25 november, 2019

Hõõgvein

Hakkasin seda hõõgveini-asja siis katsetama, eksole. Jõulud on ainult kuu aja kaugusel, peab retsepti õigeks timmima. Ja mis selgus? Hõõgveini tegemine on esiteks nii lihtne ja teiseks nii kiire, et ma tõesti ei saa aru, miks ma seda siiani üldse poest olen ostnud?

Kusjuures poe omadega oli alati nii ja naa, mõned maitsesid väga hästi, teistel oli miskit puudu või üle, aga ise tehtud joogil oli täitsa kogemata kohe kõik paigas. Tahate ka hõõgveini teha? Paar nippi:

- sobib suvaline vein, sest kui vürtsid sisse panna, ei saa enam nagunii aru kui peen see "põhi" on.
- hõõgveini peab vaikselt sussutama, ei tohi keema lasta, sest siis kaob alkohol seest ära.
- erinevad retseptid soovitasid vürtsisegu veini sees kuumutada 15 minutit kuni 3 tundi. Mul oli palju aega ja üle tunni hõõgus see mul kindlasti pliidil, aga maitse jäi täpselt samaks, mis peale esimest veerandtundi, nii et tegelikult polegi vaja pikalt aega kulutada.
- valmis vein vala läbi sõela (või pane kogu see kraam veini sisse marlikotis).
- jahtunud veini võib külmkappi panna, ei pea kõike korraga ära tarbima.
- soovi korral lisa törts brändit/konjakit.
- serveeri kuumalt rosinate ja mandlilaastudega.


Retsept

Pudel (punast) veini
1 apelsin (koori ära ja lõika viiludeks)
10 tera nelki
2 kaneelipulka
2 tähtaniisi
3 sl suhkrut

23 november, 2019

Varastatud mõtted

Ükspäev oli naabrite koer meie aias. Ma polnud päris kindel, kas ikka on naabrite koer, aga mis sa sellise väikese rotiga teed - õue külma kätte ju ei jäta?! Naabritest kumbki telefonile ei vastanud, kodus kedagi ei olnud, nii et saime omale mõneks tunniks koera! Oscar oli esimese hooga vaimustuses. Ütles nii palju kordi järjest "vau", et hakkasin juba natuke kaaluma, et võib-olla peaks lapsele looma võtma... Kümme minutit hiljem olin juba tüdinenud, sest esiteks olid KÕIK kohad karvu täis, teiseks leidis peni, et peab iga asja peale klähvima ja kolmandaks tuli silma peal hoida, et ta oma väikeseid hambaid Oscarile näkku ei lööks kui see oma autodega talle liiga lähedale sõitis.

Paar tundi hiljem jõudis naabrinaine koju ja viis koera ära. Ning mina sain aru, et kanadest mulle esialgu piisab. Win-Win.


Ja siin ma nüüd olen - reede õhtu, hea meelega blogiks, aga ühtegi ideed ei ole. Mis seal ikka, varastan teistelt! Kaasblogijate viimased postitused:


Mul kassi ei ole, aga täna sain selle sõbrannaga kokku, kelle kaudu omale lapsehoidja leidsime. Kuldne inimene! Oscar läheb täiesti arust ära kui ta uksest sisse astub.

Koduabilist tahaks küll, aga mul on ainult üks koht, mille puhastamist vihkan - pliit. Muidu olen koristusfanatt, ei raatsiks ülesandeid kellegi teisega jagada. Ilmselt oleks ka keeruline leida inimest, kes korra nädalas kümneks minutiks läbi astuks ja ainult pliidi läikima lööks (mitte, et ma otsinud oleks). Aa, teine ülesanne oleks veel - Matt'i sokke õigetpidi keerata. Talle meeldib neid nimelt niimoodi jalast ära tõmmata, et pooltel kordadel jäävad tagurpidi ja siis kurdab, et ta neid hiljem puhtana õigeks peab keerama. Esimese maailma probleemid. Meil mõlemal.


Põhiliselt endale. Arutasime ükspäev sõbrannaga, kuidas teiste juures on nii lihtne vigu märgata. Enamasti saad kohe aru, miks ühel või teisel sõbral mingi asjaga probleem on, aga liigne agarus on ogarus, nii et tihtipeale ei saa karmi tõtt näkku öelda. Ja ma pole kindel, kas ise tahaks, et öeldaks. Kuigi... tahaks. Aga samas ei tahaks. Sõbranna ütles, et ära muretse, ma ütlen kui sa peaks ämbreid mööda kolistama hakkama. Ta on minevikus öelnud ka.


Ei aita.


Panin täna portsu jõulutulesid üles. Terrassi peal on juba eelmisest nädalast - ükspäev oli lihtsalt nii hall ilm, et lausa nõudis väikest värvilaiku. Siin üldiselt ehitaksegi majad juba novembri teises pooles ära, sest... miks mitte. 

Sel aastal teen jõuluõhtuks ise hõõgveini. Guugeldasin parimad retseptid välja ja hakkan katsetama. Kõik muud asjad on olemas, aga tähtaniisi ei leidnud. Peab Amazonist tellima. Muidu oleks juba täna õhtul esimese sahmaka valmis teinud. Jõin siis niisama klaasi veini. Imestasin, et vanasti nagu maitses paremini... Aga võib-olla oli lihtsalt harjumatu, sest punast veini pole ma tõesti juba ammu proovinud. Alles hiljem turgatas, et olin selle külmkappi pannud! PUNASE veini! Vaju häbi pärast maa alla. Mõni ime, et ta nii imelikult maitses... Nüüd soojeneb köögis. Proovin homme uuesti.


Sõbranna ütles, et peame kokku leppima, millal teine laps saada, sest esimesed juhtusid nii mugavalt ühel ajal tulema. Siis on omavahel ikka millestki rääkida ka. Titejutud huvitavad ju ainult neid, kel endal samaealine kodus olemas. 

Esimese lapsega oli natuke nagu pea ees tundmatusse vette hüppamine, teisega oleks mitmes mõttes lihtsam. Ja mõnd asja (magamatust!) kardan juba ette. Aga nüüd on õnneks teadmine, et kui esimesed 12 kuud kuidagi üle elada, on edasi juba lust ja lillepidu.


Ma sain ka. Seitse aastat tagasi.

Mida vanemaks saad, seda lihtsam on elada. Elukogemus on päriselt ka kasulik asi! Väikeste asjade pärast ei viitsi enam tõmmelda ja igatepidi on kuidagi rahulikum olla. Aga füüsilisel vananemisel on vastupidine efekt. Heas vormis püsimise nimel peab juba trenni tegema ja ei saa enam iga päev kilo küpsiseid nahka pista ning ilma meikimata hea välja näha ei õnnestu kohe üldse. Mitte, et ma rohkem meikima oleks hakanud. Vähemalt tean, millal peegleid vältida...

-

Ehituspoe müüja küsis, et kust pärit olen? Ma olevat esimene eestlane, keda ta kunagi kohanud on. "Sealtkandist" teadvat ta ainult üht Makedoonia kutti. Esimese hooga mõtlesin nats üleolevalt, et vot kus nüüd pani Eesti ja Makedoonia ühte kohta... aga siis sain aru, et kõik on suhteline. Kanada on sama suur kui terve Euroopa kokku. Mingi üks riigijupikene Euroopa ühes idakäärus ja teine kuskil teises idakäärus - üks küla kõik. Tegelikult ongi. Suures plaanis...

16 november, 2019

Pettumus

Mina (last magama pannes): "Oscar, kus su tekk on?"
Matt (natuke uskumatult): "His dick?"
Mina: "Ei, tekk! Tekk, Matt!"
Matt: "Same word"

-

Ma olen endale juba pikemat aega jopet otsinud. Ükspäev siis proovisin mitu tükki järjest läbi ja üks neist sobis nagu valatult. Ainult, et selga pannes viskas mingit imelikku haisu... aga mõtlesin, et noh, pood, eksole. Igasugu odüüre võib ringi hõljuda. Hais aga ei kadunud. Mõtlesin, et see ei saa ju jope seest tulla...? Võtsin seljast ära ja nuusutasin. Iiiiiuuu. Megakirbe higihais. Mitte selline, et "sai täna palju ringi rahmeldatud ja veits higiseks mindud", vaid selline "käin kord kuus duši all ja riideid ei pese üldse". KUI tugevalt sa õigupoolest haisema pead, et lebra isegi poes selga proovitud riietele külge jääb? Ma arvan, et selle inimese eelmine jope oli juba nii läbi higistatud, et ta sai selle sirgelt seina najale seisma panna ja siis see lihtsalt murdus ära ning ta pidi uue jope ostma.


Kuna minu suuruses seda rohkem ei olnud ja lehkavat ma ei tahtnud, olin alguses pettunud, aga hiljem kodus avastasin, et saan ju netist tellida ning kaks päeva hiljem oligi pakk kenasti ukse taga. Tuttuus jope, kilede ja asjade sees, mitte keegi polnud seda enne mind isegi puutunud.

Täna rääkisin sõbrannale seda lugu ja ta ütles, et saada pilt või link ning ma tegin poe kodulehe lahti, et talle linki saata... ja see jope on peaaegu KAKS KORDA alla hinnatud! Ma lõikasin üleeile sildid küljest ära, muidu saaks poest vahe tagasi küsida (sest Kanada, noh). Aga ilma siltideta ei saa midagi. Ma pole seda isegi kandnud veel!

-

Täna käisin oma lemmik-kodupoes. Ostsin uue pudrupoti. Pott oli karbi sees! Mäletate, vahepeal oli teema, et miks hambapasta tuub karpi pannakse? Täiesti mõttetu, eksole. Poti karpi panemine on veel mitu korda mõttetum. Ei olnud üldse mingi peen pott ega midagi. Kassas koukisin karbi lahti ja ütlesin, et jätan selle neile. Panin hoopis muud ostud potti. Müüja küsis, et tagastada ma seda siis kindlasti ei taha? Ütlesin, et ei, ma ikka kasutamiseks ostan. Pakkus kotti. Ütlesin, et pole vaja, mul mahuvad nüüd kõik muud asjad poti sisse ära. Ja ühtlasi koukisin potist välja väikse bukleti ning jätsin selle ka neile. Müüja küsis, et olen ma kindel, et seda ka ei taha? Hakkasin naerma - see on POTT, ma arvan, et saan ilma kasutusjuhendita hakkama. Itsitasime seal siis koos ja ta ütles, et tead, sinuga on alati nii lihtne. Ja tõi mulle eemalt kapist väikese šokolaadi!

Nii armas, noh. Mul oli kohe tükk aega hea tuju! Aga minuga on lihtne jah. Ma ei lase neil kunagi midagi eraldi paberisse keerata (nõusid jne), kunagi ei taha kilekotti ja alati saan oma ostud ise autoni viidud. See ei ole siin üldse nii tavaline.

-

Ja mis veel - pean suure üllatusega tunnistama, et mulle väga meeldib Harry Potter! Ma poleks ealeski uskunud! Fantaasiakirjandus ei ole muidu ÜLDSE minu cup of tea. Aga Potter on tõesti uskumatult hästi kirjutatud! Ja ma isegi ei liigitaks seda niivõrd lastekirjanduse alla, pigem korjab lugeja sealt erinevaid asju üles olenevalt sellest kui vana ta on. Ma olen järjega juba kolmanda raamatu keskel ega saa kuidagi pidama...

Ja kuna meil on nüüd iga mõne päeva tagant raamatupoodi asja, on Oscar üliväga rahul, et Potteri juurest ümber nurga on autoriiul! Selle ajaga, mil mina olen vajaliku teose üles leidnud, on tema tavaliselt pool riiulit tühjaks tõstnud, sest tal on KÕIKI neid vaja! Ja siis ma laon neid tagasi nagu hull, samal ajal kui Ossu üha uusi maha tõstab. Oscar on kiirem, tuleb tunnistada. Lastega shoppamine on puhas nauding...