Käisin randmeopil. Öeldi, et kaks nädalat ei tohi üldse kätt kasutada. Ausalt öeldes ei oleks saanud ka, isegi sõrmede liigutamine lõi randmesse terava valu. Aga karpaalkanali sündroomist põhjustatud vaevused olid kohe läinud! Mis, noh, oligi ju eesmärk, nii et taastusmisaeg tuleb lihtsalt kuidagi üle elada.
Duši all võisin vabalt käia, aga lahastatud käe pidin kilekotiga katma ja veest eemal hoidma. Esimesel opijärgsel hommikul õppisin kohe mitu uut asja. Näiteks olete proovinud vasaku käega vasakut kaenlaalust pesta? Või vasaku käega vasaku kaenla alla deodoranti panna?
Sõbranna ütles selle küsimuse peale, et "jaa, ma saan kõiki asju vasaku käega teha, ma olen ju vasakukäeline!" Seega täpsustan, et pidin esimesed kaks nädalat ilma oma dominantse käeta hakkama saama. Ja parema käega parema kaenlaaluse alla on deodoranti panna minu meelest sama raske kui vasaku käega vasaku alla... Aga noh, enamik inimesi pole ilmselt kunagi isegi proovinud. Miks peakski?
Teisel hommikul otsustasin juukseid pesta. Võtsin šampoonipudeli ja... Aa, teist kätt ju pole. Valasin siis otse pähe. Pimesi. Esimese hooga ei tulnud midagi välja, teisel katsel maandus juustele pool pudelitäit...
Te ei kujuta ette, kui suur tundub pea, kui seda ühe käega pesta!
 |
| Esimesed päevad jääkotiga |
Juukseid patsi panna proovisin... ja proovisin... ja... ei saanudki hakkama. Ei saanud juuksekummiga, ei saanud klambriga, ühe käega lihtsalt ei ole võimalik. Et te teaksite.
Purke lahti keerata ei saa vahel isegi kahe käega, ühega pole mõtet isegi mitte katsetada. Kaht kätt on ikka väga paljudeks asjadeks vaja. Näiteks selleks, et kaheaastast riidesse aidata. Eriti kui ta parajasti ringi vehib (98% ajast). Eriti kui on vaja talle sokid jalga saada...
Ka iseennast ei saanud riidesse, sest lahas ei mahtunud käisest läbi. Kandsin siis Matt'i asju. Ükspäev venitasin omaenda dressika selga ja õhtul muidugi kahetsesin täiega, sest ei saanud seda enam seljast ära! Ronisin ainsa töötava käe sõrmedega käise sees üha ülespoole, kuni lõpuks õnnestus küünarnukk käisest välja lükata ja sealt edasi oli juba lihtne. Aga see käise osa võttis pool õhtut.
Ühel hommikul sadas paduvihma. Viimasel hetkel selgus, et mu enda vihmajope üle lahase ei mahu. Leidsin esikust Matt'i ürbi, mis polnud küll päris veekindel, aga abiks ikka. Haarasin garaažist vihmavarju, aga ei saanud autoust lahti, sest ainus töötav käsi hoidis varju. Mõistsin, et lapsi kooli-lasteaeda viies on mul nagunii üks käsi vägagi puudu ja kui see teine - ainus kasutuskõlblik - vihmavarju hoiaks, ei saaks ma üldse mitte midagi tehtud. Jätsin siis varju koju.
Kuidas ma Oliveri turvatooli tõstsin ja rihmad kinni/lahti sain, ei hakka ma üldse kirjeldama. Esimesel lasteaiahommikul oleks ta peaaegu autosse jäänudki, sest turvarihmasid ei saa ühe käega lahti teha.
Mainin vahele, et operatsiooni ootasin koos toreda vanatädiga, kes oli samuti oma paremat rannet korda tegema tulnud. Rääkis, et ei tea, kuidas need kaks järgmist nädalat küll hakkama saada, sest talle meeldivat õhtul voodis raamatut lugeda ja vasaku käega olevat jube ebamugav lehti keerata.
Ütlesin, et mul on kaks väikest last ja töönarkomaanist abikaasa. Nüüd mõtleb ta igal õhtul lehte keerates minu peale...
Kahe nädala pärast käisin lahast eemaldamas ja... sain teada, et ka järgmised kaks nädalat ei tohi paremat kätt üldse kasutada.
Hea uudis oli see, et lahas võeti maha ja asemele sain eemaldatava toe ehk omaenda riided hakkasid jälle selga mahtuma. See on suur asi! Ja sõrmede liigutamine enam haiget ei tee, nii et enamikke asju teen praeguseks vaatamata keelule siiski kahe käega, parem käsi vähemalt toetab natuke. Rannet liigutada on endiselt valus ja mõnes mõttes on see hea, sest muidu oleks mul palju raskem end takistada üle pingutamast. Aga arm on väga ilus ja paranedes ei jää seda ilmselt üldse nähagi (mitte, et keegi seda peopesast otsida oskaks).
Raskused lähevad ju meelest ära ja vähemalt on käsi korras!
Nädala pärast saab operatsioonist kuu aega täis, siis on lubatud lahast vaikselt ära jätma hakata, et kätt uuesti kasutama hakata ning kuus nädalat pärast operatsiooni võin täiesti tavapärase elu juurde naasta. Vägev!