19 juuni, 2017

Siidikana uus frisuur

Täielik müstika, kuidas vihmase ilmaga jäävad siidikanad ise puhtaks, aga soeng saab poriseks... Pea peal kõnnivad või?

17 juuni, 2017

ET

Arutasime Eesti-plaane ja Matt küsis, et kas Pärnusse ka läheme? Tore ju oleks, aga meil on ainult seitse päeva. Planeerimisega olen siiani ainult mina tegelenud, sest kõik neli sugulast ja sada sõpra tahaks ju ometigi korra ära näha. Nali!!! Selles mõttes, et sugulastega on lihtne, neid on mul tõesti ainult neli, aga sõprade osas läheb ajaga kitsaks. Mitte, et nii tohutu tung oleks olnud ja kõik mind näha tahaksid, hahaaa... Välismaal elamise rõõmud - kes see ikka jõuab nii väga järge pidada, millal sa jälle kui kuuvarjutus korra läbi sähvatad.

Alustasin Matt'ile plaanide tutvustamisega: "Esimesel päeval kui Tallinnas oleme, saame kokku mu täditütre Iti ja tema elukaaslasega..."

Matt vastu: "Ii-tii? Su täditütre nimi on Ii-tii?"

Naerab. Kohe tükk aega naerab. Kogub siis end korra ja uurib: "Sa tead, mida see inglise keeles tähendab?"

Huvitav, kas ma pole tõesti talle kunagi Iti nime varem maininud või on see lihtsalt nii lühike, et ta ei pannud isegi tähele, et jutust mingi nimi läbi käis... Igatahes suskas ta hetk hiljem mulle telefoni nina alla ja seal oli see pilt:


"So... this is your cousin ET?"

Hahahhaaa, ma kohe tükk aega naersin. Matt oli ülimalt imestunud, et ma pole kunagi ET filmi näinud. No tõesti pole! Aga täpsustuseks - pildil olev isik ei ole mu täditütar! 

13 juuni, 2017

Aiapildid - enne ja pärast

Istutasin siin ükspäev 15 puud ja pärast kogu seda pingutust mõtlesin, et ringi vaadates ei saa ikka veel aru, et midagi nii väga muutunud oleks. Kuni Matt leidis arvutist pildid, mis sai sisse kolides tehtud... Kuulge, on ikka küll parem!

Me saime ju täiesti tühja aia! Ainult üks hädine väike kirsinäss oli, mille kaalusime üldse maha võtta. Terve eelmine suvi sai teda igaks juhuks kastetud, kuigi ta nägi igatepidi haige välja. Ja sel kevadel - ossa raks! Maru tubliks on läinud, marju kasvatas nii palju külge, et ei mahu äragi!

Mulle absoluutselt ei meeldi see plank, mis aia ümber on. Selle ülepeitsimine oleks nii suur töö, et meil kummalgi pole selleks motivatsiooni jagunud. Küll aga oleme nii palju elupuid istutanud, et tulevikus katavad nad vähemalt osa koledast plangust täiesti ära. Juba praegu tegelikult katavad. Mõlemad naabermajad on õnneks meie aia suunas küljega ja otseselt ükski aken otseselt meie poole ei vaata, aga puud istutasime kõik nii, et tulevikus tekiks naabermajade ette kõrge roheline sein ja aed muutuks kohe täiesti privaatseks. Ma ei jõua ära oodata!

Need kollased küpressid, mis keset muruplatsi on, sai eelmisel aastal nii pandud, et nad vasakpoolse naabri rõduvaate ära blokeeriks, sest varjualuse kõrvale tuleb peatselt jacuzzi. Selle paikatõstmine saab üks "tore" ettevõtmine olema. Kõige loogilisem oleks lasta see aia tagumise poole kaudu sisse tõsta, aga seal ei ole teed. Maja kõrval olev värav on aga nii kitsas, et sealt pole kah varianti. Ainus võimalus on see hiiglane kraanaga üle maja tõsta! Ja ma ei tea, mis atribuutika abil ta sealt edasi liigutatakse, aga lihtne ei saa see igatahes olema.

Nii et tööd veel jagub. Aga vähemalt hakkab vaikselt looma...

12 juuni, 2017

Blogiauhinnad 2017

Aitäh, et mind teist aastat järjest parimaks reisiblogiks valisite! Ma olen väga meelitatud! Ruby saadab kah terviseid:


Reisikategooria sponsoriks oli sel aastal Seesam ja ma veel ei tea, mis sealt kingiks tuleb - kindlustus? Eelmisel aastal sain käsipagasi kohvri. Ma ei taha siinkohal tänamatuna näida, aga reisiblogisid kirjutavad ju need, kes juba reisivadki palju, nii et kohvrid ja kindlustused on suure tõenäosusega nagunii olemas.

Kõige lahedam kink on minu meelest hoopis see diplom, mille keegi käsitsi kujundas! Igasugu nänni on muidugi ka tore saada, aga esemeliste kingitustega on ju alati see häda, et maitsed on erinevad ja võib-olla on sama asi juba olemas. Keegi pakkus, et võiks hoopis mingi kuju kinkida (nagu Oscarite jagamisel), aga see ei lähe minu praktilise meelega absoluutselt kokku.

Sellest, kes kohale ilmub ja kes mitte, on sel aastal millegipärast suur probleem tehtud. Eks muidugi oleks tore kui kõik sulesepad end näole annaks, aga mina näiteks ei saa küll teiselt poolt maakera ainult sellepärast kohale lennata, et viisakas olla ja auhind isiklikult vastu võtta. Isegi Eesti piires ei ole see alati kõigil võimalik.

Blogi nomineerides tuli kasti linnuke panna, et kas oled üritusele tulemas või mitte. Mina panin, et ei tule. Mõistlik, noh. Korraldajatel lihtsam asju planeerida ja ei pea sada korda üle saali hõikuma, et "Anu, oled sa siin?". Ma vaatasin ülekande videot, Ženja oli millegipärast täiesti veendunud, et ma kuskil seal olen. Ei olnud. Ja seekordne videotervituste süsteem oli tore, aga minul näiteks ei palunud keegi klippi saata. Mul polnud aimugi, et selline võimalus on! Hea meelega oleks korra lehvitanud ja aitäh öelnud.

Mari-Leen koostas küsitluse, et järgmiseks aastaks asju paremaks muuta. Kohale tulemise osas on pakutud kolm varianti:

- blogija annab ise ASAP korraldajatele teada oma mittetulekust (aga seda ma ju tegingi!)
- saadab kohale oma esindaja
- auhind läheb heategevuseks

Ma ei saa aru, kes sellest võidaks kui suvaline inimene minu asemel korra lavale astuks ja diplomi vastu võtaks? Ning karistada kohale mittetulemise eest sellega, et siis ei saa auhinda ka, ei tundu samuti kuidagi pädev lahendus. Mitte, et mul neid auhindu vaja oleks, aga...


Ja üritus ise - teate, ma hea meelega läheks kui juhtuks sel ajal Eestis olema. Väga tore oleks nii lugejate kui blogijatega tutvuda! Samas ma ei tea kui hästi see tutvustamise osa seal korraldatud oli... Sirvisin ürituse pilte ja kuigi näo järgi tundusid pooled inimesed tuttavad, ei suutnud mina neid küll konkreetsete blogidega kokku panna. Minu meelest võiks kohapeal olla mingi stend blogide nimede, lühitutvustuste ja autorite piltidega. Ja võib-olla mingi tutvustusring, ühistegevused vms. Tüüpiline eestlane ikka ei astu võhivõõrale inimesele lambist juurde ega hakka juttu rääkima. Millest sa võõraga räägid? "Ma loen su blogi. Kuidas muidu läheb? Tsau siis, hiljem näeme". Mingit jäämurdjat oleks vaja, et hunnik poolvõõraid inimesi sõpradeks saaks ja õhtu otsa mõnuga vestleks.

Kõige enam häiris mind, et autasustamise osa ehk ürituse põhiatraktsioon oli kuidagi eriti kohmakas. Astud kolmeks sekundiks lavale, võtad oma nodi ja siis pead veel keset lava kõigi ees fotograafile poseerima.

Minu meelest võiks võitjatega veidi juttu teha ja paar küsimust esitada - rahvas tahab ju tsirkust ja leiba! Mis neist muidu üldse lavale vedada? Ja pildistamine võiks toimuda vahetult pärast lavalt mahatulekut, näiteks lava kõrvale ülesseatud fotoseina ees. Käsi püsti, kes tahab üksi keset lava poseerida, kogu rahvas suu ammuli pealt vaatamas? Ja pilte ei tehta alt üles, niipalju peab fotograaf asjast jagama.

Ah, mis seal ikka, eks alati annab paremini teha, aga tore, et üldse tehakse! Mõne nädala pärast olen Eestis (astuge siis julgelt ligi kui kohtuma juhtume) ja diplomi toon kindlasti Kanadasse kaasa. Aitäh, et loete ja aitäh, et toetate! Mul on väga uhke olla kõige parem reisiblogija!

06 juuni, 2017

Kokkamisest

Ma tegin nädalavahetusel esimest korda elus Brita kooki. Meil olid sõbrad külas ja mõtlesin, et prooviks, seda enam, et retsepti all olid pooled kommentaarid umbes sellised, et "oleks ma varem teadnud kui lihtne seda teha on..."

Hea küll, midagi keerulist muidugi iseenesest pole, aga harukordselt lihtsaks ma seda kah tituleerida ei julgeks. Juba ainult mikserdada tuleb kolm korda. Miksrilabade pesemine on minu meelest nii tüütu! Palju lihtsam on masinasse visata ja hiljem kuiva/läikivana välja korjata. Aga ei, tuli käsitsi pesta, polnud aega poolt päeva oodata. Mispärast mikser ainult ühe paari labadega tuleb? Laiskade inimeste peale pole ikka üldse mõeldud!

Retseptis pole poole sõnagagi mainitud kui suur see ahjuplaat peaks olema, millel küpsetada tuleb. Mul on neid kolmes erinevas suuruses ja terve ahju suurust plaati ei kata retseptis toodud kogus küll kuidagi ära. No ja valmis kook tuleb veel pooleks lõigata ja lõpetuseks maasikaid ja vahukoort vahele/peale möllida... Lihtne, my ass! Vahukoort tegelikult peale ei pidanud panema, aga ma kogemata panin.

Ahjaa, lihapirukaid küpsetasin ka! Pirukate osas olen ma suure harjutamise tulemusel juba täitsa proff, enam-vähem muuseas viskan valmis. Mäletan, et kunagi lugesin Olga Kaju blogist midagi sellist, et "...ja supi kõrvale käivad meie peres ikka pirukad" ning mõtlesin, et jeesus - kuidas sa viitsid?!! Pirukategu võtab ju pool päeva! Nüüd teen juba ise kah sups ja sups valmis, pole mingit pingutust! Olga on muidugi eriti peen kokk, ükspäev just uurisin ta croissant'ide retsepti ja ei saanud isegi taigna kokkuvoltimise skeemist aru, muust rääkimata. Mul arenguruumi veel on...


Teate, ma olen viimasel ajal enda jaoks külmutatud marjad avastanud! Sellega seoses on mul uus lemmikpuder ka - panen kausi põhja marju ja lasen mikroahjus kuumaks, hiljem läheb neile peale puder, veidi pruuni suhkrut ja palju kaneeli ning kõige lõpuks röstitud mandlilaastud. Segan kokku ja appi kui hea!

Külalistele ei hakanud putru tegema, küpsetasin hoopis pannkooke. Sulatasin suurema portsu marju ja lasin nad kuumaks, vahustasin eelmisel õhtul üle jäänud vahukoore ära ning panin muuhulgas lauale vahtrasiirupi. Tüüpiline kanadalane sätiks muidugi pannuka kõrvale peekoniviilud ja vorstikesed ning kallaks kogu kupatuse siirupiga üle, aga kuna mul hakkab sellist kombot vaadates siiamaani silmadel valus, siis meie majas seda ei pakuta.

Pannkoogid koos kõigi lisanditega läksid kui tulisele kerisele, kõik nõud said viimse puru ja tilgani puhtaks.

01 juuni, 2017

Sarvedega kasvuhoone

Planeerime siin vaikselt oma juunikuist Eesti reisi ja kui nüüd kristalselt aus olla, on ikka paras kunst kõik asjad seitsme päeva sisse mahutada. Muuhulgas palusin sõbrannal mulle juuksuriaeg panna ja ütlesin, et lisaks lõikusele tahaks järelkasvu värvimist, mispeale sõbrants küsis, et misasi see järelkasvu värvimine on? Väljakasv olevat selle asja nimi.

Kui ma nii hoogsalt taandarenen, jään varsti Matt'ile keele õpetamisega jänni. Ükspäev ta küsis, et "mis lahti on?" Mina imestunult vastu, et midagi ei ole lahti, miks sa arvad, et midagi lahti on? Siis selgus, et ta tahtis küsida "what's up?". Ja kuna kanadalased kasutavad sünonüümina ka "what's new", pakkus ise järgmiseks, et "mis on uut". Ma olin selleks hetkeks juba nii segaduses, et ei osanudki talle head eestikeelset vastet anda, alles tükk aega hiljem mõtlesin välja. Vahel jookseb juhe täiesti kokku. 

Matt räägib lihtsamad asjad juba väga kenasti ära, aga vahel teeb mingeid kummalisi kombosid. Ükspäev palus ennast masseerida ja mina hästi ei viitsinud. Sonkisin siis niisama poolsuvalt, mispeale sain kohe kriitikat, et "puutu minu selg koralikult, palun". 

Eile kurtis, et õues on "sääskad" või "sääskid". Polnud kindel, kumb on õige. Ükspäev rääkis mingit arstijuttu, osutas näpuga ja küsis, et mis luu see on? Mina, et rangluu. Matt vastu, et wrong luu? ("wrong" - vale)

Mäletate, ma kunagi rääkisin, et Nanaimos müüakse ühes alkopoes Vana Tallinna? Täielik müstika! Matt ükspäev näitas rõõmsalt, et vaata - juurde on tellitud! Kes seda siin ometi joob? Matt ostab patriotismist, sest kardab, et muidu kaob müügilt ära. Pakub alati kõigile sõpradele, kes külla juhtuvad tulema, mõnele on isegi maitsenud. Aga kes see teine siin Nanaimos eesti alkot tarbib? Müüjad ei tea - me oleme küsinud.


Nuputasin, et mida võiks Eestist kaasa osta, sest eelmine kord kolisin kogu oma sinnajäänud riided ja träni Kanadasse, mistõttu miskit eriti lisaks ei mahtunud. Mõtlesin, et no eks järgmine kord! Aga nüüd on jälle probleem - kuna tuleme ainult nädalaks, ei ole tegelikult suurt riiete ega jalatsite varu vaja kaasa vedada ja võiks ainult käsipagasi kohvriga tulla (kuigi kui ma selle nüüd siia kirja panin, tuli kohe meelde, et nädal on Eesti heitliku kliima puhul piisav aeg, mille jooksul võib nii parkat kui bikiine vaja minna). Väiksema kohvri kasuks räägib ka see, et meil tuleb mitmel korral oma pagasit kuskile pool päeva kaasa vedada, mis ei ole just hullupööra mugav. 

Nii minnes kui tulles peame Londonis lennujaamu vahetama, nii et igati mõistlik oleks pagas võimalikult kergena hoida. Ma ei tea, mis sellest lõpuks välja tuleb. Tõenäoliselt vaarume lõpuks ikka nagu kaks kaamlit oma pakkide all.

Mul tegelikult ei ole mingeid suuri soove. Tahan oma eluaegse kaisulooma Tondu kaasa tuua ja paar kleiti osta. Eelmisel aastal leidsin Stockmannist ideaalse kleidi - istub hästi ja materjal on selline, mida võib miljon korda pesta ilma, et sellega midagi juhtuks. 

Ahjaa, tatrahelbeid tahan! Ma ei ole neid enam siinsetest vene poodidest leidnud, ilmselt olen ainus veidrik, kes selliseid asju sööb. Vene poed on muidu väga ägedad, justkui astuks läraki Nõukogude Liitu. Pakendid on kõik täpselt samad nagu minu lapsepõlves. Tarhun'i ja Buratino limonaadi müüakse ikka klaaspudelis ja kõik barankad-sefiirid on esindatud. Vahele siis peenemat uuema aja kraami ka nagu näiteks Karumsi kohukesi. 

Ma arvan, et mu vanaemal on siiamaani selline soolapakk kapis (vanasti osteti ju asju korraliku varuga):


Ahhhh ja vahepeal juhtus midagi täiesti kohutavat - naaber installeeris oma kasvuhoonele sarved. SARVED, saate aru! 

Pikemaajalised lugejad ilmselt mäletavad, et see kasvuhoone oli algselt meie aias, aga ostutehingu sõlmimisel seadis müüja tingimuseks, et tahab kasvuhoone kaasa võtta. Noh, tore, sest meile see nagunii eriti ei meeldinud. Hiljem selgus, et maja endise omaniku isa ja vend on meie naabrid ning kasvuhoone tõsteti lihtsalt nende aeda ümber. Nii et kui me söögilaua ääres istume, on aknast ilus vaade mägedele... ja mitte nii ilus nende ees olevale kasvuhoonele. Sarvedega kasvuhoonele.

Maitse üle muidugi ei vaielda... Õnneks on naabrid ise väga toredad.