28 märts, 2014

Ilm

Kas varajasest ärkamisest tekib inimesele mingi kahju ka? Stressihormoonide vabanemine, kortsud, hallid karvad...? Mul oli lihtsalt nii hea olla hetk enne seda kui kell sai 7.40 ja telefon piiksuma hakkas. Nägin und, tahtsin teada, mis seal edasi saab; voodi oli soe ja tekk nii pehme. Tõusin istuli ja hoidsin väevõimuga silmi lahti, et keha aru saaks - nüüd on mõnusa poolega kõik. Aeg tööle minna!

Tavaliselt alustan kell üks päeval, aga praegu on mu hoolealune nohune ega saa päevaprogrammi minna. See tähendab, et minul tuleb üheksast tööle minna. Ja kella peale ärgata. 

Öeldakse, et varase ärkamisega harjub. Ma käisin terve elu kella kaheksaks kooli ega harjunud sellega mitte kunagi ära. Enamikel inimestel lihtsalt ei lähe kuue-seitsme paiku uni ära! Eriti Eestis, kus talv on üüratult pikk ja peale ärkamist veel mitu tundi kottpime. Ja noh, mõnikord ei lähegi valgeks.

Kanadas maksab riik teatud laiuskraadist ülevalpool elamise eest peale - avastasin selle tuludeklaratsiooni täites (8 dollarit päevas oli vist summa). Noh, et ekstreemsed olud ja nii. Eestlased elavad kõrgel põhjas aga täiesti vabatahtlikult; keegi ei käi tänamas, et nii vintsked sellid oleme ja vapralt vastu peame! 


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 märts, 2014

Puuriv hiinlane

Võõrsil elades on jube tüütu, et kui tahaks arsti juurde minna või iluteenuseid tarbida, pole aimugi, kust täpsemalt peale hakata. Eestis käisin igal aastal oma hambaid ette näitamas, sest esiteks on Ehtel nii tore oma hellade näppude ja maheda häälega nagu polekski üldse hambaarst; teiseks ütles ta alati, et kõik on korras, paar plekki küll paistab, millest võib kunagi auk areneda, aga kuniks hoolas olen, pole muretsemiseks põhjust.

Nüüd pole ma juba poolteist aastat hambaarsti juurde sattunud ja arvestades Eestist saabunud kommide kogust, on põhjust kahtlustada, et ühel hetkel peavad need "plekid" siiski alla andma ja auguks muutuma. Aga kust ma siin oma Ehteli välja võtan, ah? Nõukaaegse lapsena kangastub hambaarsti peale mõeldes totaalne piinapink, kuigi haiget pole mulle juba oma 20 aastat tehtud... Vancouveri hambaarstidest on vähemalt pooled hiinlased - nimetage mind rassistiks, aga mina ei taha, et hiinlane mind puuriks. Mul on tunne, et nende hambad on kindlasti täiesti teistsugused ja minu omadest ei tea nad mitte midagi! :)

Umbes sama teema on ortodondiga. Kuna kandsin kunagi breketeid, on hetkel käsil järelravi. Alumiste esihammaste taha on kleebitud traat ning ülemiste paigalhoidmiseks tuleb kord nädalas öösiti suulaeplaati kanda. Ma tegelikult ei tea, kas enam peab, sest kui muidu käisin korra aastas end ette näitamas, siis nüüd on jäänud rohkem kui aastane vahe, ja kuna niipea kodumaale ei satu, saab sellest rahulikult kaks. Sellest ei juhtu iseenesest mitte midagi, aga mis võib juhtuda, on see, et traat tuleb lahti - mida ma siis teen? 

Nüüd siis iluteenused - juuksuris ma juba korra käisin, eksole. Lõikas muidu väga hästi, aga lubatud kolme sentimeetri asemel kaksas kolmkümmend maha. Nüüd tahaks uuesti minna, sest kuigi loomulike karvadega on maru mugav - peale peapesu langevad juuksed ise sirgeks, pole pusasid ja kammiga maadlemist - siis heledamate juustega näen ma enda arvates ikkagi natuke normaalsem välja. Kui värvi välja kasvatasin, tegi Rinka mulle maailma kõige loomulikumad triibud, ma tahaks praegu täpselt samasuguseid! Kust ma need saan, ah? Ma olen absoluutselt veendunud, et siinne triibutamine lõpeb umbes samasuguse katastroofiga nagu lõikuski. 

Eile juhtus midagi mu silmaga. Panin nõudepesuvahendit kraanikausi alla kappi ja korraga oli silmas tugev kriipiv-kipitav valu. Loputasin vee all, pilgutasin, üritasin pisaraid välja pigistada - mitte miski ei aidanud. Ja ma isegi ei tea, mis juhtus - ainus selgitus võiks olla, et nõudepesuvahendi pudelist lendas mull silma. Umbes poole tunni pärast läks suurem valu üle, aga kriipiv tunne jäi püsima. Täna hommikuks on kõik korras ja mul on nii hea meel, et ei pea hakkama silmaarsti otsima.

Või noh, nagunii pean! Sest vahetult enne Eestist äratulekut suutsin prillid ära kaotada. Nii totaalselt, et need pole siiani kuskilt välja ilmunud. Prillid on mul hästi nõrgad, kandsingi neid ainult autot juhtides, aga ausalt öeldes on mugav kui nad vajadusel ikka võtta on. Kuna mul on tööandja poolt tervisekindlustus, mis katab kindla limiidi ulatuses kõik tervisega seotud kulud, sealhulgas ka prillide ostu, on ilmselt õige aeg end kurssi viia, kust kõige ilusamad raamid leiaks. Prillide valimine on teatavasti mission impossible - veel raskem kui normaalsete teksade leidmine (sellepärast ma kannangi nüüd ainult kleite).

Aga muidu on meil siin tore. Eelmisel nädalal lisandus meie igalaupäevaõhtuse peo seltskonda Karin oma iirlasest peikaga, sel nädalal maandub Vancouveris Sigrit. Kuna Sigrit toob Põltsamaa sinepit, tuleb nädalavahetuseks vist jälle sülti keeta... 

Seekordne pidu venis kella viieni ja kuigi esialgne plaan oli hommikul suusatama-lumelauatama minna, siis uinumise ajaks olin mina sellest mõttest igatahes juba loobunud. Ärgates paistis päike ja mitte ühtegi pilve polnud näha, aga see-eest olid kõik kolm mäge tihedalt udu sisse mässitud (seal paremal pool on tavaliselt mäed, mitte pilved):


Kustav oli muidugi nii krapsakas, et lidus ikkagi mäkke, samal ajal kui mina laisk olin ja niisama mööda linna jalutasin. Jagan siis temalt varastatud pilte, et näeksite, kui tore vaade Cypressi tipust avaneb. Kuna tõstukid töötavad kella kümneni õhtul, võttis Kusti viimast ja sõitis end täiesti oimetuks. Täna on diivanil keras ja kurdab, et kõik kohad on kanged :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 märts, 2014

Päikeseline Portland

Portland on väga maitsekas, värviline ja mõnusa atmosfääriga linn, täis vintage poekesi ja hubaseid kohvikuid. Nagu Ameerikas kombeks, on see väga loogiliselt üles ehitatud: tänavad moodustavad ruudustiku, ühtpidi jooksevad üha suurenevate numbritega tähistatud avenüüd, ja teistpidi nendega ristuvad tänavad. Nagu sellest veel vähe oleks, leiab siit linnaosa - Alphabet District - kus tänavanimed tähestikulises järjestuses: Alder, Burnside, Couch, Davis, Everett, Flanders, Glisan jne... Eksimine on täiesti välistatud!

Muide, terves maailmas ei leidu kohta, kus oleks nii palju õlletehaseid kui siin, tervelt 53! Enamik neist küll üsna pisikesed - pea igal pubil on oma tootmisüksus. Portlandi peetakse ka parimat tänavatoitu pakkuvaks linnaks, valik on lõputu ja võin kinnitada, et ka väga maitsev!

Vaatamata tihedatele päevadele, mis pakkusid nii silmailu kui avastamisrõõmu, ei ole Portland end meie jaoks veel kaugeltki mitte ammendanud. Linn on lihtsalt lummav - nii erinäoline ja mõnus. Selline koht, kus tahaks lõputult mööda suvalisi tänavaid jalutada, sest päris kindlasti ei valmista neist ükski pettumust. Neis värvilistes majades ja päikese käes peesitavates kassides on midagi väga romantilist!

Hoian seekord jutu arvelt kokku ja jagan hoopis pilte. Valikut oli väga raske teha, aga kõik sada ju üles ei mahu!

17 märts, 2014

Rööpahädalised

Kuna rongijaama tuli jõuda kella kuueks, oli tänane äratus 5.25 ehk selgelt liiga vara. Õnneks asub metroopeatus täpselt maja kõrval ja rongijaam on kohe järgmises, seega võisime täiesti rahulikult alles 5.50 kodust välja astuda.

Õhtul pakkisin asju ja andsin rongipiletid Kustavi kätte, et ta need kuskile kindlasse kohta paneks. Hommikul leidsin need põrandalt, olid ilmselt kotist välja libisenud. Hea, et märkasin, sest ilma piletiteta olnuks üsna keeruline rongi peale pääseda. Mõtlesin, et tegelikult isegi tore - esimene jama sai kohe eos ületatud, puhtalt tasakaalu mõttes on nüüd untsuminekuteks statistiliselt väiksem võimalus.

Hetk hiljem jõudsime metroo sissepääsu juurde... ja sellel olid trellid ees! Saate aru? Alles siis plahvatas, et ahjaa, pühapäev ju, metroo alustab kella seitsmest. Daah! Nii palju ikka pea lõikas, et ei hakanud jala astuma, spurtisime lähima suure tänava poole, leidsime takso ja mõned minutid hiljem olime rõõmsalt jaamas. Juba teine jama ületatud!

Enne rongi peale minemist oli passi- ja pagasikontroll. Kui kohver masinasse lasti, küsiti, kas seal on toiduaineid sees? Ütlesin, et paar õuna. Tädi palus käte abil näidata, kui suured need õunad on, ja tundis huvi, kas kleepsud on ikka peal? Järgmisel hetkel koukisin oma kaks õnnetut hommikusöögiõuna kohvrist välja ja esitasin inspektsiooniks - selgus, et kleepse ei ole. Ai, pahasti - ilma kleepsudeta õuna ei tohi üle piiri viia - kui soovite, võite siinsamas ära süüa, aga kaasa võtta ei saa... Ütlesin, et elan üle, las siis jäävad maha. Kolmas jama seljatatud.

Rong oli tore, istmed laiad ja jalgadel mõnusalt sirutamise ruumi. Restoranvagunis müüdi igasugust ebatervislikku toitu, burgereid, kiirmakarone, saiakesi jne, aga ka näiteks kaerahelbeputru, mis nüüd, kus meil õunu enam polnud, marjaks ära kulus.

Vaate poolest polnud sõit midagi erilist. Esimene pool teekonnast kulges küll mererannas (teine pool juba võsa vahel), aga kaua sa seda ühte ja sama vett ikka vaatad. Keskendusin hoopis kõrvallaua hiinlannale, kes oli mehega väikesele kohvile tulnud, aga samal ajal kui jook laual jahtus ja mees tülpinult aknast välja vaatas, tegi endast pilte. Vahetpidamata. 15 minutit järjest. Tahtsin tal juba kaamera käest ära võtta, aga kuna tänase päeva statistika oli jamade osas nagunii vildakas ja seda mitte meie kasuks, põgenesin hoopis oma vagunisse tagasi.

150 km enne Portlandi jäi rong seisma. Peatselt teatati, et elektrisüsteemis on rike, olge rahulikud, varsti läheb sõit edasi. Pool tundi hiljem kuulutati, et restoranvagunis on kõigile tasuta snäkid ja vesi, minge võtke. Ju neil on selliseid peatuseid varemgi ette tulnud, teavad, et väike küpsis ja soolapähkel aitavad tuju üleval hoida.

Vaatasin mitu filmi ära, sorteerisin iTunes'i, lugesin "Eesti Naise" läbi ja käisin iga mõne aja tagant soolapähkleid-küpsiseid juurde toomas. Umbes kolme tunni pärast öeldi, et viga ei saa parandada, meile tuleb teine rong järele. Vahepeal sõitis neid mõlemas suunas mööda, aga ükski ei näinud selline välja, et tahaks kedagi peale korjata. Arutasime, et kui laev rikki läheb, on selle pardal olevate inimeste näol tegemist merehädalistega. Aga kui see rongiga juhtub, siis kes meie oleme - rööpahädalised?


Pärast VIIEtunnist seisakut öeldi, et teise rongi asemel saabus hoopis puksiirvedur, mis kinnitatakse peatselt meie susla etteotsa ning seejärel saame teekonda jätkata. Mõni hetk hiljem sõitiski meile miski niimoodi otsa, et kogu rong paar meetrit tahapoole hüppas ja kae imet - varsti hakkasimegi liikuma!

Kohale pidime jõudma poole neljaks pärastlõunal, aga saabusime alles üheksaks õhtul. 14,5 tundi rongis passimist on ikka natuke paljuvõitu. Portlandis sadas muidugi tervituseks ladinal vihma, aga külalistemaja, kus peatume, on see-eest väga mõnus. Minu meelest oleks aus kui tänase päeva vintsutuste kompensatsiooniks homme päike välja tuleks!

15 märts, 2014

Reede õhtu

Tulin töölt koju ja Kustav juhtus just siis helistama kui maja kõrvale jõudsin. Ütlesin, et tule rõdule, lehvita - muidu ei saa kunagi aru, kus me täpselt elame, kõik 30 korrust on täpselt ühesugused. Oleme arutanud, et peaks rõdule lipu panema, siis tunneks õuest kodu ära.


Nii - Kustav lehvitas, tormas tuppa, tegi mulle välgukiirusel rummkoola (hommikul juubeldasin, et kui töölt tulen, on lõpuks ometi reede õhtu ja viis vaba päeva ees, peaks lausa tähistama) ja jooksis esikusse piiluma, millal jõuan, et saaks uksel üllatada...

Samal ajal 19 korrust allpool:

Aitasin vanapaarile ust lahti hoida, et nad suurte kohvrite ja nuustik-koeraga sisse mahuks. Seejärel jäime ootama - mõlemad liftid olid 28. korrusel. Koer oli maailma kõige kärsitum üldse - niuksus, nuuskis, rabeles, üldse mitte selline rahulik nagu enamik Vancouveri penisid. Vahepeal liitus meiega kamp iirlasi, kes tegid iiri-inglise segakeeles nalja.

Üks lift hakkas liikuma, teine endiselt 28-ndal. Ilmselgelt polnud me ainsad, kes pikalt oodanud olid, lift tegi päris mitmel korrusel peatuse enne kui alla jõudis. Lõpuks astus concierge koos muu rahvaga välja ja teatas, et teine lift olevat 28.-le kinni jäänud, aga tehnik on juba teel, olge kannatlikud, saage seni ühega hakkama.

Lift läks alla parklasse, seega keegi meist peale ei läinud.

Nuustik oli hullumas, iirlased tegid koera üle nalja, vanapaar muheles rõõmsalt kaasa. Parklal on kaks korrust, lift peatus muidugi mõlemal - kokku siis kolm peatust, kõigepealt P1, siis P2, siis veelkord P1.

Ma pole elu sees nii kaua lifti oodanud! Vähemalt mitte Kanadas... Isegi peni istus lõpuks maha ja jäi peremehele tülpinult otsa vaatama. Lõpuks jõudis järjekord meieni ja kohe kui uksed avanesid, kostus seest vihane "õuõuuõuuuõuuuurrrr" - järgmine VÄGA mitte-vancouverlik koer! Hundikoera kutsikas, peaaegu täismõõtmetes ning natuke kohmakas oma hüppeliselt suurenenud gabariitidega. Ja üldse mitte nõus, et see väike valge tuust, kes juba 10 minutit nii kannatamatult oodanud oli, temaga samasse ruumi topitakse!

Vancouveri koerad on üldiselt nii sõbralikud, et neid võib kümme tükki väiksesse ruumi laduda, ilma et teist nägugi teeks. Ma ei tea, kust need kaks erandit nüüd korraga välja hüppasid?!

Suure koera omanik surus oma lemmiku nurka, aga väikese peremehel oli ühes käes kohver ja teises jalutusrihm, seega nappis vabu käsi, millega tuusti ohjeldada. Tõstis siis peni rihmaga õhku, nii et see trakside külge rippuma jäi, ja tegi hoogsa liigutuse - sellise, et koer maandus ta õlal.

Enne minu korrust tegi lift neli peatust. Nuustik ronis vahepeal mehe õlalt naisele sülle ja pani käpad ümber kaela. Tädi ütles vabandavalt, et "ta pole linnaeluga harjunud". Novot, ma oleks kohe võinud öelda, et see pole teil mingi Vancouveri koer!

Varsti läks nuustik välja. Suur koer väljus järgmisel korrusel. Kuna tema mehine emotsioon eelnevalt omaniku poolt nii jõuliselt alla suruti, otsustas kättemaksuks oma järgmise järsu ja valju "õuõuuuõuurrrr" selle vaese vennikese pihta lajatada, kes nende korrusel lifti ootas ja sellist ehmatust avanevate uste vahelt oodatagi ei osanud (sest halloo, ükski Vancouveri koer ei käitu nii!). Mees tegi suhteliselt vähegraatsilise, aga see-eest kõrge hüppe ja koer läks rahulolevalt saba liputades edasi.


Mida ma selle kõigega öelda tahtsin - kui lõpuks koju jõudsin, oli Kustav end uksesilma juures kangeks küürutanud ja osa kokteili ära joonud. Tema praktikas juhtus vist esimest korda, et pruut välisukse ja kodu vahel kaduma läheb...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 märts, 2014

Kits kärneriks

Avasin hommikul uudised ja mis ma näen - Taavi Rõivas peaministriks?


Ärge saage valesti aru - mul pole noorhärra Rõivase vastu mitte vähimatki. Võib-olla on päris tore inimene ja puha... Aga PEAminister? 35-aastaselt? Ma pole muidugi poliitikaga kursis, täitsa võimalik, et ta muneb ainult kuldmune, aga no jumala eest, kui isegi kõige kõrgemaks ministriks pole mitte kedagi vanemat-kogenumat võtta, on veidi imelik. Nii palju ma ikkagi olen kursis, et Eesti poliitika ei ole suurt tõsisem ettevõtmine kui Lauri Viikna tsirkus (selle vahega, et Viikna elevant pani suurest ahastusest kõrvad pea alla, aga meie naši Ninasarvik kappab ringi kui väle hirv, iga kord uus pruut vihmavarju hoidmas). Võib-olla hakkabki ses loomaaias senisest rohkem huumorit saama kui värsket verd peale viskab?!

Ja nii ma siis mõtlesingi, et kui peaksin mingil hetkel Eestisse tagasi minema, hakkan kohe presidendiks! Ma võin kah ilusaid kleite kanda nagu Efka ja Kustav võib kikilipsu ette lüüa - noh, et inimestel oleks lihtsam harjuda. Toomas-Hendrikul on psühholoogias magistrikraad nagu minulgi, pealegi töötas ta mu sünniaastal Vancouveris. Kas teile ei tundu, et siin on lausa saatusesõrm mängus?

Hah, ärge nüüd kartke, ei tule ma kuhugi! Juba esmaspäeva hommikul sain kirja, et viisataotlus on rahuldatud ning uks Kanadasse uuesti valla. Juhuu! Võib-olla hakkan siis hoopis Kanada peaministriks?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 märts, 2014

Hõissa, vastlad!

Mina arvasin, et Vancouverisse kolides õpime ühtteist Kanada kohta. Vale puha! Olen hoopis Eesti kohta palju teada saanud! Võtame näiteks Vastlapäeva tähistamise - kuidas te seda võõramaalasele selgitaks? Veebruarikuus on üks teisipäev (god knows, miks see just teisipäev peab olema), mil käime kelgutamas ning sööme hernesuppi ja vahukoorekukleid. Kõnealused kuklid on vaatamata oma lihtsusele nii defka kraam, et kellelegi ei tule pähe neid mingil muul ajal küpsetada.


Meie uus sõber, eesti juurtega Matt, püüab eesti keelt õppida, aga raamatu abil on seda üksjagu keeruline teha. Näiteks kohalikus keeleõpikus tuleb juba esimesel leheküljel õppida hääldama sõna "põder"! Arutasime, miks see küll vajalik peaks olema - Kadri pakkus, et võib-olla selleks, et soomlastest rääkida?

Nagu kanadalased ei saa aru, miks peaks soomlane "põder" olema, on siinses kultuuris asju, millest meie muhvigi ei jaga. Näiteks et Richard'i hüüdnimi on Dick - täpselt samamoodi nagu Aleksander on Sass. 

Muuseas - kui su nimi on Tiit ja kavatsed Kanadasse kolida, tasub end kellegi teisena tutvustada, muidu arvavad kohalikud, et oled Tiss (tit = tiss). Aga üldiselt pannakse siin kõvasti rõhku sellele, et kedagi ei solvaks, näiteks pole viisakas küsida "kust sa pärit oled?", vaid tuleb märkida "sul on huvitav aktsent, kust see pärineb?". Sõnad gay, black ja jew on viisakad ainult ainsuses, jumala eest ei tohi öelda gays või jews, eelistada tuleks gay people, jewish people...

Matt tunnistas, et peaaegu kõik kanadalased vihkavad pesukarusid - nad veavad prügikasti sisu laiali, võivad muud pahandust teha ja isegi rünnata... aga kuulge, vaadake seda nägu - mis kiskjast me siin räägime?


Hiljem tuli juttu karudest ja Matt mainis hooletult, et neid ei maksa üldse karta, enamasti lähevad lihtsalt edasi kui sulle lähedale juhtuvad. Halloo! Mina pole youtube'ist veel ühtegi jubedat pesukaru klippi leidnud, samal ajal kui karudest on neid kuhjade kaupa!

Veel saime teada, et British Columbia provintsis on vesi kõikidele tasuta, kuluta nii palju kui soovid. Siin asub ka eriti moodne puhastusjaam, joogivee kvaliteet on väga kõrge. Elekter tuleb hüdroelektrijaamast, seepärast nimetatakse elektrit hydro'ks (veeks) - mind ajab see alati segadusse.

Veel saime teada, et kuigi Kanadas kasutatakse kellaaja märkimisel 12-tunni süsteemi, on politseis ja meditsiinis kasutusel 24 tundi, sest see jätab eksimiseks vähem ruumi. Erinevustest veel nii palju, et Matt ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et meile maapähklivõi ei maitse (kanadalased ei kujuta elu ilma selleta ettegi) ning meie ei saa aru, kuidas kanadalased suudavad panna ühele taldrikule pannkoogid, peekoni ja vahtrasiirupi? Nende meelest täiesti normaalne combo.


Täna käisime pikal jalutuskäigul ja avastasime, et vahepeal on kevad saabunud - nartsissid täies õies, rododendronid roosatamas, kõik kohad krookuseid täis. Täpselt nagu eelmisel aastal, mil siia jõudsime! Õhtul saabus kiri, et mu tervisekontrolli tulemused on jõudnud immigratsiooni, nüüd hakatakse neid läbi vaatama ja loodetavasti on peatselt vastus käes. Pöidlad pihku, mina ei raatsi siit veel kuskile minna!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 märts, 2014

Kevadvaheaeg

Kui aastaks Kanadasse tulete, arvestage, et saabumiskuupäev saab ühel hetkel lahkumiskuupäevaks. Miks see oluline on? Sest meie peame riigist välja minema 17. märtsil, mis on kevadvaheaja algus ja kuna kõik vanemad tahavad oma pesakonna just selleks nädalaks puhkama viia, on hinnad topeltkõrged. Vaatasime pilte, et kohta välja valida, aga ei tekkinud tunnet, et tahaks suvalise basseini ääres passida, vaheajalised ümberringi jooksmas. Kustav avastas, et on olemas ka "adults only" paketid, kuhu lapsi ei lubata, aga need on omakorda veel poole kallimad...

Aeg läks, hinnad muudkui kerkisid ja meie ei suutnud endiselt otsusele jõuda. Vahepeal uuris ülemus, kas ma pean tingimata terveks nädalaks ära minema, jube keeruline olevat asendajat leida - koolivaheaeg ju! Vaheajal on nagunii poole rohkem töötajaid vaja, kuna kõik lapsed, kes muidu alles pärastlõunal koolist koju jõudsid, on sel ajal ööpäevaringselt kohal.

Otsustasime siis, et päris puhkusereisi teeme teinekord ja omal käel ringi rännates, mitte suure kuurorti basseini ääres passides. Seekord lähme kuskile lähemale ja tuleme keset nädalat tagasi, et saaks neljapäeval ja reedel tööl olla. Valituks osutus Portland, mis asub Vancouverist 500 km kaugusel, buss sõidab sinna umbes 7, rong 8 tundi. Rong on Kanadas (ja ilmselgelt ka Ameerikas) luksustransport, mis maksab enamasti rohkem kui lendamine. Otsustasime välja uurida, kas sõit on hinda väärt ja lähme rongiga. Tagasi tuleme lennukiga, sest see võtab kaheksa asemel ainult ühe tunni!

Piletite ostmine oli täielik peavalu. Lennufirma kodulehel sai maksta ainult USA või Kanada krediitkaardiga (mida meil pole), muudel saitidel, kus ka Euroopa kaart toimis, oli hind palju kallim. Rongipiletite lehekülg jooksis üldse kinni, lõpuks läks Kustav jaama kohale ja ostis vanakooli kombel putkast. Sai mitu halli karva juurde (sest tal on ju nüüd juuksed, eksole), aga vähemalt on reisiplaan kindlalt paigas.

Mis aga paigas pole, on mu uus viisa. Tervisekontrollis käisin ära: võeti pissiproov ja vereproov, tehti kopsuröntgen, kontrolliti nägemist, küsiti kas tätoveeringuid on, mõõdeti-kaaluti (olen vahepeal 2 cm pikemaks kasvanud!) ja katsuti kõhtu. Arst ütles, et tulemused laetakse immigratsiooni lehele kohe kui vereproovi vastus käes ehk umbes nädala pärast - 3,5 tööpäeva enne praeguse viisa lõppemist. Mis tähendab, et viisa võib saabuda hoopis sellele järgneval nädalal, ja ma loodan südamest, et enne kolmapäeva (mil me Portlandist tagasi lendame), sest muidu pean veel ühe korra riigist väljas käima, et tööluba passi saada. Agrrrrhhh!


Kuna Kustav on siinoldud aja jooksul põhiliselt üle interneti Eestisse tööd teinud, pole tal kuskilt võtta kohalikku tööandjat, kes teise aasta viisa jaoks vajaliku paberi annaks. Seega tuleb tal nüüd Kanadasse siseneda turistiviisaga, mis kehtib maksimaalselt 6 kuud. Kindlasti peab olema ette näidata väljasõidupilet (ehk lähiajal tuleb ära otsustada, millal Eestisse lendab) ja isegi sel juhul oleneb ikkagi piirivalveametniku suvast, kui kauaks tal tegelikult jääda lubatakse. Eesti pileteid pole aga mõtet osta enne kui teame, mis minust saab - võib-olla peame hoopis mõlemad kohvreid pakkima.

See selleks. Homme:
- ...küpsetan vastlakukleid (+ külmikus on veel piparkoogitainast)
- ...Kadri ja co tulevad külla (sest paistab, et on jõulud/vastlapäev/naistepäev). Tegelikult tahtsid nad hoopis sauna-basseini-mullivanni, aga väike nuumprogramm ei tee ju samuti paha.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 märts, 2014

Seattle

Suuremate viperusteta laabunud Seattle'i reisi valguses tahaks loota, et oleme end bürokraatiamaasikul positiivsele kursile sättinud ja ka uus viisa tuleb ludinal. No vähemalt nii ludinal kui see pärast kolm kuud kestnud ootamist üldse võimalik on...

Kanada-USA piiri ületamine oli lihtsamast lihtsam. Kõik mittekanadalased ja mitteameeriklased lubati esimestena bussist välja; järjekorda polnud, sest kella seitsme paiku hommikul eelistab suurem osa inimestest voodis teist külge keerata, mitte piirivalvuritega maid jagada. Kahe passi variant töötas kenasti, lisaks võeti sõrmejäljed ja anti paber, mis kinnitab, et järgneva poole aasta jooksul võime Ameerika vahet traavida nii palju kui süda lustib.

Teed ääristas uhke mäeahelik, buss oli mugav ja wifi toimis - tänu viimasele sain teada, et mu Eesti Karistusregistri väljavõte on tõlgitud, sisse skanneeritud ja faili kujul meilikastis, mis tähendab eelviimast sammu viisale lähemale (viimane on tervisekontroll, kuhu lähen homme).

Internetis soovitati Seattle'i kuulsaima vaatetorni Space Needle'i asemel hoopis Columbia keskuse 73. korrust, sealt olevat hoopis parem vaade. Pole ka ime, sest tegemist on ikkagi Seattle kõrgeima hoonega. Ka Space Needle paisab kenasti - esimesel pildil see väike tokk tagumises reas. Kõrguste vahe on neil kahel ikka üüratu! "Kosmosenõela" au päästab ainult see, et tema ümbruses on ainult madalad majad, vastasel juhul poleks sealt midagi näha.


Seattle'i kesklinn on üsna väike, mahtus ühele pildile. Lõuna poole jääb industriaalpiirkond, see foto on kahjuks ähmasem, vastu päikest pildistades on keeruline head kvaliteeti saavutada. Esimese päeva ilmaga vedas meil meeletult, taevas oli pilvitu, sooja 12 kraadi. Seattle on ju üldiselt tuntud pigem vihma ja tuule poolest.

Vaatetornist ei saanud niipea minema, sest seal juhtus olema fire alarm, mis tähendas, et kõik liftid pandi lukku, kuniks tuli kinnitus, et tegelikult kuskil ei põle. Mööda treppi oleks kah veidi tüütu olnud 73 korrust allapoole kõmpida, aga õnneks ei läinud vaade aja jooksul sugugi kehvemaks, nautisime siis veel veidi. 

Esimeseks lõunaks sõime sushit ja saime üle pika aja täiesti õudse teeninduse osaliseks. Letitagune tädi oli nii tõre kui üldse saab! Kustav tellis pudeli õlut ja kuniks raha välja koukis, oli tädi selle juba Coca Cola kirjadega papptopsi valanud... Päris õudne nägi välja! Misosupp jõudis kohale siis kui sushid juba otsas olid. Suurem nägi välja nagu seda alati serveeritakse - spets kausis ja spets lusikaga; väiksem tuli vahtplastist topsis ja ilma lusikata. Tädi viipas leti ääres asuva anuma poole, kust sai plastikust lusika võtta...

Kõik, kes on sushit söönud, teavad, milline tibatilluke taldrik sojakastme jaoks antakse - kui tädi tuli nõusid kokku korjama, mainis ta neid topse võttes dramaatiliselt "That's a lot of soy sauce..." ja pööritas silmi, et me ikka pihta saaks, millised raiskajad oleme, et nõu põhja veidi kastet oli jäänud...

Õnneks piirdusid ebameeldivused selle ühe mooriga, ülejäänud nädalalõpp oli puhas lust ja lillepidu. Pike Market'i kõrvalt leidsime venelaste pagariäri "Piroshky", varustasime end kuuma rabarberipiruka ja moonirulliga ning sättisime päikese kätte nautlema. Sealsamas oli ka maailma esimene Starbucks, kus lookles järjekord kohati lausa uksest välja...


Veidi eemalt leidsime nätsuseina (The Gum Wall), mis on üks Seattle'i tõmbenumbreid. Kartsime juba ette, et eks ta omajagu rõve ole, aga tegelikkus oli ikkagi veel hullem kui kujutluspilt. Või noh, mis kultuurielamust sa ikka ootad kui lähed näritud nätsusid vaatama...


Iirlased pakkusid, et võiks külastada kuulsat kohvikut nimega Cheesecake Factory ja kuna meiesugustele maiasmokkadele pole vaja sellist kutset kaht korda esitada, olimegi peatselt teel. Arvasime, et seal pakutakse ainult juustukooki, aga tegelikult oli tegemist hoopis restoraniga, kusjuures toidud nägid tõeliselt isuäratavad välja! Koogitükkide suurust nähes loobusime illusioonist, et võiksime veel miskit kõhtu mahutada, abiks polnud ka fakt, et kõikidele toitudele oli kaloraaž kõrvale märgitud. Ma ei kujuta ette, mida nad sellega saavutavad tahavad - veel rohkem süümekaid kui selline kook juba iseenesest tekitab? Jah, palun, 1500 kcal ühel taldrikul, head isu:


Kohvikutest rääkides - kuna panustasime ööelule, magasime kõik hommikud maha ja leidsime tänu sellele maailma parima hommikusöögikoha Bacco, kus toit viib keele alla ja keegi ei vaata imelikult kui pealelõunal omletti nõuad. 

Võrratule reedele järgnesid absoluutselt vähevõrratud tuule-vihmasegused laupäev ja pühapäev, seega polnud enam erilist indu turisti mängida. Käisin hoopis kõik kesklinna kaubamajad läbi ja pettusin nii valikus kui hindades. Pärast kolme Seattle's veedetud päeva oli väga kodune Vancouverisse saabuda. See on ikka konkurentsitult mu lemmik-koht siin maamuna peal! Palun viisat nüüd!