16 aprill, 2018

Murdepunkt

Olime kutsutud sõprade lapse sünnipäevale ja kodus veel kiirustasin Matt'i, et tee käbedamalt, kell on peaaegu kaks (kaheks oli kutsutud)! Kui 15 minutit hiljem totaalselt hiljaksjäänult esimestena kohale jõudsime, meenus, et kanadalased ei lähe ju kunagi täpselt. Näe, viis aastat kogemust, aga pole veel ära õppinud...

Veerand tundi hiljem hakkasid riburadapidi teisedki jõudma ning peatselt oli majas üle kümne kaheaastastase ja kuskil poole vähem kahekuuseid. Nagu näete, käib meie sõpruskonnas lapsesaamine lainetena.


Elu beebiga läheb kogu aeg kergemaks. Kõigepealt hakkas Oscar öösiti pärast söötmist uuesti magama jääma, selle asemel, et kolm-neli tundi üleval passida. Varsti nõustus oma voodis magama. Seejärel hakkasid unejupid pikemaks minema, näiteks kahe tunni asemel neli. Kui laps ei ole kaheksa elunädala jooksul pea kunagi üle kahe tunni maganud, on isegi natuke imelik kui ta ühel hetkel ilma igasuguse probleemita neli tundi järjest põõnab.

Ma olen algusest peale rutiini poole püüelnud, aga pole tahtnud seda otseselt peale suruda. Nüüd paistab ta ise valmis olevat - õhtuti on seitsme paiku söömine, mähkimine ja uneriietesse pugemine ning kui kõik tehtud, läheb joonelt voodisse. Ukse panen kinni, vaatamas ei käi, beebimonitori muidugi piilun. Vehib kätega, vaatab ringi ning kuskil kaheksast magab. Niisama lihtsalt!

Ainus trikk on, et ma ei tohi ise liiga kauaks üles jääda, kuigi väga ahvatlev on pärast lapse uinumist natuke oma aega saada! Esimene unejupp on tal pea alati neli tundi, teine tavaliselt 3-4 ja kolmas ainult 1-2. Kui ma sellest esimesest siis ainult tunni magan, ei saa kuidagi öö peale normaalset kogust uneaega kokku.

Öine ärkamine on omaette ooper. Kuna magan praegu Oscari toas, kuulen iga piuksu, aga unisena on maru keeruline registreerida, kas tegemist oli esimese piuksuga või on ta juba tükk aega vigisenud. Tavaliselt hüppan (ilmselt) esimese piuksu peale istukile, ise veel sügavalt magades. Kujutan ette, et vaene laps on pool tundi nutnud, aga unekotist ema ei saa maast lahti. Selle aja peale kui toibun, on Oscar tavaliselt magama tagasi jäänud! Mis tähendab, et oli esimene piuks... Ja niimoodi mingi viis korda (mitte, et ma tegelikult teaks kui mitu), enne kui ta piisavalt ärkvel on, et sööma hakata.

Ka päevad on kergemaks läinud. Esiteks magan vajalikud unetunnid enam-vähem täis ja see on lausa hiiglasliku tähtsusega. Teiseks on Oscariga järjest toredam, ta naeratab rohkem, jälgib mind ja hakkab vähehaaval mänguasjadest huvituma. Muuhulgas oskab märke lugeda, näiteks saab aru, et kui kõik riided seljast ära võetakse, saab tõenäoliselt vanni. Naeratus tuleb suule kui särk üle pea tõmmata!

Vannis käib enamasti koos Matt'iga, nii et sellega pole enam üldse mingit tööd ega korraldamist. Passin lihtsalt peale, millal Matt vanni läheb ning viin Oscari talle natukeseks seltsi. Vanniarmastuse geenid on see laps ilmselgelt isalt pärinud.

Rinnaga toitmine sai muideks enam-vähem üleöö korda. Kogu aeg oli mingi kamm, aga üheksandal nädalal korraga nii normaalne nagu poleks kunagi mingeid jamasid olnudki... Nojah siis!

13 aprill, 2018

Isad ja beebid

Hakkasin vaatama saadet "Kolm meest ja beebid" (beebid on seejuures peaaegu 2-aastased). Tutvustus ütleb: "Kolm vaprat Eesti isa alustavad ainulaadset eksperimenti." Kujutate ette kui ainulaadne peab olema, et mees omaenda lapsega hakkama saab, et sellest lausa saade tehakse?!

Ja ilmselgelt ei kolinud mehed terveks kuuks lastega eraldi elama nagu lavastatud oli, vaid käisid igal nädalal paariks päevaks võtetel. Said tasuta süüa-juua, spaasse, mängutuppa, hambaarstile. Aga see selleks.

Jõudsin kuuenda osani, kus nad restorani saadetakse, peeneid roogi pakutakse ja see kõik nii kaua aega võtab, et lapsed lõpuks virilaks muutuvad. Aga restoran on saate sponsor ja peab piisavalt eetriaega saama, seega on vaja vastu pidada.

Ning tuleb pealelugeja tsitaat:

"Emad oleks ilmselt juba ammu närvi kaotanud, lapsed kokku pakkinud ning minema purjetanud. Aga isad ei taha veel ära minna, sest magustoit on veel tulemata."

Ma ei uskunud oma kõrvu! Jaa, just sellepärast ongi saade isadest...

10 aprill, 2018

Beebinipid

Kõikide elementaarsete asjade kõrval, mille kohta internetist ja beebiraamatutest võib lugeda, on minu jaoks asendamatuks kujunenud:


Soolalamp

Väike ja eriti vähese valgusega. Istub aknalaual, lüliti ulatub voodipeatsisse. Kui Oscar keset ööd ärkab, on mingit valgust vaja, et teda enda juurde tõsta, aga unisena on iga valguskiir liiast. Soolalamp on täpselt paras - silmadel ei hakka valus ja näen last sööta.



Punane lambipirn

Meie sõbrad võtsid alati ühe punase pirni kaasa kui lapsega kuskile ööbima jäid. Enne kui avastasin, et juba olemasolev soolalamp täpselt sama funktsiooni täidab, olin juba pirni ära ostnud ja kruttisin selle Oscari toas olevasse põrandalampi. Punase valguse taga käib muideks tõeline teadus, näiteks müüakse spetsiaalseid "beebipirne", mis annavad sellist valgust, mis ei pane last üles ärkama. Tegelikult ajab tavaline punane pirn täpselt sama hästi asja ära. Mingi valguse lainepikkuste asi: sinine on see, mis annab ajule signaali, et peab ärkvel püsima (eriti sinised pidid olema igasugu ekraanid), aga punases valguses seda ei ole.

Otse loomulikult ei pane pime tuba ega punane pirn last magama kui ta ikka magada ei taha, aga selles valguses on palju mugavam öösiti beebil mähkmeid vahetada ja vähemalt siiani on Oscar selles kumas mähkmevahetuse ajal kenasti edasi tukkunud. Pirn teeb toa tegelikult valgemaks kui pildilt paistab, aga unistel silmadel valus ei ole - ideaalne korraks põlema panna, asjatoimetused ära teha ja siis pimedas edasi magada.



Kõrrega pudel ja minigrip kott pähklitega

Oscari esimesel elukuul veetsin väga suure osa ajast temaga diivanil või voodis ja selle pudeli sain igale poole pikali panna, ilma et lekiks. Kõrs on kenasti ühe käega avatav ja rohkem kui üht kätt mul enamjaolt võtta ei olnudki.

Voodi kõrval on mul kotike pähkleid. Esimesel kuul oli Oscar öösiti rohkem ärkvel kui unes ja mingil hetkel läks mul endal alati kõht tühjaks. Neil nädalatel kui ta õhtuti palju nuttis ja vahetpidamata süüa nõudis, tegin juba pärastlõunal snäkitaldriku valmis, et oleks hiljem hea diivanil krõbistada. Aga voodisse ei taha kurgikange ja dipikastet vedada ning kreekerid ajavad ju pudi. Pähkel jällegi täidab kõhtu ja kui kott on suletav, ei lenda mööda voodit laiali.



Ikea kummut

Pole just eriline avastus, aga täidab oma funktsiooni paremini kui loota oskasin. Ma ei tahtnud spetsiaalset mähkimislauda, sest mida ma sellega hiljem ikka teen, pealegi oli tühi kummut juba toas olemas. Selgus, et mähkimisalus (ei ole ostetud Ikeast) on kummuti jaoks täpselt sobivate mõõtmetega ning kõik vajalikud asjad mahuvad ilusti sahtlisse ära. Oluline ainult, et toas oleks piisavalt ruumi kummuti lühemas osas seismiseks, sest külje pealt on minu meelest eriti ebamugav last mähkida.



Riided riidepuudel + suuruse järgi organiseeritud

Kui mul seda süsteemi poleks, jääksid vähemalt pooled riided lapsele selga panemata, sest need jõuaks enne väikseks jääda kui ma nad kuskilt sahtlipõhjast üles leiaks. Millegipärast läheb riideid tihtipeale maru ootamatult vaja ja palju lihtsam on valikut teha kui kõik variandid korraga silme ees on. Oscaril on näiteks kõige väiksemas suuruses ainult üks kampsun ja kui see ükspäev kadunud oli, haarasin lihtsalt esimese pikkade käistega soojema asja, mis järjekorras rippus ning võisimegi minna.

Ühtlasi on kohe näha, mis väikseks on jäänud ja need asjad saab kohe eest ära panna.

Muuseas - riiete suurused varieeruvad erinevate tootjate puhul päris palju. Asju kappi sättides ma lõpuks enam silte ei vaadanudki, lihtsalt võrdlesin juba olemasolevate asjadega ja panin sinna, kuhu pikkuse järgi sobis.



Lutid igal pool

Üks on võrevoodis, teine vankrikorvis, kolmas minu käekotis ning ülejäänud kaks rändavad erinevate kohtade vahel ja on mõnikord kadunud. Oscar ei ole lutist ülemäära huvitatud, aga kui ta näiteks poe kassajärjekorras oodates karjudes üles ärkab, sest on korraga nii näljane, et enam oodata ei suuda, aitab lutt nii iseenda kui kaaspoodlejate närve säästa. Ja mõnikord vigiseb voodis enne magamajäämist tükk-tükk aega, aga kui luti suhu panen, jääb kahe minutiga magama ning lutt kukub suust välja. Igal juhul hea kui on kohe võtta.

Lutid ostsin kolme erinevat sorti, et ei tekiks kindlat lemmikut, ilma milleta elu seisma jääb. Õnneks kõik kolm ka sobivad (aga ise eelistan neid, mil rõngast pole, sest ta pisikesed sõrmed kipuvad sinna kinni jääma ja lutti välja tõmbama).

06 aprill, 2018

Tuline ora teadagi kus...

Viimasel ajal on mu postituste alla hakanud siginema kommentaare, mille eesmärgiks ei ole kogemusi jagada, nõu anda ega arutleda, vaid sappi pildudes "ära panna".

Vaadake, ma ei eelda, et te minuga alati nõustuks, ongi tore, et erinevad inimesed mingi teema all kokku saavad, muljetavad ning üksteiselt õpivad. Arutelud on head!

Nüüd on aga hakanud siginema sõnavõtte, mida lugedes jääb mulje, et kellelgi istub tuline ora tagumikus, mis lausa sunnib midagi sapist ütlema. Puht professionaalsest kretinismist on mul selliseid kommentaare isegi huvitav lugeda, sest kirjastiili põhjal on tegu on ühe inimesega. Ma ei nõua teilt sisselogimist, oma andmete jätmist ega muud taolist. Uks on lahti - tule ja loe, räägi kaasa kui soovid. Sinu arvamus võib vabalt olla minu omale vastupidine, aga pane see viisakalt kirja, ole hea.

Ma austan oma lugejaid ning eeldan, et ka kommentaatoritel säilib viisakus kaaslugejate vastu. Üleolevatele sõnavõttudele olen siiani kenasti vastanud, aga tegelikult on see ajaraisk. Kui sul on nii hirmus häda verbaalset okset maha jätta, ole hea ja hakka ise blogima. Kriitiliste sõnavõttude kirjapanekuks peab muidugi olema paras annus intelligentsi ja törts huumorisoont, muidu võib juhtuda, et keegi ei viitsi lugeda, aga tee proovi?!

Kommentaaridele, mille eesmärgiks pole muud kui kedagi solvata, kas siis mind või teisi lugejaid, ma enam vastama ei vaevu. Blogi on minu virtuaalne kodu - kui sa ei suuda oma sõnavõttu viisakas vormis kirja panna, võid küll läbi astuda, aga ei ole oodatud kaasa rääkima. Neid kohti, mille kommentaarium pigem sõjatandrit meenutab, on piisavalt ning minu omast ei saa üht sellistest, kus kibestunud inimesed end teiste peale välja elamas võiks käia. Edaspidi lähevad taolised postitused likvideerimisele. Nii on kõigi päev natukene ilusam.


03 aprill, 2018

Tissidest ja pesukarust

Ma olin siiani arvanud, et beebide õues magamise komme on eestlaste leiutis, mille peale teised rahvad lihtsalt veel tulnud pole. Olin kindel, et minu oma hakkab samuti värskes õhus magama. No alustuseks peab muidugi mainima, et seisvas vankris ei maga Oscar üldse, isegi liikuvas on mõnikord raskusi. Aga kui magaks, ei saaks ma teda ikkagi tundideks üksi terrassile jätta, sest meil on siin pesukarud, kelle nunnu välimuse taga peitub tõsine kiskja. Ja kui ma ise kõrval pean passima, võib laps juba toas magada, siis on endal vabadust rohkem.

Mu sõbranna elab aga näiteks sellises piirkonnas, kus vahel jalutavad maja ümber karud. Võib ju mõelda küll, et ääh, mis see tõenäosus on, et karu vankris magavale lapsele midagi teeb, aga omaenda titega nagu hästi riskida ka ei tahaks. 

Teine kultuuriline eripära - Eestis toitub enamik beebisid rinnapiimast, samas kui paljud USA imikud pudelitoidul üles kasvavad (puhtalt beebigruppidest jäänud info põhjal väidan). Jällegi, mina arvasin, et eestlased lihtsalt hoolivad tervisest rohkem (mis on ehk samuti tõsi), aga tegelikult peab veel üht olulist tegurit arvestama - nimelt kestab Ameerikas vanemapuhkus ainult neli kuud; Kanadas võib aastaks töölt eemale jääda ning säilib 55% palgast (või poolteist aastat 33% palgaga); Eestis makstakse aga poolteist aastat täispalka ning töökohta hoitakse lausa kolm aastat alles! Beebi kõrvalt täiskohaga tööl käies on üsna keeruline teda edukalt rinnapiimal hoida.


Muideks, rinnaga toitmisest - kohaliku beebigrupi eestvedaja ütles, et enamasti ei loksu asjad esimese nädalaga paika nagu paljud arvavad, vaid alles kuskil kahe kuuga. No mul on kaks kuud peaaegu täis ja tahaks teada, kas see aeg üldse kunagi tuleb, mil kõik mõnusaks ja loomulikuks muutub?!

Esiteks pole ma oma rindade olemasolust elu sees nii teadlik olnud kui praegu. Vähe sellest, et nad pärast Oscari tulekut astronoomilised mõõtmed võtsid, on tihtipeale lisaks mingi ebamugavus, mis iga päev uut nägu näitab. Vahel on niisama hellad, mõnikord torgivad nagu oleks nõelu täis; rinnapõletik oli korra ja pärast seda on iga paari päeva tagant mõni piimanääre umbes ning neid tükke välja masseerida ei ole absoluutselt mõnus. See ummistumine toimub lambist, ei pea söötmistele pikka vahet jätma ega midagi. Ahjaa, oleks siis lihtsalt, et masseerid ja tükk läheb ära - ei! Laps peab samal ajal imema (sest kuhu tal muidu nii väga minna on) ja see tunne kui titt ummistunud juhast vaakumiga piima välja tõmbab, on... noh jah. Mitte väga tore. Ütleme nii.

Aga alla anda ka ei taha, minu meelest nii mugav, et beebile on toit alati kaasas, kuhu iganes lähed. Ei pea mõtlema kui palju on vaja või mis temperatuurile soojendada. Pudelite pesemist kah pole. Ja nii mõnus on seda kinniste silmadega nohisevat beebit vaadata kui ta sööb. Aga kahtlemata oleks veel toredam kui see asi lõpuks ometi rööpasse loksuks ja ebamugavus ära kaoks. 


Muideks, ma tegin täna piparkooke!

Jah, aprillis. See on täiesti okei!

Jõulude ajal tuli kogemata liiga palju tainast, seega panin osa sügavkülma. Selgub, et piparkoogid maitsevad kevadel täpselt sama hästi kui detsembris!

Sellega seoses meenus, kuidas Matt esimest korda vastlakukleid sõi ja imestunult küsis, et miks me neid ainult veebruaris teeme - see on ju lihtsalt sai vahukoorega?! Ongi, noh.