28 november, 2014

Ilus ja hoolitsetud

Tulin koju, Kustavit polnud. Lakkisin siis suurest igavusest küüned ära. Kui tagasi jõudis, ütles mulle: "Tere haisukott!" Enamikel meestel on küünelakiga mingi salavimm, üldse ei talu selle haisu. Osadele läheb vähemalt lõpptulemus korda, aga Kusti on küünte suhtes üsna neutraalne - just eile küsisin - suva, kas lakitud või mitte, talle lihtsalt meeldivat, et ma "kogu aeg selline ilus ja hoolitsetud" olen! Mina???

Kiikasin just Marina blogisse, kust leidsin postituse meigist ja nahahooldusvahenditest. Seitse huulepulka! Mul pole ühtegi... Läbi häda olen mõnikord läiget kasutanud, aga peab tunnistama, et pole minu tassike teed. Ma kohe ei talu kui huuled on millegagi koos - juuksed jäävad sinna kinni, klaasiääred saavad triibuliseks ja pealegi olen pool tundi hiljem väärtusliku kraami lihtsalt maha limpsinud. Umbes nagu kass, kellel on käpad mustaks saanud.

Jumestuskreemide ja muu taolise osas olen suur ja ümmargune null. Kohe nii null, et ei tea siiani, misasi on BB kreem, millest kõik viimastel aastatel jahuvad... Mingi uut tüüpi näomääre? Vahel teevad peenemad blogijad enda meikimisest videopostitusi - mingi kümme minutit läheb näo katmisega enne kui silmade kallale asutakse! Ma tunnen end selliseid klippe vaadates nagu mees! Protsess on arusaamatu, aga tulemus ilus.

Tahaks kah postituse teha, et mis ägedad ilutooted mul kõik on, aga mul pole ju midagi! Igapäevases kasutuses ainult üks täiesti tavaline L'Oreali ripsmetušš ja mingi kuldses pakendis põsepuna (-> läheb vannituppa pakendit vaatama, sest tootajat ei mäleta). Estee Lauder. Väga peen! Mis aga nii peen ei ole, on avastus, et meigikott on seest tolmune. Vot nii hoolitsetud olengi! Meik tolmab ära, kuna on nii harva kasutuses!

Pidulikumatel juhtudel kasutan ka silmapliiatsit ja lauvärvi. Mingit halli. Kui silmad roheliseks/lillaks/siniseks värvin, näen välja nagu kloun. Ma ei tea, kellele need toonid mõeldud on...

Juustehooldusest nii palju, et parabeene ja silikoone enam pähe ei määri, šampoonid-palsamid tulevad ökopoest. Vahtu, lakki, maski, ladvaravi ei kasuta. Ja muuseas, kes veel ei teadnud - ma olen seejuures lausa paberitega juuksur! Selline, kellel pole isegi fööni! No Eestis oli föön. Juhul kui elamisloa saan, toon selle sealt ära. 

Minu juuksehooldus piirdub pesemise ja kammimisega. Vahel punun küljele väikse kalasaba, mispeale saan enamasti teistelt naistelt kõvasti komplimente, et vau, nii äge, kuidas sa oskasid?! Tavaliselt ütlen siis, et noh, ma olen ju juuksur! Juuksurikoolis tegelikult punumist ei õpetatud. 

Blonde kiharaid tahaks küll tagasi ja võib-olla ühel hetkel annan alla ning loobun oma "võluvast" kartulikoorest, aga ilmselt mitte niipea. Mul on isegi vähe karvu peas ja kui neid blondeerida, läheb täpselt poole vähemaks. Ärge uskuge, et maskid ja muud imevahendid suurt midagi päästaks. Blondeerimine tapab juuksed ära. Kellel neid jagub, ei anna muidugi eriti tunda.

Aga küüsi lakkida mulle meeldib. Kõige koledam asi, mis üldse olla saab, on mahakooruv lakk, seda ei näe minu küüntel mitte kunagi! Teine õudus on liiga pikad lakkimata küüned. Mõnel on kohe kiiks, et küüned peavad võimalikult pikad olema, aga ei laki neid kunagi. Kui äralõigatud küüned kraanikaussi vedelema jätta, on ju õudne, eks? Kui need teil näpu otsas on, on sama õudne! 

Vot! Iluguru on rääkinud.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

24 november, 2014

Strathcona

Vancouveris oli imeline nädalavahetus - soe ja päikesepaisteline. Ühtlasi leidis aset iga-aastane kunstifestival "Eastside Culture Crawl", mis andis hea põhjuse Strathconas ringi jalutamiseks, sest just seal kunstnikud end peidavadki. Igal sügisel avatakse neljaks päevaks kõigile huvilistele kodude ja ateljeede uksed ning pannakse tehtud tööd vaatamiseks välja. Festivalil osalevad majad tähistatakse õhupallidega ja lisaks võib internetist kaardi alla laadida, et selgemat ülevaadet omada. Samas pole Strathcona nii suur, et seda ei annaks huupi läbi jalutada (ainult 3 ruutkilomeetrit) ja pealegi on seal nii mõnusad majad, et kogu piirkond on tegelikult omaette vaatamisväärsus.

Vene kiriku ees käis suur piruka ja supimüük, mis tekitas hoobilt hea koduse tunde. Kuigi saiavalik on Vancouveris üldiselt rohkemgi kui eeskujulik, ei saa siin mitte kuskilt neid õigeid pirukaid. Lihaga, ma mõtlen. Või kapsaga. Viineriga! Nämm. Venelased on ainsad, kes neid siin teevad. Eile siis tegidki!

Strathcona on selles mõttes kah mõnus, et asub kesklinnale väga lähedal ja teiselt poolt piirneb Commercial Drive'ga, mis on umbes sama lahe linnaosa kui Strathcona ise. Sellest kandist võiks vabalt meie uus kodu saada kui praegusest korterist välja peame kolima. Vahelduseks võiks ju hipi olla! :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

22 november, 2014

Lemmikloomadest

Inglasest sõber rääkis, et oli emaga skaipides maininud, et õhtul on guatemalalaste juures pidu, mispeale ema küsis: "Hmm, Guatemala... Kas nad söövad seal hamstreid?"

Iain oli vastanud, et on päris kindel, et nad ei söö seal hamstreid... Meie, kes seda lugu kuulasime, olime kõik naerust kõveras, aga guatemalalased ei naernud sedapuhku üldse ja mainisid, et aastaid tagasi oli üks šveitslane arvanud, et Guatemalas elatakse ikka veel puude otsas.


See, kuidas Sofi ja George üles kasvasid, tundub minu jaoks lausa filmilik - teenijad, aednikud, kokad, erakoolid ja turvamehed. Nad ütlevad, et Guatemalas nii käibki. Rikkad pered peavad lapsi hoolikalt valvama, sest kuritegevus on suur ja keegi ei taha, et nende võsuke ära röövitakse ja äralõigatud kõrvade ettenäitamisel lunaraha nõutakse. Ning abiliste palkamine on Guatemalas lihtsalt niivõrd odav, et kõikidel vähegi jõukamatel peredel on teenijad, kes enamiku ajast majas kohapeal elavad.

Ühtlasi tuli juttu lemmikloomadest ja George mainis, et kui ta teismelisena omale mao võttis, pidi esimest korda elus hakkama hommikuti ise voodit tegema, sest teenija lihtsalt keeldus tema tuppa sisenemast. Ja nagu maost endast veel vähe oleks, läks jutt sellele, mida ta sõi - vahepeal oli hiirtest ja rottidest põud olnud ja loomaarst soovitas söödaks tibusid kasutada. Ühtlasi tuli tibu eelnevalt uimaseks lüüa, sest vastasel korral võinuks ta maole viga teha, nokaga silma lüüa vms.


Säästan teid siinkohal detailidest ja ütlen etteruttavalt, et söömaajast ei tulnud vastastikkuse huvi puudumisel mitte midagi välja. Tibu keksis mööda madu ringi ja madu vahtis lolli näoga ega teinud ainsamatki katset teda nahka pista. Lugu päädis sellega, et George'il oli ühe lemmiklooma asemel kaks, sest ka kana kasvas tema juures suureks. Kui keegi seltskonnast küsis, kas nad sõid kana lõpuks ära, ütles George pahaselt: "Ega me mingid julmurid pole!"

Hiinlasest sõbral oli oma lapsepõlvest selline lugu rääkida, et kui ta lasteaiaealisena veel Hong Kongis elas, oli neil vennaga kahepeale väikeses akvaariumis kuldkala. HK-s on aga aegajalt ekstreemselt kuum ja tema arvas, et kalal on samuti palav ning pani akvaariumi sügavkülma jahtuma. Paar aastat vanem vend oli sellele hiljem jälile saanud ja üritanud päästa, mis päästa annab, üritades külmunud vett (koos kalaga!) mikrouunis lahti sulatada…

Mõistsin, et mul on ikka täitsa normaalne rahulik lapsepõlv olnud. Ainus loomapiinamise seik piirdus vihmaussidega - millegipärast oli vaja alati kindlaks teha, kuspool on pea ja kus saba ning ainus võimalus selle tuvastamiseks oli kergelt peale vajutada ja vaadata, millisest otsast muda välja tuleb.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

19 november, 2014

Imeline eesti keel vol 2

Naljakas, et Vancouveris pole üldse tuult. Sel sügisel oli üks päev, mil nägin hommikul aknast välja vaadates, et puud liiguvad ja kohe täitsa korralikult liiguvad. Hiljem teised rääkisid, et mingi orkaan olevat lähedalt mööda läinud, ennustati, et tuleb siia, aga päris kohale ei jõudnud. No ma ju ajalehti ei loe. Ainult Eesti omi vahel. Viimasel ajal vaatab sealt kahjuks ainult Argo Ader vastu - ma ei saa aru, kui kaua võib üht valevorsti promoda? Aga noh, mõnel ei olegi süütunnet, see on tegelt okei. Meil on tööl autistid samasugused, ainult et valetavad palju vähem.


Pühapäeval on Eesti Majas filmiõhtu, jee! Muidu toimub seal ainult natuke koorilaulu ja rahvatantsu ning pühapäeviti jumalateenistused, aga neist pole ükski päris meie teema. Selles mõttes on Toronto Eesti Maja toredam, et neil on oma pank ja Eesti kohvik, kust saab päris õigeid pirukaid ja muud kodumaist kraami. Sinepit näiteks (mitte et ma seda tahaks, aga ikkagi).

Vancouveri Eesti Majast saab alates järgmisest nädalast Eesti ajakirju, sest ema on mulle neid aja jooksul ikka kilode kaupa saatnud ja kuna kaugelt tulnud kraami on kahju ära visata, viin need sinna. Äkki keegi tahab keelt harjutada või midagi.

Ahjaa, eesti keele eripäradest - ükspäev rääkisin Mattile mingit lugu, millele ta pidas vajalikuks omalt poolt midagi lisada ja noh, nagu ikka, kui tema juba lisama hakkab, siis alla kümne minuti see monoloog ei kesta. Mingil hetkel ütlesin, et oota, sa kaaperdasid ju minu loo ära! Mul jäi pooleli! Vastas eesti keeles: "Ütle!" Parandasin, et: "Räägi, mitte ütle!" Matt vaidles vastu, et "ütle" on ju "tell"?!

Nii, eestlased, aidake mind nüüd välja - kust läheb "ütle" ja "räägi" piir? Minu meelest käib see lihtsalt tunde järgi...

Kairi (kes on üle viie aasta Eestist eemal elanud) rääkis, et oli emaga arutanud, kuidas eesti keeles suurt käterätikut nimetatakse - see on ju saunalina?! Sauna? Lina?


Muideks, Kairi ema jõudis eile Vancouverisse ja tõi mulle piparkoogimaitseainet! Siin selliseid asju ei müüda. IKEAst saab küll nii piparkooke kui tainast, aga muudes poodides on valik olematu. Kanadalased ei paista neist suuremat hoolivat. Siin käib kogu jõuluvärk teistmoodi, isegi kuupäev on erinev - 25. detsember. Ja lapsed ei pane aknalauale sussi, vaid riputavad kamina külge sokid. Tundub mõistlik. Miks peaks jalanõude sisse midagi söödavat panema?

Jõuluvana ei tule uksest, vaid kamina kaudu - kogu põhjapõtrade ja kaadervärgiga lendab sisse. Talle jäetakse eelmisel õhtul laua peale piima ja küpsiseid ning põhjapõdrale natuke juurvilju, näiteks porgandit. Nii armas! Shelby rääkis, et nende peres oli enamasti nii, et isa pidi öösel salaja jõuluvana söögi nahka pistma ja ema hooleks jäi värske kraam. Vähemalt on Kanada tavasid vaadates selge, miks jõulumees paks on...

* Imeline eesti keel vol 1 on SIIN.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

18 november, 2014

Kola

Korter, kus praegu elame, müüakse suve alguses maha ehk hiljemalt poole aasta pärast tuleb jälle kolima hakata. Sellega seoses jäin mõtlema, et kui palju meil asju on? Kanadasse tulles mahtus kogu elu ühte suurde kotti ära. Tükk aega püüdsin tasakaalu hoida ja meeles pidada, et Eestisse tagasi lennates peaks ju sama kotiga hakkama saama, aga mingil hetkel hakkas siiajäämine palju ahvatlevam tunduma ja seoses sellega minetas koti suurus oma tähtsuse.

Või noh, mitte päris. Kuna elame üüripinnal, on üsna tõenäoline, et ühel hetkel tuleb jälle edasi liikuda ja mul on mingi imelik kiiks, et peaks niimoodi kolitud saama, et viskaks varanatukese seljakotti ja võiks mugavalt uude kohta sisse jalutada. Ei mingit kastidesse pakkimist ega mitu korda liftiga üles-alla sõitmist.

Tegelikult ei ole olukord juba ammu nii roosiline, et elu seljakotti mahuks. Võin ju arvata, et mahub, aga kui nüüd kasvõi ratsionaalsema pilguga riidekappi kiigata, siis... Lisaks hilpudele on meil voodipesu ja padjad, komplekt pokaale ja üks viskiklaas, mitu suurt kaussi ja jalaga koogialus, kaks teravat nuga, ports küpsetusvorme, pudrunui, piparkoogivormid, kohvikruus, müslipurk, nõudekuivatusrest, blender, mikser, vannitoavaip, põrandalamp, fliistekk, täispumbatav madrats (Triinu ja Mosu pärandus), kaks väikest toataime ja kaks orhideed (viimased ilmutavad suremise märke ehk tõenäoliselt enam kaasa ei rända), ports raamatuid ja riputatav jalanõuderiiul (õnneks ei võta kokkupanduna üldse ruumi - elagu IKEA!).

Et pilt aus oleks, peaks loetellu lisama ka Kustavi tehnikakola, mida ma isegi nimetada ei oska ning kahe peale umbes 40 paari jalanõusid. Ja loomulikult ukulele! See ukulele, milleta Kustav polnud nõus Singapurist lahkuma ja mida mina pidin hiljem mööda Malaisiat kaasa vedama. Lõpuks lendasime sellega Eestisse ja nädal hiljem Kanadasse - kõigepealt Torontosse ja siis Vancouverisse. See on üks paganama palju reisinud ukulele! Küll aga pole see üks paganama palju kasutust leidnud ukulele…


Ühesõnaga nüüd on nii, et tahaks hästi suurt voodit ja hästi pehmet kassi. Ja kedagi, kes kassikarvad enne kokku korjaks kui mina neid näen. Päikesepoolseid maast laeni aknaid (nagu praegu). Aknaga vannituba. Tagahoovi ja vaarikapõõsaid. Kustav ütles, et hakaku ma siis visualiseerima, eelmine kord tuli ju lausa ideaalselt välja :)

08 november, 2014

Minu väiksed kuserotid

Eile oli tööl väga kummaline päev. Kõigepealt oli see klient, kes muidu viks ja viisakas, hommikul voodisse kusenud. Ja mitte kogemata ega une pealt, vaid kohe täitsa tahtlikult! Öötöötaja aitas tekkinud segadust likvideerida ja seejärel mindi hommikust sööma, kus nendega liitus päevatöötaja. Söömise käigus tekkis pisiasjast tüli ja kui töötaja last keelas, lajatas noormees talle: "Fuck off bitch!" ja lõi teda paar korda.

Uskumatu! Meie väike armas kõhetu kuju, kes on kõige viisakam ja sõbralikum olend maailmas! Mul polnud õrna aimugi, et ta selliseid sõnu üldse teada võiks! Oli tükk aega pahurdanud ja veel paar rumalust suust välja podisenud ning raportit lugedes avastasin, et ega töötaja kah just kõige professionaalsemaks ei jäänud - oli ise ausalt kirja pannud, et kui poiss talle "loll" ütles, siis tema tänas last selle eest. Oeh. Olla autistiga irooniline on maailma kõige tänamatum tegevus üldse…


Pärastlõunal kui tööle jõudsin, saabus kõigepealt tüdruk koju tagasi. Temaga ikka aeg-ajalt juhtub asju, nii et kui teda saatvalt töötajalt uurisin, kuidas päev läks ja töötaja seepeale lahinal nutma purskas, siis ma üleliia imestunud polnud. Kurtis, et tüdruk jonnis, ei tahtnud kõndida, siis ei tahtnud basseinis olla, seejärel krabas kohvikus letilt muffini ja surus selle endale tervena suhu ning lõpetuseks tõmbas kellelgi peotäie juukseid peast välja. Üsna tavapärane päev!

Neiu on sügava puudeastmega autist, kes paljudest asjadest ei jaga ööd ega mütsi. Tema eripäraks on inimesi selle järgi lahterdada, kes seisavad temast ülalpool ja kes jäävad alla - see on miski, millest ta väga selgelt aru saab. Malbe ja õrn päevaprogrammitöötaja on hoobilt teise kasti paigutatud. Just for fun! 

Laps anti mulle üle ja temast sai kohe nurruv diivanikiisu, kes viskas end külili ja nõudis, et keegi talle raamatut loeks, ei mingit draamat enam! Päevaprogrammitöötaja solvus sellise muutuse peale veelgi enam ja puges pisaraid pühkides ukse vahelt välja.

Veidi hiljem saabus ka poiss tagasi koju. Istusime temaga kusest kuivava voodi äärele maha ja rääkisime natuke elust ja inimestest. Ütlesin, et voodisse kusta võib nii palju kui kulub. Tema enda voodi ja kui talle meeldib kuse sees magada, siis jumala eest - mina küll ei keela! Arvas siis, et pole vist ikka hea mõte. Aga vandumise ja löömise keelasin ära, sest meie majas on kõik omavahel sõbrad ja kes minu sõpru lööb, jääb edaspidi kommidest ilma. Noogutas ja paistis, et sai aru küll. Eks edaspidi näis.

Autistid on ikka nii veider seltskond.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

07 november, 2014

Kõrvitsapüha

Meil oli siin ju vahepeal Halloween! Ahjaa, Facebook'i vahendusel märkasin, et Eestis oli ka. Eestis! Ma olen vähem kui kaks aastat ära olnud ja vahepeal on lisaks sõprade 10+ uuele beebile lisandunud ka uus püha! Kuidas see juhtus?

Mäletan, et kaugel hallil ajal, mil mina veel Eestis elasin, olid Kadripäev ja Mardipäev, aga Halloweenipäeva polnud. Nüüd on siis ühe kuu jooksul kolm püha, kus saab uksele koputamise eest kommi?

Ma ei tea, kuidas ma eelmisel aastal Halloweeni nii kapitaalselt maha magasin, et sellest üldse osa ei saanud? Seekord olin igatahes tööl ja tänav, kus see maja asub, oli paksult kostümeeritud kommihuvilisi täis. Reegel on selline, et kui kõrvitsat väljas pole, siis keegi uksele ei koputa. Meil polnud. Korra mõtlesin küll, et peaks ikka tavadega kaasa minema, mõned luukered murule viskama (nagu naabritel) ja kõrvitsa trepile tõstma, aga siis sain aru, et… nääh. Ei.


Kaks autisti. Hunnik sädinat ja väikeseid lapsi. Kausitäis komme. Ei-ei-ei. Sellest oleks nii spooky Halloween tulnud, et pärast kõnniks kõik ümbruskonna mudilased me majast teise tänava kaudu mööda! Väga keeruline olnuks klientidele seletada, miks võõrad lapsed saavad kommi, aga nemad ei saa. Muidugi on alati variant neilegi jagada, ainult, et seda, mida liigne suhkur ühe autistiga teeb, ei kujuta te ilmselt ettegi. Liigne suhkur algab nende jaoks enamasti umbes teisest küpsisest.

George & Sophia
Parimal juhul oleks maiustamise tulemusel saanud lõbusat hüppamist, kätega vehkimist ja kahehäälset hauatagust naeru (assa raks kui kriipilt nad seda teha oskavad, tüdruk hästi madalalt, poiss rämekiledalt). Halvimal juhul oleks näinud juustest tõmbamist, nägude kriipimist ja katseid silmi välja torgata. Ühe kliendi poolt siis. Teine oleks suure tõenäosusega hauataguse naeru ja hüppamise juurde jäänud.

Nii et kõrvits oli ilusti toas ja uksele ei koputanud keegi. Kõrvitsa tõi üks klientidest endaga päevaprogrammist kaasa, neid oli läheneva Halloweeni puhul pesuehtsale põllule viidud, kust igaüks sai meelepärase vilja valida. Tuligi siis üleni mudase ja hästi rõõmsana. Kõrvitsaga! Õnneks oli sel päeval üks kanadalane tööl, kes teadis täpselt, kuidas kõrvitsale nägu sisse lõigata ja mismoodi kuppel niimoodi maha võtta, et selle hiljem tagasi saaks panna. Minule on ikka väikesest peale räägitud, et söögiga ei mängita ja noh, teate küll… meil Eestis ju polnud Halloweeni! Vanasti, ma mõtlen. Kaks aastat tagasi vanasti.

Kui koju läksin, olin metroos vist ainus kostümeerimata tegelane! Ja see polnud sugugi mitte mingi pooltühi rong! Pöördusin hoobilt halloweeni-usku! Minul saab kah järgmisel aastal kostüüm olema - Sofil oli õigus, ilma ei lähe kohe mitte :)

Järgmisel õhtul toimus meie juures üle pika aja jälle üks eestlaste pidu, kust osavõtt nii aktiivseks kujunes, et kõik kutsutud end kohale vedasid ja lisaks sellele ka mõned sõbrad kaasa võtsid! Mingil hetkel olin isegi natuke mures, et pole rahvast kuskile istumagi panna, aga mingil veidral kombel tahavad alati kõik köögis püsti seista, nii et diivan oli vaatamata suurele rahvahulgale täitsa tühi. Ja nagu ikka, jäävad mõned (guatemalalased ja Matt) vähemalt kolm tundi hiljaks ning mõned teised hakkavad selle aja peale juba koju liikuma. Mahtusime ära küll. Viimased-hapupiimased said lõpuks maha istuda (enne kui tantsuks läks) ja Kustavi kohvrist leitud Vana Tallinn kleepis veel mitu päeva mööblilt vastu.

Shelby õpetas, et naeratada võib widely (laialt) või wildly (metsikult). Või mõlemat korraga:


Uute eestlaste read täienesid sedapuhku Kaisa ja Kaleviga. Kaisa kolis siia Torontost (aga muidu täitsa eestimaine tüdruk) ja Kalev, va õnnejunn, on Vancouveris sündinud. Ema-isa ning kaks komplekti vanavanemaid eestlased. Ise näeb välja täpselt nagu tüüpiline Kanada mees (habemega) ja eesti keelt räägib aktsendiga, aga räägib! Ja väga hästi räägib! Matt oli muidugi kade :) Isegi Sofi oskab varsti paremini kui tema! Kustav tõi Sofile sünnipäevaks eesti keele vestmiku ka!

Üks hea uudis veel - homme on jälle reede!!!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

05 november, 2014

Puhkus Mehhikos ehk vähemalt ei saja nuge

Halleluuja, ma olen tagasi! Kaks nädalat arvutivaba elu näitas, et täitsa kenasti saab hakkama. Küll aga oli esialgne ehmatus päris suur, sest appi-appi, mis head asjad end mu arvutis peidavad - terve elu ju! Õnneks oli back-up olemas ja lõppkokkuvõttes saime katkisest arvutist ka mitte-back-up'itud failid kätte, aga no siiski! Lõpp hea, kõik hea.

Nii. Kustav saabus Mehhikosse kolm päeva enne mind ja teatas, et seal on nii kuum, et riideid polevat vaja kaasa pakkida. Ma mõned hilbud siiski võtsin, aga nagu ikka, kujuneb lõpuks nii, et kannad mingeid ühtesid-samu lemmikuid, millega kõige vähem palav on ja muud ripuvad kurvalt puu peal kuni nad kojulennuks jälle kohvrisse lükatakse. Põhimõtteliselt oleksin käekotiga hakkama saanud, aga no hea küll siis.

Sihtkohaks olime valinud maalilise rannaga rahuliku Tulumi, mis asub Cancuni lennujaamast kahetunnise sõidu kaugusel. Kui lõpuks oma tuppa jõudsime, läksime otseteed rõdule. Tähistaevas, mis meid seal ees ootas, oli täiesti kirjeldamatu! Nii selge ja rahulik.

Pärast esimest vaimustusetuhinat astusime korraks tuppa, et kohver lahti pakkida ja hetk hiljem kostus õuest kummalist häält ning lahtisest rõduuksest hakkas ristloodis vett sisse lendama nagu oleks keegi ämbriga visanud! Seda nägin ma nüüd küll esmakordselt, et selgest taevast võib torm tulla!

Järgmisel päeval, pärast järjekordset sörki, et vihmavarju jõuda, tõdes Kustav: "Aga vähemalt ei saja nuge!" Ei läinudki kaua mööda kui saabus õhtu… ja öö… ning ühel hetkel ärkasime selle peale üles, et sadaski nuge ja rohkemgi veel! Äikesetorm, mis üle terve mere kõmises, maja kõrval kõrvulukustavalt plahvatas ja niimoodi valgust sähvis, et silmade sulgemine pimestamisest ei päästnud, oli ikka täiesti omaette elamus! Tuul oli nii tugev, et palmid maani lookas ja sellest, milline hulk vett korraga alla sadas, ma üldse ei räägigi!

Hommikuks oli kõik möödas nagu poleks midagi juhtunudki. Akna taga kõrguval puul ei liikunud mitte ükski leht! Hotelli pererahvas ütles hiljem pilpaid kokku korjates, et midagi sellist pole isegi nemad juba aastaid näinud…

Viimasel kolmel päeval oli aga ilm ilus ja päike küttis sellise intensiivsusega, et esimese pooltunniga, mil see lõpuks läbi pilve natuke paistma hakkas, põlesin ma hoobilt ära. Tulum oli täpselt nii idülliline kui me lootnud olime. Pisikeste armsate hotellidega ääristatud lõputu rannariba ja siidpehme liiv. Suenos Tulum, mis meile nädalaks ulualust pakkus, osutus tõeliseks pärliks. Hoovil süüdati igal õhtul 120 küünalt, romantikat sadas uksest ja aknast (kui just nuge ei sadanud, hahaa) ning toit viis keele alla!


Mehhiko oli palju puhtam, sõbralikum ja turvalisem kui ma ootasin. Turismipiirkonna värk - tõelisest Mehhikost on see vist valgusaastate kaugusel. Eelkõige juba seetõttu, et tüüpiline päevapalk on seal 10 peesot tunnis, aga turistilt küsitakse ühe prae eest 200. Hinnad olid kohati isegi krõbedamad kui Vancouveri kesklinnas, kus sama raha eest juba valge lina ja koogutava sommeljee saaks.

Sõitsime iga päev ringi, kolasime maiade varemetel ja käisime kõik ümberkaudsed linnakesed läbi. Cancun oli täiesti mõttetu koht, hiiglaslikud hotellid üksteise küljes kinni, paar uhket topelthindadega kaubamaja nende vahel. Linn ise, mis hotellidest eemal asus, polnud samuti vaatamist väärt. Playa del Carmenis oli väga muhe jalakäijate tänav koos lõputu restoranivaliku ja mõnusa mussiga, aga randa oli nii suure koha kohta vähe ja merevaadet jagus vaid paarile õnnelikule toale (vastupidiselt Tulumile, kus igaühel oli merevaade).

Maiade varemed mulle erilist muljet ei jätnud, ma pole sellise asja jaoks vist piisavalt diip. Noh, on hunnik üksteise otsa laotud kive ja vsjoo. Tore. Tulumis asuvad varemed olid veel nii peened, et nööridki ümber veetud, isegi lähedale ei tohtinud minna - ainult kaugelt eemalt sai pilti teha. Aga näiteks Coba's oli üks selline ka, kuhu võis otsa ronida.


Edasi läks nii, et mina lendasin koju tagasi ja Kustav tuli kaks päeva hiljem järgi. Uus turistiviisa anti talle jälle kuueks kuuks, kuigi küsis seda ainult kaheks. Jaanuaris läheb siis korraks Eestisse põlvest juppe välja lõikama ja eks pärast seda millalgi tagasi.

Üle piiri käimine peaks peatselt selle võrra lihtsamaks muutuma, et eile oli lõpuks ometi meie elamisloa taotlemise tasu kaardilt maha võetud! Lõpliku otsuseni on veel pikk maa minna, aga ikkagi hea teada, et asjad liiguvad. Whoop-whoop!!!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud