29 detsember, 2013

Visualiseerimise jõud

Kuna ükspäev pidin lume tõttu kolm tundi varem tööle minema ja pühade ajal samuti pikemad päevad tegema (8 tunni asemel 12), anti reede vabaks. Siin on seadus, mis kohustab tööandjat kõikide ületundide ja pühade eest pooleteistkordset tasu maksma ja lisaks sellele ka vabu päevi andma. Nii tekkiski pikk nädalavahetus, millega ei olevat mu kohustuslikud vabad tunnid veel ära kasutatud - pean ka jaanuaris ühe lisapäeva puhkama. Ma ei saanud sellest süsteemist päris lõpuni aru, aga noogutasin muudkui kaasa, et ahah ja pole probleemi, võime niimoodi teha küll.

Kanadas ongi mõned asjad väga toredad, näiteks allahindlused - täiesti tüüpiline, et asjad on poole võrra odavamaks hinnatud ja kassas selgub, et sellest hinnast läheb VEEL pool maha. Tihtipeale on lausa terve pood -40%. Valik vahetub sellise kiirusega, et nad peavadki ostuvoogu kõrgel hoidma, et uusi kollektsioone ära mahutada. Praegu ootan huviga, mis jaanuaris hakkab saama, sest siis on tavaliselt kõige tüüpilisem allahindluste aeg - hakatakse peale maksma, et poest midagi kaasa võtaksid?

Veel olen avastanud, et kuivati kulutab riided nii kiiresti läbi, et neid peabki kogu aeg juurde soetama. Vahepeal kaalusin juba pesuresti ostmist, et vähemalt lemmikasju hävimisest säästa, aga mugavus sai võitu ja osad hilbud riputan nüüd lihtsalt dušikardina puu külge kuivama. Abiks ikka!

Igatahes tulin neljapäeva õhtul koju ja alustasin puhkamisega. Reedeks olime planeerinud kinkide avamise ja nagu teate, sai sült juba öösel valmis keedetud. Sedapuhku ei läinud "esimene vasikas" kaugeltki mitte aia taha, vaid sai hoopis nii maitsev, et panime hommikusöögiks kumbki terve kausitäie nahka!

Et lõhn oleks jõuludele kohane, otsustasime enne söömist veel piparkoogid valmis küpsetada. Üks asi viis teiseni ja lõpuks juhtus, et hommikusöögini jõudsime alles kell kolm :)


Nagu näha, on Anna õpetatud visualiseerimine hakanud vilja kandma. Kõigepealt tööl - juba suvel mõtlesin, et nii lahe oleks ise selle maja juhataja olla - otsuseid teha, töötajaid valida, menüüd koostada ja pabereid täita; paremast graafikust rääkimata. Unistada ju ikka võib! Ja korraga oligi uut juhatajat vaja! Vähe sellest, et pakkumine just mulle tehti, otsustati, et töötan nelja järjestikuse ööpäeva asemel (mis on kõigi teiste juhataja graafik) hoopis E-R kella 13-st 21-ni. Ahjaa, jõulupreemiat anti ka!

Vahepeal hakkas (nüüdseks endine) korterinaaber üha enam närvidele käima ja otsustasime uue kodu leida. Tuulasime internetis ja käisime paari kohta isegi vaatamas, aga kogu selle aja soigusin Kustavile, et nii äge oleks kui saaksime hoopis Jeffi korterisse kolida. Samas oli muidugi selge, et kolme tuba me ei vaja ja isegi kui allüürnik võtta, jääb risk, et peame mõnel kuul terve korteri eest ise maksma, mis oleks mõttetult suur kulu...

Jeff ja Amy tulid vahepeal nädalaks Vancouverisse, käisime neil siin külas ja kuigi teadsin, et pole mõtet ette kujutada, et sellest võiks me uus kodu saada, paigutasin vaimusilmas Kustavi kitarri toanurka seisma ja ennast diivanile kerra. Unistada ju ikka võib!

Jeff rääkis, et ema (kellele see koht kuulub) võtab pärast nende lahkumist jälle üürilised sisse, mispeale lootusetult ohkasin ja mõttes end sealt diivanilt jälle püsti ajasin, et uued inimesed mulle kogemata peale ei istuks. Koduteel vadistasin Kustile, et mõtle kui äge oleks kui Caroline helistaks, et ah tulge elage hoopis ise siin ja ärge tervet üüri makske, andke ainult seesama summa, mis te oma jagatud kodu eest praegu tasute. Oleks ju kihvt?!

Paar päeva hiljem läksime kinno, sõime popcorni, vaatasime nürisid reklaame ja korraga turgatas Kustavile pähe, et tal on uudis - üks mu unistus pidavat täituma ja et arva, milline! Mulle üldse ei meeldi arvata! Pakkusin täiesti suvalisi asju, a la saan-sinu-popcorni-ka-ära-süüa? Kustav tõreles, et kuule, need pole ju asjad, millest sa unistad ja mina läksin täiesti närvi, et misasi see siis on? Lahmisin silmade pööritades kõige ebatõenäolisema variandi, mis pähe turgatas: "...et leidsid meile uue korteri, mis maksab sama palju kui praegune, aga asub ikka kesklinnas ja kellegagi jagama ei pea?" Jäin mossitades istuma, et Kustav aru saaks kui idiootne see arvamismäng on! Ja kujutate ette, Caroline OLIGI helistanud ja põhimõtteliselt sõna-sõnalt minu öeldut korranud!

Et kas me ei tahaks kolida - talle meeldiks kui korteris elaksid tuttavad inimesed, ja et üüriks sobiks täpselt sama summa, mida Marc'ile maksame... No nii absurd, et anna olla! Ja siin me nüüd siis oleme!

Õhtusöögiks tegime ahjuparti, mille kõrvale meisterdasin ploomikastme. See on üks maitsvamaid asju, mida ma viimasel ajal söönud olen! Kasutasin suvalisi aineid, mida erinevates retseptides mainitud oli, ja eeldasin, et kui hea kraam omavahel kokku segada, ei saa lõpptulemus halb olla. Hautasin värskeid ploome sulavõis, lisasin ühe apelsini mahla ja riivitud koore, natuke punast veini ja veidi tumedat suhkrusiirupit. Oeh. Hea!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

27 detsember, 2013

Kuidas keeta sülti?

Süldi jaoks läheb vaja suurt pottiSee on päris tähtis, sest 3-tunnise keetmise käigus aurustub osa vett ära ja seda ei tohi juurde lisada. Lisaks potile on vaja:

Seajalg (sõraga)
Seakoot (jalast järgmine tükk, veidi pontsakam)
Sealiha, veiseliha, kanaliha  

Koorimata sibul (annab kuldse värvi) - 2 tk
Kooritud porgand - 2 tk
Sool, terapipar, loorber (6 lehte)

Mõned kasutavad veel seasaba või -kõrvu, need aitavad tarretuda. Maitseks võib lisada veidi küüslauku.

Lugesin netist, et paljud löövad seajala kodus kirvega tükkideks, et rohkem "liimi" luu seest välja pääseks. Siinses hiinlaste poes oli see juba ära tehtud :) Ma tõesti ei tea, kas nemad keedavad ka mingit süldilaadset asja, aga sellega läks igatahes hästi.


Lihatükid võib paariks tunniks külma vette ligunema jätta, siis tuleb hiljem vähem vahtu. Mina alustasin kogu protsessiga õhtul kell kümme, seega ei jäänud liigseks peenutsemiseks eriti aega. Loputasin liha jooksva vee all ja lobistasin natuke kausis ka. Vesi läks iga kord sogaseks, nii et midagi sealt igatahes välja tuli. Liha tuleb asetada külma vette ja lasta vaevumärgatavalt keema. Aga tõesti nii, et ainult natuke mulle põhjast ülespoole roniks, sest kui suurema kuumusega kütta, läheb sült sogaseks. 

NB: sülti tuleb keeta ilma kaaneta ja kogu tekkiv vaht ära korjata!

Porgand, sibul ja maitseained lisa tunni-kahe pärast, loorberi võiks puljongisse panna 15 minutit enne keetmise lõppu. Sibulad ja porgandid viska hiljem lihtsalt ära. 

Mina ostsin jalale seltsiks mingi suvalise tüki veiseliha ja sama suvalise sealiha (ning kooti mul polnudki). Nagu aru saan, sobib ükskõik milline liha. Tahtsin tegelikult kana ka võtta, aga jäin mõtlema, et kui suur see pott ikkagi on ja kas leeme jaoks ikka jääb ruumi... 

Kolme tunni pärast tuleks liha välja korjata, peeneks hakkida ning tagasi potti panna. Siis veel korra keema lasta (aga hästi õrnalt) ja ongi sült valmis. Lao kaussidesse ja jäta jahedasse kohta tahenema. Valmis sülti võid ka sügavkülmas säilitada ja sobival hetkel lahti sulatada ning potis läbi kuumutada - järgmiseks hommikuks on jälle tardunud ja maitseb kui värske! 

1. pilt: äsja keema läinud ja esimene vaht (selleks läks pool tundi aega)
2. pilt: 1,5 tundi podisenud, sibul vupsas just sisse
3. pilt: 2,5 tundi (sibulad andsid väga hästi värvi küll, 10-minutiga oli sült kuldne)
4. pilt: 3 tundi sai täis, võtsin sibulad välja, et oleks näha kui palju vett on aurustunud (umbes veerand).


Kõige üllatavam oli see kui palju soola kulus! Ma olen ikka päris kogenud supikeetja - podistan samamoodi vaikselt tulel ja lisan soola alles siis kui puljong hakkab valmis saama. No supiga ei anna sülti üldse võrreldagi! Süldi sisse läks ikka metsikult palju soola, et seda natukenegi tunda oleks.

Kuigi vahu korjasin korralikult ära, jäi lõpuks ikka mingeid seletamatuid kribalaid sisse. Valasime leeme läbi makaronisõela ühest potist teise, suurem sodi tuli niimoodi välja. 

Hakkimine läks ludinal, sest kondi ja kamaraga oligi ainult üks jalg. Ülejäänud kaks tükki oli tailiha, mis tundidepikkuse hautamise järel nuga nähes ise tükkideks hüppas.


Igatahes kell kolm öösel oli sült ilusti kaussides. Ühe tegime hästi tillukese, et hommikusöögiks kindlasti ära tarretuks. Minu poolest võivad jõulud nüüd alata!


EDIT: Järgmiseks päevaks oli sült kenasti tardunud ja maitses imehästi! Kuna olin keetimise ajal kogu pinnale tõusnud rasva ära korjanud, oli seda kaussidesse väga vähe jäänud. Tulemuseks täiesti klaar tailihasült :)


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 detsember, 2013

Talvevõlumaa

Lõpetasin eile öösel kell pool kaks blogimise (nagu midagi paremat poleks teha) ja viskasin korra pilgu Elise kirjale, kus ta teatas, et Eestis pidavat mustad jõulud tulema, ja küsis, kas Vancouver on sama depressing kui Eesti? Sophie oli juba vastanud, et "according to the weather channel tomorrow will snow" ja mina täiendasin sarkastiliselt, et "according to the weather channel it's also raining all the time". Mitte et mulle vihm nii väga meeldiks, aga saate ju aru, et kui elad maailma vihmapealinnas ja ei mäleta, millal viimati sadas, siis on ju natuke imelik? Detsembris on kolm korda sadanud. Kolme nädala peale! Enamasti on meie uue kodu aknast aga selline vaade:


Kui pilti tegin, ütlesin Kustavile, et mina ei saa küll aru, et detsember oleks. Ei-ei, ma ei kurda! Lakkamatust päikesepaistest ei ole võimalik tüdineda. Eriti kui Eesti sõbrad ütlevad, et mõnipäev neil ei lähegi valgeks. Meil peab kah mõni pluss olema selle kõrval, et jõuluks vanaema tehtud verivorste ei saa!

Muuseas, Kustav nentis suvel, et nojaa, praegu on küll tore, aga ma ei tea, kas mulle siin siis ka veel meeldib kui talvel kolm kuud järjest iga päev sajab... Aga palun - kolmest kuust on kaks läbi.

Ahjaa, Elisest rääkisin... Kirjutasin vastuse ära ja pugesin põhku. Hommikul teen silmad lahti ja mida ma näen:


Oot, mis sellest sai, et Vancouveris ei saja lund? Ei oskagi nüüd midagi muud soovida. Päike oli, lumi oli. Vihma polnud. Kõik on rahul.

Aga ei saa tähelepanuta jätta, et lumi võrdub siin katastroofiga, mille puhul enamik kohalikest ennast pikali maha viskavad ja teatavad, et nüüd on kõik, elu jäi seisma. Isegi internet, millega meil kunagi varem probleeme pole olnud, oli täna hommikul kadunud. Kümme minutit pärast ärkamist helistas mulle öövahetuse töötaja, kes oli just koolibussilt kõne saanud, et halbade ilmastikuolude tõttu täna vedu ei toimu. Muidu on nii, et öövahetus saadab lapse kell üheksa kooli ja läheb ise minema, mina saabun alles ühest. Täna kui laps kooli ei pääsenud, oli kogu süsteem pea peal. 

Põhja-eurooplast, nagu mina seda olen, väike lumi ei heiduta, ütlesin, et andku mulle tunnike aega, lendan kohale. Kiire dušš, riided selga ja minek. Igavesti mõnus päev oli - kõigepealt ajasin teerajad puhtaks, siis käisime lapsega nurgapealses poes piima ja šokolaadi järel, tegime hommikusöögiks omletti ja sättisime end diivanile multikaid vaatama. Nagu oleks ise kah koolist vaba päeva saanud! 

Hiljem läksime jalutama, sest mul on kahtlus, et Vancouveri lumi on nagu Eesti talve valge hetk - et kui õigel ajal kohal pole, jääd ilma. Ma üldse ei imestaks kui homme oleks plats puhas ja päike väljas. Seega krabasin fotoka kaasa, sest muidu te ei usuks, et meil siin kah maa valgeks läheb. Ja lumemütsiga palmi pole te võib-olla varem näinudki (mina näiteks polnud)...


Nüüd on ühtlasi käes see aeg, mil inimesed päkapikumütsides ringi käivad. Õudne! Kes mütsi ei taha kanda, on pähe tõmmanud peavõru, kus jõuluteemaline lulla küljes tilbendab. Täna nägin kena noort naist, kel oli punase võru küljes kaks jõuluvana pead. Värvilisest papist, 6-7 cm kõrged. Vedru otsas! Paar päeva tagasi istus bussis vanem mammi, kel oli peavõru küljes vilkuv kuusepuu. Oma 10 cm kõrge. Taevas halasta, kesse paneb omale kuuse lagipähe?

Siin on osad bussid ka kostümeeritud! Saage tuttavaks, Rudolph The Red Nosed Bus. Nina on, silmad on, sarved on ka. Põhjapõder mis põhjapõder! 


Eile oli peakontoris jõulupidu. Üks naljahammas uuris, et kas me Eestis jõule tähistame ja oli imestunud, et meie pühad on päev varem (Kanadas tähistatakse 25-ndal). Ja meie Santa Claus ei tule kamina kaudu, meil on tänapäevane mudel, oskab ust kasutada. 

Kusjuures kuni detsembrini oli minu jaoks täielik müstika, et Kanadas on absoluutselt igas majas kamin. Paljudes korterites ka. Nüüd saan aru küll! Esiteks ei panda siin aknalauale sussi, vaid riputatakse kamina külge sokk; teiseks tuleb jõuluvana korstna kaudu - kel kaminat pole, selle jõulud on puhta tuksis! 

Meil pole. Ma ei tea mis saab... Tuleb siis Eesti jõul koos süldi ja piparkookidega!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

20 detsember, 2013

50 halli varjundit

Sõbranna laenas mulle hiljuti kaks osa "halle varjundeid". Esimene oli täitsa okei, selline lihtne lugemine, sobiks kenasti mõne teismelise tüdruku riiulisse "Videvikule" seltsiks. Aga teine osutus juba täielikuks okseks. Absurd ja klišee vaheldumisi! Näiteks selgus, et meespeaosaline on prostituudi poeg, keda ema sutenöör igapäevaselt peksis ja kes oli nii nälginud, et kui ta lõpuks haiglasse sattus, polnud keegi nii nälginud last varem näinudki. Arstil, kes teda läbi vaatas, hakkas poisist kahju ja seega lapsendas ta oma perre. Sest ta ei saanud lapsi. Ja sest lapsendamine ongi täpselt nii lihtne protsess, et valid aga kõige kurvemate silmadega põnni välja ja võtad lihtsalt koju kaasa.

Rääkima hakkas peaosaline alles kuueaastaselt, enne seda ei öelnud ühtki sõna. Aga sügavalt traumeeritud-nälginud-kõnevõimetust lapsest kasvas hiilgav ärigeenius, kes 27-ndaks eluaastaks oli maailma kõige rikkam ja mõjuvõimsam inimene. Loomulikult oli tal hulgaliselt muidki andeid; klaverit mängis paremini kui Beethoven ning ühtlasi oskas juhtida nii laeva, lennukit kui kopterit.


Paljukuulutatud seksistseenide perverssus piirdub stseeniga, kus neiu unustab, et tal on päevad, aga noormees teatab, et sellest pole midagi, laskub paremale põlvele ja tõmbab vettinud tampooni välja. Romantika tipp, ma ütlen! Peab see alles armastus olema, et värske poiss-sõber oma kasutatud tampooni kallale lasta. Või üldse keegi oma tampooni kallale lasta... kui ise just kätetu ei juhtu olema.

Ja et lugeja ikka aru saaks kui vastupandamatute olenditega peategelaste näol tegemist on, on mõlema vastassoost tuttavad neisse kõrvuni armunud. Kõik viimseni! Kuti ekspruut hakkab uut naist muidugi mehhikoseebikalikult jälitama, muuhulgas luusib mehe üliturvatud korteris, kuigi väidetavalt on seal iga nurga peal kaamerad ning turvamehed ööpäevaringeses valves. Armuvalus "hullu" aetakse lõpuks isikliku sõjaväega päevade kaupa mööda linna taga, peaosalistel lastakse valenimede all hotellis elada, et nende elu ohtu ei satuks... ja siis läheb uus naine (täiesti üksi) korraks oma vanasse korterisse ja mehe ekspruut ootab lihtsalt ees. Selline suht "loogiline" turvaauk.

Peika astub just sel hetkel uksest sisse kui ta armastatu püstolitoru ees seisab ja piisab noormehel vaid üks sõna poetada kui jälitaja ta ette põlvili variseb (mis see müstiline sõna oli, ei avalikustata). Seejärel toimetab turvameeskond šokeeritud naise minema ning mees jääb vana pruudiga praeguse naise korterisse maha. Hiljem selgitab, et vannitas (!) teda paar tundi "nagu last", pani neiule lõpetuseks uue pruudi riided selga (what the fuck???) ja viis limusiiniga hullumajja. Erahullumajja, sest tema isiklikul erapsühhiaatril on isiklik erahullumaja.

See on konkurentsitult kõige halvem raamat, mida ma olen lugenud. Isegi halvem kui Kalevipoeg. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin öelda, et kõik kaaskannatajad, kes selle õuduse on läbi lugenud, visake pilk SIIA, leiate kõvasti äratundmisrõõmu :)

17 detsember, 2013

Guatemala matus

Reedel sai tööprinteris tahm otsa. Ma pole suurem asi tehnikageenius, saatsin kohe Kustile sõnumi, et mida ma tegema pean (ja kukkusin samal ajal kohe ise toimetama)? Hetk hiljem saabus Kustavilt piltidega illustreeritud õpetus, kuidas tahmakassetti välja võtta (ja minult vastuseks nutulaul, et jõudsin juba mingi lulla ära murda). Ah, see on lihtsalt tüüpiline! Lõpuks jõudsin ikka õige kohani ja etteruttavalt võib öelda, et murdunud lulla oli täiesti ebavajalik detail, sest printer töötab ilma selleta ideaalselt.

Laupäev kulus kuidagi niimoodi ära, et olin täiesti kindel, et see tuleb alles järgmisel päeval (siis kui teistel pühapäev tuli). Ühel hetkel seisime kahekesi printeripoe ukse taga:

Mina (pettunult): "Ei ole kinni!"
Kustav: "Mis pani sind arvama, et see täna lahti on?"
Mina: "Ma guugeldasin!!! Nende netileht ütles selge sõnaga, et SATURDAY ja OPEN!" (ise vedasin näpuga ukse peal illustratiivselt järge, kust vaatas täpselt sama info vastu).
Kustav: "Nojaa, aga täna on ju SUNDAY!"


Õhtul tuli meile Sofi külla. Kuna tema lõpetas suvel Kanadas ülikooli, on tal nüüd nelja aasta pikkune viisa. Juhul kui leiab erialase töö, saab viisale ka kaaslase külge liita. George tuli talle suvel turistikaga järele, aga nüüd sai kehtivus läbi ja pidi riigist lahkuma. Lubasime pühalikult ta pruudi eest hoolt kanda ja nii me ka tegime. Rummi ja koolaga. Õnneks on Sofil töökonks juba vees ja uue aasta alguses lootust näkkamisele, siis pääseb George kah tagasi Kanadasse.

Mina täitsin oma viisataotluse eelmisel nädalal ära ja sain hiljem IEC Kompass kontole sisse logides teada, et kõik väljad on kinnitatud ning saatkond ootab ülekannet viisatasuga. Kandsin raha ruttu üle, et nad ei jõuaks ümber mõelda. Lõplik otsus võib veel paar nädalat aega võtta. Pöidlad pihku! 

Sofist hakkasin tegelikult üldse sellepärast rääkima, et tahtsin jagada värskeid teadmisi Guatemala matustekommetest. Ma ei mäleta, kuidas jututeemadega selleni jõudsime, aga korraga mainis Sofi, et Kanadas on üks asi väga veider - kui inimene sureb, on matused alles peaaegu nädala pärast! Guatemalas, kust nemad George'ga pärit on, maetakse lahkunu alati järgmisel päeval! Õhtul saadetakse kohalikku lehte teade, hommikul saavad kõik korraga info kätte, ja kihutavad kohe matustele. Surnukeha koju ei tooda, peiesid ei peeta ning matmiseks on laias laastus kaks varianti - kas maa sisse või seina. Jah, lugesite õigesti, SEINA SISSE! Kirst lükatakse auku ja ava tsemenditakse kinni.

Kuna need "surnuseinad" võivad olla päris kõrged (ühel pildil, mida Sofi näitas, oli seitse korrust), kasutatakse vajadusel redelit. Kuidas sel juhul kirst üles viiakse, ei osanud ta öelda. Nende perel on plaan auku minna, maalapp selleks tarbeks juba ostetud. Tuhastamine ei tule kõne allagi, sest katoliku usu kohaselt on keha ka järgmises elus vaja. 


Täna käis korteriomanik korraks läbi, see, kelle lemmikuid Kustav nädalakese valvas. Rääkis, et koerad olid Kusti pakutud seltskonnaga ilmselgelt väga rahul, sest kui pererahvas lõpuks koju jõudis, loivasid penid tavapäraste rõõmuhüpete ja niuksete asemel ainult korra vaatama, et kes tuli, ja läksid kohe sama targalt minema, umbes et "ah, ainult teie..."

Kustav lakkus just jõulukaardi ümbrikku kinni ja ütles, et nad võiks seda liimi natuke parema maitsega teha. Äriideid tuleb lausa varrukast. Jõulude puhuks võiks ju piparkoogimaitseline olla!

14 detsember, 2013

Sünnipäev

Mis värk sellega on, et mida vanemaks saad, seda tähtsusetumaks sünnipäev muutub? Mäletan, et lapsena oli see ikka aasta suursündmus - hommikune laul, kingitused, üllatused, külalised... Kingitused. Kingitused! Sest nõukaaegsele lapsele oli väga lihtne rõõmu teha :) Tippude tipp oli muidugi see kui sain viiendaks sünnipäevaks emalt beebinuku (tol ajal väga haruldane) ja vanavanematelt punase nukuvankri. Seda ei ületa ikka eluilmas!

Sel aastal algas mu sünnipäev juba eile õhtul, sest Küllikil läks Eesti aja järgi kell 5 hommikul uni ära ja nii õnnestuski tal esimene õnnitleja olla. Hiljem skaipisime ka ja hästi tore oli! Keskööl helistas Kustav, laulis kaks erinevat sünnipäevalaulu (sest nõudsin lisalugu), rääkis külauudiseid ja lubas homme koju tulla. Läksin magama ja hommikul - tadaa, algas jälle mu sünnipäev! Kolmandat korda.

Tegin paar vorstivõikut ja mõtlesin efekti mõttes küünlad peale laduda, aga esiteks polnud tordivorstivõikuküünlaid ja teiseks poleks 31 tükki ka parema tahtmise juures ära mahtunud. Ja millal ma üldse nii vanaks jõudsin saada?

Kõikvõimas Facebook seisab muidugi selle eest, et ükski sõber tähtsat päeva kahe silma vahele ei jätaks. See tekitab aga olukorra, kus kohustusliku "palju õnne" kribavad teele ka need, kes sind viimati algkoolis nägid. Või natuke pärast seda. Aga täitsa võimalik, et õnnitlus tuli sellegipoolest otse südamest. Vähemalt ei kirjutanud seekord keegi "PÕS", mis on kõige värdjam lühend üldse. No kuulge, kui ei viitsi isegi "Palju õnne sünnipäevaks" välja kirjutada, siis ole meheks ja ära parem hakka vaeva nägema.

Kuusekas kribas: "Kui oled otsustanud, mida sul vaja on, siis helista! Seniks soojad õnnesoovid!" Selline küsida-võib-kõike liin. Ma siis küsisin neid meile külla. Titega reisimine on ju tasuta. Noh, vähemalt titele tasuta. Ja meil on vaba tuba! Tulgu aga!

Elis soovis, et saaksin ka järgmise sünnipäeva Vancouveris pidada. Oh, tahaks küll! Siin on ikka igavesti mõnus. Rääkisin just emale, kuidas üleeile tööle läksin ja metroos trepist alla kõndides märkasin, et rong sõitis just ära. Jõudsin perroonile, nuuskasin nina... ja hakkasin juba närvi minema! Kuhu see järgmine siis jääb? Ma olen juba terve minuti oodanud! Siis tuli endal ka naer peale... Kui mugavaks võib minna, ah? Tallinna (tasuta!) ühistranspordi peale langeks nüüd vist juba hoobilt depressiooni.

Ilusat sünnipäeva jätku mulle, viimane tund on veel jäänud!

08 detsember, 2013

Koeravalvurid

Esimene nädal juhatajana möödas. Mul on suur maja ja ainult üks laps, ise otsustame, mida ette võtame või millal süüa tahame. Eelmine juhataja hoidis kõige pealt kokku ja väitis, et raha pole, aga nüüd näen, et isegi kui kõik rebenenud dušikardinad, kulunud rätikud ja muu träni kohe esimesel kuul välja vahetada, jääb eelarves ikka raha üle!

Kanadas hoolitsetakse erivajadusega inimeste eest väga hästi. Olen viimasel ajal mõelnud, et kuidas Eestis samasuguste laste vanemad hakkama saavad? Ma polnud varem autistidega eriti kokku puutunud ega osanud neist midagi arvata, aga viimane poolaasta on mind kõvasti õpetanud. Töötada on nendega väga huvitav, kuid eks ta ole - iga maja on sisse sätitud spetsiaalselt nende vajadusi silmas pidades ja mina lähen ju kella kukkudes koju. Palka saan veel kah! Aga mida teevad need pered, kel selline laps kodus on? Muideks - Eestis makstakse 16. aastasele ja vanemale erivajadusega inimesele 16-53 eurot toetust kuus, ja seda mitte puude raskusastme järgi, vaid lisakulude alusel. Mäletan, et kui seadust muudeti, tõstsid hooldajad lärmi, sest kulude tõestamise süsteem oli pehmelt öeldes idiootne ja tegelikult solvav ka, aga paistab, et kedagi ei huvitanud.

Nii palju siis tõsisematest teemadest. Kõik muu on lust ja lillepidu! Meil on koeravalve nädal - Caroline ja Wayne sõitsid reisile ning jätsid auto, maja ja koeravolaskid Kusti hoole alla. Mina veedan nendega ainult nädalavahetuse ja lähen esmaspäeva lõunaks tööle. Aga asi seegi!

Praamisõit on siinsete saarekeste ja mägede vahel muidugi omaette elamus ning Gibsons kujutab endast unist romantilist väikelinna, kus elavad peaasjalikult pensionärid. Käivad muudkui ühest kohvikust teise ja ütlevad kõigile tänaval "tere". Sellised toredad!


Kustav unustas hommikul koertega jalutama minnes kakakotid maha, oli neile öelnud, et lihtsalt ei situ siis! Aga ta pole ilmselt veel eriline autoriteet, sest kuulda teda ei võetud. Hiljem käis krapsakama peniga teise ringi veel, et junnid kokku korjata.

Maja on võrratu, väga kodune, juba eelmine kord hakkas mulle siin väga meeldima. Arutasime, et võiks jõulud kah ära tähistada, sest oma kodus pole meil üldse mingeid pühadekulinaid. Pealegi oleks õige kuupäeva valimisega nagunii raskusi, sest kanadalaste põhijõul on 25-ndal, mil Eestis suurem sagimine juba läbi hakkab saama.

Panime kamina küdema, avasime pudeli punast veini ja hakkame filmi vaatama. Küünlad värelevad, kuusk on tuledes ja koerad nohisevad diivani ees magada. Jõulutunnet jagub küllaga :)



Uutest postitustest teavitab: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 detsember, 2013

Poeskäik

Hea meelega blogiks, aga üldse pole aega! Kui kodused asjad said kolitud ja kraam kenasti laiali laotatud, siis tööl alustasime selle kõigega just otsast peale. Õigemini paar viimast päeva toimus pakkimine ja otste kokku tõmbamine, samal ajal uue töötaja koolitamine muidugi ka, et liiga igavaks ei muutuks. Koju jõudes aju kärssas. Siis üks vaba päev, millest sai mitu tundi kaubamajas veedetud, sest mul oli millegipärast tunne, et see võiks lõõgastav olla. Eksisin!

Juhtus olema "Black Friday", mis tähendas, et kolm päeva järjest olid kõikides poodides hinnad vähemalt -40% ja inimesed läksid lihtsalt hulluks! See muidugi ei tähendanud, et müüjad potentsiaalsele kliendile halastaks - absoluutselt igas poes tuli läbida väike vestlus teemal "kuidas läheb", "mida otsid", "kas vajad abi"... No laske ometi olla! 

Ühes kohas jäin korraks kellasid vaatama, müüja hüppas kohe juurde, et äkki saab aidata? Vastasin, et ei-ei, ma ei vaja abi, lihtsalt vaatan. Tema ei andnud aga alla, küsis, kas vaatan endale või kellelegi teisele? Sellist varianti, et lihtsalt vaatan, üldse polnudki! Peaks otsaette sildi kleepima, et "olen eestlane, ei meeldi suhelda"... 


Järgmises poes võtsin end kokku ja valisin paar hilpu, mida selga proovida. Selle aja jooksul käisid kolm-neli müüjat juttu tegemas, et oi kui hea valik ja vot see on uus mudel ja näete sedasama, mis te ilma kaeluseta võtsite, on meil kõrge kaelusega ka ning et selle pluusi juurde sobiks väga hästi see seelik. "Ei meeldi suhelda" silt oleks marjaks ära kulunud! Aga ei, olin tubli, pidasin vastu, naeratasin, rääkisin, noogutasin kaasa. Selles poes küsitakse alati nime, et võiksid end erilisena tunda ja tahaksid rohkem raha maha jätta. Minu nimega oli neil loomulikult raskusi, esimene neiu teatas, et ahaa, Adam! Ilus nimi! Noh ja kadus. Varsti tuli järgmine, et oii, Adam, kas sa juba nägid neid uusi salle...

Jõudsin lõpuks proovikabiinide juurde, müüjatar lendas kohale, sädistas rõõmsalt, võttis mu neli riidepuud... ja palus muuhulgas käekott kassade juurde vastavasse kappi hoiule viia. Et kassapidaja annab võtme ja seal on palju kappe. Korraks kahtlesin oma kõrvade puhtuses ja inglise keele mõistmise oskuses ja milles kõiges veel. Küsisin siis kindluse mõttes üle, et kas ta tahab, et ma jätaksin oma käekoti kappi? Jajaa, just nii, võtme saab kassapidajalt! 

Alustuseks valatakse tähelepanuga üle ja lõpetuseks teatatakse, et kuule, viska märss hoidu, kesse viitsib kontrollida, et sa proovitava ikka tagasi tood... Nagunii oled varganägu. Adam! Pöörasin ringi ja kõndisin välja. Jälle! Jumala sisukas päev oli nagu näete... 

Lõpuks tegin panused toidupoele, aga olin selleks hetkeks juba nii väsinud ja näljane, et ei suutnud isegi mune üles leida. Ostsin siis rosinaid ja pähkleid, saan vähemalt Kustile uue müsli küpsetada.

Noh ja täna jälle tööl. Kaks last kolisid eile välja, nüüd on maja minu päralt, saan oma käe järgi sisse sättida ja kasutu sodi ära visata. Ja oma maitse järgi uusi asju osta - mis on samuti tore. 

Ilm on kah mõnus. Kummikud seisavad kapi tagumises nurgas. Vancouveris elades neid küll vaja ei lähe.