30 august, 2015

Tööjuttu

Eelmise postituse all küsis keegi, kas ma töötajatele moraali ka loen?

Esimese hooga üritan alati sõbralik olla. Kõigepealt röögatan mõttes "sa kuradima idioot", seejärel hingan paar korda sisse-välja, naeratan malbelt ja asun rahulikult selgitama, et iga reegli taga on põhjus - kontorisse ei tohi kliendid sellepärast siseneda, et seal on peidus kõik ohtlikud ained. Ravimid ja puhastusvahendid, teravamad noad ja muu taoline. Kui on reegel, peab see alati kehtima - teeb elu lihtsamaks nii töötajatele kui klientidele. Kui lubad lapsel piirist üle astuda, on järgmine kord juba keerulisem seletada, miks mõnikord tohib ja siis jälle ei tohi. Autistide puhul on see eriti oluline.

Mõnikord sellest piisab. Teinekord vaatab mulle vastu täielik lammas, kes teatab: "aga ta ei ole kunagi ise suvalisi ravimeid võtnud!" Siis selgitan, et see pole piisav argument. Mis siis kui ühel päeval võtab? Laps surnud, ise lähed vangi. Mis tundega sa pärast edasi elad?

Vahel on nii, et inimene lihtsalt ei saagi aru. Siis muutun konkreetsemaks ja teatan, et kui aru ei saa, tuleb lihtsalt etteantud juhiseid täita ja see on ka minimaalne tingimus, et oma töökohta säilitada.

Mõnikord tulevad mängu kultuurilised erinevused. Näiteks üks töötaja on Filipiinidelt ja filipiinod on lihtsalt maailma kõige lahkemad inimesed! Ükspäev kui meie raskem autist täiesti kõrist röökis ja küpsiseid nõudis, siis töötaja lihtsalt viiski ta kööki ja andis maiustustekausi ette, sest "tal on magusaisu". Pahur laps ajas kahe käega kõike valimatult suhu, nii et pudi lendas kahte lehte, hiljem röökis muidugi edasi.


Eile viis see töötaja teise kliendi raamatukokku ja teadis väga hästi, et kaasa ei tohi midagi laenutada, kõik on kohapeal kasutamiseks. Esiteks poiss lihtsalt ei hooli, mis raamatutest hiljem saab ja teiseks võib ära lõhkuda. Jõuavad siis tagasi ja noormehel kaks uut raamatut näpus. "Jaa, ma tean, et ei tohi, aga ta nii väga tahtis!" Hästi tore on armas olla, aga autiste ajab selline "täna on reegel, homme pole reeglit" olukord täiesti segadusse.

Üks klientidest satub ülimalt kergesti elevusse ja lihtsalt "tahabki väga" igasuguseid asju, ilma et suurt aru saaks, mida ta tahab. Lisaks satub sõltuvusse kõigest, mida teeb ja tahab ainult seda ühte asja teha. Näiteks iga päev samas kaubamajas käia. Aga siis saabub hetk, kus peaks midagi muud vahvat ette võtma ja ta lihtsalt keeldub diivanilt püsti tõusmast, keeldub kuulamast, keeldub rääkimast, võib käsipidi kallale tulla. Sellistel juhtudel saan keset pühapäeva ahastavaid kõnesid, et appi, ma ei oska enam midagi teha!

Seesama klient kannaks meelsasti iga päev täpselt samu riideid. Kui ta ühtelugu omale hommikuti midagi musta pesu kastist selga organiseeris, tõstsin selle lõpuks lihtsalt kontorisse peitu. Sinna ei tohi kliendid teatavasti minna. Toimis väga hästi, sest poiss valis täpselt sama meelsasti omale kapist puhtaid riideid kui musta pesu variant ära langes.

Ükskord tegin kontoris mingit paberitööd ja teine töötaja sahmis kah sealsamas, oodates klienti duši alt. Poiss tuligi, jalutas rahulikult kontorisse, viskas riided pesukorvi ja kõndis välja tagasi. Ma ei suutnud oma silmi uskuda! Ta pole minu nähes seda mitte kunagi teinud! Küsisin lapselt, et kuule, kas sa võid kontorisse tulla või??? Poiss raputas pead. Küsin siis töötajalt sama asja - "Ma olen alati lubanud, ta pesukorv on ju siin!"

Vahel juurdlen päris tõsiselt selle üle, kelle nupp rohkem nokib, kas autistil või tema eest hoolitseval töötajal. Kui pesukorv on kontoris, kuhu klient ei tohi siseneda, on minu arvates kaks varianti:
- viskad pesu ise korvi
- ulatad talle korvi ja paned selle hiljem tagasi

Kui kuradima raske on selle peale tulla? Kusjuures mul on täitsa toredad töötajad, ei saa öelda, et mingi debiilikute suvelaager oleks kokku tulnud, kuigi vahel sedamoodi tundub...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

28 august, 2015

Tere hommikust!

Ärkasin täna hommikul nats peale kaheksat ja nägin, et öötöötaja oli pool tunnikest tagasi helistanud. Üldiselt on meil selline reegel, et kui just ei põle, saadavad sõnumi. Järelikult põleb.

Helistasin tagasi:
- … (võeti vastu, aga keegi ei räägi)
- halloo? (mina)
- halloo!!! (eriti rõõmus hääl)
- tere hommikust!
- tere hommikust!
- sa helistasid?
- tere hommikust!
- eee… tere hommikust, jah. Sa helistasid mulle?
- tere hommikust!!! (hääl läheb üha rõõmsamaks)

Sel hetkel sain aru, et teisel pool pole mu töötaja, vaid meie kabedam autist. Olukord, mida ei tohiks mitte kunagi juhtuda. Mitte. Kunagi.

Edasi järgnes arutelu, mida me ilmselt kõik oma sõbrannade kahe-kolmeste põnnidega oleme maha pidanud. Ole-hea-laps-vii-telefon-emme-kätte... Midagi sellist. Kõik on umbes sada korda keerulisem kui sul on toru teises otsas absoluutses vaimustuses autist! Sest nii äge ju, et sa talle helistasid! TALLE!


Mitu frustreerivat minutit hiljem saabus töötaja. "Tere hommikust!" Mulle pole vist kunagi elus nii palju kordi "tere hommikust" öeldud kui täna…

Selgus, et ei põle midagi. Hoopis mingi ravimiküsimus. Juhendan siis. Mis siis, et neid asju peaks see konkreetne töötaja une pealt teadma.

- rohu nimi on X. Paki peal on kirjas.
- need pruunid tabletid või?
- loe paki pealt nime, peab olema X
- eee… mingid pruunid tabletid siis?
- X!!! Paki pealt loe! Mis sinna kirjutatud on?
- need pruunid…
- PAKI PEAL! NIMI!
- X
- jah, needsamad siis.

Samal ajal kuulen, et klient seletab midagi ta kõrval. Kliendid ei tohi mitte kunagi kontorisse siseneda, reeglid on sellised. Igaüks on allkirja andnud, et teab. Ukse peal on suur silt. Aga võib-olla peaks neile visuaali tegema nagu autistidele - kliendi pilt, suur punane rist peal. Et kes lugeda ei oska...

- …kas ta seisab sul praegu kõrval või?
- jaa! Ta on nii elevil täna, tahab kogu aeg näha, mis ma teen!
- (vaikselt suren seest...) Kliendid ei tohi kontorisse siseneda. Mitte kunagi!
- ma tean jah, aga ta tahab näha, mis ma teen!
- (agrrhhhh)

Täitsa okei on niimoodi kahekesi kangeid rahusteid valida. Värvi järgi! Üki-kaki-kommi-nommi.

Homme on reede…

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

26 august, 2015

Monster 2

Tundsin läbi une, et keegi kõnnib mu küünarvarre peal. Esimese hooga käivitus muidugi kohe kõige mustem stsenaarium, et see peab olema üks neist eriti suurtest ämblikest ja ainus variant on ta ära tappa, sest vastasel juhul pole iial teada, kuhu põgeneb ja millal uuesti välja ilmub.

Rahmasin käega ja suureks ehmatuseks tundsin, et mis iganes see ka oli, oli see SUUR! Osa minust lootis ikka viimase hetkeni, et kujutan endale asju ette ja tegelikult kõditas kätt hoopis juuksekarv vms.


Lendasin teki alt välja, panin tule põlema ja asusin ettevaatlikult ümbrust uurima. Voodi kõrval istus ämblik. See hiiglaslik. Tükk aega murdsin pead, kuidas tal õnnestus eluga pääseda? Tõin köögist plastkarbi ja panin peale (vot nii julge tüdruk olen juba!)

Seejärel märkasin üht peaaegu surnut voodis ka. Üks jalg veel tõmbles. Tegin ta kahjutuks ja viisin paberi abil kööki, et kraanikausist alla uhtuda. Ei mahtunud! Alles surveveega läks siis lõpuks. Hea uudis on see, et kui ei mahu alla, ei mahu järelikult üles tagasi ka kui imekombel uuesti ellu peaks ärkama…

Mõtlesin, et jätan elusa looma karbiga põrandale ja magan edasi. Ei saa! Krõbistab, raisk! Tõin paberi ja transportisin ta kööki. Tegin pilti ka - kui kellelgi peaks lemmiklooma vaja minema, siis palun, võin tasuta ära anda (Marii, siin on sinu võimalus!)


Ämblikufoobiale on siinsed elukad muidugi hästi mõjunud. Tavalisi väikeseid ei karda ma enam ammu (noh, neid mul muidugi pole ka). Tegin omale teraapiasessiooni, jälgisin teda läbi karbi. Hästi rõve oli. Aga pikas perspektiivis peaks see hästi mõjuma. Võib-olla ei karda varsti enam suuri ka? Või kolib veel suurem liik sisse ja praegused hakkavad väikesteks kategoriseeruma…

Mida kasulikku teie muidu hommikuti kella viie paiku teete?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 august, 2015

Õudusjutud

Minu tänaval elab üks vanamees, kes tihtipeale keset ööd õues käimisraamiga ringi jalutab. Vahel juhtun teda ka päevasel ajal nägema, siis ta lihtsalt istub selle raami peal. Ükspäev jäin mõtlema, et maru kurb ikkagi, et ta niimoodi üksi passib ning hakkasin "tere" ütlema. Esimesel korral vanamees kohmetus veidi, teisel korral tervitas juba kepsakamalt vastu ja alates kolmandast "tere"-st on iga kord mingi väikse repliigi kah lisanud. Näiteks ükspäev küsis, et kuhu ma siis niimoodi lähen, endal püksid puha katki (rebitud teksad noh, moevärk, teate küll).

Ükspäev tulime Mattiga keset ööd kuskilt pidutsemast ja lasime end taksol suurema tänava ääres maha panna. Astusime autost välja ja põhimõtteliselt koperdasime kohe mu uuele vanale sõbrale otsa. Istus bussipeatuses, aga bussi ta igatahes ei oodanud.

Matt on juba ammu oletusi teinud, et mis peene nimega haigused sel mehel olla võivad, et ta niimoodi öösiti ringi kondab, nüüd tekkis suurepärane võimalus temalt endalt uurida.

Selgus, et vanake elab üksi ja perekonda abiks/seltsiks pole. Küll aga on kolm üürilist. Jalad teevad muret, hästi magada ei saa, kõndimine aitab. Igasugu muid hädasid on lisaks, aga arvestades, et ta on hiiglama vana, no ma pakuks 85 või nii, on see ka üsna ootuspärane. Poole jutu pealt teatas, et minu nägu on tuttav, aga Matt olevat täitsa võõras poiss. Surusime siis viisakalt kätt ja saime teada, et uue vana sõbra nimi on Al. Al'il on maailma kõige pehmemad käed! Mu vanatädil olid samasugused, ta oli umbes sama vana ka. Ja no nii kahju noh! Selline armas väike päss imepehmete kätega ja lihtsalt konutab üksi öösel õues.

Hakkab vist natuke tunda andma, et kogu mu pere on Eestis ja sada aastat pole kedagi näinud…

Igatahes. Hommikul hakkasime kuskile minema ja auto kõrval vedeles mingi kott. Sisu oli rohkem kui kummaline - paar täiesti suvalist vana hilpu, ports pabereid, lapse koolitööd. Ja ühe naise pass. Ja lapse pass. Ja sama lapse teine pass. Kõik aegunud. Ja elamisloa kaart - kehtiv. Sünnitunnistused ka.

Kanadas jäetakse tihtipeale tänavale korralikke asju, mida endal vaja ei lähe, möödakäijad võtavad siis kaasa ja kõik on õnnelikud. Mina sain näiteks jalatsiriiuli niimoodi. Aga leitud kott oli oma sisu poolest kuidagi liiga imelik. Ei näinud välja kui äraantav kraam ega äravisatav kraam ega kraam, mis üleüldse ühte kotti oleks pidanud sattuma. Pealegi tunnevad meie tänaval kõik kõiki, aga naaber, kes parajasti mööda kõndis, polnud dokumentide omanikke kunagi näinud. Hästi imelik.

Hiljem ütles Matt, et ole siis ettevaatlik, võib-olla jalutad öösel ringi ja näed, et sõber Al poetab kahtlast kilekotti su maja ette, järjekordsed passid-värgid sees. Hiljem kuuled uudistest, et hull vanamees tappis oma kolm üürnikku ära.


Me vahel ikka naljatame kui ma pole paar päeva Al'i kohanud, et äkki on surnud? Teate küll, vanainimeste asi - kipuvad surema. Aga eile tulin jooksmast ja Al istus raami peal, jorises vaikselt laulda ja pakkus, et võin temaga ühineda. Ühtlasi kohmas pahuralt, et mis sa jooksed siin - tahad kaalu kaotada või? Sul pole ju midagi kaotada! Pead rohkem leiba sööma hoopis!

No nii tore vanamees!

Ühtlasi sain aru, et kui meie Matt'iga Al'i käekäigu pärast muretseme, räägib Al ilmselt oma sõpradele, et teate, see uus tüdruk, kes minu tänaval elab - vaene lapsuke, nälginud ja käib räbaldunud riietes ringi, perekonda kah ei paista olevat…

Hahaa, onju?

Täna õhtul tulin töölt koju ja leidsin ukse tagant suure suvikõrvitsa ja kausitäie kirsstomateid. Mäletate, kuidas ma halasin, et naaber tuleb reisilt tagasi, ei saagi enam tema aiakraami omale. No nüüd on siis nii peen lugu, et kord nädalas käib aiakraam mulle ise ukse taha. Talveks on juba küüslauguvaru olemas ja…

Aga ukselink oli seestpoolt natuke märg. Seda pole mitte kunagi varem juhtunud. Uurisin käsi ja köögivilju, kõik olid kuivad. Aga link märg. Seespoolt. Uks käib koodiga, mitte võtmega ning koodi tean ainult mina ja majaomanik, keda hetkel isegi kodus pole.

Kui keegi tänavalt minu passi leiab (ja mind ennast enam kuskilt ei leia), siis minge küsige naabri, mitte Al'i käest. Huuuu….

* Majaomaniku sõnul on naaber väga abivalmis ja armas inimene, aga Hannibal Lecter oli ju ka hästi tore jorss muidu :)

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

18 august, 2015

Vürtsikilu-kilu-kilu

Ahh, ma sain emmelt paki! Homme hommikuks on tatrahelbe puder, ma ei jõua ära oodata! Lõunaks oli pakk küüslauguleibasid ja pakk mündimandleid (läheb häbeneb korraks). Kusjuures nädalavahetusel sai nii palju maiustatud, et tänasest lubasin uut elu alustada. Esimesed paar tundi tuligi väga hästi välja, käisin jooksmas ja sõin tervisliku hommikusöögi, aga noh, siis sain paki kätte ja…

Eesti toiduga on viimasel ajal üldse hästi läinud. Marii ja Ermo pakkusid ükspäev näiteks vürtsikiluvõileibu. Täiskomplekt oli - leib tehti ise, muna käis peale ja natuke rohelist sibulat ka. Marii tuletas meelde, et kiluvõikude kõrvale sobib hästi piimasupp. See komplekt on tõenäoliselt keskmise kanadalase jaoks tõeline õudusunenägu - vürtsikilu ja piimasupp. Hullemaks annaks minna ainult siis kui magustoiduks oleks kissell. Neil ei eksisteeri selle jaoks isegi vastavat sõna! Vürtsikilu ja piimasupi jaoks ilmselt ka mitte.

Suu jookseb vett nüüd...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 august, 2015

Komplimendid

Üks asi, millega mul siiani on Kanadas raske harjuda, on komplimentide vastuvõtmine. Nimelt see osa, et peaks lihtsalt "aitäh" ütlema. Täiesti võimatu! Praeguseks tuleb pooltel kordadel juba välja, aga ülejäänud pooltel läheb totaalselt nässu. Ikka tahaks kohmata midagi eestlaslikku, et "oh mis te nüüd" või "see on tegelikult juba nii vana asi" vms. Kanadalased satuvad taolise vastuse peale totaalselt segadusse!

Eile oli järjekordne juhtum, kus tuli jutuks, et kolisin siia paar aastat tagasi ja kanadalane (vanem väärikas daam) ütles täie tõsidusega, et mu inglise keel on väga hea. Mispeale ma peaaegu et röögatasin: "Püha jumal, EIII". Tädi nägu nähes tuli muidugi kohe meelde, et oleks pidanud lihtsalt "aitäh" ütlema, sest võib-olla suutsin tõepoolest need mõningad laused, mis temaga vahetasin, täiesti kobamisi hästi esitada või oli ta siis niivõrd kena inimene, et tahtis mu tuju heaks teha. Kummalgi juhul polnud minust kuigi viisakas sedasi reageerida. Oeh. Mugavuspagulase elu. Hirmus mugav on niimoodi terahaaval õppida ja iga natukese aja tagant kolinal ämbrisse astuda.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

12 august, 2015

Rikutud mõtlemine

Sirvisin Eesti ajakirju, leidsin intiimpesuvahendi reklaami ning sain teada, et selle naisterahva v.....ga on kõik korras!

Tükk aega murdsin pead, kuidas nii ropp reklaam pereajakirjas üldse läbi läks, kuni märkasin allpool väikest teksti ja mõistsin, et mõeldud oli vagiinat, mitte… noh teate isegi. Lähen häbenen nüüd veits.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

10 august, 2015

Peoloomad

Anna helistas ja kurtis, et jube nõme on see ilmavärk! Pidi ju pilvine olema ja sadama, aga ei! Päike jälle paistab ja nii palav on, et ei jaksa olla. Ja liiga palju riideid olevat seljas, mida ei andvat eriti vähemaks võtta. No on kuradima suvi, üldse ei saja ega midagi...

Me oleme päris hästi kohalikku kliimasse sisse elanud, nagu näete :)

Eile käisin Jen'i sõbrannadega väljas. Kohe tükk aega pole nii omapärasesse seltskonda sattunud:

- linna suurim peoloom, kel on kodus väike haisev koer (nuusutasin üle)
- endine peoloom Jen, nüüdne ontlik pereema
- tüdruk, kes oli armas nagu nukk
- privaatpidude stippar, kel on kodus väike koer, kes ei haise, aga sööb aluspesu kui see laokile jätta
- linna suurima peolooma geisõber (iga tüdrukutepeo vältimatu kaaslane)
- linna suurima peolooma geisõbra geisõber (ühines hiljem ja tõmbas mu tuju hoobilt nulli, rääkides, et ootab juba kuuendat aastat elamisluba)
- linna suurima peolooma poiss-sõber (mida need kaks teineteises juba kolmandat aastat leiavad, on täiesti võimatu kirjeldada, mina poleks neid elu sees osanud kokku panna)
- linna suurima peolooma poiss-sõbra sõber, kelle hüüdnimi oli Juust (keegi ei tea, miks)
- dr. Matt, kes ilmus umbes pooleks tunniks, ütles, et peolooma koer haiseb nagu higised munad ja pidas geisõbrale narkoteemalise loengu.

Täpsemalt pole vist vaja kirjeldada. Õnneks põgenesin suhteliselt mõistlikul ajal koju ning käisin hommikul isegi jooksmas ja puha. Maru hea on selline vana ja arukas olla.


Uutest postitustest teavitab kõiki uusi liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

08 august, 2015

FILM: Beebi Jax läheb Põhja

Natuke näeb lääneranniku loodust ka:

Näritud kont - närimata kont

Ma polegi vist veel kirjutanud, kuidas ühel pärastlõunal teatas päevaprogrammi töötaja mu klienti koju tuues, et olime unustanud tüdruku lõunasöögiga saadetud kanakoibadel kondid välja võtta. "Mina ei hakanud neid siis kah puhastama, aga ta sõi kondid ära ja ma ei tea, kas see talle tegelikult hea on…" Einoh ikka on hea, mis ta siis hea ei ole! Kondid on jumalast kasulikud, oma lapsele söödad ju ka kodus konte, ei sööda või?

Ja killuke Eestlased Kanadas grupi lehelt: "Olime just poes iseteeninduses oma asjatoimetused lõpetanud kui tuli klienditeenindaja ja soovis kviitungit näha. Eeldasime, et teadagi, mingi kontroll, või on sai kotis 20 gr raskem kui süsteemis kirjas. Aga uuriti hoopis, kas ikka teame, et kliendikaardiga oleks me 13 dollarit kokku hoidnud? Ja siis prinditi uus kviitung ning loeti see summa pihu peale. Mida kuradit :D"

Tere tulemast Kanadasse!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 august, 2015

Restart

On vist aeg ära rääkida, mis viimaste kuude jooksul toimunud on, sest kommentaarides lähevad selleteemalised küsimused üha tihedamaks… Ma ei teagi kui põhjalikult seda kõike teha, sest mingit saladust ju iseenesest pole, aga päris detailideni ei soovi ma samuti minna.

Kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna. Ei olnud suurt tüli ja kumbki osapool ei osutunud aastate jooksul selliseks tõpraks, et ei annaks koos olla. Vastupidi - meil oli harmooniline suhe ja palju õnnelikke hetki. Ma arvan, et arenesime mõlemad üksteise abil positiivses suunas ja saime paremateks inimesteks. Ma ei kaalunud nende aastate jooksul mitte ühtegi korda, et võiksime ühel hetkel eraldi edasi minna, aga ometigi see nii läks. Väikesed asjad kasvasid suuremaks ja lõpuks avastasime endid arutamas, et kumbki meist pole niimoodi õnnelik. Otsus suhtele pidurit tõmmata oli kahepoolne ja kolmandaid isikuid tol hetkel mängus ei olnud. Lihtsalt läks nii.

Mu kunagine kauaaegne elukaaslane kirjutas mulle hiljuti: "Sinuga on selles suhtes hõlpus olnud, et kõik oma otsused oled Sa ise heaks, õigeks ja õnnelikuks kuulutanud. See on lollikindel viis forever häppi olla ja selleks jääda. Paljud virisejad pole seda lihtsat kõksu ära tabanud :)" Arvestades, et sellise suhtumise võtsin just temaga lahkumineku hetkest alates, tabasin öeldus küll väikest sarkasmi, kuid hiljem järele mõeldes mõistsin, et just see tsitaat võtab väga hästi kokku, kuidas olen otsustanud oma elu elada.

Ma olen tegelikult päris egoistlik ja oma otsuseid tagantjärele headeks kuulutada vajalikuks ei pea. Mu väike pere ning paar parimat sõpra armastavad mind nagunii tingimusteta ja ülejäänute arvamus ei lähe ausalt öeldes suuremat korda. Sobiva kaaslase valimine on nii isiklik asi, et siin pole kellelgi teisel õigust kaasa rääkida.

Mis toob meid omakorda järgmise teemani - Matt.

Jah, me oleme algusest peale hästi klappinud. Ei, ma ei arvanud, et meist paar saab. Samas oleme paljuski nii sarnased, et aja jooksul hakkas sellest juba väike nali kujunema. Kuni ühel hetkel polnud enam naljakas ja hakkasime tõsimeeli arutama, et aga mis siis kui…

Alguses oli ikka täiega imelik. Üksteise tundmaõppimise osa oli meil juba ammuilma läbitud, teadsime asju, mida võib-olla poleks jaganud kui oleks aimanud, kuhu lõpuks omadega jõuame, hahaa :) Sõpradele tutvustamise ring jäi samuti ära, sest sõbrad olidki juba ühised. Noh, üksteise eelmised pruudid-peikad kuulusid muidugi kah paratamatult sellesse ühisesse sõpraderingi. Ja Matt'i perekonnaga sain juba nii ammu tuttavaks, et see pole isegi mainimisväärt. Aga esimese kuu oleme nüüd kenasti koos vastu pidanud ja enam ei tundu imelik ka. Eks vaatame, mis sellest kõigest saab... Kõiki asjaolusid arvestades olen loobunud arvamast, et mul elu keerdkäikude üle mingit suuremat kontrolli oleks.

Aga võib-olla on vabalt minnalaskmine kõige parem viis "forever häppi" olemiseks…?


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

04 august, 2015

Leopold ja teised

Ma söön praegu ühe Eesti sõbranna saadetud Fazeri musti näkileibasid (isver kui head!) ja joon teise Eesti sõbranna saadetud omakasvatatud melissiteed kõrvale. Ema kirjutas, et pani tatrahelbed ja küüslauguleivad minu poole teele ja kaks erinevat blogilugejat on lubanud leivajuuretist jagada. Elu on ilus!

Nädalavahetus möödus Matt'i suvilas. Kuus tundi sõitu sinna ja järgmised kuus tagasi hakkab vaikselt juba täitsa normaalse distantsina tunduma. Seekord oli noorimaks seltsiliseks viienädalane Jax ja isegi tema ei teinud teekonna pikkusest probleemi. Tuleb eeskuju võtta!

Valida oli kahe erineva maantee vahel ja mõlemat kolm korda läbinuna pean tunnistama, et esimese eeliseks on küll eriti imelised vaated, aga kuna see kulgeb üle mägede, on tegemist tõsise okserattaga. Ma olen muidugi super iiveldaja ka, pikka karussellitamist ei talu, aga okseratta-tee on jällegi kesklinnale lähemal, nii et reede õhtul otsustasime selle kasuks, et rutem kohale jõuda.

Enne kõige kurvilisema osa algust tegime tanklas väikse peatuse ja kohe kui jõudsin ohata, et mul läheb juba ette süda pahaks teades, mis nüüd saama hakkab, tõstis Matt imestunult kulmud üles ja küsis, miks ma siis rohtu ei võta? Igast tanklast pidavat saama! Eestis ei olnud käsimüügis (veelgi vähem tanklates) midagi efektiivset, nii et mul polnud pakutavasse apelsinimaitselisse närimistabletti just suuremat usku. Doktor Matt teatas, et ainus kõrvalmõju on see, et muudab uniseks ja teeb silmad kuivaks, aga muidu toimib väga hästi. Lubas ühe tableti doseerida, olevat päris kange. 

Ma võtsin kaks. Nii hea maitsega on need! Kaks tundi hiljem polnud unest veel haisugi, iiveldusest samuti mitte. Aga ühel hetkel ma ikkagi ära vajusin ja üles ärgates tulid silmad ainult ükshaaval lahti ning kumbki tegi krõps. Konkreetselt käisidki krõpsuga lahti! Jube kuivad! Aga muidu mulle see rohi kohe väga meeldib!

Hommikul arutasime, mida keegi nädalavahetuselt ootab? Mina tahtsin beebiga mängida ja lubasin kõigile süüa teha (selle viimase osas on ülejäänud seltskond pehmelt öeldes suhteliselt talenditu), lapsevanemad tahtsid veini juua ja kala püüda ning Matt vahetpidamata filmida. Jennifer täitis külmiku riiuli imetillukeste piimapudelitega ja näitas, millises järjekorras neid kasutada ning puhkus võiski alata. 


Beebid on nii toredad! Ei pea üldse enda oma olema, et täiesti ära heldida. Jax on muidugi väga eeskujulik titt, suuremas osas lihtsalt sööb ja magab. Kohutavalt armsasti sööb muide! Lisaks avastasin, et pärast rohkem kui kaht aastat tujukate autistide keskel toimetamist on mulle beebi nutt kui muusika. Detsibellid ei pääse ligilähedale sellele, millega igapäevaselt harjunud olen.

Kokkamise osas läks samuti hästi, näiteks Jennifer polnud mitte kunagi elus rabarberikooki söönud. Ilmselget maitseb see eriti hästi just paadisillal pakutuna. Ja kui ma õhtusöögi kõrvale maitsestamata jogurti sisse tilli, küüslauku ja soola segasin ning seda kastme pähe pakkusin, vaatas terve seltskond mind kui toidujumalat. Appi kui hea! Mismoodi sa selle tegid?

Üsna ootuspärane muidugi, sest Kanada armastatuim roog pole sugugi mitte poutine, millest iga turistiraamat räägib, vaid hoopis Kraft Dinner. Mitte et neist kumbki neist minu silmis üldse söögina kirja läheks… Poutine kujutab endast friikartuleid koorese pruuni kastmega ning KD kiirmakarone juustukastmes. Need makaronid on tegelikult isegi täitsa head, aga koostisainete nimekirja ma küll lugeda ei julge.


Samal ajal kui nemad lapsepõlves Kraft Dinner'it ja värvilisi maiustusi sõid, tegin mina koogel-moogelit ja olin kah rõõmus-rõõsa. Toore muna ja suhkru seguga maiustamine on kanadalastele täiesti arusaamatu kontsept, aga pesueht nõukaagse lapsena võin öelda, et nii need ideed ja oskused tekivad.

Ahjaa, kui ükspäev kamba sõpradega koos istusime, ütles keegi, et Leopold on täitsa tore poisslapse nimi, mispeale kõik eestlased "eiiiiii" karjusid. Loomulikult tuli meil siis seletada, et mis Leopoldil viga on, sest muudele rahvustele ei seostunud see suure punase monstrumiga, kel on väike kollane depressiivne sõber. Mida kauem seletasime ja illustreeriva materjali tarvis pilte guugeldasime, seda rohkem ajas ennast naerma, aga välismaalased olid ikka täiesti šokeeritud! 

Kunagi ma tegelikult juba kirjutasin Eesti lastefilmidest, aga tookord ei tulnud Leopold üldse meeldegi! 


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud