26 jaanuar, 2014

J. Perse ehk nimi ei riku meest!

Meil käisid päkapikud! Piia oli meile jõuludeks kindad ostnud ja need siis nii kavalalt ära peitnud, et läks paar nädalat, enne kui üles leidis ja Kanada suunas teele pani. Uued asjad on toredad, seega trotsisime pilvitut ilma, mis üllatas 12 soojakraadiga ja läksime laupäevasele kohvikutiirule värvilistes labakutes. Kümme minutit hiljem pidime alla vanduma ja kindad kotti panema, aga mõte on see, mis loeb!

Meie nädalavahetuste olulisim osa on mandli-martsipani croissant, ilma selleta ei saa puhkus alatagi. Müstiliselt maitsev! Arutasime just, et peaks oma vanasse "kodukohvikusse" Bibi Pagarisse postkaardi saatma, hea meelega sööks mõnikord nende lihapirukaid ja moonirulle...

Eile küpsetasin toorjuustukooki, mille pealmine kiht koosneb suhkruga segatud hapukoorest. Eesti tooteid kasutades tardub see kuumas ahjus ilusti ära, isegi muna pole vaja lisada. Siinne "hapukoorelaadne toode" hakkas ahjus keema! Mullitas ja siples, läbi vormi põhja tilkus vett välja... Halloo! Hapukoor? Piim on ka siin natuke kummaline - säilib kolm nädalat!

Kliima on seevastu väga mõnus. Töökaaslane rääkis, et vanasti sadas talvel kogu aeg vihma, aga viimased kaks-kolm aastat on oluliselt kuivemad olnud. Minu meelest võiks nii jäädagi :) Teel kohvikusse leidsime ühest peenrast umbes kümne sentimeetri kõrgused nartsissivõrsed, kevad võib nüüd alata! Samas kohas õitsesid ka võõrasemad, aga ma olen aru saanud, et need on siin aastaringsed.


Kohvikust välja astudes jäi paar poodi ette, esimesest leidsin omale kingad ja kohe järgmisest kampsuni, mida olin juba korduvalt näppimas käinud, aga polnud raatsinud osta. Nüüd juhtus olema allahindlus, kogu kaup -50%! Suurus, mida proovisin, jäi veidi laiaks, palusin väiksema tuua. Müüja tuli, kurtis, et väiksemat on ainult üks alles jäänud ja näitas, et sel on plekk peal, aga kui mul siiski ostusoov peaks tekkima, saavad lohutuseks damage discount'i teha.

Proovisin selga - ideaalne! Hakkasin otsima, et kus see plekk üldse oli? Tükk aega keerutasin, üles ei leidnud. Kustav tuli appi, tema ka ei leidnud. Kutsusime müüja, läksime eredama valguse kätte ja pärast mõningast ponnistust õnnestuski lokeerida õrnalt kollakas laiguke, mis träpsulise kudumi peal välja ei paistnud ja tõenäoliselt esimeses pesus maha tuleb. Kassas selgus, et damage discount on -15%. Kas olen juba maininud, kui väga mulle siinne allahindluste süsteem meeldib?

Muide, kui Vancouverisse satute, võin teid juhatada ühte vahvasse butiiki:


Päeva lõpuks seadsin sammud politseijaoskonda lootuses, et mu karistusregistri väljavõte on lõpuks valmis saanud. Etteruttavalt võin öelda, et oligi. Juba nädal aega tagasi. Lisaks tahaks mainida, et üleolevate ametnikega suhtlemine ei kuulu kindlasti mu meelistegevuste hulka ja eriti ärritav, et mida madalama astme asjapulgaga tegemist on, seda tähtsam kipub ta olevat.

Niisiis saage tuttavaks - infoleti tädi. Istub arvuti taga, igavleb. Saal tühi, laupäeva õhtu ju. Astun ligi, selgitan olukorda, palun kontrollida, kas mu väljavõte on tulnud? Tädi küsib, kas mulle on helistatud? Ütlen, et ei ole, sellepärast tulingi läbi, sest varsti saab juba kaks nädalat täis... Tädi uurib, on mu telefonil voice-mail aktiveeritud? Ei ole. Aga ma pole ka ühtegi kõnet saanud! Küsin uuesti, kas saaks kontrollida, on see paber tulnud või ei? Tädi küsib teravalt vastu - aga kas me helistasime teile?

Sellisel hetkel tahaks lihtsalt... ma ei hakka ütlema. On raske kontrollida või?! Eriti idiootne on ühe minuti jooksul kaks korda sama küsimust esitada.

Pärast mõningast vaidlemist suvatses daam end ümber pöörata, kaks sekundit karbis sobrada ja sealt mu kauaoodatud paberi leida. Lükkas selle üleolevalt minuni ja teatas tähtsalt - näe, oleme helistanud, keegi ei vastanud! Seepeale meenus, et ühel hommikul kell 8 tõepoolest mu telefon helises, aga number oli salastatud ja ma ei jõudnud läbi une nii kiiresti reageerida, et vastu jõudnuks võtta. Minu meelest võiks 70 dollarilise teenustasu sees siiski nii palju teenust olla, et kui inimest ei õnnestu tabada, helistatakse nädala jooksul korra veel...

Vähemalt sain nüüd viimase puuduoleva faili üles laadida ja viisataotluse ära kinnitada. Jääb vaid üle pöialt hoida ja kiiret (positiivset) vastust loota :)

24 jaanuar, 2014

Lumine mäetipp

Tulin töölt ja mõtlesin, et mis jama on, ainult 2 kraadi sooja? Kodus tegin arvuti lahti ja nägin Heleni pilti tema Eesti termomeetrist, mis näitas -26. Peab ütlema, et kohe hakkas parem, sest vaatamata tavatult külmale õhtule on meil ju lausa 28 kraadi soojem kui teil!

Vancouveri kliima on ikka üle mõistuse ühtlane. Alates novembrist on iga päev olnud 7 kraadi sooja (välja arvatud üks nädal detsembris, kus oli -2). Nüüd, mil kevad läheneb, on päevane temperatuur kerkinud 8-9 vahele. Päike paistab muidugi ka. Aga see-eest sadas jaanuari alguses nädal aega järjest vihma, mis on vist meie siinveedetud kümne kuu rekord. Kahel päeval sadas isegi nii kõvasti, et vihmavari tuli kaasa võtta.

Toronto sugulased rääkisid, et neile lubati seekord tavatult sooja talve, aga juhtus hoopis vastupidi - kogu aeg paugub pakane (hetkel -18). Jõulude ajal oli seal jäätorm, mistõttu kadus elekter neljaks ööpäevaks. Gaasikamin hoidis sooja, aga süüa teha ei saanud, teed-kohvi ei saanud, jõulutoidud läksid prügisse (värske kalaga eesotsas). Paneb mõtlema kui sõltuvad me tegelikult elektrist oleme...

Mina olen selline soojaloomake, et pole lumest ja külmast veel puudust tundma hakanud. Tervis on ideaalne, nohud-kurguvalud täiesti tundmatu teema. Selliseid asju peab endale aegajalt teadvustama, et ei hakkaks mõnusat olemist liiga iseenesest mõistetavalt võtma...

Et mäed nii lähedal on, loob naljaka olukorra, kus linnas on enam-vähem kevad, inimesed käivad tennistes, mõni lausa lühikestes pükstes... ja siis kõnnib keegi mööda lumelaua saabastes, laud kaenlas. Täitsa normaalne. Igaühele midagi!

Kustav on juba pikemat aega kibelenud mäe otsa pilte tegema, aga mina pole vedu võtnud. Täna läks Kadri oma uut lauda proovima ja surusin talle Kustavi kaasa, et ise lumisest retkest pääseda. No üldse ei taha lund! Nagu mingi lapsepõlvetrauma oleks :)

Grouse mäel on kolm tasandit - tipp, tipu tipp ja tipu tipus asuv tuulegeneraator, mille otsas on vaateplatvorm. Kustavil on nüüd ka kolmas tasand vallutatud:


Hakkasin praegu mõtlema, et kuigi linna kõrval on mägesid kolm, ei tea me kahest ülejäänud suurt midagi. Suusarajad on neil kõigil, talvel paistavad eriti hästi silma, pimedas on ju valgustatud. Ma ei teagi, miks me järjepidevalt seda ühte ja sama vallutame?

Esialgne plaan nägi muidugi ette, et oleme hästi tegusad, kohe kui talv tuleb, ostame hooajapiletid ja käime igal võimalusel mäest alla laskmas, mõnikord nädalavahetuseti Whistleris ka, aga noh... Äkki järgmisel talvel? Viisavärk pole mul muidugi kuhugi liikunud, ootan endiselt police check'i. Homme lähen korra jaoskonnast läbi, sest kui nende väitel võtab e-maili saatmine palju aega, siis mine tea, võib-olla on helistamisega sama asi ja tegelikult sai paber juba ammu valmis?


.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 jaanuar, 2014

Varganägu

Kui Kadri eelmisel nädalavahetusel külas käis, arutlesime, kuidas me kõik võõrsil elavate eestlaste osas veidi ettevaatlikud oleme. Pärast seda tuli hall argipäev, meie ajasime oma asju, Kadri enda omi, kuni ükspäev hakkasime arutama, et huvitav, kuhu Kadri kadus? Kustav tuletas meelde, et no me ju ise ütlesime, et meile ei meeldi eestlastega suhelda, võib-olla hoiab eemale? Mina õigustasin, et tema ütles täpselt sama! Võib-olla osutusime hoopis meie nõmedateks?

...oota, meie ikka nõmedad ei ole!

Tegelikult oli Kadri vahepeal haigeks jäänud ja paariks päevaks urgu tõmbunud, aga laupäeval käisime juba kolmekesi väljas, nii et mõlema poole au sai päästetud. Kadril on linna meelelahutuskohad vähem kui kahe kuuga ära kaardistatud, viis meid superkihvti kohta stand-up comedy't vaatama.

Meie eelmise kodu kõrval asus ehtne comedy-bar, kus piletihind oli vägev, kokteilihind oli samuti vägev ja tund aega varem pidi kohale minema, et üldse laud saada. Ainus, mis nii vägev ei olnud, oli komöödia ise. Kõige muhedam vend oli see, kes esinejaid sisse juhatas, Sepo Seemani noorem versioon (aga mitte nii noor nagu Sass). No Sassi ja Sepo vahepealne. Jutt jooksis ja rahvas muudkui kõkutas. Soojendusesineja oli pool-muhe, mõned korrad ikka muigasin, aga ütleme nii, et kui eelmine, kes esinejaid sisse juhatas, korraks jälle lavale tuli, sai palju rohkem nalja. Peaesineja oli ma-olen-kõva-naljamees-ja-muidu-äge-vend tüüpi kuju, kelle huumorivõimekus jäi eneseimetlusele kõvasti alla. Ma ei naernud mitte ühtegi korda. Isegi Kustav ei naernud (ja olete te kunagi näinud, et Kusti pärast kolmandat kokteili ei naera?).


Peatselt tuleb minu juhitavasse majja uus klient elama. Praegu on käsil esimene faas, kus ta tuleb igal teisel pühapäeval koos oma senise hooldajaga neljaks tunniks "külla" (hiljem hakkab tasapisi kauemaks jääma, seejärel juba üheks ööks jne, kuni lõpuks elabki meil ja käib hoopis kodus külas). Eelmisel pühapäeval tuli juba kolmandat korda ja ma jätsin töötajatele väga selged juhised:

- kogu kodukeemia peab olema luku taga, sest tal puudub ohutunne ja võib valest pudelist lonksata.

- teda ei tohi lubada kööki (enam-vähem samal põhjusel). Tema enda kodus on köögikapid ja külmik lukus, aga kuna meil on iga lapse kohta üks töötaja, ei pea nii drastilisi meetmeid kasutama, kuid muudame oma elu lihtsamaks kui talle algusest peale selged piirid seame.

Mina olen nädalavahetuseti teatavasti vaba, aga kui töötajatel on muresid, siis kirjutavad. Esmaspäeva hommikul saingi kirja, mis algas positiivselt - graafikus oli viga ja kuigi iga lapse kohta peaks olema üks töötaja, oli sedapuhku pandud kaks. Kuna meie teine klient juhtus tol päeval kodukülastusel olema, jäi ka tema töötaja "üle" ja kuna uus laps tuli oma hooldajaga, siis oligi tal ühe asemel neli töötajat. Noh, väga tore ju!

Seejärel jõudis kirja saatja asja juurde: kuidas köögihunti saab välja lülitada? (Köögihunt on see masin, mis asub kraanikausi äravoolus ja purustab nupulevajutuse peale kõik pulbriks, mis sinna kinni on jäänud). Laps klõpsis köögis erinevaid lüliteid ja ühtlasi suutis oma käe sellesse auku toppida ja noh, põhimõtteliselt võib niimoodi käest ilma jääda...

Ma kohe tunnen, kuidas neil hetkedel kannatlikkust arendan! Kõigepealt saan muidugi kohutavalt vihaseks ja sajatan nii mis hirmus. Seejärel kurdan Kustavile, et töötajad on täielikud debiilikud! Siis hingan sisse-välja, surun emotsioonid alla ja kirjutan sõbraliku vastuse, et välja saab lülitada elektrikilbist ja igaks juhuks võiks nõuderesti sinna peale tõsta, et turvalisem oleks, kindlasti tuleb ka tähelepanelikum olla ja teda köögist eemal hoida.

Aga tegelikult tahaks lajatada, et otsi omale uus töö kui laps ei tohiks köögi lähedalegi sattuda, aga NELJA personaalse töötaja kiuste ta sinna ikkagi läheb, ja sul on veel julgust teatada, et ta oli mingil hetkel kättpidi kraanikausi äravoolus ja vedas, et sel hetkel nuppu ei vajutanud. MISMOODI?


Alustasin töönädalaga ja võtsin alustuseks kuivatist asjad välja. Kuivati kõrval olevast mustapesukastist leidsin ühe võõra särgi, vana ja koleda. Kummaline. Viskasin pikemalt mõtlemata prügikasti. Siis avastasin, et nädalavahetuse töötaja on ilmselt lapse kuupileti enda kätte unustanud, helistasin talle, kiikas kotti, oligi seal, lubas kohe läbi sõita ja ära tuua. Panin seni riideid kappi ja arutlesin endamisi, et huvitav, kus see pluus on, mis ma eelmisel nädalal lapsele ostsin?

Kolleeg jõudis kohale ja noh, autoomanike asi - ei jopet ega midagi, pluusiväel (meil on +10 ja päike paistab). Kusjuures täpselt sama pluus, mis lapsel kahe viimase päevaga kaduma läks. Vahetasime mõned laused ja mainisin muuhulgas, et K'l on samasugune pluus :) Kolleeg kohmetus veidi, aga lisas kiiresti, et oi see on üks mu lemmikuid... ja läks ruttu ära.

Otsisin terve maja läbi ja pluusi ei kuskil. Nädalavahetusel puutusid lapsega kokku ainult eelmainitud kolleeg ja seesama öövahetuse töötaja, kes tänagi tuli. Tõstsin siis ennatlikult prügisse visatud koleda pluusi jälle välja ja küsisin öövahetuselt, et kas ta on seda varem näinud? Jaa, S-l oli see eile hommikul seljas! Ta oli veel vaadanud, et miks peaks keegi sellise räbalaga kodust välja tulema. Õhtuks oli aga seesama pluus lapse mustade riiete hulgas ja lapse uhiuus pluus... töötajal seljas. Ega tema ju teadnud, et kuupilet kotti ununeb ja oma uhke outfit'iga kohe minu silma alla peab sattuma.

Kuidas üldse saab nii nahaalne olla, ah? Koostasin jälle kena kirja, selgitasin, miks mul on raske uskuda, et tegemist on kokkusattumusega ja lisasin, et kuna pluus talle tõesti hästi istus, võib selle endale jätta ning lapsele raha tuua, et talle uue saaks osta. Või siis tagastab hilbu nädalavahetusel kui tööle tuleb. Võite ise arvata, mida ma talle tegelikult tahaks öelda!


Aga kodune akude laadimine töötab ideaalselt, hommikune ujumine on nüüd asendunud öisega, viimasel nädalal oli tavaline taks, et tund enne südaööd lükkasime plätud jalga, vedelesime tükk aega vannis ja saunas, ujusime kuniks jaksu jätkus ning kukkusime koju tulles magusasse unne. Hea rutiin.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

16 jaanuar, 2014

Tädi

Kuna mul on viisa jaoks endiselt police check'i vaja ja vahepeal möödunud päevad näitavad, et see ise mulle koju ei jaluta, tuli jälle sammud jaoskonna poole seada. Teel sinna mõtlesin, kes see tark mees küll oli, kes eesti keele välja mõtles? Police check vs karistusregistri väljavõte. Uskumatu, et üldse mõni välismaalane me emakeelt selgeks üritab saada...

Ükspäev juhtus keegi oma last mu tee pealt ära sikutama, öeldes talle: "Let this lady pass!" Eesti keeles on lady vaste TÄDI! Ikka päris suur vahe, kas olla lady või tädi... Veel parem tõlkenäide oleks mother in law vs ÄMM! 

Jõudsin jaoskonda, täidetud ankeet näpus. Küsimusele, kellele nad seda informatsiooni jagada tohivad, jätsin esialgu vastamata. Viisat taotlen ju Kanada valitsuselt, aga kuna lahtrites nõuti aadressi, telefoninumbrit ja kontaktisikut, oli vastamine veidi keeruline. Pealegi pean paberi nagunii failina teele panema, füüsiline aadress on täiesti suva.

Neiu ütles kohe, et nii ei lähe, tühjaks ei saa jätta. Mina aga jalutasin hommikul täiesti juhuslikult mingist majast mööda, mille peale oli kirjutatud Goverment of Canada, ja jätsin aadressi meelde - selle siis märkisingi. Mul pole mingit aimu, mis maja see tegelikult on, aga loodame, et valitsus :) Indeksit muidugi ei teadnud, sellest tuli kohe hull probleem. Keeldusin guugeldamiseks koju minemast ja puhisesin seni, kuni tütarlaps lõpuks halastas. 

Edasi nõuti tõestust, et elan sellel aadressil, mille ankeedil koduks olen märkinud. Õnneks oli kaasas konto väljavõte ja kogu tõestamine seisnes kahes sekundis, kus neiu viskas sealsele aadressile hetkeks pilgu peale; paberit endale ei tahtnud, koopiat ei teinud. Konto väljavõttega on siin muideks selline lugu, et tahad või ei, aga see saadetakse igakuiselt koju. Kogu su rahaline seis ning tehingud peal ja täitsa tavapostiga tuleb. Internetipangast olete midagi kuulnud?

Lõpetuseks öeldi, et kui paber valmis saab, saadetakse mulle sellekohane e-kiri, aga kuna see võtvat kaua aega, võin jätta telefoninumbri, helistades saavat rutem...


Hiljem läksin juuksurisse. Juuksur uuris, et kust ma pärit olen - ahaa, Eestist... kus Eesti asub? Mina vastu, et Soomet tead? Jaa teab! Novot, Eesti on Soome naaber, asub lõuna pool.

Ajame juttu ja korraga küsib juuksur, et aga kuidas teil seal Soomes... bla-bla-bla. Noh suva, eks. Läheb veel natuke aega mööda ja tuleb uus geograafiline küsimus, et aga kas teil seal Oslos...

No mina ei tea, võib-olla jõuaksime mingile konsensusele, kust ma siis lõpuks pärinen? 

Aga lõikusest - juuksur küsis kohe, palju ma lühemaks tahan, näitasin näppudega umbes 3 cm. Et asi kindel oleks, kammis ühe salgu välja ja näitas juuste peal, et kas nii palju? Jaa. Et kas järku, eest lühemaks või muud sellist? Mina, et ei-ei, lihtsalt sirge lõige, kõik ühepikkuseks. Arutasime natuke ja otsustasime, et no kui, siis ainult sentimeeter või kaks eest lühemaks, lihtsalt et äär selline ümar jääks. Mõeldud-tehtud.

Kui nüüd kristalselt aus olla, sain ikka juba poole peal aru, et kuidagi liiga pikad jupid lähevad maha, aga mida sel hetkel enam parata on?! Ei kõnni ju minema, osa pead lühike, teine pikk!

Juhtus siis nii, et poolde selga ulatuvatest juustest sai peaaegu õlgadeni soeng. Kõige lühem järk, see mis varem tissidest allapoole ulatus ja ainult natu-natuke lühemaks pidi minema, on nüüd LÕUANI. Kui te arvate, et mu tissid asuvadki lõua all, siis... 


Kogu lõbu läks maksma kolm korda rohkem kui telefonis aega kokku leppides lubati... Et kui juba läks metsa, siis ikka täiega. Hoidsin tädisoengus pead uhkelt püsti, maksin ära ja kadusin.

13 jaanuar, 2014

Bürokraatia

Kustav luges virtuaalse soolaleivapeo postitust ja teatas, et pirukad peavad ikka päriselt ka tulema! Sest noh, meie korterit oli ta ausalt öeldes juba varemgi näinud, aga pirukaid pole tõesti ammu saanud... Ahjaa, kui piparkooke tuli rullida veinipudeliga, siis nüüd läks elu lihtsamaks, sest suvatsesime köögisahtlisse kiigata ja sealt taignarulli avastada. Nagu kaks blondi. Ainult, et kumbki pole heleda peaga...

Ühel õhtul logisin täiesti juhuslikult oma "jutupliiatsi" meilikasti, mis blogiga kaasa tuli, aga siiani kasutust polnud leidnud, ja avastasin mitu uut kirja. Muuhulgas sain teada, et mu blogi loevad veel mõned inimesed peale meie emade! Ma ju ei näe, kes siin käib või ei käi! Tuleks mingisugune "mina-olin-siin" nupp sisse seada...

Ükspäev kirjutasin Annale, et halloo-halloo-helgi-sallo, kuidas läheb, sada aastat pole sust midagi kuulnud! Selgus, et meil olevat temaga iga päev jupike kvaliteetaega - Anna võtab kohvitassi, sätib end mugavalt istuma ja loeb blogist, mida me vahepeal teinud oleme. Saate aru! Aga kust mina uudiseid saan?


Sealt tolmukorra alla mattunud meilikastist leidsin ka Kadri kirja, kus ta teatas, et saabus Vancouverisse ja võiks kokku saada! Noh... novembris, eksole. Vabandasin ette-taha, et selline luru olen ja oma kirju korra aastas kontrollin, aga et tulgu külla. Tund aega hiljem logisin uuesti sisse, et näha, kas ta on vastanud ja kurtsin Kustavile, et no on aeglane! Mina küll vastasin talle juba... kahe kuu pärast :)

Nädalavahetusel pidin uue viisa jaoks politseist karistusregistri väljavõtte ära tooma, aga sellega läks nagu läks... Tegelikult käisin sealt laupäeval isegi korra läbi, aga selgus, et väljavõtteid on kahte erinevat tüüpi ja soovitati selgeks teha, kumba vaja on, kas sõrmejälgedega ($60) või ilma ($70). Kes sellised hinnanumbrid välja mõtles? Õudne, millised röövlid! Viisa taotlemise lehel polnud muidugi mingit infot, kumba nad tahavad, ja kuna Triin oli tavalise (ehk kallima) võtnud, teen ilmselt sama.

Viisa taotlemise protsess on ikka jube tüütu, midagi keerulist pole, aga sada korda tuleb samasid lahtreid täita ja dokumente üles laadida. Bürokraatia! Ja selle asemel, et uuesti politseist läbi käia ja väljavõte kätte saada, veetsin laupäeval hoopis mitu tundi, et blogis viisa taotlemise protsessi täiendada, et teised huvilised ei peaks samade rehade otsa koperdama, kus mina juba paar korda käpuli olen käinud.

Me tulime Kanadasse ikka väga õigel ajal, sest aastal 2012, mil Working Holiday viisat taotlesime, olid isegi oktoobris mõned kohad alles, aga 2013 kvoot sai juba kahe nädalaga täis. 2014 aastaks on aga asi nii hulluks läinud, et kõik 80 kohta täitusid esimese 30 minutiga! Kvoot avati... ja suleti! Nagu Linnateatri piletid, et õigel kuupäeval ja kellaajal peab näpp hiireklahvil olema, et jaole saada.

Young Professionals'i, mida mina praegu taotlen, õnneks veel jagub. Igal aastal antakse 40 tükki välja ja praegu on veel 38 alles - üks koht on reserveeritud mulle ja teine Jormale, kes samal ajal taotlema hakkas. Nüüd peab Kustav kah hakkama pabereid ajama, sest lennupiletid lähevad ju iga päevaga kallimaks ja hea oleks teada, kuhu me märtsis lendama peame? Praeguse viisa lõppedes tuleb riigist väljas käia ja et uus kehtima hakkaks, peab tingimata läbi lennujaama sisenema. Keset porist märtsi ei tahaks tegelikult Eestis maanduda.

Ja kõik sõbrad, kes meid aasta jooksul on ära unustanud, hakkavad postkasti voo-doo nukke saama :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 jaanuar, 2014

Öö(m)elu

Bussijuhid paistavad olevat Vancouveri motiveeritumad töötajad, nii lahked ja abivalmid. Ma ei tea, mis koolitusi neile enne ametisseasumist tehakse, suhtlemistreening peab ilmselgelt hea olema. Üllatun endiselt iga kord kui mõni neist nalja viskab või muidu muhe on, sest Eestis kohtasin 30. aasta jooksul ainult ühte toredat bussijuhti ja tema sõitis Tallinn-Tartu liinil, mitte linna sees.

Veel meeldib mulle, et metroos ja bussides on suured plakatid, mis ütlevad "Me väärtustame nii oma töötajaid kui kliente" - ja neil on sellega tõsi taga! Kui keegi Tallinna ühistransporti taolise kirja üles paneks, naeraks inimesed end ribadeks :)

Erivajadustega inimestele on Handy Dart, mis kujutab endast taksoteenust pakkuvat väikebussi. Minu klient läheb sellega igal hommikul päevaprogrammi ja pärastlõunal koju. Sealsed juhid on veel eriti vahvad, väga jutukad ja toredad. Kliendid on muidugi kõvasti värvikamad kui ühistranspordis, nende eest hoolitsemiseks ongi omamoodi inimesi vaja.

Kustavi Toronto sugulased uurisid hiljuti, et kas see ettevõte, kus töötan, on riiklik- või erafirma - Torontos ei pidavat autistide elu pooltki nii lill olema kui Vancouveris. Teenust koordineerib eraettevõte, aga rahastus tuleb läbi riigi ja lapsevanemad ei maksa sentigi!

Kliendi "taskuraha", mille ministeerium otse tema kontole kannab, on 200 dollarit (135 eur) kuus, selle eest tuleb osta ainult riided; kõik muud kulud kaetakse maja eelarvest. Kuna riided on siin odavamad kui Eestis, jääb sellest summast tegelikult ülegi. Minu kliendil on lisaks jõukad vanemad, kes tütrele meelsasti kõike vajalikku võimaldavad - just küsisid, mida vaja oleks, aga ma ei oska midagi kosta, sest meieni jõudvast rahast piisab kõigeks.

Eile hommikul keerasin end diivanile kerra, unustasin end mitmeks tunniks filmi vaatama ja ujuma ei jõudnudki. Et hea trennirütm käest ei kaoks, hakkasin õhtul Kustile pinda käima, et käime ikka ujumas ära! Kell 23 hakkas ta vaikselt vedu võtma, aga arvas, et bassein on ilmselt juba kinni. Kiikasime aknast välja ja tõdesime, et keegi igatahes ujub! Basseinil on ju klaasist lagi, pimedas paistab ilusti, mis seal toimub.

Ja mis siis toimus - möll! Mõlemad trennisaalid rahvast täis, inimesed lidusid jooksulintidel ja tõstsid kange; keegi oli aurusaunas, keegi tavalises, üks tüdruk luges mullivannis ajakirja ja kaks noormeest hullasid basseinis. Kui me südaööl tuppa tagasi tulime, ei näidanud melu veel mingeid vaibumise märke...

Aga riietusruumist leidsin geniaalse aparaadi - ujumisriiete tsentrifuug! Kanada on ikka puhas heaoluriik - käsitsi väänamine ongi eilne päev ju! Trikoo sai mõne sekundiga nii kuivaks nagu poleks vees käinudki...



08 jaanuar, 2014

Soolaleivapidu

Me oleme vahepeal tubliks hakanud ja tervelt kolm päeva järjest hommikuti ujumas käinud. Väga raske on laiskuseussile vabandusi leida kui bassein vaid liftisõidu kaugusel asub...

Uus kord näeb ette, et põõname kuniks und jätkub (sest mina alustan tööpäevaga alles kella ühest), paneme plätud jalga ja longime basseini juurde. Nagu hotellis elaks! Siinsed naabrid on kas veel laisemad kui meie või siis käivad tööl, sest tavaliselt on kogu veemaailm ainult meie päralt. Soojendame end tulises mullivannis, ujume veidi, kolime mõneks ajaks sauna ning algabki ring otsast peale... Ema ütles, et blogi lugedes jääb mulje, et meil on siin eriti mõnus elu. Võin kinnitada, et reaalsus on veel parem kui sõnadesse mahub!


Saunasid on kaks - tavaline ja aurukas. Auru lastakse ikka nii, et näha pole mitte midagi. Võib kogemata mõnele naabrile sülle istuda. Aga noh, nagu mainisin, pole ujumiskompleks just kuigi ülerahvastatud... Ja basseinivesi on kohe väga soe. 

Trennisaale on samuti kaks. Ühes rattad, stepperid ja võimlemispallid, teises jooksulindid ning kogu jõusaali atribuutika. Mõlemast avaneb vaade basseinile:


Samalt korruselt leiab piljardilaua ja kööginurgaga varustatud peosaali. See on siinsetes kõrghoonetes normiks - loogiline, et 30-korruse peale leidub piisavalt neid, kes sportida tahavad või nii suuri pidusid korraldavad, et külalised koju ära ei mahu. 

Mõtlesin, et teen kah peo - soolaleivapeo! Mina ei ole süüdi, et nii kaugel elate ja külla ei saa tulla! Nii et võtke nüüd vein ja pirukas näppu, hakkame ringkäiguga pihta. Alustuseks elutuba:


Pean igaks juhuks mainima, et need roosade nägudega poisid seal teleka kohal ei peegelda meie kunstimaitset. Ja teleka pani Kustav täpselt ühel korral käima, aga kurtis, et sealt olevat enneolematult õudset si...a tulnud, nii et edaspidi oleme hoidunud end traumeerimast. 

Rõdu on meil ka, ootame põnevusega kevadet, et saaks kohvitassiga õue minna. Ning elutoast pääseb magamistuppa:


Kanadas paistab olevat kombeks, et master bedroom'i juurde kuulub alati ka vannituba. Nii on meilgi neid kaks, aga kasutame pigem teist, mis on veidi suurem (või mulle ainult tundub nii):


Köögi kõrval on kinnine rõdu. See on korteri kõige veidram koht, sest sisuliselt on tegemist lihtsalt ühe klaasist toaga, mille otstarve jääb pehmelt öeldes arusaamatuks. Üürikuulutusi vaadates pannakse nendesse uberikkudesse tavaliselt üks hiinlane elama. Meil hiinlast pole, on söögilaud:


Tegelikult jääb köögist vasakule veel üks (ilma aknata) tuba, mida panipaigana kasutada. Kunagi blogisin sellest, kuidas omale Vancouverisse kodu otsisime, ja imestasime, kust need naljakad ruumid välja võetakse - pisike, akent pole, väike hiinlane elab õnnelikult sees. Meie hoiame seal koristusvahendeid ja Kustavi tehnikajubinaid, pilti ei hakanud tegema :)

Köögi taha jääb vannituba ja külaliste pesa:


Noh ja ongi kõik. Võite nüüd järgmise piruka võtta ja veini lõpuni juua. Ja tulge teinekord jälle külla!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 jaanuar, 2014

Kõige teravamad pliiatsid

Ükspäev helises mu telefon: "Tere, helistan VanCity'st, minu nimi on see-ja-see. Avasite kuu aega tagasi meie juures arve, tahaksime uurida, kuidas rahul olete ja kas on küsimusi tekkinud?" Väga tore näitsik oli, soovis head uut aastat, hääl helises kui kelluke... Mõtlesin, et olen siis kanadalikult sõbralik ja ei hakka kohe toru ära panema, kuigi esimestest lausetest oli näha, et midagi asjalikku siit ei tule.

Kuna klientide privaatsus olevat neile väga oluline, oli kõigepealt tarvis tuvastada, kas olen ikka Anu (kuidas mina peaks tuvastama, kas tema on VanCity, jäi muidugi lahtiseks). Alustuseks tuli öelda sünniaeg. Siis kodune aadress. Korteri number. Linn (mis te tõesti arvate, et panen kogu ülejäänud aadressiga täkkesse, aga linnaga puusse?). Ja lõpetuseks postiindeks. Seda ma paraku peast ei teadnud. Neiu vastu, et no mis ma selle asemel võiks küsida? Hmm... Öelge oma telefoninumber! Seesama, mille peale ma just helistasin!


Eelmisel nädalal rääkisin endise juhatajaga (kelle asemel nüüd töötan) ja avastasin, et näiteks tema jaoks on internetipank ikka täitsa tume maa. Arvete maksmiseks:

- võtab kõigepealt automaadist sularaha välja
- läheb pangakontorisse
- esitab tellerile maksmist vajavad arved
- ulatab sularaha
- saab paberi peale templi "makstud"

Kuna ta on novembri arved tasumata jätnud ja need paberkandjal ära kaotanud, on olukord lootusetu "...sest kuhu see pangatöötaja sinu arvates templi peaks lööma???" Et ma talle detsembri arvetelt võlgu olevad summad ja muu vajaliku info välja kirjutasin, oli tema jaoks täiesti arusaamatu. Ja mina jällegi ei mõistnud, miks tal neid pabereid üldse vaja on? Aga noh - templi jaoks!

Teine mure olevat, et ta ei saa seda lehte lahti, kus me igapäevast aruandlust täidame. Minul pole kõnealuse saidiga ei tööl ega kodus ühtki probleemi olnud, küsisin igaks juhuks, on tal ikka õige aadress? Tema vastu: "Tead, meil ei ole siin uues majas mingi vana arvuti nagu teil seal, me ei pea aadressi ise sisse tippima, meil on selle jaoks ikoon! More user friendly, you know!"

Ah et lausa ikoon? No siis küll.

03 jaanuar, 2014

Aastavahetus

Tulin töölt ja pea oli helgeid plaane täis - plaanisin hambaid pesta ja seejärel ujuma minna. Kisub juba natuke piinlikuks, et meil on bassein, aga ma pole kuu jooksul mitte kordagi ujuma jõudnud! Ega trenni. Kuigi jõusaal on kümme korda vingem kui eelmises majas. Kustav ütles kohe, et tema küll ei viitsi ja nii jäi sportlik pool hoobilt ära. Huhh, kergendus. Juba mõtlesin, et peabki minema...

Hambad pesin siiski ära - see on õhtune abinõu, et enam magusat ei sööks. Meil on nii palju šokolaadi ja piparkooke, et suhkrutarbimine ületab juba igasuguseid piire. Kusjuures tööl pole olukord sugugi parem, sest mu hoolealuse vanemad tõid kastiga Oreo küpsiseid ja M&M's-i komme (neid pähklitega), muust heast-paremast rääkimata. Istume siis õhtuti diivanil ja muudkui krõbistame. Varsti enam ühele diivanile ei mahu, aga õnneks on teine veel...

Eile tulin koju ja mida ma näen - Kustav küpsetab jälle piparkooke! Alguses mõtlesin, et ei võta ühtegi, aga siis läks ikka käest ära. Kui lõpuks mõistus koju tuli, pesin hambad puhtaks ja läksin vanni "Eesti Naist" lugema. Natukese aja pärast pistis Kusti pea ukse vahelt sisse, ulatas klaasi punast veini ja pani kapi peale krapi. Kõlab ju hästi... kapi-krapi.

Päkapikud tõid meile pisikese "BOSE" kõlari, mis teeb hämmastaval kombel peaaegu sama võimast häält kui need hiiglaslikud, mis meil Eestis pool elutuba enda alla võtsid. Ise mahub taskusse. Mingit raadiot ega muud asjalikku temasse integreeritud pole, ongi ainult kõlar. Aga see-eest igati juhtmevaba, mussi leiab õhu kaudu arvutist või telefonist. Mina ei tea, kuidas - mul on siin üks meistrimees, kes tehnikavärki jagab.

Alguses tulid mahedad ballaadid, siis Seebilaul Kalalt ja lõppu lihtsalt Raadio 2. Väga naljakas oli õhtuse vanni kõrvale hommikusi uudiseid kuulata.

Vein oli muide täiesti plaaniväline, sest meil pole siin taignarulli ja kuna eelmise "rulli" jõime jõulude ajal ära, pidi Kustav järgmiste piparkookide tarbeks uue tooma. Kuna ta selle mulle nii toredasti vanni kõrvale toimetas, pidin ju natuke mekkima ka ja kuna hambad olid seega jälle mustad, krõbistasin hiljem terve portsu piparkooke otsa. Tahtejõudu pole üldse. ÜLDSE!

Aastavahetus tuli seekord täiesti ootamatult - jõule tähistasime ju veidi hiljem, sest olin õigel päeval tööl, no ja siis juhtuski, et neli päeva pärast jõule tikkus juba uus aasta peale. Tõstatasime isekeskis teema, et kes see keset teisipäeva aastat vahetab? Lükkame edasi nagu jõulud! Aga iirlased ütlesid, et ei tule kõne allagi ja nii pidi isegi Anu, vana pidur, ennast kodust välja ajama.

Need meie iirlased on maailma kõige toredamad. Nii soojad ja muhedad. Seekord juhtus seltskonda ka üks hiinlane, kes olevat kaks aastat tagasi Eestis käinud. Ütles, et Tallinna vanalinn on ületamatult ilus, aga tol suvel oli üle 30-kraadi kuuma ja seetõttu ei mäleta ta kahjuks sõnagi, mida giid seal rääkis.

Uurisin, et kust ta ise pärit on? Ütles, et siitsamast Vancouverist... Mina avastasin sellega enda jaoks täiesti uue rassismivormi - hiinlane ei saa olla kanadalane! Nojaa, saan aru küll, et see on idiootne, aga teate, ma olen siiski Eestist, eksole! Meil pole seal mingeid teisi rahvuseid. Venelane on kõige tõsisem välismaalane, keda näinud oleme... Õnneks selgus, et pilusilmne vancouverlane sündis tegelikult hoopis Hong-Kongis ja minu süda oli kohe rahul. Et see tolerantsus ka nii aeglaselt peab arenema...

Eile õhtul meenus Kustile, et tal on traditsioon iga esimese jaanuari õhtul väljas söömas käia, aga nagu näha, on meil nüüd kõik pühad ja kombed pea peale pööratud. Kell oli üksteist ja mina kaelani vannis, seega leppisime kokku, et lähme hoopis teisel jaanuaril hommikusöögile.

Kustav on hommikuse ärkamise osas alati täiesti kasutu olnud ja mina, kes ma tavaliselt hiljemalt üheksaks silmad lahti löön, põõnasin täna peaaegu üheteistkümneni. Kui lõpuks kodust välja saime ja peale terve Gastowni läbikõndimist ikkagi oma tavapärasesse kohvikusse maandusime, oli kell juba 12 ja hommikusööki enam ei serveeritud. Võtsime siis daily quiche'i, millega tuli kaasa väike supp ja roheline salat, mis olid õnneks nii maitsvad, et said kohe andeks, et nad hommikusöögi alla ei liigitunud. Ja vahuga kohvi tehti meile ka, nii et uus aasta on tegelikult täitsa kenasti alanud.

Aga nüüd pean küll kohe magama minema, sest Kustavi tehtud piparkoogid hakkavad iga hetkega üha ahvatlevamad tunduma. Head ööd ja toredat uut aastat!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud