29 jaanuar, 2015

Tööpäev pildis

Lubasin eile ühele oma klientidest, et kui täna paberitöö ruttu valmis saan, lähen temaga õue kolama. Istuski siis truult kontoriukse kõrval põrandal (sisse ei tohi nad tulla) ja keeldus lahkumast enne, kui olen lubaduse täitnud. Õnneks polnud palju teha ka, viimaste päevade ainus katastoof on see, et meie aia ainsad puud lõigati nii valesti kui üldse annab - palusin ladvad maha võtta, sest sügisel ei saanud tipust õunu/ploome kätte ja allakukkunud sodi oli tüütu koristada, aga lõigati hoopis alumised oksad maha ja kõige madalam õun saab sel aastal asetsema kolme meetri kõrgusel. 

Enne liikuma asumist õpetasin poisile, kuidas kingapaelu siduda. Ostsin talle vinged tennised, aga selgus, et keegi pole talle kunagi näidanud, kuidas nöörid kinni saab. Tänase päeva heategu seega tehtud. 

Küsisin, kuhu ta minna tahaks - ainus soov oli seabus'iga sõitma minna. Seabus on praam, mis ühendab kaht linnaosa ja see on ühtlasi parim turistiatraktsioon, mida alati kõigile soovitan. Esiteks on see sisuliselt tasuta, sest olles ühistranspordi osa, kehtib seal tavapärane (kuu)pilet. Teiseks on vaated väga ilusad - põhja poole sõites näeb mägesid ja nende ees kõrguvaid pilvelõhkujaid, lõuna poole minnes joonistub kesklinna siluett, mis on eriti ilus just päikeseloojangu ajal. 

Kuna loojanguni oli veel aega, pakkusin, et lähme vaatetorni, mis asub seabus'i peatuse kõrval. Seal on klaasseintega lift, nii et ühele autistile rõõmu rohkem kui rubla eest. Hiljem läksime minu lemmik-kohvikusse sööma. Tegelikult pidi poiss koha valima, aga ütleme nii, et juhtisin ta märkamatult õigele tänavale ja kuniks maja ees pilti tegin, jõudis ta küsida, kas võiksime äkki Acme's süüa. Olin suuremeelselt nõus!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

27 jaanuar, 2015

Ankeedirõõmud

Viimasel ajal on ilmad nii soojad olnud, et jope, ka kõige õhem, hakkab vaikselt üleliigseks muutuma. Kairi ütles eile, et normaalne ju ka, sest varsti on suvi käes… Mõtles siis natuke ja pidi tõdema, et jaanuar ei ole tegelikult päris suve-äärne kuu muidu. Vancouveri kliima on ikka uskumatult ühtlane, temperatuur liigub teosammul, nii et kui praegu on 12-13, siis veebruaris ilmselt kraad soojem, märtsis venitab teisegi juurde jne. Tore, mulle meeldib. Tark ei torma.

Loodan, et ma märtsis, kui järjekordne viisa läbi saab, tagasi Eestisse ei pea kolima. Elamisloa taotlemise protsess jõuab alles sügiseks lõpuni ja see paber, mis vahepealseteks kuudeks tuleb hankida, eeldab järjekordset bürokraatiat ja ei garanteeri sealjuures mitte midagi. Ankeedid näevad ka alati täpselt ühesugused välja ja ma ei tea enam, kui palju kordi ma neid kokkuvõttes täitnud olen?! Liiga palju! Süsteem on nii idiootne, et osad asjad käivad läbi Kompass konto, teised MyCIC lehel ja kolmandad tuleb paberkandjal posti panna. Ükski asi ei paista omavahel lingitud olevat, kuigi vabalt võiks ainult üks koht olla, kus mu isikuandmed, passikoopiad, tööandja kirjad, keeletunnistused ja muu taoline üleval ripuks, väiksed kastikesed kõrval "taotle elamisluba", "taotle uut viisat", "taotle ajutist tööluba" - et ma saaks lihtsalt vajalikku nuppu vajutada ja vsjoo! Aga ei! Ei!


Täna paljundasin sajandat korda oma passi ja tööluba ning printisin ankeedid välja. Kopp on ees! Küsige siis vähemalt midagi uut ja huvitavat, mitte sedasama vana jura, mida ma mitu aastat järjest iga natukese aja tagant olen pidanud kirja panema. Sellesama totra süsteemi kiituseks peab ütlema, et kõik juhendid on küll nii puust ja punaseks tehtud, et eksimisvõimalust pole. Ole ainult mees ja leia õige juhend üles! Mul on selleks meheks Kustav :) Peresisene tööjaotus näeb ette, et mina esitan pika hala, kuidas ma ei tea, ei oska, ei taha, ei saa, mispeale kehitab Kusti rahulikult õlgu, otsib õige koha välja ja saadab mulle lingi. Vahel täidab ankeedid ette ära ka veel.

Praegu ongi täpselt see faas. Aga Kusti on Eestis ja kirja teel on palju tüütum viriseda kui seda live's võiks teha. Ma ei saa talle iga hetk helistada ka, sest ajavahe on 10 tundi ehk öö ja päev on suht täpselt vahetuses. Samas mõjub väga motiveerivalt kui ta mainib midagi sellist, et "kas sa teadsid, et trammipilet maksab 1,6 eurot?" Ehk peaaegu üks miinimum tunnipalk! Kui seda proportsiooni Vancouveris rakendada, peaks siinne pilet 10 dollarit maksma, aga on 2.75. Kui siinset proportsiooni Eestis rakendada, tuleks hinnaks 40 eurosenti (mis oleks sealseid palkasid arvestades suht aus hind). Sealjuures kehtib Tallinna pilet ainult ühele sõidule, aga siinne lubab 1,5 tundi ringi vurada ja masinaid vahetada, nii et igal juhul on plusspooled jälle Kanada kaalukausis. Ja nii sukeldungi järjekordselt tüütusse ankeedimaailma, mugavuspagulane nagu ma olen…

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

23 jaanuar, 2015

Only in Canada

Pidasin täna lifti oodates oma maja valvelauakutiga, kes teisest liftist kolimistekke alla korjas, eeskujuliku small talk'i maha. Muuhulgas jõudis ta mainida, et teab mind küll - ma olevat see tüdruk, kes hästi palju pakke saab! Emme!!! Kivi sinu kapsaaeda! Ma ju ütlesin, et ei tohi kogu aeg kommi saata!

Eile oli toidupoes väga kanadalik situatsioon: Jätsin käru vahekäigu äärde ja läksin eemalt midagi tooma. Tagasi tulles nägin, et üks vanainimene üritab oma käruga minu omast mööda manööverdada ja kuigi tal oli selleks kõvasti ruumi, oli endale pähe võtnud, et peab minu asjad eest ära nihutama. Kogu tegevus kukkus maru kohmakalt välja: lükkas kumbagi käru erinevas suunas ja ei olnud vist ise ka päris kindel, mida sellega saavutada tahab. Sirutasin käe ja tõmbasin käru ta teelt ära, mispeale heitis daam mulle sügava pilgu, mõõtes mind pealaest jalatallani ja…

(olin suht kindel, et nähvab miskit krõbedat, sest senine (Eesti) kogemus ei ole võõraste vanakestega toidupoes kokku põrgates küll midagi meeldivat toonud)

…küsis absoluutselt heatahtlikult: "Kust sinusugused ilusad pikad noored neiud tulevad?" Saate aru! Ma olin NII šokeeritud, et lihtsalt seisin ega suutnud tükk aega mitte midagi öelda. Pagana kanadalased! Et nad nii kenad peavad olema!

Hiljuti juhtusin nägema olukorda, kus paarike jooksis paar meetrit ülekäigurajast eemal üle tee. Rollerijuht, kes samal ajal pööret tegi, hüüdis neile, et püsigu ikka sebral! Paarikese meespool hõikas vastu: "Mis sa ütlesid?" Mina, tüüpiline ida-eurooplane, mõtlesin muidugi, et okou… nüüd läheb jamaks. Rollerijuht, kes nüüdseks juba foori taga passis, kordas öeldut ja lisas, et nii on turvalisem. Mees tänas teda (!) ja nentis, et on jah turvalisem, sorry about that! Viipasid teineteisele ja elu läks edasi. Kanada, noh!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

21 jaanuar, 2015

Laiskuseuss

See on lihtsalt hämmastav kui laisaks ma talvel muutun! Ja fakt, et siin talve kui sellist ju õieti polegi, ei morjenda mind absoluutselt! Mõtlesin, et äkki hakkan pärast Kusti äraminekut tublimaks, aga siiani pole sellest plaanist mitte midagi välja tulnud. VEEL laisemaks olen muutunud! Eile hommikul otsustasin enne hommikusööki veidi võimelda, sest näe kui lihtne on tubli olla, isegi kodust välja ei pea minema... Tegin esimesed kaks liigutust ära ja mõistsin, et see pole minu jaoks! Andke parem küpsist. Jube tobe on vaibal pikutades harjutusi vehkida, palju mõtestatum oleks värskes õhus miskit aktiivset teha ja justkui muuseas füüsiline koormus kätte saada. Oleks. Võiks. Peaks. Oeh...


Üksi kodus olla on esialgu ikkagi harjumatu. Esimesel hommikul kui ilma Kustavita ärkasin, passisin kaks tundi voodis enne, kui aru sain, et hommikusöök ei tulegi enam ise kohale! Aga muidu on täitsa tore, loen õhtuti vannis raamatut ja... Noh, kuniks mul seda kodu siin üldse on, sest korter pannakse ju mõne kuu pärast müüki. Uue kodu otsimine on ko-hu-ta-valt tüütu, seega ma pole sellega veel alustanud. Tänasida toimetusi viska ikka homse varna.

Tööl on suhteliselt stabiilne olnud, kuigi mõned asjad panevad endiselt kulmu kergitama. Hiljuti oli ühel lastest sünnipäev, mis langes laupäevale, mil ma ise tööl ei olnud. Olles lapse emaga mõningad intsidendid juba läbi teinud ja veidi targemaks saanud, jätsin nädalavahetuse töötajatele selged (kirjalikud!) juhtnöörid:

- ei tohi kasutada plastiknõusid, ka mitte veetopse, sest "plastik olevat mürgine" (mitte, et ma ise suurem plastifänn oleks, aga autistid on pehmelt öeldes kobad, nii et…)
- ei tohi juua külma vett ja kohe kindlasti ei tohi seda tema pojale anda, sest nende kultuuris ei olevat kombeks talvisel ajal midagi jahedat tarbida (igapäevaselt joob ta muidugi kogu aeg külma vett ja kuna sellest midagi paha pole sündinud, pole me keelanud ka, aga ema nina all ei maksa ehk jamada)
- mitte mingil juhul ei tohi kasutada mikrouuni.

Tegin kõik ette-taha ära, koogid-pirukad-salatid olid juba reede õhtul valmis, töötajatel oli vaja ainult pirukas ahju soojenema tõsta ja asi vask. Esmaspäeval tööle jõudes vaatasin peopilte ja ei suutnud silmi uskuda, et laud oli kaetud PAPPTALDRIKUTEGA! Meil on kõik kapid nõusid täis ja nõudepesumasin olemas. Hämmastav on see, et me ei kasuta muidu mitte kunagi pappnõusid, aga just nüüd tuli neil selline briljantne idee! Piruka olid nad küll ahjus soojaks teinud, aga ema töödud pitsalõigud visati mikrouuni. Sellest tuli üsna ootuspäraselt draama ja ema ei lubanud kummalgi pojal pitsat süüa.

On ju nats absurd, et kui palutakse kolme asja vältida, siis vähemalt kahega pannakse ikkagi puusse?

Aga muidu on kõik tore, mitu päeva järjest on päike säranud ja peenrad paksult lumikellukesi täis. Esimese roosade õitega puu leidsin ka, nii et järelikult on kevad käes! Mulle sobib, et see siin jaanuaris algab!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

15 jaanuar, 2015

Tervitusi paradiisist

Homme lendab Kustav jälle mõneks ajaks Eestisse. Ostis isegi uue kohvri, sest tõenäoliselt kulgeb järgnev poolaasta edasi-tagasi reisides, kuniks elamisloa kätte saame. Kui saame. Peame saama! Mulle meeldib Vancouveri juures ju nii palju asju:

- Väga viisakad koerad. Ei haugu, ei urise. Saavad nii inimeste kui teiste penidega hästi läbi. Peale kaht siin elatud aastat ei suuda ma ikka veel aru saada, kuidas see üldse võimalik on? Väga suur erinevus on ka see, et koerad ei ela kunagi aias, nad veedavad seal küll oma peremehe seltsis aega, aga ei jää üksi õue ega karga lõrisedes aia najale üles kui keegi tänaval mööda läheb. Ja nad ei haugu tõesti üldse! Hämmastav...

- Hästi sõbralikud inimesed. Naeratatakse, tehakse komplimente ja suheldakse vabalt. Minu small-talk'i oskused pole küll veel kohalikule tasemele jõudnud, aga vähemalt ei saa ma enam iga kord šokki kui kassapidaja küsib, mida õhtuks süüa teen ja mis plaanid nädalavahetuseks on...


- Puhtus. Vancouver läigib nagu prillikivi! Olete näinud neid masinaid, millega Eestis supermarketite põrandaid pestakse? Siin on täpselt samasugused tänavate tarvis ja neid kasutatakse kogu aeg. Isegi majade välisseinu pestakse vahel! Jalanõud püsivad nii puhtad, et rahulikult võib kuude kaupa ringi kõndida ilma, et neid kordagi puhastama peaks. Võrratu! Ma vihkan saabaste puhastamist. Kõik autod läigivad. Vahel on juhtunud, et saame kuu aega korteriomaniku autot kasutada, enne tagasiandmist oleme ikka pesulast läbi käinud, aga mitte sellepärast, et ta silmnähtavalt must oleks, vaid pigem selleks, et veidi paremini läigiks.

- Iga nurga peal müüakse sushit ja see on absurdselt odav. Vett ja jasmiiniteed saab alati tasuta. Igasuguseid aasia restorane on üldse kohutavalt palju, Vancouver on ju nagu väike Hiina, iga teine elanik on pilusilmne (see fakt iseenesest muidugi plusspoolele ei kuulu, sest nad on vahel ikka uskumatult kummalised).
14. jaanuar

- Puhas ja kiire ühistransport. Skytrain on lihtsalt imeline! Neil kellaaegadel, mil rahvast rohkem liikvel, liigub sellise tihedusega, et vahel ei jõua eelmine veel liikuma hakata kui järgmine juba sabas ootamas.

- Uskumatult ilus loodus! Beautiful British Columbia nagu nad ütlevad. Iga suvalise koha pealt avaneb miljonivaade. Igal nurgal tasuta tenniseväljakud. Soojad basseinid (minusugune külmavares sulpsab ilma igasuguse probleemita kohe sisse). Mäed ja meri. Oeh, need mäed… Suusakeskused ja suvised matkarajad. Paradiis!

- Oh ja muidugi ilm! Tuult ei ole ja külmaks ei lähe. Normaalne talvine temperatuur on 7-9 kraadi sooja ja nii IGA PÄEV. Ei ole sellist teatrit, et täna -15 ja homme +10. Juuli ja august on täiesti kuivad, iga päev ideaalne suvi, päike lõõmab, linnud ei laula. Hahaa. Siin pole linde! Millest on kahju. Linnulaul võiks ikkagi olla. Ahjaa, herilasi ka ei ole! Üldse! Sääski samuti mitte! Kohalikud räägivad, et matkama minnes võib neid ikka kohata, aga mina pole näinud.

Miinuspoolele kuuluvad nais-asiaatidest autojuhid, kes sõidavad KOHUTAVALT halvasti! Ja fakt, et siin ei müüda vürtsikilu. Vene poest saab sprotte, aga vürtsikilu pole. Mitte, et ma sellest hullult puudust tunneks, aga vahel võiks ju süüa. Normaalset vanaema stiilis maksapasteeti ka pole. Muude kummaliste asjadega nagu tšekid, faks ja kõnepost olen juba ammu harjunud. Ja perekond võiks veits lähemal paikneda kui teisel pool maakera. Oleks kuidagi kena. Aga muidu mulle siin meeldib :) Tulge külla!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

11 jaanuar, 2015

Riistapesumasin

Täna õhtul käisime Eesti Majas ühel toredal üritusel ja tegime muuhulgas mõned tähelepanekud, mida tahaksin meelsasti lugejatega jagada.

Peosaali seina kaunistavad pildikesed Eesti rahvuseeposest. Pean ausalt tunnistama, et päris täpselt ma seda lugu küll ei mäleta ega või pead anda, et seal polnud stseeni, kus Kalevipoeg ihualasti hobuse seljas istuks ja kaenlaalust nuusutaks, sest võib-olla oli ka. Ja võite mind nüüd rikutud mõtlemises süüdistada, aga mis kehaosaga ta end kinni hoiab? Vihjeks võin öelda, et käsi ei paista see olevat... 


Aga mis kaunistab köögi seina, küsite? No hea küll, tegelikult ju ei küsi, kuid võiksite! Seal on "Riistapesemise masina tarvitamine". Jaa, päriselt! Ainus loogiline selgitus võiks olla, et nende inimeste sõnavaras, kes lapsena Kanadasse kolisid ja praeguseks pensionärid on, sõna "nõudepesumasin" lihtsalt polnud ja seega tuli see ise välja mõelda. Nii sündiski ajalugu! 

Minu lemmikkoht on: "Riistad kuivavad palavusest. Ettevaatust!"


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

09 jaanuar, 2015

Beebibuum

Jube tüütu, et ikka veel ei tea, kas võime Kanadasse jääda või tuleb Eestisse kolida. Eelmisel aastal jamasin samal ajal uue viisa taotlemisega ja tookord lahenes olukord sõna otseses mõttes viimasel minutil. Praegugi tõusevad karvad püsti kui sellele tagasi mõtlen. Nüüd siis peaaegu sama jama... Elamisluba hakkasin küll taotlema kohe kui selleks õigus tekkis, mingit üleliigset venitamist polnud, aga nüüd on ikkagi nii, et viisa saab kahe kuu pärast läbi ja kui selle aja jooksul immigratsioonist kirja ei tule… on natuke pahasti. Sest ilma kirjata ei saa ma tööloale pikendust, kuniks elamisloa vastust ootan (mis peaks saabuma septembris).

Sellises olukorras tuleb appi Maalehe horoskoop! Mang on nii tore kuju! Mulle meeldib, et häid asju lubab ta alati rohkem kui halbu ning halbade osas olen nagunii veendunud, et need käivad hoopis teiste Amburite kohta. Mina pole kunagi eriline sitamagnet olnud ega kavatse selleks ka vanas eas hakata.

Teen siis horoskoobi lahti ja esimene lause... saate aru, kõige esimene: "Jupiteri liikumine Lõvis, Amburi sõbramärgis, ennustab jätkuvalt õnne kaugel kodust."

Ma olen muidugi meelitatud, et Igor-poiss oma ennustusi minu isikliku elu järgi sätib, sest vaevalt kõik Amburid kodust kaugel on ja seal õnnes ujuvad. Aga no hea küll, sest kui juba Mang ütleb, siis nii ka on. Lõpetan igasuguse pabistamise ära!


Paar lõiku edasi selgus, et: "Naaberkorterisse on tulemas mees, ilmselt välismaalane." (no ilmselgelt välismaalane, väga kummaline kui sinna puhtjuhuslikult mõni Eesti jorss koliks!) "Esimesest kohtumisest trepikojas piisab, et Amburil hakkaks süda tugevamini põksuma. Mõlemad saavad mõne aja pärast aru, et midagi nende vahel on." (no sein ilmselt - naaberkorterist ju jutt, hahaa).

Kustav, kes peab varsti natukeseks Eestisse lendama, et põlveoperatsioon ära teha, ütles, et ei julge nüüd kaugele minnagi, mine tea, mis juhtub… Võtsin siis tema horoskoobi ka lahti (sest papa Mang ju teab, mis juhtub). Ja teabki! Väidab, et märtsi algus toob salasuhte ja selle tulemusel jääb lapseootele nais-Jäär või mees-Jäära kallim. See uus salapärane kallim siis! Aga oot, see pole veel kõik: "Juulis nõuavad tähelepanu kodused asjad - põhjuseks mees-Jäära elukaaslane, kes eelmise kuu lõpul rasedaks on jäänud." Ma vaatan, et Mangil on vana mehe kohta päris lennukas mõttelõng! Kaks titte ühe aastaga? Kuulge, kas tema ongi see, kes "Vapratele ja Ilusatele" stsenaariumit kirjutab või?!


Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

03 jaanuar, 2015

Jopejutud

Mul läheb vahepeal täitsa meelest ära, et võiks blogida. Pole nagu midagi eriti toimunud ka, viimase aja tippsündmus on uue jope ostmine, hahaa. Maru sisukas elu nagu näete! Täna jalutasin töölt koju ja mõtlesin, et see on vist kõige parem jope, mis mul kunagi olnud on! Soe ja pehme ja taskutes on mingi eriti siidine fliis, nii et nüüd ma enam kindaid ei kanna, sest tahan kogu aeg käsi taskus hoida. Loodetavasti ei kuku ma endal sel viisil hambaid suust välja (mu tädi näiteks kukkus, seega on ema eluaeg rääkinud, et ei tohi käsi taskus hoida)!

Okei, räägin siis jopest! Või no mis jope, rohkem nagu mantel, selline põlvedeni. Juba kuu aega tagasi leidsin, proovisin selga ja eputasin peegli ees, aga hind oli täiesti astronoomiline ja tegelikult tahtsin musta, aga see isend oli hallikas-roheline. No ei võtnud siis. Aga pärast jõule on Kanadas Boxing Week, mis tähendab seda, et igal pool on meeletud allahindlused, kuskil 40-50% täitsa tavaline taks. Umbes, et kui sul pärast jõulukingirallit veel mingi rahakribal kuskile taskupõhja vedelema jäi, saad selle kah laiaks lüüa. Taskus võib ju muid asju hoida, saabki ruumi juurde.


Mul ei olnud tegelikult ostuplaane, küll aga oli täitsa vaba pärastlõuna ja nii sattusingi kuidagi pooljuhuslikult sama kaubamaja teise filiaali ja mis ma näen - sama jope, musta värvi, õige suurus ja hind -50%. Ajasin ürbi selga, veendusin, et endiselt paistab tegu olevat maailma kõige ägedama jopega, ja ostsingi ära. Ahjaa, jõuluks sain töölt kinkekaardi, selle lõin ka letti, nii et summa, mis endal tuli maksta, oli… noh, odav. Eriti alghinnaga võrreldes. Win-win!

Astusin enne kojutulekut veel mingist poest läbi ja leidsin käekella. Ma ei tea, mis värk on, et kui midagi konkreetset otsima minna, on saak null ja kui niisama ringi tölberdada, on iga teise leti peal sellist kraami, mis on täpselt minu jaoks loodud?! No ostsin siis kella ka. Ja seejärel tulin hästi ruttu koju, sest jumal teab, millega see päev veel lõppeda võinuks…

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud