19 veebruar, 2016

Hommikused augud

Ükspäev ärkasin üles, kaks väikest auku õla peal ja ümbert kõik punane. Hommik otsa juurdlesin, et huvitav, mis juhtus? Võib-olla kraapisin ennast kuidagi niimoodi… peenelt… et kaks tillukest auku jäi järele. Ei tea.

Õhtul näitasin Matt'ile, kes ütles, et see on tõenäoliselt ämblikuhammustus. Holy shit!


Terve suvi maadlesin nende eriti suurte ämblikutega, kes vähemalt korra nädalas müdinal risti üle vaiba galopeerisid. Viimastel kuudel ongi kuidagi kahtlaselt rahulik olnud, aga nüüd on mul siis nähtamatud ämblikud, kes hammustavad?!

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 veebruar, 2016

M&E pulmad

Kui meie sõbrad Marii ja Ermo aastate eest tutvusid, oli Ermo kohe esimesel kohtumisel kindluse mõttes ära maininud, et tema ei abiellu mitte kunagi. Marii leidis, et mis seal ikka, peaasi, et muidu tore on.

Ja no tore on neil ilmselgelt ka olnud, alustades sellest, et Ermo juba kaks nädalat pärast tutvumist Marii väikesesse pessa sisse kolis ja teatas, et nüüd on siis nii. Õnneks on poisil kuldsed käed, sest tookord tuli voodi lae alla ehitada, et toas kõndima mahuks. Peab ikka armastus olema, et sellistes oludes ellu jääda!

Aga näe, jäid ellu, kolisid Kanadasse, ruumi tekkis juurde ja õnn muudkui õitseb. Ükspäev kui neile külla juhtusime, teatas Marii täiesti suvaliselt keset kööki seistes, et kuule, me otsustasime abielluda! Olevat lihtsam immigratsioonipabereid täita ja noh, on perel ühine nimi ka. Hah, aasta üllatajad!

Edasi hakkas ikka natuke romantilisemaks minema, sest Marii soostus esimese valiku - teksapükste - asemel oma ilusat roosat seelikut kandma ja nädal enne pulmi otsustati, et sõrmused tulevad ikkagi ka.

Muidu oleks nad ilmselt täitsa salajas paari heitnud, aga kahte tunnistajat oli ju vaja! Meil Matt'iga oli suur au valituks saada ja pruutpaariga üheskoos dokumente allkirjastada. Pulmale eelneval päeval tuli Mariil meelde, et võiks pruudikimbu tellida, siis saaks selle hiljem vallalistele naistele (st. Anule) visata. Arvestades kui koba ma sellistes asjades olen, oli suur tõenäosus, et ei saa püüdmisega ka siis hakkama kui konkurente pole, aga Marii lohutas, et pole hullu, viskan mitu korda kui vaja! Õnneks ületasin ennast ja kimp oli esimese korraga kohe käes.

Ja kuna pulmavideod meeldivad ju kõigile, siis head nautimist: vajuta siia.

10 veebruar, 2016

New York ja kuidas killud toovad õnne...

Olete tähele pannud, et mõnikord ei juhtu kuude kaupa mitte midagi ja siis juhtuvad kõik asjad korraga? Mul on siin nüüd kohe nii ridamisi juhtunud, et vaikselt hakkab ära tüütama.

Kõik sai alguse sellest, et Matt pidi Montreali minema ja pakkus, et äkki lendan talle nädalavahetuseks järele, saame paar päeva linna peal ringi vaadata. Esmaspäev oli nagunii mingi püha, et võtaks siis juba reede kah vabaks ja puhkus missugune! No võtsingi siis. Lennupileteid otsides vaatasin umbes nii muuseas New York'i omi ka, sest Külliki, kellega ülikooli esimesest päevast alates nagu sukk ja saabas oleme olnud, kolis paar aastat tagasi sinna. Ja mina olin juba enne seda Kanadasse sattunud, nii et me polnud juba päris ammu näinud. Küll polnud viisat ja siis polnud raha ning kui mingil haruldasel hetkel nii üht kui teist juhtus jaguma, polnud jällegi aega.

Seekord juhtusid NYC piletid Montreali omadest odavamad olema ja ilmaprognoos oli kah parem. Mõeldud-tehtud. Montreali olekski suvel parem minna.

Nädal enne äralendu avastas Külli ehmatusega, et nad olid juba ammu meie saabumise õhtuks mingid peened kontserdipiletid hankinud. Laias laastus kaks varianti, et kas olemasolevad maha müüa või hoopis meile kah muretseda ja koos minna. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on Arvo Pärt'i kontsertiga Carnegie Hall'is. Külliki mees on suur Pärt'i muusika fänn ja mul oli siit kohe teine samasugune võtta! Meie Külliga oleks meelsamisi niisama kohvikus jutustanud ja mehed omaette saatnud, aga hea küll, lähme siis koos.

Reede hommikul sadas New York'is lund ja kõik lennud lükati tund-kaks edasi. Matt, kes Montrealist tuli, jõudis sellest hoolimata õigeks ajaks, aga mul oli totaalne napikas. Lennujaama peldikus viskasin kiirelt kleidi selga ja galopeerisin linna poole, et äkki ikka jõuan. Mehed olid kohe sõpradeks saanud ja juba ees ära läinud, Külli tuli mulle rongi vastu ja kokkusaamise hetkeks oli selge, et kui me endale just tiibu ei kasvata, jääb kontsert meie jaoks ära. Minut hiljem helistasid peikad, et kuulge, ärge jookske, siin on piletitega mingi kamm ja nelja asemel ainult kaks. Minge tehke väike vein või midagi. Win-win.

Järgmisel hommikul ärkas Külliki täiesti paduhaigena. Palavik ja kõik jutud. Tõmbas abikaasa villased sokid jalga ja lubas kohe ära surra. Aga see on täiesti okei, sest New York on iga kell tore ja Matt polnud seal näiteks varem käinud. Mul oli küll kolmas kord, aga nagu NYC'is kombeks, võtavad nad vahepeal osa torne maha ja ehitavad senisest kõrgemad asemele, nii et näiteks One World Tower'i tippu polnud ka mina veel juhtunud. Sajandalt korruselt oli ilus vaade ja kõik teised majad tundusid kui kärbsesitt.


Esmaspäeva hommikul sadas jälle natuke lund ja lennuplaan läks muidugi kohe sassi. Ma ei tea, kuidas nad seal lumele nii tundlikud on! Ainult paar helvest tuli, ma ei nimetaks seda isegi mingiks eriliseks sajuks. Õhtuks oli lumi unustatud, aga lennud endiselt graafikust maas, nii et meie oma tõusis plaanitust kaks tundi hiljem õhku ja maandus Torontos hetk enne seda kui jätkulend väljuma pidi

Ma polnudki juba ammu vana head jookse-lennujaamas-hing-seest-välja üritust teinud, aga ei tea, kas annab vanadus tunda või mis, igatahes poolel teel öeldi, et tulge võtke heaga uued boarding pass'id homseks hommikuks, väravad pandi juba kinni. Sõime lähedalasuvas hotellis väikse eine ja sättisime end poole ühe paiku voodisse (kogu selle rõõmu eest tuli omast taskust maksta, sest lennufirma ilmastikujamasid ei hüvita). Äratus oli 4.10. Kui arvate, et ma hetkekski magama jäin, siis eksite. Ja üha enam hakkas kogu olukord närvi ajama, sest pidin järgmisel päeval tööle ka jõudma. 

Õnneks sain lennukis isikliku rea ja suure osa neist neljast ja poolest tunnist magasin rahulikult maha. Loomulikult ei saa jälle mainimata jätta, et Kanada on ikka megasuur. Kairi ütles, et kui ta viimane kord Inglismaale lendas, jõudis mitu korda süüa ja magada ning pool päeva hiljem kaarti vaadates polnud ikka veel Kanadast üle jõudnud. Eestis on selles mõttes lihtne, et kui kiire oled, jõuad korra Hiiumaad näha, aga kui korra pea aknast eemale keerad, on järgmine pilt juba Taani või midagi.

Vancouveris ootas meid järjekordne 50/50 ilm, kus pool linna arvas, et ilus pilvitu taevas ja teine pool küsis, et mis taevas? Lennujaama ümbrus oli nii paksu pilve sees, et sõna otseses mõttes tuli käsikaudu ringi kobada.


Koju jõudes fikseerisin juba eemalt ära, et auto on endiselt alles. Kena temast. Magasin tund aega, sest noh, autoomaniku rõõmud, võib vabalt alles 10 minutit enne tööpäeva algust uksest välja astuda. Juba hakkas kõik natuke vähem närvi ka ajama, sest vähemalt olin kenasti Vancouveris ja kuigi väsinud, polnud vaja vähemalt tööpäeva ära tühistada.

Kõpsutasin siis lõpuks autoni, istusin sisse, tahtsin kotti kõrvalistmele panna… aga ei saa! Iste kilde täis. Enne äraminekut ei olnud. Vaatan kõrgemale - akent pole! Vähemalt on meid siin viimasel ajal ilusate ilmadega hellitatud, sitemal juhul võinuks neli päeva järjest vihma sisse sadada, nii et vaatame ikka positiivset poolt, onju.


Ma ei tea, mis juhtus, midagi võetud ei olnud, isegi parkimise jaoks hoitud mündid olid alles. Võib-olla mängisid lapsed palli ja juhtus valesse väravasse? Päeva lõpuks võib öelda, et olen kogemuse võrra rikkam ja 300 dollari võrra vaesem (omavastutus). Kusjuures kindlustust võttes veel arutasime, kas panna vandalism ja sellised asjad ka juurde või mitte. Hea, et sai pandud, muidu oleks täna kaks korda rohkem kulunud.

Igatahes sain teada, et parandamise variandid kõiguvad "võib-olla pühapäeva pärastlõunaks saaksime teid kuskile vahele suruda" (täna on teisipäev) ja "tuleme ise kohale, kus iganes asute ja teeme seal korda" vahel. Ma võtsin selle teise siis. Poisid lõid murule väikse laagri püsti ja tund aega hiljem oli uus klaas ees. Kõik killud koristati nii seest kui väljast ära ja eluaegne garantii lubati kauba peale. Klaas sõidab sahinal üles-alla nagu poleks midagi juhtunud ja käekotil on jälle kuskil istuda.

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

01 veebruar, 2016

Liikuv püha

Lugesin artiklit IKEA kohta, kus muuhulgas mainiti, et nende töötajaid koolitatakse klientidele abi mitte pakkuma enne, kui klient seda ise küsima tuleb. Halleluuja!

Mind (ja ilmselt teisigi) häirib hullupööra kui müüja tuleb kohe pärast poodi sisseastumist uurima, kas otsid midagi kindlat ja kas ta saab sind aidata ning kui siis mõlemale küsimusele eitavalt vastad, julgustab, et kui küsimusi tekib, anna palun teada! Ega jah, ise poleks iial välja mõelnud, kelle poole pöörduda… Minu meelest tõmbab see ostumotivatsiooni hoobilt alla kui sind esimesest silmapilgust kohe idioodiks peetakse.

Mina olen sulaselgelt IKEA-tüüpi klient, kes tahab rahulikult ringi vaadata ja endamisi mõtiskleda. Ja sealjuures on just IKEA see pood, kust alati suure kotiga välja vaarun, isegi kui lähen ainult pudeliharja ostma. Näe, toimib! Ja et poole poe peal alati söökla ette jääb, ei tee kah üldse paha, sest natuke lihapalle ja kaneelirulle mahub mulle iga kell.

Mis ühtlasi tuletab meelde, et ema kirjutas just, et tegi frikadellisuppi. Mul hakkasid kohe süljenäärmed tööle! Kusjuures ma ei ole kindel, miks neid lihapalle, mis supi sisse pannakse, just frikadellideks nimetatakse

Mis omakorda tuletab meelde, et mul on juba tükimat aega vastlakukli isu olnud ja hea retsept on ka olemas, aga noh… tegemist on ikkagi VASTLAkukliga, mida väljaspool hooaega (ehk üht nädalat veebruaris) kunagi ei tehta. Ma ei tea, miks! Kui Matt esimest korda vastlakuklit proovis, ütles, et see on ju põhimõtteliselt lihtsalt tavaline kukkel vahukoorega? No jumala eest - ongi! Iga päev võiks teha kui isu on! Aga näe, pole kombeks.

Õnneks on nüüd veebruar kohe sobivalt algamas ja mõtlesime sõpradega, et teeks siis? Teeks kohe hernesuppi ka! Oot, aga millal täpselt vastlapäev oligi? Elin guugeldas ja teatas: "Vastlapäev on kristlikus kirikukalendris ja eesti rahvakalendris tuhkapäevale eelnev päev ehk viimane päev enne ülestõusmispühadele eelnevat varakevadist seitsmenädalast suurt paastu."


Et millal siis?

Keris natuke edasi ja jätkas: "Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval. Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõppev suur paast. Seega on vastlapäev noorkuu teisipäev ajavahemikus 3. veebruarist 9. märtsini."

Et millal siis???

Ma tahaks lihtsalt kuklit vahukoorega! Tavalist kuklit tavalise vahukoorega. Mis päeval võib?

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud