöötunde, mis pani mind mõtlema, et see tädi peab ju ka õmmelda oskama! Muidu olen kõik tegemist vajavad asjad ühte suurde ja tuntud kohta viinud, aga miks mitte toetada hoopis oma naabruskonna osavnäppe?

Kirjutasin õhtul meili, tädi millalgi öösel vastas, mina kirjutasin hommikul, et andku teada, mis aeg talle sobiks, et kardina kohale viin, tema kirjutas, et ükskõik millal sobib ja mina vastasin, et olen poole kümne paiku seal. Siis on üks asi kohe tehtud (nagu mul oleks mingi hiigelpikk nimekiri asju, mida vaja teha).

Tõstsin Oscari kärru ja hakkasin jalutama, aga ümbruskond oli kuidagi nii vaikne... ja alles siis koitis, et oih, täna on ju pühapäev! Ma ei tea, kuidas siin Kanadamaal need kirjutamata reeglid ette näevad, aga äkki on pühapäeva hommikul enne kümmet ikka natuke liiga vara võõrale uksele koputama minna? Ta muidugi küll ütles, et "ükskõik millal", aga ilmselt poleks kell 3 öösel kah teab mis sobilik olnud... Mis seal ikka, kindluse mõttes kohe vabandasin paljusõnaliselt ja tädi õnneks ei pannud pahaks, tal olid koolitatavad kohe-kohe saabumas, nii et igatepidi sobis.

-

Kas keegi oskab mulle ära seletada, mis värk nende plastkõrtega on? Lennujaamas segati minu ees ootavale neiule plast(!)topsi sisse jooki ja kui teenindaja hakkas sinna kõrt sisse panema, röögatas neiu üle poole lennujaama, tehes samal ajal hüppe kõhuli letile (jaa, täpselt nii dramaatiline see pilt oligi), et tal ei ole kõrt vaja!!!


Seejärel keerutas võidurõõmsa naeratuse saatel koha peal ühe tiiru, umbes nagu kontrollides, kas teised ka ikka panid tähele kui väga ta meie planeedist hoolib.

Ma ise olen viimased kuus aastat ainult riidest kotte kasutanud (ka riiete ja jalanõude ostmisel), aga joogikõrs võiks ikka plastikust olla, mulle need paberkõrred üldse ei meeldi. Õigemini ei maitse. Ja nätskeks lähevad nad ka.

No ei ole eluline probleem, saab ka täitsa ilma hakkama, aga alustuseks keelaks ma inimestel banaanikobaraid kilekotti panna ja see üksik avokaado võib ka täitsa vabalt ilma kileta korvi rännata. Ülepakendamine on nii ostjate kui tootjate poolt nii naeruväärselt suur, et pelgalt plastkõrte keelamisega me minu meelest küll seda planeeti ei päästa...

-

Lõpetuseks näitan teile, milliseid mõõtühikuid kanadalased kasutavad. Liialdatud pole siin millegagi, lisada võiks veel seda, et distantsi mõõdetakse peaaegu alati hoopis tundides (sest osa teid on lauged ja osa mägised, mis mõjutab kiirust päris oluliselt) ning puu- ja juurviljade hinnad on siltidel naeltes (lbs), aga kassatšekil kilodes/grammides. Keegi ei tea, miks!

06 september, 2019

Kiire elu

Me käisime siin vahepeal väikesel roadtrip'il. Matt arvas, et vahelduseks oleks tore kuskile autoga minna ja mina olen juba jõudnud ära harjuda, et kaheksa tundi on suht normaalne sõiduaeg, et sihtkohta jõuda. Tegelikult mahtus selle sisse ka praam ja paar vahepeatust, nii et väga hull ei olnud.

Oscar on reisimiseks praegu vist küll kõige kehvemas eas - energiat on meeletult, aga matsu veel eriti ei jaga, protestivaim on nii suur kui üldse olla annab ja... noh, ainult multikad päästavad. Ilma nendeta ei elaks ma pikki sõite kuidagi üle. Mul saaks lihtsalt närvid otsa!


Ja nagu ühest reisist oleks vähe olnud, lendasime mõned päevad hiljem veel sõprade pulma ka. Sinna sai saarelt otselennuga (küll mitte meie oma linnast), nii et suht mugav. Pulmapidusid oli kaks - esimesel päeval india versioon ja teisel kohalik. Novot, india pulmas polnudki ma varem käinud ja see oli küll tõsine kultuurielamus! Igasugu muude omapäraste asjade kõrval pidi näiteks pruudi tädi talle varba otsa sõrmuse panema ja mingil teisel hetkel tuli pruudil oma isa süles istuda ja samal ajal abikaasa kätt hoida. Pidustused võtsid terve päeva ja õhtuks oli päevakangelastel vist küll selline tunne, et jumal tänatud, et abielluma peab ainult korra... oh wait... teine pulm tuleb ju veel! Järgmisel päeval oli täismõõdus kanada pidu koos valge kleidi, kiriku ja kõige filmilikuga, mida endale ette kujutada suudate. 

Aga külalisena oli tore! Noh, eriti sellise külalisena, kes ei pidanud oma pooleteistaastast kaasa vedama. Meie pidime...


Ja kuna suurte pidustuste kõrvalt väga linna vaatama ei jõudnudki, jäi mul piisavalt mahti, et vannitoa lage takseerida. Selles dušinurgas ei olnud võimalik niimoodi pesta, et juukseid märjaks ei teeks - vesi langes otse laest. Matt arvas, et see olevat üleüldse imelik, et käid duši all, aga juukseid ei pese! Ilmselgelt ei ole ta kunagi naine olnud. Ega pikajuukseline. Igatahes leidsime arutelu tulemusel, et selle konkreetse vannitoa on disaininud mees. 

Esimese maailma probleemid - vannituba on, sooja vett ka tuleb, aga preilile ei sobi joa langemisnurk. Tegelikult oli teises seinas veel ka vann, aga sellel oli ainult kraan. Nii et variandid olid kas vigurkujundeid etendades duši all käia või siis pool tundi oodata, et vann vett täis jookseks. Pestud igatahes saime, polnud häda miskit.


Täna vaatasin uut telesarja "Rannamaja". Ma ei tea, miks see nii meelelahutuslik on kui inimesed ennast lolliks teevad? Kuulsusejanu peab ikka suur olema, et teadlikult osaleda saates, mille ainus mõte on sind täis joota ja siis vaadata, mille piinlikuga hakkama saad. Aga mis seal ikka, kuniks kloune leidub, vaatan mina isiklikult hea meelega.

Lõpetuseks aiauudiseid - sirvisin vanu pilte ja üllatusin kui palju on puud kolme aastaga kasvanud. Meil on väga privaatne aed, naabrid näevad sinna ainult oma teise korruse akendest. Puud saidki istutatud selle mõttega, et tulevikus enam midagi näha ei oleks. Ja juba toimib! 

25 august, 2019

Beibed... eelmisest sajandist

Sirvisin uudiseid ja sain muuhulgas teada, et Rod Stewart'i tütre 40. juubelil said kokku kõik Rod'i laste emad, keda on kokku neli. Vaatasin pilti ja....


...üks neist naistest on 74!!! Enamik tema eakaaslastest on juba vanadusse surnud. Milline neist neljast mimmust teie arvates kaheksakümnendaid käib?

Õige vastus: kõige vasakpoolne. Ülejäänud prouad on 48, 60 ja 49 (vasakult paremale).

Arusaadavalt on mängus ilukirurgia ja kõik muu, mida raha eest saab, aga mis kehad! Vaatasin selle seitsmekümneneljase käelihast ja läksin otsejoones trenni segasin endale suurest masendusest rumm-koola ning tõstsin küpsisepaki välja. Iga kord kui kuskil ilukirurgiast juttu tuleb, öeldakse, et isver kui õudne, ise küll ei tahaks selline nahk-kõrvade-taha-tõmmatud jõletis välja näha. Novot, need ütlejad ei ole kohanud Rod'i ekskaasade kollektsiooni...

Kujutate ette, et mina võiksin Oscari 40ndal juubelil selline välja näha?

20 august, 2019

Topeltpulm

Laps ööunne pandud, nüüd on kaks varianti - kas lugeda raamatut või blogida. Raamatuid on mul hetkel käsil kaks. Üks neist on õhtuseks ajaks liiga laetud ja raske lugemine ("Gulagi arhipelaag"); teine muidu lihtne ladus tekst, aga autor ajab mind nii närvi, et hetkel lihtsalt ei suuda! Leidsin selle ühest tänaval olevatest raamatukappidest ja autoriks on feministist arst, kes räägib oma günekoloogia-residentuuri õpingutest (30 aastat tagasi). Residentuuri osa on huvitav ja see, kuidas ta hullumeelse graafiku kõrvalt üksikemana hakkama saab, samuti. Aga feminismiga on nii hullult üle pingutanud, et mul ei jää midagi muud üle kui igal teisel leheküljel silmi pööritada. Tegelikult ei ole vist asi isegi niivõrd feminismis kui selles, et tal on äärmuslik "mina olen tark ja teised on lollid" suhtumine (segatuna äärmusliku feminismiga).


Me lähme septembris sõprade pulma. Õigemini nende kahte pulma. Mõlemad on väga usklikud, ainult, et jumalad on erinevad. Seega tuleb hindu pulm ja katoliku pulm. Et asi veel keerulisem oleks, toimub sündmus meist 1,5-tunnise lennu kaugusel (noorpaar ise elab sealt omakorda veel mitu korda kaugemal, nii et aus värk - kõik reisivad). Linn valiti selle järgi, et mõlemad käisid seal ülikoolis.

Nonii. Kaks pulma. Üks algab hommikul kell kümme, teine alles järgmise päeva õhtul. Sest siis saavad külalised kahe päeva asemel neljaks minna (ja seega hotelli eest topelt maksta). Kleit peab ilmselt kah mõlemal päeval erinev olema, aga neid on mul õnneks isegi rohkem kui kaks (sest Matt lõpetab igasuguseid koole sellise tihedusega, et mul on kogu aeg põhjust garderoobi täiendada). Pidulikke kingi on samuti mitu paari, aga kõik kõrge kontsaga. Täna käisin madalaid otsimas, sest kõrgetega ei suuda ma küll tundide kaupa Oscaril sabas joosta (Ossu on lausa kutsutud ja puha, talle on isegi koht ette nähtud). Ma ei oska pakkuda, mis oleks vähem fun kui pooleteistaastasega pulma minna, aga võõras linnas pole teda kellegagi jätta nagunii. Matt arvab, et põen üle, aga korralik ettepõdemine on kõikide õnnestumiste alus. Minu puhul küll alati töötab!


Käisime ükspäev jalutamas ja tegin kohe ekstra pilti ka, sest mida aeg edasi, seda tavalisem siinne loodus tundub. Ei pane enam tähelegi neid asju, mis vanasti ahhetama panid. Inimene on ikka üks tänamatu hing. Mina siis.

Mõni päev hiljem käisime sõprade ja kogu lastekarjaga rannas ning pidin tunnnistama (mõningase kergendusega), et mitte kõik ei ole minu silmis oma uudsust kaotanud. Näiteks see, et siin on megapalju krabisid. Lastel tore mängida. Minu jaoks lähevad nad suurte ämblikutega enam-vähem samasse kategooriasse, nii et mängima ei kipu. Lapsed jällegi ei saa aru, miks ma iga jumala kord õudusest karjatan kui mõni neist oma prisket leidu liiga lähedalt näitama tuleb. Tahab peo peale panna või midagi. Iiiuu.

Ja siis need lillad meritähed. Neid on siin nagu putru. Ilusad. Aga kaugelt, paluks. Ma ei kasvanud siin üles, eksole. Õnneks on meil sellised sõbrad, kes aitavad ka Oscarist ühe täiesti tavalise kanadalase kasvatada, talle jagati lahkelt nii krabisid kui meritähti (ja mina pidasin kõrval vahti, et ta vahva leiu küljest ampsu ei võtaks, sest tal on hetkel see faas, kus kõik suhu pannakse).


Kusjuures tegelikult tahtsin hoopis sellest kirjutada, et palusin emal blogiauhindade diplomid siia saata (ilma raamideta) ja ikka uhke värk oli neli tükki kõrvuti panna. Aga kuna sissejuhatus läks kogemata lappama, siis ma enam ei mäletagi, mida ma sellest nii väga kirjutada tahtsin. Vaadake siis lihtsalt pilti.

12 august, 2019

Omad ja võõrad

Ma jälgin Instagramis sellist kasutajat nagu "õigekirjagurmaan", sealt saab päris huvitavaid asju teada. Eesti keel juba on kord selline, et põhimõtteliselt tuleb asjad pähe õppida, loogikaga pole suurt midagi peale hakata. Eriti nende sõnade osas, millega on välja tulnud krunniga tädid Keeleinstituudi tagatoast. Näiteks "skannima" ja "suši". Ma kunagi juba ohkisin sel teemal kui keegi veel mäletab.

Täna hommikul sain aga jälle targemaks:
Kasutasin võimalust ja küsisin, et mis lühendit USA tähistamiseks peaks kasutama? Selgus, et USA on USA. Ei ole AÜR. No ma räägin - kui aru ei saa, õpi pähe!

Kohanimedega on veel hullem. Minu meelest on normaalne kirjutada Mehhiko, mitte Mexico, aga samas kui keegi kasutab Hawaii asemel Havai, tahavad mul silmad peast välja kukkuda. Nii et mu enda loogikas pole samuti loogikat. See pani mõtlema võõrtähtedele ja viis avastuseni, et... "c" on igati täieõiguslik eestikeelne täht, samas kui "q, z, w, x ja y" võõrtähtedeks arvestatakse.

Okei, ma räägin küll omaenda iidse kooliaja näitel, kus alguses tuli tähestik pähe õppida ilma võõrtähtedeta ja hiljem lisaks teada ka seda, kuhu võõrtähed käivad. Mismoodi on "c" rohkem eestikeelne täht kui näiteks "z"? Kui paljusid "c"-tähte sisaldavaid sõnu te teate? Coca-cola ei lähe arvesse!

Ma lausa guugeldasin ja leidsin c-vitamiini ja cm'i. Sellele viimasele annaks pigem pool punkti, sest pikalt välja kirjutades on ikkagi sentimeeter (noh, et jällegi mingit loogikat ei oleks).

Te seda muidu teadsite, et "odomeeter" on hoopis "hodomeeter" ja veel parem oleks öelda "läbisõidumõõdik" (inglise keeles odometer)? Või et snorgeldamise asemel tuleks kirjutada "toruujumine"? Või et rukola teine nimi on põld-võõrkapsas?

06 august, 2019

Nats koba

Mis riideid te kodus kannate? Sõbranna rääkis, et mees olevat kurtnud, et ta pidavat vabal ajal liiga koduselt riietuma. Tema jällegi ei taha pärast tööd diivanil lösutades teksades või muus taolises olla, sest ebamugav ju! Töö on sõbrannal nagunii suht viisakas, nii et enamiku osa päevast veedab üsna üleslöödult. See viib mind omakorda mõttele, et kui sul juba meik näos ja juuksed korras, siis ei anna ju isegi dressides väga rääbakas välja näha. Või annab?

Aga mees on tal jällegi selline, kellele meeldib hästi riides käia ja viisakas välja näha. Selles mõttes aus värk. Vahetuskaup või nii.

Mul endal on alati sellised peikad olnud, kes mitte ainult kodus, vaid ka muidu pigem mugavalt riietuvad. Ja ma ise olen kodus suht alati dressides, suvel palavaga mingis kleidis. Aga näiteks Matt käib tööl viigipükstes ja triiksärgis (neil on dress code), mul kohe silm puhkab kui hommikul minema hakkab. Täiesti teine tera! Samas on mul täiesti ükskõik, mis riietes ta kodus ringi lohiseb. Enamasti dressides nagu minagi. Sobime siis vist.


Me käisime vahepeal mõneks päevaks Vancouveris sõpru-sugulasi külastamas. Matt'il oli vaba nädal ja ütles, et lähme kuhugi - ükskõik kuhu! Ainult vali! Mina ütlesin, et tahan Vancouverisse. Matt arvas esimese hooga, et teen nalja. Et kui sul on võimalik ükskõik kuhu minna, siis olevat loogiline millegi põnevamaga välja tulla.

Aga Vancouver ongi põnev! Pealegi on Oscar täpselt selles eas, kus temaga reisimine veel teab mis tore ei ole. Ta nimelt tahaks katkematult joosta. Ükskõik mis suunas. Aga mina ei taha katkematult joosta. Matt veel vähem. 

Igatahes oli tore. Kohe esimesel õhtul käisin sõbrannaga kokteilitamas ja hiljem pikal jalutustiirul. Nagu vanasti. Hästi hea oli. Ja kõigil hommikutel kõndisin Ossuga oma lemmikkohvikusse croissant'ide järele.

Okei, mitte kõigil hommikutel. Esimesel hommikul mõtlesin, et teen elu lihtsaks, tellin söögi tuppa. Tavaliselt toimib see ideaalselt, sest nii saab ka Oscar kõhu täis ja ma ei pea teda kuskile istuma aheldama. Algus oli paljutõotav, sest söök nägi tõeliselt hea välja:


Edasi läks juba veidi vähem paljutõotavalt, sest esiteks keeldus Oscar söömast. Isegi seda marjasmuutit, mille ekstra talle mõeldes tellisin, ei tahtnud. Oli natuke tõbine, sellepärast. Sõin siis ise, väga maitsev oli. Kandiku tühjade nõudega tõstsin ukse taha, aga smuuti jätsin Matt'ile, mõtlesin, et kui üles ärkab, siis äkki tahab. Ise imestasin, et huvitav küll, et sellises helebeeži vaibaga hotellis üldse nii punast smuutit serveeritakse... Juba tellides mõtlesin tegelikult. Sest üks koostisainetest oli peet.

Saate aru, kuhu ma tüürin, jah?

Noh, Matt ärkaski lõpuks. Ja üsna varsti läksin midagi sellest kapist võtma, mille otsa ma smuutiklaasi olin tõstnud... ja see lendas läraki maha! Nagu filmis. Sellele beežile vaibale.


Terve. faking. klaasitäis. smuutit. PUNAST! 

Ladusin hunniku rätikuid peale, mis hetkega dramaatiliselt lillaks värvusid ning helistasin alla, et nad meile koristustiimi saadaksid. Kuigi olime mõlemad täiesti veendunud, et peedi-marja-teab-mille-segu ei saa heledalt vaibalt küll mitte millegagi maha! Et ilmselt peame terve toatäie uut vaipa kinni maksma või midagi... Aiiiii. 

Aga see TULI maha! Ma ei tea kuidas... Mingi sprei ja harjaga nühiti ning hiljem polnud nähagi, et seal midagi olnud oleks. Müstika. Igatahes lubasin endale pühalikult, et ei telli enam elu sees midagi punast hotellituppa. See õnnetus küll hüüdis juba kaugelt tulles. Ma lihtsalt ei kuulanud. Teinekord võiks...

28 juuli, 2019

Avarii ja nii

Mu autole sõideti eile tagant sisse. Ootasin parempööret, minu taga olev auto ootas ka ja ma ei teagi kuidas, aga otsa ta mulle sõitis. Nii et põhimõtteliselt tabas seisev auto seisvat autot. Temal numbrimärk natuke mõlkis ja minul stange sees väike auk.

Kui siiani olin arvanud, et olen kuulnud kanadalasi palju sorry ütlemas, siis see mees pani igatahes kõigile teistele pika puuga. No ma pakun, et oma 50 korda tuli lühikese vestluse jooksul küll ära. Ja veel nii paganama siiralt! Ma ei tea, mitmekümnendat põlve peab kanadalane olema, et nii kõrgele sorry-tasemele jõuda... Mina muudkui lohutasin, et pole midagi ja püüdsin muuhulgas "pole-midagist" uusi versioone leiutada, sest 50 korda järjest lihtsalt "pole midagi" öelda tundus kuidagi... ebaviisakas. Hahaa! Tere tulemast Kanadasse, noh!

-

Selle postituse saan ilmselt ülehomseks valmis, sest kahe vahvli vahel jõuan umbes kolm lauset kirjutada ja kui Oscar vahepeal uue tüki järel käib (söömas käib neid diivanil), jõuan ainult ühe ja kui ise ka ampsu või lonksu tahan võtta, ei jõua ühtegi.


Meil hakkas vahepeal külmkapp natukesehaaval lekkima. Korra või paar nädalas oli põrandal väike loiguke. Arutasime nii ja teistpidi, aga kuna suurem asi parandusfanaatik meist kumbki pole, pluss kunagi ei tea, kas saab ikkagi korda või ei ning parandus maksab ju ka, otsustasime, et ostame hoopis uue.

Ma polnud varem külmkapimaailma süvenenud, aga selgub, et tänapäeval võib valida sellise isendi, millel on näiteks internet või mis mängib muusikat või mis sulle ise poenimekirja koostab või millel on klaasist uksed ja kui koputad, paneb sees tuled põlema, et näeksid ilma ust avamatagi, mis sees on. See viimane oleks mõnes mõttes isegi hea, sest Matt'il on kombeks pool tundi lahtise külmiku ees seista ja oodata, et see teda millegagi üllataks. Keegi võiks sellise külmiku kah välja mõelda, mis üllatakski! Et kui tunni aja sees viiendat korda uksed lahti jätad, viskab mingi põneva maiuse välja. Võiks ju?

Jätsime nutikülmikud poodi ja ostsime suht samasuguse nagu eelmine, lihtsalt nüüd on kahe ukse asemel neli. Või noh, kaks neist on sahtlid.

Nädalake hiljem tuldi seda siis kohale tooma. Diil on selline, et töömehed veevoolikut ei puutu. Nemad ei tohi, sest pole torumehed. Vana külmikut lahti muidugi ka ei ühenda. Matt oli tööl, nii et tegin ise. Ma, vaadake, olen torumees. Ühtlasi selgus, et eelmise külmiku oli kah mittetorumees veega ühendanud, sest see voolik oli seal suht lahtiselt. Mis tähendab ühtlasi, et külmik ise on ilmselt ideaalses töökorras ja kui keegi oleks viitsinud vooliku korralikult kinni keerata, poleks see lekkinud ka! Aga no sinna taha me ei vaadanud.

Uus külmik kaalub 154 kg. Saate aru, jah?! Rattad on küll all, aga meil on köök teisel korrusel... Püüdsin transameestega kaupa teha, et nad vana (mis ilmselt umbes samapalju kaalub) alla viiksid, aga selgus, et see on paar sentimeetrit sügavam kui uus ega mahu läbi liuguste (trepi kaudu vedamine oleks aga lausa enesetapp). Peaks ukse eest ära võtma ja...


Andsin alla. Las siis jääb keset elutuba. Võib-olla igaveseks. Aga õnneks oli Matt'il järgmisel päeval aega ja ta kruvis külmikul uksed maha, et see välja mahuks (olevat lihtsam kui liugukse lahti monteerimine). Kokkuvõttes võib öelda, et kogu see jama ei olnud kindlasti väärt kopikat, mis me vana külmiku müügist saame. Oleks võinud lasta transameestel see lihtsalt minema vedada.

Kodumasinate puhul on siin rusikareegel, et kasutatuna müües (isegi kui on suht uus ja heas korras), saab ainult umbes 5% hinnast tagasi. Uute asjade ostmine on luksus. Poes maksad hunniku raha, aga koju jõudmise hetkeks on kaup väärtusetu.

-

Muuseas, vahepeal helistati mulle kindlustusest, et paari asja kontrollida ja ühtlasi küsiti, et mis aastal Eestis load sain? Seejärel, et mis ajani need kehtisid? Ma hakkasin esimese hooga nuputama, et millal siinsed sain, sest nende vastu pidi oma eesti juhiloa andma (keegi ei tea, miks nad selle ära võtavad, aga täpselt nii tobe see süsteem on). Aga siis sattusin juba täiesti segadusse, sest... ega eesti load sellepärast kehtivust kaotanud, et ma siin teised juurde sain! Eesti isegi ei tea, et mul veel mingid load on! Üleüldse, kuidas peaks see info eile juhtunut puudutama, sest kõik eksamid tegin ju siin uuesti (Eesti lubade olemasolu aitas ainult nii palju, et ei pidanud alguses "vahtralehega" sõitma, vaid sain kohe täisload).

Lõpuks selgus, et see info polegi eriti oluline, jumal teab, miks nad seda üldse küsivad, aga nojah. Ma olen lihtsalt tänulik, et sain asjad aetud ilma, et peaks kuskile faksi saatma või muud kiviaegset tegema. Selliseid asju tuleb Kanadas muidu ikka ette.

PS! Ma vist omal ajal ei kirjutanud, aga näiteks maja ostes oli ametlikus lepingus täiesti mustvalgel kirjas, et vajadusel on kuningannal õigus see omale võtta. Inglise kuningannal siis (kes on ühtlasi Kanada kuninganna). Ma pole suuremat mures, et ta oma potentsiaalsele varale käppa peale panema tuleks (tal ju terve Kanada maju täis), aga naljakas oli. Praegu tuli meelde.

20 juuli, 2019

Potitäitja

Juba ammu olen tahtnud kirjutada uuematest sisustustrenidest (õigemini ühest konkreetsest), aga kogu aeg läheb meelest ära. Nimelt paigaldatakse nüüd kõigile uutele majadele potfiller'id ehk kraanid, mis käivad pliidi kohale. Et oleks mugavam potti vett lasta. Teie kasutaks sellist asja või?

Ma muidu kokkan täitsa palju, aga potfiller'ist ei ole küll puudust tundnud. Kui oleks kümneliikmeline pere, siis võib-olla, jah, ei jõuaks pada tulele tõsta. Aga mul ju pole. Enamikel pole. 


Teine asi, millest olen tahtnud ammu kirjutada, on selline lehekülg nagu meal train (söögirong). Sõbrad saavad valida etteantud kuupäevade vahel ning sobivate taha kirjutada, mida nad selle päeva õhtuks süüa toovad. Hiljuti koguti niimoodi toetust meie tuttavale, kes saab hetkel keemiaravi. Väga huvitav oli lugeda, mida keegi plaanis sellele perele söögiks viia, hästi erinevaid asju oli kirjas. Me tahtsime kah õla alla panna, aga järgmiseks päevaks, mil retsepte hakkasin sirvima, olid kõik kuupäevad juba võetud.

Kui Oscar sündis, helistasid esimestel nädalatel mitmed sõbrad ja andsid teada, et toovad meile õhtuks süüa. Mõned kokkasid ise, teised ütlesid, et õhtusöök on nende kulul, andku me teada, mis restoranist ja mis kell see peale korjata. Sel juhul tellisime ise, aga sõber tõi koju kätte. Hästi armas! Need olid väga diskreetsed külaskäigud, sellised poolsosinal ja lühidad. Toodi toit, kiideti titte, sooviti jaksu ja mindi. Kuigi saime kokkamisega kohe algusest peale ka ise täitsa edukalt hakkama (Matt oli esimese kuu meiega kodus), oli selline abi väga tore. Rohkem vist isegi emotsionaalne toetus kui kõhutäis.

Ilmselt selle sooja tunde pärast jäigi tuttava "söögirongi" postitus silma ja oleks tahtnud aidata. Kui peres on keegi raskelt haige, on sellisest ettevõtmisest kindlasti kuhjaga abi.


Oscar tegi täna sellise söögimaratoni, et ilmselt ärkab homme paar numbrit suuremana. Seda on ennegi juhtunud, et riideid jäävad üleöö väikseks. Alustame pärastlõunast, mil talle lasteaeda järele läksin. Nad parasjagu sõid. Ja mitte vähe. Koju jõudes avastasin, et ta oli lõuna ajal osa puuvilju järele jätnud (tema head isu arvestades saadangi alati varuga), panin need laua peale ja minu üllatuseks pistis selle karbitäie mängimise kõrvale käbedalt nahka. Seejärel läksime sõpradele külla ja kuniks õhtusöök valmis, pandi lastele diivani peale snäkitaldrik. Oscar jättis kohe mängu katki, istus taldriku kõrvale ja asus sööma.

Noh, okei, kreekereid me tõesti niimoodi kausiga kodus ette ei anna, selles mõttes oli tal uus ja huvitav, aga nende kõrvale sõi ka kurki ja õuna. Siis sai toit valmis, istus koos meiega lauda ja pani kõik etteantu nahka. Liha tõstsin isegi natuke juurde. Kui taldrik tühi, libistas end toolilt maha ja kadus kuskile. Leidsin ta diivani pealt multikaid vaatamast ja õuna söömast. Nagu oleks nädal aega näljas olnud.

Koju jõudes pani veel pudelitäie piima hinge alla ja alles siis läks magama. Ma ei tea, kuhu see tal kõik mahtus?!