15 november, 2017

2. tüübi diabeedi risk pärast rasedusdiabeeti

Pärast eilset postitust tekkis Eesti emade/rasedatega arutelu, et kui palju Kanadas sellest räägitakse, et pärast rasedusdiabeeti on elu jooksul suurem risk teise tüübi diabeedi tekkeks? Õnneks on mul arst omast käest võtta, seega palusin professionaalset ülevaadet, et kui hull see asi siis ikkagi on?! Teid ka kindlasti huvitab, onju?

Kujutan nüüd ette neid lugejaid, kes ei ole hetkel rasedad ja kes ei põe diabeeti ja kes tulid siia niisama elust-olust ja kanadest/Kanadast lugema. Palun vabandust! :) Ma luban, et rasedus läheb mul lõpuks üle!


Selgub, et Kanadas ja Ameerikas on rasedusdiabeedile veidi erinevad kriteeriumid ning üllatuslikult avastasime, et Kanada standardite kohaselt mul küll (napilt!) on rasedusdiabeet, aga Ameerika standardite kohaselt ei ole. Muide, Ameerikas käib testimine veidi teistmoodi (mul on sõbranna seal rase) - magusa joogi võib kodus ära juua ja siis laborisse vereproovile ilmuda. Kanadas (ja Eestis ka) tuleb kohapeal tarbida ja seejärel rahulikult istuda või lamada, sest füüsiline aktiivsus toob veresuhkrut allapoole. Kui mul oleks lubatud kodus juua ja siis kohale jalutada, poleks mul ka Kanada standardite järgi diabeeti. 

Guugeldasin Eesti süsteemi ja selgus, et kõiki rasedaid ei testita, ainult neid, kel on raseduse esimeses pooles kas vere või uriini suhkrunäitajad paigast ära olnud ning neid, kelle kehamassiindeks on üle 25. Minul on mõlema kriteeriumiga kõik alati korras olnud, seega Eestis poleks mind testile saadetud. Aga tulemus näitab, et ka Eesti standardite kohaselt mul rasedusdiabeet siiski on!

Üks asi, mis mulle alguses selgusetuks jäi, on see, miks paljud leheküljed soovitavad rasedusdiabeetikutel valida rasvavabu tooteid? Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja süsivesikuid tarbides tegelikult just peaks midagi rasvast lisama, et veresuhkur liiga kiiresti üles ei hüppaks (nt süüa õunaga koos pähkleid). Matt valgustas, et seda soovitatakse eelkõige mõeldes ülekaalulistele rasedatele, sest nemad on põhilised, keda rasedusdiabeet kimbutab. Mida kiiremini ja suuremaks nende kaalunumber läheb, seda kõrgemaks lähevad kõik riskid. Need, kel kaaluga tõsisemat probleemi pole, peaksid ikkagi rasvast ka sööma. 

Ma tahaks omalt poolt mainida, et kui soovituslikku menüüd jälgida, on jube keeruline liiga palju rasva süüa. Rasvaseid asju on lihtne üle süüa siis kui need sisaldavad süsivesikuid (šokolaad, koogid, krõpsud, küpsised, vahvlid, burksid, friikad), aga kuna süsivesikuid peab hoolega piirama, on sellised söögid ju nagunii menüüst maas! Mina saan lisaks lihale/kalale praegu rasva näiteks maitsestamata kreeka jogurtist (mul on lausa 10%-ne), mida õunatükkidega segan (ühe õuna kohta kuskil üks supilusikatäis); pähklitest (no kui palju sa neid ikka korraga ära sööd) ning juustust (ma õnneks pole suurem fänn, aga omleti peale riivin ja leivale lõikan vahel õhukesed viilud). Nii et liigse rasvatarbimise pärast ma nüüd küll muretsema ei pea. Kui ma rasva ka ei sööks, läheks ilmselt sünnitama raseduseelses kaalus...

15% kõikidest rasedusdiabeetikutest pannakse insuliini süstima, sest menüüga ei ole õnnestunud olukorda kontrolli all hoida. Insuliin platsentat ei läbi, seega lapsele ohutu. Võib määrata ka suukaudsed ravimid, aga need jõuavad lapse vereringesse ja kuigi on kindlaks tehtud, et loodet nad ei kahjusta, on kaugriskid endiselt teadmata. Nii et Kanadas pannakse rasedad enamasti süstima.

Rasedusdiabeetikul ei lasta rasedust üle tähtaja kanda. Laps peab välja tulema 38-40 nädala vahel, olenevalt erinevatest riskifaktoritest ja suhkrutasemest. 

Veresuhkur läheb muideks peaaegu kohe pärast sünnitust normi. Järgmisel päeval kontrollitakse ja enamasti on see kas normaalne või normilähedane. Järgmine kontroll tehakse Kanadas esimese sünnitusjärgse visiidi ajal (6-8 ndl) ja sedapuhku tuleb siis jälle seda suhkrujooki juua. Uriini- ja vereproov ei näita enne midagi kahtlast kui asi juba päris hull on. Aga suhkrutestist on kohe näha kui efektiivselt kõhunääre toimib. Edasi testitakse kord mõne aasta jooksul (olenevalt sellest kui kõrge kellegi risk on).

Muideks, rinnaga toitmine vähendab hilisemat diabeeti haigestumise riski lausa oluliselt! Teine tähtis tegur on regulaarne füüsiline aktiivsus - sportlikumatel inimestel on riskid madalamad. Ning toitumine loomulikult ka. Pepsi ja burgerite peal diabeeti ei väldi. 


1/3-2/3 nendest, kel on korra rasedusdiabeet olnud, tuleb see järgneva(te) rasedus(t)ega tagasi. Muideks, sinna ei ole suurt midagi parata, ei esimesel ega järgmistel kordadel - platsenta toodab hormoone, mis häirivad insuliini toime avaldumist kudedes. Seetõttu toodab kõikide rasedate kõhunääre endisest suuremas koguses insuliini (sest loodus ju teab), paraku aga jääb mõnel ka sellest väheks ja siis tekibki rasedusdiabeet. Ei ole nii, et näe, sõi vist liiga palju kommi. Kuigi jah, mida ebatervislikumalt toituda ja vähem liikuda, seda suuremaks läheb diabeedirisk ja seda mitte ainult rasedatel.

Muideks - kui suur see hilisem 2. tüübi diabeeti haigestumise risk siis rasedusdiabeetikul on? Uuringutest selgub, et risk on tugevas seoses kehamassiindeksiga. Ülekaalulistel (KMI üle 30) vahemikus 50-75% ja normaalkaalulistel alla 25%. Täpsem number sõltub erinevatest riskiteguritest - kui tervislik on toidulaud, kui aktiivne on elustiil, kas lähisugulastel on esinenud diabeeti jne.

Kindlasti tasub arvesse võtta, et tavapopulatsiooni (kes pole rasedusdiabeeti põdenud) risk pole samuti teps mitte 0%, eriti neil, kes liigse kaaluga hädas. Aga eks natuke murelikuks ikkagi teeb ja põhjusega.

Nii et näpud kommikausist eemale ja õue jalutama!

14 november, 2017

Iseenda torkimisest

Sügise lõpp on kummaline aeg. Korraga hakkab nii vara pimedaks minema, et isegi kanad sätivad end kella nelja paiku magama. Mõnes mõttes mulle see hämar aeg isegi meeldib - saab küünlad põlema panna, end diivanile kerra tõmmata ja mõnd head filmi vaadata. Ainult, et häid filme on minu meelest üha keerulisem leida, ei tehta enam midagi head. Ja teed võib lõputult juua, kuigi olgem ausad, tee kõrvale oleks mõnus küpsiseid süüa, aga seda ma ju praegu teha ei tohi.

Eelmisel nädalal käisin diabeediõe juures. Kanadas saadetakse kõik rasedusdiabeetikud tunniajalisele individuaalnõustamisele. Väga tore tädi oli, küsis alustuseks kohe, et mida ja mis aegadel ma söön ning pani paberile kirja. Kuna olin ise juba põhjaliku uurimistöö teinud, selgus, et menüü ongi juba täpselt selline nagu peab ja midagi muuta pole vaja.

Igal pool kirjutatakse, et rasedusdiabeetikuna on väga oluline olla aktiivne ja sporti teha, see pidavat veresuhkru stabiliseerimisel suureks abiks olema. Diabeediõde tegi asja kohe veel selgemaks ja ütles, et kõige olulisem on just kohe pärast söömise lõpetamist 10-15 minutit liigutada, see pidavat täiesti silmnähtava kasu andma. Koristamine ja muud kodused tööd sobivad, ei pea isegi jalutama minema. Kuhu sa siin õhtul kottpimedas läbi vihma ikka jalutad, onju.

Kas pole huvitav, kuidas alati räägitakse, et kuula oma keha?! Minu keha ütleb pärast söömise lõpetamist, et nonii, nüüd võiks mingi 10-15 minutit diivanil lääbakil olla ja võib-olla seejärel viitsiks midagi teha. Maru tüütu on end kohe pärast mõnusat kõhutäit püsti ajada ja tegutsema hakata! Keha ei tea ikka mitte midagi! :)

Esimesel diabeediõega kohtumise nädalal peavad kõik intensiivselt veresuhkrut mõõtma: 4-7 korda päevas! Päevad vahelduvad - üks päev neli ja järgmisel seitse. Seitsmese variandi puhul enne ja pärast igat toidukorda, pluss vahetult enne magamaminekut. Snäkid saab ilma mõõtmata süüa. Kui näidud on head, peab järgmisel nädalal vähem torkima.


Mul on lapsepõlvest meeles, et näpuvere võtmine oli jube valus! Toona kasutati mingeid kolmnurkse otsaga žilette ja verevõtutädid olid alati natuke tõredavõitu. Nõukavärk vist.

Suur oli mu kergendus kui selgus, et torkemasin, mida kasutama pean, ei näe üldsegi välja nagu keskaegne piinariist ja nõel on ausalt öeldes mikroskoopiliselt väike. Need värvilised asjad seal pildi peal on siis nõelad. Torkamine käib selle pliiatsitaolise pulgaga ja nõela polegi näha. Paned plastmassotsiku vastu näppu, vajutad nuppu ja tehtud. Torkesügavust saab ise reguleerida - kokku on neid 6, mulle õnneks toimib number 2.

Ja kõige suurem üllatus oli see, et torget ei tehta näpupadja sisse nagu lapsepõlves. Tädi ütles, et pangu ma käed kokku ja soovitas torgata näpuotsa sellesse ossa, mis teise käega kokku ei puutunud. Ehk külje peale! Padjakeses pidi kõige rohkem närve olema, pole vaja endale liigset piina valmistada.

Ma olen nüüd pea nädal aega end torkinud ja sõrmed pole absoluutselt valusad, sest seda külgmist osa millekski muuks ju nagunii ei kasuta (erinevalt padjakestest, mis pidevalt millegi vastu puutuvad).

Edaspidi hakkan diabeediõega kohtuma kord nädalas, et tulemused üle vaadata ja otsustada, mida edasi teha. Selgus, et need hormoonid, mis raseduse ajal insuliinitalitlust häirida võivad, lähevad kuni 35nda nädalani üha tugevamaks ja siis rahunevad maha. Järgnevalt jooniselt on näha, miks suhkrutesti just 24-28 nädala vahel tehakse ja miks ei pea muretsema, kas eelnev kommisöömine jõudis lapsele juba mingit kahju teha - ei jõudnud!
Minu näidud on senini igati eeskujulikud olnud. Ainus kord kui suhkrutase lubatust kõrgemaks kerkis, oli siis kui sõin hommikuse pudru kõrvale ka ühe õuna. Kui ma ei teaks, et mul see ajutine diabeedijama on, paneksin pudrule juustu asemel vahtrasiirupit ja sööksin magustoiduks ehk kausitäie komme... Nii et hea, et avastati!

Kuna ma nüüd täpselt näen kui palju mingi toit suhkrutaset mõjutab (see on igaühel erinev), olen saanud katsetada kui palju süsivesikuid menüüsse lisada. Natuke kartulit või riisi on prae kõrvale okei, samuti saan süüa täisterapastast tehtud salatit eeldusel, et lisan sinna hunniku värsket kraami. Ja õnneks saan siiski ka putru edasi süüa (paljudel ajab see suhkru liiga kõrgeks), kuigi selgelt on näha, et munatoitude hommikul on näit madalam. 


Sellise dieedi järgimine ei ole tegelikult üldse nii raske kui arvasin. Esiteks püsib kõht väga hästi täis ja mingeid juhuslikke isusid pole üldse (müstika!). Rasvaseid asju nagu juust ja pähklid võib täiesti rahulikult süüa, need ei tee veresuhkruga mitte midagi. Tüütu on see, et välja sööma minna üldiselt ei saa, sest enamik pakutavaid asju on minu jaoks praegu liiga süsivesikuterikkad. Salatit võiks, aga salatikastmed ei sobi (suhkur!) - kodus teen oliivõliga ja pastasalati segan kokku maitsestamata jogurti ja natukese majoneesiga. Mingi liha/kalapraad sobiks ka, aga liha on sageli marinaadis istunud (neid tehakse samuti suhkruga) ja mõnikord on mingi glasuur või asi peal - jällegi ei sobi. Wrap'id oleks enam-vähem okei, aga seal on jälle see kastmejama. Ja kui ma kõik head asjad palun kõrvale jätta või millegi "ohutuga" asendada, võin juba ausalt öeldes sama asja omale kodus ise teha.

Olude sunnil olen taasavastanud omleti ja see maitseb munatoitudest kõige paremini. Eelpool mainitud pastasalat on mu uus lõunasöögilemmik, ükspäev tegin eelmisest õhtust üle jäänud pruuni riisiga ka, aga pastaga tuleb parem. Ja kuna mitu korda on külalisi käinud, oli vaja midagi küpsetada, seega tegin toorjuustukooki - endale eraldi väiksemasse vormi ilma küpsisepõhjata ja suure hunniku mustikatega. Esimesel korral ei lisanud üldse suhkrut, teisel korral panin linnunokatäie ja proovid olid mõlemal juhul igati korras. 

Ja kuigi mul kommiisu praegu üldse ei ole, tean kindlalt, et kui võiksin, võtaksin ikkagi paar tükki (ja siis veel mõned... ja veel mõned), nämm!

05 november, 2017

Tervislik menüü

Minu puhul peab vägagi paika, et mida rohkem suhkrut söön, seda rohkem mu keha seda nõuab. Kui mõneks päevaks maiustused kõrvale jätta, läheb maiustamise isu iseenesest väiksemaks. Aga kommid-küpsised maitsevad ju nii hästi, kaua sa siis hoidud?! Seda enam kui suhkrusöömine mingit silmnähtavat kahju ei tee ja riided endiselt selga mahuvad. Ja te ei kujuta ette kui väga ma armastan krõbeda koorikuga pehmet värsket saia. Nämm!

See menüü, mida ma nüüd rasedusdiabeetikuna pean jälgima, on tegelikult täpselt seesama, mida soovitatakse neile, kes püüavad kaalu kaotada. Laias laastus lihtsalt kõik maiustused, nisujahu ja magusad joogid keelatud.

Madala glükeemilise indeksiga toidud tõstavad veresuhkru taset aeglasemalt ning ühtlasemas tempos, sest organism seedib neid toiduaineid kauem. Glükoos imendub siis tasapisi ja annab täiskõhutunde pikemaks ajaks. Mida rohkem toiduaineid töödelda (kuumutada/peenestada), seda vähem tuleb organismil seedimiseks vaeva näha ja seda kiiremini tõuseb veresuhkur. Nii et näiteks püreesupid on out. Mitte, et ma neid ka muidu väga armastanud oleks.

Proteiin (nt liha), rasv (nt pähklid või juust) ja happed (nt sidrunimahl) muudavad seedeprotsessi aeglasemaks ja aitavad seeläbi glükeemilist indeksit allapoole tõmmata. Nii et kui mõnd süsivesikuterikast asja süüa, tasub jälgida, et taldrikul oleks ka üks neist.


Mine tea, võib-olla satub mõni teinegi rasedusdiabeetik lugema, seega panen kirja, mida süüa võib ja mida mitte:

Väga palju süsivesikuid: kõik maiustused, küpsetised ja suhkur (ilmselgelt!), nisujahutooted, makaronid, kartul, riis (galetid ja kõik), pelmeenid, vorstid/singid (Kanada omad on täitsa korraliku suhkrusisaldusega), hommikusöögikrõbinad (kes neid üldse toiduks julgeb nimetada), kiirhelbed (siin müüakse ikka lausa selliseid, mis peaaegu pulbriks tehtud), magusad jogurtid, ketšup, salatikastmed/dipid, kõrvits, kaalikas, mais, banaan, hurmaa, viinamarjad, arbuus, datlid, rosinad, popkorn, krõpsud ja kõik suhkrusisaldusega joogid, sealhulgas mahl (ka värskelt pressitud mahl). Magusad joogid tõstavad veresuhkrut lausa eriti kiiresti!

Vähe või üldse mitte süsivesikuid: absoluutselt kõik köögiviljad, seened, liha, kala, läätsed, kinoa, kruubid, tatar, kikerherned, muna, maitsestamata jogurt, keefir, juust, kodujuust, hummus, pesto ja oliivõli. Puuviljadest õun, pirn, greip, apelsin, aprikoos, kiivi, granaatõun ning marjad. Seemned ja pähklid on samuti õnneks igati okei.

Piimatooted ei pea olema väherasvased nagu mõnes kohas soovitatakse. Rasv muudab seedeprotsessi aeglasemaks ja seetõttu imenduvad ka süsivesikud aeglasemalt ning veresuhkur ei tõuse nii kiiresti. Näiteks hommikuputru võiks süüa juustuga ja puuvilju pähklitega.

Puuvilju peab muidugi mõistlikus koguses tarbima, kausitäit mandariine ei tohi korraga nahka pista. Väikeses koguses võib süüa rukkileiba, pruuni riisi ja täisteramakarone - glükeemiline indeks on siiski kõrgevõitu, aga ikkagi natuke parem kui nende valgetel sugulastel.

Sööma peaks iga 2-3 tunni tagant, põhitoidukordade vahel peaks olema mingi snäkk (puuvili ja pähklid; magustamata jogurt marjadega; rukkileivaviil juustu ja tomatiga; kodujuustusalat natukese liha või kalaga; näkileivad juustuga; kreekerid ja juustukuubikud; värsked köögiviljad hummusega).

Pärast söömist võiks alati 10-15 minutit liikuda, sest see aitab veresuhkrut kiiremini normi saada (sobib ka koristamine ja muu füüsiline tegevus).

Oluline on jälgida, et toidukordade/näksimiste vahed väga pikaks ei veniks (sest siis langeb veresuhkur liiga madalale) ja selsamal põhjusel tuleb süüa ka õhtusel ajal, mitte kella kuuest pidurit tõmmata nagu paljude levinud dieetide korral soovituslik. Hommikusöök on väga oluline, sest öösel langeb suhkrutase madalale ja mida kauem pärast ärkamist söömisega oodata, seda enam ta kukub.


Oluline on järgida taldrikureeglit - praad peaks välja nägema selline, et pool on salatit või köögivilju, veerand liha/kala ja veerand täisterapastat/pruuni riisi/keedukartulit. Kel veresuhkur rohkem kõikuma kipub, võiks selle viimase veerandi eriti väiksena hoida.

Mulle maitsevad õnneks ka läätsesupid ja kinoaga tehtud salatid. Ja näiteks kanasuppi võib vabalt süüa, see on üks mu lemmikuid nagunii (kartuli/makaronide asemel võib lisada hoopis kruupe). Kikerherne karri on samuti hea.

Hästi palju päästab see, et juust ja toorjuust on lubatud. Talvine aeg, ikka ju mõnus tee kõrvale midagi näksida ja näiteks näkileivad (100% rukkijahu) on mingi väikse kattega ikka palju maitsvamad kui niisama paljalt. Täna segasin õunatükid maitsestamata jogurtiga, panin natuke kaneeli ja mandlilaaste peale, oli väga hea. Õnneks müüakse siin aastaringselt värskeid maasikaid ja vaarikaid, need peaks samuti jogurtiga hästi sobima.

Kõige rohkem hakkan puudust tundma saiast, pirukatest ja õhulistest croissant'idest. Ja piparkookidest ka, sest jõulud on kohe ukse ees! Väikeses koguses ja harva võiks ju kõike süüa, aga mulle tundub, et täielik loobumine on lihtsam kui iseenda õrritamine.

Toorjuustukooki saab näiteks täiesti ilma suhkruta teha, mul juba järele proovitud! Koguseid on keeruline anda, sest tegin endale väikese vormi sisse ja teistele suhkruga suuremasse. Aga sisse läks toorjuust, hapukoor, muna, apelsinist pigistatud mahl ja vanilje, peale panin kamaluga külmutatud mustikaid. Küpsisepõhja ja suhkru jätsin ära. Väga hea sai! Marjad ja rasvasisaldus annavad isegi suhkrut lisamata hea maitse. Võib muidugi ka hästi natuke suhkrut panna ja sellevõrra väiksema tüki süüa.

Matt küsis eile, et kas tahaksin kokteilile minna? Me vahel ikka teeme selliseid deite. Rasedana saab ju alkoholivabasid kokteile juua ja enamasti on need nii head, et ma ausalt öeldes alkost puudust ei tunnegi. No aga diabeetikuna langevad need hoobilt mängust välja, sest suhkrut on sellises kokteilis kohe kindlasti lademes. Kurtsin siis sõbrannadele, et pagan võtaks, isegi virgin cocktail on nüüd keelatud. Nemad soovitasid, et võtku ma extra virgin - vesi laimiga. Ja kui eriti peen õhtu on, siis tavalise asemel mullivesi.

Kuulge, kas ei ole natuke ebaõiglane kui vähe mehed lapsevanemaks saamise nimel ohverdama peavad?

04 november, 2017

Rasedusdiabeet

Kanadas on selline süsteem, et ise saab valida, kas rasedust jälgib arst või ämmaemand. Arstid lasevad kõigile rasedatele 24-28 nädala vahel glükoositaluvustesti teha, ämmaemandad lubavad endal otsustada, kas tahad seda või mitte. Kõige suurem risk rasedusdiabeediks on ülekaalulistel naistel ja diagnoosi saavad ainult 3-9% kõikidest rasedatest ehk tegelikult siiski väga vähesed.

Probleem on selles, et rasedusdiabeet kujutab sündimata lapsele päris tõsist ohtu ja seetõttu on eriti oluline kindlaks teha, kes need vähesed on, kel tuleks oma toitumist jälgida ja hullemal juhul tablette süüa või süstima hakata.

Sellist tüüpi diabeeti põhjustavad rasedushormoonid, mis mõjutavad pankrease tööd sel määral, et see ei suuda piisavalt insuliini toota. Insuliin reguleerib aga veresuhkru taset ja kui seda ei ole piisavalt, lähebki suhkrutase liiga kõrgeks. Need hormoonid hakkavad insuliinitalitlust mõjutama alles 24nda nädala paiku, seetõttu pole varem mõtet testida.

Rase ise ei tunne enamasti midagi (v.a. juhul kui diabeedi tulemusel tekib rasedustoksikoos), aga lootele mõjub see igal juhul. Temani jõuab liigne glükoos, mida ema verest pole suudetud ära korjata ning see talletatakse rasvana. Need beebid kasvavad liiga suureks, jäävad sünnitusteedesse kinni ja võivad saada sünnitrauma. Loote pankreas hakkab suuremas koguses insuliini tootma, et liigse suhkruga toime tulla, aga kui nad ema seest välja tulevad ja veri enam magus ei ole, tõmbab see liigne insuliin nende veresuhkru äärmiselt madalaks, mis lisaks muudele riskidele kujutab ohtu nende elule.

Vahel kipuvad nad liiga vara sündima ja neil on hingamisraskused, vahel krambid. Hilisemas elus on neil lastel suurem risk rasvumiseks ja teise tüübi diabeedi tekkeks. Nii et tegelikult ei olegi nii väga ülereageerimine, et nende 3-9% rasedusdiabeetikute leidmiseks siin kõiki testitakse.


Arst ütles kohe, et mina olen õnneks väga madala riskiga, aga noh, teeme ikka ära. Seda testi on kolmes variandis: ühe-, kahe- ja kolmetunnine. Andis mulle saatekirja sellele kõige lihtsamale. Jood pudelitäie külma suhkrujooki ja tunni aja pärast võetakse veenist verd. Vsjoo.

Ma ausalt öeldes kartsin, et see jook on jube rõve, aga ei olnud üldse nii hull! Esimene pool läks täitsa ludinal sisse, viimane osa natuke aeglasemalt, sest siis hakkas vist kohale jõudma, et liiga magus ja kunstlik on. Viie minutiga pidi joodud saama.

Pärastlõunaks olid tulemused ilusti netis üleval ja saate aru - minu suhkrunäit oligi normist veidi kõrgemal! Seda ma ausalt öeldes küll ei oodanud. Matt rahustas, et tunnine test on kõige ebatäpsem. Arst helistas ka kohe ja ütles, et saadab mu igaks juhuks kahetunnisele - vaatame, mis juhtub. Ärgu ma muretsegu.

Läksin siis täna uuesti kohale. Laborineiud ajasid silmad suureks, et mis sa siin teed? Ütlesin, et mulle hakkas see jook ja nõeltega torkimine hirmsasti meeldima ja kuna päikeselise reedega polnud muud tarka peale hakata, mõtlesin, et istun kaks tundi selle maailma kõige ebamugavama plastmasstooli peal ja lasen end veel testida.

Kahetunnine test on põhjalikum. Eelmisest õhtust saadik ei tohi süüa-juua ja alustuseks võetakse ampullitäis verd. Kohe pärast seda tuleb pudelitäis läilat apelsinijooki alla saada, siis tund aega oodata, mil võetakse veel üks ampullitäis verd. Seejärel tagasi ooteruumi, veel tund aega passimist ja siis kolmas ampullitäis verd. Vahepeal kuskile ära minna ei tohi, peab rahulikult istuma. So much fun!


Ah, ei olnud midagi hullu, ma niisama nats virisen. Tulin koju, sõin igaks juhuks jäätist (sest võib-olla homsest enam ei tohi) ja jäin tulemusi ootama. Ei läinudki kaua kui selgus, et... mul ONGI rasedusdiabeet! Mahtusin kenasti selle 3-9% väljavalitute sekka. What a lucky day!

Ainult üks kolmest näidust oli veidi üle normi, aga sellest piisab, et diagnoos panna. Kõigist halbadest variantidest on minu oma kõige vähem halb, sest näit saanuks ka väga palju kõrgem olla, aga midagi rõõmustavat selles siiski ei ole. Fakt on see, et minu keha ei suuda hetkel vajalikul määral insuliini toota ja seetõttu pean ma kuni raseduse lõpuni väga korralikult jälgima, mida suhu pistan.

Muuhulgas hakatakse nüüd rasedust tihedamalt jälgima ja uuritakse ultraheliga, et lapse kasvutempot ennustada. Vajadusel kutsutakse sünnitus varem esile või kui laps on liiga suur, tehakse keisrilõige.

Hea uudis on see, et kui suudan korralikult toitumist jälgida ja regulaarselt liigun, ei pruugi lapsele ega mulle endale üldse mingeid negatiivseid tagajärgi olla. Lihtsalt väike ehmatus ja meeldetuletus, et kõiki Halloween'i komme ei pea korraga nahka pistma.

Muuseas, meil oli kuni eilseni põhimõtteliselt suvi. Natuke naljakas oli novembrikuus peenrast saialilli vaasi korjata ja pluusiväel ringi lehvida. Aga siis hakkas korraga lund sadama, temperatuur kukkus 10 kraadi allapoole ja oligi talv käes. Üleöö. Kõrvitsa söötsin kanadele, et siis saab Halloween'i jalust ära ja võib jõuludega alustada. Piparkoogivabade jõuludega siis sedapuhku.

Muide, hea uudis on see, et 90% juhtudest läheb rasedusdiabeet pärast lapse sündi lihtsalt ise ära. Aga mismoodi minusugune maiasmokk järgnevad kolm kuud ilma suhkruta üle elab, ma küll ei tea!