30 august, 2016

Kuldne lapsepõlv

Sõbranna helistas ja küsis, kas ma saan ikka aru, et juba ongi september! Või noh, peaaegu. Ja kui hea, et enam koolis ei pea käima, septembri algus olevat alati kõige nõmedam olnud - suvi läbi ning orjus ees.

Mul oli täpselt vastupidi (alguse osas)! Augusti viimane ja septembri esimene (paluks mitte segamini ajada teise, kolmanda ega neljandaga) nädal olid sünnipäeva ja jõulude kõrval kõige lemmikumad üldse.

Meil käis nii, et kohe kui kool läbi, seisis vanavanemate beež Lada ukse ees, mina pakkisin kogu oma maise vara seljakotti (mul oli seda vara tollal üsna vähe) ja põrutasimegi maale.

Naabri-Imbil oli kaks poega, kellega sai tiigi peal parvetada (ja peaaegu ära uppuda), mahajäetud majas kolada (ja läbi pehkinud põranda kukkuda) ning metsajärvest kala püüda (ja need Anu tungival soovil lõpuks vette tagasi lasta). Metsajärve äärde sai mööda sellist teed, mille kraavidesse visati surnud loomade laipu (elagu kolhoos!) ja see hais oli ikka hingemattev. Aga noh, meie käisime neid ikka lähedalt vaatamas, et mis staadiumis on, kas jalutavad kärbsed silmade peal või vaglad ribide vahel.

Kuldne lapsepõlv, ma ütlen!

Kui ma parasjagu koos Jantsuga mingeid sigadusi ei teinud, toimetasin omaette. Vanavanematel oli alati paar lehma, kolm siga ja ports kanu. Ma olen kõrval passinud kui vasikas sünnib ja iga seatapu ajal lörinal nutnud ning lubanud mitte iial seda liha süüa (ma polnud eriline lihasõber toona ja pole ka praegu, aga natuke ikka söön)…

Ükskord tõi hulkuv kass oma pojad meie juurde ja see oli nagu paradiis! Päris oma kassipojad (nad vist uputati ära, aga natukeseks oli ikkagi tore). Ja ühel suvel leidis keegi heina seest rotipesa ja siis olid päris oma rotipojad ka (aga ainult üheks tunniks, siis kästi kassile sisse sööta).


Paar päeva enne kooli algust pakkisin kodinad autosse ja sõitsin linna tagasi. Pärast kolme eemaloldud kuud tundus kodus kõik nii uus ja huvitav, minu toas olid alati mingid väiksed kingid (ema oli midagi ostnud ja ema sõbrannad külas käies nänni toonud) ning kõik lõhnas kuidagi värskelt (...ütleb terve suve lauda vahet voorinud laps).

Rahaga oli alati kitsas, nii et riiete ostmine ei olnud mingi igakuine lõbu, aga augusti lõpus sai alati mõned uued hilbud ja jalanõud ning ühtlasi võis sobivate piltidega vihikud välja valida. Alati mõtlesin, et seekord olen hästi tubli, üldse ei sodi, püüan korraliku käekirjaga kirjutada jne. Noh... jah. Etteruttavalt võin öelda, et ei tulnud välja.

Esimene september oli väga pidulik! Koogid-värgid. Alati tuli keegi külla ja puha. Esimesel nädalal olid õpetajad kah veel hästi toredad ja isegi naeratasid. Aga see läks suht ruttu üle. Mõned seevastu ei puhanud ka kolme suvekuuga koolielust nii palju välja, et mingisse lahkemasse faasi jõuda.

Alates teisest nädalast läks asi tavaliselt vanasse rööpasse tagasi - mina sain aru, et hullult hoolas olemine ei tule (isiksuseomaduste tõttu) ikka päris nii hästi välja kui plaanitud ning ka kõige paremini puhanud pedagoogidele meenus lõpuks, et nad seda tööd tegelikult ikkagi nii väga ei armasta.

Oh kooliaeg, oh kooliaeg...

29 august, 2016

Õhk

Matt (inglise keeles): "Kuidas sa ütled eesti keeles õhk?"

Mina: "Õhk"

Veidi aega vaikust…

Matt: (natuke segaduses): "Kas sa köhatasid või ütlesid selle sõna???"

27 august, 2016

Doonor

Matt ütles eile õhtul täiesti lambist, et läheb verd andma. Umbes niimoodi, et parasjagu polnud paremat plaani, laseks end siis nats nõelaga torkida. Kuna mul on viimasel ajal vaba ajaga kohe väga hästi, sebisin ennast kah kaasa. Täitsime ankeedid, kus küsiti muuhulgas, et kas oled viimase viie aasta jooksul ahvidega töötanud või 1980. aastast rohkem kui viis aastat Euroopas viibinud (daah…) ja tunnistatigi meid kõlblikeks.

Nõela osa kartsin ma kõige rohkem, nad kasutavad ju jube suuri, aga sattus nii vilunud õde, et ma praktiliselt ei tundunudki kui see sisse läks! Näpuvere võtmine oli palju valusam. No ja ikka väga uhke tunne oli seal istuda ja oodata, millal kott täis voolab - kellelgi läheb seda ju vaja. Matt ütles, et näiteks autoõnnetusse sattunul võib vabalt 15 kotti korraga minna ja see eeldab, et täpselt nii palju doonoreid on selle ühe inimese päästmiseks panustanud. Suur asi!

Tädid käisid kogu aeg küsimas, et kuidas ennast tunnen, aga ma ei tundnud mitte midagi, jumala normaalne oli olla! 11 minutit hiljem sai kõik läbi, nõel võeti välja, plaaster pandi peale… ja kuni õde selle kõigega toimetas, hakkas mul vaikselt pea ringi käima ja veidi iiveldama. Mõni hetk hiljem ütlesin, et olen nats "dizzy", mispeale õde hüüdis "ten" (neil on iga seisundi kohta koodid) ja terve toatäis meedikuid jooksis kokku. Tool lasti alla, külmad märjad rätikud igale poole, mul oli selleks hetkeks pilt täiesti läinud ja võttis ikka paar head minutit, et selles osas midagi muutuks. Tsirkust kogu raha eest!

Hiljem ütles Matt, et arvestades mu madalat kaalu ja vererõhku ning seda, et ma pärast lõunat midagi peale arbuusi söönud ei olnud, polnud muidugi väga imestada.

Kanadas muideks ei jagata doonoritele kruuse, helkureid ja šokolaadi, on ainult küpsised ja mahlad, mida kohapeal tarbida. Matt ütles väga tabavalt, et meil on ju kruuse ja šokolaadi kodus ka, miks nad peaks midagi sellist kaasa andma? Tõsi.


Eelmisel nädalavahetusel käisime Tofinos. See on mingi imekoht Vancouveri saare läänerannikul, mida kanadalased palavalt armastavad ja kus kõik kohalikud eestlased on ära käinud. Ilus loodus ja suured ookeanilained, linnake ise on nunnu ja kõik ümberkaudsed rannad kaetud siidpehme liivaga.

Igatahes oli mul see retk ikka veel tegemata ja nüüd, kus me saarel elame, oli sinna vähem kui kolm tundi sõitu, nii et võtsime ette. Kogu majutus oli muidugi totaalselt välja müüdud ja seal on jõhkrad hinnad ka, seega otsustasime õhtul tagasi tulla, mis oli täiesti piisav, et põhiasjad ära näha.

Ma olen vist natuke ära hellitatud nende türkiissiniste järvede ja lumiste mäetippudega, mis siin British Columbias igal pool jalust rabavad, sellist vau-efekti, millest kõik räägivad, mul ei tekkinudki. Lihtsalt järjekordne ilus koht. Pigem tore kodust välja saada ja Matt'iga koos midagi ette võtta, sest ta on viimased nädalad sõna otseses mõttes ainult tööl olnud.

August juhtus olema palliatiivse ravi kuu, mis tähendab seda, et ärkame igal hommikul 6.30 ja kuigi mina ei pea kuskile minema, ei jää ma pärast Matt'i lahkumist enam magama ka. Lisaks on iga päev mingi 30 kraadi kuuma, nii et kõige targem on end jäätisega diivanile sisse sättida ja üldse mitte liigutada. Täiesti õudne, noh! Õnneks läheb järgmisel nädalal jahedamaks ja hakkab sadama.

Aga noh, töö on tal huvitav. Patsiendid vahetuvad maru kiiresti, kõik lihtsalt surevad järjest ära. Mõned õed on selles osakonnas juba aastakümneid töötanud ja nahk peab selle aja peale küll väga paks olema. Matt'ile hirmsasti meeldib, aga graafik on täiesti absurdne - sureva inimese juurest ei kõnni ju minema kui kell kukub, et ahh, homme saad oma morfiini. Nii ta siis rababki ületunde ja kuna nad peavad residentuuri jooksul kindla arvu õhtuseid üldhaiglavalveid tegema, arvas ta millegipärast, et hea oleks suur osa neist ka augustisse laduda - hiljem muretu - aga ei arvestanud faktiga, et palliatiivne osakond alustab 7.30 hommikul ja õhtune valve, mis peaks kell 23 läbi olema, venib regulaarselt südaööni või veel pikemaks… Ma ei tea, kuidas ta jaksab!


Kanad on viimasel ajal hakanud mõistust pähe võtma. Mässumeelsetest teismelistest kujunevad rahulikud mammid. Nüüd jalutavad minuga peenras kaasas kui rohima lähen ja kui on aeg kuuti tagasi suunduda, et lasta mul poodi või kuhugi minna, siis lihtsalt juhatan nad õigele teele ja kõik jalutavad rahumeelselt sisse. Ei pea enam esimest kolme mööda aeda taga ajama ja ükshaaval sisse tõstma, et teistele koitma hakkaks, mida ma neist tahan. Küll aga juhtub, et poole kooperatiivse tegutsemise pealt läheb ühel kanadest meelest ära, et miks ta kuuti läks, pöörab uksel ringi ja lihtsalt passib seal. Ülejäänutel, kes trepi peal järjekorras ootavad (sest sisse ju ei mahu), läheb kah kõik sassi ja kui uksel passiv kana peaks ühe sammu väljapoole tegema, tuleb kogu protsessiga nullist alustada.

See koostegutsemine on neil täiesti imekspandav! Mitte kunagi ei juhtu, et üks kana kuskile omaette rändaks. Kõik käigud tehakse viiekesi koos. Kui üldse mingi jagunemine on, hoiavad punased omavahel ja valged omavahel kokku. Ma ei saa aru, on see juhuslik või neile tõesti meeldivad endasugused rohkem kui teised? Ja Dora, see ainus must, on endiselt kõige tšillim ja istub peale esimesest ehmatusest ülesaamist hea meelega süles. Kui neid üles korjame, siis alguses on endiselt reaktsioon, et tapetakse! Üldse ei ole oluline, et iga kord on tore olnud ja pai saanud.

Mäletate, ma kirjutasin, et panime pesakastidele plaadi ette, et nad sinna ilmaasjata sittuma ei läheks ja asi lõppes sellega, et just selle plaadi peal oli kõige toredam kõõluda ja mõlemale poole junne lasta. Huvitaval kombel olid nad alati paremas ääres, lemmiknurk noh. Täna võttis Matt plaadi eest ära ja muuhulgas installeeris uue rippuva veenõu. Vasakule poole. Ja kuna kõik uus on huvitav, siis pärast seda kui nad olid juba mõnda aega eriti elevil olnud ja kamba peale välja nuputanud, kuidas vett kätte saada, lendasid üles ja sättisid end vasakule poole sisse, et uue mänguasja lähedal olla. 

Me peame selle munakastinduse täiesti ümber ehitama, ei osanud ju arvata, et absoluutselt igast lahtisest äärest kohe uus õrs tehakse…

18 august, 2016

Aiauudised

Kanada kaubandus ei väsi mind üllatamast - osadel poodidel on poliitika, et kui leiad mujalt täpselt sama toote, aga parema hinnaga, annavad selle toote sama hinnaga või lausa 10% odavamalt. Ehk siis kas "meet" (kohtuma) või "beat" (lööma). Ma olin neid reklaame näinud küll, aga arvasin, et niisama praalivad.

Matt ostis mõni aeg tagasi sae ja ükspäev leidis, et sama saag on teises poes soodushinnaga. Pakend oli veel avamata ja läksime sellega poodi tagasi. Matt näitas telefonist kodukat, kus samal sael parem hind oli, müüja viskas korra pilgu peale ja küsis juhatajalt kindluse mõttes üle, et kas see on meet või beat juhtum, juhataja kehitas õlgu, ütles, et mina ei tea, tee beat. 60 dollarit anti tagasi, kuigi teise poe hind oli ainult 50 dollarit odavam.

Täielik müstika on see, et mingit tõestust nad odavamast hinnast endale ei tahtnud, kuskile kirja ei läinud, et mis poe hinda "löödi". Lihtsalt jumala lambist anti ports raha tagasi. Ma vist ei harju sellega mitte kunagi ära!

Teine asi, millega ma kuidagi harjuda ei suuda, on siinne loodus. Kogu aeg on selline tunne nagu välismaal oleks. Noh... olengi ju! Ja loomad! Vancouveri saarel, kus ma elan, on palju puumasid. Hämmastavalt tihti mainivad inimesed täiesti suvaliselt jutu sees, et nägid matkamas käies puumat ja pidid vaikselt tagurpidi eemale kõndima. Karude nägemist üldiselt ei mainita, sest neid on nagunii kõik kohad täis.

Puumaga pidi selles mõttes lihtsam olema, et tema ei jää enamast risti ette, vaid jälitab tagantpoolt. Vahva noh. Matkad mõnusasti ja puuma matkab kannul. Ma ei tea… Ei tahaks nagu hästi. Kellele mäluvärskendust vaja, palun, siin ta on:


Esimesel aastal kui Kanadasse kolisin, tundusid kotkad tohutult erilised. Mäletan, et sai auto kinni peetud, lummatult taevasse vaadatud, paarkümmend pilti tehtud… Nüüd on nii, et "appi, see kuradima kotkas tuleb jälle kanu sööma!" Kui ma kuskil kaugemal aianurgas olen kössitanud, lendavad vahel niimoodi üle aia nagu väike lennuk oleks läinud - vuhhh vuhhhh.

Kanad on õnneks kõik veel alles. Ma ei tea kui kauaks, sest aedikul pole ikka veel võrku peal ja Matt'il on augustis umbes selline graafik, et ta haiglast väljas eriti ei käi. Täna näiteks alustas 7.30 ja koju jõuab kuskil südaööks. Iga 2-8 nädala tagant töötavad residendid erinevates osakondades, Matt teeb augustis palliatiivset ravi ja lisaks mingeid üldvalveid ka. Iga päev tuleb koju, näost hall ja räägib järjekordse loo sellest, kuidas keegi ära suri ja palatitäis sugulasi südantlõhestavalt nuttis.

Me käisime ükspäev langevaid tähti vaatamas. Jõudsime randa, viskasime pikali ja nii romantiline oli! Matt mainis midagi, et iga kolme minuti tagant pidi langema ja midagi oli kümne sekundiga ka (ma ei mäleta mis). Selle viimasega meenus talle, et surmaeelsed hingetõmbed pidavat kah nii umbes iga kümne sekundi tagant käima ja demonstreeris, et mismoodi need kõlavad. Nii romantiline noh! Siis jõudsid sõbrad ka kohale, teine seltskonnas olnud arst teeb augustis üldkirurgiat, sellel olid juba mingid omad soolikalood ja nii nad seal vahetasid muljeid. Tähistaeva all.

Tähed on siin muideks täiesti valede kohtade peal!

Ja linnalaps Kairi käis mul maal külas:


Aga kanadega on see värk, et tahame nende aediku väiksemaks ehitada ja pesukaru-kindlalt ära katta (pesukarud on ülimalt osavad), mistõttu peab seda tingimata Matt tegema. Mina olen viimased päevad ainult kaevamisega tegelenud. Seal, kus eelmistel omanikel oli kasvuhoone, kõrgusid meetrised ohakad ja muu hein, kasvuhoone alus oli üles võtmata ja aianurga ehitamisel jalgu jäänud tellised ja lõkkematerjal istus kah seal. Mul läks vist terve nädal, et see kõik jalust ära saada. Kaks korda astusin peaaegu maole peale, neile ju meeldib kõrge hein.

Saate nüüd aru, miks mul oli tingimata vaja see osa aiast korda saada?

Kui kogu ebavajalik sitt eest ära sai, tundus, et nüüd on peaaegu valmis. Siis hakkasin kaevama ja appi kui raske töö see on! Osade kohtade peal oli mulda liiga vähe, alt tuli kalju vastu, nii et pidin tunneli tegema, mis tuli värske mulla ja väetisega täita, et põõsas kasvama läheks. Ülejäänud platsiga polnud üldse mingit plaani, aga sain asja käigus aru, et ohakate juured tuleb kindlasti välja võtta ja lõppkokkuvõttes kaevasin kogu selle asja kaks korda läbi, et täiesti puhtaks saaks.

Eriline nöök, et kanad on nüüd otsustanud vihmausse mitte süüa. Vaatavad sellise näoga, et miks sa selle siia tõid? Neil käivadki asjad faaside kaupa. Vahepeal oli mingi kaks-kolm päeva, kus nad mind täiesti paaniliselt kartsid ja karjudes laiali põgenesid iga kord kui vaatevälja sattusin. Kui see üle läks, olid jälle sõbrad nagu poleks midagi juhtunud.


Kui kaevetöö valmis sai, tundus järjekordselt, et nüüd on kõik. Viska ainult põõsad sisse ja… Aga noh, kalju, mille peale põõsad läksid, oli kahes suunas kaldu ja 40 kotti mulda tuli auku ajada - see polnud üldse nii lihtne nagu alguses tundus. Kui tehtud sai, mõtlesin, et viin ennast tänutäheks kohvikusse, aga olin nii väsinud, et vajusin diivani sisse ja lürpisin klimbisuppi. Kogu glamuur on kadunud, ma ütlen! Õnneks hakkab aed vaikselt ilmet võtma, küll siis on aega kohvikus käia ja tööle minna.

Nende põõsastega tahtsime naabri magamistoa aknad ära varjata, et tagaaias olev istumisnurk täiesti privaatne oleks. Miljon korda sai mõõdetud, et kust kuhu see põõsarida ulatuma peaks ja väga hästi läks korda. Loodetavasti hakkavad nüüd kiiresti kasvama. Kõrvale tahaks ühe sireli panna ja ette külvame ilmselt muru. Ma ei jõua ära oodata seda aega, mil mul küünealused kogu aeg mullased ei oleks.

13 august, 2016

Kanapreilid

Kanade võtmine oli nii õige otsus! Nad vajavad minimaalset hoolt, pakuvad maksimaalset meelelahutust ja kasvavad sellise hooga, et vahel vaatan mõne kolm päeva tagasi tehtud pildi pealt, et appi, kas nad tõesti olid alles eelmisel nädalal nii väikesed?

Mingil hetkel tekkis neil tobe komme oma toidunõu külili keerata ja sööki põrandalt nokkida. Mitu päeva järjest läksin täiesti närvi, et no miks te ometi peate sellist segadust tekitama? Kaebasin Matt'ile ka ja Matt ütles, et võib selle nõu kruviga põranda sisse kinni keerata. Aga ükspäev panin aluse toitu täis, viisin kuuti ja jäin ise sinna vahtima… ning avastasin, et kanal ei mahu ju pea august sisse! Enam-vähem saab kätte, aga põhi on ikkagi liiga kaugel ja siis nad tõmbavad jalaga nagu õues siblides ja ongi külili. 

Ma tundsin ennast nii süüdi! Vaene väike kana! Või noh... suur kana. Sööginõu oli ju ikka veel see tibude oma, kuidas ma üldse ei mõelnud, et need augud ühel hetkel väikseks jäävad?!


Tõime siis uue sööginõu, sellise, mis on nagu torn, et söök vajub ise allapoole, ei pea iga päev täitma. Jooginõu on ikka veel vana, nii et uue vee panen neile igal hommikul, aga tegelikult on ka uus jooginõu juba ammu olemas, me pole lihtsalt selle ülesriputamisega tegelenud. Kui see paika saab, elavad kanad kolm-neli päeva täiesti iseseisvalt ära, ilma, et ma neid kordagi vaatamas käiks (mis tähendab, et võime pikaks nädalavahetuseks kodust ära sõita).

Koristamise osas pole ma veel päris õiget rütmi saavutanud. Iga kahe nädala tagant vahetan kogu saepuru välja, aga vahepeal tegelikult pühin suuremaid junne kuudist õue. Nad situvad ikka ohtralt! Seda, kuidas kanad suuremaks lähevad, ma üldse ei näe, ainult pildi pealt võrreldes saan aru, et kasvavad. Aga seda, kuidas junnid suuremaks lähevad, panen peaaegu iga päev tähele! Sõbranna koer Sampson, keda vahel hoian, laseb enam-vähem samas suuruses julki! Sampson oleks ilma karvadeta ilmselt kanadest väiksem, nii et aus värk. 

PS! Leia pildilt juhuslik jänes.


Kanad on kohutavalt uudishimulikud, iga uue asja peale on selline elevus, et anna olla! Ja nad on ära õppinud, et minu käest saab tavaliselt midagi head (vihmausse või maisitõlvikuid), nii et kui ma nende aia poole kõnnin, jooksevad alati vastu. See on lihtsalt nii soe tunne kui väike kana laperdades sinu poole jookseb ja "bagaak" karjub.

Puhastasin aianurka sodist ja puutokkidest ning leidsin sealt ideaalse õrre. Neil üks madal juba tibuajast oli, aga sulaselgelt pidi midagi kõrgemale ka panema, et nad aknast välja näeks. Oh seda rõõmu kui õrs paika sai! Pärast paigaldamist saime aru, et madalam õrs on ju kõrgema all ja kes end sinna sätib, riskib gravitatsioonist tulenevate hädadega ehk võib junniga pihta saada, aga eks nad ise vaatavad, kuidas hakkama saavad.

Ükspäev jättis Matt kanaaia värava lahti ja tuli mõne aja pärast tuppa minu käest küsima, et kus kanad on? Kuskilt ei paista. Ja no täielik müstika, käisime terve hoovi läbi, kiikasime naabri omasse ka ja ei midagi. Ühest aianurgast kostus hästi vaikselt "tsiip-tsiip", mis andis märku, et kuskil nad ikkagi on. Üsna napilt enne seda kui olin valmis uskuma, et kanad lihtsalt nähtamatuks muutusid, leidis Matt nad ühe põõsa alt, mille oskad maani ulatusid. Milline kergendus! 

Nädalake hiljem läks Matt õhtul kanamaja uksi kinni panema ja sai järjekordse šoki - kanad jäljetult kadunud. Seekord veelgi müstilisemalt, sest värav oli kinni ja kuhu nad siis ikka nii väga minna said?! Õues polnud ja kuudis ka mitte. Lõpuks avastasime nad rõõmsalt munakastide piirde pealt tšillimas.


Piire sai sinna kohe alguses pandud kui nad veel tibud olid. Mõtlesime, et varjame selle osa nende eest ära, on vähem koristamist. Mune ei tule ju enne novembrit või nii… Aga nüüd selgus, et ka pesades on junne, nii et naiivsed olime hoopis meie, arvates, et kana ei tea, mis seina taga on. Tegime munakastide taga oleva luugi lahti ja leidsime oma preilid kohe üles:


Jättes kõrvale need paar väikest atakki, mis nad meile põhjustanud on, on kanad ikkagi kõige tänuväärsemad lemmikud üldse. Eriti kui veel munele ka hakkavad!

12 august, 2016

Soolaleivakas

Kodu sisustamine on väga mõnus protsess, kuigi seekord kujunes kõik kuidagi iseenesest, ma ei saanud arugi, kuidas korraga kogu mööbel paigas oli ja omavahel klappis. Näiteks helehallid toolid ostsime juba kuu aega enne diivanite tellimist ära ja see, et peaaegu täpselt sama värvi diivanid leidsime, oli puhas juhus. Minu beežikas tugitool oli omakorda juba aasta enne diivaneid olemas ja kuigi olime mõlemad veendunud, et see supermugav mööblitükk lihtsalt peab elutuppa jääma, kartsin, et mis siis kui ta lõpuks sinna üldse ei sobi… Kui diivanid paika said, jäi tugitooli vaadates mulje, et nad on ühest komplektist. Jumala juhuslikult!

Kohvilaud kuulus endistele omanikele ja Matt'ile see hullult meeldis. Mitu korda oli jutuks, et peaks neile helistama ja küsima, kas nad oleks nõus selle meile müüma? Kõne jäi tegemata, aga kolimispäeval selgus, et ainus asi, mis nad maha olid jätnud, on seesama kohvilaud. Ideaalne!

Lambid ja kardinad jäetakse kolides alati majja, külmikud-pesumasinad ja muu taoline samuti. Kõik, mis on kuskile kinnitatud, kuulub majaga kokku. Kardinad, nagu juba varem mainisin, vahetasin kohe välja (v.a ribad) ja laelampidest ei ole ma samuti suuremas vaimustuses, aga las esialgu olla.

Matt ükspäev meenutas, et mäletad, kuidas sul oli tingimus, et peab palju suuri aknaid olema ja et kustpoolt päike peab paistma… See maja on ideaalne - hommikuti paistab kööki, päeval kaminaseina ning õhtul diivanite taga olevasse suurde aknasse ning mõlemasse külalistetuppa. Mulle hullult meeldib õhtune päike, see soe ja kollane.

Halli värvi elutoa seina taga on väiksem külalistetuba ja koridorist otse läheb suurem külalistetuba. Köögi taha jääb külaliste vannituba, selle ust ei ole pildilt näha. Ja see koridor, mis sinna viib, jõuab välja meie magamistuppa.


Maja on kergelt kallaku peal, alumisel korrusel on garaaž (see jääb kohe trepi kõrvale, külalistetubade alla), Matt'i kontor ja majapidamisruum. Koridori lõpus ehk pesuruumi kõrval on uks, kust pääseb sviiti, mida me välja rendime. See uks on alati lukus, sest üürnikel on eraldi sissepääs maja taga. Kui kunagi tulevikus peaksime ruumi juurde vajama, hakkaks selles osas ilmselt meie külalised peatuma. Sviidil on elutuba, köök, magamistuba ning maja suurim vannituba. Kõik nende aknad (v.a vannituba) avanevad hoovi poole, aga kuna seal on kallak ja kaljujupp läheb üles, siis tegelikult nad aeda praktiliselt ei näe. Nii et neil on oma väike aed ja meil on oma suur aed. 

See oli muuseas mu põhiline murekoht, et enamike majade sviitide aknad vaatavad lihtsalt otse tagahoovi ja selles mõttes nats nõme, et privaatsust ju pole. Nii et läks jälle õnneks. Üürilised on meil kah eriti head juhtunud ja enamik aega ei tule meeldegi, et seal keegi elab.

Aga lähme nüüd jälle üles! Kanadas on kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub garderoob ja eraldi vannituba. Nii mugav! Ma ei tea, miks see Eestis veel väga populaarne ei ole, võib-olla on majad natuke väiksemad või tundub nagu ei oleks lisa-vannitoal mõtet, aga appi kui hea lahendus see on!

Ühtegi seina me üle ei värvinud, jäi nii nagu oli. Matt'i isa arvas, et tulevikus võiks kõikidest magamistubadest vaibad üles võtta ja need parketiga asendada, aga mulle just meeldivad need pehmed vaibad! Muuseas, Kanadas saab igast toidupoest vaibapuhastusmasinat rentida ja kui sisse kolisime, pesi Matt sellega kõik vaibad üle. Ainus, mis must tundus, oli trepp, aga see läks nii ludinal valgeks tagasi, et nüüd ma enam üldse ei põe kui peakski midagi maha kukkuma ja vaiba ära määrima.


Magamistoa vannitoas on dušš, külaliste omas vann. Külaliste vannituba jääb magamistoa uksest vasakule ja see koridor, mis pildilt näha on, läheb elutuppa. Otse paistab väiksema külalistetoa uks, suurem jääb garderoobi ja vannitoa taha.

Terrassile saab nii köögist kui magamistoast ja sealt viib väike trepp aeda. Ma peaks ükspäev aia poolt ka pilti tegema, siis on võib-olla paremini aru saada.

Külaliste vannitoa vann on see tüüpiline Kanada variant, mis ühes tükis üles läheb. Olevat lihtsam puhastada kui plaate. Puhastamist ei tee muideks sugugi lihtsamaks asjaolu, et dušiotsik on seina küljes kinni ja seda liigutada ei saa. Magamistoas on õnneks normaalne dušš.


Külalistetubadest oli juttu juba varem ja seega on soolaleivapidu nüüd peetud! Tore, et läbi astusite :)

07 august, 2016

Aususest

Kanadas on nii paljud asjad aususe peale üles ehitatud. Näiteks käisime sõbrannadega mustikafarmis - põõsad on majast ja kõrvalhoonetest kuskil kilomeetri kaugusel, autoga peab sõitma. Pargid heinamaale, korjad anumad täis, sööd nii palju kui kõhtu mahub, paned saagi pagasnikusse ja siis sõidad tagasi. Vahepeal pöörab mitu teed kõrvale, ei pea isegi majast mööda minema kui ei taha. Maja juures on ilusamate ilmadega nii palju autosid, et selles saginas pole kellelgi aega tähele panna, kas kõik maksavad või mitte. Võtad oma ämbrid-karbid pagasnikust välja, ootad nats järjekorras, kaalud ja maksad.

Kanadas ei tule kellelgi pähegi, et maksmata ära sõita! Lugesin just, kuidas Eestis mõnel põllult juurikad ära varastatakse, sellega seoses tuli meelde.


Ükspäev viisin taarat. Anti paar hiiglaslikku kotti ja paluti purgid-pudelid eraldi panna. Leti ääres pidin ise ütlema, mitukümmend tükki igas kotis on, selle alusel sain raha.

Kui praamiga Vancouverist Nanaimosse tulla, on ukse peal noormees, kes piletid ära korjab, aga Nanaimost Vancouverisse minnes on lihtsalt poolel teel koridoris mingi nõu, kuhu lipik visata. Mul sõbrad rääkisid, et magasid esimene kord selle koha täitsa maha, alles teist korda minnes said aru, kuhu pilet jätta. Keegi ei kontrolli ka.

Poodidel on alati väljapanek ukse ees, näiteks puuviljad ja lilled, juba enne sisenemist saab šoppama hakata, aga ma ei kujuta ette, et keegi sealt midagi võtaks ja maksmata minema kõnniks. Ja iseteeninduskassadel ei ole mingit kontrolli, töötaja tuleb ainult siis kui millegagi hätta jääd. Toidupoodides ei ole muidugi turvamehi ka, kes sul sabas käiks. Ja kui ma oma kauba ise kotti laon, ütleb kassapidaja alati "aitäh". WTF! Jah, kolme ja poole aastaga pole ma veel sellesse punkti jõudnud, et lubaks kassapidajal oma kaupa pakkida. Mul on riidest kott ja mulle meeldib ise paigutada. Selles poes, kus kõige tihemini käin, on nii, et müüja mitte ainult ei lao asju kottidesse, vaid ka paneb need kotid sulle ilusasti kärusse ära. Minu meelest täiega imelik kui ostja niisama passib ja müüja tema ostudega võimleb. Ma ei tea, mis neil kodus toimub - kuidas kaup autost tuppa ja kotist külmkappi jõuab?

Kilekotid on siin kuskil poole väiksemad ja kõvasti õrnemad kui Eestis, mis tähendab, et igasse kotti mahub ainult linnunokatäis nänni ja ka siis pannakse tihtipeale veel topeltkott, et katki ei läheks. Mul tuleb külm higi otsaette kui seda pealt pean vaatama! Miljon kotti tekib ühe poeskäiguga ja nad on liiga pisikesed, et neid prügi jaoks kasutada või üldse millekski kasutada.


Me käisime ükspäev mingist supermarketist mulda ja väetist ostmas. Pakendid olid väljas hunnikus, mina veel mainisin, et võtame käru, laome peale, aga Matt kõndis otse poodi, võttis mingid muud asjad, mida vaja oli, kassas makstes ütles, et tal on nii-ja-nii mitu kotti mulda ka vaja, see löödi arvele lisaks ning väljas jäi üle ainult auto ukse ette ajada ja muld sisse laduda. Keegi ei tule küsima, kas sa maksid ka või niisama võtad...

Eile ostsime aiatoolid. Toolid olid ukse ees virnades, käisime sees, võtsime mingid mutrid ja asjad, kassas ütlesime, et tahame kaheksat tooli ka, Matt näitas hinnasildist tehtud pilti, maksime ja õues jäi üle vaid toolid autosse laduda. Ise korjad sealt virnast nii palju kui vaja oli.

Ja endiselt hämmastab mind see, kuidas kõiki asju saab poodi tagasi viia. Kui meil aianurgas see istumisplats valmis sai, jäi hunnik kive üle. Matt ütles, et see on loomulik, sest neid ostetaksegi 10% rohkem kui tegelikult vaja peaks minema. Mina muidugi ohkasin, et nojah, aga nüüd istub see kümme protsenti meil murul ja peame välja mõtlema, kuidas neist lahti saada. Matt imestas, et mis mõttes? Need viime ju poodi tagasi!

Ehituspoest saab väikest kastiga kaubikut rentida, sellel on mingi imeodav kahe tunni hind. Igasugune muu transporditeenus tuleks oluliselt kallim. Võttis siis selle, ladus kivid peale ja viis ära ning kui kaubikut läks tagastama, selgus, et kuna tal kulus kahe tunni asemel veidi üle ühe, siis sai enam-vähem poole hinnaga. Osa rahast anti lihtsalt tagasi.

Ma ei saa aru, kuhu ma sattunud olen?!

05 august, 2016

Aiavärgist

Meil on hästi tore naabrionu, kes kasvatab kõikvõimalikke aiasaadusi ja muudkui kutsub korjama. Nagu vanemate inimestega ikka - neile meeldib jagada. Kohe nii palju meeldib, et kui mind õues pole, ilmub moonakott ukse taha. Kella ei lase, lihtsab jätab sinna. Alati ütleb, et igal ajal võib minna ja kõike võtta, isegi kui teda kodus ei ole. Näe, mul on uus vanaisa.

Teise poole naabreid pole me kahe kuu jooksul veel kohanud. Matt ükspäev peaaegu kohtas, oli maja ette sõites kedagi väljas seismas näinud, aga nad põgenesid kiirelt tuppa, enne kui Matt autost välja sai. Õues nad üldse ei käi, aed on muidu ilus, aga see on vist rohkem aknast vaatamiseks tehtud.


Mul said herned valmis! Nii lahe kui oma herned on! Ahjaa, herneid külvates oli korraks blond hetk, et muudes pakendites olid seemned, aga hernepakis… kuivatatud herned. Tegelikult ju teadsin, aga poes tundus loogiline koos muude seemnetega ka pakk herneid osta ja pisikese paki eest sama summa maksta, mille eest toidupoes terve kilo oleks saanud. Ja nüüd mõtlengi, et huvitav, kas toidupoe omad läheks ka idanema? Toidupoolise osas on siin ju ikka suht Ameerika, iial ei tea, mis jamaga asjad töödeldud on. Ja noh, kuna mul nüüd täitsa oma herned on, saan ju neid kuivatada ja hiljem mulda pista. Mis tõstab omakorda päevakorda küsimuse, et kui ma sel aastal veel ühte hernelaari tahaks, kas võin siis täitsa värske herne mulda panna või peab selle enne ära kuivatama? On jah loll küsimus, aga kuskilt peab tarkus tulema!

Muide, paar nädalat tagasi mainis keegi kommentaarides, et Nanaimost saab Vana Tallinnat osta ning jättis poe nime. Eile juhtusime sealt mööda sõitma ja ütlesin Matt'ile, et näe, siit saad uue pudeli. Matt vastu, et kust sa seda võtad? No keegi blogis ütles. Tema jällegi arvas, et see on küll täiesti lamp, et keegi blogis teab, millises Nanaimo poes Vana Tallinnat müüakse…

Astume sisse ja no ei ole üldse maailma kõige suurem alkopood. Matt jalutas kohe likööride juurde ja teatas täiesti veendunult, et näe, ei ole! Vaatasime siis kõrvalriiulisse ja… saate aru, on!Täiesti suvaline Nanaimo külapood müüb Vana Tallinnat, kusjuures pea 10 dollarit odavamalt kui seda Vancouverist saab.

Sügavalt hämmeldunud Matt hakkas juba rohkem huvitatult uurima, et kuule, kes see oli, kes teadis, et siit Vana Tallinnat saab? Ja no mina ju ei tea! Keegi lihtsalt jättis kommentaari.

Toidu/joogiteemadest veel niipalju, et kui Kanadasse kolisin, ei leidnud kuskilt normaalset juustu. Juustupakk peab ikka pontsakas olema, aga siinsed kõige levinumad on hoopis pikad õhukesed liistakad. Tõin just uue juustu, tegin teile pilti. Jumala vale kujuga, onju?! Juustule sättisin sõbraks kõige tüüpilisema piima, mis on neljaliitrine, sest noh, nende kolme (!) nädala jooksul, mis ta säilib, võib neli liitrit ära kuluda küll. Meil tavaliselt ei kulu, aga väiksem pakk on enam-vähem sama hinnaga, nii et vahet pole.


Meil on kõva haljastamine käsil, mis tähendab, et mina pean auke kaevama, sest Matt on kogu aeg tööl. Õnneks ei ole Nanaimo residentuuris öövahetusi, õhtune valve saab südaööl läbi. Ainult see kuu või kaks, mis ta sünnitusosakonnas töötab, on mõned vahetused hommikuni, sest beebid tavatsevad ilmale tulla kellaajast sõltumatult.

Ahjaa, ükspäev käisin Vancouveris, et sõbrannadega kokku saada, oma rase sõbranna viimast korda ühes tükis ära näha ja Elini käest ema pakk kätte saada. Kohale jõudes selgus, et rase sõbranna oli nii abivalmis, et sünnitas lapse kähku hommikul ära, et ma ei peaks paari päeva pärast uuesti Nanaimost kohale sõitma. Oi, mis armas beebi oli! Vaene Matt oli muidugi jälle tööl ja jäi kogu lõbust ilma, aga ta on tutikaid beebisid palju rohkem näinud kui mina, nii et pole hullu.

Ema saatis mulle kõrsikuid, mispeale Matt teatas, et need maitsevad nagu pretzel'id (soolakringel), ainult et magusad ning küsis kommipaki peale üllatunult, et sokid (šoks vs socks)? Ma lasin Elinil beef jerky't ka tuua, sest Kanada oma on magus ja Matt'ile hullult maitses see eesti variant. Hämmastav, et magus kõrsik on nende jaoks uudis, aga selle peale, et beef jerky't soolasena teha, ei ole nad veel tulnud.


Ahjaa, aiast tahtsin ju rääkida hoopis. Siin oli alguses põhimõtteliselt jupike heinamaad ja vsjoo. Muru oli sisse kolides sõna otseses mõttes põlvini ja igasugu kõrsi täis. Sellega me polegi veel muud asjalikku teinud kui lihtsalt kastnud ja niitnud, aga vaikselt hakkab juba veidi parem välja nägema.

Aia tagumises otsas oli killustikuga kaetud lõkkeplats, mille Matt lasi üles kaevata ja korda teha. Ma vaatan nüüdsest peale tänavakive täiesti teise pilguga, nende ladumine on ikka täielik teadus. Me lasime kolme erinevat värvi kive kasutada, mis annab kergelt kirju üldmulje, olles seejuures ikkagi üleni hall. Varjualuse kokkupanek oli kümme korda hullem kui majatäis Ikea't nagu Matt ütles. Pealtnäha tundub, et paar pulka ja katus, aga tegelikult koosnes miljonist detailist, lisaks oli iga katusepleki tükk mõlemalt poolt kilega kaetud ja see kile ei tulnud üldse kergelt lahti.

Kui plats valmis sai, alustasime hajastamisega. Auke kaevates selgus, et pool aeda on kalju peal ja mullakihti ainult pool meetrit. Selles sügavuses teatavasti mingit suuremat puud ei kasvata. Teisel pool on õnneks rohkem mulda. Plangu peab ka veel üle peitsima, aga ma ausalt öeldes läheks nüüd parema meelega hoopis tööle, see päikese käes passimine on mu vaikselt juba teise rassi küpsetanud.

Teise aiaäärde on vaja ühed suuremad põõsad panna, mis praegu pottides oma aega ootavad, aga seal on hetkel hunnik kive ja lõkkematerjali, mis tuleb alustuseks kuhugi mujale tassida. No ja mulda on liiga vähe, seda tuleb korralik kiht lisada ja maad tõsta, et taimedel oleks kuskile juuri ajada. Huvitav on see, et kui siis suure rügamise tulemusel mingi nurgake valmis saab, näeb kõik nii loomulik välja nagu oleks need põõsad seal eluaeg kasvanud. Ma vaatan teiste inimeste aedu ka juba täitsa uue pilguga...