25 aprill, 2015

Tatijutud

Mul on viiendat päeva nohu ja kui nüüd kristalselt aus olla, hakkab juba vaikselt tüütuks muutuma. Mitte, et ma sellest esimesel neljal päeval suuremas vaimustuses oleks olnud, lihtsalt… kopp on ees. Olen igal ööl paar korda pool-lämbununa ärganud ja pärast kümneminutilist nuuskamissessiooni edasi maganud. Hommikul ärkan uuesti selle peale, et õhk ei jõua läbi tati kopsu.

Lasin doktor Mattil nina-kurgu-silmad-kõrvad üle kontrollida, et äkki on mingi tõsisem jama, aga ta ütles, et polevat mingit peene nimega haigust, ainult lihtlabane nohu. Puhka ja joo sooja teed! Puhkamine ei paista ausalt öeldes olukorda suuremat muutvat, see-eest avastasin, et kui jooksmas käin, lööb see kõik lõõrid klaariks ja laseb ka kõige sügavamal peidus oleva tati välja nuusata. Nimetagem seda siis aktiivseks puhkuseks.

Üks autistidest, kes alati rõõmsas tujus on, tõmbub iga kord, kui nuuskan, hästi tõsiseks ja pobiseb omaette: "Not good, not good!" Alguses oli naljakas aga kuskil teisest päevast hakkas juba imelik. Umbes, et kas sa tead midagi, mida mina ei tea?

-

Eelmisel nädalavahetusel käisin portsu kanadalastega väljas, ja nagu ikka, tekitab eestlaseks olemine igasuguseid huvitavaid küsimusi. Näiteks, et millisest Eesti piirkonnast sa oled? Küsisin vastu, et mitut nad teavad - enamik mitte ühtegi, paar tükki olid Tallinnast kuulnud. Ütlesin, et suht sealt olengi. No ma elasin enne Kanadasse kolimist kümme aastat Tallinnas, võin end üsna kohalikuks pidada.

Urmas Nemvalts

Mõni hetk hiljem selgus, et üks tüdrukutest tunneb üht eestlast. Alustas sellest, et kuule, kas sa tead seda kuulsat Eesti modelli? Mina: "Carmen Kass?" Kõik teised: "Appi, kuidas sa teadsid, keda ta mõtles?!"

Ütles, et selle modelli õde oli aastaid tagasi mõnda aega tema juures Vancouveris peatunud. Mina vastu: "Victoria?" Kõik teised hämmastunult: "Sa tunned teda???"

Eesti on nii väike! Loomulikult tead, kes on kõige kuulsama modelli õde ilma, et temaga iial kohtunud oleks. Muidugi tead, et tal on ka vend, ja kaks last (vähemalt aastaid tagasi oli kaks, võib-olla on vahepeal juurde tulnud). Veelgi enam tead, et nende kahe lapse isa on must mees, sest halloo, Joel de Luna oli tol ajal vist suht ainus must mees Eestis. Ja võib-olla on viimasel ajal asjad muutunud, aga veel kümme aastat tagasi tähendas tume nahavärv automaatselt kuulsaks saamist, muud tarka ei pidanudki tegema. Mul torkab praegu pähe kolm kuulsat musta meest, kes Eestis elavad, ja üks kuulsusetu (see tüüp, kes pidevalt Tallinn-Pärnu maanteel jalgrattaga sõidab).

Kanadalastel muidugi nalja nabani. Eesti on üks huvitav koht! No täiega on, üldse ei vaidle vastu!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 aprill, 2015

Rannafilm

Kes tahab pühapäevasest rannagrillist videot näha, vajutab siia: https://vimeo.com/125656598

22 aprill, 2015

Ämblik

Tegin vannitoa akna lahti ja nägin, et selle küljes on ämblikuvõrk (väljaspool). Ämblik ise oli muidugi samuti kohal! Libistasin akna veits koomale, et võrk, mis mu rapsimise peale poooing-poooing tegi, katki ei läheks. Veidike jätsin ikkagi lahti, et õhk sisse pääseks. Aga tegelikult jäi süda valutama, sest elu on näidanud, et nendest vahedest, kust õhk sisse pääseb, pääsevad ämblikud ammugi. Nagunii tuleb kätte maksma!

Jõuan siis õhtul koju ja vannitoa laes istub ämblik! Ma olen siin kolm nädalat putukaid nägemata elanud. Ei saa olla kokkusattumus! Mkmm. Haarasin esimese kättejuhtuva asja ja lajatasin vaese kaheksasilmse surnuks. Jap, tean küll, et ämblikke ei tapeta ja nii, aga sorri, pole siis vaja minu õue peale tüli norima tulla!


Tegin vahepeal muid asju ja kui uuesti vannituppa sattusin, oli kraanikausis veel üks! Saate aru kui nahaalne - kutsus sõbra kaasa! Neil oli kindlasti mingi plaan kohe, et üks hüppab mulle laest pähe ja teine kraanikausist… ee, ma ei tea kuhu. Ega suurt vahet muidugi pole, sest ma saan juba sellest rabanduse kui kuskilt eemalt ämblikku näen. Ja kui taskurätikute karbiga ta surnuks löön, kardan hiljem seda karpi ka, sest mulle tundub, et võib-olla ärkab märg plekk ellu ja tuleb uuesti mind hirmutama?!

Eriti halb kombo on taskurätikute karbi suhtes kahtlaseid emotsioone omada siis, kui sul on kolmandat päeva nohu…

Teise ämbliku tapsin paberiga. See oli minust erakordselt julge, sest nii lähedale ma neile tavaliselt ei lähe. Paberi viskasin potti ja tõmbasin vee peale. Kolm korda võite arvata, kas ma julgen nüüd pissile minna või mitte :) Mõelda vaid kui ta...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

20 aprill, 2015

Pühapäev on tore päev

Mida paremat võiks sooja ja päikeselise pühapäevaga peale hakata kui küpsetada rabarberikooki ja vedada end sõprade seltsi randa grillima. Nii oligi.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

18 aprill, 2015

Kolmas kodu Kanadas

Vot kui tore, et ma iga mõne aja tagant kolin - vähemalt saan teid jälle virtuaalsele soolaleivapeole kutsuda! Esimene Kanada kodu asus 14. korrusel ja sellest korterist üürisime tegelikult ainult ühte tuba. Teise kodu saamislugu oli mäletatavasti üsna absurdne, igal juhul sättisime end sisse 19. korrusel ja saime üleöö lausa kolme toa õnnelikeks omanikeks. Bassein oli ka! Kümmekond korda sai pooleteist aasta jooksul ujumaski käidud!

Kolmandat kodu otsides tahtsin kesklinnast välja, et tööle lähemal olla. Mis seal salata, eks odavam on ju ka! Ühtlasi ei vaja ma hetkel palju ruumi, sest olen teadmata ajani nagunii üksi. Nüüd ongi mul siis kesklinna lähedal selline väike armas pesa. Eriti privaatne, peab mainima, isegi värav on isiklik! Ja õues oma laud ja toolid, kuigi tegelikult võin kogu aeda kasutada. Pererahvaks on nii tüüpilised kanadalased kui üldse olla annab - rohkem sõbralikumaks ei saa minna. Ise elavad samas majas, minu peal (ja kõrval). Üleeile selgus üllatuslikult, et meil olevat aias hot tub (mis see eesti keeles on - kuum vann?). Peremees soovitas julgelt kasutusse võtta. Ainult kate tuleb maha lükata, vesi on aastaringselt kuum. 

Oravaid on siin hästi palju. Iga mõne aja tagant jalutab keegi ukse tagant mööda - kas koer, kass või orav. Hulkuvaid loomi pole Vancouveris üldse, nii et koer ja kass on loomulikult omad. Oravad on noh… kommunaalsed. Käivad teistes aedades ka. Täna hommikul üritas koiott kanade majja sisse murda, alguses vaatasin, et mingi rääbakavõitu koer, aga perenaine teadis kohe, et koiott. Skunke pole õnneks veel näinud. Kesklinnas oli see häda, et pidi alati jalge ette vaatama, sest skunk on nii ülbe tüüp, et tema juba naljalt eest ära ei astu (see-eest pritsib eriti räigelt haisvat vedelikku). Pesukarusid pole kah näinud, loodetavasti ilmuvad varsti välja. 

Aga kodu on muidu selline (emme, näe mul on tool!):


Ümbruskond on hästi tore. Väga vaikne! Päevasel ajal on vahel kanu kuulda (eriti vahetult pärast munemist), aga see on laias laastus kõik. Mõne maja kaugusel on suur park, kust avaneb väga äge vaade kesklinnale. Puud on nats ees, pean uurima, kas sellest annab hea pildi teha.

Viieminutilise jalutuse kaugusel on Trout Lake park, kus asub järv, mille ümber hommikuti jooksmas käin. Seal on tegelikult ka pesapalliväljakud, piknikualad ja Community Center (kus toimuvad erinevad trennid ja huviringid), aga mul polnud täna aega kogu ala läbi käia, et igast nurgast pilte saaks. Pargid on siin tihedas kasutuses, seal veedetakse väga palju aega. Ja muidugi on olemine hästi mugavaks tehtud, alati on korralikud tualetid olemas jne. 

Selles järves käiakse suvel ujumas ka. Isegi liivarand on olemas, lisaks viivad igalt poolt puhmaste vahelt teerajad veeni, et saaks suvalises kohas sisse sumatada. Oii, kuidas ma loodan, et ei pea siit suveks ära kolima...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 aprill, 2015

Birdy Big Bags

Meil on metroos toredad pildid sellest, kuidas kaasreisijate suhtes arvestav olla. Iga kord vaatan ja muhelen. Jagan kõige lemmikumaid teiega ka, eks kuluvad Eestiski ära :) 



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

14 aprill, 2015

Mu armsad draamakuningannad

Halleluuja, mul on riietele uus stange! Natuke tüütuks hakkas muutuma, et kõik vabad pinnad olid hilpe täis ja vähe sellest, et nagunii pole kunagi midagi selga panna, oli eriti raske ilma igasuguse süsteemita hunnikutest miskit hurmavat leida. Lõpuks ütles Eddie, et kui ma vahelduseks natuke vähem rassistlik olen, sõidutab mu IKEAsse, et saaksin kauaigatsetud stange lõpuks ometi kätte. Eddiega on muidugi väga keeruline vähe-rassistlik olla, sest ta on vist ainus asiaat, kes iseenda kohta nii palju rassistlikke nalju teeb, et vahel juba teistel imelik hakkab!

Igatahes on mul nüüd stange ja draakonipuu. Ja prügikast on ka, aga selle ostsin juba laupäeval. Harja ja kühvlit näiteks veel pole, aga see-eest on sussid, nii et elan need mõned liivaterad üle. Nats selline enesekasvatamise üritus, sest mu korraarmastus hakkab sõprade hulgas juba naerunumbriks saama. Kairi rääkis, et ainus kord kui Arturi sünnipäeval (kuhu ma ei jõudnud) minust juttu tuli, oli see kui keegi peo käigus avastas, et kõik kohad on musti nõusid täis, mispeale oli tekkinud diskussioon, et kui Anu oleks siin, ei saaks sellist olukorda üldse juhtuda…


Vot. Kasvatan nüüd ennast. Koristan vähem ja olen muidu chill. Uues kodus tuleb tšillimine kuidagi senisest paremini välja ka. Näiteks täna hommikul käisin järve ümber jooksmas ja ütlesin kõigile koerajalutajatele "tere" (pooled ütlesid ise esimesena). Tagasiteel silitasin suvalise aiaääre peal peesitavat kassi, kes vastutasuks valjult nurrus. Koju jõudes viskasin vahepeal kogunenud munakoored kanadele, mispeale nad väga elevile läksid. Päeva positiivsuselaks on seega käes, nüüd võib rahulikult viisaküsimuste ja muu jama osas, mis mu elus parajasti käimas on, ära masenduda.

Ükspäev saatsin emale kaks pilti oma uuest kodust ja sain vastu eht-vanemliku ehmatushüüde, et kas sul tooli polegi? Tegelikult on, aga kuna see oli stange puudumisel riidekuhja alla mattunud, ei jäänud lihtsalt pildile. Võtsin suhtumise, et olen veel nii noor, et kõiki asju ei saagi olla. Küll siis tulevad kui ükskord vanaks jään. Või kui tööloa pikendamisega hästi läheb. Mine tea, kumb enne juhtub...

Sõbrad küsivad juba ammu, et millal siis laupäevased peod uuesti käima lähevad? Nad ei taha üldse aktsepteerida, et mul ongi täpselt üks tool ja üks klaas ja üks tass. Kolm taldrikut. Mis pidu sa niimoodi korraldad?! Ainus arvestatav mööbliese on voodi, seega võib põhimõtteliselt pidžaamapeo teha ja mingit head filmi vaadata. Ahjaa, telekat pole.


Korraldamise poole pealt veel nii palju, et pakkusin reede õhtul sõbrannadele välja, et võiks laupäeva hommikul brunch'ile minna. Me teeme seda nagunii igal nädalal, lihtsalt seltskond varieerub veidi.

S, kes on viimasel ajal üldse veidi veider olnud, teatas kohe, et tal on mingi muu deit. M pakkus välja ühe konkreetse kohviku, mida proovida tahaks, aga lisas, et peab hommikul jooksma minema, nii et enne kahte ei vea välja. A pakkus välja oma lemmikkoha, kuid oli õnneks kellaaja suhtes paindlik. K teatas, et tema pole nõus kesklinnast välja minema ja kuna mõlemad kõnealused kohvikud asuvad 10 minutilise bussisõidu kaugusel, siis tema lihtsalt ei osale. Aga oli nõus kõigiga kesklinnas kokku saama. Pakkusin, et teeme siis M pakutud kohvikus, sest tema kirjutas essana. Seepeale teatas A, et tema üldse ei teagi, kus see koht asub, seega ei tule. Hakkasin juba vaikselt ärrituma ja valgustasin, et see asub tema majast kahe tänava kaugusel, mispeale leebus ja ütles, et tuleb, aga võtab oma lemmik-kohvikust saiakese kaasa, kuna on neist hetkel sõltuvuses. Aaggrrhhh.

Kusjuures osad sõnumid läksid üldisesse listi ja teine osa tuli mulle mobiilile, mis tegi kogu korralduse veel keerulisemaks, sest päris avalikku arutelu ei tekkinudki.

Kaalusin, kas tõmbuda looteasendisse ja ahastuses nutta (nutmise juures on ju see hea asi, et võib kõigi muude jamade osas ka korraga ära nutta) või püüda olla chill ja mitte draamaga kaasa minna. Iseenesest võib igaühega erinevas kohas kokku saada, et kõik rõõmsad ja rõõsad püsiksid ning oma mugavustsoonist väljuma ei peaks. Neil pole ju stressimaandajaid kanu tagaaias!

Laias laastus nii läkski. Sellepärast mul vist ongi lapsepõlvest saati poistega parem klapp, et draamat on lihtsalt nii palju vähem. Aga noh, see on okei. Mul on kõigele vaatamata nii toredad sõbrannad, et võin aegajalt naiselikud labürindid kaasa teha.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 aprill, 2015

Mul on selline tore töö...

...et enamik aega on puhtalt vabakava. Eile pidin ühe klientidest arsti juurde toimetama ja otsustasin, et lähen otse kodust talle päevaprogrammi vastu. Uue koduga on see värk, et päris hästi ei saa veel aru, kui kaugel miski on. Õnneks on Vancouveris orienteerumine ülimalt lihtne, kuna suuremad tänavad möödustavad ruudustiku ja nende vahele jäävat osa ei peagi teadma, sest nagunii on selge, kuhupoole liikuda, et sihtpunkti jõuda. Ning mäed on alati põhja pool, nii et kompass on samuti omast käest võtta.

Alguses plaanisin ikka bussiga minna, aga kuna aega jagus, ei raatsinud jalutuskäiku katkestada. Ilm oli nii soe, et kampsun tuli üsna kiirelt seljast ära korjata. Ja sirelid õitsevad! Puud õitsevad muidugi ka. Iga teine tänav näeb selline välja:


Päevaprogramm asub linna suurima ja vanima kalmistu kõrval, olen alati mõelnud, et võiks sinna jalutama minna. Huvitav on see, et ma ei ole seal kunagi eriti inimesi näinud. Maa-ala on päris suur ja lage, aga alati tühi. Need surnuaiad, mida siin olen nägema juhtunud, ongi suht lagedad ja kalmukünkale peenraid üldiselt ei rajata. Lihtne korras hoida - murutraktor sõidab iga paari nädala tagant üle ja ongi kogu moos.


Lõpuks läksimegi jalgsi kesklinna, mis pole päevaprogrammile üldse mitte lähedal. Kõndimisnorm sai mitmekordselt ületatud ja võiksin ennast täitsa tervislikuks inimeseks pidada kui ei oleks õhtul pärast tööd Eddiega mojito kõrvale friikartuleid puginud. Või kui ma praegu blogimise kõrvale jäätist ei sööks.

Poolel teel arvas autist, et võiks kuskilt kooki ka osta ja noh, täitsa minu moodi mõtlemine tal! Tegime ühes kenas kohvikus väikse vahepeatuse ning sõime eriti imelisi creme brulee sõõrikuid, mis moodustasid aurava kohviga täiesti jumaliku koosluse. Ja sellise mõnnamise eest makstakse mulle palka ka! Pole ime, et Eestisse tagasi ei kipu, eks?

Ja loomulikult tegin iga nurga peal pilte…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 aprill, 2015

Talvine roadtrip

Nädal aega uues kodus ja endiselt rahul. Tuba on nüüd lõpuks soe ja uusi puudusi pole õnneks avastanud. Heade külgede osas tahaks välja tuua, et mul on väga palju pistikuid - igas seinas kaks kahelist. Maru mugav lampe ja laadijaid ühendada! Väikesed rõõmud, noh!

Pererahvas on hästi sõbralik, kahtlase naabriga olen õnneks ainult ühe korra veel kokku põrganud (kui ta ootamatult mu köögiakna taha ilmus nii, et terve aken oli nägu täis - huu). Kanad on super! Iga päev käin enne tööleminekut nende juurest läbi. Pole stressimaandavamat vaatepilti kui täielikus rahus sibliv kana (jaa, ma tean, et olen veits imelik!).

Eile nägin kassi ka. Tegin ruttu ukse lahti, sest mu fantaasias saime ikka kohe sõpradeks. Reaalsus polnud üldse nii roosa, kõuts viskas mulle ülbe üleõla-pilgu ja põgenes aia vahelt välja. Mis mõttes ta ei taha minu sõber olla? Täna lidus koer mööda aega ringi. Issand, see koer on täielik nuntsik! Aga ma olin alles pidžaamas ja ei viitsinud õueminekuks viisakamaid kehakatteid otsida, nii et koeraga pole kah veel sõbraks saanud. Kuigi tema nägi selles osas üsna kõvasti lootustandvam välja kui kass.


Olin nädalavahetuseks rea plaane teinud, aga viimasel hetkel teatas Matt, et läheb sõpradega maamajja ja kui tahan, võin ühineda. Kuna kõnealune maja asub Vancouverist 6-tunnise sõidu kaugusel, andis see hea võimaluse ümbrust näha ja Kanada loodus teatavasti juba pettumust ei valmista. Vahemaad on siin metsikud! Sama ajaga võiks Eestile mitu tiiru peale teha, aga siin lähed lihtsalt suvilasse. Ja riik ise on muidugi nii suur, et kaardi peal näeb kõnealune distants välja nagu linnusitt, isegi õiget kriipsu ei anna välja. 

Ja muidugi on sellises majakeses absoluutselt kõik mugavused pesumasina, kuivati ja põrandakütteni välja. Kanada, noh! Aga sauna pole. Eestis oleks järve kaldal asuvas suvekodus kindla peale saun. Iseasi, kas maja ennast oleks, kuid saun ei saaks mingil juhul puududa. Saun ja välipeldik.

Mina tahtsin näha loodust ja karusid. Loodust oli nii et tapab, karusid ei ühtegi. Ainult kitsed. Vähemalt ilmaga vedas nii palju kui üldse võimalik! Katkematu päikesepaiste! Kohapeal muidugi ikka täitsa talv veel, järv jääs ja hanged ukse ees. Õnneks juba kevadeks muutuv talv - teed hakkasid poriseks muutuma ja vesi vulises. Vancouveris ei eksisteeri sellist mõistet nagu pori (ega lumi, ega jää), nii et vahelduseks päris tore. 

Iga kord kui keegi küsib, kuhukanti Kanadas elama asuda, rõhutan, et ümbrus on tegelikult nii oluline! Fakt, et võid töölt vabaks küsimata ja lennukipileteid ostmata suvalise nädalavahetusega sellise reisi teha, on hindamatu. Nii palju postkaardi-loodust kui BC-s, ei ole kuskil mujal Kanadas.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud