24 juuni, 2015

Monster

Sorri ämblikusõbrad, aga kui keegi niimoodi teki peal ringi jookseb, et müdinat on vannituppa kosta, ei jää muud üle kui ta maha lüüa. See on konkurentsitult suurim ämblik, keda elu jooksul kohanud olen… Öök! Palun öelge, et ma pole ainus, kes sellist elukat jäledaks peab?

23 juuni, 2015

Virmalised

Lõket teha ei lubatud, sõnajalaõit pole, Koit Hämarikuga ei kohtu (päike loojub pool kümme ja tõuseb kell viis), aga 23. juuni algas Vancouveris virmalistega! Sellist nalja Eestis juba Jaaniööl ei juhtu...

Eile hommikul nähti kesklinnas vaalasid ujumas, aga seda tuleb siin iga mõne aja tagant ette - video.




Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

22 juuni, 2015

Jaanipäev (+ film)

Mul on terve hunnik värskeid beebiämblikke kui kellelgi peaks vaja minema. Ei teadnudki varem, et nad sellised sarisigijad on! Hullemad kui jänesed.

Reedel käisin Mariil ja Ermol külas ja see ämblik, kes neil varem vannitoa seinal elas, konutas nüüd prügikastis. Vot minu praktikas pole seda juhtunud, et ämblikud end ise ära viskaks, aga näe, nende peres paistab see nii käivat. Marii oli sipelgaid tõrjunud ja selle käigus kogemata kõik hästihoitud ämblikud kah ära tapnud. Vannitoa oma oligi vist viimane, kel veel hing sees. Ermo pakkus, et kuna kõik sõbrad on surnud, läks ilmselt vabatahtlikult prügikasti, sest ei näinud elul mõtet. Minu omad viljelevad seevastu täpselt vastupidist loogikat - mida rohkem neid laiaks litsuda, seda enam asemele tekib.

Vaatamata sellele, et M&E on selgel eestlaslikul veendumusel, et ämblikud toovad õnne (kanadalased seda seisukohta õnneks ei jaga), on neil ikkagi väga tore külas käia, sest Ermo kostitab mind iga kord uute ja huvitavate grill-lihadega ning Mariil on väike aiamaa, kust saab muuhulgas värskeid herneid.


Eile pidasid Vancouveri eestlased Jaanipäeva ja olles juba kolmandat aastat siin, otsustasin lõpuks alla anda ja vaatama minna, mida see endast kujutab. Ja hea on, et läksin, sest igavesti tore jämm oli! Kohe nii eestimaine, et põrsas oli vardasse aetud ja kõrvale pakuti värskeid kartuleid ning praekapsast, ehedast rukkileivast ja kringlist rääkimata. Kuldset Triot kostus ja Kungla rahvast ka. Pooled pidulised olid muidugi rahvariietes.

Iga mõne aja tagant astus mõni uus eestlane juurde ja teatas, et loeb mu blogi. Ajee, ma olen kümme korda kuulsam kui Pantalone! Kusjuures kõik lähemad sõbrad paistavad täpselt sama kuulsad olevat, näiteks kui Matt läks kohvi ostma, küsiti talt, kas ta on see tegelane Anu blogist?!

Kohalikud eestlased on ikka nii toredad!

Ainus pettumust valmistav osa oli see, et seekord õiget jaanituld polnudki, sest viimased kuud on nii soe ja kuiv olnud, et kui korra tikku tõmbad, põleb pool Kanadat maha. Lõkke sisse oli peidetud punane kangas, mida ventilaator lehvima tuulutas, aga tule mõõtu see ikka välja ei andnud. Eestis on häda, et igal Jaanipäeval ladistab sadada, siin on häda, et ei tohi liigse kuivuse tõttu lõkke peale mõeldagi. Jumal tänatud, et on, mille üle hädaldada! Mis Jaanipäev see muidu oleks?!

Matt viskas väikese filmi kah kokku, selle nägemiseks VAJUTA SIIA.

Ja mis eriti tore - kui pidustustelt koju jõudsin, olid naabrid mulle ukse taha suure purgitäie mustsõstraid jätnud, sõbralik kirjake juures. Küll ikka mahub palju häid emotsioone ühte väikesesse nädalavahetusse. Tore, et mul ämblikud nii agaralt sigivad, tõmbavad tasakaalu paika, muidu lähekski elu liiga ilusaks.

PS! Dagne, jaa, tahan leivajuuretist! Kirjuta mulle jutupliiats@gmail.com


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

16 juuni, 2015

Lamba-aasta prioriteetidest

Sain täna emalt teisegi paki, seekord kommidega. Lisaks väljalõige Õhtulehe horoskoobist, mis kuulutab: "Lamba-aasta on oivaline aeg abiellumiseks ja laste sigitamiseks"

Aitäh emps! Eks ma siis püüan, hahaa…


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 juuni, 2015

Marii Mimosad

Ja ongi pühapäeva õhtu käes. Nädalavahetus oli igati lõbus, küpsiseüllatus läks täiega kümnesse ja matk oli tore. Õhtul helistas Marii, et tal on 1,5 liitrit vahuveini, mis tuleb Mimosadeks teha ja hiljem võiks kuskile tantsima minna. Tantsulka läks kohe nii hästi, et klubist välja astudes korjasin käevõrude küljest pluusitükke, nüüd võib jälle uusi riideid ostma minna. Ühtlasi sain teada, et lahtiste kingadega ei tasu klubis käia, sest niimoodi võib varvastest ilma jääda, seega olin kaval ja trampisin ise piisavalt aktiivselt, et kõik teised eemale hoiaks ning varbad jäid kenasti alles.

Tegelikult võiks ju sellest ka rääkida, kuidas ma õhtul nude-beach'ist ja seal täisriietes ringikolavatest vilavate silmadega hiinlastest rääkides pidasin vajalikuks mainida, et päris aus olles on okei, et nad midagi vähemaks ei võta, sest paljast hiina meest ei tahaks küll mitte keegi näha… ja hiljem selgus, et Marii naaber, kes kah seltskonnas istus, on tegelikult hiinlane, kuigi sedamoodi välja ei näe. Ta naeris laginal kaasa, nii et loodetavasti pikka viha ei pea, aga ise tahaksin muidugi maa alla vajuda ja mulla peale kraapida.

Täna ärkasin alles keskpäeval, mis on minu puhul täiesti uskumatu, sest tavaliselt virgun hiljemalt üheksaks, olenemata sellest, mis kell magama sai mindud. Ehk nendest pannkookidest, mille Marii oli sõnumi teel kümnest välja kuulutanud, jäin otse loomulikult ilma, aga see-eest on olemine tänu piisavale unele täiesti inimlik olnud.

Ja kuna reedel sain emmelt paki Eesti ajakirjadega, kavatsen ülejäänud õhtu lugemisega sisustada, nii et leheküljepikkust jutuvada sedapuhku ei tule, näitan hoopis viimaste päevade jooksul telefoni lisandunud pilte.


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

13 juuni, 2015

Nipivabrik

Mulle väga meeldivad need Diply lingid, kus kasulikke nippe jagatakse. Täna söötis Facebook ühe sellise jälle ette. Mul tekkis kaks küsimust:

1. Kas tõesti jääb kellelgi kunagi kartulikrõpse üle? Mul pole seda mitte kordagi juhtunud. Isegi kui juba süda paha, söön ikka edasi.

2. Kingapilt on taoliste lehtede absoluutne klassika. Iga jumala kord mõtlen, et jube äge kui endalgi nii palju värvilisi kingi oleks. Kõrge kontsaga ja puha. Kõik täiesti uhiuued! Ma ei tea kedagi, kellel nii palju lahedaid kingi oleks (kuigi tuleb tunnistada, et Mariil ja Ermol on samasugune seinatäis tenniseid), mul endal muidugi ammugi mitte… Sest noh, ma ju kolin kogu aeg!


Küll aga olen nii organiseeritud, et tulevikus kasulikuks osutuda võivad pildid on ilusti arvutisse talletatud. Mõtelda vaid kui mul peaks kunagi päriselt kodu olema, raamaturiiuli ja saja paari kingadega!









Mul on siin praegu laialt aega pilte valida, sest käsil on küpsisetegu ja see tähendab, et pean nagunii üleval passima, kuniks kõik valmis saavad. Õnneks läks just viimane plaaditäis ahju. 

Lähen hommikul väikesele matkale ja sõber tegi nalja, et kas sa ikka tead, et põlise Kanada kombe kohaselt toovad eestlased matkale isetehtud küpsiseid kaasa? Ahah, väga naljakas. Aga kui täna töölt kodu poole kõndisin, hakkasin mõtlema, et oot… nagu raske oleks küpsiseid teha?! 

Positiivne külg on see, et õhemad kõrbevad alati nats ära ja need võib tegemise käigus suuremate süümepiinadeta nahka pista. Nüüd käingi iga natukese aja tagant ahjuukse vahelt piilumas, et osad ikka kõrbeks ära :) Maru head on! Eriti võised ja muredad, lausa sulavad suus.

Aga mul on paar sisustuspilti ka, kuniks te seal vesistate…



Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

11 juuni, 2015

Jutusutsakas

Eks ta nats ebaõiglane ole, et kui ma isegi nii harva blogin, tulen siia ainult soiguma kui kuradima närvi mind kogu see bürokraatia ajab, mida Kanadasse jäämiseks läbima pean. Ei ole uusi uudiseid, muideks. Vahepeal olen ainult ühe kirja saanud ja see ütleb, et minu viimasest MyCIC kontole sisselogimisest saadik pole sinna uusi teateid saabunud. Väga informatiivne! Tänks noh! Selles mõttes ju hästi, et vähemalt pole halbu uudiseid, eksole. Aga häid kah pole.

Teadmatus ja pinge on juba nii kaua kestnud, et vahepeal läheb juba meelest ära kui nõme see on. Elan täitsa rõõmsalt ja üldse ei lähe närvi ega midagi. Aga kui meelde tuleb, hakkab kohati lausa paha.

Häid asju on ka. Tuberkuloositest sai tehtud ja läks kirja negatiivsena, sest muutus ainult 5 mm suuruseks. 10 mm pealt oleks pidanud lisatestid tegema. Jee! Üks mure kohe vähem.

Ilm on täiesti ideaalne olnud juba… sada aastat. Täna istusin tööl trepi peal ja vaatasin, et kui muru on nii pruun, et ka kõige viimane elujõuline lible surnud, on vist nats hilja kastma hakata? Eks ta veits kole ole, aga mis sa teed. See-eest on koduaias kõik ilusti roheline, sest mul on väga usin naabrinaine, kes kaks korda päevas korralikke kastmissessioone teeb. Ja nädala pärast on lootust vihmale.

Positiivse poole pealt veel niipalju, et olen oma uue koduga endiselt väga rahul. Täitsa lõpp kui hea mul siin on! Ja skunki pole rohkem enam näinud, kuigi fakt on see, et ükspäev ma talle peale astun, sest aia taga pole mingit valgustust. Üks sõber ütles, et kui skunk mu täis pritsib, pean end kolmeks kuuks töölt vabaks võtma, sest keegi ei suudaks minuga ühes ruumis olla ja see hais ei tule mitte mingi nipiga maha...

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

06 juuni, 2015

Kanapost

Nädal on kuidagi nii märkamatult mööda läinud, et pole sellist tunnetki, et peaks jälle puhkamisega alustama. Mõtlesin koju jalutades, et kuna on reede, peaks end millegagi premeerima... Eirates fakti, et premeerin end nagunii iga päev.

Otsustasin, et tahaks mingit head jäätist. Mõistusega sain aru küll, et poleks vaja, aga kuradikene istus õlal ja tõstis imestunult kulme, et mis mõttes ei ole vaja?

Väikese siseheitluse tulemusel leidsin piisavalt tahtejõudu, et poodi mitte minna. Aga siis jäi suvaline araablaste kiosk ette ja otsustasin õlal istuva kuradikese rahustuseks korra sisse astuda, tõestamaks, et seal tõepoolest ei ole midagi, mida tahta võiks.

Pagana araablased! Muus osas täiesti ootuspärane kräpp - kiirnuudlid, nõudepesuvahend, tolmu alla mattuvad küpsisepakid… ja NELI külmikutäit jäätist! Igasugust jäätist! Kõik peenemad sordid, mida vaikselt peas vaagisin, olid esindatud. Rannahooaega alga…

Miks mul üldse mitte mingit tahtejõudu ei ole???

Aga alati ei ole ma ise süüdi. Näiteks eelmisel pühapäeval käisime sõpradega söömas ja jäime pikemalt jutustama, nii et kui kohvikut sulgema hakati, olime ikka veel õues. Selle asemel, et meid minema ajada ja lõpuks mööbel kokku panna, tuli teenindaja ja küsis, et kas tahaksime päevast üle jäänud mandli-martsipani croissant'e omale? Ja ulatas need mulle. Kanada, noh! Neil on kollektiivne "olgem kogu aeg hästi toredad"-mõtteviis.


Eile toimus kesklinnas avarii - buss sõitis taksol pool külge sodiks, takso sõitis otsa liiklusmärgile ja selle kõrval puu all istunud kodutule. Uudise all oli tuhandeid kommentaare, inimesed kirjutasid, et see on nende lemmik-kodutu ja näe, alles eile sai talle süüa viidud. Ühtlasi rõõmustati, et kodutu saab nüüd kindlasti kindlustusest korraliku kopika ja ei pea enam kodutu olema.

"Kodutu" olemine on kesklinnas nii reguleeritud, et kerjamiseks tuleb linnavalitsusest litsents taotleda ja selle eest ka maksta. Igaühel on oma nurk, kus "kodutu" olla, kuumemates kohtades ollakse "kodutu" vahetuse korras - täpselt siis kui kell kukub, istub uus vunts maha ja lööb üles sildi: "Näljane". Üks tüüp istub alati ilma särgita ja tema papitükk ütleb "Kodutu. Näljane. Täna 57. sünnipäev." Kui Vancouverisse kolisime, oli tal iga päev 53. sünnipäev. Kahe aastaga on vanuses kõva hüppe teinud. Aga kui sul on iga päev sünnipäev, saadki ju veits kiiremini vanaks.

Süüa-juua tassitakse neile hunnikute kaupa, suitsu ja raha muidugi ka. Ma arvan, et nii mõnigi "kodutu" teenib paremini kui need ülikonnastatud pangahärrad, kes nendega lõunapausi ajal ajaviiteks juttu ajamas käivad. Heategevus on Vancouveris umbes sama popp kui jooga. Igaüks toetab oma kontori ees passivat "näljast" tüüpi.


Eelmisel nädalavahetusel käisid guatemalalased mu uut kodu vaatamas. Kuskil pool aastat tagasi kui Sofile rääkisin, et tahaksin kesklinnast välja kolida, oli ta skeptiline ja arvas, et head nahka sellest ei tule. Nonii, tulid siis külla. Mu väike pesa meeldis neile väga. Pakkusin, et lähme aeda ka, mul ju nüüd kanad ja puha…

Aiast leidsime pererahva noorima lapse. Kuldsete lokkidega sõbralikkuse etaloni. Rääkis guatemalalastele terve kanakasvatusteaduse pulkadeni lahti, näitas, kuidas neile käe pealt süüa anda, võttis ükshaaval linde aiast välja, et Sofi ja George saaks neile pai teha, tõi toast karbitäie mune, sest guatemalalased ei uskunud, et punane kana muneb helerohelisi mune ja luges ette lindude nimed: Cupcake, Ruby, Henrietta… (dziisas, ma ei mäleta, mis need kaks viimast olid).

Guatemalalased olid nii lummatud, et ainult õhkasid. Sel hetkel saabus kass. Jah, seesama kass, kes enamasti üle ühe pai ei lase teha, sest tal on kogu aeg nii kiire. Lonkis kohale ja kukkus jalapealt mu külaliste ette külili ega kavatsenudki ära minna. Lihtsalt vedeles ja lasi ennast nii palju mudida kui kellelgi soovi ja jaksu oli.

Mõni hetk hiljem tuli koer, kes oli sel päeval veidi haige ja seetõttu nats õnnetu olemisega ning nõudis kah pai. Nagu mingi "Väike maja preerias" stseen oleks olnud. Guatemalalastel ei tekkinud pärast sellist loomateraapiat enam ühtegi küsimust, miks ma pilvelõhkujast välja kolisin...


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud