Kas ma olen ainus, kes hommikuks äratust pannes tükk aega arvestab paari minutit siia-sinna? Ma teen seda pi-de-valt! See tundub kuidagi nii suur asi hommikul viis minutit kauem magada. Kas ma võiks õhtul viis minutit (või tund aega) varem magama minna? Absoluutselt! Kas ma lähen? Loomulikult mitte.
Veelgi enam - mitu korda on mul õnnestunud äratuseni magada? Hmm, puusalt pakun, et iga kahe kuu tagant korra. Kahest lapsest üks ikka ärkab vara ja hoolitseb selle eest, et ka ema uni ei jätkuks ja kui mingil imekombel kumbki liiga varakult ei ärka, läheb mul endal uni ära.
Sõbrannadega arutasime, et kas magamine üldse muutub kunagi jälle normaalsuseks? See, kelle laps on juba teismeline, kinnitas, et muutub - seega lootus jääb.
Muuhulgas uudistasime tema kui vallalise inimese kohtinguäppi. Pühkisime üheskoos vasakule ja paremale, enamik mehi olid kahjuks parajad juustud. Mulle ähmaselt meenub mingi statistika, et naistele meeldib kohtinguäpist 6% mehi ja meestele 80% naisi. Laias laastus olid sellised suurusjärgud. Ehk naised on kõvasti valivamad. Minu jaoks kõlab loogiliselt.
Igatahes oli üks mees pildil kena noore naisega ja mina kukkusin kohe pahandama, et see ei lähe küll kohe mitte, et oma eksi pildiga uut naist püütakse. Teised ütlesid: "Anu, see on ta tütar! Me oleme juba selles vanuses, et potentsiaalsetel kaaslastel on täiskasvanud lapsed."
Täna käisin prille tellimas. Mul on nõrga plussiga lugemisprillid ja nõrga miinusega kaugele vaatamise prillid. Pidevas kasutuses pole seega kumbki. Aga kui nüüd reisil käisin, sain aru, et tegelikult oleks hea, kui ühe paariga näeks nii kaugele kui lähedale, ei peaks kahtesid kaasa vedama.
Inimese kohta, kes harva prille kasutab, on mul neid päris mitu paari. Kuus või seitse, ma pakun? Mul oli vanasti tööandja poolt selline tervisekindlustus, mis kattis hambaravi, prillid, massaaži jne (ehk kõik, mida tasuta arstiabi ei katnud) ja kui seda summat aastaga ära ei kulutanud, kadus see lihtsalt ära. Mul ei kulunud suurt muu peale, seega ostsin omale iga mõne aja tagant ülejääva raha eest prille. Nägemine muutunud ei ole, nii et kõik endiselt sobivad ka.
Läksin prillipoodi. Ütlesin, et tahaks progressiivsete klaasidega prille, aga mul on tegelikult palju raame ja küsisin hinnapakkumist olemasolevatele raamidele. Enne, kui ma saadud pakkumise peale lõua põrandalt üles jõudsin korjata, lisas teenindaja, et kui ma neilt raamid juurde ostan, tuleb (koos raamidega!!!) hind odavam.
Kuna ma õhtul liiga kaua üleval passisin (seejuures hoolikalt kraadides, kas hommikul ärgata kolm minutit varem või hiljem) ning öösel Oliveri kisa kuulasin (tal oli paha uni ja tegelikult tegeles temaga Matt, kes vana hea ööloomana nagunii veel ärkvel oli, aga ema-aju ei saa magada, enne kui kuuleb, et laps on rahunenud ja tagasi voodis), olin piisavalt väsinud ja pahur, nii et ma lihtsalt pidin küsima, et...
MISMOODI?
Klaasid tuleb mõlema sisse panna, selles pole vahet. Aga kui te need minu raamide sisse panete, on palju kallim. Kui mulle raamid müüte tasuta annate, saate selle töö odavamalt tehtud???
Aga noh, väga kena tädi oli. Kuradi kanadalased, ma ütlen. Üldse ei saa nende peale korralikult vihastada. Selgitas ilusti, et pood teenib peamiselt raamide pealt ja... ma nüüd jälle ei mäleta, mismoodi see siis loogiline oli, aga... las jääb.
Ütlesin, et sorri, aga ma ei ole valmis sellist summat maksma prillide pealt, mida mul paar korda aastas vaja läheb ja taramparaaa, kohe anti 25% alla. Uued raamid saan ka, sest nii tuli odavam.
Seega, jah, saan omale veel ühe tüki plastikut koju kaasa maailmas, mis vihaselt plastikkõrte vastu võitleb ja meid läbi liimise papi kokteili imema paneb. Matt just ilmus ükspäev smuutiga koju, kirus seda vedelaks sulanud kõrt ja kiitis, et tops ise on plastikust, sest see kõrre osa päästab ju super hästi maailma.
Ausõna, ma ei tea, miks ma paberkõrte peale sellist vihavaenu pean, ma kasutan neid sõna otseses mõttes kord või kaks aastas, kui juhtun kuskil mingit peent kokteili jooma, kuhu kõrs sisse käib. Ja laste jaoks on mul kapitäis plastikkõrsi varutud - millegipärast nad nõuavad, et smuuti sees peab kõrs olema ja smuutit nõutakse siin majas vähemalt korra päevas. Nii et halvasti maitsevad paberkõrred mind ennast suuremat ei puuduta, aga närvi ajab ikka.
Selline päikeseloojang oli ükspäev. Kreisi! Tegin iga nurga alt pilti ja iga pilt näeb ebareaalne välja.
Kuskil oli lugu saja-aastasest inimesest ja mõtlesin, et täitsa lõpp, kui palju on maailm tema eluajal muutunud. Ja huvitav, mis muutuseid meie oma eluajal veel näha jõuame? Aga ma ütleks, et kõige kõrval, mis siiani on toimunud või mida ma tulevikuks ette kujutada suudan, ei ole mitte miski elumuutvam (eluhävitavam) kui nutitelefonide leiutamine.
Ühest küljest ei oskaks ega tahaks ma päevagi ilma oma telefonita elada, sest see laseb mul pilte teha, infot otsida, ühendust pidada ja mida kõike veel. Teisest küljest... oo, kuidas ma igatsen aegu, mil inimesed reaalsuses elasid, mitte nägupidi ekraanis.
Mõtisklesin selle üle ükspäev kui Oliver mu lauvärvid avastas ja need mu värskelt pestud linadele, beežile vaibale ja tervele magamistoa seinale maalis. Sest ma ei teinud isegi PILTI! Ja nüüd kahetsen. Imelik olen.
