28 juuni, 2018

Unetreening

Oscari unetreening on küll kõige müstilisem asi, mida oma elus kogenud olen. Mu mitte üldse magavast beebist sai laps, kes magab KOGU AEG! Ja seda oma voodis!

Kui varem ärkas Oscar öösiti iga 2-3 tunni tagant, siis nüüd olen ärkaja hoopis mina. Iga natukese aja tagant löön luugid lahti, et huvitav, kas laps tahab süüa? Ei taha. Laps tahab magada. Üheksa paiku läheb voodisse ja hommikul üheksa paiku ärkab, kell neli korra sööb.

Päeval magas kuni unetreeninguni väga juhuslikult ja lühidalt, peamiselt ainult autosõitude ajal ja vahel lamamistoolis (kui eelnevalt 10-15 min õõtsutada). Nii et see, et ta nüüd lõunauned oma voodis magab ja et need kuni kaks tundi korraga kestavad, on ikka hiiglaslik edasiminek!


Võib-olla on keegi veel oma vähe magava beebiga hädas, panen igaks juhuks kirja need tarkuseterad, mis minul aitasid last pikemalt magama saada:

-

Unetreeningut võiks alustada umbes neljandast elukuust
Esimesed kolm kuud on enamike beebide uni katkendlik ja nad muutuvad ruttu näljaseks, ühtlasi ei suuda nad end ise rahustada ja seetõttu on raskem ilma kõrvalise abita uinuda.

Uinuma peaks ilma abivahenditeta
Abivahenditeks on lutt, kiigutamine, süles hoidmine, vankriga jalutamine, autoga sõitmine jne. Aga ka swaddling (nn pulgaks mähkimine). Kui laps õpib ilma kõrvalise abita uinuma, suudab ta ka öösel ärgates uuesti magama jääda, selle asemel, et nutta, kuniks keegi appi tuleb.

Lutt on esimesel kolmel kuul igati omal kohal, sest paljudel vastsündinutel on imemisvajadus suurem kui ema tissid vastu peaks ja sõrmi ei oska nad veel suhu panna. Aga alates neljandast kuust peaks luti kasutamise täiesti ära lõpetama ning lapse ilma selleta magama õpetama.

Ühes raamatus öeldi tabavalt, et abivahendite abil uinumine on paljuski nagu rämpstoidu söömine - korraks tundub hea, aga pikemas plaanis on sellest rohkem jama kui naudingut.

Kuna beebi ei oska veel ise magama jääda, on nutmine kõige efektiivsem viis ema kohale "tellida", et see teda unne kussutaks, laulaks või söödaks. Nutmine väheneb kui laps õpib ise uinuma.

Une-eelne vigin olevat beebide puhul umbes sama nagu täiskasvanute puhul mõtete mõlgutamine. Nende mõtted on lihtsalt valjemad kui meil. Päris nutu tunneb iga ema nagunii ilmeksimatult ära, aga enne kui asi selleni jõuab, pole vaja last "päästma" tormata - ta lihtsalt üritab uinuda.

Kaisuloom
Ainus abivahend, mille kasutamine võiks abiks tulla, on kaisuloom/lapp/tekk. Miski, mis sisendab öösel ärgates turvatunnet, aga mida laps saab ise kontrollida (näiteks kiigutamise või suust välja kukkunud luti osas peab ju keegi teine aitama).

Kaisuloom tuleks pärast ärkamist voodisse jätta, siis on lapsel mõnusam magama minna - armas kaisukas ootab juba ees. Ühtlasi seostub see siis unega, mitte niisama mängimisega.

Kaisukatega peab samas ka ettevaatlik olema, sest kui see kodust eemale ööbima jäädes peaks maha ununema või ühel hetkel sootuks ära kaob, on probleem suur.


Laps peab harjuma ise ärkama
... ja mõistma, et on okei veidi aega omaette pikutada. Kui ta kohe pärast ärkamist sülle võtta, hakkabki eeldama, et alati keegi kohe tuleb. Pärast mõningast ootamist võiks voodi juurde minnes temaga hoopis natuke rõõmsalt rääkida ning alles seejärel sülle võtta.

Viivitamine oligi põhiline, mis aitas mul Oscarit öösiti paremini magama saada. Kui ärkas ning vigisema-vähkrema hakkas, ootasin seni, kuniks selgelt üleval oli ja niisama vigisemise asemel päriselt nutma hakkas. Mõnikord juhtus see ruttu, aga vahel jäi pärast poolt tunnikest vähkremist hoopis uuesti magama.

Siis tuli korraga selline öö, kus küll ärkas kaks korda, sahmis natuke paremat asendit otsides ning jäi umbes viie minutiga uuesti magama. Süüa enne hommikut üldse ei küsinudki! Nii et täpselt ühe korra on ta maganud terve öö. Suudab küll kui tahab!

Öösiti kasutan uneaja mõõtmiseks äppi (neid on palju erinevaid, mul on Medela), sest nii on endal lihtsam aru saada kui kaua ta juba ärkvel on olnud. Kui vigisema hakkab, vajutan "une kinni" ja iga kord kui tundub, et nüüd on juba nii kaua aega möödas, et peaks ennast üles ajama ja talle süüa andma, kontrollin telefonist aja üle. Tihtipeale avastan, et ta on ainult viis minutit ärkvel olnud, kuigi mulle endale tundus, et jõudsin vahepeal juba mitu unenägu ära näha. Sisuliselt treenisin ikkagi ennast pikemalt magama, mitte Oscarit. Aga näe, mõjus talle ka!

Voodi on ainult magamiseks
Nii on lihtsam tekitada seost voodi ja uinumise vahel. Voodi ümbrus peaks olema rahulik ning vaba mänguasjadest (sh voodikarussell), kirevatest värvidest ja muust, mis võiks lapse pilku haarata. Kui laps kahe unetsükli vahel korra ärkab, on tal palju lihtsam uuesti uinuda kui ümbruses midagi huvitavat ei paista. Eriti oluline on see päeval, sest öösel pole nagunii suurt midagi näha.

Beebiraamatud räägivad 40 minuti pikkustest unetsüklitest ja no Oscari puhul võib selle järgi kella õigeks panna! Tõesti ärkabki tihtipeale täpselt siis kui 40 minutit täis saab. Vanasti kui lamamistoolis tukkus, ei jäänud pärast ärkamist enam uuesti magama, aga nüüd voodis pikutades enamasti ikka jääb. Kui 40-minuti piir on ületatud, magab vabalt kaks-kolm tundi järjest.

Üleväsimus
Kui täiskasvanu on üleväsinud, kipub tema tegutsemistempo aeglustuma, aga kui beebi on üleväsinud, muutub ta hüperaktiivseks. Mida väsinum laps, seda rohkem ta uinumise vastu võitleb. Sellepärast tasub jälgida märke, mis näitavad, et beebi ei jaksa enam üleval olla. Väidetavalt on 2-3 tundi maksimaalne aeg, mil nii väikesed korrga ärkvel peaks olema. Jällegi, Oscari puhul paistab paika pidavat.

Muideks, varem kui ta päeval peaaegu üldse ei maganud, ei hõõrunud ka silmi ega andnud millegi muuga märku, et magada tahaks (küll aga olin ma ise sellevõrra rohkem väsinud, et lapsevabasid pause ei olnud). Nüüd, kus magamise regulaarsemaks timmisin, väsib uneaja saabumiseks ikka täiesti konkreetselt ära. Võib-olla on see siis sellega seotud, et ta pole enam pidevalt üleväsinud? Vot ei tea. Beebide uni on omapärane.


PS! Kui kellelgi on veel häid nippe, andke teada!

24 juuni, 2018

Naabri koerad

Meil on uued naabrid, kel on kaks hiigelsuurt koera. Üks on dogi ja teine mingi ristand. Dogist veidi väiksem. Dogist on muidugi iga koer väiksem...

Esimese hooga mõtlesin, et APPI! Elu on läbi. Siis tuli meelde, et pole Kanadas elatud viie ja poole aasta jooksul mitte ühtegi kurja koera näinud. Nad isegi ei haugu siin!

Eestlased on korduvalt küsinud, et kas neil siis kaitsefunktsiooni ei olegi? Ei ole vist jah. Peetakse rohkem sõpradena. Ja mitte ükski koer ei ela õues - see on ka põhjus, miks meil koera ei ole ja tõenäoliselt kunagi ei tule. Minusugune koristusfanaatik ei elaks seda karvadehulka üle.

Hiljuti lugesin, kuidas Tartus kellegi koer last seljast pures ja tema yorkie'l pea otsast ära hammustas (?!). Hiljem nägin sotsiaalmeedias, kuidas selle lapse ema lugu jagas ning koeraomanik vastu kirjutas, et "see oli vist minu koer, aga ma ei saanud arugi, et ta last hammustas - võta minuga ühendust ja arutame, kuidas saaksin selle heastada".

Mul on Eestis elades korduvalt selliseid olukordi ette tulnud, kus kellegi koer lõrisedes juurde jookseb või minu najale üles hüppab, omanik kuskil eemal suitsu tegemas. Ja siis hõigatakse hooletult, et "ta ei ole kuri". Mind absoluutselt ei huvita, on ta kuri või mitte. Sinu peni, sinu probleem! Tahad koera pidada, hoia ta rihma otsas.

Naabrite dogi on igatahes veidi segaduses kui meie kanad hommikuti munevad ja siis mõnda aega kaagutavad (mis on maailmatu tüütu). Vaatab mõtlikult ringi ja teeb "auh". Ühe korra. Ta on nii suur, et pole vaja pikalt seletada, kohe võetakse tõsiselt. Kanad ei saa muidugi midagi aru. Ja mõni aeg hiljem teeb koer jälle "auh". Ühe korra. Teine vaatab niisama kõrval, ei haugu. Neil on rollijaotus. Aga kurjad ei ole. Õnneks.

20 juuni, 2018

EBA 2018 (vol 2)

Mis te arvasite, et esimene blogiauhindade-teemaline postitus jääbki viimaseks või?

Ma ise arvasin ka. Aga siis sain teada, et järgmisel aastal on rahvahääletuse asemel otsustajaks žürii. Seda žürii teemat on igal aastal arutatud, sest "muidu võidavad alati kõige populaarsemad blogid, kuna neil on rohkem lugejaid".

Olümpiamängude reeglistikku võiks ka veits muuta. Ära hakkab tüütama, et Usain Bolt iga kord 100 ja 200 meetri jooksud kinni paneb. Vahelduseks võiks mõni teine ka medaleid saada, mitte ainult need, kes parema aja teevad. Nii pole aeglasematel ju üldse võimalust...

16 juuni, 2018

Kanada (pere)arstindus

Mis on Kanada arstinduses Eestiga võrreldes erinevat:

Arstiteaduskond
Arstiteaduskonda astumiseks peab olema vähemalt üks kõrgharidus ning hinnetelehel kõikide ainete tulemuseks "A" (alla selle ei mängi välja, sest konkurents on umbes 13 inimest ühele kohale). Õpe on tasuline (kokku üle 100.000 dollari).

Enamik arste töötab oma ettevõtte alt, mitte ei ole palgatöölised. Näiteks perearstid maksavad kindla protsendi sissetulekutest kliiniku tööshoidmiseks ja ülejäänu panevad oma taskusse. Haigekassa maksab sisuliselt iga liigutuse eraldi kinni (vastuvõtt, protseduur, vormi allkirjastamine, telefonikõne jne), seetõttu eelistab enamik perearste lühikesi vastuvõtte, et jõuaks neid päevaga rohkem teha. Töökas kanada perearst teenib päevaga umbes sama palju kui eesti perearst kuuga.

"Walk-in" kliinikud
Kanadas on perearstidest puudus, nii et paljudel inimestel polegi oma perearsti (Nanaimos näiteks kolmandikul elanikest). Need, kel oma arsti ei ole, saavad abi "walk-in" kliinikust, kus käib vastuvõtt elava järjekorra alusel. Aga ka need, kel perearst olemas, lähevad kiiremat reageerimist vajavate asjade puhul hoopis "walk-in"-i (näiteks kui on lihtsalt retsepti vaja), sest perearsti juurde ei pruugi enne nädalat-kahte vaba aega olla. Mõned sellised kliinikud tegutsevad iseseisvalt, teised perearstikeskuse osana.

Perearsti ülesanded
Valdkonnad, millega minu teada eesti perearstid ei tegele, on günekoloogilised toimingud, raseduse jälgimine, sünnituste vastuvõtmine, eesnäärmeuuringud, erinevate moodustiste väljalõikamine (sünnimärgid, nahaalused tsüstid, sissekasvanud küüned) jne. Näiteks suguhaiguste kontroll, pap-test, spiraali paigaldamine ja muu selline on Kanadas puhtalt perearsti teema. Günekoloogi vastuvõtule saadetakse ainult siis kui on midagi tõsisemat viga, näiteks kasvaja vms. Eriarstide juurde ei saa ise minna, peab olema saatekiri.

Muideks, saatekirja patsient ei näe, see edastatakse eriarstile elektrooniliselt. Patsient peab lihtsalt ootama, et talle eriarsti juurest helistataks ja aega pakutaks. Ise ei pea midagi tegema.

Sünnitusabi pakuvad residentuuri ajal kõik perearstid, aga kui see läbi, saavad ise otsustada, kas jätkavad või mitte. Sünnitusosakonna vahetused on 24-tunnised ja need, kes on valinud sünnitusi vastu võtta, töötavad lisaks kliinikule igal nädalal vähemalt ühe ööpäeva sünnitusosakonnas ja lisaks lähevad eraldi kohale, et oma patsientide sünnitusi vastu võtta.

Paljud perearstid töötavad vahelduse mõttes igal nädalal vahetuse või paar erakorralise meditsiini osakonnas, palliatiivse ravi osakonnas või näiteks narkovõõrutuskeskuses.


Patsientide valimine ja vallandamine
Perearst lisab patsiente oma nimistusse ankeedi alusel. Igal kliinikul on kindel vorm, kus küsitakse olemasolevaid diagnoose, regulaarseid ravimeid ja põhjust, miks perearsti vajatakse (nagu mainisin, saab peaaegu kõik asjad vajadusel ka "walk-in" kliinikus tehtud). Kel nimistus ruumi, vaatab aegajalt ankeedid läbi ning otsustab, keda oma patsiendiks tahab ja keda mitte. Igal arstil on mingid valdkonnad, millega rohkem meeldib töötada ja mingid, mis väga pinget ei paku.

Kui patsiendiga mingil põhjusel koostöö ei suju, on võimalik ta "vallandada". Neid patsiente, kelle üks arst on vallandanud, teised oma nimistusse tavaliselt ei võta, sest nii äärmuslikku meedet kasutatakse ainult mõjuval põhjusel.

Arstid ja õed töötavad eraldi
Mul on Eestist meeles, et arst ja õde istusid alati ühes kabinetis koos, aga nüüd vist kõikidel arstidel enam õde ei ole? Kanadas on arstid ja õed alati eraldi, näiteks perearstikeskuses on õdedel suurem ruum, kust patsient enne arsti juurde minemist vajadusel läbi käib (kaalumas, uriiniproovi tegemas, vererõhku mõõtmas vms). Ka süste ja sidumisi teevad tavaliselt õed. Arstile jäävad laias laastus ainult need asjad, milleks keegi teine kvalifitseeritud ei ole.

Muide, meditsiiniõed saavad Kanadas väga head palka!

Kabinetid on väikesed ja tihti ilma aknata
Perearstid töötavad efektiivsuse huvides tavaliselt kahes ruumis korraga, "walk-in" kliiniku arstid isegi kolmes. Patsient juhatatakse tühja kabinetti ootama ja selleks ajaks kui arst sisse astub, on ta juba jope ära võtnud, telefoni hääletuks lülitanud jne. Kohe kui vajalik tehtud, astub arst välja, et järgmises ruumis uue patsiendiga kohtuda ning eelmisel patsiendil on aega asjad kokku korjata ja lahkuda. Kui patsient ruumist väljub, tuleb assistent, paneb läbivaatuslinale uue paberi, viib kasutatud instrumendid ära ning juhatab uue patsiendi sisse. Perearsti vastuvõtt on tavaliselt 10 minutit pikk, teatud juhtudel määratakse ka pikemad vastuvõtud (näiteks kui on vaja midagi välja lõigata vms).

Lõhnavaba territoorium
Kõik haiglad ja kliinikud, lisaks enamik kontoreid ja muid ametiasutusi on Kanadas lõhnavabad. Esiteks on see töötajate huvides, et iga klient uue tugeva odüüriga sisse ei kõnniks, teiseks kaasinimeste kaitsmiseks, sest mõnel võivad teatud lõhnad allergiat tekitada ning teistele ei pruugi parfüümipilv meeldida.


Suguhaiguste ravi on kõigile tasuta
Riigil on odavam hädalistele tasuta ravi tagada kui tegeleda ravimata jäänud haiguste massilise levimisega. Tablett antakse patsiendile arstikabinetis ja võetakse sealsamas ka sisse. Enamik suguhaiguste raviks kasutatavaid antibiootikume mahuvad tänapäeval ühte doosi.

Osade ravimite hind sõltub vanusest
Teatud east ülespoole on ravimid kas poole hinnaga või täiesti tasuta ning alaealistele on rasestumisvastased vahendid poole hinnaga. Muus osas on haigekassa süsteem Eestiga üsna sarnane (Kanadas ei ole visiiditasusid - see on ainus erinevus, mis mul praegu pähe tuleb).

Väga levinud on, et tööandja pakub omalt poolt boonusena tervisekindlustust, mis katab (kasvõi osaliselt) seda, mida tavaline haigekassa ei kata. Näiteks ravimid, abivahendid (prillid jm), hambaravi, massaaž jne. Hambaravi hinnad on muideks provintsi poolt kindlaks määratud ja ei olene sellest, millise hambaarsti juurde lähed.

Up to date
Arstidele mõeldud internetikeskkond, mis tagab, et neil oleks alati tänapäevane info, ravijuhendid, õiged ravimikogused jne. Seda täiendatakse pidevalt teadusuuringute põhjal, mis hoiab ära, et keegi patsiente selle järgi raviks, mida 30 aastat tagasi koolis õppis.

"Up to date"-l on ka eraldi patsiendiportaal, kust saab vajalikku infot sisse logimata.

06 juuni, 2018

Kakskeelne laps

Meilt küsitakse tihti, kas kasvatame Oscari kakskeelseks? Tahaks küll, aga eks tulevik näitab, mis sellest lõpuks välja tuleb...

Mina räägin temaga ainult eesti keeles, sest enamuse ajast veedame nagunii kahekesi. Kui Matt on kodus, siis vahel küsib, mida üks või teine sõna tähendab, aga enamikust jutust saab aru. Mõnda väljendit on muidugi võimatu tõlkida, näiteks seda, kuidas käed lähevad "hopsti" käistesse. Inglise keeles ei ole hopstit!

Praegu on lihtne, sest Oscar ise ei räägi ega hooli, mis keeles tema poole pöördutakse. Aga teistelt siinsetelt eesti emadelt, kel kanadalastega lapsed, olen kuulnud, et keeleõpe ei lähe üldse nii ludinal kui oodata võiks, sest praktikat kipub vaatamata püüdlustele ikkagi väheks jääma. Inglise keel pressib uksest ja aknast sisse.

Me püüame Oscarit kakskeelseks kasvatada, aga mitmekeelseks ta lõpuks kujuneb, on juba tema enda teha. Mina räägin temaga ikka oma emakeeles, kuid ei hakka nõudma, et ta tingimata samas keeles vastaks kui tal peaks selle vastu ühel hetkel tõrge tekkima. Peaasi, et aru saab!


Ükspäev rääkisin Matt'ile, et iga kord kui Oscariga kuskile lähen, tulevad inimesed juurde ja ütlevad, et tal on niiiii ilusad sinised silmad. Eestis on igaühel sinised ja hoopis pruune peetakse erilisteks. Matt ütles, et Kanadas ei taha keegi pruune silmi, kõigil on pruunid!

Ja nüüd olen hakanud beebigruppides tähele panema, et siin algatatakse teemasid stiilis "mis te arvate, kas on lootust, et lapse silmad jäävad sinisteks (sest kellelgi suguvõsas on sinised)" ning Eesti omas, et "mis arvate, kas on lootust, et lähevad pruuniks (sest lapse isal on pruunid, aga esimene laps kahjuks ei saanud pruune)". Ilu on ikka täiesti vaataja silmades...

Mul on muidu hallid ja Matt'il rohelised. 

01 juuni, 2018

Niisama juttu

Nonii. Ma olen ametlikult see ema, kelle laps magab süles! Kohutav! Praegu näiteks magab. Kolmveerand tundi juba. Mul on nii igav, et olen nõus end pooleks väänama, et saaks blogimiseks mõlemat kätt kasutada ilma, et alakeha liiguks. Et noorhärra jumala eest ei ärkaks.

Ta magab muidu lamamistoolis ka (kui seda alustuseks 10 min kiigutada). Ja autotoolis. Õnneks on mul iga päev sõitmist olnud. Ja vahel vankris ka, aga mida vanemaks saab, seda pikemalt peab enne kõndima kui magama jääb. Hetkel on murdepunkt kuskil 45 minuti juures. Ja seisma ei tohi jääda, sest siis teeb Oscar silmad lahti ja vaatab, mida põnevat toimub. Ei taha ilma jääda!

Et ta päeval üldse magaks, on puhtalt minu erahuvi. Mulle lihtsalt tundub loogiline, et väikesed beebid magavad päeval. Võiks ju? Oscar pole seda arvamust kunagi jaganud ja on võimeline terve päeva ärkvel olema, vahel muutub küll natuke virilaks, aga enamasti mitte.


Aga samas ma ei kurda! Teoorias oleks muidugi tore kui lapsel mingi rutiin tekiks, aga kuna mul endal seda pole, ei saa ju temalgi tekkida. Iga päev oleme erineval ajal kodust väljas. Ja mulle meeldib, et ei pea midagi tema uneaegade järgi sättima.

Õhtul on küll rutiin, aga seda ainult sellepärast, et mulle endale meeldib öösiti magada. Kaheksa-üheksa paiku läheb Oscar tuttu ja ei protesteeri absoluutselt, et peab voodis lesima. Natuke vehib ja siis jääb magama. Öösiti on viimasel ajal ainult korra-kaks ärganud. Ei ole see elu beebiga nii hull midagi!

Päevasel ajal mingi siledam pind nagu voodi või diivan ei sobi. Mitte kunagi pole sobinud. Nagu juba ütlesin, pole me talle muidugi ka väga peale käinud.

Ükspäev mõtlesin, et hakkan korralikuks emaks ja panen nui neljaks lapse tema oma tuppa tema oma voodisse magama. Olin valmis, et ju ta nats nutab ja et ma ei tohi lasta hormoonidel möllama hakata ja teda päästma minna, sest kuidas ta muidu õpib...

Mõeldud-tehtud. Laps voodis, uks kinni, ise läksin kööki kooki tegema. Kümme minutit hiljem magas! Saate aru! Mul oli täielik tola tunne - võib-olla Oscar tahtiski alati oma toas lõunaund magada, aga ma ei andnud selleks lihtsalt võimalust?!

Järgmisel ja ülejärgmisel päeval nii edukalt ei läinud. Ta sai kohe aru, mis kuri plaan mul sellega on, et ta keset päeva voodisse peab minema... Aga see on okei. Mulle sobib praegune süsteem ka. Las siis magab süles, ta on nii nunnu ju! Nelja kuuga on kõvasti kasvanud ka, varsti ei mahugi enam sülle.


Kana-uudiseid ka. Siidikanad on täiesti lootusetud! Ainult hauduks! Okupeerivad pesad ära ja teised kanad, kes muneda tahavad, ootavad rivis ja karjuvad siidikanade peale. Draama noh! Ainus võimalus olukorda lahendada on nad teistest eraldada, et poleks pesadele juurdepääsu. Aga kui siidikana on ikka otsustanud haududa, siis ta haudub ükskõik kus ning olenemata sellest, kas mõni muna ka kõhu all on. Istub murule maha ja enne paari nädalat ei liiguks kui ma just aegajalt torkimas ei käiks (aga neid peab segama, muidu ei läheks see haudumiskirg tõesti enne paari nädalat üle).

Ma olen vist varem ka rääkinud, et me ise praktiliselt üldse mune ei tarbi, kõik jagame sõpradele. Sõbrad jällegi arvavad, et kanad munevad lisaks munadele ka karpe, sest neid ei viitsi keegi tagasi tuua. Mõned õnneks koguvad kuskile sahvrinurka ja kui kisa tõstame, toovad sellise laadungi korraga, et tükiks ajaks jagub. Raske see kanapidaja elu. Ma viimasel ajal ähvardan, et kes karpe tagasi ei too, võtab siidikanad omale.


Eile oli Matt'i residentuuri lõpetamise pidu. 12 aastat ülikooli, 2 aastat residentuuri ja hopsti, ongi amet käes. Varsti on siis näha, kas üldse oskab ilma koolita olla...

Ja samas otsustasime, et sügisel lähen hoopis mina kooli, sest mul pole veel ühtegi kohalikku diplomit. Õpin natuke meditsiiniterminoloogiat ja asjaajamist ning saan kliinikus Matt'i assistent olla. Sisseastumiseks tuli muuhulgas ka inglise keele test teha, sain 86%. Jeee! Ma pean keele enne selgeks saama kui Oscar nii suureks kasvab, et aru saab, kuidas ma puterdan. Praegu saab veel eesti keelega ära petta ja teha nägu, et ma muud ei räägigi. Ta usub küll. Räägib aktiivselt vastu ka, põhiline sõna on "agluu", nii et ma ei tea, mismaalane temast veel tuleb...