31 mai, 2020

Iluvigadega leppimine

Mallu kirjutas, et mitmed inimesed ütlesid ta lõualotist vabanemise idee peale, et õppigu end lotiga armastama, siis ei pea sellistel protseduuridel käima...

Lõualott ei ole minu meelest mingi vaieldav iluviga nagu näiteks väikesed rinnad, mis mõne meelest on ilusad ja teise arvates mitte. Ma ei tea mitte ühtegi inimest, kes lotist unistaks või sõbranna oma kadestaks. Minu meelest võib iluvigadega leppida (noh kui oled selline leplik tüüp, mina ise näiteks absoluutselt ei ole), aga kui armastamise juurde tulla, siis kas iseenda eest hoolitsemine ei lähegi mitte armastamise alla?

Kuulge, ma isegi remondin oma kodu just sellepärast, et seda armastan! Ja kuna kõik uuendused olen saanud oma maitse järgi välja valida, armastan neid veel kohe eriti palavalt. Ma ei kujuta ette, et Mallu tulevikus oma ideaalset lõuaalust takseeriks ja kahetseks, et lasi loti ära kaotada.

Mul on näiteks breketid olnud. Teate, miks ma ortodondi juurde läksin - sest külje pealt oli üks hammas natuke reast väljas ja veidi teiste peal. Vastuvõtul selgus aga, et minu lõualuu olevat nii paljude hammaste jaoks liiga väike ja esihambad seetõttu ettepoole kaldus. Breketite panemiseks tuli ruumi tegemiseks kummagi külje pealt (nii alt kui ülevalt) üks hammas välja tõmmata ning lisaks eemaldada tarkusehambad, mis olid igeme sees pikali ja kasvasid ülejäänud hammastele otsa.

Kaheksa (!) hammast tõmmati välja, kaks aastat kandsin breketeid, paar aastat suulaeplaati (öösiti) ja alumiste esihammaste taga on siiamaani traat. Aga tulemus - oumaigaad! Mitte ainult hambad ei ole ideaalses reas, aga ka profiil läks palju ilusamaks (ei näe enam külje pealt nagu ahv välja), huuled ulatuvad korralikult kinni ja... üleüldse  - KUIDAS ma ise toona tähelegi ei pannud, et mu hammastega midagi valesti oli?

Hea meelega jagaks teiega mingeid drastilisemaid kaadreid, aga selgub, et kui ma uue arvuti saamise puhul fotosid harvendasin (mul oli neid megapalju), sai kõik koledamad pildid ära kustutatud. Alles on ainult sellised, kus ka defektne hambarida peaaegu ideaalne tundub, sest noh, nagu ma ütlesin, ei ole minu jaoks iseenda iluvigade armastamine kunagi mingi tõsiseltvõetav võimalus olnud, isegi mitte tagantjärele, hahaa!

ENNE:

PÄRAST:

Teil muidu tuleb enda iluvigadega leppimine hästi välja? Ei taha olla siledam, saledam, lotitum?

26 mai, 2020

Asjade kaotamisest

Käisin ükspäev dollaripoes ja ostsin muuhulgas üheksa tahvlit lemmikšokolaadi. Varuks. Jätsin garaaži muude varude juurde, et "äkki läheb kunagi vaja". Ja mis selgus - mul ei ole üldse tahtejõudu! Täna, kolm päeva hiljem, on KÕIK otsas. Kuidas see võimalik on? Kolm tahvlit sõin päevas? Täiesti ebanormaalne.

Iseenda eest maiustuste peitmine ei ole tegelikult mitte kunagi toiminud, ma tõesõna ei saa aru, miks ma sellesse üldse endiselt usun?

See-eest olen väga efektiivselt suutnud iseenda eest prillid ära peita. Mul on neid kolm paari - ühed koledad (sangadel kivikesed - vabandage, aga kus mu mõistus oli neid valides?), ühed okeid, aga veits ebamugavad ning ühed ilusad. Need ilusad olid mul alati autos, sest kuna prillid on suht nõrgad, ei lähe neid igapäevaselt vaja, kasutan ainult pimedas sõites.

Ükspäev unustasin prillid autost väljudes eest ära võtta ja mäletan, kuidas panin nad tuppa jõudes kuskile "kindlasse kohta", mingisse sellisesse, mis pidi nad enam-vähem iseenesest autosse tagasi toimetama. Mis koht see oli, pole õrna aimugi. Käekotis pole. Taskutes pole. Autos pole. Üldse mitte kuskil pole. Kodu on mul nii asjadevaene ja organiseeritud, et siia millegi ära kaotamise eest võiks auhinna anda. Aga noh - palun auhinda siis...

13 mai, 2020

Telefonivestlused

Kurtsin sõbrannale, et vähe sellest, et mul on pähe halle karvu juurde tulnud, nüüd on mõned isegi kulmude sees!

Sõbranna imestas vastu, et alles nüüd või? Ma siis ei hakka parem ütlema, kust mina endal viimasel ajal halle karvu leian...

-

Rääkisin teisele sõbrannale, et need juhtmevabad kõrvaklapid, mida ta mulle soovitas, on väga head. Küsis, et kas sa võtsid odavamad või kallimad? Kallimatel pidi mürasummutusfunktsioon ka olema. Naersime, et vaata, kuhu tehnika areng on jõudnud - juba tundub, et kui kõrva sees olev väike lulla, mis puudutuse peale laulu vahetab ja ilma juhtmeta töötab, müra ei summuta, on ta kuidagi kehvem! 

"Aga kas sa mäletad kui suur asi oli kui koju puldiga telekas ilmus! Ei pidanud isegi diivanilt püsti tõusma, et heli valjemaks keerata!"

"Mis pult?! Kõigepealt tuli mustvalge asemele värviline." Mispeale selgus, et meie mõlema esimene värviline telekas oli selline, mida pidi aeg-ajalt rusikaga peksmas käima - meil sellepärast, et pilt läks tumedaks ja sõbrannal sellepärast, et telekas hakkas vilistama.


Täielik nostalgia tuli peale. Tahaks öelda, et "alles see oli", aga tegelikult on ilma puldita telekast oma 25 aastat möödas. Ja kui juba meenutamiseks läks, siis...



12 mai, 2020

Naabrijuttu

Ükspäev sain tänaval naabrimammiga kokku. Paistku päike või sadagu pussnuge, tema käib alati korra päevas jalutamas. Niisiis jooksime postkastide juures kokku (noh, tema ei jooksnud oma käimisraamiga muidugi kuhugi, see-eest kihutas Oscar mitme eest) kui ta hakkas korraga mingitest vitamiinidest rääkima ja et kuidas Hiinas ega ka kuskil mujal maailmas ei ole keegi nendest, kes neid vitamiine võtavad, koroonasse haigestunud.


Edasi tuli väike võrkturunduse reklaam ja pakkumine, et äkki tahaksin kampa lüüa? Nii palju viisakusekribalaid on muidugi isegi minusugusel, et ei hakanud endast peaaegu kolm korda vanema prouaga vitamiinide efektiivsuse üle arutama, aga ma oleks esiteks tahtnud teada, et miks me siin terve maailmaga karantiinis istume ja päästvat vaktsiini ootame kui vitamiinid meid päästa võiks? Ja teiseks, et kui minu kehas juba ongi kõiki vitamiine ja mineraale piisaval hulgal (vereproovi põhjal), siis kas ma olen seeläbi koroona eest kaitstud või peaks purgist midagi peale krõbistama? Ja kas purgil peab tingimata kindel logo olema või sobib iga vitamiin?

Muide, selle kahe kuu jooksul, mil me oleme kodus istunud, olen teada saanud, et sellist asja nagu "külmetus" ei ole olemas. Oscar on siin mööda õue ringi joostes juhtunud olema liiga paljalt või kogemata märjaks saanud riietega tuule-päikese-vihma käes, ta on ülepeakaela suurde lompi prantsatanud, igasugu asju on juhtunud. Aga haige pole ta mitte sekundikski olnud. Ma isegi ei mäleta, millal ta varem nii terve oleks olnud, millalgi beebina vist.  

Juunis hakkab Ossu korra nädalas lasteaias käima, eks siis tulevad kõik nohud-köhad-muud asjad tagasi. Vähemalt on sotsiaalses plaanis mõneks ajaks veidi vaheldust, sest kui ühel hetkel olukord jälle hullemaks läheb, peab ta uuesti ainult meie seltskonnaga leppima. Koroona pole ju kuhugi kadunud!

Ma ei tea, mida ma järgmise laine ajal tegema hakkan, sest praegu on soe ja mõnus olnud, mis andis võimaluse pool aeda üles kaevata ja kümmekond uut puud-põõsast lisada. Suvi on tore! Isegi karantiinis.

08 mai, 2020

Jootrahast

Mulle viskab juba mitmendat päeva netis selliseid uudiseid ette, et "101-aastane kõnnib annetuste kogumiseks 101 tiiru ümber muruplatsi". Noh, mingi ülla eesmärgi nimel. Ma pole täpsemalt süvenenud, et mis eesmärgi nimel täpsemalt. Ja siis hiljem (tont teab, kas sama tüübi uudis või on neid mitmeid), et "101-aastane kogus oma 101 jalutustiiruga mingi portsu miljoneid".

Kuidas see täpsemalt toimib? Vaatad, et üks vanake kuskil teises maailma otsas vihub tiire teha ja rahakotirauad kukuvad lahti? Miks? Ma ei saa aru. Mulle ei avalda selline uudis üldse mingit mõju. Mulle ei ole lisamotivatsiooni vaja, et meelepäraseid organisatsioone toetada.

Samas võin tuua näite uudisest, mis mõju avaldab (küll aga mitte positiivses mõttes) - keegi käis välja idee, et kassapidajatele võiks jootraha jätta ja nüüd kõik väljaanded räägivad sellest. Et neil on (praegustes tingimustes) ohtlik töö ja nii. Kuidas oleks kui hoopis poeomanikud maksaks töötajatele sellist palka, et kliendid ei peaks muretsema kui palju kassapidaja kukrusse kukub?

Kuigi siin, kus mina elan, on miinimumpalk umbes 10 eurot tunnis (14,60 CAD, juunis tõuseb 15,20 peale), päris sandikopikad pole, elab ära küll. Kassapidajad saavad muidugi rohkem kui miinimumi, just hiljuti oli uudis, et tõsteti palkasid. Ja no nii megaohtlik see töö nüüd ka ei ole, seda enam, et suurel osal inimestest pole praegu üldse mingit tööd.

Headest uudistest nii palju, et käisin eile toidupoes ja panin selleks tarbeks teksad jalga. Ja nad MAHTUSID! Ma ei julgenenud isegi loota... Seega olid täna lõunasöögiks kohe lihapirukad! Tegin suitsulihaga ja te ei kujuta ette kui head! Õnneks ei pea niipea kuskile minema ja saab rahulikult dresse kanda.