30 september, 2019

Ununenud lemmikud

Mu hambaarstil on kolm poega ja tema ütles kunagi, et kõige hullem iga on poolteist. Rääkida eriti ei oska, energia keeb üle - pole just parim kompott. Noh, Oscar sai mõni kuu tagasi poolteist ja oli endiselt igati tore! Aga möödus veel paar nädalat ja...

...oh jeesus. Ma saan nüüd aru, mida ta silmas pidas. Esimene tundemärk oli see kui laps keeldus meie käest piima vastu võtmast. Piim on muidu täiega lemmik! Kuni ma seda külmkapist välja otsin, topsi valan ja soojendan, seisab kõrval ja tatsub kannatamatult ühe koha peal. Kui topsi talle ulatan, viskub nutta röökides põranda peale pikali.


Esimesed paar korda sattusin segadusse, et appi, mis juhtus... aga siis panin tähele, et kohe kui tassi kuskile lauale või kapile poetan, toimub iseeneslik tervenemine ja seda piima, mis hetk tagasi hüsteeriliselt nutma ajas, juuakse mõnuga. Nagu misasja?! Ja nüüd ongi nii, et ignoreerin kannatamatult ootavat Oscarit, jalutan temast mööda (aga pooltel kordadel piisab juba sellest, et nuttes põrandale viskuda) ning panen tassi lihtsalt laua peale. Parimal juhul läheb kohe jooma, halvimal juhul kordub pikali viskumine uuesti ja uuesti. Sealsamas piima kõrval. Vaatab eemalt tassi, nutab nii, et pisarad voolavad ning muudkui langeb vaibale. Kuniks lõpuks läheb jooma ja paneb ühe sõõmuga põhjani nagu poleks midagi juhtunud.

Teine muutus saabus küünte lõikamisega. Mitte, et ta seda varasemalt otseselt nautinud oleks, aga sai ilma erilise probleemita tehtud. Nüüd on võimatu! Võiks arvata, et püüan tal ükshaaval varbaid maha saagida! Isegi multikad ei aita. Maiustused ei aita. Mitte miski! Hakkan vaikselt aru saama, miks mõned vanemad seda une pealt teevad.

Üleüldse on iga asjaga hakanud kaasnema mingi arusaamatu draama, protesteerimine lihtsalt protesteerimise pärast. Ma saan aru, et vaja iseseisvuda, aga no iseseisvu siis! Mis sa lärmad?


Kas keegi veel vaatab Handmaid's Tale'i? Mulle muidu väga meeldib, aga paljud stseenid venivad nagu tatt. Kui keegi ikka hakkab risti üle põllu minema, võid vahepeal rahulikult köögis ära käia, võileiva teha, teed keeta ning tagasi jõudes ta ikka veel läheb... ja läheb... ja läheb.

Võileivast rääkides - mul on aegajalt nii, et kõik toidud viskavad kopa ette. Tuhnin siis netis ja toidugruppides, et ideid leida, aga mitte miski ei isuta. Eks söönuks ikka saab, aga seda ossa-raks-kui-hea-efekti ei teki. Sellist kui suvel esimest korda värskeid kartuleid saab... Värskehapukurgiga, näiteks. Või kukeseenekastmega. Huhh.

Novot, ükspäev tegin kohupiimapalle. EBAREAALNE kui head! Täna praadisin kartulikotlette ja sama! Sealsamas panni kõrval pistsin pooled nahka. Millega ma ennast homme üllatan?

24 september, 2019

Kanadast ja kanadalastest

Eelmise teema all esitas keegi terve portsu küsimusi ja mõtlesin, et vastan hoopis siia, äkki on teistel ka huvitav lugeda. Ütlen igaks juhuks kohe ette, et tegemist on ainult minu kogemusega ning arvesse peab võtma, et Kanada on hiigelsuur ja erinevates piirkondades võivad asjad veidi erinevalt käia.

Väga huvitav, et kanadalased väga ei joo?
Alkohol on vähem kättesaadav kui Eestis. Seda müüakse ainult spets alkopoodides, mitte toidupoes. Restoranides muidugi on, aga kohvikutes näiteks mitte. Avalikus kohas (nt tänaval, rannas) ei ole lubatud juua, ka avatud pudelit/purki ei tohi olla, selle eest saab trahvi (ja päriselt saabki!). Autos ei tohi olla avatud pudelit, ka kaassõitjad ei tohi sõidu ajal juua. Kõik väliüritused on alkovabad. Baarid ja ööklubid pannakse kell 2 kinni, ei ole hommikuni pidutsemist. Joomiskultuur on üldse natuke teistsugune. Ja kui seltskonnas on keegi, kes ei joo, ei tule selle kohta iial ühtegi küsimust ega kommentaari (rääkimata sundimisest, et joo ikka).

Mul endal kangastuvad Kanadaga ainult positiivsed asjad ja tegu on ju heaoluühiskonnaga? Näiteks olen kuulnud, et tervishoid on üks maailma parimaid?

Kanada on ülimalt viisakas, sõbralik ja salliv koht. Kui täiskasvanud inimene keset tänavat dinosauruse kostüümis vastu tuleb, võid mürki võtta, et keegi ei vaata viltu, pigem tehakse komplimente. Eestlasena peab väga mõtlema, mida ütled - meie jaoks tavalised "naine roolis, auto kraavis"-tüüpi naljad kõlavad siin väga halvasti. Immigrantidele on Kanada üks avatumaid kohti, pagulaste kvoodid kõrged, neid võetakse ikka süle ja seljaga vastu ning väga toetatakse nende endi kultuuri ja kommete säilimist (mis hakkab ilmselt ühel hetkel kätte maksma). Näiteks turbani kandjad on vabastatud kiivri kasutamisest. WTF!

Heaoluühiskond kindlasti, jah. Sellepärast pole ka oma "rikkuse" tõestamine nii oluline kui näiteks eestlastele, ehteid kantakse vähem, kaubamärk pole tähtis ja kindlasti pole see nähtav (kui kellelgi on rinnale kirjutatud ARMANI, on see raudselt venelane). Riietusele pannakse üldse vähe rõhku, suvel on enamikel lihtsalt varbavaheplätud jalas, sest suva noh. Aga elatustase on kõrgem, asjad on kättesaadavamad (ja asjadesse suhtutakse seetõttu hooletumalt). Kütus, vesi ja elekter on palkadega võrreldes odavad, Matt ikka naerab kui ma käin tühjadest tubadest tulesid ära kustutamas... Kasutatud auto ostmine on ka miinimumpalgalisele jõukohane (Eestis ju kaugeltki mitte). Ja mida vaesem oled, seda enam saad toetusi ja soodustusi, kõik on astmeline, maksud kaasa arvatud.


Palju on riigi poolt pakutavaid taskukohaseid teenuseid, näiteks hästi palju veekeskuseid, mille pilet on umbes pool miinimumtunnipalgast (Eestis ei käi eur viiekümnega kuskil ujumas/saunas/mullivannis), nende juurde kuulub tavaliselt ka jõusaal koos erinevate masinate ja kangidega, kõik sama pileti sees. Tasuta tenniseväljakuid on igas linna(osa)s, pallid ja reketid peavad muidugi endal olema.

Tervishoiusüsteem on hästi üles ehitatud, näiteks hooldekodud on väga korralikud, palliatiivne ravi (surevatele haigetele) äärmiselt tasemel. Mingit valude käes piinlemist nagu Eestis vähihaigete puhul kombeks, ei ole, sest valu saab ju ometigi ära võtta! Mul oli keisrilõige ja valust ei tea ma isegi taastumisperioodil mitte midagi, selleks olid rohud! Kanüül pandi nii, et alustuseks läks käe ümber soojakapist tulnud rätik, et sooned laieneksid ja ma alguses arvasin, et sain "tutvuste" tõttu erikohtlemist, aga hiljem selgus, et nii tehaksegi. Nii palju kui minul on siin tervishoiusüsteemiga kokkupuudet olnud, võin küll ainult kiitust avaldada. Ka meditsiiniliselt assisteeritud suitsiid on võimalik.

Kas töökultuur on sama nagu USAs, näiteks et puhkusi ei anta?

Puhkus on enamikel inimestel kaks nädalat aastas, mis tundub vähe. Samas võib enamikes kohtades nii palju aega vabaks küsida kui vaja on ja seda tavaliselt võimaldatakse. Mul endal ega kellelgi sõpradest pole sellega probleemi olnud. Kahes ettevõttes olen juhatajana töötanud ja seal käis täpselt samamoodi, et kel iganes vaja, lihtsalt küsis ning alati andis korraldada. Seda peab küll ütlema, et eestlased on kindlasti usinamad ja kohusetundlikumad töötajad kui kanadalased või muu-maalased.

Emapalk on 55% endisest palgast ja seda makstakse aasta aega (või 33% ja poolteist aastat - kuidas ise soovid). USAs näiteks pole kas üldse emapalka või on ainult mõni kuu. Sellist uhket süsteemi nagu Eestis pole vist küll kuskil mujal.

Mida kanadalased ise arvavad heaoluriigiks olemisest, kas nad on rahul?

Kanadalased on oma riigi üle üldiselt väga uhked, aga eks sellega ole nii nagu iga muu asjaga, et virisejaid leidub kah alati. Ma olen aru saanud, et meie "elu on raske" ja nende "elu on raske" kontseptsioon erinevad üsna suuresti. Sellel tasemel, kus neil omaarust raske on, oleme meie omaarust juba heaolutasemel. Aga see tuleb suuresti ka lapsepõlvest ja erinevatest ootustest, nemad kasvasid üles teadmisega, et sa võid saada kelleks tahad, maailma vallutada, blablaa, aga kui täiskasvanuks said, tuli välja, et see kõik ei kukugi iseenesest sülle, on konkurents ja pingutama peab... Spordivõistlusel saavad siin kõik lapsed medali ja sünnipäevalt lahkuvad külalised kingitusega (goody bag - kotike väikeseid mänguasju ja maiustusi).

Soomegi peaks olema heaoluriik, aga kui vaadata foorumeid ja artiklite all olevaid kommentaare, siis pean küll ütlema, et ma pole vist nii üksteist vihkavat ja negatiivset rahvast näinudki, kes ei oska muud teha kui kiruda poliitikat ja kurta kui hirmus on elada selles vaesuses.

Siin ei saagi enamikku artikleid kommenteerida, seega ma ei tea, mida nad seal kirjutaks. Aga igasugu foorumites ja beebigruppides ajab mind siin hoopis see närvi, et keegi ei ütle halvasti, kuigi vahel oleks vaja! Toon näite: ema kirjutab, et laps on arsti sõnul tugevas ülekaalus ja ämm pahandab, et peaks last tervislikumalt toitma. Järgneb kirjeldus, kuidas söödab lapsele friikaid ja joodab mahla, aga sellest ju ometi ei tule ülekaal, sest vahel sööb õuna ka. Eesti grupis öeldaks, et maga kaineks ja vaata toidulaud üle, ise oled süüdi! Kanada/USA grupis tuleb alustuseks mingi lohutus, et ära võta südamesse, su laps on nii tubli ja armas ja sa oled väga hea ema ning lõpetuseks võib-olla hääästi pehmelt, et proovi võib-olla mahla natukese veega lahjendada vms. Ma lähen nii närvi! :)

Ma teen Soome mõistes madalama palgaga tööd, maksan üüri ja muud vältimatud väljaminekud ning käin reisimas ka, seega ma tõsiselt ei kujuta ette, et kas neil enda sõnul vaesuses virelevatel sommidel on lihtsalt prioriteedid paigast ära või läheb raha valesse kohta?

Jap, sama siin. Selles mõttes on hea, et meie ei kasvanud heaoluühiskonnas üles ja oskame vähemat hinnata. Ei pea loss ja viis teenijat olema, et hakkaks tunduma, et sul on midagi.

18 september, 2019

Kas sulle meeldivad soomlased?

Ajasin ükspäev mingi võõra inimesega juttu (sest Kanadas võib ja peab) ning otse loomulikult küsis ta, et kust ma pärit olen? Juhuslikult on tal soomlastest sõpru ja järgmiseks uuris, kas mulle soomlased meeldivad?

Eee... ma ei tea. Ma pole sellele kunagi niimoodi mõelnud! Kohmasin, et "nad on okei". Siis sain aru, et kukkus vist nii välja nagu tahaks sitasti öelda, mida ma ju otseselt ei plaaninud ning lisasin olukorda PARANDADA püüdes, et "neile meeldib palju juua ja pidutseda".


Ups. Piinlik. Mis mul viga on?! Lisasin siis vabandavalt, et eks Soome ole nii kaugel põhjas, et seal on enamik aega külm ja pime, mida muud sa sellises kliimas ikka oma eluga peale hakkad!

Vaju häbi pärast maa alla.


Tegelikult on nii, et ma pole soomlastega eriti palju kokku puutunud. Mulle kangastub soomlast mainides esimese asjana naine, kes näeb rohkem välja nagu mees ja on silmini täis. Ma ei tea, miks?! Mingi Soome laeva trauma?

Aga siis jäin mõtlema, et kui keegi küsiks, kas mulle eestlased meeldivad? Eeee... Aus vastus oleks, et väga paljud tõesti meeldivad, näiteks kõik mu parimad sõbrannad on eestlased. Aga niimoodi üldisemalt - rahvusena?

Kes mulle tõesti väga meeldivad, on filipiinlased. Nii palju kui ma neid üle maailma kohanud olen, on tegemist väga toredate inimestega. Ja kanadalased meeldivad, sellepärast ma ju siin elangi. Aga soomlased... ma ei tea.

13 september, 2019

Lasteaed

Kõige suurem vale, mida värsketele vanematele õpetatakse - asjad juhtuvad siis kui laps on selleks valmis. Minu kogemus ütleb, et mitte miski ei juhtu enne kui lapse ema on selleks valmis. Lapsed on loomult nii egoistlikud, et kasutavad kõik võimalused mõnuga ära, mis neile ette söödetakse. Magada vanemate voodis, kasutada lutti, mitte süüa brokolit. Hahaa, no okei, seda ma tõesti ei tea, kuidas laps brokolit sööma saada. Aga ma pole ka ise suurem fänn.

Kaks kuud tagasi läks Oscar lasteaeda. Sest mina olin valmis. Esimesed paar päeva meeldis täiega, aga siis tuli korraga hommik, kus jäi nuttes maha... järgmisel korral sama... kolmandal korral hakkas juba maja ees autos nutma ja lõpuks jõudsime sinnani, et pisar kiskus silma juba lasteaiatänavale jõudes! Mu emasüda lendas igal hommikul miljoniks killuks.


Esimesed paar nutukorda jäin veidi kauemaks, et äkki rahuneb ja läheb mängima (mida muidugi ei juhtunud). Rippus mul küljes, mida ta muidu mitte kunagi ei tee. Me ju mõlemad teadsime, et lõpuks ma ikkagi lähen...

Otsustasin, et tuleb hakata kiiremaid hüvastijätte korraldama. Kingad jalast ära ja...


Maailma suurima naeratuse saatel! Sest lasteaeda jäämine on niiiiii äge! Tegelikult ongi - viis minutit hiljem juba mängib, pole mingit kurbust. Õhtul ei taha koju tulla, põnevad asjad pooleli. Ja tal on päriselt ka tore lasteaed, nii et muretsemiseks pole põhjust.

Kasvatajad ütlesid, et osaliselt on asi selles, et ta käib seal ainult kaks päeva nädalas. Need, kes on täiskohaga, pidavat palju kiiremini kohanema. Ja ma viin ta alles kümnest, et päev liiga pikaks ei läheks. Mitmed teised tulevad ka umbes samal ajal, nad on ju kõik nii pisikesed alles.

Lisaks hommikusele nutule, mida tegelikult oodata oskasin, olen avastanud mitu asja, millele enne lasteaia algust nii väga ei mõelnud. Näiteks see, et magama minnakse kirjade järgi 12.30, aga reaalsuses pigem ühe paiku; on juhtunud ka, et kahest. Kodus uinub 11-11.30. Ideaalis ma muidugi tahaks, et ta võiks magada täpselt siis kui ära väsib, aga seal nii ei saa. Lihtsalt... kell kaks on nats liiga hilja! Nende enda graafikust ju poolteist tundi maas ja Oscari omast lausa kolm! Aga samas ei taha ma olla see närvihaige ema, kes muudkui käib ja kaagutab, kuidas tema tibukest kohelda tuleks. Pealegi on neid kella kaheseid uinumisi ainult kaks olnud (iga päev saadetakse väike raport, kus kõik päeval toimunu lühidalt kirjas).

Ahjaa, miks see mind korraga nii hullult häirima hakkas - kasvataja ütles ükspäev, et Oscar on lõuna paiku tihtipeale vihane. Noh, ma, vaadake, ei taha jälle see nõme kanaema olla, aga laps on lihtsalt VÄSINUD! Kodus hakkavad ka siis asjad maha kukkuma ja kõik närvi ajama. Püüdsin pehmelt mainida, et ta on ilmselt selleks ajaks omadega üsna küps, sest kodus läheb palju varem lõunaunne, aga kasvataja jäi vihase-teooria juurde.

Mina, muideks, olen samuti väsinuna väga ärrituv. Kui Oscar veel beebi oli ja mitte kunagi üle kahe tunni järjest ei maganud, muutusin täiesti teiseks inimeseks! Püüdsin küll vaprat nägu teha, aga süütenöör oli palju lühem kui puhanuna.

Väga raske on luua head tasakaalu lapse eest seismise ja sellega mitte ülepingutamise vahel. Esialgu püüan rohkem kuulata ja vähem kobiseda, tegelikult on ju hea teada, millisena teised teda näevad ja kuidas käitub kui mind juures ei ole.

Õnneks on ülejäänud tagasiside igati positiivne olnud - sööb isukalt, on peaaegu alati heas tujus ja räägib palju (tegelikult kasutab kummaski keeles ainult mõnd üksikut sõna, aga kasvatajad eeldasid, et see pidev vadin on eesti keel).

Sõbranna, kel on sama vana laps, rääkis, kuidas tema tütar tahtis mitu aastat vanema naabritüdrukuga õues mängida ja talle selle märgiks korduvalt oma kõige-kõige lemmikumat kaisujänest pakkus. Naabritüdruk polnud huvitatud ja muudkui lükkas ära. Nad olid siis mehega arutanud, et appi kui haavatavaks see sind ennast muudab kui keegi su lapse kurvastama paneb (okei, see on suures osas ka esmakordselt vanemaks olemise probleem, ma eeldan, et järgmise lapsega oleks juba lihtsam).

Igatahes küsis ta, kas olen mõelnud kui jube see oleks kui laps läheb kooli ja teda seal päriselt kiusama hakataks? Täitsa pekkis! Ma ütlesin, et no teil seal (nad elavad USA-s) on ju lihtne - kui miski ei meeldi, lased kohe maha, aga mida mina siin üdini viisakas Kanadas peale hakkan, seda ma küll ei tea. Ütlen Oscarile, et hoiatagu kõiki juba eos, et tal on karm Ida-Euroopa ema, kes kohalikke kombeid ei tea ja võib kogemata kellelegi molli anda? Ma ei välistaks :)

Nali naljaks, aga tõesti - see lasteaiavärk on ju alles algus!


-

Järg: Head uudised! Ossu jäi hommikul igati rõõmsalt lasteaeda maha ja see on juba kolmas kord järjest. Äkki ongi nutuhood läbi? Nii tore oleks. Ühtlasi mõtlesin, et näitan teile ka, milline see tagasisidepaber välja näeb, mis õhtuti kaasa antakse:

09 september, 2019

Hakkab looma!

Lõpuks ometi näitab ilmaprognoos natuke jahedamaid kraade ja isegi vihma. Mul on hea meel. Sweater-weather ehk kampsuniilm on parim! Siinsed suved on nii pikad, et septembriks on ammuilma kopp ees. Tahan teed ja küpsiseid, suuri kampsuneid ja tenniseid. Tahan sokid jalga panna!

Talveperioodi eelvaatena on mul praegu rõve nohu, aga isegi see ei morjenda. Istun salfakatekarbi ja raamatuga diivanil ning naudin, et päike ei küta nagu hullumeelne. Et autosse istudes ei ole esimene jupp aega täielik saun. Siis ka ei oleks kui saaks auto garaaži parkida, aga Matt on juba mitu kuud seal midagi ehitada nokitsenud ja lihtsalt ei mahu. Meil on muidu kahekohaline garaaž, nii et pole ju palju palutud, et üks ära mahuks? Peab selle asja nüüd käsile võtma, sest vihmase ilmaga oleks eriti nadi õues küürutada ja Oscarit turvatooli sättida.

Muide, ma leidsin uue lemmikblogi. Lugesin kõige uuema postituse... ja siis sellele eelneva... nüüd olen omadega eelmise aasta suves ning pidama ei saa. Südamest loodan, et ta pole kümme aastat bloginud, sest muidu istun kevadeni siin arvuti taga. Ma olen üldse väga suur blogide fann, ainult, et häid on jube vähe. Ja iga mõne aja tagant panevad pooled mu lemmikutest putka kinni, lihtsalt ei kirjuta enam. Mina olen seal siis nagu:


Justkui oleks blogija mulle midagi võlgu. Ise mu konksu otsa tõmbas oma toredate tekstidega, nii et pole ju päris aus täitsa ära kaduda. Ja oleks neid kadujaid siis ainult üks - iga mõne aja tagant haihtuvad!

-

Mul oli vaja kardinad lühemaks teha. Kõrvaltänavas pakutakse koduseid käsitöötunde, mis pani mind mõtlema, et see tädi peab ju ka õmmelda oskama! Muidu olen kõik tegemist vajavad asjad ühte suurde ja tuntud kohta viinud, aga miks mitte toetada hoopis oma naabruskonna osavnäppe?

Kirjutasin õhtul meili, tädi millalgi öösel vastas, mina kirjutasin hommikul, et andku teada, mis aeg talle sobiks, et kardina kohale viin, tema kirjutas, et ükskõik millal sobib ja mina vastasin, et olen poole kümne paiku seal. Siis on üks asi kohe tehtud (nagu mul oleks mingi hiigelpikk nimekiri asju, mida vaja teha).

Tõstsin Oscari kärru ja hakkasin jalutama, aga ümbruskond oli kuidagi nii vaikne... ja alles siis koitis, et oih, täna on ju pühapäev! Ma ei tea, kuidas siin Kanadamaal need kirjutamata reeglid ette näevad, aga äkki on pühapäeva hommikul enne kümmet ikka natuke liiga vara võõrale uksele koputama minna? Ta muidugi küll ütles, et "ükskõik millal", aga ilmselt poleks kell 3 öösel kah teab mis sobilik olnud... Mis seal ikka, kindluse mõttes kohe vabandasin paljusõnaliselt ja tädi õnneks ei pannud pahaks, tal olid koolitatavad kohe-kohe saabumas, nii et igatepidi sobis.

-

Kas keegi oskab mulle ära seletada, mis värk nende plastkõrtega on? Lennujaamas segati minu ees ootavale neiule plast(!)topsi sisse jooki ja kui teenindaja hakkas sinna kõrt sisse panema, röögatas neiu üle poole lennujaama, tehes samal ajal hüppe kõhuli letile (jaa, täpselt nii dramaatiline see pilt oligi), et tal ei ole kõrt vaja!!!


Seejärel keerutas võidurõõmsa naeratuse saatel koha peal ühe tiiru, umbes nagu kontrollides, kas teised ka ikka panid tähele kui väga ta meie planeedist hoolib.

Ma ise olen viimased kuus aastat ainult riidest kotte kasutanud (ka riiete ja jalanõude ostmisel), aga joogikõrs võiks ikka plastikust olla, mulle need paberkõrred üldse ei meeldi. Õigemini ei maitse. Ja nätskeks lähevad nad ka.

No ei ole eluline probleem, saab ka täitsa ilma hakkama, aga alustuseks keelaks ma inimestel banaanikobaraid kilekotti panna ja see üksik avokaado võib ka täitsa vabalt ilma kileta korvi rännata. Ülepakendamine on nii ostjate kui tootjate poolt nii naeruväärselt suur, et pelgalt plastkõrte keelamisega me minu meelest küll seda planeeti ei päästa...

-

Lõpetuseks näitan teile, milliseid mõõtühikuid kanadalased kasutavad. Liialdatud pole siin millegagi, lisada võiks veel seda, et distantsi mõõdetakse peaaegu alati hoopis tundides (sest osa teid on lauged ja osa mägised, mis mõjutab kiirust päris oluliselt) ning puu- ja juurviljade hinnad on siltidel naeltes (lbs), aga kassatšekil kilodes/grammides. Keegi ei tea, miks!

06 september, 2019

Kiire elu

Me käisime siin vahepeal väikesel roadtrip'il. Matt arvas, et vahelduseks oleks tore kuskile autoga minna ja mina olen juba jõudnud ära harjuda, et kaheksa tundi on suht normaalne sõiduaeg, et sihtkohta jõuda. Tegelikult mahtus selle sisse ka praam ja paar vahepeatust, nii et väga hull ei olnud.

Oscar on reisimiseks praegu vist küll kõige kehvemas eas - energiat on meeletult, aga matsu veel eriti ei jaga, protestivaim on nii suur kui üldse olla annab ja... noh, ainult multikad päästavad. Ilma nendeta ei elaks ma pikki sõite kuidagi üle. Mul saaks lihtsalt närvid otsa!


Ja nagu ühest reisist oleks vähe olnud, lendasime mõned päevad hiljem veel sõprade pulma ka. Sinna sai saarelt otselennuga (küll mitte meie oma linnast), nii et suht mugav. Pulmapidusid oli kaks - esimesel päeval india versioon ja teisel kohalik. Novot, india pulmas polnudki ma varem käinud ja see oli küll tõsine kultuurielamus! Igasugu muude omapäraste asjade kõrval pidi näiteks pruudi tädi talle varba otsa sõrmuse panema ja mingil teisel hetkel tuli pruudil oma isa süles istuda ja samal ajal abikaasa kätt hoida. Pidustused võtsid terve päeva ja õhtuks oli päevakangelastel vist küll selline tunne, et jumal tänatud, et abielluma peab ainult korra... oh wait... teine pulm tuleb ju veel! Järgmisel päeval oli täismõõdus kanada pidu koos valge kleidi, kiriku ja kõige filmilikuga, mida endale ette kujutada suudate. 

Aga külalisena oli tore! Noh, eriti sellise külalisena, kes ei pidanud oma pooleteistaastast kaasa vedama. Meie pidime...


Ja kuna suurte pidustuste kõrvalt väga linna vaatama ei jõudnudki, jäi mul piisavalt mahti, et vannitoa lage takseerida. Selles dušinurgas ei olnud võimalik niimoodi pesta, et juukseid märjaks ei teeks - vesi langes otse laest. Matt arvas, et see olevat üleüldse imelik, et käid duši all, aga juukseid ei pese! Ilmselgelt ei ole ta kunagi naine olnud. Ega pikajuukseline. Igatahes leidsime arutelu tulemusel, et selle konkreetse vannitoa on disaininud mees. 

Esimese maailma probleemid - vannituba on, sooja vett ka tuleb, aga preilile ei sobi joa langemisnurk. Tegelikult oli teises seinas veel ka vann, aga sellel oli ainult kraan. Nii et variandid olid kas vigurkujundeid etendades duši all käia või siis pool tundi oodata, et vann vett täis jookseks. Pestud igatahes saime, polnud häda miskit.


Täna vaatasin uut telesarja "Rannamaja". Ma ei tea, miks see nii meelelahutuslik on kui inimesed ennast lolliks teevad? Kuulsusejanu peab ikka suur olema, et teadlikult osaleda saates, mille ainus mõte on sind täis joota ja siis vaadata, mille piinlikuga hakkama saad. Aga mis seal ikka, kuniks kloune leidub, vaatan mina isiklikult hea meelega.

Lõpetuseks aiauudiseid - sirvisin vanu pilte ja üllatusin kui palju on puud kolme aastaga kasvanud. Meil on väga privaatne aed, naabrid näevad sinna ainult oma teise korruse akendest. Puud saidki istutatud selle mõttega, et tulevikus enam midagi näha ei oleks. Ja juba toimib!