31 märts, 2015

Sinine esmaspäev

Tunnistage üles, kes guugeldas "jõusaali perverdid" ja jõudis seeläbi minu blogisse?

-

Hiljuti sain tuttavaks iirlasega, kes oli veel pool aastat tagasi oma immigratsiooniasjadega täpselt samas seisus, kus mina praegu. Ja tal tuligi vahepeal koju tagasi minna, sest tööloale ei õnnestunud pikendust saada!

Siiani olen ikka positiivset meelt hoidnud ja end lohutanud, et küllap kõik laheneb. Aga… pagana iirlane, ma ütlen! Hästi tore tšikk muidu. Aga masendas mu kohe ära.

Ma tegelikult usun, et asjad juhtuvad põhjusega, ja kui järele mõelda, leidub igale jamale, mis mulle elu jooksul kaela on sadanud, tagantjärele väga asjalik põhjendus. Vahel on lihtsalt vaja, et saatus su õigesse kohta lükkaks, vajalike inimestega tutvustaks või muudpidi silmi avaks. Aga… kas võiks seekord nii teha, et ma juba olengi õiges kohas?

Pühapäeva hommikul viisin kogu oma maise vara uude korterisse, ise lähen kolmapäeval järele. Kohe kui värava avasin, hakkasid eemal kanad kaagutama - nagu oleks maale kolinud! Hästi tore! Ja sellest saab (vähemalt mõneks ajaks) mu idülliline argipäev.


Elamisloa osas ei ole mingeid uudiseid. Endiselt "in process". Olen sellele leheküljele mustmiljon korda sisse loginud ja surmani tüdinud, et miski ei liigu. Eriti irooniline on kiri: "saime su taotluse kätte 25. augustil 2014". 7 kuud tagasi! Mõni saab sama ajaga lapse! LAPSE! Tundub nati keerulisem ettevõtmine kui taotlus läbi sirvida ja see järgmisesse hunnikusse tõsta… Just teise hunnikusse ongi mul vaja pääseda, et tööloale pikendus saada. Kui tööloa pikenduse taotlust hakatakse protsessima enne kui elamisloa paberid on uude kohta tõstetud, kaotan õiguse siin töötada. Ehk jään sisuliselt päevapealt ilma oma imelisest tööst, imelisest kodust ja imelistest kanadest.

Iirlane rääkis, et seaduse järgi peaks lahkuma samal päeval kui tööloa taotlus tagasi lükatakse. Mis on absurd! Keegi ei pane mõne tunniga oma kodinaid kokku, et teisele poole maakera kolida! Selle ajaga ei jõua ma isegi tööandjale ära seletada, mis nüüd täpsemalt juhtus! Appi… Tõesõna loodan, et ei pea sellist vestlust ette võtma. Ja uuele korteriomanikule oleks samuti väga ebamugav teatada, et tänks, et kõigi huviliste seast just minu välja valisid, aga ma kolin nüüd välja. Ei tea, kas ongi mõtet asju lahti pakkida, ah?

See ajab mu hulluks!

Ühel hetkel otsustasin agooniat vähendada ja võtta hoiaku, et peatselt ongi minek - mis siis ikka! Eesti suvi on ju tore, sõpru ja perekonda tahaks kah näha. Sügiseks on elamisluba käes ja saan jälle Kanadasse tulla. Kahe aasta jooksul olen siin täpselt nädal aega puhanud, võib-olla polekski paha koju minna, jalad seinale visata, vürtsikilu süüa ja lihtsalt raamatut lugeda?

Esimesel õhtul kui end selle mõttega harjutasin, löristasin alustuseks tükk aega nutta. Agoonia vähendamise üritus oli hoobilt läbi kukkunud! Ma pole veel isegi hokit näinud! Mis Kanada-reis see selline üldse on, ah?


Laupäeval jämmisime guatemalalaste pool ja kuna neil on Eesti-Inglise vestmik, saab peaaegu iga kord seda natuke sirvitud. Minu meelest on vestmiku mõte selles, et oskaksid võõral maal süüa-juua tellida ja vajadusel vetsu üles leida. Ühed siinsed sõbrad käisid suvel Ida-Euroopas ja kurtsid, et kõige keerulisem oligi WC-ga - esiteks ei osanud keegi inglise keelt, et teed näidata ja teiseks olid enamik avalikke kemmerguid tasulised (ma ei ole Kanadas sellist nähtust nagu tasuline peldik veel kohanud) ehk mingi suhtlus, kasvõi maksmise näol, pidi enese kergendamisele alati eelnema.

Ühesõnaga - lihtsad asjad, onju! Kui täiesti umbkeelne oled, ei ole vast mõtet purssida vestmikust leitud pärle: "Me tahaksime edendada ärikontakte Skandinaaviamaadega" või "Ma kasvatan lilli ja teisi dekoratiivseid taimi" (wtf dekoratiivne taim?)

Ja päris kindlasti ei ole mõtet öelda: "Tohin ma võtta teie kübara ja palitu?". Näiteks Kairi ei teadnudki sellist sõna nagu "palitu"!

"There's no answer - Abonent ei vasta". Käsi püsti, kes on kunagi oma elus kasutanud sõna "abonent"? Ja nüüd jätavad käe püsti ainult need, kes tõsimeeli kujutavad ette, et inglise keelt rääkiv inimene võiks sõna "abonent" niimoodi välja hääldada, et eestlane sellest aru saaks… Ühtlasi peab olema hea kokkulangevus ka selles osas, et keelekümblusega tegelevale välismaalasele mõni taoline eestlane vestluspartneriks juhtuks, kes oleks kursis, et meil selline sõna üldse eksisteerib!

Kairi inglasest peika avas vestmiku suvalise koha pealt ja hakkas valju häälega lugema. Esimene lause oli: "Minu auto ei käivitu". Ta ei suutnud tükk aega iseendaga kokkuleppele jõuda, kuidas viimast sõna täpselt hääldada (pagana täpitähed!) ja kui ta juba kolmandat korda "kääiivittu" ütles, hakkasid kõik kohalolnud eestlased huvi tundma, et kas vestmikus on eraldi roppuste sekstioon ka või?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

25 märts, 2015

Imeline eesti keel - vol 2

Kristen, kelle juured on Eestis, kuigi eesti keelt ta ei räägi, teatas ükspäev, et tema lemmiksõna on "iseenesestmõistetavalt". 22 tähte! Clearly. Obviously. Iseenesestmõistetavalt.

Matt küsis ükspäev, kuidas öelda "probably"? Kujutate ette, kui keeruline on inglise keelt rääkival inimesel hääldada t-ÕE-n-ÄO-liselt? Ei mis, Õ-täht ise on juba täielik saavutus! Pakkusin, et sobib ka "arvatavasti" või "vist (küll)". Matt ohkas, et ei hakka kunagi aru saama, miks eestlased kasutavad sõna "tõenäoliselt" kui sama hästi võiks öelda "vist"

Väga keeruline on tõlkida "tule külla", sest inglise keelne vaste oleks "come to my village!" Aga inglise keeles pole jällegi sellist sõna nagu "tubli". On "well done", aga mina tahaks ikkagi inimest ennast kiita, mitte tema tehtud tööd.

"Kellegi kõrvale istuma" on üks nendest, mida seletades täiesti halliks läksin. Matt teab küll sõna "kõrv". Aga miks sa teisele inimesele kõrva peale peaks istuma? 

Ükspäev rääkisime Iainile Eesti pulmakommetest. Et külalistele jagatakse ameteid - kellakägu, tantsulõvi, pitser… Ameteid on vaja sellepärast, et pulmas on alati inimesi, kes üksteist ei tunne ja kuna me võõrastega hästi jutule ei saa, kuluvad nn jäämurdjaid marjaks ära (PS misasi see "marjaks kulumine" on?) Iain oli segaduses ja küsis, et miks on imelik võõrastega rääkida, aga terve toatäis võõraid läbi musitada täiesti okei

Paluks mitte unustada, et jutt käib inimestest, kes vaatamata üksteisega mitte-suhtlemisele võivad täiesti rahulikult kambakesi ihualasti sauna minna. Segasauna kui soovite. 


Meil on igasugu häid ütlusi:

- kui ei usu, võta kassi pepust musu (kujutate seda reaalselt ette?)
- Anna jäi Tapa rongi alla (Kusti ütles, et Haapsalus oli sama ütlus Tartu rongiga)
- kes sügisel köhib, on kevadeks läinud (ärge kanadalaste peal katsetage, nad saavad šoki - ma proovisin)
- kes kannatab, see kaua elab (kogu see kannatusevärk on meil nagu rahvuslik uhkus kohe)
- omad vitsad peksavad (jajaa, vana hea kannatamine jälle)

Ja ilusaid jõululaule: 

Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast
jälle kui kord pühad saabuvad!
Too emale sa lilli parem linnast
sest pisaraid on valus vaadata.

Ahjaa, Kristenist veel nii palju, et ükskord arutasime, mis värk sellega on, et kanadalased pesukarusid vihkavad? Jõudsime puht-semiootilise faktini, et kui nemad nimetavad kõnealust looma "racoon'iks", aga meie "laundry bear'iks", siis… laundry bear ilmselgelt ei saa midagi ebameeldivat tähendada!

Nunnude sõnade nimekirja võiks täiendada ka "konnasilm", mis on inglise keeles "wart". "Õnnejunn" on samuti päris armas sõna. Eks talismane ole mitut sorti, kellele mis õnne toob…

"Naisi jalaga segada". Kujutame jälle piltlikult ette.

Ükspäev kuulsin Mariilt täiesti uut väljendit, milleks on "petersell". See olevat seltskonna kõige märkamatum inimene, kes otseselt närvidele ei käi. Aga miks petersell, küsite? Sest kui tellid prae, on sellele mõnikord kaunistuseks petersell peale pandud. Kena vaadata, aga tõstetakse lihtsalt kasutuna kõrvale. On ju loogiline? :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 märts, 2015

Ramen

Eile käisin kolme hiinlasega jaapani restoranis ramen'it söömas. Eddie keelas mul seekord rassistlike nalju teha, sest olin vähemuses... Aga iga kord kui pildistamiseks läks, nöökisid nad mu kallal, et pean näpud püsti viskama - asiaatidel on veider komme iga pildi peal sõrmedega V-märki näidata. Vot niimoodi:


Anname kehva kvaliteedi lahkelt andeks, sest Victorias käies ei saanud rassistlik huumor enne ööpimedust päris õiget hoogu sisse. Eddie muidugi ei seletanud ka, et mis värk nende näppudega on, aga õnneks võttis ta seekord kaasa Michelle'i, kes mind kohe kõigega kurssi viis. 

Tegemist on terve teadusega! Suures osas kasutatakse märke selleks, et põskesid varjata - hiinlastel on üsna pontsakad põsed ja neile endile see üldse ei meeldi. Aga kui mõlema käega põse kõrval V-d näidata, jääb ju pool nägu peitu. Teine levinud liigutus on hoida rusikaid põskede kõrval, et kassi (!) moodi olla. Vahel sirutatakse käed ette ja hoitakse mõlema käe sõrmi täisnurga all, et näo ümber tekiks raam. Milleks see vajalik on, ei osanud nad ise kah öelda... 

Lisaks saab fotol väljendada ka emotsioone - tõstes kummagi käe kolm sõrme ja öeldes samal ajal "ooo", tekib WOW. Näe, Michelle näitab teile:


Sellest jaapani restost olin varasemalt kümneid kordi mööda kõndinud ja mõelnud, et peab ikka valu olema just seal süüa, kui selleks tuleb pea tund aega järjekorras seista! "Santouka" on üks väheseid kohti, kus on alati järjekord!

Eddie ütles, et midagi pole parata, see lihtsalt ongi Vancouveri parim ramen'i koht ja ma pean ootamise kuidagi üle elama. Ramen on jaapani nuudlisupp, millele lisatakse bambusvõrseid, seeni, maitserohelist, liha, muna, maisi, idusid… no igasugust kraami. Aga sisu on hoopis puljongis ja põhjus, miks inimesed segaseks muutuvad ja just selle resto ukse taga sabas passivad, on fakt, et sealne puljong on pliidil podisenud 22 tundi. Hullem kui sülditegu!

Ootamine polnud üldse nii tüütu kui arvata võis, pealegi oli seal väga hea süsteem kogu protsessi kiirendamiseks - järjekord möödus vaateaknast, kuhu olid kõige populaarsemad road vaatamiseks välja pandud, hinnad juures. Sisse pääsedes ja lauda oodates anti menüüd näppu, nii et maha istumise hetkeks olid kõik oma valiku ammu langetanud. Söök toodi umbes viie minutiga, sest puljong on ju juba valmis, jääb üle vaid nuudlid sisse lükata ja muu pudi-padi peale raputada.

Meie võtsime hitt-roa, mis oli kolmandiku võrra kallim ja põhiline erinevus seisnes selles, et lihad ja muu polnud supile pandud, vaid serveeriti eraldi taldrikul… kust see tuli ise supi peale tõsta. Eddie ütles, et see konkreetne liha on erinev, iga sea küljest saab seda ainult paarsada grammi ja maitseb kõige hõrgumalt üldse. 

Oii. Ma pole küll suurem asi lihasõber, aga need lõigud olid tõesti oivalised! Sõna otseses mõttes sulasid suus!


Ja noh, põhiline oli ju ikkagi puljong! NII maitsev! Päris tõsiselt tahaks teada, mida nad sinna panevad, et maitset sedavõrd mitmekesiseks ja tummiseks saada. Vau. Oli ootamist väärt küll!

Kuna juba söögijutuks läks, näitan tänahommikust kohvikut ka. Letist mahtus pildile vaid pool, sealne valik on täiesti ebanormaalselt suur. Absoluutselt kõik asjad, mida maitsnud olen, on jumalikud! Oeh, mul on nii palju lemmik-kohvikuid siin! Aga "Pure Bread" on vist hetkel TOP 1.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

20 märts, 2015

Vahelduseks vihmapilte

Täiesti tüüpiline - mul on homme väga oluline koosolek, mis tuleb põhjalikult ette valmistada. Aga aega pole üldse olnud ja ilmselgelt lootsin liiga uljalt viimasele minutile. Tänasele õhtule siis. Jõudsin koju ja leidsin eest korteriomaniku, kes oli äsja Hong Kongist tagasi jõudnud ja meie poole ööbima jäänud. Veetsin terve õhtu teed juues, Pilvekese komme süües (need on Eesti omadest ta lemmikud) ja elust-olust rääkides. Nii tore oli! Mõtlesin, et lähen pärast seda kohe magama. Ei läinud. Nüüd on kell kolmveerand kaks ja ma blogin. BLOGIN! Mis mul viga on?

Jalutasin täna ühele klientidest päevaprogrammi vastu, et ta hambaarsti juurde viia. Vihma sadas, aga ikkagi nii mõnus. Hästi vaikne. Aega oli palju, kondasin suvalistel tänavatel. Kohale jõudsin liiga vara, seega lubasin endale kohvikus väikse cappuccino ja koogi. Sellise keskpäevase. Toitumine on eelmisest nädalavahetusest saadik täiesti käest ära, ainult mõnnamine käib! Täna olin eriti "tervislik", panin juba hommikul õuna kotti, juhuks kui kõht tühjaks läheb. Jama on selles, et kõht ei lähegi tühjaks kui kohvikute kontsentratsioon nii suur on… Õun on siiani kotis. Tahab keegi? Ökoõun on muidu. Selline Vancouveri öko, et hind on küll kaks korda kõrgem, aga muidu näeb täpselt samasugune välja kui teised.

Ja ilmselt on mul nüüd see bürokraatia-teemaline nõrkushetk, et äkki pean siit üldse ära minema ja kõik tundub nii ilus… Aga võib-olla siin lihtsalt ongi ilus? Isegi halli ja vihmasena. Sest näe - varsti on rabarberid valmis! Maru keeruline on õnnetu olla kui on lootust ahjusoojale rabarberikoogile. Oma aia kanade munadest loomulikult!

Head ööd!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

16 märts, 2015

Nädalalõpp Victorias

Laupäeva hommik oli niisiis vihmane. Ja see pole üldse hea uudis kui plaanid väljasõitu 100 km kaugusel asuvasse linna, kus ei saa kardinaalselt erinev ilm olla. Õnneks olime kokku leppinud täielikus vabakavas - broneerisime küll hotelli ja teatasime Victorias elavale sõbrale, et ta võib meiega aega veeta kui viitsimist on, aga kõik muu jäi lahtiseks. Kõige lahtisem oli muidugi see, kas jõuame kella üheksasele praamile, sest järgmine pidi alles kahe tunni pärast väljuma ning sihitu sadamas passimine ei tundunud meist kellelegi ahvatlev.

Kohale jõudes ei paistnud pilt kuigi roosiline, autosid oli ikka väga palju. Justkui poleks inimestel oma vihmase laupäevaga muud paremat teha kui üheskoos Victoriasse pressida! Praami mahutavusvõime oli seejuures hämmastav, sest viis rida silmapiirini ulatuvaid autorodusid pandi kümne minutiga niimoodi peale, et silm ka ei pilkunud! 470 masinat mahub, vaatasin netist järele. Meie olime… tadaa… VIIMASED! Eriti napikas.

Õnnelaine muudkui jätkus, sest alustuseks jäi vihm hõredamaks… kuni lakkas… ja siis hakkasid ka pilved hajuma. Kui Victoriasse jõudmise hetkeks päike säras, ei suutnud meist keegi oma silmi uskuda!

Eddie teatas, et kõigepealt peab minema hülgeid söötma, selleta polevat Victorias-käik nagu päris. Me olime seal kõik varem käinud ja hüljestest kuulnud, aga siiani polnud õnnestunud neid oma silmaga näha. Tegemist on täitsa suvaliste vabade loomadega, kes on ära õppinud, et aegajalt tasub jahtsadamas vunts veest välja pista, sest turistidele müüakse just selleks otstarbeks tükikaupa värsket kala.


Etteruttavalt peab mainima, et seltskond oli meil täiesti esmaklassiline, nii palju sarkastilist huumorit kui nende kahe päeva jooksul tekkis, ei elaks paljud lihtsalt üle. Ikka kohe väga lõbus oli! 

Kuigi põhiline plaan oli lihtsalt vabalt võtta ja nautida, tahtsime lisaks hüljeste toitmisele ka Royal BC muuseumis ära käia, et näha, miks seda nii väga kiidetakse. Isegi Matt oli nõus meiega kaasa tulema, kuigi oli seal juba sada korda käinud. Matt'dega on siin veidi segane lugu, sest "põhilisi" Matt'e leiab meie seltskonnast kolm: doktor Matt, basseini-Matt ja Victoria Matt. Victoria Matt'i nimega peab lähiajal midagi ette võtma, sest ta kolib aprillis Vancouverisse tagasi ega liigitu enam Victoria Matt'iks. Mis ma oskan öelda - vanematel võiks nimede osas veidi rohkem loovust olla! 

PS! Pange tähele, et kollasel majal ei ole tegelikult aknaid ;)


Victorias on väga palju eriilmelisi kohvikuid ja baare. Väikesele linnale kohaselt asuvad nad kõik üksteisele suhteliselt lähedal, seega püüdsime vähemalt parimad läbi käia. Õhtu viimane oli eriti kihvt - sopiline koht, kust leidis restorani, baari, ööklubi, mängude toa ja kantrisaali. Midagi igale maitsele. Nagu eelnevaltki olen maininud, algab Kanadas pidu täiesti mõistlikul ajal, kell kümme oli tantsuplats tihedalt rahvast täis ja enne kahte jalutasime juba koju, sest enam ei jaksanud üles-alla hüpata!

Tänu pikale ööunele läks ka järgmine päev igati asja ette, erilist väsimust ei olnud. No praamis vist lõpuks natuke tukkusime, aga see oli rohkem sellepärast, et õues sadas jälle ladinal vihma ja aknast ei paistnud absoluutselt mitte midagi.

Hommikusöögiks soovitas Matt parimat brunch'i kohta, kus ma eales käinud olen. Ma oleks tahtnud kõike proovida, mida seal pakuti, aga kõhu mahutatavusel on teatavasti piirid… Kanada hommikusöök sisaldab ilmtingimata muna, peekonit, vorstikesi ja kohevaid pannkooke. See kõik käib ühele taldrikule ja süüakse läbisegi. Sealjuures on peekonile vahtrasiirup peale niristatud, sest halloo, te siis ei söögi oma peekonit siirupiga või? 

Tagasiteel hakkas Eddie rääkima, et võiks enne kojuminekut ka Vancouveris koos sööma minna. Ta on täielik gurmaan, teab kõiki parimaid kohti! Valiku langetamine ostus suhteliselt raskeks, sest Kairi on taimetoitlane, Iain tahtis ainult burgerit või nuudleid, Eddie ise ei söö mereande ja mina ei tahtnud vürtsikat toitu. Lõpuks otsustasime, et Eddie viib meid pesuehtsasse hiina restorani ja otsustab ise, mida tellida, sest seal tuleb nagunii kõike jagada. 


Toit oli lihtsalt imeline! Eddie näitas millise nõu pealt midagi süüa, kuidas kelnerile ilma sõnadeta märku anda, et tee on otsas, selgitas, miks see ülihea roheline taim imelikult kallis on (selle sees on hambatiku taolised orgid, mis tuleb enne küpsetamist ükshaaval välja nokkida) ja tutvustas kaht tüüpilist magustoitu. Esimene neist magus oasupp, mille saab sellistes restoranides suurema tellimusega alati tasuta, teiseks soe puding, mis kooseb ainult piimast, ingverist ja suhkrust, aga vaatamata vähestele koostisosadele pidavat valmistamine suhteliselt keeruline olema, nii et iga koht seda ei pakugi. 

Maitses jumalikult! Ma ei ole muidu eriline ingverifänn, eriti kohutavalt kõlab ingver soojas jogurtitaolises piimapudingus… aga see oli nii hea! Järgmine kord söön natuke vähem krõbeda nahaga suussulavat parti, et lõpetuseks terve puding sisse mahutada. Elu on nautimiseks, onju?!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 märts, 2015

Lõhnab kevade järele...

Ajee! Nädalavahetus. Sedapuhku võtame sõpradega suuna Victoriasse ning start on varajane, sest ainuüksi praamisõiduks kulub tund ja 40 min. Ja kuigi meil on rohkem kui kuu aega iga päev päike paistnud, sajab täna hommikul loomulikult ladinal vihma. Lausa kallab!

Öösel kell kaks saabus koju naabripoiss, kes pani alustuseks kuivati tööle, seejärel kolistas tükk aega köögis süüa teha, lõhkus rõduuksega ja oli muidu "mõnus" mees. Vaene vennike ei teadnud muidugi arvata, et ma poole seitsmest üleval olen ja sama lõbus kaaslane oskan olla... Mõni inimene lihtsalt ei kasvagi kunagi suureks! Tema õnneks mina siiski kasvasin, nii et üleliigse aja kulutan hoopis blogimisele.

Ahjaa, emme pakk oli kah kohale jõudnud! Sellele saab alates kella seitsmest hommikul valvelauda järele minna, seega kahtlustan, et hommikusöögiks tulevad Eesti maiustused! Praami peal saab Starbucks'i kohvi kõrvale. Ohh, Starbucks on lõpuks ometi oma saialeti välja vahetanud! Kuna nende putkasid on siin sõna otseses mõttes igal nurgal, olin aegajalt sunnitud viimases hädas sealt ka midagi süüa kaasa haarama, aga see on alati totaalse pettumusega lõppenud. Nüüd on uus saiakeste valik ja need on üllatavalt head! Uue kombe kohaselt tehakse kõik asjad alati enne üleandmist soojaks ka. Tore!

Lõpetuseks mõned pildid õitsvatest puudest, sest neid on hetkel kõik kohad täis...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 märts, 2015

Kairi sünnipäev

Meil keerati eile kella ja nüüd läheb päike alles pärast seitset looja. Valged õhtud on ikka mõnusad küll, üldse ei kipu enam teki sisse kerra küpsiseid sööma. Sellega kaasneb ka puhtam voodi, küljealune ei ole pudi täis!

Ja nädalavahetused on nii toredad! Eestis elades oli mul arvuliselt palju rohkem sõpru, aga sellist regulaarset seltsielu ja tantsu-tralli üldse polnud. Võib-olla sellepärast, et enamike siinsete sõprade aeg on aasta või kahega piiratud ja igaüks tahab viimast võtta? Ei teki mugavustsooni, et ahh, raske nädal seljataga, tahaks lihtsalt kodus olla ja telekat vaadata. Hahaa, meil polegi kellelgi telekat! Ja suguvõsa üritusi pole, vanaema juurde pannkoogile ei kutsuta. Pannkooke saab hoopis Marii ja Ermo juures. 

Laupäeva hommikul oli traditsiooniline kohvideit, õhtul käisime Eesti Majas "Mandariine" vaatamas ja pühapäeval tähistasime Kairi sünnipäeva. Parimagi tahtmise korral on sellise ajakava juures väga keeruline omale Kanada sõpru tekitada! Matt on vahel nii suuremeelne, et loovutab mulle enda omi, aga tegelikult võiks ma ise natuke vähem laisk olla ja uute inimestega suhelda. 

Vähemalt ei koosne "Eesti kamp" ainult eestlastest, sest Iain on Inglismaalt, Sofi ja George Guatemalast, Matt Kanadast, Eddie Hong-Kongist ja Alejandro El Salvadorist (viimased kaks kolisid tegelikult juba lapsepõlves siia). Muuseas, Alejandro küsis laupäeval, et miks me vahel "tere" asemel "nacho" ütleme? Pikema vaidluse tulemusel selgus, et see oli hoopis "no tsau".

Aga kuna juttu rohkem pole, jagan hoopis pildikesi Kairi peost. Alustuseks hurmavad Ermo, Matt ja Iain. Kui nad kõrvuti istuma panna, on klounaad omast käest võtta. Iain'i huumorimeel on absoluutselt ületamatu! Ma arvan, et kui ta aprillis ära kolib, saavad meie üritustest nukrad vaikuses istumised.


Laua teisest otsast leiame Marii ja George'i ning Sofi ja Ermo (panen teile näod ja nimed kokku, muidu peate blogi lugedes alati pildi ise juurde mõtlema). Ahjaa, ja muidugi Eddie! Eddie tunneb selle järgi ära, et talle on kõhu peale "Eddie" kirjutatud, hahaa. Sõbrad olid eelmisel aastal kinkinud. Meie peolt pidi ta seekord varakult lahkuma, sest oli iseenda üllatus-sünnipäevale oodatud. Oli kogemata selle meili saanud, kus kõike korraldati...


Ermo on meil ehe vanakooli mees, nii et naistepäeva puhul said kõik tüdrukud lilled. Ma sain muidu hommikul Kustilt ka suure kimbu! Esimese hooga üldse ei mäletanud, et on naistepäev ja kulleri kõne magasin samuti maha. Ta oli siis lilled valvelauda jätnud. Kui neile lõpuks järele läksin, teadsid kõik töötajad, et kellelegi toodi roose! Olid rohkem elevil kui ma ise! Uurisid, et kas sünnipäev või mis toimub? Ülesin, et olen väga pettunud, et nad sellise toreda nõukogude liidu püha puhul mulle omalt poolt isegi üksikut piinlikku punast nelki ei organiseerinud! 

Aga tagasi Kairi sünnipäeva juurde, saage tuttavaks: Sofi, Kairi ja Anu. Ja kohustuslik grupipilt, kust mingil müstilisel põhjusel ei leia Sofit. Peab Ermolt uurima, kas ta varjas meie sõstrasilma lihtsalt julmalt ära või oli neiu hoopis pissile läinud? 

Aga noh, ongi jälle põhjust kokku saada ja uus pilt teha!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 märts, 2015

Ohh ja ahh

Paar päeva tagasi sain uue üllatuse osaliseks - mu reisikindlustus on läbi saanud. Olen seda siinoldud aja jooksul kaks korda pikendanud, sest "reis" pole veel läbi saanud ja kohaliku ravikindlustuse tegemisega pole viitsinud tegeleda. Ja et see täiesti lambihetkel otsa lõppes, on muidugi sulaselgelt oma lollus! Tagantjärele tarkusena mäletan küll, mis mõttekõik mul oli - et hiljemalt veebruari lõpuks on elamisloa saatuse osas kindlasti lõplik vastus käes ja mõistlik on kohalik Care Card vormistada, mitte istuda selle idiootse reisikindlustuse otsas, mis katab ainult õnnetusjuhtumid.

Aga et mu loogika ei pidanud paika ja siiamaani vastust ootan, tekkis vahepeal uus mõttekäik, mis eeldas, et tegin reisikindlustuse vähemalt viisa lõppemiseni, sest see on ainus reaalne kuupäev, mida pikalt ette teadsin. Noh, ei teinud muidugi! Ja Care Card'i ei saa hetkel taotleda, sest selle saamiseks on vaja tõestust, et mul on luba järgmised kuus kuud siin elada.

Õnneks on tööandja poolt kindlustus, mis katab igal aastal 1500 dollari eest ükskõik millised tervisekulud, kaasa arvatud prillide ostu ja hambaarsti, nii et väiksemate arvete osas on kõik hästi. Loodetavasti ei jää ma lähiajal auto alla vms, sest operatsioone ei tahaks tõesti omast taskust plekkima hakata. Või kui jään, siis paluks tööajast - sel juhul maksab tööandja!

Eile printisin tööloa pikendamise taotluse välja, pean selle nädalavahetusel posti panema. Süsteem on selline, et pikendusele on õigus ainult sel juhul, kui:

- asun Kanadas (seega olen alates märtsi keskelt sunnismaine)
- pikenduse taotlus jõuab kohale enne kehtiva viisa lõppu 
- elamisloa taotlusele on antud esialgne positiivne vastus (selle saamiseks pidi minema 2 kuud, mul on hetkeseisuga kaks ja pool täis, aga ei miskit…)

Kui vajalikud dokumendid on teele saadetud, võin peale viisa lõppu Kanadasse jääda ja ka tööl edasi käia, aga riigist välja minna ei tohi. Ühtlasi pean palvetama, et vastus saabub lähinädalatel, sest kui pikenduse taotluse läbivaatamise hetkeks seda süsteemis pole, ei huvita kedagi, et varsti tuleb - mulle antakse nädal või kaks, et siinne elu kohvrisse pakkida ja koju lennata. Tagasi saaks tulla alles sügisel kui elamisloale lõplik vastus käes…

Aga noh, selline see elu on. Lähen jalutan nüüd natuke ringi, et saaks seda lõputut ilu, mis ümberringi lokkab, natuke endasse salvestada, et vajadusel sügiseni vastu pidada.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 märts, 2015

Ebastandartsed peoloomad

Ma olen skaipimises kohutavalt kehv. Umbes korra kuus tuleb meelde end sisse logida… Eesti sõbrad on täiesti unarusse jäänud! Õnneks lasub minu isiklikul laiskusel ainult pool süüd, ülejäänud pooles saab teisi süüdistada, haa!

Eile hommikul olin hästi usin ja helistasin kõigile, kes juhtusid olema sisse logitud. Sain teada, et Eestis polevat midagi muutunud, ilm on veel kehvem kui tavaliselt ja lapsed, kes minu äramineku hetkel veel sündinud polnud, oskavad nüüdseks lugeda ja kirjutada. Või vähemalt peaaegu.

Ning Maire Aunaste sai Riigikokku. Imeline! Järgmistel valimistel võiks panustada Strippar-Marcole. Lihtsalt mitmekesistamise mõttes. Kui juba tsirkuseks läks...

Mis siis Kanada pool uudist - ilm on imeline (juba kuu aega järjest on päike paistnud, nartsissid õitsevad, puud õitsevad); inimesed on ka imelised; ainult immigratsiooniosakond sakib endiselt sajaga. Selles mõttes, et vaikus on. Saatsin neile kirja, et halloo, ära unustasite mu või? Eks näis, mis vastavad… Kui vastavad. Viisa saab kahe nädala pärast läbi. Appi!

Nädalavahetus oli väga mõnus, taidlesime laupäeval koos Shelbyga mööda linna ja arutasime, et ta peaks ikkagi Vancouverisse kolima. Ja mina peaks natuke rohkem kohalikega suhtlema, Matt ütles, et saab mu muutuvast aktsendist hoobilt aru, kas olen viimasel ajal Eesti või Kanada sõpradega aega veetnud...

Tegus päev päädis pika ööga, sest Shelby tahtis tantsima minna, mina pidin kaasa minema, viimasel minutil ühines ka Kairi ning lõpetuseks leidis päev otsa haiglas rassinud Matt, et kindlam on meiega kaasa tulla ("et pärast mingit jama poleks"). Shelby sõbranna esines linna kuumimas ööklubis ja pani meid listi, et ilma probleemideta sisse saaksime. Klubi oli väga peen, eesotsas uksehoidjatega, kes olid omaarust kunnid, aga meie meelest… (khm, riimub sõnaga "kunnid"). Meid tõsteti kolm korda ühest järjekorrast teise (järjekordi oligi kokku kolm!) ja kui sisse jõudes sama kamm jätkus, otsustasime üsna varsti vabatahtlikult põgeneda. 

Väga omapärane klubi oli muidu. Seal leidus ainult kahte sorti inimesi - rikkad vanamehed ja noored superminides tibid, hiiglaslikud kunstrinnad kurgu alla lükatud. Meie nelik sobis üle tee asuvasse bistroosse oluliselt paremini!

Kanada ööelu eripäraks on see, et pidu saab täpselt kell kaks läbi. Kell KAKS, saate aru! Eestis pole mõtet enne südaööd klubisse minnagi, sest see on tühi kui hundilaut. Siin jääb pärast kahte avatuks ainult Subway. Ja mõni üksik pime urgas neile, kes ikka üldse ei taha koju minna. Aga enamik siiski tahavad.

Hea meelega räägiks sellest ka, miks meil peole eelnevalt Marii ja Ermo juures palju nalja sai, aga enamikke asju pole võimalik kontekstiväliselt edasi anda. Seega jääb postitamata ka pilt sellest, kuidas Matt 5 dollarit teenis. Huhuu.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud