28 oktoober, 2020

On tõesti huvitav...

Ema küsis ükspäev, et mida meile jõuludeks saata? Ütlesin, et kõrsikuid tahaks. Siin müüakse ainult soolaseid. Eesti komme ja šokolaade ma pärast kaheksat Kanadas elatud aastat enam ei igatse. Mõned üksikud lemmikud on veel jäänud, näiteks Maiuspala, Kalev ja India pähkli pralinee. Kartulivahvleid võiks vabalt ühe paki ära süüa. Ja Juubeli tordipulbrit tellisin, sellega saab head kohupiima-purukooki teha.

Ma olen aeg-ajalt sattunud aruteludele, et mida välismaale külakostiks viia? Mitte-eestlastele siis. Iga jumala kord imestan, et mida seal välja tuuakse. Vana Tallinn on klassika. Paljud meist ise seda joovad muidu? Magusale lisaks soovitatakse tihtipeale sprotte ja vürtsikilusid. Mina välismaalasele ei viiks, sest mõne asjaga lihtsalt on nii, et kui sa sellega just koos üles kasvanud pole, tundub... noh... pehmelt öeldes võõras.


Need paar korda, mis ma siin elamise jooksul sülti olen teinud, on Matt seda küll viisakusest proovinud, aga sinnapaika see ka jääb. Tema jaoks tundub soolane tarretis kuidagi vale. Siinsed inimesed imestavad jällegi, et miks ma stuffingut ei söö. See on kalkuni sisse pandav segu saiast, munast, maitseainetest ja puljongist. Seguneb küpsemise käigus kenasti kalkunimahladega läbi. Järele jääb maitsestatud saiaplöga. Ma olen viisakalt iga kord linnunokatäie maitsenud, aga suurel õhtusöögil, kus laud on parimast lihast, kastmest, kartulist, juurviljadest ja teab millest lookas, on mul raske mõista, miks peaks keegi selle kõrvale läbivettinud saia sööma? Kohalikud jällegi ei mõista, et kuidas ei söö, see on ju parim asi üldse? Sellistel juhtudel olen vastu küsinud, kas nad verivorsti on proovinud? Mõne asjaga lihtsalt on nii, et oskad seda hinnata ainult siis kui lapsest peale harjutatud.

Ma tegin ükspäev boršisuppi. Sõbranna andis retsepti ja mul endal oli ka mingi. Hakkasin neid kaht võrdlema ja guugeldasin lisaks terve interneti läbi. Õppisin kõik trikid selgeks. Ma ei ole elu sees nii head borši saanud! See oli absoluutselt jumalik! Hiljem tuli Matt koju, viskas pilgu potti ja küsis imestunult, et hmm, mis see on? Mina olin jällegi üllatunud, et inimene ei tunne borši ära! Supi nime kuuldes ütles, et on sellest kuulnud küll, aga sööma pole juhtunud. 

Istus siis maha, mina pinevalt kõrval. Pärast paari esimest ampsu küsisin, et noh...???

Ütles diplomaatiliselt, et pole veel otsustanud, kas meeldib või mitte. Kui kauss tühjaks sai, mainis, et supp oli "huvitav". Huvitav?! Kuidas saab borš mitte maitseda? Aga kui ma nüüd ette kujutan, et pole seda kunagi varem proovinud ja see sisaldab muule lisaks peeti, kapsast ja isegi natuke äädikat, siis... tegelikult ongi huvitav.

Näe, kuidas maailmapilt endiselt avardub...

27 oktoober, 2020

Kommi- ja pommikombed Kanadas

Ma olen märganud, et ka Eestis on hakanud Halloween üha tugevamalt kanda kinnitama ja kui juba varem oli omajagu neid inimesi, kes meelsamini isegi kadri- ja mardisantidele ust ei avanud, siis arusaadavalt on kolmas sama sisuga püha nii mõnelegi veidi liig. 

Kanadas ja Ameerikas on vaikiv kokkulepe, et need, kes tahavad komme jagada, panevad oma ukse kõrvale kõrvitsa ning jätavad õues tule põlema. Siin on oma majaesise ehtimine üldiselt väga moes ja kõrvitsad istuvad inimeste trepil terve oktoobrikuu. Aga kui kommirallist osa võtta ei taha, saab selle üheks õhtuks lihtsalt sisse tõsta.

Siinsed inimesed armastavad Halloweeni. Arrrrrmastavad! Seega on ilma tule ja kõrvitsata maju üsna vähe. Isegi need, kes mingil põhjusel uksele tulla ei saa/jaksa/taha, panevad pigem suure kommikausi õue, et lapsed saaksid sealt endale midagi ise valida kui et jätavad püha täitsa vahele. 

Lapsed käivad ukselt uksele tavaliselt grupi sõpradega ja iga lastegrupiga on alati vähemalt üks täiskasvanu kaasas. Täiskasvanu jääb eemale tänavale seisma ja uksele tulevad ainult lapsed, välja arvatud juhul kui mõni laps on nii tilluke, et tal on vanema abi vaja. Need tillukesed teevad oma tiiru tavaliselt üsna varakult, kuskil viie-kuue vahel, suuremad ootavad, et hakkaks hämaraks minema ja peamine mass liigub seitsme-kaheksa paiku. Teismelisi on üsna vähe, aga igal aastal mõni ikka astub läbi. See tundub jällegi mingi vaikiv kokkulepe olevat, et teismelistel enam ei sobi käia.

Kostüümid on igal aastal ääretult lahedad olnud. Ka kommijagajad on tihtipeale kostümeeritud ja sageli teevad inimesed lastele natuke mingit õudust, näiteks meil on mingi keebiga luukere, kes ukse taga ripub ja hauataguse häälega naerab kui toast nuppu vajutada. Ja paljudel on ukseesine nii ära ehitud, et kommi järele kõndimiseks peab peaaegu labürindist läbi liikuma. Nii et teatrit teevad kommijagajad ise, seda ei oodata lastelt.

Kadri- ja Mardipäevast mäletan, et see oli mõlemapoolselt natuke ebamugav. Kommijagajana ei teadnud kunagi, kas tuleb korralik eeskava või esitatakse kohmakalt mingi mõistatus ja mul polnud ausalt öeldes kumbagi vaja - kogu see viljaõnne ja pikkade linade soovimine on nagunii ajale jalgu jäänud komme. Ise sõpradega ukselt uksele käies ei teadnud jällegi, kas sind oodatakse või saad sõimata või ei tehta üldse ust lahti. Ja lõppude lõpuks - kas me tahtsimegi nii väga võõrastele esineda? Eks see eelkõige kommide nimel käis.

Kadri- ja Mardipäev sobivad minu meelest sellisesse vanaaegsesse külaellu, kus toit kasvatati ise, kõik tundsid ümberkaudsete talude elanikke ja televisioon/internet ei olnud veel leiutatud. Kus see esinemine käiski rohkem mõlemapoolse meelelahutuse eesmärgil ja tasuks olid näiteks õunad. 

Siin tulevad Halloween'i maiustused igal sügisel eraldi müüki. Enamik karpe sisaldab kas 50 või 120 minipakendis šokolaadi või kommikotikest ja kuskil nädal enne Halloween'i on need tavaliselt poole või kolmandiku võrra alla hinnatud, sest enamik inimesi ostavad varud varakult valmis (noh, sellised normaalsed inimesed, kellel kommid kodus probleemivabalt seisavad - mul näiiteks ei seisa). Aga ka täishinnaga on need igaühele taskukohased - 120 šokolaadi sisaldav karp läheb maksma umbes ühe miinimumtunnipalga, kõik muud on sellest odavamad (kummikommid jne). 

Kartulikrõpse müüakse samuti Halloween'i puhul minipakkides (ühes kastis oli vist 40 pakki). Eelmisel aastal ostsin neid kommidele lisaks, et saaks lastele magusa ja soolase vahel valida anda ja selgus, et suhkur võidab iga kell. Sel aastal on siis jälle ainult kommid. Vot sellised kombed meil siin.

13 oktoober, 2020

Kuidas ma Matt'i peale ärritusin

Ma sain tänase hommikuga portsu halle karvu juurde ja olin juba arvamas, et Matt on aru kaotanud. Siin on mõistatus, mille ta mulle andis:

Sa oled telesaates, kus on võimalik võita auto. Kahe ukse taga on kits, ühe taga auto. Sul palutakse valida üks uks. Pärast seda kui oled valiku teinud, avatakse üks allesjäänud ustest ja selle taga on kits. Alles jääb kaks kinnist ust, üks auto ja teine kitsega. Sinult küsitakse, kas jääd oma valikule kindlaks või soovid vahetada?

Mina ütlesin, et jääksin endale kindlaks. 

Puht-psühholoogiliselt oleks lihtsam leppida sellega, et valisingi kitse kui sellega, et olin tegelikult auto võitnud, aga vahetasin selle viimasel hetkel kitse vastu. 

Matt ütles, et kui vahetad, on statistiliselt kaks korda suurem tõenäosus saada auto, mis minu jaoks üldse loogiline ei tundunud.

Järgnev tund kulus nii, et tegime vastastikku jooniseid ja vaidlesime-vaidlesime-vaidlesime. Tema põhiline argument oli, et sa alustasid 2/3 tõenäosusega saada kits ja mina leidsin, et tõsi küll, AGA see ei oma kolmanda ukse avanedes enam mingit tähtsust, sest sa tead, et alles on ainult üks kits ja üks auto ehk 50/50. Kui juhtusid valima kitse, saad vahetamise korral auto, aga kui juhtusid valima auto, saad vahetamise korral kitse. Ei ole enam 2/3, vaid on 1/2.

Alles pärast poolt peatäit halle juukseid sain lõpuks aru, et Matt'il on õigus. 


Selgub, et The Mounty Hall Problem on maailmakuulus mõistatus. Enamik inimesi komistavad sama reha otsa, kuhu minagi, arvates, et kahe alles jäänud ukse puhul on võidu tõenäosus 50-50. Aga ei ole. Ainus, mis loeb, on see, et ALGUSES oli sul auto valimise tõenäosus 33%. Kui nüüd üks kitsedest välja lastakse, on sinu ukse taga see auto endiselt ainult 33%-lise tõenäosusega, mis jätab teisele kinnisele uksele juba 66%-lise tõenäosuse. Ehk ust vahetades suurendad oma võiduvõimalust kahekordselt!


Panen teile joonise ka, aga kõige paremini saab aru sellest videost (alates teisest minutist). Hea teada kui peaksite kunagi sattuma saatesse, kus kitsede ja autode vahel valida antakse.

10 oktoober, 2020

Teksad või retuusid?

Sorteerisin vanu pilte ja avastasin, et mu maitse on riiete osas aastatega kõvasti ühtlasemaks muutunud. Lõpuks ometi tunnen poes käies, et tean täpselt, mis on minu ja mis ei ole ning ostetud asjad pole enam kappi seisma jäänud. Ja nii juba aastaid! Ma olen terve elu suht nagu peata kana olnud ja lõputult katsetanud - kohati edukalt, kohati mitte nii väga. Nii et kena on mingile selgusele jõuda.

Aga ühes osas olen alati väga kindlal arvamusel olnud - riided peavad olema pehmed ja mugavad ega tohi kuskilt soonida. Juba lapsena vihkasin värskelt pesust tulnud sukkpükse (neid puuvillaseid), mis tihedalt vastu jalgu hoidsid. Kõige traumaatilisem mälupilt on sellest kui läksime emaga Tallinnasse ja ta käskis mul teksapüksid jalga panna. Ma pidin sinna bussi ära surema, nendes oli minu meelest piin seistagi, rääkimata istumisest. Nõukaaja teksad, noh - jäigad sellised. Bussisõidule järgnevat aega ma ei mäleta, võimalik, et jätkasin teekonda palja peega. 

Eveliis kirjutas just retuusidest. Et kui palub lapsel püksid jalga panna, valivat ta alati retuusid, kuigi kapp on teksapükse täis. Eveliisi tütar on minu hingesugulane! Kusjuures täiskasvanuna kannan ma küll vahel teksasid, aga kõik mu teksapüksid on õhemapoolsest pehmest materjalist ja hoolega valitud mugava lõikega. 

Vahel mõtlen, et huvitav, mis riietes inimesed kodus on? Kui valida teksade ja retuuside vahel, siis kummad võidaksid? Ja miks peaks kodust väljas oluliselt ebamugavamalt riietuma? Mugav riietus ei võrdu ju koledaga. Noh, võib, aga sama vabalt võib ka ebamugav riietus kole olla, nii et see ei ole argument.

-

Lugesin nüüd Eveliisi retuusipostituse alt kommentaare ka ja sain aru, et siin on osaliselt tegemist kultuurilise erinevusega. Kanadalased riietuvadki oluliselt mugavamalt ja vabamalt kui eestlased. Üks kommenteerija oli maininud, et õpetajal/õppejõul ei sobiks tossudes tööl käia. Mul kohe kulm kerkis, et huvitav, miks? Siin enamik käivad. Ja kogu meditsiinipersonal on ainult tossudes - arstid, õed, sanitarid. 

Täitsa huvitav kui kiiresti ja täielikult võib uute oludega ära harjuda. 

05 oktoober, 2020

Mõttenupud

Koristamine on saatanast. Mul jäi täna varvas tolmuimeja alla ja hirmus valus oli. Nüüd, mitu tundi hiljem, võtsin lõpuks soki jalast ära ja selgub, et küüs on keskelt pooleks, alt verine ja osaliselt lahti. Irooniline on see, et paar minutit enne juhtunut püüdsin mingit pudi masinasse tõmmata ja ei saanudki, muudkui lendas eest ära. Lõpuks tõstsin sõrmede abil prügikasti. Aga kui läheb varvaste lõhkumiseks, pole küsimustki, et ei saaks hakkama.

-

"Estonia" katastroof võiks 26 aastat hiljem tõesti kuskilepoole liikuma hakata sellest tobedast "ei tea jah, kuidas auk laeva külje sisse sai, äkki kukkus põhja minnes vastu kivi"-faasist. Ma ei tahaks mingi tobe vandenõuteoreetik olla, aga uurimisega seotud dokumentide salastamine 70-ks aastaks ei ole minu meelest mitte millegi loogilisega seletatav. 

-

Sõbranna rääkis, et keegi olevat teda pirtsakaks sööjaks nimetanud. Ja tunnistas, et ütlejal oli vist õigus. Küsisin, et mida sa ei söö siis? "Noh, pekki näiteks. Ja paprikat. Muid asju söön."

Vabandage, aga kes sööb pekki?

-

Matt leidis mingi äppi, mis tegi Oscarist tüdruku. Saage tuttavaks: Oscarita.

01 oktoober, 2020

Võimuiha

Kas te olete mõelnud, mida tahaksite teha olles kuskil 76 aastat vana ja padurikas? Mina isiklikult koliks lumivalge liivaga palmisaarele ja lihtsalt mõnuleks. Teeks paaritunniseid lõunauinakuid, sööks head-paremat, loeks tonnide viisi raamatuid ja vaataks õhtuti häid filme.

Ma tõesti ei kujuta ette, mis ajendab üht 74-aastast ja teist pea 78-aastast vanainimest USA presidendiks pürgima. Obama oli täpselt sellises vanuses, kus veel võiks ja viitsiks. Võib-olla tõesti isegi kaks ametiaega järjest.

Vaatasin presidendikandidaatide debatti, mis oli enam kui piinlik. Aga võimuloleva presidendi näitel peab muidugi tunnistama, et iseenesest pole sel positsioonil olemine üldse keeruline, isegi mitte stressirikas - lihtsalt räägid, mida sülg suhu toob, valetad silmagi pilgutamata, numbreid ja fakte võtad õhust ning korrutad väsimatult iseendale kiitust, mis ei põhine mitte millelgi. Ja ikka osutud valituks. Ilmselt ka teist korda järjest. 

Konkurent ei ole just parem, aga vähemalt saaks vahelduseks uue kavaga tsirkust.