30 jaanuar, 2018

Kes sisse kolib?

Viimase trimestri ülekaalukalt kõige populaarsem küsimus on, et "kas su ema tuleb lapse sündimise ajaks siia" ja populaarsuselt teine "aga kas Matt'i ema tuleb esimesteks nädalateks teie juurde elama?"

Ei ja ei. Jumala eest, ei! 

See on puhas kultuuriline eripära - siinpool maakera on niivõrd loomulik, et ema või ämm kolib pärast lapse sündi mõneks ajaks sisse. Kohe nii loomulik, et selle kohta ei küsi mitte ainult sõbrad, vaid ka suvaline tädi poe kassasabas. Ja mitte ainult üks suvaline tädi, vaid peaaegu iga suvaline tädi, kes juttu tegema juhtub. 

See on teine kultuuriline eripära, muideks. Et ka muidu saadakse võõrastega hästi jutule, aga kui ikka silmnähtavalt rase oled, on teemad lausa varnast võtta!

Mulle endale tunduvad need kõige esimesed nädalad uhiuue beebiga just kuidagi hästi intiimsed. Ma ei kujuta ette, et keegi peale Matt'i sel ajal minu läheduses ringi toimetaks või minu köögis süüa teeks. Et keegi, kes muidu meie juures ei ela, korraga pidevalt pildis oleks. Ma kujutan ette küll, et väsimus võib päris kole olla ja võib-olla laps nutab palju ja võib-olla ma ise ka nutan palju (see pidi mingi hormonaalne teema olema) ja pärast keisrit on ilmselt liikumine natuke raskendatud ja võib-olla haav valutab ja...

Aga ainus, mis mulle sellises olukorras stressi juurde tekitaks, oleks see, kui keegi kolmas mööda minu kodu ringi toimetaks. Ja halloo, võib-olla on meil üldse nii ideaalne laps, kes ainult sööb ja magab!


Ma ise muretsen kõige rohkem operatsioonist taastumise üle. Et kas on valus ja kui kiiresti liikuma pääsen; mis asendis magada saan (selili oleks vist kõige loogilisem, aga selili ma ei oska) ja kuidas lapse eest hoolitsemine välja tuleb kui endal on hädine olla. Samas - Matt jääb peaaegu kuuks ajaks koju ja tundub kuidagi loogiline, et kahe peale peaksime küll suutma beebiga hakkama saada.

Meil on ometigi ainult üks laps. Ei ole kaksikud või kolmikud. Ei ole ka kahe- ja kolmeaastast juba ees ootamas ning tähelepanu nõudmas. On üks titt ja kaks täiskasvanut. Nõudepesumasin, pesumasin, kuivati. Internet ja ühekordsed mähkmed.

Muide, miks Pampersid haisevad? Teised mähkmed on täiesti lõhnatud. Ma teadsin, et Pampersi niisked salvrätid on nii spetsiifilise lõhnaga, et neid ma kohe kindlasti ei suuda kasutada, aga ei osanud aimata, et mähkmed on samasugused. Nagu aru olen saanud, peab neid lihtsalt testima, sest mõnele beebile sobib üks ja teisele teine sort. Salamisi palvetan, et meie titt ei juhtuks olema see, kellele ainult Pampers sobib. 

Ahjaa, keisri kohta ütles arst, et sellest taastumine läheb mul ilmselt kiiresti. Matt seletas hiljem, et mida saledam patsient, seda kiirem taastumine, sest palju vähem on vaja kaevata ja sobrada, et õige kohani jõuda. Tänu sellele saab ka lühema lõike teha. 

Eks näis. Ma tavaliselt tahaks juba selle peale hinge heita kui paberiga näppu lõikan. Keisri puhul minnakse vist natuke sügavamale? Aga kui pärast seda saab omaenda beebi kaissu võtta, lähevad ilmselt kõik valud meelest ära.

29 jaanuar, 2018

Piimajõed ja pudrumäed

Meil oli eile siinse väikse kambaga baby shower (sest kolm meist on viimaseid nädalaid rasedad) ning mul oli raudne plaan vahelduseks midagi viisakamat selga panna. Kapis ripub mitu mõnusalt lohvakat kleiti, olin täitsa kindel, et mõni neist kindlasti sobib veel. Sukkpükste osas ei hakanud üldse unistamagi, nii et sõitsin hommikul pool linna läbi, et sukki leida. Leidsin ka!

Hakkasin siis õhtupoole end valmis sättima ja üsna kiirelt selgus, et olen ikka palju paksem kui arvata oskasin. Peaaegu pidin (lohvaka!) kleidi pärast proovimist seljast ära lõikama, sest ei pääsenud sellest enam välja!

Mul-pole-mitte-midagi-selga-panna omandab viimastel rasedusnädalatel täiesti uue tähenduse!


Küsisin siis teiselt rasedalt, et kas pidžaamapüksid oleks piisavalt pidulik valik? Ta arvas, et vabalt!

Pidžaamapüksid ei mahtunud. Kahjuks.

Tõelise naisena õpetas ta, et meigikiht peab korralik olema, siis pole vahet, mis seljas on. Võtsin ennast siis kokku ja määrisin isegi mingit toonivat kreemi näkku, mis sai kaks aastat tagasi Matt'i lõpetamiseks ostetud. Pole seda vist vahepeal kasutanudki. Kosmeetikakotist leidsin huuleläike ka - great success! Tõstsin välja, et jumala eest ei unustaks enne minekut peale panna.

Viis minutit hiljem tõmbasin selle kogemata põrandale maha. Veeres kapi alla. Ja no nii rasedana on hea kui suudad end diivanilt püsti ajada, kapi all roomamine ei kuulu juba mõnda aega mu ampluaasse. Aga see on okei. Olgem ausad, mitte kedagi ei huvita, kas su huuled läigivad või mitte.

Baby shower oli muidu tore. Ja teiste rasedatega on alati mõnus kokku saada. Meid oli tegelikult neli, aga üks sai juba lapse kätte. Sugu jäi viimase hetkeni üllatuseks, sest beebi oli ultraheli ajal iga kord sellises poosis, et lihtsalt ei näinud. Nad ütlesid, et pole oluline ka, sest poeg neil juba on ja lapse isal on neli venda. Kes sealt ikka tulla saab...

Sündis tütar! Hah!


Kui keegi tahab näha, kuidas ma täna kogemata neli liitrit piima mööda garaažipõrandat laiali pillasin, olge lahked!

(kui siinne video ei tööta, näeb Instagramist ka)

23 jaanuar, 2018

Tavaline igav rase

Teate sellist raamatut nagu "Bullerby lapsed", onju? Kanadas ei teata Lindgreni teostest eriti midagi. Müüakse küll, aga tikutulega peab taga otsima ja neil on enamasti mingid lühiversioonid. Mul on lühi-Pipi ja lühi-Bullerby ka. Selle aja peale kui laps nii suur on, et juba midagi ette lugeda annab, pean Eestist õige Lindgreni-kogu ära tooma.

Hakkasin Bullerby't sirvima ja sattusin kohe esimesel leheküljel segadusse: "Mina olen Lisa ja mul on kaks venda Karl ja Bill".

Kas Liisa vennad ei olnud mitte Lasse ja Bosse? Kohe kindasti polnud Bullerbys poissi nimega Bill! Jube nõme kui autori pandud nimesid muudetakse.


Täna määrati mulle keisrilõike kuupäev. Palju lihtsam on rase olla kui tead, millal see läbi saab. Kõik räägivad, et naudi viimaseid nädalaid, mil beebit ei ole, aga... teate, ma ei võtnud kogu seda teekonda ette selleks, et saaks rase olla, ma tegelikult ikka lausa tahtsingi beebit! 

Kanada süsteem on selline, et naistearsti juurde saab ainult saatekirjaga ja sinna minekuks peab tõsine põhjus olema. Kõik muud günekoloogilised toimingud teeb perearst ja mõned perearstid jälgivad rasedusi ka (ning võtavad sünnitusi vastu). Nagu näiteks minu oma.

Tuharseis on üks sellistest olukordadest, millega saadetakse naistearsti vastuvõtule, seal ma siis täna käisingi. Nagu juba eelnevalt olen kirjutanud, jääb Kanadas lõppsõna alati rasedale, seega tutvustati mulle kõiki kolme võimalikku varianti ja loetleti üles plussid-miinused:

Sünnitada tuharseisus - peamine probleem on see, et tänapäeva arstidel ei ole tuharseisus sünnituste vastuvõtmiseks enam head väljaõpet. Keisrilõiget suudetakse teha osavamalt ja väiksemate tüsistustega kui vanasti ja paljudel juhtudel eelistataksegi seda kui ohutumat varianti. Tuharseisus on raseduse lõpuks ainult 4% beebidest ja kuna enamik neist keisriga sünnivad, võite ette kujutada, kui harva üks arst tuharseisus sünnitusi üldse näeb.

Tuharseisus sünnituse kõige suurem risk on see, et pea ei mahu välja. Tavajuhtudel tuleb ju pea kõige esimesena ja kui ei peaks mahtuma, tehakse keiser. Tuharseisus võib minna nii, et keha tuleb välja, aga pea jääb kinni. Ja kui see pea ikka puhtfüüsiliselt lihtsalt ei mahu, siis last enam päästa ei saa. 

Proovida välist keeramist - arst ütles, et paljudel juhtudel on tuharseisus olevatel beebidel kindel põhjus, miks nad end ümber pole pööranud - näiteks nabanöör ümber kaela või jäseme. Ja mida suurem on laps mõõtmetelt, seda väiksem tõenäosus, et keeramine õnnestub. Kui pööramine õnnestuks, peab laps ise sündima hakkama, sest esilekutsumise puhul läheb võimaliku keisrilõike tõenäosus kõrgemaks. Aga rasedusdiabeedi puhul ei lubata üle tähtaja kanda (selleks on omakorda rida tõsiseid põhjuseid) ja kuna laps on juba praegu suur, siis mida hiljem ta sünniks, seda väiksem oleks tõenäosus, et ta normaalsel teel välja mahuks. 

Ultrahelis antakse lapse suurus kolmes variandis - mõõtmed; nende vastavus rasedusnädalale (kui mitu nädalat ees või taga); ning protsentiil. Kui laps on mõõtmetelt õiges nädalas, on protsentiil umbes 50 ehk keskel. Meie oma viskas kohe mingid 90ga numbrid ette ehk ta on mõned nädalad ees. Enne kui välja tuleb, ei ole teada, on ta suur rasedusdiabeedi tõttu (makrosoomia) või on see puhas geneetika. Protsentiil arvestab nimelt kogu elanikkonda, aga mina oma 176 sentimeetriga ja Matt kahemeetrisena oleme ju tegelikult ka ise päris ülemises protsentiilis (pluss Matt sündis keskmisest suuremana).

Teha plaaniline keiser - mis on kõiki asju arvesse võttes kõige mõistlikum plaan (kuigi loomulikult mitte riskivaba). Seega kirjutasin täna alla nii operatsiooniga nõusoleku vormile kui ka võimaliku vereülekande vormile. Need on muideks eraldi. Ühtlasi küsiti, kas tahan haigla vastuvõtuvormi täna ära täita või alles haiglasse jõudes. Tegin täna. 

Ma olen kuulnud lugusid, kuidas Eestis täidab mõni seda niimoodi, et lapsel pea juba paistab, aga nui neljaks peab täidetud saama. Ja ma ei tea, on see linnalegend või mitte, aga väidetavalt küsitakse seal päris imelikke küsimusi, mis justkui ei tohiks rasedusse nii väga puutuda... Siinne paber oli igati loogiline: lihtsalt enda andmed, kas on allergiaid, millist tervisekindlustust kasutad (paljudel on lisaks haigekassale lisakindlustus, mis katab sellised haiglateenused nagu privaattoa) ning kontaktisiku andmed.

Lisaks anti kuuest leheküljest koosnev infoleht, mis räägib sammhaaval, mis täpselt juhtuma hakkab ja mis järjekorras asju tehakse, millal kanüül pannakse, millal kateeter paigaldatakse, mitu inimest on opitoas ja mida nad seal teevad, kui kaua miski aega võtab jne. Absoluutselt kõik on kaetud alates opieelsest õhtust kuni haiglast väljasaamiseni.

Paar päeva enne operatsiooni kutsutakse haiglasse tunniajasele privaatkohtingule, kus õde näitab kõiki ruume ja vastab tekkinud küsimustele. Enam selgemaks ei annagi vist asja teha.


Opereerib seesama arst, kellega täna kohtusin ja tema sain ma ise valida (Matt tunneb neid kõiki, seega perearst küsis, kelle juurde saatekirja tahame). Esimeseks assistendiks on mu oma perearst. Assisteeribki tavaliselt kas mõni neist perearstidest, kes rasedusi jälgib ja sünnitusi vastu võtab (sest nemad on iga mõne päeva tagant sünnitusosakonnas valves) või siis keegi residentidest (nt Matt teeb seda aeg-ajalt). 

Juhul kui laps välja tulles ilusti nutma hakkab, läheb ta kohe minu rinnale ja jääb sinna umbes veerandtunniks. Seejärel vaatab lastearst ta üle. Kui ei hakka kindla aja jooksul nutma või nutab liiga hädiselt, läheb korraks lastearsti hoole alla. See soojenduslambiga laud, kus last läbi vaadatakse, on minu kõrval, nii et ma igal juhul näen teda. Minu kokkuõmblemiseks pidavat umbes 20 minutit kuluma ja pärast seda viiakse mind koos beebiga oma tuppa tagasi. Haiglasse pean jääma umbes kolmeks päevaks.

- - -

NB: Ei saa mainimata jätta kui paganama "erilisena" ma ennast tunnen, olles mahtunud 3-9% rasedusdiabeedi ja 4% tuharseisu hulka. Nagu Matt ükspäev ohkas, et miks sa küll ei oleks võinud olla üks tavaline igav rase...

17 jaanuar, 2018

9 kuud

Kunagi väga ammu sai Tallinna Tervishoiumuuseumis proovitud nahast "rasedapõlle", mis kaalus 10kg. See tundus hiiglama raske! Mõtlesin, et appikene, kuidas sellise kõhuga üldse kõndida jaksaks?

Tänaseks on mul kaalu juures 9,1 kilo ja seda peaaegu ei tunnegi! Pigem on tunne nagu oleks kõhu natuke liiga täis söönud ja kui mõõtmeid ei näeks, pakuks tunde järgi, et kilo-kaks on kõhul istumas. Diivanil lösutades on kõige raskem, sest siis surub laps kõikidele siseelunditele korraga, aga muidu pole häda midagi. No aevastada ei saa, ribid on jube valusad. Aga vaadakem helget poolt - keisrihaavaga ei saa ma ka köhida, naerda, nuusata jne.

Magan endiselt hästi, aga vasak külg ei paista "üürnikule" väga istuvat, hakkab närviliselt vastu voodit kopsima. Ma ei saa aru, MILLEGA, sest vasaku külje peal olles peaks beebi peaaegu selili olema. Parema külje peal on lihtsam, aga vahel ei sobi see ka. Koputama küll ei hakka, aga liigutab niimoodi, et terve kõht tantsib. Selili pöörates rahuneb maha, aga siis läheb endal kuidagi raskeks ja kõhuli ei saa ju üldse. Mida ma siis tegema peaks - püstijalu magama?


Kui tunnikese seda trianglit ignoreerin, väsib ta lõpuks ära ning saame mõlemad uinuda. Ja isa maagiline käsi aitab ka alati - iga kord kui ütlen, et appikene, mis seal toimub, katsu... ja Matt käe kõhule paneb, on kohe vaikus. Kohe! Ei, siin pole kedagi, millest te räägite?

Magamisega on nüüd üks lisajama tekkinud. Mul on palav! Nii palav, et ärkan keset ööd üleni higisena, lükkan teki maha ja ikka on kuum. Igal õhtul keeran magamistoas kütet maha ja ükspäev jätsin aknad ka lahti, siis oli täitsa mõnus. Vaene Matt ärkas hommikul hammaste plaginal ja küsis, kas ma olen aru kaotanud? Kohutavalt külm olevat!

Rasedusäpp väitis, et kehatemperatuur peaks nüüd kuskil kraadi võrra kõrgem olema ja sellevõrra on tulevasel emal soojem olla. Tänks, noh. Küttearve tuleb ka väiksem, vaata!

16 jaanuar, 2018

Beebikola

Mulle ei meeldi üleliigne kola, seega otsustasin ka lapse osas pigem minimalistliku lähenemise võtta. Mida tal ikka nii väga vaja on - sooja piima ja kuivi pükse, ülejäänu on teisejärguline.

Aga kogu see beebivärk on ikkagi natuke nagu nõiaring - paned voodi kokku, on madratsit vaja; ostad madratsi, ütleb lastega sõbranna, et oi-oi, sellele tuleb kindlasti pestav kate peale panna, beebid ju teadagi lekivad mitmest otsast; paned katte peale, on lina vaja. Soovitavalt mitut, et saaks vahetada. Siis vaatad, et vankrikorvil on ilus lumivalge madrats. Pestava kattega küll, aga... vist oleks lina ka vaja. Ja reisivoodi hälliossa on samuti lina vaja. Kõik kolm madratsit on muidugi erinevates suurustes. Nii see träni vaikselt koguneb.

Ja siis räägib iga lastega sõbranna erinevat juttu, ühe väitel on mingit asja kindlasti vaja, teine ütleb, et tema laps pole seda mitte kunagi kasutanud. Mähkimislaud. Vann. Lamamistool. Teate, sellised asjad. Ühtteist sai siis ikka soetatud, aga võtsin hästi lihtsad ilma tulede ja viledeta variandid. Vann on tavaline, ei ole beebiistet sees, ei mõõda see ise temperatuuri, isegi eraldi vannitermomeetrit mul pole. Võib-olla hakkan hiljem oma sõnu sööma, aga kas käega katsumisest ei piisa? Mis selle lapsega juhtub kui vesi kraad jahedam või soojem on?

Lisaks muule on mingid USA/Kanada spetsiifilised asjad, millest ma Eesti beebigruppides sõnagi kuulnud pole. Näiteks:


Niiskete salvrättide soojendaja - ühed ütlevad, et täiesti asendamatu asi, sest ise ju ka ei tahaks, et keegi sulle keset ööd midagi külma ja märga tagumiku vastu hõõruks ning beebipoisid pidavat selle ebameeldiva tunde peale automaatselt pissima; teised väidavad, et mõttetu leiutis, kuivatab lihtsalt lapid kiirelt ära ja pool pakki läheb alati prügisse.


Mähkmekonteiner/diaper genie - siinkandis ülimalt levinud. Haisuluku süsteem ja puha. Ehk spetsprügikast ja spets kotid ka. Mõlemad kallimad kui tavaline prügikast ja tavalised kotid. Ma korra isegi mõtlesin, et võib-olla ostaks lihtsalt kaanega prügikasti lapse tuppa, siis ei peaks musti mähkmeid kööki viima, aga... tegelikult vahetan ma mähkmeid ilmselt enamik aega hoopis elutoas ja vahelduva eduga magamistoas ka. Kui meeletult nad siis köögiprügikastis haiseks? Mingid hullemad kakapommid saab ju eraldi kilekotti panna enne äraviskamist.


Bumbo seat - iste beebile, kes veel ise istuda ei oska. Miks nii väike laps üldse istuma peaks, ma ei tea. Mul on olemas see poollamavas asendis beebitool, kus ta end õõtsutada saab ja hilisemaks ajaks söögitool, kus juba sirgema seljaga istuks. Muul ajal tuleb leppida kõhuli/selili olemisega.


Riputatav mähkmekott/diaper stacker - Matt'i vanemate juurde oli selline tegelane lapse voodi külge ilmunud ja ma murdsin tükk aega pead, et mis funktsioon tal olla võiks? Ei mõelnudki välja! Ma muidugi endiselt ei näe, kuidas see mu elu mugavamaks teeks. Selle asemel, et mähkmeid otse pakist võtta või sahtlisse/korvi visata, peaks nad ilusasti koti sisse kahte hunnikusse laduma. See keskmine osa (pildil hall triip) on lahtine, nii et kui väga osavalt ei lao, kukuvad ju välja.

Kui see kott voodi või kummuti külge riputada, jääb minu meelest liiga madalale. Riidekapis saaks paremale kõrgusele panna, aga siis peaks veel paar lisaliigutust tegema - kapiuks lahti, mähe välja, kapiuks kinni. Ja ühest toast teise seda ei tassiks, sest näiteks elutoas pole mul üldse mingeid konkse.

Kuna mähkimine saab toimuma vähemalt kolmes erinevas ruumis, on plaanis soetada selline korv, kuhu mahuks mähkmed/niisked salvrätid/kreem/varuriided ning mida saaks vajadusel endaga kaasa tassida:


Muideks, mul on küll rinnapump, aga ühtegi pudelit ega pudelisoojendajat pole. Pudelid on ju erinevates suurustes, ma ei taha ette osta - võib-olla ei lähe näiteks väiksemaid üldse vajagi?

Ma üldiselt tahaks siiski ise toitmisega hakkama saada, sest pulbrist piima segamine, selle soojendamine, pudelite pesemine/steriliseerimine ja muu taoline tundub lihtsalt meeletu hulk lisatööd. Eriti keset ööd.

Aga kui peaks juhtuma, et rinnaga toitmine mingil põhjusel võimatuks osutub ja piima tegemine jube tüütu peaks tunduma, saaks soetada BabyBrezza, mis segab pulbrist ja veest sobiva temperatuuriga piimasegu ise kokku. Kujutate ette, jah? Mille kõige peale tänapäeval ka ei tulda...

07 jaanuar, 2018

Keisriema

Käes on ajalooline hetk - ma võtsin nabaneedi välja. Pikkuse poolest oleks isegi võinud veel sisse jääda, aga kuna nahk on nii pingul, siis ta lihtsalt ei mahtunud enam sellesse auku. 

Saapanöörid saan muuseas veel ise kinni, küll aga hakkan kuidagi aeglasemaks ja kohmakamaks muutuma.

Kirsiks tordil on tekkinud mingid imelikud valusööstud, mis tulistavad mööda reit põlveni välja. Mõni päev ei ole üldse, teinekord jälle nii tihedalt, et ei saa kõndidagi. Tuleb hästi korraks, aga on rämedalt valus. Ebamugavatest asjadest on teisel kohal see, et laps peksab aegajalt niimoodi, et ma võiks vanduda, et tal on mõni jäse juba otsapidi väljas. Ma olen paar korda isegi käe ette pannud, et ta üleni välja ei kukuks. Siiani pole kukkunud.

Ja ega kuku ka, sest ultraheli tegi kindlaks, et tema mõõtmed ja minu mõõtmed ei käi juba praegu enam hästi kokku, rääkimata siis veel kuu aja pärast, mil ta ilmavalgust peaks nägema. Ja otse loomulikult on ta tagurpidi ehk pea üleval. Mulle endale muidugi ka ei meeldiks pea alaspidi hängida, selles mõttes ei saa teda väga süüdistada.

Tuharseisu on kolme tüüpi, minu oma passib varbad vastu nina (mis tekitab omakorda küsimuse, et millega ta mind seal allpool siis peksab?):


Igalt poolt võib lugeda, kuidas rasedad üksteist lohutavad, et rasedusdiabeet ei tähenda sugugi, et laps liiga suureks kasvab ja kui ikka toitumist kontrolli all hoida, ei kasva ta kuhugi. No mul on suhkrunäitajad igati ilusad olnud ja ise olen normi alumisest piirist vähem juurde võtnud, aga laps on hiiglane. Jah, ultraheli poolt ennustatav kaal ei ole lõpuni täpne, aga lisaks kaalule on ka lapse mõõdud suured, nii et mingit mannatera siit loota ei ole. 

Sellest tulenevalt on plaaniline keisrilõige nüüdseks juba fakt, mitte enam valik. Muideks, kui ta poleks suur, vaid lihtsalt valepidi, oleksin pidanud ise otsustama, kas tahan proovida välist keeramist või valin vabatahtlikult keisri. Ja kes end ikka vabatahtlikult lõigata tahab lasta. Aga...

Välise keeramise kohta ütlevad mõned, et see on natuke ebamugav ja võtab aega vähem kui kümme minutit. Teised väidavad, et oli täiesti väljakannatamatult valus ja aega võttis tund-kaks. Igaühel erinevalt. Täpselt nagu rasedus ja sünnituski.

Siin tehakse välist keeramist ainult opisaalis - olenevalt sellest, kuhu nabanöör jääb ning kui kiiresti beebi südamelöögid taastuvad (või ei taastu), võib tekkida vajadus laps kohe välja saada ja seetõttu sealsamas keiser teha. Tundub kuidagi... traumaatiline.

Ja teate, mis on kõige nõmedam? Statistika kohaselt õnnestub väline keeramine vähem kui pooltel kordadest. 

Ütleme, et teen selle piina ja ebamugavuse läbi ning olen üks õnnelikest, kelle puhul protseduur õnnestub. Järgmiseks murekohaks on, et osad lapsed keeravad end hiljem tuharseisu tagasi. Sünnitähtajaks on õige asendi lootus seega veel väiksem kui 50%. Ning loomulikult alanud sünnitus ei garanteeri, et laps ise välja tuleb, vahel peab lõpuks ikkagi keisri tegema. 

Ja kui ta tuleb ise välja, on laias laastus kaks võimalust: 1) kõik läheb kenasti 2) midagi läheb nihu.


Nihuminekutest võin ainuüksi oma tutvusringkonnast tuua näiteid, kus läks vaja vaakumit või tange või kus tekkisid sellised rebendid, mida hiljem narkoosis kokku õmmeldi (neljanda astme rebend tähendab, et osa pärasoolt on ka ribadeks) või kus laps murdis väljumisel ema sabakondi.

Mu esimene eelistus oleks olnud, et laps on õigetpidi ja sünnib ise, sest loomulikust sünnitusest taastumine on kahtlemata kiirem ja valutum kui keisri puhul. Ja arme ei jää. 

Aga nüüd läks hoopis nii, et valikut õieti polegi. Mis seal ikka... Keisril on ju positiivseid külgi ka ja õnneks pole mul kunagi kategoorilist eelistust olnud, mil viisil see beebi välja peaks pääsema. Minu meelest pole kumbki variant ülemäära meeldiv, aga noh, üks neist tuleb ju läbi teha.

Igal juhul on tegemist ainult lühiajalise ebamugavusega, oluline on hoopis see, et lapsega kõik korras oleks.

NB! Kui USA-s saab keisrit ka vabatahtlikult valida, siis Kanadas peab näidustus olema. Samas vaginaalse sünnituse osas on lõppsõna alati emal. Kui ikka väga tahad proovida ise sünnitada ning veenduda, et ta tõesti ise välja ei mahu, on see võimalus olemas. Kõikide võimalike riskide osas arst muidugi hoiatab, aga keisrit otseselt peale ei suruta.